E.L. hagi Mikitamäe valla vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu korraliseks lõpetamiseks ning hüvitiste, saamata jäänud tasude ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
3164,86 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Mikitamäe valla apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Mikitamäe vald, esindaja advokaat Janar Kuus Vastustaja (hageja): E.L. (ik: XXXX), esindaja Ülli Adamson
esindajad
Tartu Maakohtu 18. novembri 2016 otsus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 18. novembri 2016 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Mikitamäe valla kanda.
Välja mõista Mikitamäe vallalt E.L. kasuks menetluskulude katteks 210 eurot. E.L.le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praegus ekohtuotsuse jõustumisest arvates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.E.L. (hageja/töötaja) töötas Mikitamäe Valla Hooldekodus alates 01.11.1998 hooldusõekoristajana. 18.02.2014 ütles tööandja töölepingu erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 alusel seoses töötaja poolt korduvalt hoolealustele ravimite mitteandmise ja ravimite taskus hoidmisega. Töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kohaselt avastas hooldekodu meditsiiniõde 17.01.2014 töötajate riidekapist maha kukkunud kitli, mille taskust pudenesid välja ravimid. Töötaja on oma seletuskirjas tunnistanud, et tegemist on tema kitliga, kuid ta ei oska öelda, kes hoolealustest ravimitest ilma jäi. Perearst A.K. saatis Mikitamäe vallavanemale ja hooldekodu juhatajale kirja, kus seab kahtluse alla hooldekodus klientidele ravimite andmise korralduse, ning märgib, et tegemist on eksimusega, mis on ohtlik nii patsiendi tervisele kui ka elule. Töötaja on põhjustanud oma teoga tööandja usalduse kaotuse enda vastu ja perearsti usaldamatuse hooldekodu vastu ning võis põhjustada ka hoolealuste usaldamatust hooldekodu vastu. Tööandja ütles töölepingu üles TLS § 97 lg-st 3 lähtudes etteteatamistähtaega järgimata. Töötaja esitas 19.03.2014 töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu korraliseks lõpetamiseks ning hüvitiste, saamata tasude ja viivise väljamõistmiseks. Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjon rahuldas 12.08.2014 otsusega avalduse osaliselt, tööleping loeti lõppenuks 18.02.2014 TLS § 107 lg 2 alusel ning töötaja kasuks mõisteti välja hüvitis 567,57 eurot, hüvitis etteteatamistähtaja mittejärgimise eest 2029,72 eurot ja hooldatavate arvust tulenev lisatasu 1104,33 eurot. Mikitamäe vald (kostja/tööandja) esitas 11.09.2014 maakohtule taotluse vaadata töövaidlusasi avalduse rahuldatud osas läbi hagimenetluses. Töötaja esitas 15.09.2014 maakohtule hagiavalduse osas, milles töövaidluskomisjon jättis tema nõuded rahuldamata. 13.10.2014 määrusega liitis maakohus asjad ühte menetlusse numbriga 2-14-57381.
2.Hageja palus tuvastada tööandja poolt 18.02.2014 hageja ja Mikitamäe Valla Hooldekodu vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus ja lõpetada tööleping kohtus ning mõista kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 1702,71 eurot, ning TLS § 100 lg 5 ja § 97 lg 2 p 4 alusel hüvitis töölepingu ülesütlemisest seaduses sätestatust vähem etteteatatud aja eest 2029,72 eurot. Lisaks taotles hageja kostjalt saamata töötasu 1786,18 eurot, lisatasu ületunnitöö eest 2088,46 eurot, rahvus- ja riigipühadel
töötamise lisatasu 645,27 eurot ja hooldatavate arvult makstava lisatasu 1104,33 eurot ning tasude väljamaksmisega viivitamise eest viivitusintressi 643,33 eurot väljamõistmist. Hageja leidis, et töölepingu ülesütlemise eeldused ei ole täidetud. Asjas on tõendamata, et juhul kui meditsiiniõde tõepoolest leidis hageja töökitli taskust mingid tabletid, siis need olid hoolealustele andmata tabletid. Hageja kirjutas seletuskirja tööandja dikteerimisel. Hooldekodus puudus ravimite käitlemise kord ning töötajad ei olnud saanud vastavat koolitust ega instrueerimist. Töölepingu ülesütlemisele ei eelnenud hoiatust, hagejale ei pakutud teist tööd ning lepingu lõpetamise aluseks olevatest sündmustest oli ülesütlemise ajaks möödunud kuu aega, mis ei ole mõistlik aeg TLS § 88 lg 4 tähenduses.
