Tsiviilasi nr 2-05-1805
Kohus Kohtukoosseis
Tartu Maakohus Kohtunik Margit Jõgeva
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. märts 2006.a Tartu
Tsiviilasja number
2-05-1805
Tsiviilasi
H.U. hagi AS-i X. vastu saamata jäänud töötasu ja palga maksmisega viivtamise eest viivise nõudes, keskmise palga nõudes lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ja summa 7210 krooni nõudes. hageja H.U. hageja lepinguline esindaja v.adv. vanemabi Margus Mets (Advokaadibüroo Normann ja Partnerid, Lossi 22, 71003 Viljandi); kostja AS X. kostja esindaja A.R.
Istungil osalenud menetlusosalised ja nende esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg Protokollija
22. veebruar 2006.a Kohtuistungisekretär Astrid Sägi
Rahuldada H.U. hagi AS-i X. vastu saamata jäänud töötasu ja palga maksmisega viivtamise eest viivise nõudes, keskmise palga nõudes lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ja summa 7210 krooni nõudes osaliselt. Tunnistada H.U. ja AS-i X. vahel 09.02.2004 sõlmitud töövõtuleping töölepinguks ja lugeda H.U. ja AS X. vahel sõlmitud tööleping lõpetatuks töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel alates 11.07.2004.a. Välja mõista AS-lt X. 12 400 krooni (kaksteist tuhat nelisada) H.U. kasuks. Jätta rahuldamata H.U. hagi AS-i X. vastu 7210 krooni välja mõistmiseks. Poolte kohtukulud jätta nende endi kanda.
Edasikaebus Pooled võivad esitada Tartu Ringkonnakohtule otsuse peale apellatsioonkaebuse
päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
H.U. asus AS-i X. tööle 09.02.2004.a autojuhina. Kirjalikku töölepingut temaga ei sõlmitud. 11.07.2004.a ei lubanud turvatöötaja hagejat AS X. territooriumile, kuna hageja olevat vallandatud. Hageja pöördus oma õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni ning 11.04.2005.a Töövaidluskomisjoni otsusega leiti, et hageja ja kostja vahel oli töövõtuleping ja menetlus lõpetati. Hageja on seisukohal, et temal oli kostjaga sõlmitud tööleping. 09.02.2004.a töövõtuleping oli kehtiv perioodil 09.02.-15.02.2004.a ja puudutas tööd vaid ühe konkreetse veoreisi osas. Kuna kostja oli hagejast kui kaugsõiduautojuhist huvitatud, siis leppisid nad kokku, et hageja asub tema juurde koheselt tööle. Tööleping sõlmimine aga viibis. Tööülesannete täitmisel 19.04.2004.a Poolas, tehti talle trahv 7210 krooni, kuna kostjale kuulunud veokil olid puudused. Hageja palub nimetatud summa kostjalt välja mõista. Kostja ei ole kuni käesoleva ajani hagejale maksnud palka ega lõpparvet. Hageja palub kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu lähtudes miinimumpalgast, palga maksmisega viivitamise eest viivis 0,5% maksmisele kuulunud palgast iga viivitatud päeva eest, ühe kuu keskmine palk lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ja tema poolt kostja eest tasutud trahv summas 7210 krooni.
Kostja vastusest kohtule nähtub, et kostjal hagejaga töösuhet olnud ei ole. Hagejaga sõlmiti 09.02.2004 töövõtuleping nr 4 kostjale kuuluva veoautoga ühe reisi transporditeenuse osutamiseks Rootsi. Töösuhet iseloomustavaid kokkuleppeid nagu tööaeg, töötasu, puhkus jm. kostjal hagejaga sõlmitud ei olnud. Iga kord lepiti suuliselt uus reis kokku kuni veokile uue juhi leidmiseni. Kostja pakkus hagejale võimalust töölepingu sõlmimiseks, kuid hageja ise keeldus töölepingu sõlmimisest, eelistades töötada töövõtu korras, kuna hageja oli Tööhõiveametis töötuna arvel ja sai töötu abiraha. Töövõtuleping lõpetati hagejaga seoses sellega, et hageja juhtis joobes olekus sõidukit ja hilines koormaga sihtkohta ühe ööpäeva. Hageja nõue jäeti Töövaidluskomisjoni otsusega 11. aprillist 2005 rahuldamata. Kostja on seisukohal, et hagejale määrati trahv tema enda poolt toime pandud rikkumise eest, nagu piduritule puudumine, tahhograafi puudulik funktsioneerimine ja rikutud tolliplomm. Seega ei kuulu hagi 7210 krooni nõudes rahuldamisele.
