Osaühing Brokmak (pankrotis) pankrotihaldur Kalev Mägi hagi H.S-i vastu rahalise kohustuse tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise ja 85 520 euro tagastamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23.09.2016 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
80 400 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
H.S H.S-i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja): Osaühing Brokmak (pankrotis, registrikood 10097644, asukoht Osmussaare tee 8, C-508, Tallinn 13811) pankrotihaldur Kalev Mägi (e-post:XXX)
1(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-13734
Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): H.S (isikukood XXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Sergei Postnikov (e-post: XXX) Menetluse liik
3.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda. Poolte menetluskulusid ringkonnakohtus rahaliselt kindaks ei määrata, sest hagejal menetluskulud puuduvad.
4.Mõista välja H.S-ilt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse riigilõiv summas 900 eurot.
5.Riigilõiv tuleb tasuda 3 kuu jooksul vastavalt käesolevale otsusele lisatud makseinfolehele. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist Võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 12.03.2015 välja võlgniku pankroti ning nimetas hageja võlgniku pankrotihalduriks. Kostja oli kostja võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige, kelle volitused kehtisid 04.12.1998 - 12.03.2015. Kostja oli alates 01.01.1997 tööle vormistatud võlgniku mänedžeri ametikohale ja alates 01.01.2009 turundusdirektori ametikohale. Töölepingu kohaselt võis tööandja sõltuvalt töötaja töötulemustest maksta töötajale lisatasu. Võlgniku raamatupidamisdokumentide kohaselt maksti ajavahemikus 04.02.2013 – 31.12.2013 kostjale võlgniku arvelduskontolt välja preemiaid kogusummas 44 400 eurot ning kogusummas 36 000 eurot selgitusega „laenu tagastamine“. Hageja leiab, et nimetatud summade väljamaksmisega kostjale kahjustas võlgnik teadlikult teiste võlausaldajate huve ning osaühingu ainuosanikuna ja juhatuse liikmena oli kostja võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. 31.12.2012. a moodustasid võlgniku varad kokku 464 350 eurot, kohustused 751 451 eurot ning omakapitali suurus oli -287 101 eurot. Seisuga 31.12.2013 olid võlgniku varad kokku 319 802 eurot, kohustused 812 081 eurot ning omakapital suurus -492 279 eurot. Seisuga 31.12.2014 olid võlgniku varad kokku 251 317 eurot, kohustused 792 023 eurot ning omakapitali suuruseks -540 706 eurot. 2(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-13734
2.Kostja on kinnitanud nimetatud andmete õigsust oma allkirjaga raamatupidamisaruannetel. Eeltoodud andmetest nähtuvalt oli võlgnik püsivalt maksejõuetu alates 31.12.2012. Hageja palub kohtul tunnistada võlgniku poolt kostjale preemia maksmine summas 44 400 eurot ning laenu tagastamine summas 36 000 eurot tagasivõitmise korras kehtetuks. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista kostja poolt õigusliku aluseta võlgniku arvelduskontolt välja võetud raha summas 5 120 eurot.
3.Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja täiendavalt, et kostja väited võlgnikule laenu andmise kohta, sh 150000 eurot ja 36000 eurot, on tõendamata. Võlgniku pangakonto väljavõtetest sellist laenu andmist ei nähtu. Samuti ei vasta tõele kostja väide, et kõik võlgniku dokumendid on tema poolt üle antud hagejale, sest võlgniku dokumentidest on kostja poolt esitatud üksnes vastus hageja teabenõudele, millele on lisatud erinevad maksudeklaratsioonid. Kostja vastuväited
4.Kostja tunnistas hagi 5 120 euro ulatuses (mille osas tegi kohus õigeksvõtul põhineva osaotsuse). Ülejäänud osas kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et tema arvele võlgniku poolt tehtud rahaülekanded summas 36 000 eurot selgitusega “laenu tagastamine” olid seaduslikud ning alus nende maksete kehtetuks tunnistamiseks puudub.
5.Kostja väidete kohaselt andis ta võlgnikule selles summas laenu ning on oma isiklikest rahalistest vahenditest andnud võlgnikule erinevatel perioodidel kokku laenu summas 150 000 eurot. Nimetatud laenust sai kostja raha tagasi ainult osaliselt, s.o. 36 000 eurot ulatuses, mis on 20 % kogu laenusummast ning seega ei ole võlgnik kostjat teistele võlausaldajatele eelistanud. Võlgnik tagastas teistele võlausaldajatele laenusid ning tasus jooksvaid arved proportsionaalselt. Võlgnik sõlmis võlausaldajatega maksegraafikuid ning tegi kõik endast sõltuva selleks, et vältida pankrotti. Kostja leiab, et ka temale tehtud rahaülekannete osas summas 44 400 eurot selgitusega “preemiad” kehtetuks tunnistamise alused puuduvad. Kostja märgib, et ta ei saanud nimetatud preemiate saamise perioodil võlgnikult palka. Kostja väitel olid preemiatena makstud summad makstud välja palga asemel, mis oluliselt vähendas võlgniku tööjõukulusid ning kostja palk väljamaksete teostamise perioodil oli märkimisväärselt suurem kui makstud preemiad. Samas kostja ei tea, miks tegi võlgniku raamatupidaja ülekanded just selgitusega „preemiad“.
