Majandushaldusõigus › Muu

3-13-481 miljonit kakssada kaks tuhat nelisada seitsekümmend kolm eurot 98 senti) ja saamata jäänud tulu hüvitisena 560 745,41 eurot (viissada kuuskümmend tuhat seitsesada nelikümmend viis eurot 41 senti).

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11.12.2017, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Eesti Vabariik ja Edelaraudtee AS sõlmisid 04.06.2009 raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu reisijateveo teenuse tellimiseks, finantseerimiseks ja osutamiseks raudteeinfrastruktuuril perioodil 2010-2014.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) esitas 13.11.2012 Elektriraudtee AS-le e-kirjaga võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-le 1 tuginedes teate nr 7-8/09-01161/007 lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alates 01.01.2014. Ülesütlemisteates selgitati, et 18.06.2009 kuulutas Elektriraudtee AS riigihangete seaduse mõistes iseseisva hankijana välja rahvusvahelise riigihanke „Elektri- ja diiselrongide ost“, mille tingimuste kohaselt oli esimeses etapis hangitavate diiselrongide (10 diiselrongi) hanke viimane tähtaeg 58 2(20)

3-13-481 kalendrikuud pärast lepingu sõlmimist, st hanke võitja peab viimase diiselrongi üle andma hiljemalt 01.01.2015. Mainitud tähtaja määramise eelduseks oli ka potentsiaalsetelt pakkujatelt saadud eelinfo uute diiselrongide tarnevõimaluste osas. Samas selgusid rongide täpsemad tarneajad siiski alles hankemenetluse tulemusena – parima pakkumise teinud osaleja pakkus diiselveeremi tarnetingimusi ajalise varuga. Tootja (Stadler Bussnang AG) on võimeline Elektriraudtee AS-i varustama vajaliku koguse uute diiselrongidega, et võtta Edelaraudtee AS tänane lepingu alusel teenindatav maht üle alates 01.01.2014.

Edelaraudtee AS teatas 12.12.2012 kirjaga nr U-10/344-3, et nende arvates ei ole ülesütlemisteade kehtiv ning ei oma õiguslikke tagajärgi, mistõttu Edelaraudtee AS jätkab lepingu täitmist. MKM-i 31.01.2013 vastuses nr 7-8/09-01161/010 selgitati ülesütlemisteate kehtivust ning Edelaraudtee AS kohustust seda järgida.

Edelaraudtee AS esitas 04.03.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse ja 09.05.2013 kaebuse täienduse, milles palus MKM-i ülesütlemisteade ja vastus tühistada ning juhul kui kohus leiab, et kaebus ei ole esitatud tähtaegselt, siis kaebetähtaeg ennistada. Kaebaja selgitas, et kuigi tema hinnangul on tegemist tsiviilõigusliku lepinguga, on vastustaja 31.01.2013 vastuses väitnud, et tegemist on halduslepinguga. Kuna esineb kahtlus, kas tegemist on avalikõigusliku suhtega, peab kaebaja vajalikuks oma õiguste kaitsmiseks halduskohtule kaebuse esitamist. Ülesütlemisteade ja 31.01.2013 vastus ei ole haldusaktid, vaid tsiviilõigusnormide alusel hindamisele kuuluvad tahteavaldused, mille õiguslike tagajärgede kõrvaldamiseks ei ole vajalik tühistamiskaebuse esitamine. Ülesütlemisteade ja vastus on nii formaalselt kui ka sisuliselt õigusvastased vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54. Järgitud ei ole menetlus- ega vorminõudeid ning puudub ülekaalukate avalike huvide raske kahjustamise oht vastavalt HMS § 102 lg-le 2 või muu mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks vastavalt VÕS § 196 lg-le 1. Leping ise ei sisalda eraldiseisvat ülesütlemise alust. Lepingu lõpetamisel esinevad diskretsioonivead ning rikutud on õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige õiguskindluse printsiipi ja õiguspärase ootuse põhimõtet.

Kohus saab ülesütlemisteate õiguslike tagajärgede olemasolule (või puudumisele) anda hinnangu kohustamisnõude lahendamise raames. Kuna kaebuse eesmärgiks on saavutada poolte vahel 04.06.2009 sõlmitud lepingu täitmine vastustaja poolt kuni 2014. a lõpuni, muudab kaebaja kaebuse eset nii, et kaebaja põhinõudeks on lepingu täitmiseks kohustamise nõue. Keelamisnõude esitab kaebaja täiendava nõudena, kuna on piisav alus eeldada, et vastustaja sõlmib avaliku teenindamise otselepingu Elektriraudtee AS-ga, millega annab juba 2014. a osas vaidlusaluse teenuse osutamise õiguse ilma konkurssi korraldamata üle riigile kuuluvale äriühingule. Kaebaja esitab ülesütlemisteate ja vastuse õigusvastasuse tuvastamise nõude juhuks, kui kohus ei nõustu sellega, et ülesütlemisteate näol on tegemist tsiviilõigusliku tahteavaldusega ja leiab, et ülesütlemisteade on toiming. Tuvastamisnõudele alternatiivsena esitab kaebaja tühistamisnõude vaid juhuks, kui kohus vaatamata ülaltoodule leiab, et ülesütlemisteade (või vastus) on haldusakt.