Hageja H.U. poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et tööettevõtu leping sõlmiti 09.02.2004 kuni 15.02.2004.a. Peale 15.02.2004 töötas ta kostja juures edasi. Tööülesanded andis talle E.S.. Autod olid tööandja omad. Järgmised reisid olid 12.02.2004.a, 24.02.2004.a ja 29.02.2004.a Rootsi. 09.03.2004.a Saksamaale ning 22.03.2004 uuesti Rootsi. Perioodil 01.04 kuni 19.04.2004 käis ta Rootsis ja Saksamaal. Perioodil 18.06-11.07.2004 käis ta
Rootsis. 19.04.2004.a. sai ta Poolas trahvi pragunenud tuuleklaasi eest. Trahvi maksis ta Poolas ära. Juulis 2004.a öeldi, et tööle ei ole vaja enam tulla ning kuna Poolas oli ta trahvi saanud, siis tööandja ütles, et töötasuna ei ole tal midagi saada. Trahviraha maksis ta kostjale tagasi kuna talle selgitati, et temale kantud raha näol oli tegemist komandeeringu rahaga ning see oli talle valesti kantud. Trahvirahana jäi tema kanda 7210 krooni. Kokkulepet tal kostjaga töötasu osas ei olnud, ta pidi saama miinimumtasu 2480 krooni. Töövõtulepingu sõlmimisest neli kuud oli katseaeg ja kui neli kuud sai mööda, küsiti temalt kas ta jääb tööle ning ta ütles, et ta jääb. Hageja palub kostjalt välja mõista töötasu märtsist kuni juunini 2004.a. Samuti viivis palga maksmisega viivitatud aja eest, ühe kuu keskmine palk lõpparvega viivitamise eest ja tema poolt tasutud trahvisumma. Hageja esindaja, Margus Mets’a, poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et tööandja ei ole oma kohustusi täitnud ning hageja lahkus töölt omal soovil kuna tööandja ei lubanud teda enam tööle. Hageja nõudeks on ühe kuu keskmine palk lõpparvega viivitamise eest, s.o. 2480 krooni ja viivis palgamaksmisega viivitamise eest 0,5% päevas perioodi märts kuni 11.juuli.2004.a, s.o. 2814.80 krooni. Kostja esindaja, A.R., poolt kohtuistungil antud seletusest nähtub, et hagejaga sõlmiti tööettevõtuleping kuna hageja keeldus töölepingule alla kirjutamast põhjendades, et ta on töötuna arvel ja ei taha seda summat kaotada. Teiste autojuhtidega on neil tööleping. Kõikide tööülesannete andmine toimus hagejale suuliselt. Iga reisi eest sai hageja hüvitist. Probleem hagejaga tekkis peale trahvi saamist Poolas. Kostja on seisukohal, et autojuhi esmased kohustused on auto korras pidada. Jaanipäeval hageja hilines Tartusse poolteist päeva, peale seda tegi ta veel ühe reisi ning siis teatasid nad hagejale, et tema teeneid enam ei vajata. Hageja poolt ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et temaga oli sõlmitud sisuliselt tööleping. Hageja on kõik oma töötasud kätte saanud. Tööettevõtulepingu p 3 kehtis EestiRootsi reisi puhul. Iga reisi puhul ei saanudki eraldi lepingut sõlmida kuna autode vahetus toimus väljaspool Eestit. Tunnistaja, E.S., poolt kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et hageja ei soovinud töölepingut sõlmida kuna ta oli arvel Tööhõiveametis. 24.06.2004 pidi hageja jõudma Tartusse, aga ei jõudnud, samuti ei olnud teda järgmine päev tööl. Mida rohkem juhil reise oli seda rohkem ta raha sai. Saksamaa reisi pealt sai hageja kuskil üle 5000 krooni, Rootsi reisi pealt sai ta 2000 krooni. Raha sai H.U. tema käest, sularahas. Kõik rahad on hagejale makstud. Hageja helistas Poolast ning ütles, et sai trahvi ja palus teha raha ülekande. Kuna H.U. oli nõus, et ta oli ise süüdi, siis ta tagastas kostjale selle trahviraha. Puhkuseraha hageja saanud ei ole. Trahvi sai H.U. selle eest, et puudus plomm ning autojuht on ainuke, kes saab plommi rikkuda või maha võtta
Poolte vahel on vaidlus tööõigussuhte olemasolu üle. Töölepingu seaduse § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused. Otsustamaks selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist sõltuvussuhet, millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest. Toimiku materjalide kohaselt olid õigussuhted H.U. ja AS X. vahel reguleeritud töövõtulepinguga nr 4;09.02.2004.a (tl 16).
