Margo Klaar (eesistuja), Krista Kirspuu, Mati Maksing
Otsuse tegemise aeg ja koht
23.03.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-7515
Tsiviilasi
Omega Invest OÜ hagi Sodalake Studio UÜ (endise nimega Libellus Inkasso UÜ) vastu nõude tunnustamiseks MK pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 07.12.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3 500 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Omega Invest OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): Omega Invest OÜ (registrikood: 10866568), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Sodalake Studio UÜ (endise nimega Libellus Inkasso UÜ, registrikood 12640450), lepingulised esindajad vandeadvokaat Indrek Naur ja advokaat Annika Tõlgo
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 07.12.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi.
2.Tunnustada Omega Invest OÜ nõuet MK (K) pankrotimenetluses esimese järgu nõudena summas 106 345,50 eurot.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetlusega seonduvad menetluskulud Sodalake Studio UÜ kanda. 1(13)
5.Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg 2 alusel. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Omega Invest OÜ (hageja) esitas 18.05.2015 Harju Maakohtule hagi Sodalake Studio UÜ (endise nimega Libellus Inkasso UÜ, kostja) vastu nõude tunnustamiseks MK (K, võlgnik) pankrotimenetluses.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 15.01.2015 kohtumäärusega välja võlgniku pankrot. Hageja esitas 28.01.2015 nõudeavalduse võlgniku pankrotimenetluses esimese rahuldamisjärgu nõudena summas 138 766,66 eurot, mis tuleneb hageja ja võlgniku vahel sõlmitud järgmistest laenulepingutest: - 02.06.2011 sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest, mille alusel hageja andis võlgnikule laenu 18 000 eurot ja kandis laenusumma võlgniku soovil üle Royal Works OÜ arveldusarvele. Laenulepingu kohaselt anti laenu intressiga 6,5 % kuus. Võlgnikul on tasumata põhivõlgnevus 18 000 eurot, intressimaksed 13 645 eurot ja viivised 776,16 eurot. Kokku on 02.06.2011 laenulepingust tulenev nõue 15.01.2015 seisuga 32 421,16 eurot; - 28.01.2013 sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest, mille alusel hageja andis võlgnikule laenu 35 000 eurot, mis maksti võlgnikule 28.01.2013 välja sularahas. Intressi suuruseks lepiti kokku 6 % kuus. 28.01.2013 laenulepingu alusel on võlgnikul tasumata põhivõlgnevus 35 000 eurot, intressimaksed 25 200 eurot ja viivised 2 695 eurot, kokku 15.01.2015 seisuga 62 895 eurot; - 18.02.2013 sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest, mille alusel hageja andis võlgnikule laenu 10 000 eurot, mis maksti võlgnikule 18.02.2013 välja sularahas. Laenuintressi suuruseks lepiti kokku 5,5 % kuus. 18.02.2013 laenulepingu järgi jättis võlgnik tasumata põhivõlgnevuse 10 000 eurot, intressimaksed 6 600 eurot ja viivise 723,80 eurot, kokku 17 323,80 eurot; - 07.10.2013 sõlmitud laenulepingust ja selle lisadest, mille alusel hageja andis võlgnikule laenu 15 000 eurot, mis maksti võlgnikule 07.10.2013 välja sularahas. Laenuintressi suuruseks lepiti kokku 6 % kuus. 07.10.2013 laenulepingu järgi võlgneb võlgnik tasumata põhivõlgnevuse 15 000 eurot, intressimaksed 10 800 eurot ja viivise 326,70 eurot, kokku 26 126,70 eurot.
3.Laenulepingutest tulenevate võlgniku kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks on 08.07.2009 ja 16.10.2013 seatud võlgnikule kuuluvale kinnistule (registriosa nr 7913602, asukohaga Kivirahnu 2, Muraste küla, Harku vald, Harju maakond) hageja kasuks hüpoteegid kolmandale järjekohale summas 213 934 krooni, neljandale järjekohale summas 390 000 krooni ja viiendale järjekohale summas 120 000 eurot. 2(13)
Hüpoteekidega on hüpoteegi seadmise lepingute (kd I tl 37-44, 45-52) kohaselt tagatud kõik hageja nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad hageja ja võlgniku vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest.
4.20.04.2015 esitas võlgniku võlausaldaja Libellus Inkasso UÜ enne võlgniku võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekut hageja 106 345,50 euro suurusele nõudele kirjaliku vastuväite, vaidlustades 28.01.2013, 18.02.2013 ja 07.10.2013 sõlmitud laenulepingutest tulenevad hageja nõuded. 22.04.2015 toimunud võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati hageja 02.06.2011 laenulepingust tulenevat nõuet võlgniku vastu summas 32 421.16 eurot esimese järgu nõudena ja kostja vastuväite tõttu jäi hageja nõue summas 106 345,50 eurot esimese järgu nõudena tunnustamata. Hageja palub tunnustada tema nõuet esimese järgu nõudena summas 106 345,50 eurot.
