Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.03.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-8925
Tsiviilasi
F-TKO OÜ hagi DM vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.05.2016 otsus
Kaebuste esitajad ja liigid
DM apellatsioonkaebus F-TKO OÜ vastuapellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Apellatsioonkaebuse hind 4322 eurot Vastuapellatsioonkaebuse hind 2160 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja DM (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Raul Talts Vastuapellant/hageja
F-TKO
OÜ (registrikood 12246924), lepinguline esindaja v/adv Viljar Kähari
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 30.05.2016 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja jaotas menetluskulud. Tühistatud osas teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult ning jaotada uuesti menetluskulud. Samuti tuleb otsuse resolutsiooni täiendada otsustusega hagi tagamise abinõude kehtima jäämisest otsuse täitmist tagavate abinõudena.
2.Kohtuotsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada; 2) Mõista DM-lt välja F-TKO OÜ kasuks põhivõlgnevus 6000 eurot ja viivis alates 11.06.2015 kuni põhivõla 6000 eurot täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras; 3) Menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus jätta DM kanda;
4) Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras; 5) DM apellatsioonkaebus jätta rahuldamata; 6) F-TKO OÜ vastuapellatsioonkaebus rahuldada; 7) 06.05.2016 Harju Maakohtu määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud jäävad jõusse kohtuotsuse täitmist tagavate abinõudena.
3.Vastuapellandi taotlus täiendavate tõendite (AB PricewaterhouseCoopers Legal OÜ juhatuse liikme KJP 22.07.2016 kinnituskiri ja Harju Maakohtu 14.10.2014 määrus Donuel Trading OÜ määruskaebuse lahendamisest tsiviilasjas nr 2-1422087) vastuvõtmiseks jätta rahuldamata.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.11.06.2015 esitas hageja maakohtule hagi, milles palub kostjalt välja mõista põhivõla 6000 eurot ja hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja (endise ärinimega Donuel Commodities OÜ) ja Donuel Trading OÜ esitasid vastavalt 29.04.2014 ja 12.06.2014 avaldused Gedamo Industries OÜ pankroti väljakuulutamiseks. Kostja oli Gedamo Industries OÜ juhatuse liige pankrotiavalduse esitamise kohustuse tekkimise ajal. Harju Maakohus määras 19.06.2014 määrusega asjas nr 2-14-17678 pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ning menetluse jätkamiseks tasutava deposiidi suuruseks 2000 eurot. AB PricewaterhouseCoopers Legal OÜ tasus 27.06.2014 hageja esindajana nõutud summa deposiiti. 31.03.2015 määrusega määras kohus samas asjas pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ning menetluse jätkamiseks tasutava täiendava deposiidi 4000 eurot. AB PricewaterhouseCoopers Legal OÜ tasus 02.04.2015 hageja esindajana ka täiendava summa deposiiti. Maakohus tegi 09.04.2015 määruse, millega kuulutas välja Gedamo Industries OÜ pankroti.
3.Ajutise halduri hinnangul muutus pankrotivõlgnik maksejõuetuks hiljemalt 2013.a IIIIV kvartalis. Maksejõuetuse põhjuseks oli asjaolu, et Harju Maakohus mõistis 11.12.2013 tsiviilasjas nr 2-12-44494 võlgnikult välja Karema OÜ kasuks 62 000 eurot ning menetluskulud 11 592.76 eurot. Samuti asjaolu, et sama kohus mõistis 22.08.2013 tsiviilasjas nr 2-14-22087 võlgnikult välja 126 072.02 eurot Donuel Trading OÜ kasuks ning jättis menetluskulud 75% ulatuses võlgniku kanda.
4.Ajutise halduri hinnangule tuginedes kuulutas kohus 09.04.2015 välja võlgniku pankroti. Seega oleks kostja pidanud esitama pankrotiavalduse hiljemalt 2014.a 20. jaanuariks, mil möödus 20 päeva hiliseimast võimalikust maksejõuetuks muutumise päevast. Pankrotiavaldus esitati 29.04.2014 võlausaldaja poolt. Kostja võlgniku juhatuse liikmena ei täitnud seadusest tulenevat kohustust esitada äriühingu pankrotiavaldus hiljemalt 20.01.2014. Kuna hageja tasus pankrotimenetluse raugemise vältimiseks kohtu deposiiti kokku 6000 eurot, on tal pankrotiseaduse (PankrS) § 30 lõike 3 alusel õigus nõuda kostjalt 6000 euro hüvitamist. Samuti on tal õigus VÕS § 113 lõike 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel õigus nõuda viivist 8,05% aastas põhisumma jäägilt alates hagi esitamise päevast. Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Gedamo Industries OÜ ei olnud maksejõuetu hiljemalt 2013.a III-IV kvartalis. Tegemist oli alustava ettevõttega, mis jõudis 2013.a kasumisse, vara oli kokku 330 021 eurot. Pankrotivara nimekirja kohaselt oli äriühingul 30.04.2015 nõudeid, ettemakseid ja investeeringuid 282 892.07-330 021 eurot. Hagis osutatud kohtuotsused ei olnud 2013.a lõpus seisuga jõustunud. Otsus asjas nr 2-12-44494 jõustus 18.01.2014. Otsus asjas nr 2-12-44496 jõustus pärast hageja poolt pankrotiavalduse esitamist 26.05.2014.
