Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-131-04 Otsuse kuupäev Tartu, 17. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja P. Jerofejev, liikmed H. Jõks ja T. Tampuu Kohtuasi OÜ Jõe Motell (pankrotis) hagi AS-i ERGO Kindlustus vastu kindlustushüvitise ja viivise väljamõistmiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/587/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ Jõe Motell (pankrotis) kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 25. oktoober 2004. a Istungil osalenud isikud Kassaatori lepinguline esindaja vandeadvokaat Aare-Heino Raig ja vastustaja lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman. Resolutsioon
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. mai 2004. a otsus osas, millega jäeti AS-lt ERGO Kindlustus viivis välja mõistmata, ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.OÜ Jõe Motell esitas 6. detsembril 2001. a hagi ja palus AS-lt ERGO Kindlustus välja mõista kindlustushüvitise summas 4 948 805 krooni ning viivise summas 510 473 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17. märtsil 1998. a varakindlustuslepingu (kindlustuspoliis nr 099164) ajavahemikuks 18. märtsist 1998. a 17. märtsini 1999. a. Poliisil on märge, et kindlustuslepingu lahutamatuteks osadeks on riski hindamise küsimustik nr 099164, kindlustuspakkumine E 81703/2, varakindlustuse tingimused V 101*1997/1, V 104*1997, V 110*1997 ja kindlustatava vara nimekiri. Kindlustuspoliisi järgi kindlustati muu hulgas tuleriski vastu Vigala vallas Päärdu külas asuv OÜ Jõe Motell hoone, inventar ja kaup; kindlustussummaks lepiti kokku 6 250 000 krooni; kindlustusvõtja omavastutuseks 10 000 krooni.
16.
aprillil 1998. a toimus kindlustusobjektil tulekahju. Kriminaalasja nr 98670157 materjalide kohaselt oli tulekahju põhjuseks süütamine. Samal päeval esitas hageja kostjale avalduse kindlustushüvitise saamiseks. Kindlustusandja vähendas 15. juuni 1998. a otsusega nr 80632144 kindlustushüvitise väljamaksmist 100% võrra, s.t otsustas jätta hüvitise maksmata seoses hagejapoolse riski suurendamisega kindlustusobjektil ning sellest kostjale teatamata jätmisega. Tulekahjus hävisid täielikult kindlustatud hoone, inventar ja kaup ning kostjal puudus õiguslik alus hüvitise väljamaksmisest keeldumiseks või hüvitise vähendamiseks. Hageja ei ole esitanud kostjale ebaõigeid andmeid ega suurendanud riskiastet ilma kostja nõusolekuta. Elektri väljalülitamine kindlustatud hoones ei ole hinnatav riskiastme suurendamisena, kuna hagejal ei olnud kohustust tagada objektil pidev elektrienergiaga varustatus. Samuti ei pidanud objektil olema ööpäevaringselt töötajaid ega valvet. Hageja vaidlustas riskihindamise küsimustiku, mille kostja esitas kohtule kindlustuslepingu lisana, kuna selle number ei ühti kindlustuslepingus viidatud lepingu lisa numbriga. Tekkinud kahju suuruseks hindas hageja kokku 4 958 805 krooni (hoone hävimisest 4 718 805 krooni, inventari hävimisest 200 000 krooni ja kauba hävimisest 40 000 krooni), millest hageja palus
pärast 10 000 krooni suuruse omavastutuse mahaarvamist välja mõista 4 948 805 krooni. Ühtlasi palus hageja tsiviilkoodeksi (TsK) §-de 230 ja 231 alusel kostjalt välja mõista viivise summas 510 473 krooni. Kuna kostja ei ole maksnud hagejale kindlustushüvitist, siis sattus ta hüvitise maksmisega viivitusse kahe nädala möödumisel hüvitamisotsuse tegemisest. Menetluse käigus muutis hageja nõude suurust ja palus kostjalt välja mõista hoonekahju hüvitamiseks 3 778 000 krooni, lammutus- ja koristuskulude hüvitamiseks 232 000 krooni, inventari hävimise hüvitamiseks 200 000 krooni, kauba hävimise hüvitamiseks 40 000 krooni " kokku 4 240 000 krooni, ning viivist 547 134 krooni. 8. detsembril 2003. a suurendas hageja viivisenõuet 692 456 kroonini ja lõplikuks nõudeks jäi 4 932 456 krooni.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et kindlustusandjal oli kindlustuslepingust tulenev õigus vähendada hüvitist kuni väljamaksmisest keeldumiseni, kuna hageja oli lepingu sõlmimisel andnud ebaõiget informatsiooni. Kostja tahe oli kindlustada riske objektil, kus töötati ööpäevaringselt. Tulekahju toimumise ajal oli kindlustusobjekt valveta ja elektrita. Hageja ei informeerinud kostjat neist muudatustest, suurendades kostja teadmata ja nõusolekuta kindlustusobjektil oluliselt kindlustusriski. Kostja arvates on kindlustatud hoone taastamisväärtuseks 2 155 175 krooni, inventari ja kauba hävimine on tõendamata ning lammutus- ja koristustöid ei pea hüvitama, kuna hageja ei ole tõendanud tegelikke kulusid. Tsiviilkoodeksi sätteid viivise kohta ei tule kohaldada.