5.Hageja leiab, et on laenulepingutega, kassa väljamineku orderitega, millel on võlgniku allkiri laenu kättesaamise kohta, hageja pearaamatu väljavõttega, võlgniku ütlustega, hageja arvelduskonto väljavõtetega ja võlgniku 22.06.2016 selgitustega tõendanud laenu andmise võlgnikule. Hageja kassas olid olemas vastavad rahasummad võlgnikule sularahas laenu andmiseks. Hüpoteekide seadmise ajal ei esinenud ühtegi alust kahtlustada, et võlgnikul oleks mingeid probleeme võetud laenude tagasimaksmisega või maksevõimega. Hageja on võlgnikule andnud laene alates 2007. aastast ja kuni võlgnevuste tekkimiseni tasus võlgnik laenud korrektselt ära, mistõttu hagejal puudus alus kahtlustada, et hilisemate laenudega võiks teisiti minna. Varasemad laenud olid väljastatud nii ülekandega kui sularahas. Hageja nõudis võlgnikult laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist kohtuväliselt ja võlgnik lubas korduvalt võlgnevused tasuda, kuid ei täitnud oma lubadust. Hageja märkis, et võlgnik on tasunud 02.06.2011 laenulepingu järgi intressi. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et ei ole eluliselt usutav, et hageja oleks võlgnikule üle andnud 28.01.2013, 18.02.2013 ja 07.10.2013 laenulepingute alusel sularahas nii suure summa (kokku 60 000 eurot). Majandustegevuses pole sularaha kasutamine tavapärane. Kostja palus kohustada hagejat esitama oma 2011-2013. aasta kassaraamatud või kassaraamatu väljavõtted, et oleks võimalik tuvastada, et hageja kassas oli üldse selline summa ja viited väljamaksetele. Laenude sularahas väljastamise teeb ebausutavaks ka fakt, et esimene laen anti võlgnikule väidetavalt 02.06.2011 ja järgnevad 2013. aasta jooksul, kuid laenude tagastamise kohustuse täitmiseks seati hageja kasuks tagatis alles 16.10.2013 lepinguga. Kostja leiab, et selline sularahas laenude andmine ei saanud olla hageja jaoks majanduslikult otstarbekas ning äärmiselt riskantne oli tagatise seadmine alles mitu kuud peale laenulepingute sõlmimist. Ka ei ole kostja hinnangul välistatud, et hageja on laenusid kumuleerinud.
7.Kostja hinnangul ei ole hageja 2013. a majandusaasta aruandest rahavoogude aruande alt tuvastatav, et intressid oleksid laekunud just MK-lt. Samuti ei ole tuvastatav, kui suures summas, millise ajaperioodi eest ja millise laenu katteks on MK väidetavalt intresse tasunud. Kostja väitel ei ole võimalik kindlaks määrata, milliste laenulepingute katteks on Royal Works OÜ, Royal Service OÜ ja Royal Power OÜ intresse tasunud. Hageja oleks pidanud kajastama väidetavalt saadud intressisummasid hoopis rahavoogude aruandes äritegevuse all, sest vastavalt hageja esitatud andmetele moodustas oluline osa hageja majandustegevusest laenude andmine. Hageja 2013. a majandusaasta aruanne on seal kajastatud andmete osas äärmiselt ebausaldusväärne.
3(13)
Lisaks on pooled menetluses nõustunud sellega, et 02.06.2011 laenulepingust tulenevad nõuded ei ole vaidlusalused, sest summas 32 421,16 eurot on 02.06.2011 laenulepingust tulenevat hageja nõuet MK pankrotimenetluses esimese järgu nõudena juba tunnustatud. Esimese astme kohtu otsus ja selle põhjendused
8.Harju Maakohus 07.12.2016 otsusega jättis hagi rahuldamata. Maakohus lähtus asja lahendamisel pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg-st 1, PankrS § 153 lg 1 p-dest 1-3.
9.Kohus selgitas, et TsMS § 232 lg-st 1 tulenevalt hindab kohus, kas poole esitatud tõend tõendab tema väidet või mitte. Nimetatud sättest ei tulene vastaspoole kohustust esitada iga teise poole esitatud tõendi ümberlükkamiseks omapoolne tõend. Juhul, kui kohus leiab, et poole esitatud tõend ei tõenda tema esitatud väidet, siis puudub kohtu hinnangul vajadus vastaspoole tõendi esitamiseks. Maakohus ei nõustunud hageja väitega, et hageja on täielikult oma nõude tõendanud, kuid kostja ei ole seni oma paljasõnaliste vastuväidete kinnituseks ühtegi tõendit esitanud.
10.Kohus leidis, et eluliselt ei ole usutav ja samuti ei ole hageja veenvalt tõendanud sularahas võlgnikule 60 000 euro laenamist ja endal selleks rahaliste vahendite olemasolu. Kohus nõustus kostja vastuväitega, et hageja sularaha väljamaksed on isikustamata ja seetõttu ei ole võimalik kindlaks määrata, kas need rahalised vahendid anti üle võlgnikule. Samuti kohus leidis, et hageja esitatud EK pangakonto väljavõte (kd I tl 117) ei tõenda hagejal rahaliste vahendite olemasolu, kuna sellelt nähtub, et enne dividendide sissemakset EK kontole, on laekunud kontole ka EK töötasu summas 243,73 eurot, mille tulemusel oli pangakonto jäägiks 638,64 eurot. Eluliselt ei ole usutav, et isik, kelle pangakonto jääk on enne dividendide saamist 638,64 eurot, mis ei ole Eesti üldist elatustaset arvestades märkimisväärne summa, annab kogu saadud raha laenuks võlgnikule, kes oli varasemate laenumaksete tagastamisega raskustes. Samuti kohus leidis, et kuna EK pangakontolt ei nähtu dividendidena saadud raha sularahas väljavõtmist või ülekande tegemist hagejale, siis pole tõendatud, et EK andis Forza Invest OÜ-lt 01.-02.08.2012 dividendidena saadud raha hagejale edasilaenamiseks.
11.Kohtu hinnangul ei olnud usutav ka hageja väide selle kohta, et EK-l oli täiendavat sularaha Ferroline Grupp OÜ dividendidest (kd I tl 164 pöördel), mille väljamaksmine nähtub Ferroline Grupp OÜ 2012. a majandusaasta omakapitali muutuste aruandest (kd I tl 125) 2010. a eest summas 252 584 eurot. Kohus nõustus kostja vastuväitega selle kohta, et hageja ei ole tõendanud EK-le Ferroline Grupp OÜ dividendide väljamaksmist. Kohtule esitatud Ferroline Grupp OÜ registrikaardi (kd I tl 137-138) kohaselt ei ole EK Ferroline Grupp OÜ osanikuks. Juhul, kui EK oli varasematel aastatel Ferroline Grupp OÜ osanikuks, oleks hageja pidanud seda varasema registrikaardi väljavõttega tõendama. EK pangakonto väljavõttelt (kd I tl 117) ei nähtu, et EK arvel oleks olnud 2010. a või hiljem Ferroline Grupp OÜ-lt väljamakstud dividendid, kuna pangakonto algjääk seisuga 01.08.2012 oli 394,91 eurot. Samuti ei ole usutav, et isik, kelle töötasu suurusena nähtub pangakontolt 243,73 eurot, hoiaks puutumatult alles 2010. a või hiljem Ferroline Grupp OÜ-st saadud dividende. Kohus leidis, et väidetav EK otsus maksta dividendidest säästetud raha isikule, kes ei suuda täita eelmistest laenulepingutest tulenevaid makseid, on ebamajanduslik, mida ei saa oodata isikult, kes on juhatuse liikmeks äriühingus, mis tegeleb inkassoteenuse ja krediidiinfoga (kd I tl 70).