Nii hageja kui ka kostja esindaja ütlustega leidis kohtus tõendamist, asjaolu, et tööülesanded hagejale anti iga kord kostja poolt suuliselt, seda on kinnitanud kostja esindaja kohtuistungil kui ka tunnistaja E.S. Töövõtulepingu punktide 1 ja 3 kohaselt oli hageja kohustuseks transporditeenuse osutamine Aktsiaseltsile X. kuuluva veoautoga marsruudil Eesti-Rootsi-Eesti koos kauba peale-ja mahalaadimise järelevalvega. Kaubasaatedokumentide vormistamine on tööandja kohustus. Seega korraldati ja juhiti tööprotsessi AS X. poolt. Samuti kindlustas AS X. hageja töövahendiga, s.o veoautoga. Kui tööandja kindlustab töötajat töötegemiseks vajalike vahenditega ja maksab nende vahendite eest, siis on see eelduseks, et tegemist võib olla tööõigussuhtega. Poolte seletustega leidis kohtus tõendamist asjaolu, et hageja sõidumarsruudi aja määras kindlaks kostja. Samuti kindlustas kostja autode vahetuse, mis kostja esindaja sõnade kohaselt toimus väljaspool Eestit. Töötegemise aja, koha ja viisi määramise õigus on üks osa tööandjale kuuluvast direktsioonivõimust, mis toob esile töötaja isikliku sõltuvuse tööandjast. Tööettevõtja otsustab iseseisvalt nende kolme küsimuse üle. Tellija talle nende tingimuste osas ettekirjutusi ei anna. Kohtus leidis samuti tõendamist asjaolu, et peale töövõtulepingus näidatud tähtaja lõppemist, 15.02.2004.a, teostas hageja mitmeid sõite veel kuni juulini 2004.a. TLS § 8 sätestab, et vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte vahel sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Kohus hinnates tõendeid kogumis on seisukohal, et kohtus leidis tõendamist, et AS X. korraldasid hagejale antavat tööd, kindlustasid hageja töövahendiga, määrasid kindlaks töötegemise aja koha ja viisi, siis on poolte vahel sõlmitud töövõtuleping käsitletav töölepinguna. Kostja vastupidist kohtus tõendanud ei ole. Hageja väitel ei lubatud teda enam tööle 11.07.2004.a. Hageja väidet on kinnitanud kohtuistungil kostja esindaja A.R. ja tunnistaja E.S., kes kinnitas, et tema korraldusel ei lubatud enam hagejat ettevõtte territooriumile, sest hageja oli tööülesandeid täites viibinud alkoholijoobes. Kuna kohtus leidis tuvastamist poolte vahel töösuhte olemasolu, siis tuleb lugeda tööleping hagejaga lõpetatuks töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel alates 11.07.2004.a. Muud töölepingu lõpetamise alused kohtus tõendamist ei leidnud. Hageja palub kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu perioodi märts 2004 kuni juuni 2004 eest, kokku 9920 krooni, (4x2480), ja ühe kuu keskmise palga lõpparvega viivitamise eest. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivis palga maksmisega viivitamise eest summas 2814,80 krooni. Töölepinguseaduse § 119 lg 2 kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. PaS § 35 kohaselt maksab tööandja palga maksmisega viivitamise eest töötajale viivist 0,5 % maksmisele kuulunud palgast iga viivitatud päeva eest. Töölepingu lõpetamisega lõpeb palga maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine. Töölepingu lõpetamise päeval on tööandja PaS § 32 alusel kohustatud välja maksma lõpparvena kõik tööandjalt saadaolevad summad. Lõpparve kinnipidamise eest järgneb tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 alusel, mille kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga.
Kuna kostja ei ole vastuväiteid hageja poolt näidatud palga suurusele esitanud, siis kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja töötasu perioodi märts 2004 kuni juuni 2004 eest summas 9920 krooni ja vastavalt TLS § 119 lg 2 kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest hageja ühe kuu keskmine palk summas 2480 krooni, kokku summas 12 400 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista tema poolt tasutud trahv 7200 krooni. Kostja vaidleb esitatud nõudele vastu. Kostja poolt antud seletusest nähtub, et hagejale anti nende poolt raha trahvi maksmiseks ja kuna hageja oli ise eeskirjade rikkumises süüdi, siis hageja tagastas kostja poolt tasutud trahvisumma kostjale. Trahvi pidi hageja ise ära maksma kuna rikkumine oli toimunud autojuhi poolt, mitte autoomaniku poolt. Kohtule esitatud Vojevoodkonna Autovedude Inspektoraadi teatest 26.04.2004 nähtub, et sõiduk VOLVO, reg. nr 964 TCC peeti kinni 19.04.2004.a pragunenud tuuleklaasi, piduritulede puudumise, tahhograafi puuduliku funktsioneerimise ja rikutud legaliseerimisplommi tõttu. Konto väljavõtetest 18.04.2004 – 21.04.2004 nähtub, et AS X. poolt on hageja arveldusarvele kantud 19.04.2004 komandeeringu rahana 7500 krooni ja konto väljavõttest 01.06.23004 nähtub, et H.U. on tagastanud ekslikult laekunud summa 7500 krooni kostjale. Kuna auto kuulus tööandjale, siis vastutab auto tehnilise olukorra eest ja tagab auto ülevaatusliku järelevalve tööandja. Kohtus ei leidnud tõendamist hagejapoolne süüline käitumine legaliseerimisplommi rikkumises. Samas ei ole hageja kohtule esitanud trahvimaksmise kviitungit, mis tõendaks, et tema poolt on trahv ära makstud. Seega tuleb hageja nõue summas 7210 krooni väljamõistmiseks jätta rahuldamata.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. TsMS § 60 lg 1 jätab kohus antud asjas poolte kantud kohtukulud nende endi kanda.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.