3.Kostja hageja nõudeid ei tunnistanud, leides, et tööleping on lõpetatud kooskõlas TLS § 88 lg 1 p-dega 5 ja 6. Hageja töökitlite taskutest leiti ravimeid ning hageja on oma seletuskirjas tunnistanud, et ta ilmselt unustas hooldatavatele ravimid anda. Tööandja ei saa sellist töötajat usaldada. Vastupidine seisukoht tähendaks, et tööandjale ei lähe korda hooldekodus viibivate isikute tervis ja elu. Hageja käitumise tulemusena on tekkinud usaldamatus tööandja koostööpartneris – perearstis. Ametijuhendi kohaselt oli hageja kohustuseks anda ravimeid meditsiiniõe ettekirjutuse alusel. On ilmne, et ravimite mitteandmisega ja nende taskus hoidmisega ning võimaliku juhusliku või vale ravimi andmisega ei olnud hageja piisavalt hoolas TLS § 16 mõistes. TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt ei olnud kostjal kohustust hagejat eelnevalt hoiatada, samuti ei pidanud kostja TLS § 97 lg 3 alusel hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 18. novembri 2016 otsusega hagi osaliselt. Maakohus tuvastas, et E.L. ja Mikitamäe Valla Hooldekodu vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemine 18. veebruaril 2014 on tühine seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu, lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 18. veebruarist 2014 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise kahe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 1135,14 eurot, ning TLS § 100 lg 5 ja § 97 lg 2 p 4 alusel hüvitise töölepingu ülesütlemisest seaduses sätestatust vähem ette teatamise eest 90 päeva tasu 2029,72 eurot. Hageja vähemmakstud töötasu nõude 1786,18 eurot, hooldatavate arvust tuleneva lisatasu nõude 1104,33 eurot, töötatud ületundide tasu nõude 2088,46 eurot, rahvus- ja riigipühadel töötamise tasu nõude 645,27 eurot ning viivisenõude töötasu ja lisatasude maksmisega viivitamise eest jättis maakohus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt saab tunnistajate S.N. ja N.V. ütluste ning kirjaliku tõendi, mis on pealkirjastatud „Sisejuurdlus Mikitamäe Valla Hooldekodus töötajate riidekapist leitud ravimite kohta“, mille viis läbi S.N., alusel lugeda tõendatuks, et ravimid leiti hageja töörõivaste taskutest ning need olid mõeldud hooldekodu klientidele. Kohtul puudub alus kahelda hageja kirjutatud ja allkirjastatud seletuse tõepärasuses. Ametijuhendi järgi oli haigetele vastavalt meditsiiniõe ettekirjutustele ravimite andmine hooldusõe-koristaja kohustuseks. Meditsiiniõe poolt nimeliselt manustamiseks ettevalmistatud ravimite andmine hoolekandeasutuse klientidele ei ole ravimite käitlemine ega meditsiiniline toiming. Lähtudes Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-187-15, p 12), ei olnud hageja rikkumine aga sellise iseloomuga, et tingis töösuhte kohese lõpetamise. Hooldekodu juhataja on kinnitanud, et mingit nõutavat haridust hooldusõel-koristajal ei ole, hooldusõed käivad täienduskursustel, kuid see ei ole meditsiinialane. Ametijuhendi järgi on ravimite andmine hooldatavatele meditsiiniõe ettekirjutuse alusel üks hageja paljudest tööülesannetest. Kui hagejal jäid ravimid mõnele hooldatavale andmata, mida ta on oma seletuses möönnud, siis rikkumine seisneb pigem selles, et ta ei tagastanud ravimeid ravimijaotuskarpi. Arvestades hagejal vastava väljaõppe