6.20.03.2014 pankrotihoiatuse ühe alusena oli märgitud 01.02.2013 nõude loovutamise leping, mille kohaselt pidanuks nõude omandiõiguse üleminek toimuma hiljemalt 18.01.2014. 20.02.2014 esitas pankrotihoiatuse ning nõudis 62 000 eurot tasumist Karema OÜ, mitte hageja. Seega ei saanud 01.02.2013 leping olla hageja esitatud kujul kehtiv, sest kahte erinevat pankrotihoiatust arvestades pidi see olema koostatud ajavahemikul 21.02.2014 kuni 20.03.2014. Alates 29.10.2013 on Karema OÜ juhatuse liige GH, mitte E-DG. Seega lisaks asjaolule, et vaidlusalune nõude loovutamise leping oli koostatud hiljem sellel märgitust, puudus E-DG-l kõnealusel ajal Karema OÜ esindusõigus. Niisiis oli Gedamo Industries OÜ-l õigus keelduda asjas nr 2-1244494 tehtud otsuse täitmisest hagejale.
7.Kuna 2013.a lõpu seisuga olid vaidlused mõlemas tsiviilasjas pooleli, puudus Gedamo Industries OÜ-l kohustus nõudeid täita. 2014.a esimeses pooles olid äriühingul olemas võimalused majandustegevuse parandamiseks ja makseraskustest väljumiseks. Ka hageja ise oli 10.07.2014 kaebuses veendunud, et vajadus deposiidi määramiseks ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks puudub. Arvestades eeltooodut ei toonud maakohtu otsuse jõustumine tsiviilasjas nr 2-12-44494 18.01.2014 kaasa võlgniku püsivat maksejõuetust ega kostjale kohustust esitada pankrotiavaldus vastavalt äriseadustiku (ÄS) § 180 lõikele 51. Pankrotihaldur ega kohus ei tuvastanud, et kostja oleks hilinenud pankrotiavalduse esitamisega. Kostja möönis, et tsiviilasjas nr 2-1244496 otsuse jõustumine 26.05.2014 muutis äriühingu majandusliku olukorra raskeks, kuid see leidis aset alles pärast hageja poolt pankrotiavalduse esitamist ega saanud enam tuua kostjale kohustust esitada võlgniku pankrotiavaldus.
8.Hageja ei tõendanud maksete tegemist kohtu deposiiti Gedamo Industries OÜ pankrotimenetluses. Maksekorralduste selgitustesse on märgitud vaid „tsiviilasi nr 214-17678“. Pankrotimenetluses esindavad sama AB advokaadid mitut erinevat võlausaldajat. V/adv Viljar Kähari esindas 29.04.2014 pankrotiavalduse esitanud hagejat ja 12.06.2014 pankrotiavalduse esitanud Donuel Trading OÜ-d. Maksekorraldustest ei nähtu, et AB oleks maksed teinud hageja eest ja nimel. Ka ei nähtu, et hageja oleks teinud maksed Gedamo Industries OÜ pankrotimenetluse kulude katteks. Esimese astme kohtu otsus
9.30.05.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõla 4000 eurot ja viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 11.06.2015 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis rahuldamata hagi 2000 euro ulatuses. Menetluskulud jäid 34% ulatuses hageja ja 66% ulatuses kostja kanda.
10.Vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel luges kohus tuvastatuks: 1) Harju Maakohtu 11.12.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-44494 mõisteti Gedamo Industries OÜ-lt välja Karema OÜ kasuks 62 000 eurot ja jäeti menetluskulud Gedamo Industries OÜ kanda; otsus jõustus 18.01.2014 (t I kd lk 170-176); 2) Karema OÜ esitas 20.02.2014 Gedamo Industries OÜ-le pankrotihoiatuse ning nõudis väljamõistetud 62 000 euro tasumist (t I kd lk 17); 3) 20.03.2014 esitas Gedamo Industries OÜ-le pankrotihoiatuse ka Donuel Commodities OÜ, märkides, et on sõlminud Karema OÜ-ga 01.02.2013 nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt andis Karema OÜ Donuel Commodities OÜ-le üle tsiviilasjas nr 2-12-44494 menetletud nõude (t I kd lk 108); 4) hageja (endise ärinimega Donuel Commodities OÜ) esitas 29.04.2013 avalduse Gedamo Industries OÜ pankroti välja kuulutamiseks; 5) AB PricewaterhouseCoopers Legal OÜ tasus 27.06.2014 kohtu deposiiti 2000 eurot (t I kd lk 15); 6) Harju Maakohus määras 31.03.2015 määrusega asjas nr 2-14-17678 pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ning jätkamiseks tasutava täiendava deposiidi suuruseks 4000 eurot (t I kd lk 16-17); 7) AB PricewaterhouseCoopers Legal OÜ tasus 02.04.2015 kohtu deposiiti 4000 eurot (t I kd lk 19); 8) Harju Maakohtu 09.04.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-17678 kuulutati välja Gedamo Industries OÜ pankrot (t I kd lk 20-31); 9) Alates Gedamo Industries OÜ asutamisest on äriühingu juhatuse liikmeks olnud kostja.
