Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

1(8)

2-05-18298 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGEJA NÕUE, ASJAOLUD, PÕHJENDUS

Esitatud hagis palub hageja tunnistada kehtetuks 30.04.2004.a. koostöölepingu lõpetamise lepingu punkt 3 osas, millega jäid kostja poolt hüvitamata hagejale tema kantud kulud kinnistu, aadressil Leisi vald, Karja, remonttööde, kogusummas 137 530, 18 krooni, tegemiseks ja kohustada kostjat hüvitama tagasivõidetava tehingu alusel saadud remontööde maksumust summas 137 530, 18 krooni. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt hageja, kostja ja Uku Sillaste sõlmisid 5. jaanuaril 2003 koostöölepingu, millega pooled kohustusid tegema panused aadressil Karja, Leisi vald asuva puhkusekeskuse loomiseks. Koostöölepingu punktiga 3.1. kohustus hageja ostma projekti tarvis kõik vajalikud ehitusmaterjalid, maasoojuspumba, massaaživanni ja lastemänguväljaku. Hageja on tasunud AS-ile Saare KEK Karja endise lasteaia remonttööde eest, 06.05.2003.a. tööettevõtulepingu alusel 137 530, 18 krooni. Koostöölepingu punkti 1.4. ja Saare Maakohtu kinnistusosakonna kinnistu andmete väljavõtte kohaselt on aadressil Karja, Leisi vald asuva kinnistu omanikuks on kostja AS Pikse Kaubandus. 30. aprillil 2004 koostöölepingu lõpetamise lepinguga leppisid selle pooled kokku koostööleping lõpetada. Sama lepingu punktiga 3 leppisid pooled kokku jätta nende poolt kantud kulud endi kanda. Saare Maakohtu 10.01.2005.a. määrusega algatati hageja OÜ Pikse Toidukaubad pankrotimenetlus ja Saare Maakohtu 10. veebruari 2005.a. otsusega tsiviilasjas nr. 2-1359/2004 kuulutati välja hageja pankrot. Pankrotiseaduse (PankrS) § 108 lg 1 kohaselt pankrotiotsuse alusel muutus võlgniku vara pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt pankrotivaraks on vara, mis on võlgnikul pankrotiväljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. Äriregistri andmete kohaselt kostja AS-i Pikse Kaubandus aktsiate omanikeks on Uku Sillaste ja Annika Vallau. Äriregistri 07.10.2005.a. väljavõtte kohaselt on Uku Sillaste hageja OÜ-gu Pikse Toidukaubad ainuaktsionär ning Annika Vallau juhatuse liige. Eespool toodust tulenevalt kostja puhul on tegemist pankrotivõlgniku lähikondsega PankrS § 117 lg 2 ja 3 mõistes. Hageja seadusliku esindajana leiab pankrotihaldur, et 30.04.2004.a. koostöölepingu lõpetamise lepingu punktiga 3, vastavalt millele jäid lepingu poolte kulud endi kanda, kahjustati teadlikult pankrotivõlgniku võlausaldajate huve ning seega esinevad alused selle tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras. 30.04.2004.a. koostöölepingu lõpetamise lepingul on osaliselt kinkeiseloom: lepingu punkti 3 järgi loobus hageja kostjale kuuluva kinnistu, aadressil Karja Leisi vald parendamiseks tehtud kulutuste - kogusummas 137 530, 18 krooni hüvitamisest ning selles osas rikastus kostja temale kuuluva kinnisasjale tehtud remonttööde maksumuse võrra hageja arvelt. Vaidlusalune tehing tehti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. PankrS § 111 lg 1 punkti 1 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul, enne pankrotimenetluse algatamist, samuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kohus võib samal alusel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul on kas või osaliselt kinke iseloom.