3.Tallinna Linnakohus rahuldas 29. jaanuari 2004. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 493 245 krooni hoone, inventari ja kauba hävimisest tuleneva kahju hüvitamiseks. Lammutus- ja koristustööde osas esitatud nõude summas 232 000 krooni ja viivisenõude summas 692 456 krooni jättis kohus rahuldamata. Kohtukulud jäid poolte kanda. Linnakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud kindlustusleping nr 099164 ja selles, et 16. aprillil 1998. a toimus kindlustusobjektil kindlustusjuhtumina käsitatav tulekahju. Pooled vaidlesid selle üle, millistel tingimuselt kindlustusleping sõlmiti ning kas hageja on lepingutingimusi rikkunud. Kohus tuvastas, et kindlustusleping sõlmiti 16. aprillil 1998. a, mil kirjutati alla kindlustuspoliis. Lepingu sõlmimisel koostati vaid üks riskihindamise küsimustik, mis on tõendina kohtule ka esitatud. Kuna lepingu sõlmimisel valmistati ette mitu poliisi, s.o nr-d 099162, 099163 ja 099164, millest alla kirjutati poliis nr 099164, on sellest tingitud ka numbriparandus küsimustikul. Tõendamata on hageja väide, et uue poliisi koostamisega koostati ka uus küsimustik. Seega tuleb esitatud riskihindamise küsimustik lugeda kindlustuslepingu lahutamatuks osaks. Eelneva alusel leidis kohus, et hageja on rikkunud lepingu tingimusi ja oluliselt suurendanud kindlustatud riske, s.h ka tuleriski. Riskihindamise küsimustikuga on tõendatud, et kindlustataval objektil oli lepingu sõlmimise ajal neljas vahetuses tööre"iim ja igas vahetuses pidi olema valvur. Vaidlust ei ole selles, et kindlustatud hoones lülitati elekter välja 14. aprillil 1998. a ja sellest ajast jäi objekt ka valveta. Kohus leidis, et hageja oleks pidanud säilitama valve ka pärast elektri väljalülitamist, sest valve olemasolul oleks tulekahju tekkimise risk olnud tunduvalt väiksem ning võimalused tule levimise tõkestamiseks ja tagajärgede ärahoidmiseks suuremad.
Kohus leidis, et hageja rikkus varakindlustuse tingimuste p 17, mille kohaselt on kindlustusvõtja kohustatud kindlustusperioodi jooksul hoiduma riskiastme suurendamisest ilma kindlustusandja nõusolekuta; riski suurendamisest teada saamisel teatama sellest koheselt kindlustusandjale; samuti teatama kindlustusandjale olulistest muudatustest ettevõtte tegevuses ning kõrvaldama riskiastet suurendavad tegurid, kooskõlastades vastavad meetmed vajadusel kindlustusandjaga. Ettevõtte majandustegevuse lõpetamine kindlustatud objektil on käsitatav olulise muudatusena, millest pidanuks hageja kindlustusvõtjat koheselt informeerima. Kindlustushüvitise suuruse osas leidis linnakohus, et selle määramise aluseks on kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud varakahju olemasolu ja selle suurus. Kohus võttis objekti taastamisväärtuse leidmisel aluseks ekspert A. Tammiku arvamuse, mille kohaselt hävis hoone tulekahjus 89,5% ulatuses ning hoone taastamisväärtuseks oli enne tulekahju toimumise aega 2 155 175 krooni; samuti OÜ EKE Nora kalkulatsiooni, mille kohaselt on motellihoone eeldatav ehitusmaksumus 2 938 060 krooni (3 133 790 krooni miinus lammutustööde maksumus 195 730 krooni). Kohus ei arvestanud ekspertide L. Sõmeri ja T. Rattasepa arvamusega, kuna nende arvamuses on jäetud kohtu