Ühinguõigus › Muud ühinguõiguslikud asjad hagimenetluses

alternatiivselt 45 455,79 euro ja viivise saamiseks.

Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Harju Maakohtu 07.09.2022 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päEjooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esinEsellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, Ab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded ja põhjendused

Hagiavalduse kohaselt oli kostja ajavahemikul 07.03.2017-26.04.2021 hage juhatuse liige. Kostja nimetati hageja juhatuse liikmeks 07.03.2017 osanike otsusega ja ta kutsuti tagasi 26.04.2021 osaniku otsusega. Uus juhatuse liige EL avastas 27.04.2021 juhatuse liikmeks nimetamise järel, et kostja oli enese kasuks teinud järgmisi ebatavalisi ja alusetuid väljamakseid, millega oli kaasnenud ka sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakse tasumise kohustus. Kostja kasuks tehtud väljamaksete tõttu tekkis hagejal riigi ees täidetud maksukohustus 15 674,24 eurot, millekohasest summast jäi hageja kostja tegevuse tõttu ilma. Kostja on selgitanud veel osa makseid tasaarvestustena ja tasuna vastavalt avaldusele, kuid mingeid sellekohaseid raha saamise aluseid ei eksisteerinud. Hageja nõudis 04.05.2022 raha tagastamist koos viivistega, kuid kostja jättis kohustuse täitmata. Hageja osanikud tegid otsuse kostja vastu hagi esitamiseks. Kostja pidi 26.04.2021 tagastama tema arvele laekunud 23 190,41 eurot, mis on käsundi täitmise käigus saadud raha. Selle raha pidi kostja tagastama 26.04.2021. Seega moodustab viivis alates 27.05.2021 kuni 01.09.2022 hagi esitamiseni 01.09.2022 2505,84 eurot. Kostja peab lisaks hüvitama maksukohustuse alusetu põhjustamise ja hageja rahalise sfääri sellekaudu vähendamise. Seega peab hageja lisaks väljaandmiskohustusele hüvitama ka alusetult põhjustatud maksukohustuse. Maksude tasumine oli lojaalsus- ja hoolsuskohustuse rikkumisega füüsilise isiku kasuks tehtud ülekannete vältimatu tagajärg vaid ka omakasupüüdlik tegu, kuna sellest sai kasu vaid kostja. Tulumaks tasuti kostja arvelt, milletõttu oli kostja sellest vabastatud. Sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakse ja kogumispensioni maksete tegemine toimus kostja kasuks ning sellega suurenesid tema sotsiaalsed tagatised. Kunstlikult kõrgendatud väljamaksete eesmärk oli 2

lapsehoolduspuhkusele minnes ebaadekvaatsete kompensatsioonide saamine riigilt, mis on lisaks veel heade kommete vastane tegevus. Kostja põhjustas enese kasuks raha alusetu väljamaksmisega hagejale maksukohustuse, mille tulemisel vähenes hageja rahaline sfäär. Kuna kostjal polnud juhatuse liikmena õigust ilma üldkoosoleku otsuseta sellekohaseid enese kasuks tehtud väljamakseid teostada ega ka aktsepteerida (taluda), ning tal oli kohustus võtta abinõud tarvitusele raha tagastamiseks, siis on tegemist juhatuse liikme lojaalsus- ja hoolsuskohustuse tahtliku ja heade kommete vastase rikkumisega, millega tekitatud kahju kuulub hüvitamisele. Sealjuures pole oluline, kes füüsiliselt ülekanded teostas. Ainus seaduslikust esindajast juhatuse liige oli kostja. Kostja kasuks teostatud väljamaksed põhjustasid maksukohustuse ning seetõttu vähenes hageja rahaline sfäär 15 674,24 euro võrra. Hagejal on nimetatud summalt ka viivisenõue summas 412,25 eurot. Isegi, kui osanikud oleksid teinud otsuse juhatuse liikme osas, siis viimane peaks olema mõistlikus vastavuses juhatuse liikme ülesannete ja osaühingu majandusliku olukorraga. Äriühingu käive oli MTA 12.07.2022 tõendi kohaselt aastal 2017 vaid 107 711,55 eurot, mis kinnitab, et väljamaksed olid selgelt mitteadekvaatsed. Kostja kasuks tehtud väljamaksed pluss kostja kasuks makstud maksud moodustasid suurusjärguna ligi 1⁄2 maksustatavast käibest. Ainus 07.03.2017 juhatuse liikmeks saamise eelse käsunduslepingu sõlmimiseks pädev olev isik oli vastavalt TsÜS § 34 ja ÄS 181 lg 1 seaduslik esindaja juhatuse liige A S. Juhatuse liige A S pole kostjaga ainsatki lepingut, sh. käsunduslepingut sõlminud, mida ta on kirjalikult kinnitanud. Isegi, kui eksisteeriks juhatuse liikmeks saamise eelne käsundusleping, siis juhatuse liikmeks saamise järel „teenuse“ tellimiseks ja tasu väljamaksmise õiguslikuks eelduseks saaks olla osanike otsus, vastasel juhul on tehing tühine. Sellist otsust pole tehtud. 07.03.2017 hageja osanike koosoleku otsuse kohaselt valiti kostja küll juhatusse, kuid temale tasu ei määratud. Üldkoosoleku otsus ei viita ka kostjaga väidetavalt varem sõlmitud käsunduslepingule ja selle alusel maksete jätkamisele. Üldkoosoleku 26.04.2021 otsus, millega kostja kutsuti juhatusest tagasi vaikib samuti juhatuse liikme tasu või käsunduslepingul põhineva tasu suhtes. Faktiliselt pole kostja ei käsundit täitnud ning juhatuse liikme kohustuste täitmine oli äärmiselt marginaalne. Mitte ükski hageja töötajatest pole kostjat näinud juhatuse liikme kohustusi täitmas. Kostja lahkus 2017.a USA-sse, kus tal sündisid kolm last: xxx, xxx ja xxx. Kostja polnud raamatupidamises kajastanud, et ta oli 287,74 eurot kandud MTA-le ja 335,67 eurot xxx. Seetõttu selles osas hageja vähendas oma nõuet nimetatus summade võrra, kokku 623,41 euro võrra. Seega on käsundi alusel saadud raha väljaandmisnõude puhul põhisumma 23 190,41 eurot asemel 22 567 eurot ja viivis väljaandmiskohustuse tekkest 26.04.2021 raha tagastamise kohustusest kuni 01.09.2022 hagi esitamise seisuga on 2443,42 eurot. Sealt järgneb VÕS § 113 viivis. Kahjunõue on seega 38 837,,65 eurot asemel 38 214,24 eurot. Viivis 05.05.2022 kuni 01.09.2022 on 1005,09 ja sealt edasi VÕS § 113 määras. Mis puudutab makseid Pile, siis jääb maksealus arusaamatuks ning hageja nõuetest ei loobu. Juhatuse liikme A Si poolt 28.07.2014 N L antud volitus hõlmas vaid asjaajamise seoses äriühingu majandustegevusega, mh. õiguse töölepingu sõlmimiseks, kuid volitus ei andnud õigust juhatuse liikmele käsundite andmiseks, käsunduslepingute sõlmimiseks, juhatuse liikmele tasu maksmiseks või otsustamiseks, milliseid summasid võib juhatuse liige endale tasuna üle kanda, juhtorganites või nende otsustusprotsessis osalemiseks, juhatuse liikme otsustuste allutamiseks voliniku juhistele juhatuse liikme kasuks rahakäsutuse küsimuses. Protsessuaalsele tasaarvestuse avaldusele on lisatud 15.11.2018 maksekorraldused 8000 + 5100 euro deponeerimise kohta notar Ki deposiitkontole. Selgituseks on xxx. Puuduvad 3

