2-16-19501/11 - Muud - Muud hagiasjad - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

nimetamise kuupäevast ametikohale vastav ettevalmistusteenistus. Tallinna Vangla direktori 03.09.2010 käskkirjaga nr 639-p peatati tagasiulatuvalt alates 30.08.2010 kuni nominaalajaga õppe lõpetamiseni kostja teenistussuhe Sisekaitseakadeemia Justiitskolledži (edaspidi ka SKA) korrektsiooni eriala rakenduskõrgharidusõppes osalemise ajaks. 30.09.2010 sõlmiti Tallinna Vangla ja kostja vahel koolitusleping nr 3 (kokkulepe). Kokkuleppe kohaselt pidi Tallinna Vangla võimaldama kostjale SKA korrektsiooni eriala rakenduskõrgharidusõppes osalemise alates 30.08.2010 kuni õppekava täies mahus täitmiseni, peatades õppetöö ajaks kaebajaga teenistussuhte. Kokkuleppe kohaselt kohustus Tallinna Vangla kostjale õppetöös osalemise ajal maksma koolituskuludena brutotöötasu summas 607,16 eurot (9500 krooni) kuus ning kostja kohustus pärast koolituse läbimist tõendava dokumendi esitamist jätkama teenistust Tallinna Vanglas vähemalt kolme aasta jooksul. Tallinna Vangla direktori 21.10.2011 käskkirjaga nr 880-p lõpetati kostja teenistussuhte peatumine seoses kostja eksmatrikuleerimisega Sisekaitseakadeemia rektori 14.10.2011 käskkirja nr 6.1-5/323 alusel. Tallinna Vangla direktori 21.10.2011 käskkirja nr 881-p alusel vabastati kostja Tallinna Vangla teenistusest kostja algatusel alates 25.10.2011. Tulenevalt kokkuleppe punktist 13 kohustus kostja hagejale hüvitama Tallinna Vangla poolt kantud koolituskulud, kui kostja teenistussuhe lõpetatakse kostja algatusel. 19.10.2011 avalduses on kostja kinnitanud oma nõusolekut koolituskulude tagasimaksmiseks. Samuti kinnitas kostja rahalist nõuet ning oma valmisolekut koolituskulud tagasi maksta 25.10.2011 koostatud ja allkirjastatud Tallinna Vanglast lahkumise lehel. Ka 25.10.2011 pöördumises Tallinna Vangla direktorile kinnitab kostja taaskord valmisolekut kantud koolituskulude tagasimaksmiseks Tallinna Vanglale ning palub tagasimaksmise perioodiks arvestada pooleteisekordne õppeasutuses õpitud aeg ja määrata koolituskulude tagasimaksmise päevaks igakuiselt kuu viimane tööpäev. 07.11.2011 kirjaga nr 2-14/46878 esitas Tallinna Vangla kostjale koolituskulude hüvitamise nõude, milles tehti ettepanek maksta Tallinna Vanglale tagasi koolituskulud summas 8211,13 eurot vastavalt kirjale lisatud kostja 25.10.2011 ettepanekuid arvestades 01.11.2011 koostatud maksegraafikule. Kostja asus 30.11.2011 kokkuleppest tulenevat kohustust täitma, teostades kuni 30.07.2012 koolituskulude tagastamise graafikus märgitud tähtaegadel määratud suuruses makseid – kokku summas 3213,13 eurot. Alates 30.08.2012 kostja nõuet ei täida ning 01.11.2011 koostatud maksegraafiku kohaseid makseid ei teosta. Kokkuleppe punkti 13 kohaselt, kui teenistussuhe lõpetatakse õpingute ajal töötaja või tööandja algatusel avaliku teenistuse seaduse § 114 lg 1, § 118 lg 1 või § 123 (kehtiv kuni 31.03.2013) alusel, kohustub töötaja tööandjale tagasi maksma õpingute perioodil tööandja kantud koolituskulud täies ulatuses. Koolituskulude tagasimaksmise kokkuleppe näol on olemuslikult tegemist laenulepinguga. VangS § 1364 kohaselt Sisekaitseakadeemia päevasesse õppesse õppima suunatud vanglaametniku teenistussuhe peatub õppetöö ajaks ning tal säilitatakse õppetöö ajal vanglaametniku palk. Vastavalt hageja ja kostja vahel 30.09.2011 sõlmitud kokkuleppe punktile 1 suunas Tallinna Vangla kostja koolitusele SKA-sse ja säilitas teenistussuhte peatumise ja õppetöö ajal tema töötasu. Kokkuleppe p 2 kohaselt on koolituskuludeks lepingu tähenduses Tallinna Vangla poolt kostjale õppetöös osalemise ajal säilitatud brutotöötasu. Kokkuleppest lähtuti alates kostja 30.08.2010 SKA-sse õppima asumisest. 