küsimusele vastamata. Eelneva põhjal leidis kohus, et hoone osas on tulekahju tagajärjel tekkinud varakahju 2 546 617 krooni 50 senti. Tules hävinud inventariga tekkinud varakahju osas leidis kohus, et hageja ei ole esitanud tõendeid, mis vaieldamatult kajastaksid kindlustatud inventari olemasolu hoones tulekahju toimumise ajal. Samuti on tõendamata selle maksumus vahetult enne tulekahju. Sellest tulenevalt jagas kohus inventari kahju nõude tõendamatuse riski poolte vahel võrdselt ning leidis, et hageja kahju inventari hävimisest tuleb hinnata 100 000 kroonile. Hageja nõude kauba hävimisest tekkinud varakahju hüvitamiseks rahuldas kohus osaliselt. Kauba hävimisest tekkinud kahju osas jättis kohus nõude tõendamatuse riski hageja kanda. Kuna motellikompleksis lõppes tavapärane majandustegevus 14. aprillil 1998. a, on tõepärane, et kauba jääk oli tulekahju toimumise ajaks lepingu sõlmimise ajaga võrreldes oluliselt vähenenud. Sellest tulenevalt määras kohus kauba jäägi hinnanguliseks väärtuseks 10 000 krooni. Kohus jättis hageja nõude lammutus- ja koristustööde tegemisest tingitud kahju hüvitamiseks summas 232 000 krooni rahuldamata tõendamatuse tõttu. Varakindlustuse tingimuste p 5.6 järgi hüvitab kindlustusandja kindlustusjuhtumijärgsed koristus-, kaitse- ja esemete ümberpaigutamiskulutused. Seega arvestatakse hüvitis kulupõhiselt. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et ta oleks motellikompleksis lammutus- ja koristustöid teinud. Kokku on tulekahju tagajärjel hagejal tekkinud varakahju kogusummas 2 415 332 krooni 60 senti. Varakindlustuse tingimuste p 23.4 järgi arvatakse kindlustushüvitisest maha kindlustusvõtja omavastutus, s.o käesolevas vaidluses 10 000 krooni. Seega oleks hüvitise arvestuslikuks suuruseks 2 405 332 krooni 60 senti. Varakindlustuse tingimuste p-de 25.3 ja 25.10 kohaselt oli kindlustusandjal õigus kindlustushüvitist vähendada, kuna hageja on kindlustuslepingut rikkunud määral, mis tõi kaasa riskiastme suurenemise, mis mõjutas kindlustusjuhtumi toimumist ja kahju suurust. Kohus leidis, et kindlustushüvitise vähendamine on põhjendatud 80% ulatuses. Seega on hagejal õigus hüvitisele
summas 481 066 krooni 52 senti. Viivisenõude osas leidis kohus, et hageja nõue ei ole põhjendatud. Kindlustusjuhtumi saabumisel makstakse hüvitis välja juhul, kui selleks on täidetud seadusest ja kindlustuslepingust tulenevad eeldused. Varakindlustuse tingimuste p 24 järgi makstakse kindlustushüvitis välja kahe nädala jooksul, alates kõigi kahju tekkepõhjuste ja suuruse kindlakstegemist võimaldavate dokumentide esitamisest. Hageja ei ole kohtueelses menetluses esitanud kindlustusandjale kõiki kahju tekkepõhjuste ja suuruse kindlakstegemiseks vajalikke dokumente. Varakahju suuruse kindlakstegemiseks on tõendeid kogutud alles kohtumenetluses ning kahju suurus on kindlaks tehtud kohtuotsusega. Kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 227 järgi vastutab võlgnik kohustuse mittekohase täitmise eest ainult süü olemasolul. Kohus leiab, et olukorras, kus kahju suuruse kindlakstegemist võimaldavaid dokumente kostja kasutuses ei olnud, ei ole alust hinnata kostja viivitust süüliseks, mistõttu viivisenõue tuleb jätta rahuldamata.
