2-05-3081/1 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034800017 viitenumber 2800049777 SEB Eesti Ühispangas. Edasikaebamise kord Hageja ei oma vastavalt TsMS §-le 420 lg 1 õigust apellatsioonkaebuse esitamiseks. Kostjal on õigus esitada kohtuotsuse peale kaja Harju Maakohtule 28 päeva jooksul alates kohtuotsuse avalikult kättetoimetamisest. Tagaseljaotsus loetakse kostjale avalikult kättetoimetatuks 20 päeva möödumisel resolutsiooni avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded teistkordse ilmumise päevast. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõuded kostja vastu 17.06.2005.a. Tallinna Linnakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid MM(edaspidi kostja) ja AS Ü(edaspidi hageja) 08.11.1996.a. Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingu. Lepingu allkirjastamisega kinnitas kostja, et on tutvunud ja kohustub täitma pangakaardi kasutamise lepingu tingimusi ja panga hinnakirja. Pärast arvelduskonto avamisest ja maksekaardi lepingu sõlmimist on kostja maksekaardiga võtnud sularahaautomaatidest välja raha ning teostatud tehinguid, ületades kokku 4908,70 krooni ulatuses arvelduskonto jääki. Seega on kostja sooritanud maksekaardiga tehinguid ja tekitanud hagejale kahju 6579,49 krooni. Lepingu alusel väljastati kostjale isiklikuks kasutamiseks salajase PIN koodiga maksekaart. Lepingu p. 1.2 järgi on kaart panga omand. Lepingu p 7.1 järgi kohustus kostja hoidma kaarti hoolikalt ning mitte andma seda üle teistele isikutele. Punkt 7.2 järgi kohustus kostja hoidma saladuses ja kaardist eraldi asetsevalt temale kuuluvat PIN koodi. Punkt 7.3 järgi kohustus kostja koheselt informeerima hagejat, kui ta on kaotanud valduse kaardi üle. Punkti 7.4 järgi kohustus kostja järgima panga poolt määratud arvelduste korda. Punkti 7.9 järgi peab kostja korvama hagejale kõik kaardi valdaja (kostja) kohustuse mittetäitmisest tulenevad kahjud. Lepingu p. 8.1 alusel kohustub kostja tasuma pangale kõik kaardiga tehtud kulutused, teenustasud ja muud kaardiga seonduvad summad. Lepingu p. 3.4 järgi ei vastuta pank kostjale pangast olenematutel asjaoludel tekitatud kahju eest. Kostja võis pangakaardiga õiguslikul alusel teostada tehinguid konto jäägi ulatuses. Konto omanikul ehk kostjal on hagejaga sõlmitud arvelduslepingust ja pangakaardi kasutamise lepingust tulenevalt nõudeõigus hageja vastu üksnes kontol olevate vahendite (kontojäägi) osas (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 02.11.1999 a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-99). Kuigi pangakaardi kasutamise lepingus ei olnud üheselt sätestatud, et kaardi valdajal on lubatud teha lepinguga kokkulepitud toiminguid üksnes kontol olevate rahaliste vahendite piires, ei anna ka nimetatud leping kaardi valdajale õiguslikku alust kasutada kaardiga seotud arvelduskontot suuremas summas, kui kontol raha on. Tulenevalt eeltoodust andis kliendi isikliku tunnuskoodi (PIN-koodi) kasutamine Pangale aluse eeldada, et pangakaardi kasutamisel (sularaha väljavõtmisel) on juhise kaardiga seotud konto debiteerimiseks andnud just nimelt klient. Seega tuleb kliendi poolt kasutatud summasid, mis ületasid kaardiga seotud arvelduskontol olnud vahendite summat, käsitleda kliendi poolt alusetult omandatud varana. Vara alusetust omandamisest tulenevat nõuet ei välista asjaolu, et Pank ja kaardi valdaja olid samal ajal omavahel seotud lepingulise (VISA Electron pangakaardi kasutamise lepingust tuleneva) võlasuhte kaudu.