Tallinna Halduskohus jättis 26.06.2013 määrusega tühistamiskaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kohus nõustus kaebajaga, et ülesütlemisteade ei ole haldusakt, vaid tsiviilõigusnormidest lähtuvalt tehtud tahteavaldus, mille õiguslike tagajärgede kõrvaldamiseks ei ole vaja esitada tühistamiskaebust. Ülesütlemisteate kehtivust või õiguslike tagajärgede puudumist saab kohus hinnata kohustamisnõude lahendamise raames. Kohus jättis kohustamiskaebuse kaebetähtaja ennistamata ja lõpetas menetluse

3(20)

3-13-481 kohustamisnõudes. Kaebus on esitatud kohustamiskaebusele ettenähtud kaebetähtaega oluliselt ületades. Kohus leidis, et kuna kaebaja on kohustamiskaebuse esitanud tähtaja rikkumisega ja kaebetähtaja ennistamiseks alus puudub, tuleb keelamiskaebus jätta läbi vaatamata. Kohus jättis esialgse õiguskaitse abinõu rakendamise pikendamata ja ülejäänud osas esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kohus leidis, et kuna kohustamiskaebus on esitatud olulise hilinemisega ja kaebetähtaeg ennistamisele ei kuulu ning keelamiskaebuse puhul ei ole eeltoodust lähtuvalt täidetud menetlusõigusliku lubatavuse eeldused, siis puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Tuvastamiskaebuse rahuldamine ei too kaasa vahetuid õiguslikke tagajärgi, mistõttu puudub ka vajadus kohtumenetluse ajal kaebaja õiguste tagamiseks esialgse õiguskaitse korras.

Edelaraudtee AS esitas 08.10.2013 ja 10.12.2013 Tallinna Halduskohtule kahjunõude vastustajalt kahjuhüvitise 4 468 108 eurot ja VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras viivise väljamõistmiseks. Kaebaja palus käsitada kahjunõuet põhinõudena ning esitas tuvastamisnõuetena taotlused teha kindlaks ülesütlemisavalduse tühisus või ülesütlemisavalduse õigusvastasus ning MKM-i 19.11.2012 kirja nr 7-8/12-00697/007 õigusvastasus. Edelaraudtee AS loobus 04.04.2014 tuvastamisnõuetest.

AS Edelaraudtee esitas 15.10.2014 kaebuse tervikteksti, paludes mõista riigilt (MKM-i kaudu) tema kasuks välja kahjuhüvitis 3 921 121 eurot (sh otsene varaline kahju 2 247 842 eurot ja saamata jäänud tulu 1 673 279 eurot) ja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 08.10.2013 kuni hüvitisenõude kohase täitmiseni. Kaebaja tõstis 16.11.2015 kahjunõude suuruse 4 177 953 eurole, sh otsene varaline kahju 2 504 674 eurot ja saamata jäänud tulu 1 673 279 eurot.

Kahjunõude suuruse väljaselgitamiseks määras halduskohus 14.05.2015 ja 18.06.2015 määrustega ekspertiisi. Riiklikult tunnustatud finantsekspert Urmas Võimre esitas ekspertarvamuse halduskohtule 18.09.2015 ja parandas selles ilmnenud vea 29.06.2016.

4(20)