puudumist, ei saa eeldada, et ta pidi oskama õigesti hinnata riske, mis kaasnevad ravimite mittevõtmisega. Ei ole tõendatud, et ravimite andmata jätmisega kaasnes mingi negatiivne tagajärg. Kui perearst on leidnud, et ravimite andmise korralduslik pool hooldekodus vajab parandamist, siis see ei saa olla etteheide töötajale, vaid hooldekodu juhile. Usaldamatuse hooldekodu vastu on põhjustanud hooldekodus ravimite käitlemise regulatsiooni puudumine, mitte hageja käitumine. Eeltoodud asjaoludel ei võinud hagejaga töölepingut erakorraliselt lõpetada teda eelnevalt hoiatamata. Maakohus leidis, tugines Riigikohtu seisukohtadele lahendi nr 3-2-1-187-15 p-s 13, et hageja rikkumist ei saa pidada eriliselt raskeks ega oluliseks, kuna kohustuse rikkumisele ei järgnenud mingit tagajärge, rikkumist ei saa pidada tahtlikuks, kohustus ei olnud sellise iseloomuga, mille täpne järgmine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu ning rikkumine ei andnud teisele lepingupoolele põhjust eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustust ka edaspidi. Hageja oli kostjaga töösuhtes olnud alates 1998. aastast, s.o rohkem kui kümme aastat, ja ei ole tõendatud, et ta oleks varem toime pannud ühtegi lepingurikkumist. See tähendab, et oma peamisi ametijuhendis sätestatud kohustusi, mida võib kokku võtta hoolealuste eest hoolitsemisena, oli ta täitnud, ning puudub igasugune põhjus eeldada, et pärast hoiatamist ja vajadusel täiendavat instrueerimist ta ei oleks täitnud edaspidi vajaliku hoolsusega kohustust anda hoolealustele meditsiiniõe poolt manustamiseks ette valmistatud ravimeid. Kuna töölepingu ülesütlemine tuleb lugeda tühiseks vastuolu tõttu TLS § 88 lg-ga 3, ei pidanud kohus vajalikuks hinnata, kas ülesütlemine on toimunud kooskõlas TLS § 88 lg-ga 4, s.o mõistliku aja jooksul pärast seda, kui tööandja ülesütlemise alusest teada sai. Arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid, eelkõige silmas pidades, et töötajapoolne kohustuse rikkumine on aset leidnud, kuid lepingu ülesütlemisele oleks pidanud eelnema tööandja hoiatus, mõistis kohus tööandjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise töötaja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o 1135,14 eurot (2 × 567,57). Kuna kohus on lugenud töölepingu erakorralise ülesütlemise tühiseks, ei saa pidada TLS § 97 lg 3 alusel võimalikuks lepingu ülesütlemist etteteatamistähtaega järgimata. Hageja nõue TLS § 100 lg 5 alusel hüvitise väljamõistmiseks 2029,72 euro ulatuses, s.o 90 päeva tasu (päevatasu 22,55 eurot), on põhjendatud. Hageja nõuded saamata töötasu, ületundide lisatasu, rahvus- ja riigipühadel töötamise lisatasu ja hooldatavate arvust tuleneva lisatasu väljamõistmiseks ei ole põhjendatud ning seetõttu puudub ka vajadus analüüsida hageja viivisenõuet. Hageja menetluskuluks on õigusabikulu 1510 eurot (ilma käibemaksuta). Hagejat esindas jurist Ülli Adamson. Kostja juhtis tähelepanu, et hageja menetluskulude nimekirjast ei nähtu, kui palju aega ja millise tunnihinnaga on hageja lepinguline esindaja õigusabiteenust osutanud. Kostja leidis, et hageja õigusabikulu on põhjendatud ja vajalik 750 euro ulatuses, s.o ajakulu 7 tundi 30 minutit, tunnihind 100 eurot. Kostja menetluskulud on 1287,99 eurot. Hageja leidis, et vallavalitsuselt kui haldusorganilt eeldatakse suutlikkust osaleda õigusvaidluses ilma välise abita. Võimekus arutleda töölepingu ülesütlemise ja töötasu maksmise üle jääb vallavalitsuse igapäevase tegevuse raamidesse. Võttes aluseks TsMS § 163 lg 1 ja hagi rahuldamise ulatuse, kus hageja rahalistest nõuetest (kokku 10 000 eurot) kohus rahuldas 31,65% ning lisaks rahuldas hageja nõude töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja töölepingu lõpetamiseks kohtu poolt, jättis kohus hageja menetluskuludest 50% kostja kanda ja 50% hageja kanda ning kostja menetluskulud tervikuna kostja kanda. Kohus leidis, et hageja õigusabikulu on tervikuna vajalik ja põhjendatud. Hageja õigusabikulu on samas suurusjärgus kui kostja õigusabikulu ning ei ole
