Tööõigus › Muud tööõigusasjad

F.D. Käskkirjas on alusena viidatud TLS § 50, kuid nimetatud paragrahv on seitsmepunktiline, käskkirjast pole arusaadav, millist sätet hageja rikkus. 06.05.2002a. käskkirjas nr.47 K toodud katseaja tulemuste ebarahuldavaks tunnistamise asjaolud ei vasta tegelikkusele. Käskkirjast ei nähtu, milles seisnes hageja tegevus sotsiaalasutuse õigeaegse avamise mittekindlustamises. Hageja märgib veelkord, et oli 11.03. kuni 26.04.2002.a. töövõimetu. Päevakeskuse I grupi võtmed andis hageja F.D üle 01.04.2002.a. Mööbel I gruppi toodi alles 09.04.2002.a, kõikide ruumide võtmed sai F.D hagejalt 09.04.2002.a enne mööbli toomist, spetsialist võeti tööle alles 11.04.2002.a. Hageja tegevus ei takistanud kuidagi Päevakeskuse avamist. Hageja oli tõesti kohustatud katseaja jooksul ette valmistama ja välja töötama rea dokumente, kuid temaga töölepingu lõpetamise ajaks ei olnud tema katseaeg veel lõppenud (see lükkus edasi ka seoses haigestumisega). Koosseisunimestiku ta esitas kahel korral kinnitamiseks, kuid see kinnitati 02.04.2002.a ikkagi teisel kujul, esimene töötaja võeti tööle hageja töövõimetuse ajal. Materiaalsete väärtuste hoidmise ja liikumise juhend oli kogu ameti peale üks, kuna raamatupidamine oli ühine. Hageja ei ole ühtegi oma töökohustust täitmata jätnud ja seetõttu ei saa ka katseaja tulemused olla ebarahuldavad. Hagejaga töölepingu lõpetamise ainsaks põhjuseks oli T.Buldõgerova negatiivne suhtumine hagejasse. Töölepingu lõpetamisel ei makstud hagejale 4180 krooni kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest. Hageja ametipalk oli 6600 krooni. Juhindudes TLS § 117 lg 1 hageja palub: 1) tühistada 02.05.2002. a käskkirjaga nr 46 K määratud noomitus, 2) tunnistada hagejaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks; 3) ennistada hageja tööle; 4) välja mõista kostjalt hageja kasuks keskmine palk sunnitud töölt puudutud aja eest 06.05.2002.a kuni kohtuotsuse tegemiseni; 5) välja mõista kostjalt hageja kasuks 4180 krooni kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest koos viivisega. Kostja vastus Kirjalikus vastuses hagile kostja Narva linna seadusjärgne esindaja Narva linna Sotsiaalabiamet tunnistas hagi osaliselt saamata puhkuse hüvituse osas ning vaidles ülejäänud nõuete vastu täies ulatuses. Hageja töötas Psüühiliste häiretega isikute päevakeskuse (edaspidi Päevakeskus) direktorina katseajaga 4 kuud 08.01.2002.a. töölepingu nr 77 alusel alates 08.01.2002.a. kuni 06.05.2002.a. 06.05.2002.a käskkirjaga nr 47-k tööleping nr 77 hagejaga oli lõpetatud TLS § 86 p 5 alusel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Hageja vaidlustab töölepingu nr 77 tingimust 4-kuulise katseaja kohaldamise tema suhtes, väites, et 28.12.2001.a käskkirja nr 38k alusel sõlmitud töölepingus katseaja tingimus puudus ning katseaja tingimuse rakendamine on ebaseaduslik. Esitades kohtule käskkirja nr. 38-k mustandi ning vormistatud käskkirja, ei lisanud hagiavaldusele oletatavat töölepingut. Hageja viited 28.12.2002.a. käskkirjale nr 38-k, kui töölepingu eeldatavale sõlmimise alusele, ei ole veenvad. Alates 01.07.1992.a töösuhted reguleeritakse ainult TLS sätetega ja need on fikseeritud ka 08.01.2002.a. töölepingus nr 77. Vastustaja on veendunud, et 28.12.2001.a. käskkiri nr 38-k ei saa olla kohtuasjas tõendiks TsMS § 90 lg 1 tähenduses. Järelikult 08.01.2002.a. hagejaga sõlmitud tööleping nr 77 on õiguspädev ja V. M töösuhe Narva linna Sotsiaalabiametiga oli reguleeritud selle