11.Kuna kumbki pool ei ole teise poole väiteid vaidlustanud, luges kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lõigete 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega.
12.Hageja nõuab kostjalt kui võlgniku juhatuse liikmelt PankrS § 30 lõike 3 alusel kohtu deposiiti tasutud summade hüvitamist ja sellelt arvestatud viivist. Kohus viitas PankrS § 30 lõikele 3 ja ÄS § 180 lõikele 51. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on oma kohustust rikkunud. Asja lahendamisel tuleb kõigepealt tuvastada, millal muutus võlgnik maksejõutuks, sest sellest sõltub, millal tuli kostjal täita kohustus esitada võlgniku pankrotiavaldus. Poolte tõendamiskoormist sätestava PankrS § 30 lõike 3
teise lause kohaselt peab isik, kelle vastu nõue esitatakse vaidluse korral tõendama, et ta ei ole pankrotiavalduse õigeaegse esitamata jätmisega oma kohustusi rikkunud.
13.Kohus viitas PankrS § 1 lõigetele 2 ja 3. Hageja on tuginenud ajutise halduri aruandele ja Harju Maakohtu 09.04.2015 määrusele asjas nr 2-14-22087. Ajutise halduri aruande kohaselt muutus võlgnik maksejõutuks hiljemalt 2013.a III-IV kvartalis. Kostja leidis, et äriühing ei muutunud viidatud ajal püsivalt maksejõuetuks. Tõendeid kogumis hinnates asus kohus seisukohale, et kostja ei ole PankrS § 30 lõike 2 teisest lausest tulenevat kohustust kohaselt täitnud.
14.Vastavalt ajutise halduri aruandele oli 31.12.2012 bilansi kohaselt võlgnik kahjumis -32 638 eurot, varasid oli kokku 311 697 eurot, kohustusi 341 835 eurot ning omakapital -30 138 eurot. Müügitulu 2012.a majandustegevusest oli 13 826 eurot. 31.12.2013 bilansi kohaselt oli võlgniku kasum 1273 eurot, varasid kokku 330 021 eurot järgmiselt: raha 1218 eurot, nõuded ja ettemaksed 203 803 eurot, põhivara (investeeringud) 125 000 eurot. Omakapital oli -28 865 eurot. Müügitulu 2013.a majandustegevusest puudus. Aruande koostamise ajal 12.12.2014 haldurile teadaolevalt võlgnikul realiseeritav vara puudus. 31.12.2013 bilansi kohaselt oli võlgnikul nõudeid ja ettemakseid 203 803 eurot, kuid ajutisel halduril puudusid andmed nõuete laekumiste kohta (t I kd lk 96-105). Pankrotihalduri 30.04.2015 ettekandest nähtuvalt oli majandusaasta aruannete kohaselt võlgniku omakapital olnud negatiivne juba 2012.a lõpus. Pankrotiavaldused esitanud võlausaldajate avaldustest nähtuva teabe kohaselt oli Harju Maakohtus 2013.a III ja IV kvartalis mõistnud võlgnikult võlausaldajate kasuks välja kokku 188 072.02 eurot (lisanduvad viivis ja menetluskulud), milliseid kohustusi ei suutnud võlgnik täita. Karema OÜ (loovutas nõude hagejale) on Harju Maakohtu 11.12.2013 asjas nr 2-11-44494 tehtud otsusest tuleneva nõude 62 000 euro sissenõudmiseks algatanud 30.01.2014 täitemenetluse, mis pankroti väljakuulutamiseni tulemusi ei andnud. Seega oli võlgnik halduri esialgsel hinnangul muutunud maksejõuetuks hiljemalt 2013.a III-IV kvartalis. Täpsema maksejõuetuse tekkimise aja ja põhjuste osas oli halduri hinnangul vaja viia läbi erikontroll.
15.Kohus asus seisukohale, et võlgniku maksejõuetus kujunes välja hiljemalt 18.01.2014, kui jõustus Harju Maakohtu otsus asjas nr 2-12-44494, millega kohus mõistis võlgnikult välja Karema OÜ kasuks 62 000 eurot ja jättis Karema OÜ menetluskulud võlgniku kanda. Sellest tulenevalt ei olnud võlgniku juhatuse liikmel alust eirata hageja kui võlausaldaja pankrotihoiatust ning ta oleks pidanud ÄS § 180 lõike 51 alusel esitama võlgniku pankrotiavalduse hiljemalt 07.02.2014. Selle asemel, et esitada ise kohtule pankrotiavaldus, esitas võlgnik 28.05.2014 vastuväite võlausaldaja pankrotiavaldusele.