2(8)

2-05-18298 Hageja leiab, et vaidlusaluse tehinguga kahjustati võlausaldajate huve. OÜ Pikse Toidukaubad (pankrotis) 2003.a. majandusaasta aruande kohaselt moodustasid osaühingu varad 2 001 908 krooni, kohustused - 2 758 279 krooni ning omakapital kokku “ – 756 371”. Sellest tulenevalt ületasid osaühingu kohustused likviidseid varasid 756 371 krooni võrra ning tehingu tegemise ajal oli hageja püsivalt maksejõuetu. Vastavalt Pankrotiseaduse paragrahvile 109 lg 1 tunnistab kohus sama seaduse §-de 110-114 sätestatud alustel kehtetuks tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 1 punkt 2 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Kostja puhul on tegemist võlgniku lähikondsega, kes PankrS § 110 lg 3 järgi pidi olema teadlik võlausaldajate huvide kahjustamisest. Sama seaduse § 119 lg 1 järgi, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävitamise või kahjustamise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Hagiavalduse täiendustes /t.l. 53-56/ leiab hageja, et kostja viited VÕS § 603 lg 3 on asjakohatud – hagi esitati tehingu tagasivõitmiseks pankrotiseaduse § 109-111 kohaselt, mis sätestab lisaks tsiviilseadustes sätestatule, eraldi regulatsiooni võlgniku tehingute vaidlustamiseks tagasivõitmise korras. Hagi rahuldamiseks PankrS § 110 lg 1 p 2, § 111 lg 1 ja 3 alusel on oluline tagasivõidetava tehingu vastamine nende sätete kriteeriumile – vaidlusalune tehing tehti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, olles maksejõuetu loobus hageja nõudest oma lähikondse vastu, millega kahjustati teadvalt võlausaldajate huve, kelle nõuded jäid rahuldamata ning millest teine pool pidi teadma (PankrS § 110 lg 1); tehingul on kinke iseloom - tehingu alusel jäi hageja ilma kostjale kuuluva kinnistu, aadressil Karja, Leisi vald, parandamiseks tehtud kulude, summas 137 530, 18 krooni, hüvitamisest. Kostja pole toodud faktilisi asjaolusid vaidlustanud, vaid leidis, et nõuet ei ole lähtudes VÕS –s sätestatust. Hageja arvates on väär ka kostja seisukoht, et 30.04.2004.a. koostöölepingu lõpetamise lepingu puhul ei ole tegemist iseseisva tehinguga, vaid 05.01.2003.a. koostöölepingu täitmisega. 30.04.2004.a. koostöölepingu lõpetamise leping vastab TsÜS § 67 lg 1 sätestatule, mille kohaselt tehinguks on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärgede kaasatoomisele suunatud tahteavaldus.05.01.2003.a. koostöölepingu p 5.1. leppisid pooled kokku, ei leping loetakse lõppenuks, kui vähemalt üks pooltest ei ole võimeline oma kohustusi täita. Seega seati koostöölepinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede (lepingu punktis 3 sätestatud kohustuste) lõppemine sõltuvusse asjaolust, mille kohta ei olnud lepingu sõlmimisel teada, kas see saabub või mitte (äramuutev tingimus) ning koostööleping pidi lõppema ilma poolte täiendavate tahteavaldusteta vastava tingimuse saabumisel. 30.04.2004.a. koostöölepingu lõpetamise lepingu p-ga 3 otsustasid pooled koostöölepingu lõpetada vastava kokkuleppega ning seega erinevalt 05.01.2003.a. koostöölepingu p-s 5.1 sätestatust. Pooled leppisid samuti kokku, erinevalt koostöölepingu punktis 5 sätestatust, et koostöölepingu raames soetatud soojuspumba ja massaaživanni maksumust hüvitatakse hagejale AS Pikse Kaubanduse poolt. Koostöölepingu lõpetamiseks sõlmisid pooled lepingu, millest tekkisid poolte õigused ja kohustused ning mille puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67 kohaselt. Hageja leiab ka, et väärad on kostja väited, et 05.01.2003.a. koostöölepingu puhul on tegemist seltsingulepinguga VÕS 7. jaos sätestatu tähenduses. 05.01.2003.a. koostöölepingul ja selle lõpetamise lepingul sellised tunnused puuduvad – hageja on kandnud kulused kostjale

3(8)

2-05-18298 kuuluva vara parandamiseks, mis seltsinguvaraks, VÕS § 581 mõistes, ei olnud. Samas ei toimunud seltsingu likvideerimist, mille puhul oleks hagejal õigus vastavalt koostöölepingu p

KOSTJAVASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuväidete ja selle täienduste /t.l. 45-46, 62-65/ kohaselt 05.01.2003.a koostööleping vastab oma tunnustelt VÕS 7. osas sätestatud seltsingulepingule. Nimetatud lepingu kohaselt tegi hageja panuse seltsinguvarasse sellega, et remontis omal kulul seltsingu tegevuseks kasutatavat hoonet, s t tema panus seltsinguvarasse seisnes teenuse osutamises. Kostja ülesanded seltsingus ega panus seltsinguvarasse ei olnud seotud ehitustööde ega remonditöödega (koostöölepingu p 3.2). Seega ei saa hagejal olla kostja vastu nõudeid seltsinguvara remondi asjus, kuna seltsingulepingu järgi ei olnud see kostja kohustuseks. Koostööleping sõlmiti 05.01.2003.a ja hageja pankrotimenetlus algatati 10.01.2005.a, seega sõlmiti seltsinguleping rohkem kui üks aasta enne pankrotimenetluse algatamist ja pankrotiseaduse § 110 lg 1 p 2 kohaldamiseks alus puudub. Kostja leiab, et ka pankrotiseaduse § 111 lg 3 kohaldamiseks alus puudub. Hageja ei ole tõendanud, et seltsingulepingul oli kinke iseloom. Seltsingulepingu kohaselt teevad seltsinglased panuseid seltsinguvarasse ühise eesmärgi saavutamiseks. Nad teevad kulutusi vastavalt seltsingulepingule ja kannavad koos seltsingu ebaõnnestumise riski. Seltsingulepingu p 2 ja 3 kohaselt jagati seltsinglaste vahel seltsingu kohustused ja kulud ning p 4 sätestas seltsinglaste vahel seltsingu tulude jagamise. Tulud jagati nii, et hagejale kuulus 50%, kostjale 30% ja Uku Sillastele 20% tuludest. Seega jagati tulud ebaproportsionaalselt hageja kasuks, kuigi VÕS § 581 kohaselt eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed ja VÕS § 592 kohaselt eeldatakse, et kasumi-kahjumi jaotus toimub panuste järgi. Poolte vahel kinkelepingut sõlmitud ei ole, seega ei kuulu kohaldamisele pankrotiseaduse § 111 lg 1 p 1. Koostöölepingu p 5.1 kohaselt loeti koostöö ebaõnnestunuks ja leping (seega ka seltsing) lõppenuks, kui vähemalt üks seltsinglastest ei ole võimeline oma kohustusi täitma tähtaegselt ja ei ole seega võimalik koostöölepingus toodud eesmärgini jõuda. Koostöölepingu p 5.2 sätestas seltsinglaste kokkuleppe, mille kohaselt seltsingu lõppemisel koostöö ebaõnnestumise tõttu jäävad kulud poolte endi kanda.

4(8)

