Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

I Hageja nõue ja põhjendused Hagiavalduse (tl 5-8) kohaselt oli Y ja X vahel laenutehing, mille kohta koostati 13.12.1999.a. kostja poolt allkirjastatud võlakiri. Nimetatud võlatunnistuse kohaselt sai kostja Ylaenu summas 14 500 krooni. Kostja kohustus laenusumma tagastama 14.12.1999.a. Kostja ei ole käesoleva ajani võlasummat tasunud. Y loovutas 14 500 krooni nõude kostja vastu Õigusbüroole Aspekt OÜ. Kuigi kostja on kirjalikult tunnistanud laenu kättesaamist ja pretensioonid laenu osas puuduvad, ei ole kostja laenu tähtaegselt tagasi maksnud. Hagejal on õigus arvestada viivist vastavalt tehingu tingimustele ja võlakirjas ettenähtud intressimärale. Kostja kohustus alates 15.12.1999.a. maksma laenusummalt viivist 0,5% päevas, kui ei tagasta laenu õigeaegselt. 30.06.2005.a seisuga moodustab viivis 147 610,15 krooni. Hageja nõuab kostjalt viivise tasumist summas 14 500 krooni. 13.02.2006.a. esitas hageja taotluse nõude suurendamiseks, milles käsitleb erinevalt esimesest avaldusest võlakirjast tulenevat viivist 3763 krooni põhinõude osana, mille võrra taotleb ka viivisnõude suurendamist. Seega palub hageja kostjalt välja mõista 36 525 krooni ning tasutud riigilõiv. II Kostja vastus (tl 17, 21) Kostja oma kirjalikus vastuses hagile 19.septembrist 2005.a. hagi ei tunnista ja ei nõustu hagejapoolse võlakirja tõlgendamisega. Võlakirjast ei nähtu, et laenu anti üheks päevaks ja et võla tagasimaksmise tähtaeg on 14.12.1999.a. Võlakirja järgi on nimetatud kuupäevani arvestatud viivist. Seetõttu on tegu tähtajatu laenuga. Kostja vastusest tulenevalt käis Y võla tagastamist nõudmas kostja töökohas kaupluses Akord asukohaga Tähe tn 91a Tartus. 2000.a. veebruaris võttis Y kostjalt võla katteks kostja töökohast teleri Tensai 212 väärtusega 4100 krooni. Kostja on tasunud Y võla tagasimaksetena veebruaris 2000.a. 2000 krooni ja märtsis 3000 krooni, kokku seega 5000 krooni. Raha sai Y kostja töökohas, mille kostja võttis firma kassast, makstes selle sinna samal päeval tagasi. Teleri ja raha võtmist ning üleandmist võib kinnitada samas töötav W elukohaga Jaama 175-70 Tartu. Seega tunnistab kostja põhivõlga 5400 krooni ulatuses, mis muudab oluliselt ka viivissummat. III Kohtuistung (tl 26, 45-49, 60-62) Kohtuistungil selgitas hageja, et võla tagastamise tähtaeg oli 14.12.1999.a. laen anti 13.detsembril 1999.a. ning see oleks tulnud järgmisel päeval tagastada. 13.12-14.12.1999.a. oli laenuprotsent 10% ning kui siis laenu ei tagastata, on laenuprotsent 0,5% päevas. Hageja ei ole seda 10% ühe päeva eest küsinud. Hageja väitel ei ole tegemist tähtajatu laenuga. Kostja on seisukohal, et võlakirja tuleks tõlgendada nii, et viivis lisandub 26.10-14.12.1999.a. perioodi eest ning kusagilt ei nähtu, et laen tulnuks tagastada järgmisel päeval. Tegu oli heade tuttavatega ning kostja väitel polnud põhjust laenuandjat mitte usaldada, mistõttu laenu tagastamist ei vormistatud. Kostja seletuste kohaselt tahtis hageja telerit mõneks ajaks laenata, ning et hageja võttis teleka võla katteks. Tunnistajana andis seletusi laenuandja Y, kelle sõnul andis ta kostjale laenu ööpäevaks. Võlakirjas märgitud 3763 kroonine viivis oli tegelikkuses eelmine laenusuhe, millest see summa üles oli jäänud. Saadud televiisorit käsitleb laenuandja laenu kattena. Veel lisab ta, et sularahas kostja võlga tasunud ei ole ja kui kostja oleks midagi tasunud, siis oleks ta selle kohta võtnud allkirja. Kõik poolte vahelised võlasuhted on toimunud allkirja vastu ja kirjalikult. Tunnistaja W andis seletusi selle kohta, et Y on korduvalt käinud kaupluses „Akord“ X juures. 2000.a. alguses X küsis tunnistajalt kaupluse kassast raha, selgitades, et maksab X võlga. X küsis raha kaks korda – 2000 krooni ja 3000 krooni. Mõlemal korral tagastas X raha kassasse samal päeval. Raha üleandmise juures tunnistaja ei viibinud.