töölepingu tingimustega. Üheks töölepingu tingimuseks oligi V.M 4-kuulise tähtaja kehtestamine. Hageja nõustus katseajaga ja allkirjastas töölepingu. Samuti ei ole tõendatud hageja väide eelneva kohakaaslasena töötamise kohta päevakeskuses alates 31.08.2001.a. Vastustajal puuduvad andmed selle töö kohta. Pealegi seadus ei aktsepteeri kohakaaslust. Hageja alusetult vaidlustab 08.01.2002.a. töölepingu nr. 77 sõlmimist, väites, et tema "ametikohale määramine T. Buldõgerova poolt on vastuolus Narva linna põhimääruse p. 10.2.2.3, mille kohaselt linnaasutuse juhi määrab ametikohale linnavalitsus linnapea ettepanekul" põhimääruse p.4.2.3. alusel hageja tööandja on ameti direktor, kes päevakeskuse põhimääruse p 4.1. kohaselt sõlmis V. M vaieldava töölepingu. Narva linna põhimääruse p.10.2.2.3. sätestab ametiasutuste juhtide ametisse määramist. Päevakeskus ei ole ametiasutus ning selle juhtimine reguleeritakse põhimäärusega. Hageja viitamine 18.01.2002.a, 08.03.2002.a ja 02.05.2002.a ametikirjadele ei ole kohaldatav käesoleva kohtuasja arutamisel. Kostja möönab, et 08.01.2002.a tööleping nr 77 V.M on sõlmitud kooskõlas TLS §-dega 2629. Asudes tööle päevakeskuse direktorina, ei täitnud hageja oma kohustusi nõuetekohaselt. Hageja õigused ja kohustused olid sätestatud 28.01.2002.a ametijuhendiga. Kasutades oma õigusi, hageja ükskõikselt suhtus oma kohustuste täitmisesse. Põhjendades oma tegemata jätmisi haigusega, ei osanud ta tõendada puudusi, millised olid ajavahemikul 08.01.2002.a. kuni 11.03.2002.a. Kostja esitab vastuse lisana dokumentaalseid tõendeid, millised kinnitavad hageja saamatust ja oskamatust juhtida sotsiaalasutust, mis oligi lõppkokkuvõttes aluseks 08.01.2002.a. töölepingu nr 77 lõpetamiseks TLS § 86 p 5 järgi. TLS §102 lg 1 kohaselt katseaja tulemusi hindab tööandja. Kostja töölepingu lõpetamisel hagejaga lähtus objektiivsetest tõenditest. Vastavalt ametijuhendi p 4 hageja oli kohustatud koostama päevakeskuse töösisekorraeeskirjad ning töötajate ametijuhendid. Tema kohustuste hulka kuulus ka varaliste väärtuste hoidmise ja liikumise juhendi koostamine ning personali valik. Need kohustused jäid täitmata. Hageja seletus selle kohta on pealiskaudne ja põhjendamata. Sama ametijuhendi p 4.1 kohaselt pidi hageja igapäevaselt tellija esindajana kontrollima ehitustööde kulgemist objektil. Seda hageja nõutaval viisil aga ei teinud. Ehitustööde käigus rikkus ettevõtja oluliselt ehituse tehnilisi nõudeid. Hageja piisavalt ei juhendanud temale abiks määratud ehitajast kuraatorit M N. Peale objekti vastuvõtmist ilmnesid jämedad ehitusvead, millised häirivad päevakeskuse tööd käesoleva ajani. Seda tõendavad rohked ettekanded, ametikirjad ning avaldused. Näiteks 17.06.2002.a. aktis on fikseeritud tõsised puudused esmase sotsiaalse rehabilitatsiooni punktis ja päevakeskuses. 24.07.2002.a. kirjas tööettevõtjale Joala Ehitus OÜ-le märgitakse tegemata santehnilised-, elektri- ja ventilatsioonitööd . 30.05.2002.a. Rehabilitatsioonikeskuse juhataja ametikiri viitab uste remontimata jätmisele ning 27.03.2002.a. küttesüsteemi tehnilistele puudustele. Ehitusalased olulised puudused on kajastatud Narva Linnavolikogu 11.09.2002 revisjonikomisjoni aktis ning revisjonikomisjoni järeldused üheselt tõendavad hageja puudulikku järelvalvet ehitustööde üle, mis kutsus esile ettevõtja praagi, kõrvalekaldumist projektist ning hinnaliste materjalide ja seadmete vahetamise odavamate vastu. Hageja juhtimise puudulikkust iseloomustavad tema teod seoses päevakeskuse avamisega. Narva linna Sotsiaalabiameti 26.03.2002 käskkirjaga nr 35 AKK oli määratud päevakeskuse