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada rahuldamata jäetud osas ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole õiget riskihindamise küsimustikku kohtule esitatud ja ilma numbrita küsimustik ei ole kindlustuspoliisis viidatud küsimustik nr 099164. Seega ei ole see ka lepingu lahutamatu osa. Kindlustusleping oli sõlmitud ilma ööpäevaringse tööaja ja valve olemasolu tingimuseta. 17. veebruaril 1998. a koostatud numbrita riskihindamise küsimustik ja esimene kindlustuspakkumine nr E82502/5 kaotasid kehtivuse koos 17. märtsil 1998. a koostatud ja allkirjastatud uue küsimustiku ja teise pakkumisega nr E81703/2, mille põhjal vormistati leping nr 099164 ning mis on lepingu lahutamatuteks osadeks. Juurdekirjutatud numbritega küsimustiku koopiad, mille kostja esitas kohtule, on erinevate koopiate redigeeritud koopiad. Kohus jättis tõendina arvesse võtmata G. Lepa ütlused selle kohta, et J. Teesalu soovis kindlustuslepingusse teha muudatusi ja võtta sellest välja ööpäevaringse valve nõude. Kohus märkis, et kostja tegi enne kindlustuslepingu sõlmimist kaks pakkumist, kuid samas jättis need dokumentaalsed tõendid analüüsimata ja hindamata. Kohus jättis andmata hinnangu selle teise pakkumise sisu erinevustele, võrreldes esimese pakkumise tingimustega, eelkõige ööpäevase tööre"iimi ja ööpäevase valve olemasolu nõude puudumisele. Kuna just teine pakkumine allkirjastati 17. märtsil 1998. a, siis ei ole alust seostada sõlmitud lepingut kuu aega varem täidetud riskihindamise küsimustikuga. Kindlustuspoliisi lahutamatuks osaks saab lugeda vaid poliisiga samal päeval vormistatud ja allkirjastatud kindlustuspakkumist nr E81703/2, milles ei ole nõutud füüsilise valve olemasolu võrreldes
25.veebruari 1998. a pakkumisega. Hageja ei ole kindlustuslepingu tingimusi rikkunud. Kindlustuslepingus kokkulepitud riski mõjutavad asjaolud ei muutunud ja hageja ei ole riskiastet suurendanud. Elektrikatkestus ei tõsta tuleriski astet, elektri puudumisest kindlustusandja teavitamine ei olnud hageja lepinguline kohustus. Kohtu järeldus, et elektri väljalülitamisega ning hoone valveta jätmisega suurendas hageja oluliselt tuleriski, on vastuolus kindlustustingimuste p-ga 4.3. Hagejal ei olnud kohustust töötada mingitel kindlatel kellaaegadel või päevadel.
Kohtu tuvastatud kahju suurus ei tulene tõenditest ja on põhjendamatu. Kohus on alusetult arvestanud ekspert A. Tammiku arvamust, kuid jätnud tõenditena kõrvale ekspertide L. Sõmeri ja T. Rattasepa arvamused. A. Tammik ei esitanud arvutusi, millistest materjalide, tööde, mehhanismide hindadest ja muudest kuludest taastamismaksumus koosneb. Ülaltoodu teeb võimatuks arvude õigsuse ja täielikkuse kontrollimise ning arvamuse tõendina hindamise. Kohtu järeldus, et eksperdid L. Sõmer ja T. Rattasepp kasutasid taastamisväärtuse määramiseks 2002. a ehitushindasid ning jätsid seega vastamata kohtu küsimusele taastamisväärtusest kahjujuhtumi toimumise ajal, on vastuolus L. Sõmeri ja T. Rattasepa ekspertarvamusega. Eksperdid märkisid oma arvamuses, et lähtuvad 2002. a hindadest, kuna antud asukohas ehitushinnad hankekorras töödele perioodil 1998. a " 2002. a ei ole märkimisväärselt muutunud. Ainuüksi asjaolu, et eksperdid L. Sõmer ja T. Rattasepp ei jaganud konkreetse objekti osas 2002. a ehitushindasid üldise ehitushinna koondindeksi muutusega 1,156 ning A. Tammik seda tegi, ei anna alust väiteks, et eksperdid ei vastanud kohtu küsimusele. Kohtu järeldus tulekahjujärgselt säilinud hooneosade kasutuskõlblikkuse kohta ei ole põhjendatud ega tugine tuvastatud asjaoludele. Eksperdid L. Sõmer ja T. Rattasepp leidsid, et hoone ükski konstruktsioonelement ei ole ehitise taastamiseks kasutatav. Kohus jättis ebaõigesti välja mõistmata koristuskulude maksumuse. Kindlustustingimustes ei ole hüvitise saamiseks tingimust kulutuste eelneva kandmise kohta. Kohtu järeldus inventari hävimisest põhjustatud kahju tõendamatuse kohta on alusetu. Tunnistaja G. Lepa ütluste kohaselt viis ta enne tulekahju hoonest ära muusikakeskuse ja kõlarid, mis ei olnud kindlustatud. Viivise osas on kohtuotsus vastuolus TsK § 230 lg-ga l ja § 231 lg-ga 1 ning kindlustuslepingu tingimustega. Kahju suuruse kindlakstegemine on kindlustusandja kohustus ja selle täitmata jätmine on kostja süü. Hageja ei jätnud kostjale esitamata ühtki tema käsutuses olevat dokumenti.