viited sellele, et kostja on tasunud nimetatud summa hageja eest. Tegemist on lihtsalt kostja, kui lepingupoole poolse deponeerimisega. Kostja pole selgitanud, milline on tema nõude alus hageja vastu ning millal tekkis sissenõutavus. Seega puudub protsessuaalsel tasaarvestusel õiguslik alus. Kostjal puudus hageja vastu nõue, kuna raha deponeerimine notar Ki deposiidikontole puudutab kaht lepingupoolt: kostjat ja notarit. Hageja pole võtnud ühtegi võlakohustust kostja ees nimetatud summa osas. On tavapärane, et juhatuse liige paigutab äriühingusse raha. Kostja sai üsna peatselt, 27.03.2019 osanikuks. Ülekandepäeval oli äriühinguga lähedalt seotud (varasem ja hilisem juhatuse liige ja hilisem osanik) EL kostjale kandnud 5300 eurot, mida kostja kasutaski raha deponeerimiseks. Seega toimus makse osaliselt E.L poolt saadud rahast. EL kandis A L 15.11.2018 (samal päeval kui kostja deponeeris raha notari juures) 5100 eurot ja 30.12.2018 200 eurot, kokku 5300 eurot. 11.09.2023 loovutas EL hagejale nimetatud ülekandest tulenevad nõudeõigused summas 5300 eurot. Nõude aluseks on alusetu rikastumine (VÕS § 1027 ja 1028), kuna kostjal polnud lepingulist ega õiguslikku alust seda raha saada. Juhul, kui kohus leiab, et kostjal oli 05.09.2023 protsessuaalse tasaarvestuse avalduse aluseks olev nõue hageja vastu 13 100 eurot (või mõni muu summa), siis hageja tasaarvestab protsessuaalselt sellest 5300 eurot kostja nõudega (samaaegse vastunõudena). Võimalik tulevikuväljamakse MTA poolt tähendaks tulevast kahju mõeldavat vähenemist (meedet selle hüvitamiseks), mitte kahju fakti puudumist. Kuna raha on hageja poolt mittekasutatav, siis on igal juhul kohaldatav viivis ka siis, kui kunagi raha tagastatakse. Hagi esimene alternatiiv oli väljaandmiskohustuse täitmine. Kostjal tekkis raha väljaandmiskohustus 27.04.2021 juhatuse liikmelisuse lõppedes. Hageja esitas hagi 01.09.2022. Seega pole hagi aegunud. Kostja sai teada alusetust rikastumisest uue juhatuse liikme määramisel peale 27.04.2021 ja TsÜS 151 lg 1 ja 2 kolme- ega kümneaastane tähtaeg pole möödunud. Hageja teeb veel ühe täiendava protsessuaalse tasaarvestuse. EL töötas xxx AS-s. E.L tegi tööandjale avalduse tema palga ülekandmiseks kostjale. xxx AS kandis 2017.a. EL töötasu kokku 6239,14 eurot kostjale. EL kandis kostja kasuks, kelle nimi oli siis veel A M 2015.a. järgmised summad. Esiteks tasus ta kostja eest 05.02.2015 Rahandusministeeriumi arve number 31001183, summas 5300 eurot ja 11.06.2015 kandis kostjale üle 3470 eurot. Pangaväljavõttest nähtub, et kostja on osa raha tagastanud (8770 eurot väljaminek – 4551, 21 = 4218,79). EL loovutas 07.11.2023 hagejale nõuded 4218,79 + 6239,14 eurot= 10 457,93 eurot. Kuna hageja tasaarvestas kostja protsessuaalse tasaarvestuse aluseks olevast nõudest 12.09.2023 5300 eurot, siis järele jäi 7800 eurot. Sellest nõudest tasaarvestab hageja 6239,14 eurot (2017.a. töötasu ülekandmine kostjale) ja järele jääb 1560 eurot. See tähendab, et juhul, kui kohus leiab, et kostjal on protsessuaalse tasaarvestuse aluseks olev nõue olemas, hageja tasaarvestab protsessuaalselt oma nõude 6239,14 eurot kostja protsessuaalse tasaarvestuse nõude arvelt. Hageja poolt kostja kasuks Rahandusministeeriumile makse 5300 eurot on eelkõige käsundita asjaajamine. Juhul, kui kohus peaks rahuldama mõne vastuhagi nõude, siis hageja tasaarvestab sellest 5300 eurot. Juhul, kui kohus rahuldab hagi perioodi eest kuni 11.06.2018, siis hageja tasaarvestab sellest täiendavalt 3470 eurot. Hageja eriõiguseellasel E L puudusid kostja ees igasugused kohustused ning kostjal puudusid õiguslikud ja lepingulised alused raha saada.