16.Kostja vastuväidete kohaselt oli äriühingul 2014.a esimeses pooles jätkuvalt olemas kõik võimalused majandustegevuse parandamiseks ja makseraskustest väljumiseks. Kohus leidis, et kostja väited on paljasõnalised ega leidnud tõendamist. Ajutise halduri aruande kohaselt müügitulu 2013.a majandustegevusest puudus. Asja materjalidest ei nähtu, et müügitulu oleks olnud 2014.a majandustegevusest. Kostja ei ole esile toonud, milliseid vahendeid kasutades oleks saanud muuta äriühingu majandustegevuse kasumlikuks ja raskustest välja tulla. Pankrotihalduri 30.04.2015 ettekandest nähtuvalt oli Harju Maakohtu 11.12.2013 otsusest tuleneva nõude sissenõudmiseks algatatud 30.01.2014 täitemenetlus, mis pankroti väljakuulutamiseni tulemusi ei andnud. Seega
ei olnud ka rohkem kui üks aasta pärast kohtuotsuse jõustumisest äriühingul selliseid vahendeid, mille arvel oleks olnud võimalik võlgnevus täita.
17.Hageja väitis, et tasus pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ja pankrotimenetluse jätkamiseks kohtu deposiiti 27.06.2014 2000 eurot ja 02.04.2015 4000 eurot. Kostja vaidles vastu. Hageja kinnitas, et deposiiti tasutud 6000 eurot tasuti hageja nimel, eest ja arvel. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt esindas AB PricewaterhouseCoopers Legal OÜ-s töötav advokaat V.Kähari hagejat pankrotimenetluses. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus usutavaks hageja väidet, et 27.06.2014 ja 02.04.2015 AB PricewaterhouseCoopers Legal OÜ poolt tasutu oli tasutud hageja eest ja nimel.
18.Lisaks eelnevale vaidles kostja vastu hageja 2000 euro nõudele, sest 27.06.2014 AB PricewaterhouseCoopers Legal OÜ poolt kohtu deposiiti tasutud 2000 eurot oli tasutud ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks ning ajutise halduri kulude katteks tasutud summa hüvitamist ei saa kostjalt nõuda. Kohtule on esitatud maksekorraldus, mille kohaselt AB PricewaterhouseCoopers Legal OÜ poolt on 27.06.2014 tsiviilasjas nr 2-14-17678 kohtu deposiiti tasutud 2000 eurot (t I kd lk 8). 19.06.2014 määruse kohaselt määras Harju Maakohus pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ja jätkamiseks tasutava deposiidi suuruseks 2000 eurot. Määrusest nähtuvalt tasuti nimetatud summa PankrS § 11 lõike 1 alusel ajutise halduri tasu ja kulude katteks (t I kd lk 191-192). Pankrot kuulutati välja 09.04.2015 määrusega (t I kd lk 20-31). Asjaolu, et 19.06.2014 määruse resolutsioonis on ekslikult märgitud, et tuleb tasuda kohtu deposiiti 2000 eurot pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ja pankrotimenetluse jätkamiseks, ei tähenda, et tegemist oleks PankrS § 30 lõike 1 olukorraga, sest enne pankroti väljakuulutamist ei saa rääkida pankrotimenetluse raugemisest. PankrS § 30 lõike 3 alusel saab nõuda vaid menetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti tasutud summat. Ajutise halduri kulude katteks tasutud summa ei kuulu PankrS § 30 lõike 1 regulatsiooni alla ning seetõttu ei ole võimalik nõuda sel eesmärgil tasutud summa hüvitamist PankrS § 30 lõike 3 alusel. Kohus ei nõustunud hagejaga, et antud juhul tuleks PankrS § 30 lõiget 3 kohaldada analoogia korras. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et hagejal puudub kostja vastu nõue 2000 euro ulatuses. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hagejale PankrS § 30 lõike 3 alusel välja mõista 4000 eurot.
19.Lisaks deposiiti tasutud summa hüvitamisele nõuab hageja kostjalt viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 11.06.2015 kuni nõude kohase täitmiseni. Kohus viitas TsMS §-le 367. Hageja viivisenõue põhinõudelt summas 4000 eurot on põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus kostjalt hagejale välja viivise põhinõudelt 4000 eurot VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 11.06.2015 kuni nõude kohase täitmiseni.
20.TsMS § 163 lõikes 1 sätestatust lähtudes ja arvestades, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, pidas kohus põhjendatuks jätta poolte menetluskulud 34% ulatuses hageja ning 66% ulatuses kostja kanda. Kohus määrab TsMS § 177 lõike 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
Apellatsioonkaebus ja vastus vastuapellatsioonkaebusele
21.Kaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati ja teha selles osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusõigust.
22.Asjaolude ebaõige ja ebapiisav tuvastamine viis maakohtu valele arusaamisele, et AB poolt tasutud 2000 eurot ja 4000 eurot olid tasutud hageja eest ja nimel. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks teinud pankrotimenetluse kulude katteks makseid kohtu deposiiti. Kostja vastuväitest, et sama büroo advokaadid esindavad pankrotimenetluses mitut võlausaldajat, hoolimata ei esitanud hageja tõendeid, et vaidlusalused maksed tehti hageja eest ja nimel. Pankrotti nõudnud ettevõtted on seotud E-DG-ga, kes on samuti sama advokaadibüroo kliendiks. Kuna hageja oli kohtule varasemalt esitanud dokumente, mis ei olnud kostja hinnangul usaldusväärsed, ei saanud hageja paljasõnalised väited maksete tegemisest hageja eest ja nimel olla usaldusväärsed. Kohus ei selgitanud, kuidas tõendab asjaolu, et büroos töötav v/adv V.Kähari esindas hagejat pankrotimenetluses, väidet, et maksed tegi hageja.