4(13)
12.Kohtule ei ole tõendina esitatud Ferroline Grupp OÜ osanike otsust EK-le dividendide väljamaksmise kohta. Kohus leidis, et EK-l rahaliste vahendite saamist dividendidena Terro Grupp OÜ-st ei ole hageja tõendanud.
13.Võlgnik on andnud kohtule ütluseid tunnistajana (kd I tl 110 pöördel – 111 pöördel). Tunnistaja väitel laenas ta hagejalt viimati raha 2013. aastal summas 100 000 kuni 130 000 eurot, võib-olla rohkemgi. 2013. aasta laenust ei ole tõenäoliselt midagi tagasi makstud. Raha läks igapäevaseks ettevõtluse tegevuseks, kuid ettevõtte majandusaasta aruandelt see ei nähtu, sest seda ta ei koostanud. Tunnistaja ütluste kohaselt andis sularaha talle üle võlgniku kontori juures Akadeemia teel AN, kes oli temaga tihedamates suhetes, kuid täpsemaid raha üleandmise asjaolusid tunnistaja ei mäletanud. Kohus leidis, et kuna tunnistaja on sündinud 1972. aastal ja omab kesk-eri haridust arhitektuuri ja tehnika valdkonnas (kd I tl 110), siis ei ole usutav, et ta ei mäleta laenu võtmisega seotud detaile.
14.Hageja ei ole usutavalt tõendanud endal rahaliste vahendite olemasolu, mis võimaldas anda võlgnikule sularahas laenu 60 000 eurot ei endal ega EK-l, mille arvel oleks tal olnud võimalik anda n.n omanikulaenu hagejale, mis on kajastatud hageja pearaamatus (kd I tl 102-105). Muu hulgas kohus märkis, et hageja põhjendused sularahas arveldamise kohta ei ole veenvad ka seetõttu, et kuigi väidetavalt soovis võlgnik saada laenu sularahas, ei pidanud hageja osanik EK selleks sularahas hagejale laenu andma, vaid ta oleks võinud selleks teha ülekande oma pangakontolt hageja pangakontole.
15.Kuna kohus leidis, et hageja ei ole veenvalt tõendanud omal rahaliste vahendite olemasolu võlgnikule laenu andmiseks, siis ei analüüsinud kohus kirjalike laenulepingutega seonduvat, kuna eelnevast tuleneb, et laenulepingud olid rahatud. Kohus ei võtnud seisukohta küsimuses, kas hageja on oma majandusaasta aruandes kajastanud võlgnikule 2013.a antud laenudelt makstud intressi, kuna hageja on kinnitanud, et vaidlusalustelt lepingutelt intressi makstud ei ole.
16.Kohus märkis, et menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise lahendab kohus eraldi lahendiga. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
17.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi.
18.Hageja leidis, et kohus on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise. Kohtu seisukoht, nagu ei peakski kostja käesolevas menetluses oma väiteid tõendama, ei põhine seadusel. Kostja on kohustatud tõendama oma väidet laenulepingute rahatuse kohta, kuid ei ole seda teinud. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et laenulepingu rahatuse tõendamiskohustus lasub kostjal, kes peaks tõendama, et ta lepinguga ettenähtud raha ei saanud. Kassa väljamineku orderitel on võlgnik oma allkirjaga kinnitanud laenude sularahas kättesaamist. Kassa väljamineku orderite näol on tegemist täitmise kviitungitega VÕS § 95 järgi. Nimetatud väite on maakohus jätnud hindamata. Kui kviitung täitmise kohta on välja antud, siis eeldatakse, et võlgnik (käesoleval juhul hageja) on kohustuse täitnud ja tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle võlausaldajale (vt nt RKTKo 3-2-1-39-08, p 15), s.o käesoleval juhul kostjale. Samuti võivad võlgniku kinnitused kassa väljamineku orderitel kujutada deklaratiivset
5(13)
võlatunnistust, millisel juhul peab samuti kostja tõendama nõude puudumist (RKTKo 3-2-1-149-14, p 13).
