Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

2-05-23519 ta toime pannud ühtegi TLS § 104 lg 2 p 1 ja 2 ettenähtud süütegu. Hageja palub: 1) tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks; 2) ennistada ta tööle; 3) kohustada tööandjat maksma sunnitud töölt puudumise aja eest hüvitust kuni otsuse vastuvõtmiseni; 4) kohtukulud mõista välja kostjalt. Kostja vastus Kostja oma kohtule esitatud vastuses hagi ei tunnista. Vastuväidete kohaselt asus hageja kostja juurde tööle 11.mail 2005.a sõlmitud töölepingu nr. 66 alusel vanemoperaatori ametikohale. Hageja tööülesanneteks oli tootmise tehnoloogilise protsessi jälgimine ning laadimistööde teostamine. Hagejaga lõpetati tööleping 18.oktoobril 2005.a tööandja algatusel TLS § 86 p 7 alusel usalduse kaotuse tõttu. Hageja pöördus töölepingu lõpetamise vaidlustamiseks IdaVirumaa Tööinspektsiooni Jõhvi töövaidluskomisjoni poole, mis tegi 29.novembril 2005.a otsuse, jättes hageja avalduse põhjendatult rahuldamata. Hageja on eelnimetatud otsuse vaidlustanud, leides, et temaga töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik, kuna puudusid asjaolud TLS § 86 p 7 kohaldamiseks. Eeltoodud seisukoht on ebaõige. Töölepingu lõpetamiseks TLS § 86 p 7 alusel peavad esinema TLS § 104 sätestatud asjaolud. Vastavalt TLS § 104 lg 2 on tööandjal muuhulgas õigus lõpetada tööleping, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise. Usalduse kaotuse tõttu on tööandja õigustatud lõpetama lepingu ka juhul, kui töötaja on seadnud ohtu tööandja vara säilimise. Seega on usalduse kaotus seotud eelkõige töötaja poolt tööandja vara vähenemise põhjustamise või selleks ohu tekitamisega. Kostja poolt hageja vastu usalduse kaotus oli põhjustatud alljärgnevast: 10.oktoobril 2005.a toimus AS E... ruumides varastatud sülearvuti leidmiseks läbiotsimine töötajate isiklikes kappides. Läbiotsimise käigus leiti hageja isiklike asjade hoidmiseks mõeldud kapist ca. 3 kilo kostjale kuuluvat vasemurdu, mis oli pakendatud kotti. Kuivõrd vasemurd kuulus kostjale ning selle hoidmine hageja isiklike asjade hoidmiseks ettenähtud ning hageja poolt lukustatavas kapis ei olnud seotud tööülesannete täitmisega, algatas kostja asjaolude uurimiseks distsiplinaarmenetluse. Seletust nõuti ka hagejalt, kuid ei distsiplinaarmenetluse ega ka töövaidluskomisjoni menetluse käigus, ei ole hageja andnud selgeid ja üheselt mõistetavaid selgitusi seoses vasemurru enda valdusse võtmise ning isiklike asjade hulka paigutamisega ega oma väiteid tõendanud. Samas on tõendatud, et hageja oli teadlik, et vask tekkis tööprotsessis ning kuulus kostjale. Samuti oli hageja teadlik, et tööandja vara hoidmiseks oli igale vahetuse vanemale ette nähtud kaks lukustatavat kappi, mis asuvad operaatoriruumis. Hagejal oli võimalus anda vask tööandjale üle kohe pärast selle enda valdusse saamist, kuid ta ei teinud seda. Seega ei saa hageja selgitusi selle kohta, nagu soovinuks ta vara tööandjale üle anda, pidada usaldusväärseks. Töötaja poolt isiklikuks kasutuseks antud kapis olevad asjad olid ainult konkreetse töötaja valduses ning kapi sisule oli õiguspärane juurdepääs ainult sellel töötajal. Igapäevases tööprotsessis tööandja ei kontrollinud (ei saanud ega pidanudki kontrollima), mida töötaja oma isiklikku kappi asetas ning mida ta sealt lahkudes kaasa võttis. Arvestades, et pärast tööandja vara isiklikku kappi panemist oleks töötajal olnud põhimõtteliselt segamatult võimalik sellega tööandja territooriumilt lahkuda (st. et asja kappi panemisega saavutas ta selle üle täieliku kontrolli), võib hageja poolt toimepandut pidada ka lõpetatud teoks, mitte pelgalt riisumise katseks. Samas ei oma antud juhul katse ja lõpetatud teo piiritlemine tähendust, kuivõrd TLS § 104 lg 2 lubab töölepingu lõpetada usalduse kaotuse tõttu ka siis, kui varaline kahju ei järgnenud, kuid see oleks võinud järgneda, arvestades rikkumise iseloomu. Igal juhul on põhjendatud kostja seisukoht, et asetades tööandja vara oma isiklikku kappi lõi hageja ilmselgelt olukorra tööandja