3-13-481 Kaebaja on asunud seisukohale, et riigi kavatsus sõlmida otseleping Elektriraudtee AS-ga juba 2014. a-l ei saa olla mõjuvaks põhjuseks lepingu ülesütlemiseks, sest tegemist on otseselt õigusvastase tegevusega. Riigikohus leidis asjas nr 3-3-1-2-14, et Elektriraudtee AS-ga sõlmitud otseleping on õiguspärane. Seega on ekslik väide riigi otseselt õigusvastase tegevuse kohta. Mõjuvad põhjused lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks on märgitud ülesütlemisavalduse p 2 alap-des 2.1-2.8. Ülesütlemisavalduse p-s 2 on selgitatud, et lepingu ülesütlemise mõjuv põhjus hõlmab mitut asjaolu. Arvestama peab nende kumulatiivse toimega. Vastustaja on selgitanud, millistest eeldustest lähtuvalt sõlmiti Edelaraudtee AS-ga leping viieks aastaks, samuti diiselrongide hankega seonduvalt arvesse võetud asjaolusid. Ülesütlemisavalduses on välja toodud ka uue veeremi eelistena vana ees selle turvalisus ja teenuse kättesaadavus, samuti maanteetranspordiga võrreldes konkurentsivõime oluline suurenemine, sealjuures uuest ja säästlikust tehnoloogiast tulenevalt olulisel määral opereerimiskulude vähenemine. Kaebaja juhatuse liige on 26.01.2009 kirjas MKM-le, s.o juba enne lepingu sõlmimist, leidnud, et „Edelaraudtee AS poolt lepingu täitmiseks kasutatav veerem on suures osas amortiseerunud ja oma eluea lõpusirgel“. Sellest kirjast ilmneb kaebaja teadlikkus uue veeremi soetamise möödapääsmatusest. Ülesütlemisavalduse p-s 2.8 on lisaks põhjendustele, miks otsustati anda kogu uus veerem täielikult riigile kuuluva Elektriraudtee AS-i kasutusse ja sõlmida viimasega otseleping avalikku konkurssi korraldamata, esitatud kaalutlused, miks ainult üheks aastaks kaebaja juures uute rongide opereerimisvõimekuse loomist ei saa pidada mõistlikuks. MKM pädeva ametiasutusena on tahet avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks väljendanud ülesütlemisavalduses. Küsimust, kas ilma konkurssi korraldamata uute rongide Elektriraudtee AS-le opereerida andmine vaidlusalustel liinidel oli vastuolus raudteeseadusega, ühistranspordiseadusega ning Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega nr 1370/2007, ei pidanud halduskohus käesolevas asjas vajalikuks üksikasjalikumalt analüüsida. Ülesütlemisavalduses ei ole lepingu ennetähtaegse ülesütlemise õigusliku alusena viidatud lepingu p-le 6.1 ega ka HMS § 102 lg-le 2. Võimalus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks järeldub mh lepingu p-st 6.1, milles sätestatakse ülesütlemise õiguslikud tagajärjed. Seega viide lepingu p-le 6.1 ei ole tehtud mitte viitena iseseisvale õiguslikule alusele lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, vaid selles punktis on sätestatud tagajärjed juhuks, kui üks lepingupool ütleb lepingu erakorraliselt üles ja ülesütlemise põhjuseks ei ole oluline lepingu rikkumine teise lepingupoole poolt. Kaebaja oli juba pakkumust tehes ja lepingueelsetes läbirääkimistes arvestanud võimalusega lepingu ennetähtaegseks ülesütlemiseks ning pooled on kaebaja selle eelduse fikseerinud lepingu p-s 6.1. Lepingu erakorralise ülesütlemise alusena ei ole väidetud ega märgitud ülekaalukate avalike huvide raske kahjustamise ohtu HMS § 102 lg 2 tähenduses. Seetõttu puudub vajadus anda õiguslikku hinnangut kaebaja seisukohtadele, miks kaebaja arvates selline ülekaalukate avalike huvide raske kahjustamise oht puudub. Kuna leping lõpetati HMS § 102 lg 1 ja VÕS § 196 lg 1 alusel, ei kohaldu HMS § 102 lg-d 2 ja 3 ning kahju hüvitamist tuleb nõuda lähtuvalt VÕS-st. Kaebaja väitel pidid enamus asjaoludest (veeremi vanus ja uute rongide saabumine ning paralleelse opereerimise lisakulud) olema vastustajale teada juba lepingu sõlmimisel. Puudub igasugune alus väita, et vastustaja oli juba 2009. a. kaebajaga lepingut sõlmides teadlik sellest, et leping kuulub ennetähtaegselt ülesütlemisele. Kuivõrd lepingu p-s 6.1 on selgesõnaliselt sätestatud, et pooled on kohustatud hüvitama teisele poolele lepingu ennetähtaegsest

5(20)

3-13-481 ülesütlemisest põhjustatud otsese varalise kahju, siis on sellega selgelt piiritletud lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega kaasneva vastutuse ulatus. Lisaks p-s 6.1 kokkulepitule puudus vajadus täiendavalt lepingusse märkida, et hüvitatakse ainult otsene varaline kahju või et saamata jäänud tulu ei hüvitata. Seega on lepinguga välistatud saamata jäänud tulu hüvitamine lepingu ülesütlemisel muul põhjusel kui teise poole oluline lepingu rikkumine. Nõustuda ei saa kaebuses väidetuga, mille kohaselt on riik MKM-i kaudu tunnustanud lepingu p-st 6.1 tulenevat kohustust otsese varalise kahju hüvitamiseks. Õige on, et MKM on lisaks otsese varalise kahju nõudele väljendanud valmisolekut hüvitada kaebajale ka saamata jääv tulu (2014. a. arvestuslik kasum 2 489 000 krooni, s.o 159 075 eurot). Seda on MKM-i 03.06.2013 menetlusdokumendi p-i 3.3 kohaselt tehtud 15.04.2013 poolte läbirääkimistel lepingu kokkuleppel lõpetamiseks. Vastustaja tahe saavutada lepingu kokkuleppel lõpetamine ja selleks kaebajale ka täiendavate, kaebajale soodsate lahenduste pakkumine, sealhulgas 2014. a arvestusliku kasumi summas saamata jääva tulu hüvitamiseks, oli vastustaja pakutud alternatiivne lahendus lepingu erakorralisele ülesütlemisele. See ei anna kaebajale saamata jäänud tulu nõudeõigust lepingu p-i 6.1 alusel olukorras, kus leping on VÕS § 196 lg 1 alusel vastustaja poolt ennetähtaegselt üles öeldud. Edelaraudtee AS-ga on sõlmitud lepingu juurde ja lepingu muudatustena Tartu-Valga ja ValgaKoidula liinide ning Tartu-Koidula liinil Orava-Koidula lõigu osas iga-aastased lepingud. Lepingut ei ole aga muudetud selliselt, et selle p 2.1 ja lisas 5 fikseeritud viieaastane tellimus hõlmaks ka käsitletavaid liine. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et 2014. aastaks oli riik nende liinide osas esitanud kaebajale tellimuse ja sõlminud kaebajaga avaliku teenindamise lepingu. Lepingu ennetähtaegne lõpetamine ei puudutanud neid liine ning nende osas ei saa kaebaja lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tulenevalt esitada kahju hüvitamise nõuet. Lepingu ennetähtaegse ülesütlemisega kaebajale põhjustatud tõendatud otsese varalise kahju määramisel on põhjendatud lähtuda kohtu tellitud eksperthinnangust. Selle järgi põhjustati kaebajale otsest varalist kahju 2 285 547,70 eurot. Sellest kuuluvad maha arvamisele õigusabi ja ekspertide teenustega seotud kulud 51 409,64 eurot. Samuti on ekspert selgitanud kohtuistungil seoses varuosadega, et see, kui suur osa varuosadest arvata kahjusummasse, on meetodi valiku küsimus. Arvestades 2010-2013 keskmist varuosade tarbimist ja varuosade hindamist, on varuosadega seotud kulu 116 219 eurot. Seega on tõendatud otseseks varaliseks kahjuks, mis kuulub vastustajalt väljamõistmisele, 2 147 138,70 eurot. Viivisenõue tuleb jätta rahuldamata (VÕS § 113 lg 4).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6(20)