19.Väär on maakohtu seisukoht laenulepingute rahatuse osas ega põhine ühelgi asjas esitatud tõendil. Kohus on jätnud enamuse asjas esitatud tõendeid analüüsimata. Hageja arvates on laenude andmine võlgnikule tõendatud: - hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingutega. Kohus ei ole põhjendanud ega analüüsinud, miks ei tõenda poolte poolt allkirjastatud laenulepingud laenude andmist; - kassa väljamineku orderitega, milles võlgnik on oma allkirjaga kinnitanud laenude sularahas kättesaamist. Kohus ei ole neid tõendeid analüüsinud ja on jätnud ka hindamata hageja väite, et kassa väljamineku orderite näol on tegemist täitmise kviitungitega VÕS § 95 järgi, mistõttu on laenulepingute rahatuse tõendamise koormis kostjal; - hageja pearaamatu väljavõttega, millest nähtub, et hageja kassast on vastavad rahasummad võlgnikule välja makstud. Kohus ei ole nimetatud tõendit analüüsinud; - võlgniku kohtuistungil antud ütlustega, milles võlgnik on selgesõnaliselt kinnitanud hagejalt laenude saamist ja seda, et laenud on seni tagasi maksmata. Asudes seisukohale, et sularaha üleandmine ei ole eluliselt usutav, ei ole kohus hinnanud võlgniku poolt tunnistajana antud ütlusi, milles võlgnik selgitas, et ta soovis hagejalt laenu saada sularahas, kuna ettevõtte pangakonto oli blokeeritud ja ülekandeid teha ei saanud ning, et raha talle üleandmine toimus autos ja tema kontoris; - võlgniku poolt 22.02.2016 kirjalikult antud selgitusega, milles võlgnik on täiendavalt kinnitanud nii laenude saamist kui selgitanud hagejalt saadud laenusummade kasutamise otstarvet. Kohus on menetlusnormi rikkudes jätnud põhjendamata, miks ei tõenda nimetatud dokumentaalne tõend laenude andmist; - hageja arvelduskonto väljavõttega, millest nähtuvalt on hageja arvelduskontolt enne võlgnikule sularahas laenu andmist eelnevalt võetud vastavad rahasummad hageja kassasse, kust on omakorda teostatud vastavad väljamaksed võlgnikule. Kohus ei ole nimetatud tõendit analüüsinud; - võlgniku poolt 24.01.2013, 15.02.2013 ja 05.10.2013 allkirjastatud laenutaotlusavaldustega, mille alusel on vastavad laenud võlgnikule väljastatud. Kohus on menetlusnormi rikkudes jätnud põhjendamata, miks ei tõenda laenutaotlusavaldused laenude andmist. Kohus ei ole nimetatud tõendeid analüüsinud; - 08.07.2009 ja 16.10.2013 sõlmitud hüpoteekide seadmise lepingutega, millega võlgnik on seadnud talle antud laenude tagatiseks hüpoteegid hageja kasuks võlgnikule kuuluvale kinnistule Kivirahnu tn 2 Muraste külas. Kohus ei ole nimetatud tõendeid analüüsinud.
20.Hageja hinnangul saab kohus elulise usutavuse kriteeriumist lähtuda vaid juhul, kui asjas ei ole esitatud tõendeid või on kõik asjas esitatud tõendid ebausaldusväärsed, millist olukorda käesoleval juhul aga ei esine.
21.Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et hageja sularaha väljamaksed on isikustamata ja seetõttu ei ole võimalik kindlaks määrata, kas need rahalised vahendid anti üle võlgnikule. Samas on kassa väljamineku orderitel selgelt märgitud, et vastavad rahasummad on hageja poolt sularahas välja antud just nimelt võlgnikule, mida võlgnik on kinnitanud ka tunnistajana kohtuistungil. Arusaamatuks jääb ka kohtu seisukoht, et veenvad ei ole hageja põhjendused sularahas arveldamise kohta seetõttu, et kuigi väidetavalt soovis võlgnik saada laenu sularahas, ei pidanud hageja osanik EK selleks sularahas hagejale laenu andma, vaid ta oleks võinud selleks teha ülekande oma
6(13)
pangakontolt hageja pangakontole, mille järel oleks hageja vajadusel ise saanud pangast tuua vajaliku summa sularaha oma kassasse. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei võinud EK hagejale omaniku laenu anda sularahas (nagu see käesoleval juhul toimus), olukorras, kus vastav laen võlgnikule tuli võlgniku soovi kohaselt samuti välja anda just sularahas ning miks pidi EK hagejale laenu andma just nimelt ülekandega. Ühtlasi on kohus ise viidanud, et EK poolse laenu andmine hagejale nähtub üheselt hageja pearaamatust. Seega on kohtu põhjendused ühtlasi ka vastuolulised. Ühtegi tõendit, mis kinnitaks kostja paljasõnalist väidet, et võlgnik ei ole laenu saanud, asjas esitatud ei ole.
22.Kohtu seisukoht hagejal rahaliste vahendite puudumise kohta ei põhine tõenditel. Hageja on tõendanud, et hagejal oli enam kui piisavalt rahalisi vahendeid võlgnikule kokku 60 000 euro laenu andmiseks. Muuhulgas tõendab hagejal vahendite olemasolu hageja pearaamatu väljavõte, millest nähtub hageja kassast vastavate rahasummade võlgnikule väljamaksmine ning hageja arvelduskonto väljavõte, millest nähtuvalt on hageja arvelduskontolt enne võlgnikule sularahas laenu andmist eelnevalt võetud vastavad rahasummad hageja kassasse, kust on omakorda teostatud väljamaksed võlgnikule.
23.Hageja omanik EK andis hagejale omaniku laenu 28.01.2013 summas 38 000 eurot ja 01.10.2013 summas 14 163,09 eurot (s.o kokku 52 163,09 eurot) ning hageja on tõendanud, et EK-l oli enam kui piisavalt rahalisi vahendeid sellise laenu hagejale andmiseks. Laenu andmiseks vajalikud vahendid sai EK erinevatest äriühingutest (Forza Invest OÜ, Ferroline Grupp OÜ, Omega Invest OÜ) võetud dividendide arvelt. Muuhulgas maksti EK-le 2012. a dividende 47 400 eurot Forza Invest OÜ-st, 2010. a dividende 31 956 eurot Ferroline Grupp OÜ-st, 2012. a dividende 32 000 eurot Omega Invest OÜ-st ja 2013. a dividende 26 000 eurot Omega Invest OÜ-st. Ainuüksi eelviidatud tõenditest nähtub, et EK-le on eelviidatud perioodil tasutud dividende kokku 137 356 eurot, omaniku laenu on EK aga hagejale andnud 52 163,09 eurot, mida tõendab hageja pearaamatu väljavõte. Seega on asjakohatu ja üllatuslik kohtu viide sellele, et EK arvelduskontolt ei nähtu sularaha väljavõtmist või ülekande tegemist hagejale.