2-05-18298 Hageja on kostja arvates jätnud tähelepanuta, et koostöölepingu lõpetamise kokkuleppe p 3 ei ole iseseisev tehing, vaid kordab seltsinglaste poolt seltsingulepingus – 05.01.2003.a koostöölepingu p 5.2 – kokkulepitut, mille kohaselt jäävad koostöö ebaõnnestumise korral poolte kulud nende endi kanda. Seega on vaidlustatud 30.04.2004.a koostöölepingu lõpetamise kokkuleppe p 3 eesmärgiks üksnes varasemalt kokkulepitud 05.01.2003.a koostöölepingu p 5.2 täitmine. Isegi kui 30.04.2004.a koostöölepingu lõpetamise kokkuleppe p 3 oleks kehtetu, kuuluks sel juhul kohaldamisele 05.01.2003.a koostöölepingu p 5.2. VÕS § 596 lg 1 p-st 1 tulenevalt oleks seltsing olnud igal juhul lõppenud hageja pankroti väljakuulutamisega. Asjakohatud on hageja väited, et koostööleping oleks pidanud lõppema ilma seltsinglaste täiendavate tahteavaldusteta. Ainuke uus iseseisev kokkulepe oli 30.04.2004.a lepingu p 4, mille kohaselt ostis kostja hagejalt asjad, mille pidi seltsingusse panustama hageja. Seega kostja hoopis kergendas hageja olukorda, kuna kompenseeris hagejale kulutused, mida hageja oli kohustatud panustama seltsingusse ja milleks kostja seltsingulepingu järgi kohustatud ei olnud. Asjakohatud on hageja väited, nagu ei oleks 05.01.2003.a koostööleping vaadeldav seltsingulepinguna. Koostöölepingu p 1.3 järgi oli seltsinglaste ühiseks eesmärgiks (VÕS § 580 lg 1) majutusteenuse väljaarendamine. Seltsinglaste panused (VÕS § 581) sätestas koostöölepingu p 2 ja 3. Seltsingu lõppemisel toimus selle likvideerimine, mis seisnes vara jaotamisel seltsinglaste vahel (VÕS § 600 lg 1). Seltsingu likvideerimistoimingud seltsinguvara suhtes on sätestatud VÕS §-des 602, 603 ja 604. Likvideerimisel rahuldatakse kõigepealt seltsingu kohustused (VÕS § 602), seejärel tagastatakse panused (VÕS § 603) ning pärast panuste tagastamist jagatakse ülejääk seltsinglaste vahel vastavalt nende osadele kasumi jaotamises (VÕS § 604). Seltsinglaste osad kasumi jaotamises sätestas koostöölepingu p 4.1. Kuna seltsingul polnud tulusid ega panuste tagastamisest ülejäänud vara, sai seltsingu likvideerimisel toimuda ainult panuste tagastamine. Koostöölepingu p 5.2 kohaselt jäid seltsingu lõpetamisel koostöö ebaõnnestumise korral kulud seltsinglaste kanda ning teiste seltsinglaste vastu nõuete esitamise õigust ei olnud. Kuna hageja nõue tuleneb seltsingulepingust, saab hageja esitada ainult sellise nõude, mis tal oleks seltsingu lõpetamise korral. Hageja panustas seltsingusse teenuse, mida ei ole võimalik tagastada. VÕS § 603 lg 3 kohaselt ei ole hagejal sellisel juhul õigust nõuda hüvitist. Seega on seltsingu lõppemisel tagastatud hageja panus ranges vastavuses seadusega. Hagiavaldusest ega muudest hageja seisukohtadest ei selgu, kuidas on seaduse täpse järgimisega võimalik kahjustada hageja võlausaldajate huve. 23.01.2006.a hagiavalduse täienduse punktis 4 möönab hageja, et tegelikult ei olegi tal nõuet kostja vastu. Samuti on asjakohatu hageja nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel, sest nõudeid seltsinglaste vahel saab esitada ainult seltsingulepingu ja VÕS 7. osa sätete alusel. Koostöölepingu p 5.2 kohaselt jäid seltsingu lõpetamisel koostöö ebaõnnestumise korral kulud seltsinglaste kanda ning teiste seltsinglaste vastu nõuete esitamise õigust ei olnud. Kostja leiab, et eeltoodu alusel hagejal nõue kostja vastu puudub ning kostja palub jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda ning hagejalt tuleb kostjale välja mõista kostja menetluskulud esitatava kohtukulude nimekirja alusel.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 05.01.2003.a sõlmiti hageja, kostja ning Uku Sillaste vahel koostööleping /t.l. 6-7/ ühiseks tegutsemiseks. Koostöölepingut vaidlustatud ei ole. Kohus nõustub kostjaga, et nimetatud koostööleping vastab oma tunnustelt VÕS 7. osas sätestatud seltsingulepingule.

5(8)