2-05-23519 vara omastamiseks ning sellega tekitas reaalse ohu varalise kahju tekkimiseks. Antud juhul kinnitab asjas tuvastatu, et hageja käitumine viitab tema soovile viia tööandja vara tööandja territooriumilt välja. Võttes arvesse eeltoodut, oli töölepingu lõpetamine hagejaga usalduse kaotuse tõttu TLS 86 p 7 alusel põhjendatud ja seaduslik. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud välja mõista hagejalt. Kohtu põhjendused Ida-Virumaa Töövaidluskomisjoni otsusega 29. novembrist 2005.a. jäeti A... P... nõuded aktsiaselts E... vastu töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise, tööle ennistamise ja töölt sunnitud puudumise aja eest hüvituse maksmise nõudes rahuldmata. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg 1 järgi töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. (hagi esitamisel kehtinud seaduse redaktsioon) Poolte vahel on vaidlus töölepingu lõpetamise seaduslikkuse üle. Pooled vaidlevad, kas hageja on oma töökohustusi rikkunud, mis lubaks töölepinguseaduse § 86 p 7 alusel lõpetada töölepingu. Töölepingu seaduse (TLS) § 86 p 7 alusel võib tööandja lõpetada määramata ajaks sõlmitud töölepingu töötaja vääritu teo tõttu. TLS § 106 kohaselt töölepingu lõpetamisel § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel on tööandja kohustatud järgima distsiplinaarkaristuste määramiseks seadusega kehtestatud korda. Tööandja ei ole kohustatud töölepingu lõpetamisest töötaja süütegude tõttu ette teatama ega hüvitust maksma. Vaidlust ei ole, et hagejale määrati 18.10.2005.a. AS E... käskkirja nr 2-2/72 alusel distsiplinaarkaristuseks töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel. TDVS § 23 lg 2 kohaselt tühistab kohus määratud distsiplinaarkaristuse, kui töötajat on karistatud ebaseaduslikult, sealhulgas süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele ilmselt mitte vastava karistusega. Kui töötajale on karistusena määratud töölepingu lõpetamine, siis juhindub kohus ka töölepingu seaduse paragrahvist 144. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 2 p 1 alusel on distsiplinaarsüütegu töölepingu seaduse paragrahvides 48 ja 50 nimetatud kohustuse töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mitte nõuetekohane täitmine. TLS § 48 lg 1 p 3 järgi on töötaja kohustatud hoiduma tegudest, mis kahjustavad teise poole vara. TLS § 104 lg 1 järgi on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 punktis 7 ettenähtud alusel iga töötajaga, kelle suhtes tööandja on kaotanud usalduse. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib töölepingu lõpetada, kui töötaja on põhjustanud tööandja vara puudujäägi, riknemise, hävimise, kaotsimineku või riisumise või seadnud ohtu tööandja vara säilimise. Pooled ei vaidle, et 10. oktoobril 2005.a. leiti hageja isiklike asjade hoidmiseks mõeldud kapist umbes kolm kilo kostjale kuuluvat vasemurdu. Hageja ei ole tõendanud, et tema kapist leitud kott, oli sinna pandud V. Y... korraldusel. Vaidlust ei ole, et hageja ise pani koti koos vasega kappi. Vaidlust ei ole, et hageja teadis, et kotis, mis tema kapist leiti, oli vask. Kohus leiab, et ei saa lugeda tõendatuks, et hageja oleks teadnud, et tööandja vara peab hoidma selleks ette nähtud