5.Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse ja palus linnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Kohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 227 lg-t 1 ja § 231 lg-t 4, kuna ei põhjendanud, miks tuleb kindlustushüvitis 20% ulatuses välja mõista. Kindlustusrisk võib suureneda kindlustusvõtjast sõltuvatel asjaoludel ja temast sõltumatutel asjaoludel. Mõlemal juhul on kindlustusvõtjal kohustus sellest kindlustusandjat teavitada ja teha kõik võimalik, et vähendada kindlustusriski. Juhul, kui kindlustusrisk suureneb kindlustusvõtjast sõltuvatel asjaoludel ja ta ei teata sellest kindlustusandjale, on kindlustusvõtja rikkunud kahte olulist kohustust. Selliste oluliste rikkumiste korral peab kindlustusvõtja arvestama sellega, et kahjujuhtumi korral jääb ta ilma õigusest kindlustushüvitisele. Kohtule esitatud tõendid annavad aluse väita, et kui hageja ei oleks lepingut rikkunud, siis ei oleks risk realiseerunud. Hoone süütamine sai võimalikuks seetõttu, et hoone oli maha jäetud ja täielikult järelvalveta. Kindlustatud hoonet valveta jättes suurendas hageja riskiastet, mis oli keelatud tingimuste p-ga 17.1. Hoone elektrivarustuse katkestamine on riski suurendav asjaolu, millest hageja oleks pidanud kostjat teavitama tingimuste p 17.3 järgi. Hageja pole informeerinud kostjat ka motellis
majandustegevuse lakkamisest ega hoone valveta jätmisest. Lisaks eeltoodule rikkus hageja kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevat riskihindamise küsimustikus antud kinnitust, mille kohaselt on objektil tööaeg 24 tundi ja objektil on igas töövahetuses valvur. Elektrikatkestusel, hoones majandustegevuse lõpetamisel ja hoone valveta jätmisel on otsene seos tulekahjuga. Seega oli kostjal õigus vähendada kindlustushüvitist 100% kindlustustingimuste p-de 25.3 ja 25.10 alusel. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. mai 2004. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse ning vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtukulud jäeti poolte kanda.
7.Ringkonnakohus leidis, et ekslik on hageja väide, mille kohaselt kohtule esitatud küsimustik ei ole sama dokument, mida pooled olid käsitanud sõlmitud kindlustuslepingu osana. Asjas kogutud tõenditest tuleneb, et kindlustuslepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus koostati üks riskihindamise küsimustik, mille pooled allkirjastasid 18. veebruaril 1998. a. Kindlustuslepingu sõlmimisel koostati kaks kindlustuspakkumist: 25. veebruaril 1998. a ja 17. märtsil 1998. a. Mõlemas pakkumises on viidatud 18. veebruaril 1998. a koostatud tellimusele (riskihindamise küsimustikule). Kuna ka hilisemas kindlustuspakkumises on viidatud 18. veebruaril 1998. a koostatud riskihindamise küsimustikule, ei ole millegagi kinnitust leidnud apellandi väide veel muude dokumentide koostamise kohta lepingu sõlmimisel. Pooled sõlmisid ühe kindlustulepingu, mille sõlmimist tõendas poliis nr 099164. Riskihindamise küsimustiku number 099162 on ümber kirjutatud numbriks 099164, kuna riskihindamise küsimustik saab numbri täidetava poliisi blanketil oleva numbri järgi. Tõendatud on, et poliisil tuli muuta kindlustussummasid, mistõttu täideti uus poliis numbriga 099164. Seejuures ei koostatud uut küsimustikku. Apellandi väited dokumenti võltsituse kohta on paljasõnalised. Linnakohus on tõendeid hinnates teinud asjas ainuõige järelduse, et tegelikult koostati vaid üks riskihindamise küsimustik, millise kostja kohtule ka esitas, ning see oli kindlustuslepingu osaks ja pooltele siduv.
8.Linnaohus on õigesti tuvastanud, et hageja kindlustusvõtjana oli rikkunud kindlustuslepingut. Hagejal oli kohustus teavitada kindlustusandjat koheselt riski suurenemisest ja olulistest muudatustest ettevõtte tegevuses. Vaidlust ei olnud selles, et Eesti Energia oli 14. aprillil 1998. a elektrivõla tõttu lülitanud kindlustusobjektil elektri välja. Seoses sellega ei olnud võimalik hoonet kasutada ja majandustegevus motellis lõpetati, töötajad lahkusid ning valve puudus. Tunnistaja G. Lepa ütlustel viidi hoonest ära ka väärtuslikumad esemed. Linnakohus tuvastas õigesti, et hageja suurendas oma tegevusega kindlustusriski ega võtnud midagi ette, hoidmaks objektil valve säilitamisega riski vähemalt samal tasemel. Põhjendamatu ja ekslik on kohtuistungil esitatud hageja väide, et tal ei olnud ajaliselt võimalik teatada kindlustusandjale firma töös tekkinud muudatustest, sest elekter lülitati hoones välja 14. aprillil 1998. a, tulekahju tekkis aga 16. aprillil 1998. a.