Vastuväited vastuhagile

eurot (s.o. 2020.a. jääks pool oktoobrit, november ja detsember 2200 eurot ning jaanuaris 2021 mitte 3 kuud vaid 2 kuud ja 27 päeva). 2021 jaanuari-aprilli eest nõuab kostja 2640,27 eurot. See nõue ei lähe aegumise alla, kuid on alusetu ning kokkusobimatu kehtiva õigusega.

Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Samuti palub hageja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kostja vastuväited ja põhjendused ning vastuhagi

L Tehnoülevaatus OÜ on tasunud kostjale 10.02.2017 500 eurot selgitusega „Töötasu jaanuar 2017“ ning 06.03.2017 3100 eurot selgitusega „Töötasu veebruar 2017.“ Hageja üld- ja isikuandmete ajaloo kohaselt oli maksete tegemise ajal hageja ainuosanikuks A A ning juhatuse liikmeks A S. Sellest järeldub, et kostja osutas juba enne ametlikult juhatuse liikmeks valimist alates 08.03.2017 hagejale käsunduslepingu alusel teenust, mille eest oli hageja valmis kostjale tasuma tasu samas suurusjärgus kui pärast kostja juhatuse liikmeks valimist. Kostja leiab, et sama korralduse jätkumine pärast tema juhatuse liikmeks saamist kinnitab ettevõtte omaniku tahet. Kostjale ei ole esitatud kirjalikku otsust selle kohta, et hageja ainuomanik oli otsustanud talle kuni augustini 2017 tasuda juhatuse liikme tasu, ent kostja on välja toonud asjaolud, mis muudavad sellise otsuse tegemise eluliselt usutavaks. Lisaks on eelduslikult eksisteeriv otsus hilisemalt heaks kiidetud ka L Tehnoülevaatus OÜ ainuomaniku poolt. Kostja selgitab, et ta oli hageja ainuomanikuks perioodil 27.03.2019-22.04.2021. Olles hageja ainuosanik, kiitis kostja heaks ka temale kui juhatuse liikmele makstud tasu. Seega on olemas osaniku otsus ning võimalik, et ka otsused, mis andsid õigusliku aluse tasuda kostjale juhatuse liikmena 21 800 eurot ning hageja nõue on alusetu. 20.12.2017 tasus kostja P Pile, kes on M OÜ juhatuse liige ning osutas hagejale erinevaid teenuseid, 800 eurot. Samal päeval maksti kostjale tagasi 820 eurot. Kostja möönab, et eksimuse tõttu tagastati temale 20 eurot rohkem, ent selle summa on kostja hagejale hüvitanud 15.02.2019. 10.04.2018 tasus kostja hageja eest viimase MTA kontole 284,74 eurot. Tegemist oli hageja kohustuse täitmisega MTA ees ning selle summa tagastas hageja kostjale 17.04.2018. 19.07.2018 võeti kostja kontolt L Tehnoülevaatus OÜ poolt tarbitud elektrienergia eest xxx AS-ile tasumiseks 335,67 eurot, mis samal päeval hageja poolt kostjale tagastati. Seega on 20.12.2017, 17.04.2018 ja 19.07.2018 maksed tehtud L Tehnoülevaatus OÜ-l kostja ees olevate kohustuste täitmiseks ning ei ole seega mistahes viisil põhjendamatud või alusetud. Pärast juhatuse liikmeks saamist on kostja endale tasu maksnud, kuna seni kõiki makseid teostanud N. L viibis alates 03.04.2017 kinnipidamisasutuses, ent täpse summa, milline üle kanda, avaldas kostjale N. L. 5