2-05-23519 kappides. Tunnistaja O... G... ütlustega on tõendatud, et selline kord küll tööandja juures oli, et vaske hoitakse selleks ettenähtud kastis, kuid tunnistaja ütlustega ei saa lugeda tõendatuks, et hagejale oli tutvustatud sellist korda. Samas leiab kohus, et ei saa pidada mõistlikuks, et võõrast vara hoitakse enda isiklikus kapis. Tunnistaja V. Y... ütlustest kohtule nähtub, et sellise koguse vase kogumiseks jäätmetena, mis leiti kappidest, kulub 3-4 kuud. Kostja ei ole veenvalt tõendanud, et tal oli soov vara tööandjale üle anda. Vaidlust ei ole, et kuni läbiotsimiseni hageja kapis, ta mingit vaske tööandjale üle polnud andnud. Seega leiab kohus, et on tõendatud, et hageja asetades koti vasega oma isiklikku kappi, kuhu on tal vaid endal juurdepääs, seadis ohtu tööandja vara säilimise. Vanemoperaatori ametijuhendi p 2.3. kohaselt, millisel ametikohal hageja töötas, vastutab vanemoperaator tooraine, reagentide, igat liiki energiavarude ja abimaterjalide ratsionaalse kasutamise eest. Vaidlust ei ole, et hagejale on tutvustatud ametijuhendit allkirja vastu. Kuna TLS § 104 lubab töölepingu lõpetada usalduse kaotuse tõttu, kui varaline kahju ei järgne, piisab asjaolust kui töötaja on seadnud ohtu tööandja vara säilimise. Kohus leiab, et kostjal oli piisav põhjus, avastades hageja isiklikust kapist vaske, mis kuulus tööandjale, et hagejal oleks olnud võimalus tekitada tööandjale varalist kahju, samuti eeldada, et hagejal võis selline tahe olla. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, selle kohta et oleks välistatud kostja territooriumilt tööandja vara väljaviimine, hageja ei ole esitanud tõendeid oma väite kinnituseks, et kõik töötajad otsitakse perioodiliselt metalliotsijaga läbi ja et seetõttu ei saakski ükski töötaja tööandjale kahju tekitada või oleks välistatud sellise tahte võimalik olemasolu.. Kohus leiab, et on põhjendatud arvata, et hageja, asetades tööandja vara oma isiklikku kappi, lõi olukorra, millega võis omastada tööandja vara ning sellega tekitas reaalse ohu tööandjale varalise kahju tekkimiseks. Kuna kohtus on leidnud tõendmist, et hageja seadis kostja vara säilimise ohtu, siis leiab kohus, et kostjal oli põhjendatult õigus lõpetda hagejaga tööleping TLS § 86 p 6 alusel. TLS § 144 lg 1 alusel vaidluse korral töölepingu lõpetamise üle § 86 punktides 6-8 ettenähtud alustel on töövaidlusorganil õigus hinnata töötaja süüteo asjaolusid ja töölepingu lõpetamise otstarbekust ning töötaja tööle ennistada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt töötaja tööle ennistamisel paragrahvi 144 lõikes 1 mainitud asjaoudel (süüteo vähene tähtsus jms) ei ole töötajal õigust hüvitusele. TLS § 144 kohaselt peab kohus hindama kas töötaja süüteo asjaolud olid sedavõrd tõsised, et tööandja määratud distsiplinaarkaristus – töölepingu lõpetamine oli otstarbekas. Kohus leiab, et kuna TLS § 104 kohaselt võib tööandja töölepingu koheselt lõetada kui töötaja on seadnud ohtu tööandja vara seadmise, siis on kostja kasutanud seadusest tulenevat õigust tööleping lõpetada. Kostja on kohtule selgitanud, et kuna kostja tegeleb väga kallite metallide töötlemisega, siis ei saa lubada mitte mingisugust vara ohtu seadmist. Seega leiab kohus, et kostjaga töölepingu lõpetamine on seaduslik ja otstarbekohane. Teistsuguseid tõendeid kohtule esitatud ei ole. Kuna kohus ei tuvastanud hagejaga sõlmitud töölepingu lõpetamise ebaõigsust ega ebaotstarbekohasust, siis jätab kohus rahuldamata hageja nõuded töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise, tööle ennistamiseks ja töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise töötasu nõudes. Kuni 01.01.2006.a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 91 kohaselt ja ka alates 01.01.2006.a. kehtima hakanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus ei arvesta tõendina distsiplinaarkäskkirja 18.10.2005.a. V. Y... määratud karistuse kohta, sest V. Y... distsiplinaarkaristuse määramise üle kohtus vaidlust ei ole. Samuti leaib kohus, et asja

2-05-23519 arutamisel ei saa tugineda V. Y... seletuskirjale, sest tunnistaja on kohtule selgitanud, et asjaolud seletuskirjas ei ole õigesti kajastatud ja said kirjutatud enda õigustamiseks. Kuna tunnistajat on hoiatatud valeütluste andmisest, siis kohus lähtub asja lahendamisel vaid kohtu all vande all antud ütlustest. Asja lahendamisel ei oma samuti tähtsust kas hageja rikkus tööhügieeni ja -ohutuse nõudeid või tööpäevasisekorra või töösisekorra nõudeid, sest nende rikkumiste eest pole hagejale distsiplinaarkaristust määratud. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 60 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks otsus on tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud ja TsMS § 61 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. Kostja on kandnud seoses kohtuasja arutamisega õigusabikulud summas 14 443.20. Kohus leiab, et arvestades kostja esitatud arvestust õigusabikuludele, mille kohaselt kostja esindaja on kulutanud tsiviilasja ettevalmistamisele ja arutamisele 6 tundi ja 32 minutit, mis on kohtu arvates igati mõistlik arvestades asja mahtu ja keerukust, siis on kostja menetluskulud summas 14 443 krooni on põhjendatud ja kuuluvad väljamõistmisele hagejalt kostja kasuks.

Kohtunik

Iris Kangur

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.