23.Kostja ei nõustu maakohtuga, et äriühingu maksejõuetus kujunes välja hiljemalt 18.01.2014 ning et kostja oleks pidanud esitama pankrotiavalduse hiljemalt 07.02.2014. Ekslik on seisukoht, et rohkem kui aasta pärast maakohtu 11.12.2013 otsuse nr 2-12-44494 jõustumist ei olnud äriühingul vahendeid, mille arvel otsusest tulenevat võlgnevust täita. Äriühingul olid 2014.a esimeses pooles jätkuvalt olemas kõik võimalused majandustegevuse parandamiseks ja makseraskustest väljumiseks, ühingule kuulus vara summas 330 021 eurot. Ka pankrotihaldur ega pankrotiasja arutanud kohus ei tuvastanud, et kostja oleks hilinenud pankrotiavalduse esitamisega. Seega puudub põhjus väita, et pankrotivara nimekirjas märgitud varade maht (so vähemalt 282 892.07 eurot) ei vasta tõele või et kostja ei ole esile toonud, milliseid vahendeid kasutades oleks ta saanud äriühingu majandusraskustest välja tuua.
24.Lisaks eeltoodule ei nõustu kostja, et pärast otsuse jõustumist asjas nr 2-12-44494 ei olnud võlgniku juhatuse liikmel alust eirata hageja kui võlausaldaja pankrotihoiatust ning ta oleks pidanud ÄS § 180 lõike 51 alusel esitama võlgniku pankrotiavalduse hiljemalt 07.02.2014. Kostja jääb selles osas oma varasemalt esitatud vastuväidete juurde.
25.Isegi juhul, kui oleks võimalik väita, et hagejal on kostja vastu nõudeõigus tulenevalt PankrS § 30 lõikest 3, jättis kohus alusetult jätnud tähelepanuta PankrS § 30 lõike 4, millest tulenevalt on hageja nõude suurus ebaselge. Hageja ei ole esitanud väidet ega tõendit selle kohta, et tema poolt väidetavalt pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti tasutud raha on võlgniku pankrotimenetluses ära kulutatud või kui suures summas on seda kulutatud ja kas ning kui suures summas kulutatakse seda edaspidi. Istungil osutas kostja, et pankrotimenetlus on jätkuvalt pooleli ning pankrotivõlgnikul on mh nõuded kostja endise äripartneriga seotud ettevõtete vastu, kellele kostjale teadaolevalt ei ole pankrotihaldur veel nõuet esitanud. Seega on täiesti ebaselge, kui suures summas kuulub väidetavalt hageja poolt kohtu deposiiti tasutud raha hagejale tagastamisele. Hagejal ei saa olla kostja vastu nõuet summas, mis kuulub talle tagastamisele PankrS § 30 lõike 4 alusel.
26.Kohus rikkus menetlusnormi, kui jättis lahendamata kostja 12.05.2016 taotluse 06.05.2016 istungi protokolli parandamiseks.
27.Vastuapellatsioonkaebusele vaidles kostja vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus ja vastus apellatsioonkaebusele
28.Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi tervikuna ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust.
29.Maakohus määras kogu deposiiti tasutud summa pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ning kuna kostja on kohustusi rikkudes jätnud pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata, on täidetud PankrS § 30 lõike 3 kohaldamise eeldused. Alternatiivselt on PankrS § 30 lõige 3 kohaldatav analoogia korras. PankrS § 30 lõike 3 eesmärgiks on tagada, et kolmandatel isikutel oleks võimalik nõuda deposiiti tasutud summade hüvitamist kohustust rikkunud juhatuse liikmelt. Sätte eesmärgiks ei ole piirata kahju hüvitamist sõltuvalt, millises menetlusetapis deposiit kohtule tasuti. PankrS § 11 lõike 1 ja § 30 lõike 1 alusel tasutavad summad on oma olemuselt sarnased. PankrS § 150 lõike 1 punkti 6 alusel loetakse nii PankrS § 11 kui § 30 alusel deposiidina makstud summad pankrotimenetluse kuludeks.
30.Alternatiivselt on hagejale põhjustatud kahju hüvitatav deliktiõiguse alusel tuginedes VÕS §-le 1043 ja § 1045 lõike 1 punktile 7, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 36 ning ÄS § 180 lõikele 51. Juhatuse liikmele pandud kohustus esitada pankrotiavaldus on kaitsenormiks võlausaldajate suhtes ning kohustuse kaitseeesmärgiks on võlausaldajate huvide kaitse, sh vältida kahju, mis tekib võlausaldajale, kui ta tasub kohtu deposiiti pankrotimenetluse kulude katteks summasid. Maakohus on tuvastanud, et kostja rikkus kohustust esitada äriühingu pankrotiavaldus, seega tuleb asuda seisukohale, et kostja on hagejale tekitanud õigusvastaselt kahju seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kohus tuvastas, et AB PricewaterhouseCoopers Legal OÜ tasus 27.06.2014 hageja esindajana kohtu deposiiti 2000 eurot. Juhul, kui kostja oleks täitnud enda ÄS § 180 lõikest 5 1 tulenevat kohustust ning esitanud pankrotiavalduse õigeaegselt, ei oleks hageja pankrotiavaldust esitanud ning sellisel juhul ei oleks pidanud tasuma 2000 eurot kohtu deposiiti. Seega on kostja poolt kohustuse rikkumine ja hagejale tekkinud kahju põhjuslikus seoses. Eeltoodust tulenevalt on täidetud VÕS § 1043 kohaldamise eeldused.