Kostja esitas 05.09.2023 tasaarvestusavalduse juhuks, kui kohus hagi rahuldab. Osaühing „xxx“ ja L Tehnoülevaatus OÜ sõlmisid 16.11.2018 kinnisasja müügilepingu. Müügilepingu esemeks oli Harju Maakonnas Tallinnas xxx asuv kinnisasi (registriosa nr xxx) koos selle oluliste osadega ja päraldisega. Müügilepingu p 3.1. kohaselt oli kinnisasja ostuhind 141 666,66 eurot ning punkti 3.5 kohaselt oli ostuhinnast 14 666,6 eurot enne müügilepingu sõlmimist hoiustatud Tallina notar R Ki notarikontol. Notari deposiitkontol hoiustatud ostuhinnast 13 100 eurot tasus 15.11.2018 sel ajal ühtlasi L Tehnoülevaatus OÜ juhatuse liikmeks olnud A E (endise perekonnanimega L). Nimetatud summa tasus kostja tema isiklikest vahenditest. Kostjal ei olnud ei müügilepingust ega seadusest või juhatuse liikme ametiseisundist tulenevat kohustust nimetatud summat tasuda ning ühtegi vastusooritust kostja tasutud summa eest ka ei saanud. Sellegipoolest ei ole L Tehnoülevaatus OÜ vastavat summat A Eile tagastanud. Kuivõrd hageja on esitanud juhatuse liikme poolt saadud raha väljaandmiskohustuse täitmise ja viivise nõude või alternatiivselt kahju hüvitamise ning lisanduva viivise nõude ning kostjal on kulutuste hüvitamise nõue, on pooltel, juhul, kui kohus hagi rahuldab, üksteise vastu rahalised vastassuunalised nõuded, mida on võimalik tasaarvestada. Et hageja oma kohustus kostja ees mõistliku tähtaja jooksul ei täitnud, muutus kohustus kostja hinnangul alates 02.12.2018 sissenõutavaks. Võttes arvesse, et hageja nõue tugineb perioodil 03.0404.09.2017 kostjale väidetavalt alusetult tehtud maksetele, tekkis tasaarvestuse olukord kostjal hageja vastu oleva nõude sissenõutavaks muutumisega.

Vastuhagi nõue

Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda. Samuti palub kostja välja mõista menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Hageja vähendas 02.01.2023 menetlusdokumendis oma nõuet 623,41 euro võrra (dtl 294295, p 57) ning hageja nõudeks põhisumma 23 190,41 eurot asemel jäi 22 567 eurot, lisaks viivis. Kohus ei ole selles osas veel määrusega seisukohta võtnud.

TsMS § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. TsMS § 429 lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. TsMS § 432 kohaselt kui menetlus on lõpetatud, ei saa hageja uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu või kompromissiga, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti.

Seega lõpetab kohus osaliselt menetluse 623,41 euro põhinõude ja sellelt arvestatud viivise osas seoses nõudest loobumisega.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 7

Kohus poolte poolt vaidlustamata asjaoludena tuvastab järgmised peamised asjaolud, mis on tähtsad asja lahendamise seisukohalt:

Kostja oli ajavahemikul 07.03.2017-26.04.2021 hageja juhatuse liige. Kostja nimetati hageja juhatuse liikmeks 07.03.2017 osanike otsusega (dtl 27) ja ta kutsuti tagasi 26.04.2021 osaniku otsusega (dtl 51).

Kostja oli hageja ainuosanik ajavahemikul 27.03.2019-22.04.2021 (dtl 267).

Hageja on teinud kostjale järgmised ülekanded (dtl 28):

03.04.2017 3400 eurot selgitusega „töötasu“; 03.05.2017 3400 eurot selgitusega „töötasu“; 02.06.2017 4000 eurot selgitusega „töötasu“; 03.07.2017 4000 eurot selgitusega „töötasu“; 02.08.2017 4000 eurot selgitusega „töötasu“; 04.09.2017 3000 eurot selgitusega „töötasu“; 20.12.2017 820 eurot selgitusega „Tagastus vastavalt avaldusele“; 25.12.2018 700 eurot selgitusega „ü“; 05.01.2019 200 eurot selgitusega „ü“.

Kostja on teinud hagejale järgmised ülekanded (dtl 28):

10.01.2019 900 eurot selgitusega „25.12.2018 ja 05.01.2019 Laekunud summade tagastus“; 15.02.2019 50 eurot selgitusega „l“.

Kostja on 14.09.2023 istungil kinnitanud, et selliste summade tasumise fakti üle vaidlust ei ole (dtl 508, 00:03:57). Lahutades eelnevalt otsuse punktis 7.3 nimetatud summadest otsuse punktis 7.4 nimetatud tagastatud summad, siis on hageja kostjalt saanud 22 567 eurot.

Hageja on kostjale selgitusega „töötasu“ makstud summadelt arvestanud ja riigile tasunud 15 674,24 eurot, mis on tõendatud hageja TSD deklaratsioonidega (dtl 57-62). Kostja on 14.09.2023 istungil kinnitanud, et tööjõumaksude arvestamise ja maksmise faktide üle vaidlust ei ole (dtl 509, 00:04:47).

Hageja osanik(ud) ei ole teinud osanike otsust kostjale juhatuse liikme tasu määramise või selle suuruse kohta.