menetluse eset arvestades ülemäärane. Eeltoodu põhjal mõistis kohus kostjalt välja hageja õigusabikulu katteks 755 eurot (1510 × 50%). Lisandub TsMS § 177 lg 4 järgi viivis.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Mikitamäe vald esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
18.novembri 2016 otsuse tühistamist osas, milles kohus hagi rahuldas, ning menetluskulude jaotamise ja kostjalt väljamõistmise osas, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tõlgendas kohus ebaõigesti TLS § 88 lg 1 punkte 5 ja 6, jõudes järeldusele, et töölepingu erakorralise ülesütlemise materiaalne eeldus on tööandja poolt täitmata. Kostja poolt hagejale etteheidetavad teod põhjustasid nii tööandja usalduse kaotuse hageja vastu (TLS § 88 lg 1 p 5) kui ka kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu (TLS § 88 lg 1 p 6); 2) ei saa tööandja usaldada töötajat, kes jätab mitmel korral pahatahtlikult hooldekodu klientidele rohud andmata ja rohud oma kitli taskusse. Tunnistaja N.V. nimetas ühe hooldekodu elaniku (A.B.), kes jäi rohust ilma. Lisaks loetles tunnistaja leitud tablettide nimetused ning märkis, et need olid sellised, mille andmata jätmisel võib inimese elu ja tervis sattuda ohtu; 3) ei ole hageja täitnud töötaja elementaarseid kohustusi, mis on loetletud TLS § 15 lg-s 2 ja hooldekodu sisekorraeeskirjade p-s 3.1.3. Ilmselgelt ei ole tegemist piisava hoolsuse määra järgimisega TLS § 16 mõistes. Sellise elementaarse teadmise, et ravimi inimesele andmata jätmine võib põhjustada raske terviserikke või surma, omamiseks ei pea töötajal olema erialast haridust. Ravimite andmata jätmine ja nende kitli taskus hoidmine ei ole käsitletavad tööandja korraldusliku poole probleemina, vaid tegemist on raskete ja tahtlike töötajapoolsete töökohustuste täitmata jätmisega; 4) ei pidanud tööandja hagejat eelnevalt hoiatama. Riigikohus on rõhutanud (3-2-1-187-15), et eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Tegemist polnud ühekordse rikkumisega, vaid vähemalt kahe lühikese aja jooksul toime pandud rikkumisega; 5) kuna töölepingu erakorraline ülesütlemine oli õiguspärane, mõistis kohus põhjendamatult tööandjalt TLS § 109 lg 1 alusel välja hüvitise töötaja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohtumenetluses leidis tuvastamist, et hageja oli talle etteheidetavad teod toime pannud; 6) ei pidanud kostja TLS § 97 lg 3 järgi töölepingu erakorralisest ülesütlemisest hagejale ette teatama. Seega puudus kohtul õiguslik alus mõista hageja kasuks TLS § 100 lg 5 alusel välja hüvitis töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest; 7) jaotas kohus menetluskulud ebaõigesti. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et ta nõustub hageja vastuväidetega kostja menetluskuludele. Hageja viitas Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditele, mis ei ole kohaldatavad tsiviilasjades. Seega isegi hagi osalise rahuldamise korral ei saanud kohus eirata kostja menetluskulusid. Hageja menetluskulude nimekirjast ei ole võimalik välja lugeda ajakulu ega töötunni hinda, kuid kohus leidis, et hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on 1510 eurot (ilma käibemaksuta), millest 50% on 755 eurot.