avamine 01.-05.04.2002. Käskkirja p.5 kohaselt hageja oli kohustatud andma üle päevakeskuse võtmed direktori kohusetäitjale F.D. Viimase 28.03.2002.a. ja 02.04.2002 ettekannetest nähtub, et hageja keeldus võtmeid üle andmast, mis takistas päevakeskuse õigeaegset avamist. Kostja vaneminspektor M.N 01.04.2002.a. ametikirjast selgub, et päevakeskuse I grupi avamine lükkus seetõttu 12.04.2002.a. kuigi päevakeskuse hoone oli vastuvõetud juba 08.03.2002. Hageja keeldus anda võtmed ka kostja ametnikele, kes olid selleks suunatud tema elukohta. Hageja suhtlemise viis F.D ja teiste päevakeskuse töötajatega oli solvav ja ülbe. Need asjaolud tõendavad hageja tahtlikkust takistada päevakeskuse avamist, et näidata oma üleolekut teiste üle. Suhtlemise algelisus ning oskamatus on hageja iseloomulikke jooni ning kostja arvestas ka neid töölepingu lõpetamisel TLS § 86 p 5 alusel. 2002.a. märtsis selgus, et hageja, töötades Rehabilitatsioonikeskuse kommertsdirektorina, ostis ilma Narva linna Sotsiaalabiameti direktori loata tulevase kabineti sisustamiseks 9496,64 krooni eest mööbliesemeid ning 3000 krooni eest olmekaupu. 28.01.2002 ametijuhendi p 5 järgi vastutab hageja rahaliste vahendite ebaseadusliku kasutamise eest. Nimetatud asjaolu oli üheks motiiviks töölepingu lõpetamiseks hagejaga ebarahuldavate katseaja tulemuste tõttu. 02.05.2002 käskkirjaga nr 46-k hagejale avaldati noomitus seoses aruande esitamata jätmisega 30.04.2002 tehtud töö kohta päevakeskuse avamiseks. Andmed oli vajalikud esitamiseks kõrgemalseisvale organile. Hageja väljakutsuvalt keeldus aruannet esitamast ning seletust andmast, vaid kirjutas alla käskkirjale mittenõustumise kohta. Lähtudes ülaltoodust kostja nõustus V M hagi rahuldamisega vaid saamata puhkuse hüvitise osas ning ülejäänud nõuded palus jätta rahuldamata. Menetluse käik 28.01.2005.a. määrusega kohus asendas hageja taotlusel kostja Narva Linnavalitsuse Sotsiaalabiameti teise kostjaga, milleks on Narva linn. 05.04.2005 eelistungil kostja esindaja teatas, et kasutamata puhkuse hüvitus on hageja pangakontole 18.03.2005.a. üle kantud. Hageja on puhkuse hüvituse kätte saanud, loobub puhkuse hüvituse nõudest kuid soovib ikkagi viivise väljamõistmist, kuna puhkuse kompensatsioon maksti hilinemisega. 11.01.2006.a. kohtuistungil V M vande all antud seletuse kohaselt tutvustati talle 29.04.2002.a. käskkirja 30.04.2002.a. kell 15.15. Sotsiaalabiamet töötas sel päeval kella 16.00-ni. Aruande koostamiseks pidi hageja minema Päevakeskusesse ja tulema tagasi Sotsiaalabiametisse. Edasi-tagasi käimiseks oleks kulunud 48 minutit. Aruande koostamiseks aega ei oleks jäänud. 02.05.2002.a. tööle tulles asus hageja aruannet koostama, kuid ei jõudnud seda lõpetada kuna kutsuti Sotsiaalabiametisse kus talle tutvustati distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja. Karistuse määramine on ebaseaduslik. Sotsiaalabiamet ei ole juriidiline isik. Selleks on kohaliku omavalitsuse üksus Narva linn. Vastavalt Narva linna põhimäärusele ja sotsiaalabiameti põhimäärusele sotsiaalabiamet ei ole juriidilise isiku struktuurallüksus, kellel oleks olnud hageja suhtes tööandja õigused. Narva linna põhimäärus sätestab, et linnapea esitab kandidaate linna asutuste juhtide kohtadele ja on nende suhtes tööandjaks. Sotsiaalabiameti põhimäärus sätestab et ameti juhil on tööandja

õigused vastavalt sotsiaalabiameti isikukoosseisu nimekirjale. Siit tuleneb et Sotsiaalabiameti juht on tööandja ainult ameti enda töötajate suhtes. Järelikult T. Buldõgerova ei olnud hageja suhtes tööandjaks. Sotsiaalabiameti põhimäärus ei anna direktorile õigust distsiplinaarkaristuse määramiseks ja nende kustutamiseks temale alluvate linnaasutuste juhtide suhtes. T. Buldõgeroval ei olnud distsiplinaarvõimu hageja suhtes kuna ta ei olnud hagejale tööandjaks. 02.05.2002.a. käskkirja väljaandmisega T Buldõgerova väljus oma pädevuse piirest. 06.05.2002.a. käskkirjas puuduvad pretensioonid hagejale remondi ja ebaseadusliku raha kulutamise kohta. Hageja ei ole süüdi päevakeskuse avamise päeva üleviimisega, kuna viibis 11.03-26.04.2002.a. töövõimetuslehel. Kõik järeldused mis olid hageja suhtes esitatud 11.03.26.04.02 on alusetud. Mingi käsku, et päevakeskus tuleb avada just aprillis, ei olnud. Hagejal puudusid alused forsseerida neid sündmusi nii et esimene grupp oleks avatud 05.04.02. Mööbli ostmist alustati esimesele grupile alates 05.04.02, kohale toodi veel hiljem. Direktor süüdistab hagejat selles et ta takistas esimese grupi avamist 01.-05.04.02. Arvatava avamise ajaks ei olnud päevakeskusel vajalikku spetsialisti. Spetsialist T võeti tööle alates 11.04.2002.a. Olles haiguslehel käis hageja 28.03.02 päevakeskuses et võtmed üle anda, kuid F. D vesteldes tuli järeldusele et tal puuduvad selleks alused, millest ta teatas F. D. Hageja oli materiaalselt vastutav isik. Käskkirja 1 grupi avamise kohta tutvustati hagejale alles 01.04.02. Kostja väitel hageja poolt katseaja jooksul ei olnud väljatöötatud sellised dokumendid nagu sisekorraeeskirjad, tööjuhendid. Hageja ei jõudnud neid veel välja töötada, katseaeg ei olnud veel lõppenud. Hageja ei pidanud välja töötama päevakeskuse põhimäärust kuna see oli olemas ja kehtis. Päevakeskuse registreerimine oli juristi pädevuses. Hageja tegeles töötajate otsimisega ja nende koolitamisega. Hageja pidas läbirääkimisi koolitamise üle sotsiaalministeeriumiga ja maavalitsuse vastava spetsialistiga. Hageja esindaja sõnul on hagejaga töölepingu lõpetamise põhjused otsitud, sisuliseks põhjuseks oli Sotsiaalabiameti juhataja negatiivne suhtumine hagejasse. Hagejaga töölepingu lõpetamine oli vormistatud ebaseaduslikult, puudub töölepingu lõpetamise päev. Formaalselt lõpetati tööleping katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu, kuid sisuliselt töötajapoolsel töökohustuste rikkumisel. Hagejale katseaja määramine oli ebaseaduslik, kuna hageja oli töötanud varem kohakaaslasena. Hageja jääb oma nõuete juurde. Kohtukulude katteks palub kostjalt välja mõista 7869 krooni. Kohtuistungil kostja esindajad tunnistasid hagi osaliselt puhkuse hüvituse väljamaksmisega viivitamise osas, muus osa palusid jätta hagi rahuldamata. Kohtukulud jätta poolte endi kanda. Kostja esindajate sõnul vastavalt TLS § 3 p-le 2 tööandjaks võib olla juriidilise isiku struktuuriüksus, kui talle on antud tööandja õigused. Sotsiaalabiameti põhimääruse p 1.1. kohaselt on Narva Linna Sotsiaalabiamet Narva Linnavalitsuse ametiasutus (struktuuriüksus) ja p 1.4. kohaselt on tema kõrgemalseisev asutus Narva Linnavalitsus. Sotsiaalabiameti direktori volitused tulenevad Narva linna Sotsiaalabiameti põhimäärusest. Hageja ametialaste kohustuste mittetäitmine on seotud sellega, et hageja ei tunnistanud Sotsiaalabiameti direktori distsiplinaarvõimu. Siit tulenes ka hageja keeldumine kinnitada päevakeskuse töötajate nõuetekohane isikukoosseis, üle anda päevakeskuse võtmed haiguse ajal, esitada aruanne tehtud tööst. Psüühiliste tervisehäiretega isikute päevakeskuse põhimääruse p 4.1. kohaselt juhib päevakeskust direktor, kelle määrab ametisse ja vabastab ametist Narva Linna Sotsiaalabiameti direktor. Hageja päevakeskuse direktorina kirjutades kirju abilinnapeale A ei saanud aru, kes on tema tööandja ja kelle ees ta kannab vastutust oma ametikohustuste täitmise eest. Hagejale eraldati töökabinet, mis oli sisustatud mööbliga, hagejale maksti igakuiselt töötasu, päevakeskusele olid aegsasti ostetud vahendid (pesemisvahendid, ämbrid, vaibad jm) patsientide õigeaegse vastuvõtu tagamiseks. Sotsiaalabiamet oli taganud päevakeskuse direktorile tööks vajaliku.