Ei ole kirjalikku osanike otsust selle kohta, et kostja juhatuse liikme tasu oleks osanike poolt tagasiulatuvalt heaks kiidetud (dtl 512, 00:35:31).

Hageja nõue kostja vastu

Hageja on esitanud kostja vastu nõude raha väljamõistmiseks. Hageja on raha tagastamise nõuet on hageja käsitlenud esmase alternatiivina käsundi täitmise käigus saadu väljaandmisnõudena täitmisnõudena VÕS § 108 lg 1 alusel (millele lisandub kahjunõue maksukohustuse põhjustamise eest) või kahjunõudena VÕS § 115 alusel. Hageja tugineb nõude alusena sellele, et kostja on juhatuse liikmena teinud endale hageja arvel makseid, milleks puudus hageja osanike vastav nõusolek või heakskiit osanike otsuse näol. 8

Äriseadustiku (ÄS) § 168 lg 1 p-i 10 kohaselt kuulub osanike pädevusse juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine, tehingu tingimuste määramine, õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles tehingus või vaidluses osaühingu esindaja määramine. ÄS § 1801 lg 1 sätestab, et juhatuse liikmele makstava tasu suurus ja maksmise kord määratakse osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega. ÄS § 181 lg 3 sätestab, et osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel.

Kohus on seisukohal, et juhatuse liikmega juhatuse liikme ametilepingu või käsundusvõi töölepingu sõlmimine ei ole hinnatavad osaühingu igapäevase majandustegevusena. ÄS § 168 lg 1 p-i 10 ja ÄS § 180 1 lg 1 kohaselt kuulub vastavate tehingute tegemise ja selle tingimuste määramine osanike ainupädevusse.

Riigikohus on oma 16.09.2015 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15 p-s 13 korranud varasemat praktikat selle kohta, et osanikud võivad võtta otsuseid vastu kolmel viisil: 1) osanike koosolekul (ÄS § 170-1721), 2) koosolekut kokku kutsumata, korraldades hääletamise kirja teel (ÄS § 173 lg-d 1-4) või 3) erandina ka kirjaliku ühehäälse otsusena muid formaalsusi järgimata (ÄS § 173 lg-d 6 ja 7). Riigikohus möönis, et osaniku nõusolek võib lisaks eeltoodule olla väljendatud ka eraldi antud kirjaliku tahteavaldusena. Sama otsuse p-s 14 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et osanike nõusolek võib olla antud nii enne tehingu tegemist kui ka hiljem heakskiiduna tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 111 lg 1 teise lause mõttes.

Eeltoodust nähtub, et Riigikohus on pidanud osanike nõusoleku andmist juhatuse liikmega lepingu sõlmimist erinevatel viisidel, kuid juhul, kui see on antud eraldi antud tahteavaldustena, siis peab see olema antud vähemalt kirjalikku vormi järgides. Samas vormis peab olema väljendatud ka tagantjärgi heakskiit tehingule (TsÜS § 111 lg 2).

Käesolevas asjas pole vaidluse all, et hageja osanike kirjalikus vormis otsust ega heakskiitu kostjale vaidlusaluste maksete tegemise kohta pole. Kohus on seisukohal, et asjas esitatud tõendite alusel ei saa järeldada kostjaga juhatuse liikme lepingu või juhatuse liikme ametisoleku ajal käsunduslepingu sõlmimist igakuiste maksete tegemiseks kostjale ega osanike poolt kokkuleppe sõlmimiseks kehtivate tahteavalduste andmist ÄS § 181 lg 3 tähenduses. Asjas esitatud tõendite alusel ei saa tuvastada lepingu sõlmimist kostjale igakuiselt mistahes summas töötasu maksmise kohta.

Samuti ei ole ka kostja ise kiitnud endale tehtud makseid kehtivalt heaks, kuigi ta oli hageja ainuosanik perioodil 27.03.2019-22.04.2021 (dtl 267). Kostja on väitnud, et hiljemalt 2019. aastal pärast ainuosanikuks saamist on kostja kaudse tahteavaldusega heaks kiitnud talle endale tehtud väljamaksed 2019. majandusaasta aruande kinnitamisega, sest ta ei võtnud vastu otsust tagasimaksete nõudmise osas (vastavat nõuet majandusaasta aruandes ei kajastu), ja seega oli tegemist kaudse tahteavaldusena heakskiidu andmisega ning tagasiulatuvalt juhatuse liikme tasu kinnitamisega (dtl 529, p 2.19). Kohus leiab, et tegevusetusega ei ole võimalik kiita heaks tehingut, mis nõuab kirjalikus vormis heakskiitu.

Kostja on esitanud kohtule enda arveldusarve väljavõtte perioodi 01.01.-31.10.2017 kohta (dtl 263), millelt nähtub, et hageja on tasunud talle 10.02.2017 500 eurot 9

selgitusega „Töötasu jaanuar 2017“ ning 06.03.2017 3100 eurot selgitusega „Töötasu veebruar 2017.“ Kostja hinnangul järeldub sellest, et kostja osutas juba enne ametlikult juhatuse liikmeks valimist alates 07.03.2017 hagejale käsunduslepingu alusel teenust, mille eest oli hageja valmis kostjale tasuma tasu samas suurusjärgus, kui pärast kostja juhatuse liikmeks valimist. Kostja leiab, et sama korralduse jätkumine pärast tema juhatuse liikmeks saamist kinnitab ettevõtte omaniku tahet.