19.10.2011 esitas kostja avalduse enda teenistusest vabastamiseks. Tallinna Vangla direktori 21.10.2011 käskkirjaga nr 881-p vabastati kostja alates 25.10.2011 Tallinna Vangla teenistusest. Kostja tunnistab oma võlgnevust ning on oma valmisolekut seda kohustust täita korduvalt kinnitanud 19.10.2011 avalduses, 25.10.2011 koostatud ja allkirjastatud Tallinna Vanglast

lahkumise lehel ja ka 25.10.2011 pöördumises Tallinna Vangla direktorile. Hageja hinnangul on käesoleval juhul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiline eesmärk on muuta tõendamiskoormist. See väljendub selles, et võlausaldaja ei pea enam tõendama võla olemasolu, vaid võlanõudele vastuvaidlemise korral peab võlgnik tõendama, et võlga ei ole. Samuti on kostja kuni 30.07.2012 teostanud koolituskulude tagastamise graafikus märgitud tähtaegadel määratud suuruses makseid – kokku summas 3213,13 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kostjal tekkinud hageja ees kohustus koolituskulude tagasimaksmiseks summas 4998,00 eurot. Kostja vastuväited Kostja leidis, et hagi on aegunud. Hagiavaldusest lähtuvalt leppisid hageja ja kostja 07.11.2011 kirjaga nr 2-14/46878 kokku koolituskulude hüvitamise nõudes, mille kohaselt oli kostja kohustatud tasuma igakuiseid osamakseid koolituskulude hüvitamiseks. Osamaksete aluseks olev maksegraafik koostati poolte vahel 01.11.2011. Alates 30.08.2012 kostja maksegraafikut järginud ei ole ning ei ole ka teinud ühtegi kokkulepitud edaspidist osamakset. TsÜS § 147 lg 1 järgi algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole teisiti sätestatud. Käesoleval juhul hakkas hageja nõude aegumistähtaeg kulgema alates 31.08.2011 ehk hetkest, millal hagejale sai teatavaks, et kostja ei täida maksegraafikust tulenevat kohustust. Toetudes TsÜS 146 lg-le 1 ning arvestades aegumistähtaja kulgemise algust, siis on hageja nõue kostja vastu 4998 euro ulatuses aegunud kuivõrd hageja nõude sissenõutavaks muutumisest (31.08.2011) kuni hagiavalduse esitamiseni on möödunud rohkem kui 3 aastat (4 aastat ja 4 kuud). Seega keeldub kostja TsÜS § 142 lg 1 alusel oma kohustuse täitmisest. Isegi juhul, kui käsitleda iga maksegraafikust tulenevat osamakset kostja eraldi kohustusena, on kõik tasumata osamaksed, sh ka viimane osamakse, aegunud. Viimase osamakse nõude aegumise tähtaeg hakkas kulgema 01. novembrist 2013 ning sellest tulenevalt on kuni hagiavalduse esitamiseni kohtusse möödunud 3 aastat ja 1 kuu ehk pikem periood kui ettenähtud TsÜS § 146 lg-s 1. Eelnevast tulenevalt ning toetudes TsÜS § 142 lg-le 1 ja § 146 lg-le 1 keeldub kostja hageja nõude täitmisest kuivõrd hageja nõue kostja vastu on aegunud. Esimese astme kohtu määrus 24.01.2017 määrusega jättis Harju Maakohus hagi läbi vaatamata, sest vaidluse lahendamine ei ole maakohtu pädevuses. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda, märkides, et kostja ei ole taotlenud menetluskulude kindlaksmääramist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 3 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka muul seaduses sätestatud juhul. Avaliku teenistuse seaduse § 32 lg 1 kohaselt ressursimahukas koolitus on teenistusalane koolitus, mis kestab kalendriaasta jooksul kokku kauem kui 90 kalendripäeva ja selle vältel ametniku koolitusele kuluv aeg moodustab olulise osa tema tööajast või ületavad ametiasutuse tasutud koolituse maksumus ja koolitusega seonduvad muud kulud vähemalt viis korda töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kuu töötasu alammäära; § 32 lg 2 kohaselt ressursimahukal

koolitusel osalemiseks võib sõlmida halduslepingu, milles määratakse ametniku kohustus töötada pärast koolituse lõppu ametiasutuses kindlaksmääratud aja jooksul, kuid mitte kauem kui kolm aastat. 30.09.2010 sõlmisid hageja ja kostja koolituslepingu, millise kohaselt hageja tagab kostja osalemise Sisekaitseakadeemia Justiitskolledži korrektsiooni eriala rakenduskõrgharidusõppes alates 30.08.2010 kuni õppekava täies mahus täitmiseni; hageja maksab kostjale koolituskuludeks bruto töötasu 9500 krooni kuus kuni õppekava nominaalse õppeajaga täies mahus täitmiseni; kostja kohustub rakendama omandatut hageja huvides ja töötama hageja juures vähemalt kolm aastat peale õppekava täies mahus täitmist. Kehtiv avaliku teenistuse seadus jõustus 01.04.2013. Pooltevaheline leping sõlmiti 30.09.2010. Eeltoodust tulenevalt tuleb hinnata, kas koolitusleping on sõlmitud teenistussuhte raames (haldusleping) või väljaspool teenistussuhet (tsiviilõiguslik leping). Esitatud asjaoludest on näha, et leping on sõlmitud teenistussuhte raames – kostja saadeti õppima kui ametnik ja tal oli kohustus peale lõpetamist töötada ametnikuna. Seega on poolte vahel 30.09.2010 sõlmitud leping haldusleping. Halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lg 1 kohaselt halduskohtumenetluses loetakse haldusaktiks muuhulgas ka haldusleping haldusmenetluse seaduse § 95 tähenduses. Haldusmenetluse seaduse § 95 kohaselt haldusleping on kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid; Halduslepingu võib sõlmida kas üksikjuhtumi või piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks. Kuna teenistussuhe ei ole eraõiguslik, vaid on avalikõiguslik suhe, siis on tegu halduslepinguga. Halduslepinguga seotud vaidlused lahendatakse halduskohtus. TsMS § 168 lg 2 näeb ette, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3-5 ei tulene teisiti. Käesoleval juhul on hagejal menetluskulude kandmise kohustus. Kostja ei ole taotlenud menetluskulude kindlaksmääramist. TsMS § 150 lg 1 p 3 näeb ette, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui avaldus jäetakse läbi vaatamata. TsMS § 150 lg 4 järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Riigilõivu tagastamise taotlust ei ole käesolevaks ajaks esitatud. Määruskaebus 10.02.2017 esitatud määruskaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 24.01.2017 määruse ja vaadata hagi läbi maakohtus. Hageja on seisukohal, et maakohus on asja lahendamiseks pädev kohus ning seetõttu on maakohus jätnud ebaõigesti haginõude läbi vaatamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Eraõigussuhtest tulenevaid kohtuasju lahendavad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 1 tulenevalt tsiviilkohtumenetluses maakohtud. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-4-1-03 leidnud, et pädevuse piiritlemiseks tuleb esmalt selgitada, kas isik soovib kohtusse pöörduda avalik-õigusliku või eraõigusliku vaidluse raames, otsustavaks on seejuures vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Pooltevaheline lepinguõiguslik vaidlus on tsiviilõiguslik ja tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras maa- või linnakohtus. Hageja hinnangul ei saa asjaolu, et hageja tegevust reguleerivad valdavalt avaliku õiguse normid, muuta hageja kõiki õigussuhteid avalik-õiguslikeks. Üldjuhul allub riigi ja teiste

avalik-õiguslike isikute tegevus küll avalikule õigusele, kuid samas on nimetatud isikud õigusvõimelised ka eraõiguslikes suhetes (tsiviilseadustiku üldosas seadus § 25 lg 4 ja § 26 lg 1). Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik võim sõlmida nii halduslepinguid kui tsiviilõiguslikke lepinguid. Kui lepingu sõlmimisega ei kaasne riigilõivu volitusi ja valdkonda reguleerivas seaduses ei ole sätestatud teisiti, võidakse tegutseda ka eraõiguslikus vormis. Tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine on lubatav ja võimalik kui seadus seda ei keela ega näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-164-03 leidnud, et halduslepinguks kvalifitseerub avalike ülesannete täitmise tagamiseks sõlmitud leping juhul, kui lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi või kui leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Hageja on esitanud hagi võlatunnistusest tulenevas nõudes. Võlatunnistust ei saa kohus kuidagi käsitleda halduslepinguna. Tallinna Vangla ja kostja vahel 30.09.2010 sõlmitud koolituskulude tagasimaksmise kokkuleppe nr 3 üheks pooleks on küll avalik-õiguslik juriidiline isik, kuid vangla püüd aidata kaasa sellele, et isik saavutaks vastavuse teatud ametikohale kehtestatud nõuetele, ei ole avaliku ülesande täitmine. Selleks, et saavutada kostja vastavus järelevalveosakonna II klassi valvuri ametikohale kehtestatud nõuetele tuli kostjal omandada justiitsministri 10.04.2003 määruses nr 29 „Vanglaametnike ametiastmete atesteerimisnõuded“ § 16 sätestatud kutsekeskharidus. Tallinna Vangla sõlmis kostjaga 30.09.2010 kokkuleppe koolituskulude maksmiseks Sisekaitseakadeemia Justiitskolledži korrektsiooni eriala rakenduskõrgharidusõppes osalemiseks, kokkuleppe sõlmimise ja koolituskulude saamisega kaasnes siduvusaeg. Kohustust sõlmida koolituslepingut hagejal ei olnud ning sellist kohustust ei olnud ka kostjal. Koolituskulusid sai kostja kasutada oma äranägemise kohaselt. Kostja on võlga tunnistanud 19.10.2011 avalduses, 25.10.2011 Tallinna Vanglast lahkumise lehel ja 25.10.2011 pöördumises (Tallinna Vangla kaudu 29.12.2016 esitatud hagi nr 1-11/16/28889-1 lisad 7-9) ning on vastavalt Tallinna Vangla 07.11.2011 kirjale nr 2-14/46878 asunud maksegraafikus kokkulepitud makseid teostama (koolituskulusid hüvitama). Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et kostja ja hageja vahel on sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus. Kostja on võlga tunnistanud, sh avaldanud nõusolekut tasumata võla tagasimaksmiseks, ka 29.12.2016 esitatud hagi nr 1-11/16/28889-1 kättesaamisel (Lisa 1). Samuti märgib hageja, et sarnases asjas toimunud vaidluses on Harju Maakohus Eesti Vabariigi (Tallinna vangla kaudu) hagi läbi vaadanud (tsiviilasi nr 2-15-18668). Eeltoodut arvesse võttes on hageja seisukohal, et vaidlus kuulub lahendamisele maakohtus. Vastus määruskaebusele Kostja palub jätta hageja määruskaebuse rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Edasine menetluse käik Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 24.01.2017 määruse põhjendusi tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel koosmõjus §-ga 659 osaliselt muuta ja täiendada, jättes määruse lõppjärelduse samaks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