6.24.08.2016 toimunud kohtuistungil seletas kostja täiendavalt, et preemiate näol ei olnud tegemist talle isiklikult makstud rahaga, vaid nimetatud summade arvel tasus kostja väiksematele vedajatele võlgnikule osutatud teenuste eest sularahas. Sularahas tasumise vajadust põhjendasid vedajad sellega, et oli vaja raha kütuse ostmiseks ning autode remontimiseks. Selliseid vedusid oli ca 160-200 kuus. Võlgniku kassast kostja neid summasid välja võtta ei saanud ning seetõttu vormistati need summad näiliselt preemiana. Kuigi võlgniku omakapital oli selliste maksete tegemise ajal negatiivne, tegutses võlgnik faktiliselt siiski edasi ja talle lubati vedude osakaalu suurenemist ning kostja tahtis säilitada firmat ja oma tööd. Kostja leiab, et ta ei muutnud oma tegevusega firmat maksejõuetuks, vaid võlgniku negatiivne bilanss ja eelarve defitsiit olid tekkinud juba 2012. aasta lõpus. Esimese astme kohtuotsus
7.Maakohus rahuldas hagi, tunnistas kehtetuks osaühingu Brokmak (pankrotis, registrikood 10097644) poolt ajavahemikus 04.02.2013-31.12.2013 preemiate väljamaksmine kostjale H.S-ile (isikukood XXX) summas 44 400 eurot ning välja mõista H.S-ilt osaühingu Brokmak (pankrotis) kasuks pankrotivarasse 44 400 (nelikümmend neli tuhat nelisada) eurot ja tunnistas kehtetuks osaühingu Brokmak (pankrotis, registrikood 10097644) poolt ajavahemikus 06.02.2013-31.12.2013 laenu tagasimaksmise kohustus kostjale H.S-ile
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-13734 (isikukood XXX) summas 36 000 eurot ning välja mõista H.S-ilt osaühingu Brokmak (pankrotis) kasuks pankrotivarasse 36 000 (kolmkümmend kuus tuhat) eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 825 eurot menetluskulude katteks.
8.Asjas vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks, et 04.02.2015 kohtumäärusega nimetati hageja võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks (tl 810). 12.03.2015 kohtumäärusega kuulutati välja võlgniku pankrot ning hageja nimetati võlgniku pankrotihalduriks (tl 11-17). Kostja oli perioodil 04.12.1998-12.03.2015 võlgniku ainus juhatuse liige ja osanik (tl 23-26). 01.01.1997 oli kostja tööle vormistatud võlgniku mänedžerina (tl 18-22), 01.01.2009 turundusdirektorina (tl 28). Ajavahemikul 04.02.2013 - 31.12.2013 on võlgniku arvelduskontolt kantud kostja arvelduskontole kokku summas 44 400 eurot selgitustega „preemia“ (tl 35-37). Ajavahemikul 06.02.2013 31.12.2013 on võlgniku arvelduskontolt kantud kostja arvelduskontole raha kokku summas 36 000 eurot selgitustega „laenu tagastamine“ (tl 38). 31.12.2012. a moodustasid võlgniku varad kokku 464 350 eurot, kohustused 751 451 eurot ning omakapitali suurus oli -287 101 eurot. Seisuga 31.12.2013 olid võlgniku varad kokku 319 802 eurot, kohustused 812 081 eurot ning omakapital suurus -492 279 eurot. Seisuga 31.12.2014 olid võlgniku varad kokku 251 317 eurot, kohustused 792 023 eurot ning omakapitali suuruseks -540 706 eurot (tl 34).
9.Tagasivõitmise hagi rahuldamise eelduseks PankrS § 113 p 3 alusel on PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine (RKTKo 3-2-1-115-07, p 15). Täiendavaks eelduseks PankrS § 113 lg 1 p 3 tulenevalt on rahalise kohustuse täitmine võlgniku poolt võlausaldajale kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Toimiku materjalidest nähtuvalt nimetati võlgnikule ajutine haldur 04.02.2015 kohtumäärusega (tl 8-10). Seega on täidetud eeldus, et kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kuivõrd vaidlusalused tehingud leidsid aset ajavahemikus 04.02.201331.12.2013. Kohus asub seisukohale, et olukorras, mil võlgniku omakapital oli juba enne vaidlustatud rahaliste kohustuste täitmise algust, st 2012.a. lõpu seisuga sügavalt negatiivne (-287 101 eurot), tuleb kostja kui võlgniku juhatuse ainuliikme ja ainuosaniku poolt enesele võlgniku arvelt laenu tagastamisena ja preemiatena summade väljamaksmist perioodil 04.02.2013-31.12.2013 käsitleda võlausaldajate huvide kahjustamisena, kuna võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt ei saanud need ilmselt olla olulised.