31.Apellatsioonkaebusele vaidles hageja vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
32.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus vaidlustatud lahendi tegemisel osaliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas osaliselt ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata 2000 euro ja sellest tuleneva viivise väljamõistmise osas. Samuti tuleb tühistada otsus menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas maakohtu lahendi muutmiseks ega tühistamiseks alust ei ole. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, rahuldades hagi täielikult ning jättes menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus kostja/apellandi kanda (TsMS § 657 lõike 1 punkt 2). Samuti tuleb otsuse resolutsiooni täiendada otsustusega hagi tagamise abinõude kehtima jäämisest otsuse täitmist tagavate abinõudena. Muutmata osas nõustub apellatsioonikohus maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lõige 6). TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 alusel võtab ringkonnakohus kaebuste lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise
menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vastuapellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
33.Esmalt lahendab kolleegium vastuapellandi taotluse võtta täiendavate tõenditena apellatsioonimenetluses vastu AB PricewaterhouseCoopers Legal OÜ juhatuse liikme KJP 22.07.2016 kinnituskiri ja Harju Maakohtu 14.10.2014 määrus Donuel Trading OÜ määruskaebuse lahendamisest tsiviilasjas nr 2-14-22087. Apellant hagejana on seisukohal, et tal on õigus esitada täiendavaid tõendeid põhjusel, et maakohus rikkus tõendamiskoormise selgitamise kohustust, kui jättis talle menetluse kestel selgitamata, millise sisuga ja millises vormis tõend on vajalik tõendamaks asjaolu, et hagetavad maksed olid advokaadibüroo poolt tehtud hageja nimel ja arvel. Apellant vaidleb taotlusele vastu.
34.Kolleegium taotluse rahuldamiseks alust ei näe. TsMS § 652 lõike 3 punkti 2 kohaselt hindab ringkonnakohus vaidlustatud lahendis hindamata tõendeid üksnes juhul, kui tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Apellandi poolt esiletoodud selgitamiskohustuse rikkumist maakohtu poolt tsiviilasja materjalide alusel järeldada ei saa. Poolte vahel puudus vaidlus nõude aluseks oleva õigussuhte võimaliku kvalifikatsiooni üle ja sellega nõustus ka maakohus. Kohus ei hinnanud ka hageja nõuet ebaselgeks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-41-15 punktis 19 selgitanud, et kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks, vaid ainult otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad. Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lõige 1) ning kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lõiked 1 ja 2, § 7, § 230 lõige 1). Kohus saab vajadusel selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lõike 2 teine lause), kuid selle kohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest, kui sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Käesolevas asjas on mõlemad pooled olnud menetluse algusest peale esindatud vandeadvokaatidest esindajatega. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtul ei olnud käesolevas asjas kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (TsMS § 230 lõikes 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas tema esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Hagimenetluses on poole õigus ja kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Eeltoodu alusel jätab kolleegium apellandi taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata. Kuna tõendid olid esitatud elektrooniliselt, siis nende tagastamist esitajale ei toimu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14, punkt 19).
35.Vastuapellant esitas 17.03.2017 taotluse jätta menetlusse võtmata ja eemaldada toimikust apellandi lepingulise esindaja 10.03.2017 menetlusdokument pealkirjaga „Kostja seisukoht“. Taotluse põhjenduste kohaselt on see esitatud hilinemisega, kuna kõik vastuväited vastuapellatsioonkaebusele pidid olema esitatud 03.08.2016 vastuses. Ringkonnakohus nõustub vastuapellandiga, et 21.02.2017 teate alusel ei olnud apellandil õigust täiendada vastust vastuapellatsioonkaebusele, kuna sel eesmärgil antud tähtaeg möödus vastavalt ringkonnakohtu 14.07.2016 määrusele 04.08.2016. Kui 10.03.2017 menetlusdokument peaks sisaldama selliseid vastuväiteid, mida ei
sisaldanud 03.08.2016 vastus ja kui ei ole põhjendatud vastuväite hilisema esitamise mõjuvat põhjust, jätab kolleegium need TsMS § 331 lõike 1 alusel tähelepanuta. Samas puudub alus jätta apellandi menetlusdokument täielikult tähelepanuta. Vastavalt TsMS § 647 lõikele 1 alusel oli apellandil õigus esitada selles kohtule avaldusi või seisukohti, mh seoses vastuapellandi 01.08.2016 vastusega apellatsioonkaebusele. Kas ja millises ulatuses on põhjendatud selle menetlusdokumendi koostamisega seotud menetluskulud, võtab vajadusel seisukoha maakohus hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise menetluses.