3-13-481 MKM pakkus Edelaraudtee AS-le võimalust läbi rääkida lepingu jätkamise üle vähendatud mahus või arutada muid võimalusi koostöö jätkamiseks (Ain Tatteri 21.06.2012 e-kiri Edelaraudtee AS-le), kuid Edelaraudtee AS keeldus üheselt, nõudes lepingu jätkamist täies ulatuses (Edelaraudtee AS kiri 03.08.2012 nr Ü-10/344). Määruse 1370/2007 art 1 lõikest 1 nähtuvalt võivad pädevad asutused kooskõlas ühenduse õiguse eeskirjadega sekkuda avaliku reisijateveo valdkonda, et tagada selliste üldhuviteenuste osutamine, mis oleksid muu hulgas mitmekesisemad, turvalisemad, parema kvaliteediga või odavamad kui üksnes turuseadustega reguleeritud teenused. Avaliku huvi selgeks väljenduseks on kasvõi fakt, et sõitjate (st avaliku teenuse kasutajate) arv uute rongide kasutusele võtmisel kasvas hüppeliselt ning see on kasvanud seniajani. Otsese kahju suuruseks hindas kohus 2 846 292,11 eurot, mille arvutamisel võttis aluseks 29.06.2016 täiendava kohtuliku ekspertiisi aruande. Kohus lahutas sellest saamata jäänud tulu 560 745,41 eurot. MKM juhib tähelepanu, et halduskohus tegi arvutamisel ühe euro suuruse arvutusvea, õige tulem on 2 285 546,70 eurot (2 846 292,11–560 745,41). Veelgi enam, kui MKM-i arvutused annavad otsese kahju suuruseks 2 146 751,72 eurot, siis kohtuotsuse p-s 49 ja kohtuotsuse resolutsioonis on selleks 2 147 138,70 eurot. Erinevus, mille ulatuses ei ole kohtuotsuses toodud otsese kahju suurus jälgitav, on 386,98 eurot. Halduskohus oleks pidanud andma kohtuotsuses hinnangu MKM-i korduvalt viidatud, põhjendatud ja tõendatud otsese kahju vähendamise asjaoludele. MKM leiab jätkuvalt, et kohtuotsuses leitud otsese kahju summast tuleks lahutada täiendavalt maha Edelaraudtee AS-i: - töötajate koondamisega viivitamisest tulenevad kulud; - üüri ja rendiga seotud kulud; - 2015. a kindlustuskulude hüvitamine; - liisinglepingute 2015. a intressikulud ning liisinglepingute muutmisest tulenevad kulud; - kontsernikonto intresside hüvitamine; - varuosade müügiga seotud kulud; - renditud veeremi väärtuse mittearvestamisest ja veeremi müügiga arvestamata jätmisest tekkinud kuluhinnangu moonutustega seotud kulud. MKM teavitas Edelaraudtee AS-i lepingu ülesütlemisest 13.11.2012 ehk enam kui aasta enne lepingu lõppemist. Seetõttu oli töötajate koondamisest teavitamisega viivitamine tingitud Edelaraudtee AS-i tegevusetusest, mitte aga MKM-i süül. MKM ei peaks seda kulu hüvitama. Edelaraudtee AS oli igati teadlik lepingu lõpetamisest, tegi sellest lähtuvalt juba varasemalt mitmesuguseid toiminguid, kuid jättis tegemata äritegevust mõjutavad ja võimalikku kahju vähendavad otsesed tegevused, sh töötajate õigeaegne koondamisest teavitamine. Ka enne viidatud kohtumääruse lahendi kättesaamist oli Edelaraudtee AS-l võimalik töötajaid õigeaegselt koondamisest teavitada ning neile soodsa lahendi saamisel koondamine tühistada. Sarnaselt töötajate koondamisest teavitamisega viivitamisega jättis Edelaraudtee AS õigeaegselt teavitamata üüri- ja rendilepingute 010805 EDR RW ning RW-010805/MJY lõpetamise vajadusest. Avaldus saadeti 04.12.2013. Edelaraudtee AS on oma majandusaasta aruannetes kinnitanud, et „ettevõtte kõiki sõlmitud rendilepinguid on võimalik katkestada ilma täiendavate oluliste kuludeta“. Edelaraudtee AS antud selgitustest ilmneb, et lepinguga oli kaetud teenuseid, mida avaliku teenindamise lepingu ülesütlemise tõttu ei olnud võimalik üldse osutadagi ja seetõttu ei saanud ka väljamõistetavaid kulusid tekkida. Üürileping 010805 EDR RW sisaldas muuhulgas 7(20)