Kostja leiab, et hageja on nõude esitamisega ja selle võõrandamisega pahatahtlikult ja põhjendamatult viivitanud. Samuti peab kostja 3763krooniselt nõudelt viiviste arvestamist lubamatuks, kuna see summa ise on viivis. Vaidluse korral tuleb kostja arvates tõlgendada võlakirja sõnastust kostja kasuks. Kuna laenu tagastamise tähtaeg oli konkreetselt määratlemata, on ka viivisenõue alusetu. Kostja tunnistab hageja nõuet põhisumma 5400 krooni ning viivisnõude 3763 krooni, kokku 9163 krooni ulatuses.

IV KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, asja arutanud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus selles osas, et 13.12.1999.a. on poolte vahel sõlmitud võlakiri ja kostja on laenusumma saanud. Samuti puudub vaidlus selle üle, et laenusummale lisandub viivis 26.10.1999.a. 3763 krooni (tl 9). Asja lahendamisel tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 kohaselt kohaldada tsiviilkoodeksit, kuna võlakiri sõlmiti ja kostja võlg tekkis enne 1. juulit 2002. a. Asja lahendamiseks on olulised järgmised kindlaks tehtud asjaolud: - 13.12.1999.a. on poolte vahel vormistatud võlakiri (tl 9), mille kohaselt Y annab ja X võtab laenu summas 14 500 krooni, millele lisandub 26.10.1999.a. viivis 3763 krooni kuni 14.12.1999.a.-ni laenuprotsendiga 10% kuus. Laenu mittetähtaegsel tasumisel viivis 0,5% päevas; - hageja kinnitab, et kuni käesoleva ajani ei ole kostja võlga tasunud; - kostja tõlgendab võlakirja järgnevalt – võlakirjast ei nähtu, et laen anti üheks päevaks ja võla tagasimaksmise tähtaeg on 14.12.1999.a. Nimetatud kuupäevani arvestati viivist. Kostja leiab, et tegemist on tähtajatu laenuga. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja väidab, et on laenust 5000 krooni hagejale tasunud 2000.a. veebruaris 2000 krooni ja 2000.a märtsis 3000 krooni, lisaks loeb kostja laenukatteks ka teleri väärtusega 4100 krooni, mis on hageja valduses. Laenu maksmist kokku 5000 krooni ulatuses tõendab kostja kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja Imre Pirk’i ütlustega, kes kinnitab, et kostja on võtnud poe kassast kahel korral sularaha, kokku 5000 krooni ja samal ajal on kostja juures viibinud hageja Y. Seega loeb kohus tõendatuks, et hageja on kostja käest saanud 5000 krooni 2000.a. märtsiks. Kohus leiab, et antud asjaolu on tõendatud ka hageja enda käitumisega, et 2000.a. märtsikuust kuni 29.juunini 2005.a., mil kostjale teatati võla loovutamisest (tl 10), ei ole hageja kostjaga ühendust võtnud seoses tasumata laenuga. Tunnistaja ütlused selle kohta, et 2005.a. augustis-septembris käis ta viimast korda laenu tagasi küsimas, ei ole kooskõlas teiste asjas kogutud tõenditega. 29.juunil 2005.a. on tunnistaja Y, kes oli laenu andjaks, loovutanud oma nõude Õigusbüroole Aspekt. Tunnistaja Y on kohtuistungil seletanud, et „Saadud televiisorit käsitleb laenuandja laenu kattena“, seega leiab kohus, et televiisor Tensai 212 väärtusega 4100 krooni, mille Y sai 2000.a. veebruaris kauplusest Akord ja mis on tagastamata, tuleb arvestada võla katteks eelkõige seepärast, et võlausaldaja Y isiklikult seda ka selliselt käsitleb. Seega võlast 14 500 krooni loeb kohus tagastatuks 9100 krooni, misjärel jääb seni tagastamata võlgnevuse suuruseks 5400 krooni. TsK § 173 lg 1 kohaselt kohustised tuleb täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele, selliste sätete puudumise korral aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. Kohus on seisukohal, et poolte vahel on sõlmitud tähtajaline laenuleping. Võlakirjast nähtuvalt laen anti 13.12.1999.a. Selle üle pooltel vaidlust ei ole. Vaidlust ei ole ka selle üle, et laenu summale 14 500 krooni lisandub 26.10.1999.a. viivis 3763 krooni. Lepingust nähtub edasi „kuni