Maakohus jättis TsMS § 423 lg 3 alusel hagi läbi vaatamata, leides, et poolte vahel teenistussuhte raames sõlmitud koolituslepingu puhul on tegemist halduslepinguga, millega seotud vaidlused lahendatakse halduskohtus. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et käesoleva vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, kuid leiab, et õiguslik alus esitatud hagi läbivaatamata jätmiseks tuleneb käesoleval juhul TsMS § 423 lg lg 1 p-st 13, mis sätestab, et kohus jätab hagi läbi vaatamata kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Seega esineb antud juhul seaduses konkreetne alusnorm hagi läbi vaatamata jätmiseks, mistõttu maakohtu osundatud TsMS § 423 lg 3 antud juhul hagi läbi vaatamata jätmisel kohaldamisele ei kuulu. Maakohus on vaidlusaluse õigussuhte iseloomu kindlakstegemisel lähtunud poolte teenistussuhtest ja järeldanud sellest, et pooltevaheline koolitusleping, mis on sõlmitud teenistussuhte raames, on haldusleping, millega seotud vaidlused lahendatakse halduskohtus. Kolleegium peab vajalikuks täiendada maakohtu põhjendusi seoses pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisega. Riigikohus on lahendi nr 3-2-4-2-11 punktis 11 selgitanud, et vaidlusaluse õigussuhte iseloomu kindlakstegemisel tuleb lähtuda kaebuse nõudest ja alusest. Hagi koolituskulude hüvitamiseks on esitanud Eesti Vabariik (Tallinna Vangla kaudu) ning hageja nõue tuleneb esitatud hagi kohaselt järgmistest asjaoludest. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 113 lg-s 3 sätestatule pani Tallinna Vangla direktor 13.11.2009 käskkirjaga nr 796p kostjale kohustuse läbida ametikohale vastav ettevalmistusteenistus, milleks oli Sisekaitseakadeemia rakenduskõrghariduse päevases õppes korrektsiooni eriala läbimine. Vastavalt VangS §-s 1364 sätestatule säilitati õppima suunatud vanglaametnikule õppetöö ajaks töötasu, s.o 9500 krooni kuus alates 30.08.2010 kuni nominaalajaga õppe lõpetamiseni. Poolte vahel 30.09.2010 sõlmitud koolituslepingus loeti koolituskuludeks Tallinna Vangla poolt kostjale kui teenistujale väljamakstavat brutotöötasu 9500 krooni kuus, mida vastavalt poolte kokkuleppele pidi makstama kuni õppekava nominaalse õppeajaga täitmiseni. Samuti nähti pooltevahelises koolituslepingus (p 3) ette kostja kohustus rakendada 3-aastase õppeperioodi jooksul omandatut tööandja Tallinna Vangla huvides ja pärast õppekava täies mahus täitmist töötama tööandja juures vähemalt 3 aastat. Eeltoodud asjaolusid arvestades nõustub kolleegium maakohtuga ja leiab, et koolituskulude hüvitamise nõue on teenistussuhtest tulenev nõue, kuivõrd koolituskulude hüvitamise nõuet teenistussuhtest eraldiseisvana antud juhul ei eksisteeriks, kuid peab täiendavalt vajalikuks märkida, et riigi ja vanglaametniku suhet riigi kantud koolituskulude hüvitamise nõudmisel ei muuda käesoleval juhul avalik-õiguslikuks üksnes asjaolu, et