9.Kohus tuvastas õigesti, et kostjal oli õigus kindlustushüvitist vähendada, sest hageja rikkus kindlustuslepingut. Hoolimata lepingu rikkumisest ja sellega kaasnenud riski suurendamisest ei saa väita, et hagejapoolse rikkumise puudumisel ei oleks risk saabunud. Tuvastatud asjaolusid kogumis hinnates on kohtu arvestatud hüvituse väljamõistmine 20% ulatuses põhjendatud. Kohus leidis
õigesti, et ainult kindlustusriski suurendamine ei põhjustanud tulekahju, küll aga soodustas seda.
10.Hagejale tekkinud varalise kahju suuruse tuvastamise osas leiab ringkonnakohus, et linnakohtu otsus on õige ja seaduslik ning piisavalt põhjendatud. Kohus jättis õigesti ekspert L. Sõmeri ja T. Rattasepa arvamuse tähelepanuta, kuna eksperdid on hoone taastamisväärtuse määramisel lähtunud 2002. a hindadest. Hoone ei ole säilinud, taastamist tuleks alustada projekteerimisest ja seega saab taastamisväärtuse määrata hinnanguliselt, lähtudes võrdlusmaterjalidest ja keskmistest hindadest.
11.Kauba ja inventari hävimisest tekkinud kahju suuruse määramise osas nõustus ringkonnakohus linnakohtu seisukohaga, mille kohaselt hindas linnakohus vastava kahju suuruseks 100 000 krooni. Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et tules hävis mingeid seadmeid, s.t et hoones oli tulekahju toimumise ajal kindlustatud inventari mingi osa.
12.Kohtuotsus lammutus- ja koristuskulutuste katteks 232 000 krooni väljamõistmata jätmise osas on seaduslik. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei pea hageja koristustööde kulutusi tõendama. Varakindlustuse üldtingimuste p 5.6 kohaselt hüvitab kindlustusandja kindlustusjuhtumi järgselt koristus-, kaitse- ja esemete ümberpaigutuskulutused. Seega lammutus- ja koristustööde puhul on kokku lepitud, et hüvitis on kulupõhine. Hageja ei ole tõendanud lammutus- ja koristuskulutuste kandmist.
13.Viivisenõude rahuldamata jätmise osas on otsus põhjendatud ja seaduslik. Varakindlustuse tingimuste p 24 järgi makstakse kindlustushüvitis välja kahe nädala jooksul, alates kõigi kahju tekkepõhjuste ja suuruse kindlakstegemist võimaldavate dokumentide esitamist. Kuna kahju suurus tehti kindlaks kohtumenetluses ja tuvastati kohtuotsusega, ei ole kostja langenud hüvitise maksmata jätmisega viivitusse ja tema süü puudumisel viivisenõude rahuldamata jätmine oli asjaolusid hinnates õige ja seaduslik.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
14.Hageja esitas apellatsioonikohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
15.Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus vastanud apellatsioonkaebusele osas, millega apellant vaidlustas linnakohtu otsuse tõendite ebaõige hindamise ja seaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus ei ole hinnanud tõendeid vastavalt TsMS § 95 lg-le 1. Käesoleva vaidluse puhul pidi kohus esitatud kirjalike ja suuliste tõendite alusel lahendama küsimuse, kas riskihindamise küsimustik, mille kostja esitas kohtule, on tegelikult 17. märtsil 1998. a sõlmitud varakindlustuslepingu lahutamatu osa või mitte. Kostja ei ole esitanud kohtule riskihindamise küsimustikku nr 099164, mis vastavalt kindlustuspoliisile on lepingu lahutamatu osa. Selle asemel on kostja esitanud taolise küsimustiku ilma numbrita eksemplari ning küsimustiku nr 099162, mis mõlemad on allkirjastatud 18. veebruaril 1998. a. Kindlustusleping sõlmiti alles 17. märtsil 1998. a, mil vormistati ka uus riskihindamise küsimustik. Vastavalt poolte kokkuleppele ei sisaldanud see ööpäevaringse tööaja ning valve tingimust. Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta
apellatsioonkaebuses viidatud kirjalikud ja suulised tõendid, mis viitavad sellele, et nimetatud tingimus jäeti 17. märtsil 1998. a sõlmitud kindlustuslepingust välja. Kohtud ei ole välja selgitanud, millistel asjaoludel tehti kaks pakkumist lepingu sõlmimiseks ega hinnanud kõiki kindlustuslepingu sisu puudutavaid tõendeid. Ühtlasi ei ole ringkonnakohus pööranud tähelepanu apellandi väidetele, mille kohaselt riski mõjutavad asjaolud tegelikult ei muutunud. Kostja on rikkunud kohustust toimida heas usus, kuna kostja ei ole täitnud tavapärast kindlustusandja hoolsuskohustust. Vastavalt varakindlustuse tingimuste p-le 4.3 tõendab kindlustuslepingu sõlmimist kindlustuspoliis, kus fikseeritakse kõik olulised tingimused. Vaidlusaluste tingimuste näol on tegemist eritingimustega, mille kindlustusandja on kohustatud selgelt vormistama ja tõendama. Kindlustusandja ei ole seda kohustust täitnud. Kohus eksis oluliselt protsessiõiguse normide vastu vara kindlustuskahju suuruse tuvastamisel. Kohus ei ole võtnud seisukohta selles, et linnakohtu poolt aluseks võetud eksperdi A. Tammiku arvamuses puuduvad arvutused ja vajaliku algandmed, mistõttu ei ole nimetatud arvamus tõendina arvestatav. Ühtlasi on kohus jätnud hindamata T. Rattasepa tunnistajana antud ütlused selle kohta, et ehitushinna koondindeksit ei saa kasutada konkreetse objekti hindamisel. Inventari hävimisega tekkinud kahju on kassaatori arvates tõendatud kahjustatud vara ülevaatuse aktiga, mistõttu ei ole põhjendatud tõendamatuse riski jagamine ja inventarikahju 50% ulatuses väljamõistmine. Lammutus- ja koristuskulude hüvitamise osas on kohus vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi ja asunud ekslikult seisukohale, et varakindlustuse tingimuste p 5.6 kohaselt on tegemist kulupõhise hüvitamisklausliga. Tulenevalt varakindlustuse tingimuste p-st 18.1 on kindlustusandjal kindlustusjuhtumi tagajärjel kindlustushüvitise maksmise kohustus. Viiviste väljamõistmata jätmine on põhjendamatu ning vastuolus seadusega. TsK § 230 lg-st 1 ja § 321 lg-st 1, samuti varakindlustuse tingimustest tuleneb kindlustusvõtja vääramatu õigus viiviste saamiseks. Seadusest ei tulene alust, mis vabastaks kindlustusandja kohtuvaidluse ajaks kohustusest tasuda viiviseid.
16.Kostja kassatsioonkaebust õigeks ei pea ja vaidleb sellele vastu, leides, et ringkonnakohus on kõiki tõendeid hinnanud objektiivselt ja põhjalikult. Kassaator väidab paljasõnaliselt, et kindlustuslepingu sõlmimisel koostati kaks riskihindamise küsimustikku ja kohus oleks pidanud selle tõendatuks lugema. Hageja ei ole oma väidet tõendanud. Kassaatori käsitlus, mille kohaselt kindlustuspakkumise muutmise tõttu oli hagejal võimalik kindlustusriski suurendada ilma lepingut rikkumata, on meelevaldne ja eksitav ega ole tegelike asjaoludega kooskõlas. Kindlustusriski suurendamine tähendab seda, et objektiivselt on muutunud mingid asjaolud, võrreldes kindlustuslepingu sõlmimise hetke seisuga ja sellest tulenevalt on suurenenud kindlustusjuhtumi saabumise tõenäosus. Heas usus toimiv isik oleks pidanud mõistma, et motellist elektri välja lülitamine ja seetõttu motellis töö lakkamine ning motelli valveta jätmine suurendab oluliselt riskiastet, millest tulnuks kindlustusandjat teavitada. Kui kindlustusvõtja rikub mõnda kindlustuslepingus toodud kohustust, on kindlustusandjal õigus kohaldada
õiguskaitsevahendeid, s.t vähendada kindlustushüvitist kuni nullini. Kahju suuruse kindlakstegemisel lähtus kohus selle eksperdi arvamusest, kes oli vastanud kohtu esitatud küsimusele ning jättis õigesti tähelepanuta L. Sõmeri ja T. Rattasepa arvamused, kuna T. Rattasepa arvamuse kohaselt ei ole ajavahemikul 1998. a kuni 2002. a toimunud ehitushindade tõusu, vaatamata ehitushinnaindeksi pidevale tõusule. Inventari hüvitamist nõudes ei ole hageja tõendanud inventari olemaolu ja maksumust tulekahju eel. Lammutus- ja koristuskulude hüvitamata jätmine on põhjendatud, kuna tunnistaja G. Lepa ütluste kohaselt kandis nimetatud kulutused kohalik vald. Kuna kassaator esitas kahju suurust tõendavad dokumendid alles kohtumenetluses, ei ole viivisenõue põhjendatud.