36.Järgnevalt kontrollib kolleegium vaidlustatud otsust osas, milles maakohus leidis, et Gedamo Industries OÜ maksejõuetus kujunes välja hiljemalt 18.01.2014, kui jõustus Harju Maakohtu 11.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 2-12-44494. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-46-12 (punktides 9 ja 10) selgitanud, et PankrS § 30 lõike 3 alusel esitatud nõude lahendamiseks peab kohus esmalt tuvastama, millal muutus võlgnik maksejõuetuks ja millal tuli võlgniku juhatuse liikmel pankrotiavaldus esitada. Vastavalt ÄS § 180 lõikele 51 peab osaühingu juhatuse liige esitama pankrotiavalduse mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel äriühingu maksejõuetuse ilmnemisest. Vastavalt PankrS § 1 lõigetele 2 ja 3 on äriühing maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine või kui äriühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Riigikohus on lahendites 3-2-1-146-16 (punktis 21) ja 3-2-1-188-12 (punktis 14) selgitanud, et selle kindlakstegemiseks, kas äriühing on mingiks ajaks muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki tema majanduslikku olukorda mõjutavaid asjaolusid kogumis.
37.Kolleegium on seisukohal, et maakohus lähtus äriühingu maksejõuetuse aja tuvastamisel asjakohaselt eelnevalt esiletoodud Riigikohtu seisukohtadest ega lähtunud seejuures ainult müügitulust, nagu ekslikult leiab apellant. Maakohus hindas tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1, mille kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Maakohus analüüsis eelkõige ajutise pankrotihalduri aruannet (t I kd lk 96-105), kuid sellest nähtuvaid andmeid kinnitavad kohtumäärus äriühingu pankroti väljakuulutamise kohta (samas lk 20-32), halduri aruanne esimesel võlausaldajate koosolekul (samas lk 114-117), halduri poolt koostatud pankrotivara nimekiri (samas lk 118-121) ning jõustunud kohtuotsused tsiviilasjades nr 2-12-44496 ja 2-12-44494 (samas lk 129-169, 170-177). Viidatud tõenditega leidis veenvalt tõendamist, et tsiviilasjas nr 2-12-44494 otsuse jõustumisel 18.01.2014 puudus 62 000 eurot tasuma kohustatud Gedamo Industries OÜ-l vara võlgnevuse tasumiseks ja selle puudumine ei olnud äriühingu majandustegevusest tulenevalt ajutine, sest äriühing tegutses negatiivse omakapitaliga juba alates 2012. majandusaastast, müügitulu 2013. majandusaastal puudus, bilansijärgsed kohustused ületasid bilansijärgset vara 2013. majandusaastal enam kui 28 000 euro võrra, 31.12.2013 bilansis põhivarana kirjendatud finantsinvesteering (Gedamo Capital AS-i 12 500 aktsiat nimiväärtusega 10 eurot) suuruses 125 000 eurot oli muutunud aktsiaseltsi pankroti väljakuulutamisega 20.12.2013 väärtusetuks, raha oli äriühingul ainult 1218 eurot ning bilansis nõuete ja ettemaksudena kirjendatud 203 803 euro laekumise tõenäosuse kohta andmed ajutisel halduril puudusid ning nimetatud asjaolu ei olnud selgunud ka võlausaldajate esimese koosoleku ajaks, sest kostja pankrotivõlgniku juhatuse
liikmena ei esitanud nõuete kohta alusdokumente. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, milliste tõendite hindamata jätmist kostja maakohtule ette heidab. Kostja ei esitanud tõendeid, millega oleks ümber lükanud hageja poolt esitatud tõenditest nähtuvad elulised asjaolud Gedamo Industries OÜ varalise seisundi kohta, st tõendeid selle kohta, et 2014.a esimeses pooles kuulus äriühingule 330 021 euro väärtuses reaalset vara. Maakohus sedastas asjakohaselt, et kostja väited 2014.a esimeses pooles olemas olnud võimalustest majandustegevuse parandamiseks ja makseraskustest väljumiseks jäid paljasõnalisteks. TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama oma väiteid ja vastuväiteid. ÄS § 180 lõike 51 mõttes maksejõuetuse ilmnemise aja tuvastamisel ei oma käesolevas vaidluses õiguslikku tähendust pankrotihoiatuste esitamise ega nõude loovutamise temaatika. TsMS § 457 lõike 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele täitmiseks kohustuslik ja seda sõltumata sellest, kas õigustatud isik (sund)täitmist nõuab või mitte.
38.Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu sõltuks hageja võimalik nõudeõigus kostja vastu mh sellest, kui palju saab hageja makstust tagasi PankrS § 30 lõike 4 alusel. Apellandi seisukoht ei ole kooskõlas sama sätte lõike 3 mõttega. Viidatud säte ei keela esitada deposiiti tasutud summa hüvitamise nõuet pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätnud isiku vastu enne, kui pankrotimenetluses selgub, kas tasutu (või osa sellest) on võimalik saada tagasi PankrS § 146 lõike 1 punkti 4 või § 150 lõike 1 punkti 6 alusel. Küll aga on ilmne, et käesolevas vaidluses hagi rahuldamise korral ei ole hagejal õigust alusetult rikastuda ja saada tasutud deposiit kas või osaliselt tagasi ka pankrotivarast. Kostjal kui võlgniku juhatuse liikmel on õigus ja võimalus hageja võimalikku hea usu vastast käitumist takistada pankrotimenetluse käigus.
