Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

MAAKOHTU LAHEND

isiklikult seda ka selliselt käsitleb. Seega on 14 500 kroonisest võlast tagastatud 9100 krooni, misjärel jääb tagastamata võlgnevuse suuruseks 5400 krooni. Poolte vahel on sõlmitud tähtajaline laenuleping. Võlakirjast nähtuvalt laen anti 13.12.1999. Selle üle pooltel vaidlust ei ole. Vaidlust ei ole ka selle üle, et laenu summale 14 500 krooni lisandub 26.10.1999 viivis 3763 krooni. Lepingust nähtub, et laen anti „kuni 14.12.1999.a.-ni“, mis tähendab, et laen anti kuni selle kuupäevani laenuprotsendiga 10 % ja lause „laenu mittetähtaegsel tasumisel viivis 0,5 % päevas“ kinnitab, et tegemist ei olnud tähtajatu laenuga. Kohtuistungil on tõendamist leidnud, et kostja oma kohustust nõuetekohasel viisil ei täitnud. Asja lahendamisel tuleb kohaldada Eesti NSV Tsiviilkoodeksi sätteid ja kostjalt tuleb TsK §-de 173 lg 1 ja 174 alusel välja mõista 5400 krooni. Viivis on TsK § 191 järgi leppetrahvi alaliigiks, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Vaidluse all ei ole, et kostja oma maksekohustust rikkus ja selle eest oli võlakirjas ette nähtud viivise arvestamine 0,5% päevas. Ka ei ole kostja väitnud, et ta rikkumise eest ei vastuta (TsK § 191 lg 3). Seega on viivisenõude üldised eeldused täidetud ega ole vaidluse all. Kuna juba hagiavalduses on hageja vähendanud viivise nõuet põhivõlani, siis kuulub rahuldamisele viivis summas 5400 krooni. Võlakirjast nähtub, et pooled on kokku leppinud, et laenule 14 500 krooni lisandub 26.10.1999 viivis 3763 krooni. Tegemist on eelmisest võlast tuleneva viivisega. Hageja on oma nõude suurendamise avalduses märkinud, et põhinõue sisaldab ka võlakirjast tulenevat viivist, mis kokku moodustavad põhinõude 14 500 krooni + 3763 krooni = 18 263 krooni. Hageja on suurendanud viivisnõuet 3763 krooni võrra, s.o lepingus kokku lepitud viivise palub hageja lugeda põhinõudeks ja välja mõista viivis sellelt 3763 krooni. Kohus leidis, et viiviselt viivise nõudmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

on lubamatu nõuete tasaarveldamine. Lisaks pole maakohtus tuvastatud, et võla katteks arvestatud teleri väärtus oli just 4100 krooni; 3) on jäetud arvestamata, et 09.02.2006 suurendas apellant oma nõuet 7526 krooni võrra. Apellandi põhistas nõude suurendamist asjaoluga, et enne vastustajaga sõlmitud võlakirja oli poolte vahel veel teinegi võlasuhe, mille täitmisega viivitamise tõttu kuni 26.10.1999 nõudis A.P. vastustajalt viivist 3763 krooni. Pooled otsustasid ka selle nõude vormistada 13.12.1999 võlakirjaga. Võlakirjas on poolte tahet võimalik tõlgendada vaid selliselt, et vastustaja saab laenuandjalt küll täiendavalt 14 500 krooni, kuid tagasimakstava laenu suurus on mitte 14 500 krooni, vaid 18 263 krooni ja see kuulub tervikuna tagastamisele 14.12.1999. Apellandi arvates ei saa lepingut tõlgendada selliselt, et apellant nõuab viiviselt viiviseid vaid tegemist on võlaga, mis on tekkinud muust alusest ja vormistatud laenulepinguna. Seega on apellandil õigus nõuda ka viiviseid 3763 krooni võrra rohkem. Kuna apellandi põhinõue on 18 263 krooni ja ta nõuab viiviste väljamõistmist kuni põhivõla suuruseni, tulnuks apellandi kasuks välja mõista võlgnevus kokku 36 526 krooni ulatuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