2-05-18298 Kõnealusest lepingust nähtuvalt tegi hageja panuse seltsinguvarasse sellega, et remontis omal kulul seltsingu tegevuseks kasutatavat hoonet, s t tema panus seltsinguvarasse seisnes teenuse osutamises. Kostja ülesanded seltsingus ega panus seltsinguvarasse ei olnud seotud ehitustööde ega remonditöödega - koostöölepingu p 3.2 kohaselt kohustus kostja ostma vajalikud köögi seadmed, inventari jalgrattad, meelelahutusinstrumendid, tunnustama toitluskohad ja majutuskohad, korrastama suitsuahjud. Seega on kostjal õigus selles, et hagejal ei saa olla kostja vastu nõudeid seltsinguvara remondi asjus, kuna seltsingulepingu järgi ei olnud see kostja kohustuseks. Hageja on esitanud nõude pankrotiseaduse § 110 lg 1 p 2 alusel. Koostööleping sõlmiti 05.01.2003.a ja hageja pankrotimenetlus algatati 10.01.2005.a, seega sõlmiti seltsinguleping rohkem kui üks aasta enne pankrotimenetluse algatamist ja pankrotiseaduse § 110 lg 1 p 2 kohaldamiseks alus puudub. Hageja tugineb ka pankrotiseaduse § 111 lg-le 3, mille kohaldamiseks samuti alus puudub. Pankrotiseaduse § 111 lg 3 alusel saab seltsingulepingut lugeda kinke iseloomuga lepinguks ainult juhul, kui hageja tõendab, et poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu oli seltsingulepingul kinke iseloom. Kohus nõustub kostjaga, et hageja seda tõendanud ei ole. Seltsingulepingu kohaselt teevad seltsinglased panuseid seltsinguvarasse ühise eesmärgi saavutamiseks. Nad teevad kulutusi vastavalt seltsingulepingule ja kannavad koos seltsingu ebaõnnestumise riski. Seltsingulepingu p 2 ja 3 kohaselt jagati seltsinglaste vahel seltsingu kohustused ja kulud ning p 4 sätestas seltsinglaste vahel seltsingu tulude jagamise. Tulud jagati nii, et hagejale kuulus 50%, kostjale 30% ja Uku Sillastele 20% tuludest. Seega jagati tulud ebaproportsionaalselt hageja kasuks, kuigi VÕS § 581 kohaselt eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed ja VÕS § 592 kohaselt eeldatakse, et kasumi-kahjumi jaotus toimub panuste järgi. Poolte vahel kinkelepingut sõlmitud ei ole, seega ei kuulu kohaldamisele pankrotiseaduse § 111 lg 1 p 1. Koostöölepingu p 5.1 kohaselt loeti koostöö ebaõnnestunuks ja leping (seega ka seltsing) lõppenuks, kui vähemalt üks seltsinglastest ei ole võimeline oma kohustusi täitma tähtaegselt ja ei ole seega võimalik koostöölepingus toodud eesmärgini jõuda. Koostöölepingu p 5.2 sätestas seltsinglaste kokkuleppe, mille kohaselt seltsingu lõppemisel koostöö ebaõnnestumise tõttu jäävad kulud poolte endi kanda. Hageja nõuab 30.04.2004.a koostöölepingu lõpetamise lepingu p 3 kehtetuks tunnistamist alusel, et koostööleping lõpetati ilma seltsinglastele tehtud kulutusi hüvitamata. Kostjal on õigus selles, et hageja on jätnud tähelepanuta, et koostöölepingu lõpetamise kokkuleppe p 3 ei ole iseseisev tehing, vaid kordab seltsinglaste poolt seltsingulepingus – 05.01.2003.a koostöölepingu p 5.2 – kokkulepitut, mille kohaselt jäävad koostöö ebaõnnestumise korral poolte kulud nende endi kanda. Seega on vaidlustatud 30.04.2004.a koostöölepingu lõpetamise kokkuleppe p 3 eesmärgiks üksnes varasemalt kokkulepitud 05.01.2003.a koostöölepingu p 5.2 täitmine. Isegi kui 30.04.2004.a koostöölepingu lõpetamise kokkuleppe p 3 oleks kehtetu, kuuluks sel juhul kohaldamisele 05.01.2003.a koostöölepingu p 5.2. VÕS § 596 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb seltsing seltsinglaste otsusega, p 5 kohaselt lõpeb seltsing seltsingu eesmärgi saavutamise võimatuse ilmnemisega ning p 7 kohaselt lõpeb seltsing seltsinglase pankroti väljakuulutamisega. Seega oleks seltsing olnud igal juhul lõppenud hageja pankroti väljakuulutamisega. Asjakohatud on hageja väited, et koostööleping oleks pidanud lõppema ilma seltsinglaste täiendavate tahteavaldusteta. Seltsingu lõppemiseni on seltsinglastel kohustus tegutseda seltsingu heaks, sealhulgas teha panuseid (s t teha kulutusi). Seltsingu lõppemise hetk koostöö ebaõnnestumisel või eesmärgi saavutamise võimatusel ei pruugi olla kõigile

6(8)