24.Arusaamatu ja väär on kohtu seisukoht, et hageja esitatud EK pangakonto väljavõte (kd I tl 117) ei tõenda hagejal rahaliste vahendite olemasolu, kuna sellelt nähtub, et enne dividendide sissemakset on laekunud kontole ka EK töötasu summas 243.73 eurot, mille tulemusel oli pangakonto jäägiks 638.64 eurot. Esiteks ei tõenda EK pangakonto väljavõte mitte rahaliste vahendite olemasolu hagejal, vaid EK-l. Teiseks ei muuda asjaolu, et EK ühe pangakonto jääk on mingil ajahetkel olnud 638,64 eurot, faktilist asjaolu, et sellele pangakontole on laekunud 47 400 eurot Forza Invest OÜ-st, mis tõendab, et EK-l oli olemas raha, mida laenata hagejale. Kohtu käsitlus nagu võiks sellest, et EK ühe pangakonto jääk oli mingil ajahetkel 638,64 eurot, järeldada, et EK ei saanud anda kontole laekunud 47 400 eurot hagejale edasi laenamiseks võlgnikule, kes oli varasemate laenumaksete tagastamisega raskuses, on ilmselgelt väär, ei põhine mitte ühelgi tõendil ning sellisele seisukohale asudes on kohus teinud üllatusliku otsuse. Üllatuslik ja väär on ka kohtu seisukoht, et väidetav EK otsus maksta dividendidest säästetud raha isikule, kes ei suuda täita eelmistest laenulepingutest tulenevaid makseid, on ebamajanduslik, mida ei saa oodata isikult, kes on juhatuse liikmeks äriühingus, mis tegeleb inkassoteenuse ja krediidiinfoga. Nimetatud asjaolusid ei ole kohus pooltega arutanud. Sellisele seisukohale asudes ei ole kohus arvestanud asjaolu, et hageja on tõendanud EK poolt dividendide saamist kokku 137 356 eurot. Samuti ei ole kohus
7(13)
hinnanud asjaolusid, et antud laenud olid täielikult tagatud hüpoteekidega. Hageja sai eeldada, et vajadusel on võimalik kogu laenusumma ja kõrvalkulud rahuldada täies ulatuses tagatise arvelt. Võlgnik oli kõik varasemalt hageja poolt talle antud laenud (välja arvatud vaidlusalused laenud) koos intressidega hagejale kohaselt tasunud ja tasus hagejale suures summas intresse (st tegemist oli majanduslikult kasuliku otsusega).
25.Arusaamatuks ja üllatuslikuks jääb hagejale kohtu seisukoht, et hageja ei ole tõendanud EK-le Ferroline Grupp OÜ-st dividendide väljamaksmist, olukorras, kus selliste dividendide väljamaksmine (31 956 eurot) nähtub üheselt Ferroline Grupp OÜ 2012. a majandusaasta aruandest (makstud dividendid 63 912 eurot, millest EK-le tasuti 50%). Selles osas on kohus ekslikult viidanud, nagu nähtuks majandusaasta aruandest dividendide summas 252 584 eurot. Ferroline Grupp OÜ äriregistri väljavõte tõendab, et EK oli Ferroline Grupp OÜ asutaja ja osanik 50% ulatuses. Ka kohtu viide, et pangakonto väljavõttelt Ferroline Grupp OÜ dividendi makset ei nähtu ning et kohtule ei ole esitatud vastavat osanike otsust, on üllatuslik ja asjakohatu, sest dividendi väljamakse on tõendatud eelviidatud Ferroline Grupp OÜ 2012.a. majandusaasta aruandega ning hagejal ei olnud kohustust selle kohta täiendavaid tõendeid esitada. Arusaamatuks jääb ka kohtu viide, et EK-l rahaliste vahendite saamist dividendidena Terro Grupp OÜ-st ei ole hageja tõendanud. Hageja ei olegi väitnud, et EK oleks saanud dividende Terro Grupp OÜ-st.
26.Asudes EK pangakonto väljavõtte põhjal üllatuslikule ja väärale seisukohale, et ei ole usutav, et sellise palgaga isik võiks hoida puutumatuna 2010. a või hiljem saadud dividende, ei ole kohus hinnanud asjaolu, et EK on ainuüksi hageja poolt esile toodud perioodil saanud dividende kokku 137 356 eurot. Kohus on menetlusnormi rikkudes jätnud hindamata asjaolu, et EK on saanud dividende ka Omega Invest OÜ-st 2012. a ja 2013. a kokku 58 000 eurot, mida tõendab Omega Invest OÜ 2013. a majandusaasta aruanne, millist tõendit ei ole kohus menetlusnormi rikkudes analüüsinud.
27.Lisaks on kohus jätnud tähelepanuta faktilise asjaolu, et võlgnikule 18.02.2013 sularahas 10 000 euro laenamiseks ei antud hageja poolt võlgnikule laenu EK omaniku laenu arvelt. Vastava laenu (summas 10 000 eurot) andmiseks võeti eelnevalt Omega Invest OÜ arvelduskontolt raha kassasse, s.o 01.02.2013 summas 8 975 eurot, 09.02.2013 summas 585 eurot ja 18.02.2013 summas 1000 eurot. Samuti on maakohus menetlusnormi rikkudes jätnud analüüsimata hageja 2013. a majandusaasta aruande, millest nähtub, et 31.12.2012 seisuga oli hageja omakapital (s.o vara – kohustused) 184 126 eurot ja seisuga 31.12.2013 summas 222 176 eurot, mis samuti tõendab üheselt hagejal vajalikus summas rahaliste vahendite olemasolu.
28.Eksitav ja väär on kohtu seisukoht, mille kohaselt puudub vaidlus selles, et vaidlusalustelt laenulepingutelt intressi makstud ei ole ja et hageja on intressi maksmise asjaoluga kohut ja vastaspoolt eksitanud. Hageja on juba hagis avaldanud, et võlgnik ei ole hagi p-des 1.3.2-1.3.4 nimetatud laenude intresse tasunud. Võlgnik on hagejale tasunud intresse hagi p-s 1.3.1. nimetatud 02.06.2011 laenulepingu alusel 29 250 eurot. Vastustaja seisukoht
29.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
8(13)
30.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Kolleegium ei nõustu maakohtu otsuses toodud asja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude tuvastamisega ja tõendite hindamisega. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele, hagi tuleb rahuldada.