Sotsiaalabiameti direktori 02.05.2002.a. käskkirjaga nr 46 K oli hagejale määratud distsiplinaarkaristusena noomitus tööandja korralduste täitmata jätmise eest. Määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud. Hagejaga lõpetati tööleping 06.05.2002.a. TLS § 86 p 5 alusel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Katseaja jooksul hageja ei täitnud nõuetekohaselt päevakeskuse direktori ametikohustusi: päevakeskuse hoone võeti vastu ehitajatelt 08.03.2002.a., kuid hageja ei kindlustanud päevakeskuse õigeaegset avamist. Päevakeskuse ehitamise vältel oli hageja kohustatud koostama materiaalsete väärtuste hoidmise ja liikumise juhendi; valima ja ette valmistama personali, koostama päevakeskuse sisekorraeeskirjad ja töötajate ametijuhendid. Hageja ei võtnud tööle isegi koristajat, kuigi päevakeskuse klientide vastuvõtuks tuli eelkõige tagada puhtus ja kord. Kohustuste täitmata jätmist tunnistab hageja 29.04.2002.a. seletuskirjas seoses haigusega. Hageja pidi nimetatud dokumendid välja töötama enne hoone ekspluatatsiooni võtmist. Päevakeskuse hoone avamise hetkel ei olnud seal ühtegi töötajat peale direktori. Päevakeskus ei olnud valmis tööks patsientidega. Just sellepärast palus Sotsiaalabiameti direktor hagejalt peale haiguslehelt naasmist aruannet oma tööst kuni haiguslehele minekuni. Hageja keeldus täitmast tööandja seaduslikku korraldust. Sotsiaalabiameti direktori 26.03.2002.a. käskkirja kohaselt oli päevakeskuse avamine ja töö algus kavandatud ajavahemikul alates 01.04.-05.04.2002.a. Käskkirja täitmise kohustus oli F. D, patsientide tööd koordineeris vaneminspektor M. N. Hageja pidi vaid üle andma päevakeskuse võtmed. Sotsiaalabiameti töötajad tulid hageja koju 01.04.2002.a. ja tutvustasid hagejale 26.03.2002.a. käskkirja. Hageja keeldus päevakeskuse võtmeid üle andmast. Alates 08.01. kuni töövõimetuslehele jäämiseni 11.03.2002.a. ei informeerinud hageja juhtkonda kordagi tööde kulgemisest hoones. Töövõimetuslehele jäädes ei teavitanud hageja sellest juhtkonda, ei andnud üle ruumide võtmeid, ei teinud ettepanekut asendaja suhtes ja ei esitanud dokumente. Olles töövõimetuslehel, külastas hageja linnaasutusi. Liikudes ringi oma isiklikul sõidukil, oli tal võimalus võtmete üleandmiseks, mida hageja ei teinud. Hageja süül pidi kostja maksma kommunaalteenuste eest mittetöötavas hoones, mis oli ette nähtud linnaelanikele teenuste pakkumiseks. Töövõimetuslehele jäämiseni ei valmistanud hageja ette vajalikke dokumente, v.a. isikukoosseis, mida direktor ei võtnud vastu mõningate märkuste tõttu. Pärast objekti üleandmist 08.03.2002 tuli tööle vormistada koristaja, kojamees ja spetsialist, kes võtab vastu kliente. Hageja ei olnud seda teinud. 26.04.2002.a. lõppes hageja haigusleht ja 29.04.2002.a. tuli ta tööle. Keskus juba töötas. Hageja ei tundnud selle vastu mingit huvi, ei küsinud direktori käest, kuidas läks keskuse avamine, millised tööd on hetkel teoksil ja milliseid probleeme tuleb veel lahendada. 29.04.2002.a. hommikul tehti hagejale suuline ettepanek esitada dokumendid, millised ta oli ette valmistanud direktori ametikohal töötamise kestel. Ta ei helistanud ega ilmunud Sotsiaalabiametisse terve päeva jooksul vaatamata direktori ja juristi telefoni teel tehtud ettepanekutele. Kui kõik võimalused suuliseks suhtlemiseks olid ammendatud, tehti 29.04.2002.a. käskkiri. 30.04.2002.a. tõi hageja dokumentide asemel seletuskirja, mille kohaselt on talle antud vähe aega. Kuid aega oli tal piisavalt, alates 08.01.-11.03.2002.a., s.o. enam kui kaks kuud. Seega tekitas hageja katseajal ainult probleeme ja näitas, et ta ei sobi sotsiaalasutuse direktori ametikohale- ei oska suhelda juhtkonnaga, kolleegidega, käitus üleolevalt ja ilmutas lugupidamatust teda ümbritsevate inimeste vastu, sooviga mitte alluda. Hageja ei tegelenud oma otseste kohustustega vaid juhtkonna teadmata kirjutas kirju abilinnapeale ja sotsiaalkomisjoni esimehele. Kohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära hageja seletuse, poolte esindajate seisukohad ning tunnistajate ütlused, uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja hinnanud neid kogumis leiab, et hagi on osaliselt tõendatud ja põhjendatud ning kuulub seega ka rahuldamisele osaliselt.