10.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostja oli alates 04.12.1998 võlgniku juhatuse liige ning tema volitused kehtisid kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 12.03.2015. Samuti oli kostja alates 31.03.2003 võlgniku osanik ning sealjuures alates 07.05.2009 ainuosanik (tl 23-27). Seega on tuvastatud PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus, et rahaline kohustus on täidetud võlgniku lähikondsele. PankrS § 113 lg 1 p 3 kohaselt on võlgniku või tema lähikondlase kohustuseks tõendada, et võlgnik oli kohustuse täitmise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Kohus selgitas oma 31.03.2016 kirjas/määruses (tl 125) selgituskohustuse täitmise raames, et kostja tõendamis-koormiseks on tõendada, et OÜ Brokmak (pankrotis) oli kostjale väljamaksete tegemise ajal maksejõuline ning ei muutunud maksejõuetuks kohustuste täitmise tõttu. Kostja ei ole kohtule mingeid tõendeid esitanud. Seega ei ole kostja tõendanud, et võlgnik oli vaidlustatud rahaliste kohustuste täitmise ajal maksejõuline ja kohus järeldab vastupidist, st et võlgnik oli tegelikult juba siis maksejõuetu. Kohus võtab arvesse, et vaidlustatud maksete tegemise ajal oli võlgniku omakapital sügavalt negatiivne ja muutus 2013.a. jooksul 205178 euro võrra veelgi negatiivsemaks (-492 279 eurot), kuna võlgniku varad vähenesid ja kohustused suurenesid. Kostja vastuväited selle kohta, et talle
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-13734 preemiatena makstud summad olid tegelikult kostja saamata jäänud töötasuks või kuulusid väljamaksmisele võlgniku lepingupartneritele osutatud teenuste eest, on kohtu hinnangul paljasõnalised ja tõendamata.
11.Eeltoodust lähtuvalt loeb kohus tuvastatuks, et on täidetud PankrS § 113 lg 1 p-s 3 nimetatud rahalise kohustuse tagasivõitmise eeldused.
12.Kuna hagi rahuldatakse, siis jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohus leiab, et hageja menetluskulude taotlus on põhjendatud osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks riigilõiv. Kuivõrd kohus rahuldas 26.04.2016 osaotsusega hagi 5 120 euro nõudes ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu summas 425 eurot on hageja taotlus riigilõivu väljamõistmiseks põhjendatud 825 euro ulatuses. Kohus leiab, et hageja taotlus kostjalt õigusabi kulude väljamõistmiseks summas 300 eurot ei ole põhjendatud, kuivõrd toimiku materjalidest ei nähtu, et hagejat oleks käesolevas menetluses esindanud lepinguline esindaja. Apellatsioonkaebus
13.Apellatsioonkaebuse kohaselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte kanda.
14.Kostja on seisukohal, et vaidlustatud maakohtu otsus on hagi rahuldavas osas vastuoluline, otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud ning maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme.
15.Vaidlustatud otsusest ei selgu, kas kostja eelistas üht võlausaldajat teisele ning oma tegudega tõi kostja kaasa äriühingu maksejõuetuse või ei tõendanud kostja äriühingu maksejõulisust. Kostjale ei ole arusaadav, mida tema konkreetselt rikkus.
16.Kohus selgitas 31.03.2016 kirjas, et kostja peab tõendama äriühingu maksejõulisust kostjale väljamaksete tegemise ajal ning, et äriühing ei muutunud maksejõuetuks kohustuste täitmise tõttu. Kuna äriühingu bilanss oli juba tehingute tegemise ajal negatiivne, siis ei muutunud äriühing maksejõuetuks kostja tegude tõttu.
17.Kui äriühing suudab tehinguid teha, siis ei saa lugeda ettevõtet maksejõuetuks. Kohtupraktikas on palju näiteid kus ettevõte töötab negatiivse bilansiga ning võlgadega. Maakohus ei andnud hinnangut kostja väidetele, et ta ei muutnud oma tegevusega firmat maksejõuetuks, vaid võlgniku negatiivne bilanss ja eelarve defitsiit olid tekkinud juba 2012.a lõpus, st enne vaidlustatud tehingute tegemist.