31.TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsuses esile tooma, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb. Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg 2, mille kohaselt tuleb kohtuotsus rajada asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 232 lg 1 paneb kohtule kohustuse hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 otsuses põhjendama. Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta. Ringkonnakohus saab esitatud tõendite pinnalt tuvastada maakohtu poolt tuvastamata jäetud asjaolud ning hinnata tõendeid uuesti (TsMS § 652 lg 3 p 1, lg 5).
32.Maakohus on jätnud hagi rahuldamata, sest ei pidanud eluliselt usutavaks ega tõendatuks hageja poolt 60 000 euro sularahas võlgnikule laenuna andmist ega seda, et hagejal olid laenu andmiseks vastavad vahendid. Ringkonnakohus maakohtu järeldustega ei nõustu. Ringkonnakohus on seisukohal, et asjaolu saab lugeda eluliselt usutavaks, kui selle kohta on esitatud kasvõi kaudseid tõendeid või viitavad asjaolud kogumis selle esinemisele. Kuna praegusel juhul oli hageja esitanud laenu andmist kinnitavad tõendid, ei saanud kohus neid tõendeid kõrvale jättes asuda hindama seda, kas laenuandjal oli piisavalt vahendeid hageja poolt väidetud laenude andmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kui mingit asjaolu kinnitavad otsesed tõendid, siis ei saa sellist asjaolu lükata ümber üksnes viidates elulisele ebausutavusele ja jätta seetõttu otsesed tõendid hindamata. Kostja ei ole seadnud kahtluse alla hageja esitatud dokumentaalsete tõendite usaldusväärsust. Kostja on üksnes väitnud, et laenusaajast võlgniku poolt tunnistajana antud ütlused on ebausaldusväärsed.
33.Hageja on palunud tunnustada MK pankrotimenetluses nõuet, mis tuleneb hageja ja võlgniku vahel 28.01.2013, 18.02.2013 ja 07.10.2013 sõlmitud laenulepingutest, mille alusel on hageja andnud võlgnikule sularahas laenu kokku 60 000 eurot. Asjaolude ja tõendite alusel on tuvastatav, et hageja ja võlgniku vahel olid sõlmitud laenulepingud VÕS § 396 lg 1 tähenduses, mille kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Seega tuleb hageja nõude tunnustamise üle PankrS § 106 lg 1 alusel otsustamiseks võtta kohtul esmalt seisukoht, kas laenulepingu alusel on raha üleandmine toimunud ning juhul, kui on, siis kas hagejal on õigus seda koos intressi ja viivisega võlgnikult tagasi nõuda. Esmalt analüüsib ringkonnakohus hageja esitatud tõendeid laenulepingute alusel raha võlgnikule üleandmise kohta.
34.Hageja ja võlgniku vahel on vaidlusalused laenulepingud sõlmitud 28.01.2013 (kd I tl 19-22) 35 000 euro laenamise kohta, 18.02.2013 (kd I tl 24-27) 10 000 euro
9(13)
laenamise kohta ja 07.10.2013 (kd I tl 29-32) 15 000 euro laenamise kohta. Laenulepingute kohaselt tuli laen tagastada aasta pärast laenulepingu sõlmimist. Hageja kassaraamatu väljavõttest nähtub, et 28.01.2013 on kassast võetud 35 000 eurot sularaha MK jaoks, millele on eelnenud sularaha sissemaksed kassasse, mh omanikulaen 38 000 eurot. Enne kassast 35 000 euro võtmist oli kassas kokku 45 520,91 eurot (kd I tl 102). 28.01.2013 kassa väljamineku orderi nr 2801-01 kohaselt on 35 000 eurot välja antud MK-le laenulepingu alusel ning orderil on MK allkiri 35 000 euro vastuvõtmise kohta (kd I tl 23). MK kinnitas tunnistajana antud ütlustes, et orderil on tema allkiri ning et ta on saanud hagejalt laenu (kd I tl 111 pöördel). Hageja kassaraamatu väljavõttest nähtub, et 18.02.2013 on kassast võetud 10 000 eurot sularaha MK jaoks, millele on eelnenud sularaha sissemaksed kassasse. Enne kassast 10 000 euro võtmist oli kassas kokku 21 080,91 eurot (kd I tl 102). 18.02.2013 kassa väljamineku orderi nr 1802-01 kohaselt on 10 000 eurot välja antud MKle laenulepingu alusel ning orderil on MK allkiri 10 000 euro vastuvõtmise kohta (kd I tl 28, 143). MK kinnitas tunnistajana antud ütlustes, et orderil on tema allkiri ning et ta on saanud hagejalt laenu (kd I tl 111 pöördel). Hageja kassaraamatu väljavõttest nähtub, et 07.10.2013 on kassast võetud 15 000 eurot sularaha MK jaoks, millele on eelnenud sularaha sissemaksed kassasse, dividendide väljamaksmine ja omanikulaen 14 163,09 eurot. Enne kassast 15 000 euro võtmist oli kassas kokku 31 504 eurot (kd I tl 104). 07.10.2013 kassa väljamineku orderi nr 071001 kohaselt on 15 000 eurot välja antud MK-le laenulepingu alusel ning orderil on MK allkiri 15 000 euro vastuvõtmise kohta (kd I tl 33). MK kinnitas tunnistajana antud ütlustes, et orderil on tema allkiri ning et ta on saanud hagejalt laenu (kd I tl 111 pöördel).