3-13-481 turvangukulusid (sh konduktorite vastuvõtt perroonidel ja saatmine konduktorikassani), Balti Jaama diktor-teadustajate ja infopunkti töö ning infotabloode hoolduse ja remondi kulusid, reisijate kahjukindlustuse kulusid, mida aga seoses avaliku teenindamise lepingu lõpetamisega ei olnud vaja enam teha. Seega toob Edelaraudtee AS ise välja, et kahjunõue on teenuste eest, mida tal tegelikult ei olnud võimalik pärast lepingu lõpetamist osutada. Teise rendilepingu puhul (RW-010805/MJY) kinnitab Edelaraudtee AS, et osa renditud ruumidest oli vastavalt MKM-i infole tõesti juba enne avaliku teenindamise lepingu lõpetamist välja renditud teisele kasutajale. Edelaraudtee AS poolt üüritud pinnal või pinnal, mille kulusid kattis Edelaraudtee AS, tegutseb juba 2013. a novembrist kauplus Selver. Uue rentnikuga lepingu sõlmimisest teavitati juba 27.06.2013 ehk viis kuud enne Edelaraudtee ASi poolt üürilepingu ülesütlemise avalduse saatmist. Seega ei jäänud üürileandjal Edelaraudtee AS-i lepingu ülesütlemisega seoses üüritulu (täies määras) saamata. Kuna eelnimetatud kahjud tekkisid osaliselt Edelaraudtee AS-ist tulenevatel asjaoludel, mille eest ta vastutab, siis vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist. Seda sätet kohaldatakse ka juhul, kui Edelaraudtee AS jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui temalt võis seda mõistlikult oodata (VÕS § 139 lg-d 1 ja 2). 2015. a kindlustuskulude hüvitamine ei ole põhjendatud, sest mitte ükski liisinglepingutest, mille tõttu sõlmiti ka kindlustuslepingud, ei oleks lõppenud enne 2015. a-t. Kindlustuskulu oleks tekkinud 2015. a-l, sõltumata avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. Seetõttu ei ole põhjendatud ka 2015. a kindlustuskulude katmine. Kuna liisinglepingud oleksid lõppenud alles 2015. a-l, poleks Edelaraudtee AS pidanud neid kulusid kandma ka juhul, kui lepingut ei oleks üles öeldud. Seetõttu ei ole põhjendatud ka 2015. a intressikulude katmine, sest need oleksid kaebajale tekkinud sõltumata lepingu ülesütlemisest. Põhjendatud pole ka liisinglepingute muudatustega seotud kulude katmine. Kontsernikonto intresside puhul sai Edelaraudtee AS kontsernikonto vahendite kasutada andmisest suuremat tulu kui pidi ise maksma nende kasutamise eest, seega ei ole kontsernikonto intressikulu hüvitamine põhjendatud. Edelaraudtee AS on jätnud oma selgitustes mainimata, et intressikulu ja -tulu ei teki mitte ühe konkreetse hetke seisuga, vaid antud juhul kogu 2014. a nõuete ja kohustuste põhjal. Edelaraudtee kontsernikonto kohustuste ja nõuete seis muutus pidevalt, mistõttu 2014. a majandusaasta aruandes kajastatud hetkeseis erines oluliselt tavapärasest olukorrast aasta jooksul. Edelaraudtee AS-i pearaamatutest on näha, et 2014. a-l oli kokkuvõttes kontsernikonto koondsaldo positiivne, mistõttu teenis Edelaraudtee AS rohkem intressitulu kui pidi ise intressikuluna maksma. Varuosade müügiga tegeleva töötaja puhul on Edelaraudtee AS välja toonud, et lepingu jätkumisel 2014. a-l ei oleks vaja olnud varuosasid müüa. Samas oli varuosade jääk nii suur, et seda poleks ka lepingu jätkudes ära kasutatud, mistõttu oleks varuosade müügiga seotud kulud tekkinud sõltumata avaliku teenindamise lepingu ülesütlemisest. Varuosade eeldatav kulu 2014. a-l ei saa ületada varasemate aastate varuosade keskmist tarbimist. Sellest järeldub, et ka lepingu jätkumisel 2014. a-l oleks Edelaraudtee AS-l olnud vaja realiseerida üleliigseid varuosasid ja kulud oleksid tekkinud Edelaraudtee AS-l sõltumata lepingu ülesütlemisest. Ekspertiisis käsitleti väljarenditud veeremit samaväärsena lepingu täitmiseks kasutatud veeremiga, kuid tegelikult oli väljarenditud veeremi koosseis teistsugune, samuti nende kulubaas (välja renditi 8(20)