kinnitanud, et kõik laenu andmised ja tagastamised vormistati kirjalikult ning 5000 krooni ei ole vastustaja talle tagastanud. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et A.P. poolt vastustajalt teleri Tensai 212 saamisega tuleb lugeda vaidlusalusest laenusuhtest tulenev võlgnevus 4100 krooni ulatuses täidetuks. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb arvestada teleri maksumus võla katteks eelkõige sellepärast, et sellisena käsitleb seda võlausaldaja A.P. . Ringkonnakohus leiab, et A.P. ütlused ei kinnita aga maakohtu eelnimetatud järeldust ning maakohus on andnud A.P. ütlustele ebaõige hinnangu. A.P on kinnitanud maakohtu istungil, et ta viis vastustajale remonti enda teleri ja sai remondi ajaks vastustajalt vastu teleri Tensai. Teleri saamist käsitleb ta laenu kattena, sest tema teler on senini tagastamata ja ta soovib seda tagasi. Teleri saamine vastustajalt ei ole seotud vaidlusaluse laenusuhtega ning seda, et teleri maksumus arvestatakse maha laenusuhtest tulenevast võlast, ei ole tal I. T juttu olnud. Vastustaja on samuti kinnitanud, et A.P. tõi talle teleri remonti ja sai selleks ajaks teise teleri (Tensai) asemele. Kuna teler on tagastamata, siis arvestas ta ise teleri maksumuse võla katteks. Kohustise täitmise lõppemine tasaarvestamisega on TsK § 234 lg 1 kohaselt võimalik üksnes juhul, kui tegemist on samaliigiliste nõuetega. Kuivõrd antud juhul ei olnud tegemist samaliigiliste nõuetega, siis on maakohtu järeldus võlgnevuse 4100 krooni tasaarvestatuks lugemine vastustaja poolt teleri andmisega vastuolus seadusega. Põhjendatud on apellandi seisukoht ka selles, et maakohus ei teinud kindlaks teleri Tensai 212 väärtust ning ka seetõttu on maakohtu otsus kohustise täidetuks lugemise kohta 4100 krooni ulatuses ekslik. Käesoleval juhul ei ole kohaldatavad ka TsK § 185 lg 1 sätted, kuna kohustise täitmise asendamist võlgniku poolt selle täitmise ajal lubatakse ainult kreeditori nõusolekul. Asjas puudub A.P. nõusolek rahalise võlgnevuse täitmise asendamise kohta. Eelnev kinnitab, et vastustaja laenusuhtest tuleneva täitmata nõude suuruseks on kokku 14 500 krooni, milline tuleb apellandi kasuks välja mõista. Apellant nõuab viivise väljamõistmist kuni põhivõlgnevuse suuruseni. Vastustaja ei ole viivise määra ja arvestust vaidlustanud. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega ja vastustajalt põhivõlgnevuse 14 500 väljamõistmisega tuleb temalt välja mõista ka viivis summas 14 500 krooni. Põhjendatud ei ole apellandi see seisukoht, et ka väljamõistetud summalt 3763 krooni tuleb arvestada viivist. Võlakirjast ja apellandi taotlusest nõude suurendamiseks tuleneb, et 3763 krooni näol on tegemist viivisega. TsK § 191 mõttest tulenevalt ei ole lubatud nõuda viivist viivise maksmisega viivitamise korral. Võlakirjas on vastustaja tunnistanud viivise maksmise kohustust summas 3763 krooni ning apellandi väide, et tegemist on võlaga, mis on tekkinud muust alusest ja vormistatud laenulepinguna, ei ole põhjendatud. Selles osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust. Maakohtus on apellant tasunud nõudelt 36 526 krooni riigilõivu 2250 krooni. Ringkonnakohtu otsusega rahuldati apellandi nõue 32 763 krooni ulatuses. Võrdeliselt hagi rahuldatud osaga tuleb vastustajalt apellandi kasuks riigilõivu katteks välja mõista 2018.20 krooni. Apellant vaidlustas apellatsiooniastmes maakohtu otsuse 21 963 krooni ulatuses ja tasus riigilõivu 1250 krooni. Apellatsioonkaebus rahuldati 18 200 krooni ulatuses. Võrdeliselt apellatsioonkaebuse rahuldatud osaga tuleb vastustajalt apellandi kasuks riigilõivu katteks välja mõista 1035.80 krooni.

Vastustaja on kandnud maakohtus õigusabikulusid 2250 krooni ulatuses. Seoses hagi rahuldamata jätmisega 3763 krooni ulatuses tuleb apellandilt vastustaja kasuks välja mõista õigusabikulude katteks 188.20 krooni. Tehes tasaarvestuse menetluskulude osas, tuleb vastustajalt apellandi kasuks menetluskulude katteks välja mõista 2865.80 krooni (3054-188.20=2865.80).

Andra Pärsimägi

Egon Konsand

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.