Kuna hageja arvates tema ametikohale määramine ja karistamine Tamara Buldõgerova poolt on vastuolus Narva linna põhimääruse punktiga 10.2.2.3), mille kohaselt linna asutuse juhi määrab ametikohale Linnavalitsus linnapea ettepanekul, siis tuleb kohtul kõigepealt anda hinnang Narva linna Sotsiaalabiameti (edaspidi Sotsiaalabiamet) direktori T. Buldõgerova pädevusele hageja tööle võtmisel, distsiplinaarkorras karistamisel ja töölt vabastamisel. Psüühiliste tervisehäiretega isikute päevakeskuse (edaspidi Päevakeskus) põhimääruse /kinnitatud Narva Linnavalitsuse 30.11.2001.a. määrusega nr 1962/ /kd I, tl 46-48/ punkti 1.5 kohaselt päevakeskus allub otse Narva Linna Sotsiaalabiametile; punkti 4.1. kohaselt päevakeskust juhib direktor, kelle määrab ametisse ja vabastab ametist Narva Linna Sotsiaalabiameti direktor. Narva linna Sotsiaalabiameti põhimääruse /kinnitatud 11.10.2000.a. Narva Linnavolikogu 11.10.2000.a. määrusega nr 51/21/ kd 2, tl 42-45/ punkti 1.1. kohaselt on Narva linna Sotsiaalabiamet Narva Linnavalitsuse ametiasutus /struktuuriüksus/. Eeltoodust tulenevalt olid Sotsiaalabiameti direktoril hageja suhtes tööandja õigused, kohustused ja distsiplinaarvõim. 02.05.2002.a. distsiplinaarkaristus (noomitus) Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse /TDVS/ § 2 kohaselt on distsiplinaarsüütegu töölepingu seaduse /TLS/ § 48 ja 50 nimetatud kohustuse töötajapoolne süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Distsiplinaarkaristuseks on vastavalt TDVS § 3 punktile 1 noomitus, punktile 2-rahatrahv mitte üle töötaja kümnekordse keskmise päevapalga jne. TDVS § 11 kohaselt on tööandja kohustatud vähemalt kahes eksemplaris koostama dokumendi, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse. Üks eksemplar jääb tööandjale, teise annab tööandja töötajale. Käskkirjas peab olema märgitud töötaja nimi, süüteo toimepanemise aeg, süüteo ja muude asjaolude kirjeldus, määratud karistus, dokumendi koostamise kuupäev ja allkirjad. Kohtule esitatud Sotsiaalabiameti direktori 02.05.2002.a. käskkiri nr 36 K vastab TDVS §-s 11 esitatud nõuetele. Sotsiaalabiameti direktori 02.05.2002.a. käskkirjast nr 36 K hagejale distsiplinaarkaristuse määramisest nähtuvad järgmised süüteo asjaolud: „Hr V M, psüühiliste tervisehäiretega isikute Päevakeskuse direktor, käskkirjaga 29-04.2002 a (ilma numbrita) oli kohustatud esitama 30.04.2002.a. aruande teostatud toimingutest Päevakeskuse avamiseks. 30.04.2002 aastal aruanne ei olnud esitatud“. Karistuse määramise käskkirjas on märgitud määratav karistus: „Käskkirja mittetäitmise eest avaldan hr V M noomituse. Alus: TLS paragrahv 50“. Hageja seletuse kohaselt tutvustati talle 29.04.2002.a. käskkirja 30.04.2002.a. kell 15.Kuna Sotsiaalabiamet töötas sel päeval kella 16-ni ning ta pidi dokumentide järel käima Päevakeskuses, ei olnud tal võimalik aruannet selle aja jooksul esitada. Hagejale käskkirja tutvustamine 30.04.2002.a. on tõendatud tunnistaja J.Z ütlustega, kes viibis 30.04.2002.a. jurist G. Alliku kabinetis, kus loeti ette 29.04.2002.a. käskkirja. Mis kell see toimus ja mis päevaks pidi V. M aruande esitama, tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja ütlustel käis V. M raamatupidamises kuna käskkiri oli eesti keeles ja pearaamatupidaja tõlkis käskkirja M. TLS § 50 p 3 kohaselt on töötaja kohustatud täitma õigeaegselt ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi; p 5 kohaselt on töötaja kohustatud viivitamatult teatama tööandjale töökohustuste