6.E.L. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse jõusse ja apellatsiooniastme menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) leidis kohus õigesti, et hageja rikkumine ei olnud niisuguse iseloomuga, et tingis töösuhte kohese lõpetamise. Lisaks on rikkumise fakt tõendamata ja rikkumist kirjeldavad asjaolud
ebaselged. Hageja ei allunud Mikitamäe perearstile A.K.le, ka ei ole hooldekodu A.K.ga lepingulistes suhetes. Töösuhtesse mittepuutuva inimese hinnang sündmusele ei saa olla oluliseks tõendiks töölepingu lõpetamise seaduslikkuse vaidluses; 2) peab tööandja tagama, et töötajatel oleksid tööülesannete täitmiseks vajalikud oskused ja teadmised. Tööandja on põhiharidusega töötajat kohustanud käitlema ravimeid, koostamata kirjalikke toimimisjuhendeid, võimaldamata koolitusi, tagamata ravimite nõuetekohast hoiustamist. Ravimid on kõrgema ohu allikas ning ebaõige on väita, et nende käitlemiseks ei ole vaja eriteadmisi. Ravimite, mida hoolealused on keeldunud võtmast või ei ole neid saanud hoolealustele anda seetõttu, et nad on alkoholijoobes, edasine käitlemine on hooldekodus reguleerimata. Samuti ei ole hagejale selge, millistest tablettidest on jutt, sest ei „sisejuurdluses“ ega kohtumenetluses ei selgitatud välja, kellele konkreetselt, millal ja mis põhjusel jäid väidetavalt hageja kitlitaskutest leitud tabletid andmata; 3) ei pidanud hageja teadma, et käitumine, mis oli üle kümne aasta olnud mõistlik ehk siis ravimi mitteandmine alkoholijoobes hoolealusele ja mittejätmine kogumiseks hoolealusele, kes keeldub tabletti võtmast, osutub ühel hetkel ebamõistlikuks. Tööandja pidanuks hagejale teada andma, et senine praktika ravimite käitlemisel on muutunud; 4) tuleb TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmisel silmas pidada, et lõpetati väga pikaajaline töösuhe. Samuti on iseenesest mõistetav, et tööandja pidi töölepingu ülesütlemisest ette teatama seaduses ettenähtud 90 päeva ja ka sellel alusel on hagejal õigus hüvitisele; 5) on menetluskulud jaotatud ja välja mõistetud õigesti ning õiglaselt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas esitas apellatsioonkaebuse kostja ning ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes kostja apellatsioonkaebuse põhjenduste alusel. Ringkonnakohus ei kontrolli maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis hageja nõuded osaliselt rahuldamata.
8.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi menetluskulude jaotuse osas. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Maakohus jättis hageja menetluskuludest 50% kostja kanda ja 50% hageja enda kanda ning kostja menetluskulud kostja kanda. Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt nõustus maakohus hagejaga, et kuna kostja näol on tegemist haldusorganiga (vallavalitsusega), kes peab suutma end kohtus esindada oma ametnike kaudu, siis ei ole advokaadi õigusabi kasutamine põhjendatud ning seetõttu tuleb jätta kostja menetluskulud (õigusabikulu) kostja enda kanda. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et maakohtu eelmärgitud seisukoht ei ole põhjendatud ning selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Tegemist on tsiviilvaidlusega ning menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel ei ole põhjendatud tugineda Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohtadele. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
Antud asjas rahuldas maakohus hagi osaliselt ning põhjendatud on menetluskulude jaotusele kohaldada TsMS § 163 lg-s 1 sätestatud kolmandat alternatiivi, mille kohaselt võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja nõudis töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamist, mille maakohus rahuldas. Lisaks nõudis hageja kostjalt hüvitiste, täiendava töötasu, lisatasude ja viivise väljamõistmist kokku 10 000 euro ulatuses, mille maakohus rahuldas ca 32% ulatuses. Asja materjalidest (eelkõige esindajate poolt esitatud menetlusdokumentidest) nähtuvalt on esindajate õigusabi seisnenud peaasjalikult selles, et teha kindlaks, kas esines alus hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Töölepingu poolteks olid õigusteadmisteta töötaja ja kohaliku omavalitsuse asutus. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja peamine nõue (töölepingu ülesütlemise tühisus) rahuldati, siis rahaliste nõuete osaline mitterahuldamine ei ole antud vaidluse asjaoludest tulenevalt sellise kaaluga, mis annaks jaotada menetluskulusid erinevalt maakohtust. Seetõttu on õiglane jätta hageja menetluskuludest 50% tema enda ja 50% kostja kanda ning kostja menetluskulud täielikult kostja enda kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine on kohtu diskretsiooniotsus. Maakohus on diskretsiooni õigesti rakendanud ning õigesti leidnud, et hageja põhjendatud ja vajalike õigusabikulude suurus on 1510 eurot, millest 50% jääb hageja enda kanda.