3-13-481 kõrgema väärtusega ja kõrgemate kuludega veeremit). Sellest tulenevalt saadi ekspertiisis tulemus, mis ülehindas lepingu täitmisega seotud kulusid. See puudutas amortisatsioonikulusid, liisingu ja kindlustuse kulusid, varuosadega seotud kulusid ning sisuteede ja valvega seotud kulusid. Samuti jäi eksperthinnangus parandamata viga, mis tulenes nelja vaguni müügiga mittearvestamisest. Antud vea olemasolu tunnistas ekspert 05.04.2016 kohtuistungil, kuid vaatamata eksimuse tunnistamisele ei tehtud täiendatud ekspertiisis vajalikku parandust. Neist põhjustest tingituna on kahju hinnatud tegelikust suuremaks ning väljamõistetud kahjust tuleks antud moonutused eemaldada. Otsese kahju suurus ei olnud teada ja selle väljaselgitamiseks tõendite esitamata jätmine on käsitletav Edelaraudtee AS-lt tuleneva takistusena. Seega on Edelaraudtee AS võlausaldajana olnud viivituses ja halduskohus on õigesti lahendanud viivisenõude. Kui halduskohus oleks lähtunud proportsionaalsuse põhimõttest, oleks korrektne MKM-lt Edelaraudtee AS-le välja mõistetav menetluskulu kokku 2959,80 eurot (sh riigilõiv 765 eurot), mitte 27 765 eurot nagu leidis kohus.

3-13-481 seisukohtadega ei nõustu, et halduskohus on vaidlustatud otsuses asunud ebaõigele seisukohale nagu oleksid ülesütlemisavalduse p-des 2.1-2.8 viidatud asjaolud ajas kumuleerunult mõjuvaks põhjuseks, mis andis vastustajale õiguse lepingu ülesütlemiseks VÕS § 196 lg 1 alusel. Ka on halduskohus ebaõigesti tõlgendanud VÕS § 196 lg-t 3. Asjaolu, et uuel veeremil võib olla vanema veeremi ees eeliseid, ei oma lepingu lõpetamise seisukohast mingit tähendust, kuna lepingu täitmise võimalikkus ja lepingu lõpetamise õigus ei sõltu veeremi vanusest ega uue veeremi võimalikust hankimisest. Vaidlustatud otsuses jättis halduskohus kaebaja eeltoodud väited täielikult tähelepanuta ning isegi ei põhjendanud, miks ta nendega ei arvesta. Vaidlustatud otsuses on halduskohus üksnes osundanud, et veeremi vanus ja koosseis polnud teadmata ka kaebajale, kuid vaidlustatud otsusest jääb arusaamatuks, kuidas see kaebaja teadmine sai halduskohtu arvates anda vastustajale õiguse leping ennetähtaegselt üles öelda. Seega on halduskohus rikkunud ka HKMS § 157 lg-st 1 ja §-st 165 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Nagu kaebaja eelnevalt selgitas, siis pooled arvestasid juba lepingu sõlmimisel veeremi vanusega ja kaebaja planeeris lepingu täitmiseks kapitaalremondi. Pooled arvestasid sellega, et kogu lepingu perioodil on võimalik kaebaja veeremiga teenust osutada ning seejärel võetakse kasutusele uued rongid. Rongide tarneaeg oli täielikult riigi mõjusfääris olev küsimus ega olnud vastustaja jaoks ettenägematu asjaolu. Pealegi on halduskohus jätnud tähelepanuta, et ülesütlemisavalduse p-s 2 on vastustaja ise sisuliselt möönnud, et lepingu ennetähtaegse ülesütlemise põhjus johtub vastustajast endast. Halduskohtu menetlusastmes kaebaja rõhutas ja rõhutab ka siinkohal, et avaliku teenuse osutamist ei oleks lepingu jätkamise korral lõpetatud, mistõttu ei oleks saanud mingil juhul kahjustatud ega ohustatud elutähtsa teenuse katkematu tagamine. Ülesütlemisavalduses esitatud põhjendus kaebaja ja AS Eesti Liinirongid samadel liinidel samaaegse opereerimise negatiivsete mõjude kohta põhineb stsenaariumil, mille realiseerimine on selgelt vaid riigi (vastustaja) enda mõjualas. Samaaegselt kahe teenusepakkuja käest teenuse ostmisega on mõistetavalt ka kulud suuremad, kuid nende kulude teke sõltub siiski vaid riigi vastavast otsusest alustada uute diiselrongide kasutamist juba 2014. a-l. Seega ei olnud nimetatud kulud riigile vältimatud, vaid nende kulude teke sõltub otseselt riigi enda tegevusest, mistõttu selliseid kulusid ei saa mõjuva põhjusena arvesse võtta. Halduskohus jättis kaebaja eeltoodud väited täielikult tähelepanuta ning HKMS § 157 lg 1 ja § 165 rikkumisega vaidlustatud otsuses isegi ei põhjendanud, miks ta nendega ei arvesta. Halduskohus on vaidlustatud otsuses jätnud sisuliselt hindamata ülesütlemisavalduse kui haldusakti vastavuse HMS § 54 sätestatud nõuetele ning jätnud HKMS § 157 lg 1 ja § 165 rikkumisega tähelepanuta kaebaja seonduvad väited. Ülesütlemisavaldus on haldusaktina formaalselt õigusvastane. Ülesütlemisavaldust tehes ei ole MKM järginud ka õiguse üldpõhimõtteid. Lisaks sisulistele minetustele õigusliku aluse puudumise osas esinevad ülesütlemisavalduse kui haldusakti puhul olulised diskretsioonivead ning MKM ei ole kaalutlusõigust teostanud HMS § 4 kohaselt. Sellist iseseisvat avalikku huvi, et reisijad saaksid kokkulepitust aasta varem sõita vanade diiselrongide asemel uutega, ei eksisteeri. Ka usalduse kaitse ja hea halduse põhimõtetega ei ole mingil juhul kooskõlas olukord, kus riik põhjendab lepingu ennetähtaegset ülesütlemist enda tegevusest tulenevate probleemidega ning seda olukorras, kus mistahes kahjulikud tagajärjed oleksid õiguspärasel viisil välditavad. Samuti leiab Edelaraudtee AS, et tegemist on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, kuna riik on alusetult eelistanud riigile kuuluvat ettevõtet eraettevõttele ning andnud opereerimise õiguse alusetult üle AS-ile Eesti Liinirongid.