Kohtu hinnangul ei ole kostja vastav seisukoht õiguslikult põhjendatud. Kostja ei ole selgelt välja toonud, mis leping tal hagejaga enne juhatuse liikmeks saamist sõlmitud oli ning mille eest talle tasu maksti. Hageja ei ole nende maksete alusel nõuet esitanud, mistõttu on vastavate asjaolude väljatoomine ja tõendamine kostja ülesandeks, kui kostja soovib neile tugineda. Kohtu hinnangul puuduvad tõendid selles osas, et hageja osanikud oleks otsustanud või heaks kiitnud kostjale maksete tegemise või jätkumise pärast juhatuse liikmeks valimist. Seega ei saa enne kostja juhatuse liikmeks valimist talle tehtud maksetest tuletada maksete tegemise õiguspärasust kostja juhatuse liikme ameti ajal.

Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et kohtul ei ole võimalik kostjale töötasu või muude maksete tegemiseks osanike nõusoleku andmisele suunatud tahteavaldusi ja nende sisu asjas esitatud tõendite pinnalt tuvastada. Kostja ei ole taotlenud vaidlusalusel perioodil hageja ainuosanikuks olnud A A’i tunnistajana ülekuulamist. Kuid isegi, kui A.A kinnitaks nõusolekut maksete tegemiseks, siis ei oleks see antud kehtivalt, kuivõrd ei ole antud kirjalikult või osanike otsuse vastuvõtmisele ettenähtud korras. Seega on hageja nimetatud vaidlusalused raha ülekanded tehtud õigusliku aluseta, sest isegi kui kostja sõlmis endaga vastavad tehingud, siis on need ÄS § 181 lg 3 ls 1 tõttu tühised. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja selle alusel saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele (TsÜS § 84 lg 1).

Kostja on selgitanud, et 20.12.2017 makse 820 eurot selgitusega „Tagastus vastavalt avaldusele“ oli seotud P Pi poolt hagejale osutatud teenuse eest tasumisega, kes on M OÜ (registrikood xxx) juhatuse liige (dtl 525, p 2.6) ning kostja viitas selle tõendamiseks P Pi e-kirjale 14.11.2017 R L (dtl 572). Kohus ei tuvasta selle e-kirja põhjal, et esineks seos kostja poolt 800 või 820 euro endale maksmise ja P Pi poolt hagejale mingite teenuste osutamisega vastavas summas. Sellest e-kirjast ka ei nähtu, et P P hagejale mingeid teenuseid osutas, mille eest tasus P Pile kostja hageja eest, misjärel oleks tal õigus vastav summa hagejalt tagasi saada. Seega ei ole kostja tõendanud, et tal oli hagejalt 20.12.2017 õigus saada 820 eurot.

Kohus ei ole seotud poolte õigusliku hinnanguga vaidlusele ja kohaldab õigust ise.

Kohtu hinnangul ei saa hageja nõuet kvalifitseerida väljaandmisnõudena VÕS § 626 lg 1 alusel. See eeldaks, et kostja oleks hagejalt raha saanud õiguslikul alusel vastavalt käsunduslepingule. Antud juhul kohus tuvastas, et kostjale raha maksmise otsus puudub, mistõttu on tegemist õigusliku aluseta ülekannetega. Hageja ei ole väitnud, et käsundi täitmise raames andis hageja kostjale raha üle näiteks hoidmiseks vms.

ÄS § 187 lg 2 sätestab, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Riigikohus on oma 03.01.2020 otsuse nr 2-17-13855 p-s 10 selgitanud, et kuna juhatuse liikme õigussuhe on olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel VÕS § 115. Kahju hüvitamiseks peab osaühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust rikkunud (ÄS § 187 lg 1), 10

osaühing on saanud kahju (VÕS § 127) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt ka Riigikohtu 4. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 10 ning 30. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11). Riigikohtu 18.12.2019 otsuse nr 2-17-10474 p-s 20 on korratud varasemat praktikat selle kohta, et hoolsuskohustuse järgimise näol on tegu ärilise kaalutluse reegli abil kindlaks tehtava käitumisstandardiga, mida on järgitud siis, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu parimates huvides.

Kohus on seisukohal, et õigusliku aluseta tehtud maksete tegemine äriühingu arvel juhatuse liikme huvides on käsitatav juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisena. Kostja ei ole menetluses esitanud asjaolusid ega tõendeid, millest saaks järeldada, et ta vaidlusaluste ülekannete tegemisega seoses oleks ta oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Seda ei muuda ka asjaolu, et kostja võis neid subjektiivselt pidada oma tolleaegse abikaasaga kooskõlastatuks, kes juhtis tegevjuhina ühingut üldvolikirja alusel (dtl 347-349). Sellest volikirjast ei tulenenud endisele abikaasale aga mingeid volitusi teostada hageja osaniku õiguseid. Tõendamata on ka kostja väide, et vaidlusaluse perioodi ainuosanik oli kostja endise abikaasa variisik. Isegi, kui see nii oleks, ei ole asjas esitatud ei variisiku ega tegeliku osaniku otsust kostjale maksete tegemisega nõustumise kohta, mistõttu ei ole küsimus osaniku väidetavast variisikust ka asjakohane.

VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohus on seisukohal, et ilma õigusliku aluseta tehtud maksete ulatuses on hagejale tekkinud kahju. Juhul, kui hageja arvelt ei oleks kostja arvele alusetuid makseid tehtud, siis ei oleks hageja varaline seis nende maksete ulatuses muutunud. Hagejale tekkinud kahju seisneb kohtu hinnangul hageja varalise sfääri negatiivses muutuses kostjale õigusliku aluseta tehtud maksete ulatuses summas 22 567 eurot.

Kostja ei ole kohtumenetluses esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2), mis võimaldaks järeldada, et kostja oma kohustuse rikkumise eest ei vastuta.

Kostja on tuginenud hagis esitatud kõikide nõuete aegumisele (dtl 1163, p 4.24). Hageja leiab, et 27.04.2021 tekkinud väljaandmiskohustuse rikkumise puhul ei saa aegumise küsimust tekkida ja leiab, et hageja kahju nõude osas tuleb kohaldada kümneaastast tähtaega (dtl 1237, p 34-36).

Kohus eelnevalt asus seisukohale, et hageja poolt juhatuse liikme vastu esitatud nõude õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg 2 esimene lause, mille järgi vastutab juhatuse liige, kes on oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud, tekitatud kahju hüvitamise eest. Analoogne regulatsioon tuleneb TsÜS § 37 lg 1 esimesest lausest. Juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on ÄS § 187 lg 3 järgi viis aastat, mida tuleb TsÜS § 37 lg 4 järgi arvutada alates kohustuse rikkumisest, kuid erandina (tahtliku rikkumise korral) võib sellise nõude aegumistähtaeg olla TsÜS § 146 lg 4 järgi ka kümme aastat (vt Riigikohtu 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 14; üldkogu 3. märtsi 2021. a otsus kriminaalasjas nr 1-17-2359, p-d 64–67). Üldkogu 11

selgitas punktis 65, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud tahtlik rikkumine peab siiski olema selline, mida saab pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks tegevuseks. Kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui isik soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-79-09, p 11). Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-79-09, p 11 selgitanud, et kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist.

Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldust, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. Kohus osundab, et kostjale on ka vahetult enne juhatuse liikmeks saamist makstud samas summas töötasu, mille osas hageja nõuet esitanud ei ole ehk on seda aktsepteerinud. Seega võis kostjal jääda mulje, et ka edaspidi makstakse talle sellist tasu ning kohtul puudub alus tuvastada pahatahtlust ja õigusvastase eesmärgi soovimist kostja poolt. Hageja on ise kinnitanud, et 2017 oli tegemist perekondliku suhtega (dtl 290, p 41), siis võisid tollal isikute vahelised suhted olla sõbralikumad ja vähem formaalsed. Hageja on veel viidanud, et tema käive oli 2017.a. vaid 107 711,55 eurot ja kostja kasuks tehtud väljamaksed koos maksudega moodustasid ligi poole maksustatavast käibest (dtl 293, p 52). Seega oleks loogiline, et sellises proportsioonis alusetud ja õigusvastased maksed avastataks osanike poolt suhteliselt kiiresti (hiljemalt 2017. aasta majandusaasta aruandest) ning äriühing võtaks tarvitusele meetmed summade tagasinõudmiseks. Asjas pole esitatud tõendeid, et nõudeid raha tagastamiseks või kahju hüvitamiseks oleks esitatud enne 2021. aastat. Hageja kinnitusel tegutses ühingus tegevjuhina ja igapäevase majandustegevusega kostja abikaasa, N L, kes juhina oleks samuti ilmselt informeerinud osanikku, et ettevõttest kaob raha. Asjas esitatu viitab sellele, et varasemalt kostja tegevust aktsepteeriti kuni N L ja kostja vahel abieluga seotud erimeelsuste tekkimiseni (mis iganes N L seos hagejaga oleks). Kohtule ei tundu usutav, et kostja tegevust ei märgatud enne 2021. aastat, mis viib omakorda järelduseni, et selle ajani seda äriühingus taluti (mis ei võrdu antud juhul osanikupoolse heakskiitmisega ÄS § 168 lg 1 p 10 või ÄS § 181 1 mõistes) ehk tegemist ei saanud ilmselt olla kostja tahtliku kahju põhjustamisega hagejale. Seega ei ole hageja tõendanud, et kostja põhjustas kahju tahtlikult ning asjas pole alust kohaldada kümneaastast aegumise tähtaega.

Samuti ei ole asjas kohaldatavad hageja viidatud Riigikohtu otsuses nr 2-19-3736 toodud seisukohad seoses kahjust teadasaaja isikuga, kuna see käsitles aegumist TsÜS § 150 lg 1 alusel kolmanda isiku juhatuse liikme vastu esitatud nõude puhul. Nimetatud lahendis Riigikohus kirjutab otsesõnu, et seal asjas ÄS § 187 lg 3 polnud asjakohane (erinevalt käesolevast vaidlusest).

Nagu eelnevalt märgitud, siis hakkas viieaastane aegumistähtaeg kulgema kohustuse rikkumisest ehk iga konkreetse makse puhul selle tegemisest. Hagiavaldus on kohtusse esitatud 01.09.2022. Seega on aegunud nõuded kõikide maksete osas, mis on tehtud enne 01.09.2017 ehk 03.04., 03.05., 02.06., 03.07. ja 02.08.2017 tehtud maksed summas 18 800 eurot. Kohus kohaldab nende osas aegumist ja nende osas jääb hagi rahuldamata.