35.Seega on hageja esitanud otsesed tõendid selle kohta, et 28.01.2013, 18.02.2013 ja 07.10.2013 laenulepingute alusel on hageja sularaha MK-le üle andnud. Kostja on küll tuginenud tunnistaja MK ütluste ebausaldusväärsusele, kuid kolleegiumi hinnangul ei saa asjaolust, et tunnistaja ei mäletanud täpselt kõiki laenu võtmisega seonduvaid asjaolusid, järeldada tunnistaja ütluste täielikku ebausaldusväärsust. Kohus on lubanud tutvuda tunnistajal toimikus olevate sularaha väljamineku orderitega ja tunnistaja on kinnitanud, et orderitel on tema allkirjad (kd I tl 111 pöördel). Muude laenulepinguga seonduvate asjaolude mittemäletamine ei sea ringkonnakohtu arvates kahtluse alla võlgniku antud kinnitust allkirjade andmise kohta.
36.Vastuseks hageja väidetele ringkonnakohus märgib, et võlgniku laenutaotlusavaldused (kd I tl 239-244) ja hüpoteekide seadmise lepingud (kd I tl 37-44, 45-52) sularaha üleandmist võlgnikule ei tõenda. Küll aga tõendavad need laenulepingute sõlmimist.
37.Ringkonnakohus ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et hageja sularaha väljamaksed on isikustamata, mistõttu ei ole võimalik kindlaks määrata, kas need rahalised vahendid anti üle võlgnikule. Ringkonnakohtu hinnangul on sularaha väljamakse otstarve kassaraamatust üheselt arusaadav. Samuti on väljamakse isikustatud läbi kassa väljaminekuorderi, millel on MK raha kättesaamist allkirjaga kinnitanud.
38.Tõendamise üldreeglist tulenevalt on kostjal võimalus kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid ei esita. Kui hageja esitab tõendid, tekib kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid tõendada. Kostja on hageja nõudele vastu vaielnud, leides, et sellises summas sularahas laenu andmine hagejalt võlgnikule ei ole eluliselt usutav ning et sularaha kasutamine
10(13)
majandustegevuses ei ole tavapärane. Samuti on kostja väitnud, et hagejal ega hageja osanikul ei olnud laenu andmist võimaldavaid rahalisi vahendeid ning et tegemist oli rahatute laenulepingutega. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus kostja esitatud vastuväiteid.
39.Hageja kassaraamatu väljavõttest nähtuva omanikulaenu osas on hageja selgitanud, et tegemist on hageja omaniku EK antud laenuga. EK pangakonto väljavõttelt nähtub dividendide laekumine Forza Invest OÜ-lt 01.08.2012 summas 27 400 eurot ja 02.08.2012 summas 20 000 eurot, kokku 47 400 eurot (kd I tl 117). EK pangakonto väljavõttest 01.08.2012-02.08.2012 kohta ei saa järeldada, et dividendidena saadud raha oleks kontolt välja võetud ja antud hagejale edasilaenamiseks. Toimikus vastavat tõendit ei ole. Siiski nähtub hageja kassaraamatust omanikulaenu 38 000 euro sissemakse 28.01.2013 (kd 1 tl 102). Maakohus on märkinud, et ei ole usutav, et isik, kelle pangakonto jääk enne dividendide saamist on 638,64 eurot, annab kogu dividendidest saadud raha laenuks ära. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik EK pangakonto väljavõttest perioodi 01.08.2012-02.08.2012 (s.o 2 päeva) kohta teha ammendavat järeldust EK kogu varalise seisu kohta, arvestades, et nimetatud väljavõttest nähtub vaid üks töötasu laekumine. Seetõttu on oletuslik ka maakohtu järeldus, et laenuleping oli ebamajanduslik. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud asjaolusid, mis annaksid alust kahelda EK poolt hagejale omanikulaenu 38 000 euro andmises. Maakohtu viide sellele, et sularahas omanikulaenu andmise asemel oleks EK võinud teha rahaülekande ühelt pangakontolt teisele, ei ole asjakohane.
40.Ringkonnakohtu arvates on hageja 18.02.2013 laenulepingu puhul veenvalt tõendatud, kuidas toimusid sularaha laekumised kassasse vahetult enne MK-le 10 000 euro väljamaksmist. Hageja konto väljavõtte kohaselt on 01.02.2013 hageja osanikud AN ja EK teinud hageja kontolt kokku 8 975 euro suuruse väljamakse selgitusega „Sularaha väljamakse. Kassasse“ (kd I tl 140), 09.02.2013 on võetud arveldusarvelt ATM kaudu sularaha 585 eurot (kd I tl 141) ja 18.02.2013 on EK teinud hageja kontolt 1 000 euro suuruse sularaha väljamakse (kd I tl 142). Kassaraamatu väljavõttest nähtub 01.02.2013 sularaha sissemakse 8 975 eurot, 09.02.2013 sularaha sissemakse 585 eurot ja 18.02.2013 sularaha sissemakse 1 000 eurot (kd 1 tl 102). Seega on hageja pangakontolt väljavõetud sularaha summad kooskõlas kassasse tehtud sularaha sissemaksetega ning vastavad sissemaksed ja kassas sularaha olemasolu saab lugeda tõendatuks. Kostja väide, et konto väljavõtted ei näita, et tegemist oleks sama rahaga, mis anti MK-le, ei anna alust teha järeldust, et laenu välja ei makstud. Ringkonnakohus märgib, et ka ilma nimetatud sularaha sissemakseteta oli kassas piisavalt raha (10 520,91 eurot), et teha 10 000 euro suurune väljamakse.
41.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et ei ole tõendatud, et EK oleks saanud Ferroline Grupp OÜ-st dividende. Küll aga on tõendatud Omega Invest OÜ-lt dividendide saamine koosmõjus 2013. a majandusaasta aruande (kd I tl 153-159) ja kassaraamatu väljavõttega (kd I tl 102-105). Viimati nimetatud tõendist nähtuvad dividendi väljamaksed 4 000 euro suuruste maksetena kokku 32 000 eurot.