täitmist takistavatest asjaoludest. Hageja ei teatanud oma tööandjale, Sotsiaalabiameti direktorile, et talle tutvustati 29.04.2002.a. käskkirja (kohustusega esitada aruanne 30.04.2002.a) alles 30.04.2002.a. kell 15.15 ja tal ei ole võimalik määratud tähtajaks aruannet esitada, vaid kirjutas sellest 02.05.2002.a. abilinnapeale A. A. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagejale distsiplinaarkaristusena noomituse määramine on põhjendatud ja seaduslik. TDVS § 3 punkti 1 järgi hagejale määratud noomitus on kõige leebem distsiplinaarkaristus ning selline tööandja hinnang hageja käitumisele ei ole vastuolus hageja poolt toime pandud süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ega ka eelneva käitumisega (TDVS § 8). Töölepingu lõpetamine Narva linna Sotsiaalabiameti poolt V M 08.01.2002.a. sõlmitud töölepingust nr 77 nähtub, et töötaja asub tööle direktorina Psüühiliste tervisehäiretega isikute Päevakeskusse 08.01.2002.a. Tööleping on sõlmitud määramata ajaks. Töötaja võetakse tööle katseajaga 4 kuud, katseaja viimane kuupäev 07.05.2002.a. Töötaja töö sisuks on vastavalt ametijuhendile. Tööülesandeid annab ja nende täitmist kontrollib vahetult Narva Sotsiaalabiameti direktor. Hageja töötas Päevakeskuse direktorina 08.01.2002.a. kuni 06.05.2002.a., mil Sotsiaalabiameti direktori 06.05.2002.a. käskkirja alusel lõpetati tööleping TLS § 86 p 5 alusel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Hageja viimane tööloleku päev oli 06.05.2002.a. Hageja seletuse kohaselt tema suhtes katseaja kohaldamine ei olnud seaduslik, kuna ta töötas kohakaaslasena Sotsiaalabiametis ajavahemikul 31.08.-31.12.2001.a. Kostja esindate sõnul oli poolte vahel tsiviilõiguslik leping (tööettevõtuleping). Kohtus leidis tõendamist, et kuigi oli välja antud käskkiri nr 32, 31.08.2001.a. /kd II tl 44/“V M kaaskohaga töölevõtmiseks“, töölepingut hagejaga ei sõlmitud. Seda, et poolte vahel oli tsiviilõiguslik leping (tööettevõtuleping), tõendab leping, mille pealkiri on küll tööleping, kuid mis sisult on tööettevõtuleping ja vastuvõtuaktid. /kd II, tl 45-48/. Kohtule esitatud hageja tööraamatu kohaselt töötas ta kuni 07.01.2001.a. Narva Linna Rehabilitatsioonikeskuses kommertsdirektorina. Kohus peab vajalikuks märkida, et TLS § 37 (Kohakaaslus) on kehtetu alates 24.01.2001.a. Vastavalt TLS §-le 33 oli pooltevahelises töölepingus ette nähtud töötajale 4 kuuline katseaeg, et kindlaks teha isikul vajaliku tervise, võimete, suhtlemisalase sobivuse ja kutseoskuste olemasolu nimetatud töö tegemiseks. TLS § 102 kohaselt on tööandjal õigus lõpetada töötajaga tööleping § 86 punktis 5 ettenähtud alusel, kui katseaja tulemused osutuvad ebarahuldavaks. Katseaja tulemusi hindab tööandja.

Tööandja peab töölepingu lõpetamise vaidlustamisel tõendama, miks ta pidas ebarahuldavaks katseaja tulemusi. Kostja esindajate väitel näitas katseaeg, et hageja ei täitnud nõuetekohaselt ametijuhendis sätestatud töökohustusi koostada materiaalsete väärtuste hoidmise ja liikumise juhend, valida ja valmistada ette personal vastavalt koosseisu nimistule, koostada päevakeskuse töötajate töösisekorraeeskirjad ning nende ametijuhendid. Päevakeskuse hoone ekspluatatsiooni võtmise ajaks 08.03.2002.a. ei olnud tööle võetud isegi koristajat. Päevakeskus ei olnud valmis tööks patsientidega. 29.04.2002.a. seletuskirjas põhjendab hageja kohustuste täitmata jätmist viibimisega haiguslehel 11.03.-25.04.2002.a. Hageja keeldus täitmast tööandja