Aegumata on 04.09.2017 tehtud töötasu makse 3000 eurot ja 20.12.2017 tehtud 820 eurot makse. Nendest tuleb maha arvestada kostja poolt 15.02.2019 tagasi makstud 50 eurot. Seega on hageja nõue põhjendatud summas 3770 eurot.

Kohus leiab, et rahuldamisele ei kuulu hageja kahjunõue, mis põhineb kostja kasuks teostatud väljamaksetelt arvestatud maksukohustuses 15 674,24 eurot. 12

VÕS § 139 lg 1 ja 2 sätestavad, et kui kahjustatud isik jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata, vähendatakse kahjuhüvitist vastavas ulatuses. Kohtu hinnangul oleks hageja saanud pärast rikkumise avastamist esitada maksuhaldurile tagastusnõude alusetult makstud tasult arvestatud tööjõumaksude tagasi saamiseks. Tagastusnõude esitamisel oleks maksuhaldur saanud otsustada, kas on alust tagastada hagejale hagis nõutavad tööjõumaksud ning maksude tagastamisel oleks hageja kahju vähenenud. Kostja on ka vastavale asjaolule tuginenud.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 33 lg 1 järgi maksumaksjal on õigus saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel (§ 105 lõige 1) tekkinud enammakse. MKS § 89 lg 1 järgi, kui maksukohustuslane enne maksusumma määramise aegumist (§ 98) avastab, et esitatud deklaratsioonis esinevad vead ning seetõttu on deklareeritud maksusumma väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast maksusummast, teavitab ta sellest viivitamata maksuhaldurit kirjalikult. MKS § 107 lg 3 järgi võib maksuhaldur nõuda tagastusnõude esitajalt nõude tõendamist. MKS § 50 lg 2 järgi, kui menetlustähtaeg on mõjuval põhjusel mööda lastud, võib maksuhaldur oma algatusel või menetlusosalise taotlusel tähtaja ennistada.

Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et MKS § 89 lg 1 nimetatud tagastusnõude saab esitada üksnes pärast seda, kui tsiviilasjas tuvastatakse juhatuse liikmele makstud tasude alusetus. Kui juhatuse liikmel ei olnud mingis ulatuses õigust tasule tekkinud, oli tasu maksmine talle alusetu algusest peale sõltumata kohtulahendi tegemisest. Sel juhul ei olnud tegemist mitte juhatuse liikme tasuga, mis on maksustatav, vaid alusetu rikastumisega. Seadus ei sätesta, et maksumaksja peaks ja saaks maksu tagastusnõude esitamisel juhatuse liikmele üle antud raha õiguslikku alust tõendada üksnes jõustunud kohtulahendiga. MKS § 107 lg 3 järgi võib maksuhaldur nõuda selleks ükskõik mis vormis tõendeid. Hagejal ei ole olnud takistust, et esitada kohe pärast rikkumise avastamist tööjõumaksude tagastusnõue. Praegusel juhul pole hageja ise seda teinud. Sellega jättis hageja tegemata kahjuhüvitise vähendamiseks vajalikud toimingud, mille tegemist võis temalt mõistlikult oodata VÕS § 139 lg 2 mõttes.

Seega jätab kohus kostjale välja makstud summadelt maksude arvestamise ja tasumisega seotud nõude osa rahuldamata.

Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks hageja nõuet kostja vastu põhinõude 3770 eurot osas.

Hageja on esitanud kostja vastu viivisenõude VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määrast arvestusega alates 05.05.2022 VÕS § 113 lg 2 alusel (dtl 17, p 76). Kuna kohus peab põhjendatuks kostja poolt 05.09.2023 menetlusdokumendis tehtud menetluslikku tasaarvestusavaldust (vt selles osas järgenvalt otsus p 10 jj), mis on hagejale kätte toimetatud 07.09.2023, ning tasaarvestusega poolte vastastikused nõuded lõpevad (VÕS § 197 lg 2), siis arvestab kohus välja viivise summa seisuga 07.09.2023.

13

Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt põhivõlalt 3770 eurot viivist summas 480,96 eurot seisuga 07.09.2023.

omandamise nõudega. Igal juhul oleks selline tehing (sh kinkeleping) ka tühine, kuna eeldaks ÄS § 181 lg 3 kohaselt osanike nõusolekut. Samuti ei saa 16.11.2018 kinnisasja müügilepingu sõlmimisel tegutsemisest hageja juhatuse liikmena ja selle esindamisega suhetes kinnistu müüjaga seda, et kostja kui füüsiline isik aktsepteeris 13 100 euro tagastamatut üleandmist hagejale ilma igasuguse vastusoorituseta.

Kohus on seisukohal, et kostja vastuhagi rahuldamisele ei kuulu järgmistel põhjustel.

määratakse osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega. ÄS § 168 lg 1 p 10 sätestab, et osanike pädevusse kuulub juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine, tehingu tingimuste määramine, õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles tehingus või vaidluses osaühingu esindaja määramine. Vaidlus puudub selle üle, et vastavat hageja osanike otsust kostjale tasu ja selle suuruse määramise kohta tehtud ei ole. Seega on vajalik tuvastada, millest hagejal kostjale tasu maksmise kohustus tekkis.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Hagi tagamise abinõu tühistamine

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

17

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.