17.Kohtuistungil jäid pooled varem kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ning esitasid kohtukulude väljamõistmise taotlused. Kassaator palus vastustajalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud summas 38 055 krooni. Vastustaja palus kaebuse rahuldamata jätmisel kassaatorilt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud summas 17 700 krooni.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
18.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb protsessiõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 363 p 2 alusel tühistada osas, millega jäeti viivised väljamõistmata. Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
19.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on tõendeid igakülgselt hinnates põhjendatult leidnud, et õiglane kindlustushüvitis on 493 245 krooni. Apellatsioonikohus on tõendite hindamist ja nendest tehtud järeldusi piisavalt põhjendanud ning kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks kindlustushüvitise väljamõistmise osas.
20.Lammutus- ja koristuskulude katteks 232 000 krooni väljamõistmata jätmise osas on ringkonnakohtu otsus lõppjäreldustes õige. Kolleegium märgib, et lammutus- ja koristustööde hüvitamiseks peab kindlustusvõtja nimetatud tööde maksumuse tõendama. Kui kindlustusvõtja ei ole veel lammutus- ja koristustöid teostanud, on võimalik nimetatud tööde maksumust tõendada ka kalkulatsiooniga. Kui nimetatud tööd on juba tehtud, on kahjuks tegelikult tehtud kulutused, mitte koristus- ja lammutustööde arvestuslik maksumus. Pooled ei vaidle selle üle, et lammutus- ja koristustööd on tehtud. Samas ei ole hageja esitanud tõendeid lammutus- ja koristustööde maksumuse kohta. Seega tuleb nõustuda apellatsioonikohtuga, et selles osas ei saa hüvitist välja mõista.
21.Viivisenõude osas ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et kostja ei ole sattunud kohustuse täitmisega viivitusse, sest kahju suurus tehti kindlaks alles kohtumenetluses ning tuvastati kohtuotsusega, ühtlasi puudus ka kostja süü. Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et hageja pöördus kostja poole kindlustushüvitise väljamaksmise taotlusega. Kostja menetles juhtumit, kuid otsustas hüvitise vähendada nullini, leides, et hageja on rikkunud kindlustuslepingu tingimusi. Vastavalt kohtule esitatud varakindlustuse tingimuste p-le 24.2 makstakse kindlustushüvitis kindlustusvõtjale välja kahe nädala jooksul, alates kõigi kahju tekkepõhjuste ja suuruse kindlakstegemiseks vajalike dokumentide esitamisest. Linnakohus leidis, et hageja ei ole kohtueelses menetluses esitanud
kindlustusandjale kõiki kahju tekkepõhjuste ja suuruse kindlakstegemiseks vajalikke dokumente. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus on viivisenõude rahuldamata jätmise osas seaduslik ja põhjendatud. Kohtud ei ole viivisenõuet rahuldamata jättes välja selgitanud, millised dokumendid jättis kindlustusvõtja kindlustusandjale esitamata, kui ta taotles kindlustushüvitise väljamaksmist. Seega on kohtud jätnud viivisenõude rahuldamata, jättes välja selgitamata asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud. Sellega rikkus kohus TsMS § 227 lg-t 1 ja 330 lg 4, mis võis viia asjas ebaõige otsuse tegemiseni.
22.Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus viivisenõude üle otsustades välja selgitama, millised dokumendid esitati kindlustusandjale kohtumenetluse eel koos kindlustushüvitise väljamaksmise taotlusega ning kas ja kuidas takistas teatud dokumentide esitamata jätmine kahjuhüvitise väljamaksmist.
23.Ühtlasi tuleb asja uuel läbivaatamisel arvestada ka TsK §-ga 227, mille kohaselt vastutab isik kohustise täitmata jätmise eest ainult süü olemasolul. Seejuures tuleb isiku süüd eeldada ning süü puudumist peab tõendama vastutav isik. Nimetatud küsimuse lahendamisel tuleb kohtul anda hinnang ka sellele, et kindlustusandja 25. juuni 1998. a otsuse kohaselt ei jätnud kostja kindlustushüvitist välja maksmata mitte seetõttu, et hageja ei esitanud selleks vajalikke dokumente, mistõttu kindlustusandjal ei olnud võimalik kahju suurust kindlaks määrata, vaid seetõttu, et kostja leidis, et hageja on rikkunud kindlustuslepingut, mistõttu tuleb kahjuhüvitist vähendada 100%.
24.Kassaatori ja vastustaja esitatud kohtukulude väljamõistmise taotlused tuleb läbi vaadata asja sisulisel lahendamisel ringkonnakohtus. P. Jerofejev, H. Jõks , T. Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.