seaduslikku korraldust üle anda päevakeskuse võtmed, takistades päevakeskuse õigeaegset avamist. Hageja ei täitnud tööandja seaduslikku korraldust esitada aruanne tehtud tööst, mille eest hagejat karistati noomitusega. Hageja ei tunnistanud Sotsiaalabiameti direktorit tööandjana, ei osanud suhelda juhtkonnaga, kolleegidega, käitus üleolevalt ja ilmutas lugupidamatust. Kostja väited hageja katseaja ebarahuldavate tulemuste kohta on tõendatud järgmiste tunnistajate ütlustega: tunnistaja A A, kes töötas abilinnapeana, mäletab, et nõupidamisel mis toimus ajavahemikul 08.03.-02.04.2002.a. oli põhiprobleemiks päevakeskuse avamine. Nõupidamisel arutati kuidas lahendada situatsiooni, et hageja käes kes viibis haiguslehel, olid päevakeskuse võtmed. Arutati direktori asetäitja määramist. Muretseti päevakeskuse õigeaegse avamise pärast, linn oli eraldanud renoveerimiseks rohkem kui miljon krooni. Kui toimus hoone renoveerimine oli plaan, kus oli kirjas mida ja millal on vaja teha, et 02.04.2002.a. hoone avada. V. M kirjutas talle ametikirju, neid arutati, kuid hagejale kirjalikult ei vastatud. tunnistaja V V, kes töötas Sotsiaalabiameti sekretärina ütlustel pidid nad päevakeskuse avama kiiremas korras. Keskuse avamine oli seotud haigete rehabilitatsiooniga. T. Buldõgerova palus, et tunnistaja käiks hagejal kodus, tutvustaks teda 26.03.2002.a. käskkirjaga, mille kohaselt päevakeskuse avamine oli määratud 01.-05.2002.a. Hageja tutvus käskkirjaga, kirjutas alla et on nõus, võtmed lubas M ise üle anda. Kolleegidele oli arusaamatu miks V. M takistab Päevakeskuse avamist; tunnistaja F D ütlustel kutsuti ta 26.03.2002.a. Sotsiaalabiameti direktori juurde. Direktor andis talle käskkirja tema määramise kohta päevakeskuse direktori kohusetäitjaks. Tunnistajal paluti V. M ühendust võtta, kelle käes olid võtmed. Tunnistaja pidi päevakeskuse esimese grupi avama kuni 05.04.2002.a. Tunnistaja võttis hagejaga ühendust, lepiti kokku kohtumine. T. Buldõgerova palus et tunnistaja võtaks käskkirjale V. M allkirja. Tunnistaja näitas hagejale käskkirja, mille peale hageja ütles, et kas tal /so T.Buldõgeroval/ on õigus käskkirja teha, kes ta üldse on. Hageja ütles tunnistajale, et kas ta ei tea, millised sõbrad tal linnavolikogus-ja valitsuses on, ta helistab kohe neile. Tunnistaja küsimusele kuidas hageja saab nii rääkida oma tööandajast, vastas hageja, et ei saa enam kannatada. Hageja on ikkagi direktor ja ei anna võtmeid niisama. Tunnistaja ütles hagejale, et need on hageja ja direktori vahelised suhted, aga hageja peab täitma käskkirja ning üle andma võtmed. Hageja vastas et tal on materiaalsed väärtused mille eest ta vastutab ja tema võtmeid ei anna. Tunnistaja sõnul hoones peale remonti mingeid väärtusi ei olnud. Tunnistaja kirjutas ametikirja et ei ole võimalik täita käskkirja, sest hageja ei anna võtmeid. Tunnistaja jätkas kohustuste täitmist, tellides mööblivabrikust mööbli, leppis kokku humanitaarabi toimetamisest, seal oli ka mööblit. Kui mööbel kohale jõudis, helistas tunnistaja T. Buldõgerovale, et ei pääse majja sisse. Siis saadeti keegi hagejale koju võtmeid küsima, hageja neid ei andnud. Tunnistaja kirjutas teise ametikirja seletades et mööbel toimetati kohale aga maha laadida ei saa, sest majja sisse ei pääse. Tunnistaja ütlustel pärast seda oli T. Buldõgerova sunnitud kutsuma abilinnapea A. A, kes võttis hageja ühendust seletades et hageja peab võtmed andma. Hageja andis, aga ainult esimesest grupist, kuigi seal oli nii palju ruume, kus oli must. Hageja andis vaid välisukse ja 1 ruumi võtme. Töötajate nimekirja ei olnud. Tunnistaja pidi tööle vormistama koristaja, kes võeti tööle 01.04.2002.a., kuna ei olnud pitsatit ja registreerimistunnistust. Puudusid ametijuhendid. Hageja kahe kuu jooksul enne haigestumist ei olnud midagi teinud. 09.04.2002.a. päevakeskus registreeriti, sellega tegeles arvatavasti Sotsiaalabiameti jurist;