koolitusleping, millele tuginevalt hageja nõude esitas, on sõlmitud teenistussuhte raames. Maakohus ei ole osutanud tähelepanu praeguses asjas kolleegiumi hinnangul olulisele asjaolule, et kostja on nähtuvalt Sisekaitseakadeemia 14.10.2011 käskkkirjast kostja eksmatrikuleerimise kohta (tl 11) esitanud 06.10.2011, s.o ca pärast 1-aastast õppetöös osalemist avalduse enda eksmatrikuleerimiseks. VangS § 118 lg 1 p 1 sätestab, et isik on kohustatud hüvitama riigi poolt tema ettevalmistusteenistusele tehtud kulutused, kui ta katkestas mõjuva põhjuseta ettevalmistusteenistuse. Just nimetatud alusele on Sisekaitseakadeemia rektor tuginenud eelnimetatud eksmatrikuleerimise käskkirjas, nõudes käskkirja punktis 2 üliõpilaselt ettevalmistusteenistusele tehtud kulude hüvitamist. Ringkonnakohus leiab sarnaselt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-155-15 p-s 10 leitule, et ka vanglaametniku koolituskulude tagasinõudmisel ei sarnane riigi ja ettevalmistusteenistuse mõjuva põhjuseta katkestanud isiku vaheline suhe oma olemustelt eraõiguslikule suhtele koolitusteenuse osutamisel, sest sellel puudub kokkuleppeline aspekt. Kohustus hüvitada riigi poolt tehtud koolituskulud, kui isik katkestab mõjuva põhjuseta ettevalmistusteenistuse, on avalik-õiguslik kohustus, mis tuleneb otse seadusest, ning koolituskulude tagasinõudmisel

tegutseb riik võimupositsioonilt. Ka sel põhjusel asub kolleegium seisukohale, et kostja koolituskulude tagasinõudmine toimub avalik-õiguslikus suhtes. Kaebuses osundatu, et hagejal ei olnud kohustust koolituslepingut sõlmida, ei mõjuta eeltoodust tulenevalt seega hageja kohustust koolituskulud hüvitada ega võimalda väärata ka maakohtu seisukohta vaidlusaluse õigussuhte avalik-õigusliku iseloomu kohta. Õigussuhte iseloomu kindlakstegemise seisukohast ei oma tähtsust ka asjaolu, kas või millises ulatuses on kostja õigussuhtest tulenevat kohustust tunnistanud. Nõude avalik-õigusliku iseloomu tõttu tuleb koolituskulusid kostjalt sisse nõuda seega haldusmenetluses. Kostja vastupidise seisukohaga kolleegium ei nõustu. Vaidlustatud maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka kaebuses osundatu, et Harju Maakohus on tsiviilasjas nr 2-15-18668 sarnases vaidluses esitatud hagi läbi vaadanud. Ringkonnakohus selgitab, et maakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel ei ole ringkonnakohtule asja läbivaatamisel kohustuslikud ning teises asjas tehtud lahend ei ole kohtule siduv. Lisaks on seejuures oluline märkida, et maakohus on tsiviilasjas nr 2-1518668 teinud Eesti Vabariigi (Tallinna Vangla kaudu) hagis koolituskulude hüvitamiseks tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, mistõttu ei ole kohtu seisukohad hagi rahuldamise aluse ega pooltevahelise õigussuhte osas ka jälgitavad. Ringkonnakohus ei pea käesolevas määruses eelnevalt toodud põhjendustel võimalikuks vaadata hagi läbi tsiviilkohtumenetluses. Eeltoodust tulenevalt ei anna määruskaebuse põhjendused alust vaidlustatud maakohtu määruse muutmiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud tuleb vastavalt TsMS § 168 lg-le 2 jätta hageja kanda. Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt puuduvad kostjal määruskaebemenetluses hüvitamisele kuuluvad menetluskulud, puudub ringkonnakohtul vajadus määrata kindlaks hüvitamisele kuuluvaid kostja menetluskulusid.