2-05-18298 seltsinglastele ühtviisi arusaadav ega üheselt määratav. Sellises olukorras ei ole seadusevastane hilisemate vaidluste ärahoidmiseks seltsingu lõppemise tunnustamine seltsinglaste ühist arusaama väljendava dokumendiga, milleks oli ka 30.04.2004.a. koostöö lõpetamise leping. Ainuke uus iseseisev kokkulepe oli 30.04.2004.a lepingu p 4, mille kohaselt ostis kostja hagejalt asjad, mille pidi seltsingusse panustama hageja. Seega kostja hoopis kergendas hageja olukorda, kuna kompenseeris hagejale kulutused, mida hageja oli kohustatud panustama seltsingusse ja milleks kostja seltsingulepingu järgi kohustatud ei olnud. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et pooltevaheline 05.01.2003.a koostööleping ei ole vaadeldav seltsingulepinguna. Koostöölepingu p 1.3 järgi oli seltsinglaste ühiseks eesmärgiks (VÕS § 580 lg 1) majutusteenuse (majutusketi) väljaarendamine. Seltsinglaste panused (VÕS § 581) sätestas koostöölepingu p 2 ja 3. Seltsingu lõppemisel toimus selle likvideerimine, mis seisnes vara jaotamisel seltsinglaste vahel (VÕS § 600 lg 1). Seltsingu likvideerimistoimingud seltsinguvara suhtes on sätestatud VÕS §-des 602, 603 ja 604. Likvideerimisel rahuldatakse kõigepealt seltsingu kohustused (VÕS § 602), seejärel tagastatakse panused (VÕS § 603) ning pärast panuste tagastamist jagatakse ülejääk seltsinglaste vahel vastavalt nende osadele kasumi jaotamises (VÕS § 604). Seltsinglaste osad kasumi jaotamises sätestas koostöölepingu p 4.1. Kuna seltsingul polnud tulusid ega panuste tagastamisest ülejäänud vara, sai seltsingu likvideerimisel toimuda ainult panuste tagastamine. Koostöölepingu p 5.2 kohaselt jäid seltsingu lõpetamisel koostöö ebaõnnestumise korral kulud seltsinglaste kanda ning teiste seltsinglaste vastu nõuete esitamise õigust ei olnud. Kuna hageja nõue tuleneb seltsingulepingust, saab hageja esitada ainult sellise nõude, mis tal oleks seltsingu lõpetamise korral, nagu leiab ka kostja. Hageja panustas seltsingusse teenuse, mida ei ole võimalik tagastada. VÕS § 603 lg 3 kohaselt ei ole hagejal sellisel juhul õigust nõuda hüvitist. Seega on seltsingu lõppemisel tagastatud hageja panus kooskõlas seadusega. Hageja ei ole asja arutamise käigus tõendanud, kuidas on eeltooduga kahjustatud hageja võlausaldajate huve. 23.01.2006.a hagiavalduse täienduse punktis 4 möönab hageja, et tegelikult ei olegi tal nõuet kostja vastu. Kohus nõustub kostjaga selles, et asjakohatu on hageja nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel, sest nõudeid seltsinglaste vahel saab esitada ainult seltsingulepingu ja VÕS 7. osa sätete alusel. Koostöölepingu p 5.2 kohaselt jäid seltsingu lõpetamisel koostöö ebaõnnestumise korral kulud seltsinglaste kanda ning teiste seltsinglaste vastu nõuete esitamise õigust ei olnud. Eeltoodud põhjendustel tuleb jätta hagi rahuldamata. TsMS § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Seega tühistab kohus käesolevas asjas Saare Maakohtu 18.10.2005.a. määrusega kohaldatud hagi tagamise, millega tehti kinnistusraamatusse vara käsutamise keelumärge AS—ile Pikse Kaubandus kuuluvale kinnistule asukohaga Karja küla Leisi vald Saare mk, registriosa nr 27793 /t.l. 39-40/. Kostja taotleb hagejalt enda menetluskulude – esindaja kulude väljamõistmist summas 13 039.- krooni /t.l. 99-101, 102-103/. Hageja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kuivõrd käesolevas tsiviilasjas on menetlust alustatud enne TsMS ja TMS RakS jõustumist 1.01.2006.a., siis kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele

7(8)

2-05-18298 kuni 31.12.2005.a. kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut (TsMS ja TMS RakS § 3). Kuna otsus on tehtud kostja kasuks, siis TsMS § 60 lg 1 ja 61 lg 1 p 1 alusel tuleb kostja menetluskulude nõue rahuldada ning hagejal tuleb hüvitada osaliselt kostja makstud kulud /t.l. 99-101/ tema esindaja vandeadvokaat Margus Mugu poolt osutatud õigusabi eest summas 6876.50 krooni, mis on 5 % hagi rahuldatud osast.

R.Undrest kohtunik

Märkus: Kohtuotsus jõustus 16.mail 2007 Riigikohtu kohtuotsusega

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.