42.Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise, jättes tähelepanuta hageja väite, et kassa väljamineku orderite kujul on tegemist täitmise kviitungitega VÕS § 95 järgi. Riigikohus on selgitanud, et täitmise kviitungi olemasolul eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud ning tõendamiskoormis selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale
11(13)
(RKTKo 3-2-1-57-16, p 28). Samamoodi läheb tõendamiskoormis üle, kui pidada võlgniku allkirjaga kassa väljamineku ordereid deklaratiivseteks võlatunnistusteks. Riigikohus on selgitanud, et vaidluses deklaratiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude tunnustamise üle võlgniku pankrotimenetluses peab võlatunnistusest tulenevale nõudele vastuväite esitanud võlausaldaja või pankrotihaldur kostjana tõendama nõude puudumist, kusjuures hagejal piisab nõude tõendamiseks võlatunnistuse esitamisest. Võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea hageja täpselt esitama laenu andmise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas ei ole kostja tõendamiskoormis piiramatu ja hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele (RKTKo 3-2-1-149-14, p 13).
43.Ringkonnakohtu arvates saab kassa väljamineku ordereid, millel on MK allkiri sularaha kättesaamise kohta, arvestades eeldada, et hageja täitis laenulepingust tulenevat raha üleandmise kohustust võlgniku ees. Viite VÕS §-le 95 esitas hageja 29.03.2016 menetlusdokumendis, mis on kostjale ka kätte toimetatud. Samuti on hageja tuginenud VÕS §-le 95 apellatsioonkaebuses, seega kostjal oli võimalus esitada hageja väitele vastuväited. Kolleegiumi arvates ei viita kostja esiletoodud asjaolud sellele, et hagejal ei olnud vahendeid laenu andmiseks. Ringkonnakohus märgib, et tavapäraselt olukorras, kus sularaha tegelik üleandmine on tõendatud, näitab see asjaolu ka vastavate vahendite olemasolu ning seejuures ei ole määrav, kuidas rahalised vahendid saadi.
44.Sarnaselt maakohtuga on ringkonnakohus seisukohal, et käesolevas vaidluses ei oma tähtsust asjaolu, kas võlgnik on tasunud intresse 02.06.2011 laenulepingu alusel, kuna sellest laenulepingust tulenev hageja nõue on MK pankrotimenetluses tunnustatud.
45.Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et kostja kahtlused võlgnikule laenu andmise kohta ei lükka ümber hageja poolt tõendatud asjaolu, et laenud anti võlgnikule sularahas üle. Ringkonnakohus möönab, et sularaha kasutamist majandustegevuses laenu andmiseks ei saa pidada tavapäraseks. Üldjuhul kaasneb sularahas laenu andmisel risk, et nõude olemasolu tõendamine osutub keeruliseks. Käesoleval juhul on aga pooled sellist riski vältinud, dokumenteerides laenu üleandmise. Samuti on hageja tõendanud ja muutnud eluliselt usutavaks selle, kuidas liikusid rahalised vahendid hageja kassasse, kust laenati raha välja võlgnikule. Samas sularahas arveldamine ei ole vastuolus seaduse ega hea äritavaga. MK on tunnistaja selgitanud, et laen anti sularahas seetõttu, et pangakontod olid blokeeritud, kuid makseid oli vaja teha. Eeltoodu muudab usutavaks võlgniku vajaduse saada laenu just sularahas. Asjaolu, et hüpoteegi seadmise leping sõlmiti alles pärast 2013. aasta laenulepingute sõlmimist, ei muuda pooltevahelist laenusuhet ebausutavaks.
46.VÕS § 396 lg 1 järgi tuleb laenusaajal tagastada laenatud summa kokkulepitud ajaks. Võlgnik ei tagastanud hagejale laenuna saadut laenulepingutes kokkulepitud ajaks ega maksnud intressi ja viivist. Hageja esiletoodu kohaselt oli tagastamata laen kokku 60 000 eurot. Laenulepingutes oli kokku lepitud intressi tasumises: 28.01.2013 lepingus 6% kuus, 18.02.2013 lepingus 5,5% kuus ja 07.10.2013 lepingus 6% kuus. Intressi võlg oli 28.01.2013 lepingu järgi 25 200 eurot, 18.02.2013 lepingu järgi 6 600 eurot ja 07.10.2013 lepingu järgi 10 800 eurot. Kuna võlgnik tähtajaks laenu ei tagastanud, nõudis hageja viivist 28.01.2013 lepingu järgi 2695 eurot, 18.02.2013 lepingu järgi 723,80 eurot ja 07.10.2013 lepingu järgi 326,70 eurot. Kokku oli hageja tunnustamata
12(13)
nõue kolme laenulepingu järgi 106 345,50 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid nõude suuruse kujunemisele.
47.Vaidlust ei ole selle üle, et 22.04.2015 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul jäi hageja laenulepingutest tulenev nõue MK pankrotimenetluses tunnustamata 106 345,50 euro ulatuses. Hagi nõude tunnustamiseks esitati kohtule 18.05.2015, seega PankrS § 106 lgs 1 sätestatud ühekuulist tähtaega järgides. Kuna hageja nõue, mis tuleneb 28.01.2013, 18.02.2013 ja 07.10.2013 laenulepingutest on tagatud hüpoteekidega, tuleb hageja nõuet 106 345,50 eurot MK pankrotimenetluses tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 1 alusel esimese järgu nõudena. Seega tuleb hagi rahuldada. Menetluskulude jaotus
48.Maakohus märkis, et menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise lahendab kohus eraldi lahendiga. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt TsMS § 173 lg-dest 1 ja 2 on menetluskulude jaotuse märkimine kohtuotsuses kohustuslik. Seega ei saa kohus otsustada menetluskulude jaotust sarnaselt menetluskulude kindlaksmääramisega pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2), vaid peab menetluskulude jaotuse märkima kohtuotsuses.
49.Kuna käesoleval juhul ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, mis tingib ka uue menetluskulude jaotuse, ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, siis tuleb maa- ja ringkonnakohtu menetlusega seonduvad menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 173 lg 3, § 171 lg 1, § 162 lg 1).
50.Kuna maakohus ei ole menetluskulusid kindlaks määranud, siis ei määra menetluskulude rahalist suurust ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Menetluskulud tuleb maakohtul kindlaks määrata pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg 2 alusel.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.