10(20)

3-13-481 Halduskohus on põhjendamatult mitte nõustunud kaebaja väitega, et riik on MKM-i kaudu tunnustanud lepingu p-st 6.1 tulenevat kohustust otsese varalise kahju hüvitamiseks. HKMS § 157 lg 1 rikkumisega on vaidlustatud halduskohtu otsus ka vastuoluline, sest selle p 48 esimeses lõigus on halduskohus leidnud, et MKM ei ole otsese varalise kahju hüvitamise kohustust eitanud. Halduskohus on osade tõendite ebaõige hindamise ja osade tõendite arvestamata jätmise ning oluliste asjaolude välja selgitamata jätmise tulemusena vaidlustatud otsuses vääralt leidnud, et lepingu ennetähtaegne lõpetamine ei puuduta Tartu-Valga liini, Valga-Koidula liini ja TartuKoidula liinil Orava–Koidula lõiku ning et nende täiendavate liinide osas ei saa kaebaja lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tulenevalt esitada kahjuhüvitise nõuet. Halduskohus on ebaõigesti hinnanud ekspert UV eksperthinnangut ainuõigeks tõendiks. Lepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest tuleneva kahjuhüvitise nõude tõendamiseks kaebaja esitatud tõendid jättis halduskohus tähelepanuta. Korrektselt arvestatuna on kaebajal tekkinud otsese varalise kahju suurus 2 502 466 eurot. Vaidlustatud otsus on ebaseaduslik ka osas, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja nõude vastustajalt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 08.10.2013 kuni hüvitisenõude kohase täitmiseni. Halduskohus on jätnud kaebaja poolt esitatud tõendid HKMS § 61 lg 1 ja § 62 lg 5 rikkumisega arvestamata ning on ebaõigesti tõlgendanud ja kohaldanud VÕS § 113 lg-t 4 ja § 119 lg-t 1. Samuti pole halduskohus viidanud ühelegi vastustaja väidetud tõendile. See on vastuolus kohtuotsuse põhjendamise kohustusega. Halduskohus jättis ebaõigesti kaebaja menetluskulud osaliselt vastustajalt välja mõistmata ning ebaõigesti mõistis kaebajalt välja kolmanda isiku menetluskulud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-13-481 halduslepingu lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist. Sellisel juhul peab haldusorgan HMS § 102 lg 3 järgi halduslepingu muutmist või lõpetamist põhjendama ning hüvitama lepingu teisele poolele sellega tekitatud varalise kahju. MKM ütles lepingu üles, tuginedes selgelt VÕS § 196 lg-le 1 ja vaidlusaluse lepingu p-le 6.1, mille järgi peab lepingu ülesütlemisel hüvitama teisele poolele otsese kahju. Ülesütlemisteate p-s 1 nimetatud lepingu erakorralise ülesütlemise õiguslike aluste seas ei ole MKM viidanud HMS § 102 lg-le 2. MKM viitas sellele lepingu erakorralise ülesütlemise teates siiski hiljem, tuues selle välja kui ühe üldise aluse halduslepingute ühepoolseks muutmiseks või lõpetamiseks avalikule huvile tuginedes. MKM andis oma 31.01.2013 vastuses Edelarudtee AS-le mõista, et see norm on asjakohane ka vaidlusaluse lepingu ülesütlemise õiguspärasuse seisukohast. Isegi kui pidada HMS § 102 lg-t 2 selle vaidluse seisukohast asjassepuutuvaks normiks, ei nähtu, et praegusel juhul oleks ülekaalukas avalik huvi saanud raskelt kahjustatud, kui kaebaja oleks reisijateveoga jätkanud aasta pikemalt, s.t riigiga sõlmitud lepingu lõppemiseni 2014. a lõpus. HMS § 102 lg 2 alusel lepingu ülesütlemine eeldab ennekõike ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamise ohu tuvastamist ja selle ohu vältimise võimaluste väljaselgitamist ning lepingu ülesütlemise vajaduse tuvastamisel teisele lepingupoolele vastavate põhjenduste esitamist (vt Riigikohtu 23.04.2007 otsus nr 3-3-1-13-07, p 8). Ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustumine võib aset leida näiteks juhul, kui kaebaja veerem oleks selle halva tehnilise seisu tõttu olnud ohuks reisijate tervisele ja elule. Selliseid ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustumise ohu ilminguid kaebaja veeremist ei nähtu. Eeltoodust lähtuvalt kohaldub praegusel juhul lepingu ülesütlemisele HMS § 102 lg 1 ja võlaõigusseadus.