10.Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaalõiguse norme ning põhjendatult tuvastanud töölepingu ülesütlemise tühisuse ja mõistnud hageja kasuks välja seaduses ettenähtud hüvitised. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata.
11.Töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kohaselt avastati 17.01.2014 hageja töökitli taskust ravimid ning hiljem leiti ühe vana kitli taskust veel mõned ravimid, mis olid mõeldud hooldekodu patsientidele. Hageja poolt patsientidele ravimite mitteandmine võib tuua kaasa ohu patsientide elule ja tervisele ning selline hageja tegu põhjustas ühtlasi perearsti usaldamatuse kostja vastu. Tegemist on mõjuva põhjusega töölepingu ülesütlemiseks ilma eelneva hoiatuseta (TLS § 88 lg 1 p-d 5 ja 6). Maakohus leidis, et hagejale etteheidetav tegu ei ole selline, mis annaks aluse öelda tööleping üles ilma eelneva hoiatuseta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellise järeldusega ning leiab, et kostja vastupidine väide apellatsioonkaebuses ei ole õige. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et töölepingu ülesütlemine TLS § 88 lg 1 alusel eeldab üldjuhul töötaja eelnevat hoiatamist. Tööõiguses kehtivast ülesütlemiskaitse põhimõttest tuleneb, et töölepingu ülesütlemisest tuleb hoiduda ja kasutada seda viimase meetmena, kui töösuhte jätkumine ei ole enam võimalik. Maakohus tuvastas, et hageja ei rikkunud töökohustusi sellisel olulisel määral, mis välistaks töösuhte jätkamise ilma eelneva hoiatuseta. Samuti tuvastas maakohus, et hagejale etteheidetav tegu ei andnud kostjale põhjust eelduseks, et hageja ei täida töökohustusi ka edaspidi. Maakohus on nimetatud asjaolude tuvastamisel hinnanud kõiki tõendeid ja kohaldanud õigesti TLS § 88 lg-t 1 ja lg-t 3. Hagejale etteheidetava teo raskuse hindamisel tuli antud juhul kindlaks teha, kas kostja oli kehtestanud korra ravimite käitlemiseks olukorras, kui hooldekodu patsient keeldub ravimit võtmast. Tunnistaja S.N. (hooldekodu juhataja) ütluste kohaselt sellist korda kehtestatud ei olnud ning perearst A.K. ettekirjutuse (töövaidluskomisjoni toimik, lk 79) kohaselt on hooldekodu klientidele ravimite andmise korraldusliku poole puudumine etteheidetav Mikitamäe Hooldekodule, mitte hagejale. Arvestades ka seda, et patsientidele ravimite andmine oli ainult üheks hooldusõe-koristaja töökohustuseks ning hageja puudus sellealane väljaõpe, ei
ole hagejale etteheidetav tegu sellise erilise raskusega, mis õigustaks töösuhte lõpetamist ilma eelneva hoiatuseta. Maakohus on hageja hoolsuse määra õigesti hinnanud. Märkimist väärib siinjuures asjaolu, et hageja rikkumisele hinnangu andmisel ei teinud kostja kindlaks, millised konkreetsed ravimid hageja kiltli taskust leiti, millal need sinna sattusid ning kellele konkreetselt mingid ravimid hageja andmata jättis. Kuna kostjal puudus alus öelda tööleping üles ilma eelneva hoiatamiseta, siis on õige maakohtu seisukoht, et puudub alus TLS § 97 lg 3 kohaldamiseks. Kui tööandja ütleb töölepingu üles etteteatamistähtaega järgimata, ilma et vaidluse asjaolud seda õigustaksid, on selle õiguslikuks tagajärjeks töötaja TLS § 100 lg-s 5 sätestatud õigus saada tööandjalt hüvitist (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-70-16, p 15). Hagejale väljamõistetud hüvitiste suurust ja arvestuskäiku ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
12.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 3 järgi määrab ringkonnakohus kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja tutvunud apellatsioonkaebusega ning koostanud vastuse apellatsioonkaebusele ning kulutanud selleks 3 tundi. Lähtudes tunnihinnast 60 eurot moodustab õigusabikulu kokku 210 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud summas 210 eurot on põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses ning 210 eurot tuleb kostjalt välja mõista. Hageja kasuks väljamõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.