tunnistaja M N töötas erivajadustega isikute sotsiaalabiameti osakonnas. Tunnistaja kureeris ka avatava psüühiliste tervisehäiretega isikute päevakeskuse avamist. Tunnistaja oli määratud keskuses vastutavaks isikuks, korraldades seminare, kus osalesid ka tulevased päevakeskuse töötajad. Vastavalt käskkirjale pidi 05.04.2002.a. töötama 1 grupp. Välja olid kirjutatud suunamiskirjad. Enne avamist tuli üle vaadata ruumid. Hageja oli haiguslehel, tema kohusetäitjaks oli määratud F. D, kelle sõnul ei ole võimalik saada keskuse võtmeid. Tunnistaja kirjutas ametikirja paludes viia üle keskuse avamine 10. või 12. aprillile, kuna tunnistajal ei olnud võimalik vaadata ruume. Tunnistaja organiseeris seminare, hageja tagas tulevaste töötajate osalemise. Tunnistajale tundus et mõned inimesed ei olnud tööks ette valmistatud. Keskuse avamiseks vajaliku viis lõpuni F. D; tunnistaja V T sõnul kutsus D ta 02.04.2002.a. keskusesse sotsiaaltöötajaks. Keskus pidi avatama 05.04.2002.a. Töölepingu sõlmis, ametijuhendiga tutvustas ja töökoha näitas tunnistajale F. D. Keskuse töö alustamisel olid probleemid. Koristaja oli tööle võetud hilja, ruumid ei olnud ette valmistatud. Koos koristajaga valmistas tunnistaja ette ühe ruumi 11.04.2002.a, kuna 12.04.2002.a. pidi toimuma keskuse avamine, mis ka toimus. 12.04. võeti keskusesse esimesed kliendid. Kuna edaspidi oli plaanis võtta vastu teisi kliente, tuli ette valmistada ka teised ruumid. Pesemisvahendeid ei olnud, F. D laenas need teistelt asutustelt. Hakati ette valmistama teise korruse ruume. Kõikidesse ruumidesse juurdepääsu ei olnud. Esimene korrus oli täielikult suletud ja teine sissepääsu uks. Teisel korrusel oli üks ruum kinni, vist tualettruum ja duširuum. 06.05.2002.a. tööle tulles sotsiaalabiameti raamatupidaja tutvustas tunnistajale käskkirja tema määramise kohta Päevakeskuse direktoriks. Tunnistaja pidi hagejalt saama dokumentatsiooni. Keldris nägi tunnistaja pesemis- ja hügieenivahendeid. Tunnistaja J P, kes oli ajavahemikul 1999.a. kuni 2002.a. linnavolikogu liige ja Sotsiaalkomisjoni esimees, ütlustel oli ta teadlik V. M ja T. Buldõgerova vahelistest konfliktidest jaanuar- mai 2002.a. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja on põhjendanud tööandja hinnangut hageja katseaja tulemuste kohta. Kohtus leidis tõendamist, et lisaks puudustele Päevakeskuse direktori töökohustuste täitmisel puudus hagejal asutuse juhi tööks vajalik suhtlemisoskus ja valmidus meeskonnatööks. Tööandja on pädev otsustama töötaja sobivuse üle direktori ametikohale ja ta luges Vadim Muravjovi katseaja tulemused ebarahuldavaks. Kohus peab tööandja hinnangut objektiivseks. Kohus ei loe asjasse puutuvaks järgmisi tõendeid: akt 17.06.2002.a., T.K ametikiri 30.05.2002.a., Narva Linnavolikogu revisjonikomisjoni esimehe kontrolli tulemused 11.09.2002.a., Narva Linna Sotsiaalabiameti 18.10.2002.a. kiri Ida-Viru Maavalitsusele, mis on koostatud peale hagejaga töösuhte lõppemist ja ei saa olla tõenditeks, mille alusel saaks hinnata hageja katseaja tulemusi. Kohus jätab tähelepanuta järgmised tõendid: Sotsiaalabiameti töötajate 08.03.2002.a. ametikirja, V.V ametikirja 01.04.2002.a., F.D seletuskirja 02.04.2002.a. ja ametikirja 28.03.2002.a., M.N ametikirja 01.04.2002.a., kuna protsessiosalisteks mitteolevate isikute kirjalikud seletused ei ole tõendiks. Kohus kuulas poolte taotlusel nimetatud isikud üle tunnistajatena. Hüvitis lõpparve maksmisega viivitamise eest

Palgaseaduse § 29 kohaselt lõpparve maksmisega viivitamise aja eest on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitist keskmise palga ulatuses Eesti Vabariigi töölepingu seaduses sätestatud korras. TLS § 119 lg 2 kohaselt lõpparve kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Kostja oli kohustatud välja maksma lõpparve 06.05.2002.a. väljamaksmine toimus 18.03.2005.a. Kohtuistungil hageja esindajad tunnistasid hageja nõuet lõpparve kinnipidamise eest viivise nõudes ühe kuu keskmise palga ulatuses. Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hüvitis ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kohus lähtub hüvitise arvutamisel Sotsiaalabiameti 13.01.2006.a tõendist /kd II tl 202/. Hageja ei vaielnud vastu kostja poolt esitatud töötasu arvestusele. Keskmise palga arvutamise korra /Vabariigi Valitsuse 15.08.2001.a. määrus nr 275/ § 2 lg 2 alusel on hagejal õigus saada hüvitist 3645 krooni, millest väljamaksmisel tuleb teha kõik seaduses ettenähtud mahaarvamised.

Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku /TsMS/ ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne 01.01.2006.a. alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 01.01.2006.a. kehtinud TsMS-s sätestatut. TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kohus leiab, et rahuldades hagi osaliselt, on põhjendatud jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Lähtudes TsMS § 64 lg 1 kuulub kostjalt väljamõistmisele riigituludesse riigilõiv summas 280 krooni.

/allkiri/ Geete Lahi Kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu kusjuures ringkonnakohus otsustas:

RESOLUTSIOON

08.12.2006 kohtuotsusega,

lõpparve maksmisega viivitamise eest summas 3645 krooni.

V

M

kasuks

hüvitis

lõpparve

kinnipidamise eest summas 6949,80 (kuus tuhat üheksasada nelikümmend üheksa krooni 80 senti) krooni.

Poolte menetluskulud jätta V M kanda.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.