3-13-481 - arvestades kvaliteedi tõusu ja opereerimiskulude langust, oli mõistlik võtta uus veerem kasutusele kohe, kui tootja selle Elektriraudtee AS-i kasutusse andis ja vajalikud veeremi testimised olid teostatud, sest vastasel juhul oleksid jäänud uued rongid aastaks kasutult seisma ning teenust oleks osutatud tehniliselt vananenud veeremiga; - kui 2014. a-l peaks paralleelselt Elektriraudtee AS-ga teostama vanade diiselrongidega reisijatevedu ka Edelaraudtee AS, tooks selline olukord aasta vältel kaasa topeltkoormuse riigieelarvele, rongiliikluse mahu, mis ületab enamikel liinidel nõudlust, vajaduse üleval hoida suure remondi-, hooldus- ja kütusekuluga veeremit; - uute diiselrongide andmisel Edelaraudtee AS-le lepingu teenindamiseks ainult viimasel lepingu aastal kaasneks ebamõistlik lisakulu pooltele ja Elektriraudtee AS-le.

13(20)

3-13-481

14(20)

3-13-481

15(20)

3-13-481 kaebaja väidet, et 2014. a-l lepingu täitmisest saadud kasumi arvelt oleks liisingulepingud tähtaegselt lõpetatud ja täiendavaid intressi- ning lepingumuudatuste kulusid ei oleks kaasnenud. Ekspert UV hinnangul oli 2014. a-l ja 2015. a-l liisingulepingutega seotud kulu kokku 26 275,28 eurot, millest 24 025,28 eurot oli seotud intressidega ja 2 250 eurot lepingumuudatuste tasudega. Ringkonnakohus ei näe põhjust asuda selles küsimuses, nagu ka kontsernikonto intresside hüvitamise asjus, riiklikult tunnustatud eksperdist erinevale seisukohale ja leiab, et asjassepuutuvate intressikulude ning lepingumuudatuste tasud on käsitatavad otsese varalise kahjuna.

16(20)

3-13-481 (täiendatud ekspertarvamuse lk 12). Selle hinnangu andmisel võttis ekspert aluseks riigipoolse dotatsiooni, piletimüügi tulude ning muude tulude prognoosi 2014. a-ks ja eksperdi hinnangu puhaskasumimarginaalile (ekspertarvamuse lk 58). Ringkonnakohus ei näe põhjust asuda selles küsimuses riiklikult tunnustatud eksperdist erinevale seisukohale.

17(20)

3-13-481 osutamise eest maksmisele kuuluvat summat hiljemalt vastavale kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks. VÕS § 94 lg-s 1 viidatud Euroopa Keskpanga intressimääraks on alates 01.07.2016 olnud 0,00%. Sellele lisandub viivise määra arvutamisel VÕS § 113 lg 1 järgi kaheksa protsenti aastas. Ringkonnakohus leiab, et vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kahjunõude esitamisest 08.10.2013 kuni kaebajale tekitatud kahju hüvitamiseni. Viivisevõlgnevust tuleb arvutada käesolevas asjas jõustunud kohtuotsusega kindlaks määratud kaebajale tekitatud kahju summalt.

18(20)

3-13-481 lepinguliste esindajate kulu 21 916,74 eurot ja riigilõivu 750 eurot (kokku 22 666,74 eurot). Ringkonnakohus peab nii suurt esindajakulu apellatsiooniastmes toimunud menetlust arvestades ilmselgelt ülepaisutatuks. Menetlusosalised on apellatsiooniastmes olulisel määral korranud varasemaid seisukohti. Ringkonnakohus peab põhjendatuks lepinguliste esindajate kulu apellatsioonimenetluses 9000 euro ulatuses ja riigilõivu, seega kokku 9750 eurot. HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb jätta vastustaja ja kolmanda isiku võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 14.06.2019 otsusega

RESOLUTSIOON

19(20)

3-13-481

20(20)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.