14.12.1999.a.-ni“, mis tähendab, et laen anti kuni selle kuupäevani laenuprotsendiga 10 % ja lause „laenu mittetähtaegsel tasumisel viivis 0,5 % päevas“ kinnitab, et tegemist ei olnud tähtajatu laenuga. Kohtuistungil on tõendamist leidnud, et kostja oma kohustust nõuetekohasel viisil ei täitnud. Nagu eelpool on välja toodud, on osa laenu tagastatud 2000.a. märtsiks. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 2, TsK § 173 lg 1 ja 174 alusel välja mõista võlgnevus 5400 krooni. Hageja nõudeks tulenevalt võlakirjast on ka viivis, mis on pooltel kokku lepitud 0,5 % päevas. Viivis on TsK § 191 järgi leppetrahvi alaliigiks, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahv võimaldab lepingupooltel kohustuse rikkumise juhuks juba eelnevalt kokku leppida sanktsiooni. Leppetrahvi nõude kaudu saab võlausaldaja esmajoones lihtsama võimaluse kohustuse rikkumisest tuleneva eeldatava kahju hüvitamise nõude realiseerimiseks kokkulepitud suuruses. Viivis on leppetrahv eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina põhivõlalt (intressina). Vaidluse all ei ole, et kostja oma maksekohustust rikkus ja selle eest oli võlakirjas ette nähtud viivise arvestamine 0,5% päevas. Ka ei ole kostja väitnud, et ta rikkumise eest ei vastuta (TsK § 191 lg 3). Seega on viivisenõude üldised eeldused täidetud ega ole vaidluse all. Kuna juba hagiavalduses on hageja vähendanud viivise nõuet põhivõlani, siis kuulub rahuldamisele viivis summas 5400 krooni. Võlakirjast nähtub, et pooled on kokku leppinud, et laenule 14 500 krooni lisandub 26.10.1999.a. viivis 3763 krooni. Tegemist on eelmisest võlast tuleneva viivisega. Hageja on oma nõude suurendamise avalduses toonud, et põhinõue sisaldab ka võlakirjast tulenevat viivist, mis kokku moodustavad põhinõude 14 500 krooni + 3763 krooni = 18 263 krooni. Hageja on suurendanud viivisnõuet 3763 krooni võrra so lepingus kokku lepitud viivise palub hageja lugeda põhinõudeks ja välja mõista viivis sellelt 3763 krooni. Kohus on seisukohal, et võlakirjast tulenevalt on poolteks Y ja X, kes on kokku leppinud viivises, mis tuleneb eelnevast lepingust kindlas summas 3763 krooni. Kohus leiab, et viiviselt viivise nõudmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohus rahuldab nõude kokkulepitud viivise osas so 3763 krooni. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista tasumata põhivõlg summas 5400 krooni, põhivõlani vähendatud viivis summas 5400 krooni ning kokkulepitud viivis summas 3763 krooni.

V KOHTUKULUD

Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja Täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 jaotatakse enne TsMS jõustumist (01.01.2006.a.) alustatud menetluse puhul menetluskulud seni kehtinud TsMS-s sätestatu alusel. TsMS § 60 lg 1 kohaselt kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus leiab, et arvestades käesoleva vaidluse sisu, tuleb kummagi poole kohtukulud jätta tema enda kanda. Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.