2 – 05 – 3081 Kostjal käitumise tulemusena on vähenenud hageja vara, mille kostja peab hagejale tagastama. Vastavalt TsK § 477 lg-le 1 on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Alusetu rikastumise sätete kohaldamiseks tuleb samuti tuvastada, et hageja vara on ka vähenenud. Eeltoodud seisukohtadest lähtuvalt nähtub, et kostjal puudus õiguslik alus kokku 4908,70 krooni saamiseks. Pangasüsteemi tehnilise iseärasuse tõttu sai see küll võimalikuks, kuid see ei anna kostjale õiguslikku alust raha endale jätta ning peab selle hagejale tagastama. Arvelduskonto väljavõttega on tõendatud, et kostja pangakaardiga on sularahaautomaadist kostjale väljastatud salajase tunnuskoodiga (PIN koodiga) pangakaarti kasutades võetud välja raha kostja arvelduskonto vabade rahaliste vahendite jääki ületavas summas. Tehingute tegemine tegelikke rahalisi vahendeid ületavas summas sai võimalikuks järgneval põhjusel: Osaliselt 1996.a. sügisest ning suuremahulisemalt 1997. aastast alustas hageja kulukaid infotehnoloogilisi töid pangakaartide protsessori I AS automaadiserverilt oma majasisese automaadiserverile üleminekuks. Automaadiserver on lüli, mis reguleerib sularahaautomaatidest tulevaid päringuid ja edastab neid vastavalt tehingu parameetritele teistele osapooltele. Üleminekuperioodil paigaldas Üuusi sularahaautomaate ainult ühendatuna oma automaadiserveriga, samas varasemal perioodil paigaldatud sularahaautomaadid ning kõik ülejäänud pankade sularahaautomaadid kasutasid kaarditehingute autoriseerimiseks I ASi autoriseerimisserverit ning sinna jäädvustatud kaartide vabu vahendeid. Seega töötas samaaegselt Ükaartide jaoks kaks erinevat autoriseerimisekeskust, kusjuures oma server töötas otse kontol olevate vabade vahendite vastu (arveldused pangakontoris) ning I AS autoriseerimisserver kasutas perioodiliselt uuendatud kaartide vabade vahendite arvestust. Samasugust infotehnoloogilist lahendust kasutasid Põhjamaades mitmed muud suurpangad. Kuna Üja I ASi autoriseerimisserverid ei vahetanud andmeid reaalajas (on-line), sai võimalikuks, et ühe ja sama kaardiga võeti kahe erinevate süsteemide kasutamise tõttu automaatidest välja rohkem raha, kui oli maksekaardi omaniku enda kontol. Seetõttu läks arveldusarve peale kõigi tehingute laekumist n.ö. miinusesse. Ülemineku kavandamisel ja oma automaadi- ning autoriseerimisserveri juurutamisel lähtus Üeeldusest, et meie kliendid on seaduskuulekad ja kohusetundlikud kodanikud ning ei kasuta teadlikult ja tahtlikult ära süsteemide lahususest tulenevat võimalust võtta automaadist välja rohkem raha kui on nende arvelduskontol. Sarnane süsteem toimis Põhjamaades pikema ajaperioodi jooksul probleemideta. Kostja ei reageerinud AS Ünõudele tasuda Visa Electron pangakaardi kasutamise lepingust tulenev võlgnevus ning AS Üloovutas nõude koos kõrvalnõuetega kostja vastu hagejale AS Üloovutas 01.12.2004.a. hagejale nõude kostja vastu summas 4908,70 krooni. Samuti tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt nõudega seotud viiviste tasumist. Hageja nõudis kostjalt korduvalt suuliselt ja kirjalikult alusetult omandatud vara tagastamist, kuid kuni käesoleva hetkeni ei ole võlgnik kohustist täitnud ja nõuet rahuldanud. Ärakiri hageja poolt kostjale edastatud võlateatisest on hagiavalduse lisa nr 8.

Kostja võlgneb hagejale alusetult omandatu tagastamata jätmisest tulenevalt järgnevad summad: 1) põhisumma 4908,70 krooni (arvestatud nõude loovutamise hetke seisuga) 2) viivised summas 1670,79 krooni (arvestatud hagiavalduse esitamise hetke seisuga). Kuna kostja on viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, tuleb kostjal vastavalt TsK § 231 lg 1 tasuda viivist. Hageja on arvutanud viivist alates 01.01.1999.a. vastavalt seadusele 3 % aastas, alates 01.07.2002.a. 7 % aastas ja alates 01.05.2004.a. 6 kuu EURIBOR + 7% aastas põhisummalt 4908,70 krooni. Seisuga 10.06.2005.a on kostja viivisvõlg hageja ees 1670,79 krooni. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sama seaduse § 11 sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Tsiviilkoodeksi § 477 lg 1 kohaselt, isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Võlaõigusseaduse §-st 164 lg 1 ja 2 tulenevalt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku vastu üle anda teisele isikule ja nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Vastavalt tsiviilkoodeksi §-dele 191 ja 192 on kostja kohustatud tasuma kohustise mittetäitmise korral leppetrahvi (viivist). Võlaõigusseaduse §-st 167 lg 3 tulenevalt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Tsiviilkoodeksi § 231 lg. 1 alusel on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivist. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ja VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Lähtudes ülaltoodust ja juhindudes tsiviilkoodeksi §-st 191, 192, 231 lg 1, 477 lg 1; võlaõigusseaduse §§-st 164 lg 1 ja 2, 167 lg 3; tsiviilkohtumenetluse seadustiku §§-st; 60 lg 1; 61 lg 1 p 1, palub hageja mõista kostjalt välja põhivõlana 4908,70 krooni ja viivisena 1670,79 krooni. Lisaks palub hageja kostjalt enda kasuks välja mõista hageja kohtukulud, mis koosnevad hagi esitamisel tasutud riigilõivust summas 560,00 krooni, OÜ AKTIVA 2 – 05 – 3081 FINANTS poolt volitatud esindajale makstud tasust õigusabi eest summas 328,97 krooni ning hageja poolt Ametlikes Teadaannetes kohtukutse avaldamise tasust 200,00 krooni.