39.Ringkonnakohus nõustub vastuapellandiga selles, et maakohus tõlgendas PankrS-i sätteid põhjendamatult kitsalt, kui leidis, et PankrS § 11 alusel ajutise halduri kulude katteks tasutud 2000 eurot ei kuulu sama seaduse § 30 regulatsiooni alla. 19.06.2014 määruses nr 2-14-17678 (F-TKO OÜ avaldus Gedamo Industries OÜ pankroti väljakuulutamiseks) määras kohus resolutsioonipunkti 1 kohaselt pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ja menetluse jätkamiseks tasutava deposiidi suuruseks 2000 eurot (I kd lk 191-192). Määrust põhjendas maakohus PankrS § 11 lõikega 1. Maksekorraldusega 27.06.2014 on tõendatud, et AB PricewaterhouseCoopers Legal OÜ tasus deposiiti ettenähtud summa selgitusega „tsiviilasi nr 2-14-17678“ (t I kd lk 15). PankrS § 30 on pealkirjastatud „Deposiit pankrotimenetluse kulude katteks“ ja selle lõige 3 viitab lõikes 1 nimetatud maksele. Sätte lõige 1 ütleb, et kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, määrab kohus menetluse raugemise vältimiseks menetluse kulude katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole makstava summa suuruse ja selle maksmise tähtaja. PankrS-i kohaselt võib deposiiti kulude katteks rahasumma nõudmine toimuda nii ajavahemikul pankrotiavalduse menetlusse võtmisest kuni ajutise halduri määramiseni (§ 11) ja ajutise halduri määramisest kuni pankroti väljakuulutamiseni (§ 29 lõige 3), samuti peale pankroti väljakuulutamist (§ 158 lõige 6). Kõigil nimetatud juhtudel on tegemist PankrS § 150 lõike 1 mõttes pankrotimenetluse kulude katteks deposiidi tasumisega. Kõigil juhtudel on võlausaldaja poolt deposiidi tasumise eesmärgiks pankrotimenetluse läbiviimise tagamine sõltumata asjaolust, et võlgnikul ei jätku vara menetluse kulude katteks. Kõigile juhtudele laieneb makstu tagastamist reguleeriv sama kord (vt § 11 lõige 2 ja § 30 lõige 4 koosmõjus § 146 lõike 1 punktiga 4 ja § 150 lõike 1 punktiga 6). Eeltoodust tulenevalt ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud ega PankrS-i mõttega
kooskõlas eristada § 30 mõttes enne ja pärast pankroti väljakuulutamist või enne ajutise halduri määramist ja pärast ajutise halduri määramist menetluse jätkamise eesmärgil deposiiti tasutud summasid. Vastuapellatsioon kuulub rahuldamisele ning kostjalt kuulub täiendavalt väljamõistmisele 2000 eurot ja sellele summale vastav viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest.
40.Kolleegium ei nõustu apellandiga, nagu oleks maakohus ebaõigesti tuvastanud vaidlusaluste summade tasumise advokaadibüroo poolt hageja nimel. 2000 euro tasumise aluseks olnud 19.06.2014 määruse puhul osales selles menetluses üks võlausaldaja (hageja), kelle lepinguliseks esindajaks oli makse teinud advokaadibüroo vandeadvokaat. Seega selle makse osas puudub kohtul mistahes mõistlik alus kahelda hageja esindaja kinnituses selle kohta, et tasumine advokaadibüroo poolt toimus hageja nimel ja eest ning seda sõltumata sellest, et lepingulise esindaja seletus ei ole TsMS § 229 kohaselt tõendiks tsiviilkohtumenetluses. Kostja ei toonud esile selliseid elulisi asjaolusid, mis annaksid aluse kahelda hageja kinnituses, et konkreetsed maksed tehti tema lepingulise esindaja poolt tema nimel. Alates 14.10.2014 avalduste liitmisest (nähtub pankroti väljakuulutamise määruse kirjeldavast osast) osales menetluses lisaks teine võlausaldaja, kuid ka teda esindas sama vandeadvokaat. Eeltoodust tulenevalt puudub alus jätta hagi rahuldamata põhjusel, et tõendatud ei ole maksete tasumine hageja poolt.
41.Otsuse resolutsiooni tuleb TsMS § 442 lõike 5 alusel täiendada otsustusega selle kohta, et 06.05.2016 Harju Maakohtu määrusega (t II kd lk 35-36) rakendatud hagi tagamise abinõud jäävad TsMS § 445 lõike 2 alusel jõusse kohtuotsuse täitmist tagavate abinõudena.
42.Hagi ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamise ning apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad maa- ja apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 162 lõike 1 ja § 171 lõike 1 alusel kostja/apellandi kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist vastavalt TsMS § 177 lõikele 2, andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lõike 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-147-14, punkt 22).
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.