18.Maakohus ei tuvastanud võlausaldajate huvide kahjustamist. Kostja on ka hageja võlausaldaja ning seda asjaolu hageja ei vaidlustanud. Kostja tagastas endale võlgnevuse vaid osaliselt. Maakohus jättis arvestamata apellandi poolt esitatud vastuväited ning nende objektiivse hinnangu. Maakohus leidis, et kostja ei esitanud tõendeid, mis kostja arvates on vale järeldus.
19.Rahuldades hageja nõude preemiate osas, ei andnud maakohus hinnangut apellandi väidetele, et hagi rahuldamisel peavad olema tagastatud preemiatest tasutud riiklikud maksud. Vastus apellatsioonkaebusele
20.Vastustaja vaidles apellandi poolt esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
21.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-13734
22.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsust piisava selgusega motiveerinud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuses tuvastatuga. Seetõttu ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata. Kaebustes viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Kolleegiumil ei ole alust asuda poolte väidete osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. See, et kostja maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele.
23.Maakohus leidis õigesti, et hagi rahuldamiseks oli vaja tuvastada, et võlgniku poolt kostjale rahaliste kohustuste täitmine kahjustab võlausaldajate huve, rahalise kohustuse täitmine toimus kostjale kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondlasele ning hagi rahuldamise välistab see, kui tuvastamist leiab, et rahalise kohustuse täitmise ajal oli võlgnik maksejõuline ja ta ei muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.
24.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei tuvastanud maakohus, et tehingutega kahjustati võlausaldajate huvisid. Selle seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu, sest maakohus on otsuse p-s 9 väljendanud seisukohta, et kuna kostjale väljamaksete tegemise ajal oli võlgnik juba maksejõuetu ning ajal, kui väljamaksed teostati, tema maksejõuetus süvenes, kahjustati kostjale laenu tagastamise ja preemiate väljamaksmisega teiste võlausaldajate huvisid, sest kostjale tehtud väljamaksed ei saanud olla võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt olulised.
25.Käesolevas asjast nähtuvalt tegi võlgnik väljamakseid oma lähikondlasele, kuid olles maksejõuetu, jättis oma kohustused teiste võlausaldajate ees täitmata. Võlausaldajate ees kohustuste täitmata jätmine tõi kaasa võlgniku pankroti. Seega kahjustas võlgnik, valides väljamaksete tegemiseks endaga seotud isikud, eeldatavalt teadlikult nende võlausaldajate huvisid, kelle nõudeid ta ei rahuldanud. Oluline on seejuures asjaolu, et võlgniku lähikondsele tehtud väljamaksete eesmärgiks ei saanud olla äriühingu majandustegevuse elavdamine.
26.Apellatsioonkaebuse väited võlgniku maksejõulisuse kohta kostjale väljamaksete tegemise ajal on vastuolulised. Kostja väidab, et kuna võlgnik sai kostjale väljamakseid teha, polnud ta maksejõuetu. Järgnevalt väidab kostja, et kuna võlgnikul oli negatiivne bilanss ja eelarve defitsiit juba 2012.a lõpust, siis ei saanud väljamaksed kostjale enam võlgniku maksejõuetust tekitada, sest võlgnik oli juba maksejõuetu.
27.Maakohus, hinnates võlgniku majanduslikku olukorda, tuvastas, et võlgnik oli maksejõuetu juba 2012.a, st enne kostjale väljamaksete tegemist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatuga. Maksejõuetuse tuvastamise eelduseks ei ole see, et võlgnikul maksete tegemiseks kontol raha üldse puudub. Seega rahuldas maakohus hagi põhjendatult.
28.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oleks pidanud maakohus andma seisukoha ka selle kohta, kas tagastamisele kuuluvad kostjale preemiatena tehtud väljamaksete eest tasutud riiklikud maksud. Kostja väitis asjas, et võlgniku poolt tasuti kostjale nn preemiate maksmisel riiklikud maksud. Antud juhul on tagasivõitmise hagi esitatud kostja vastu. Asjaolu, kas võlgnik tasus kostjale makstud preemiate eest riiklikud maksud või mitte, ei vähenda käesolevas asjas tagasivõidetavat rahasummat. Sellest tulenevalt ei ole nimetatud apellatsioonkaebuse väide kohane. Menetluskulude jaotus
6(7)
Tsiviilasi nr: 2-15-13734
29.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud kostja kanda. Hagejal hüvitatavaid menetluskulusid ringkonnakohus ei olnud, seega ringkonnakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra.
30.Kostjale anti 06.01.2017 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega menetlusabi 900 eurot ja vabastati ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. TsMS § 190 lg 5, § 179 lg 1 ja 9 alusel mõistab ringkonnakohus kostjalt välja riigituludest 900 eurot. Tasumisega viivitamise korral tuleb kostjal tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm kohtunik
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.