Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-13-481 14. juuni 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Nele Parrest Edelaraudtee AS-i kaebus Edelaraudtee AS-i ja Eesti Vabariigi 4. juuni 2009. a raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tuleneva kahju hüvitamiseks Kaebaja Edelaraudtee AS, esindajad vandeadvokaat Mariana Hagström ja advokaat Iivi Otto Vastustaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, esindaja Ivar Siska Kolmas isik AS Eesti Liinirongid, esindaja vandeadvokaat Alar Urm Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2017. a otsus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2017. a otsus saamata jäänud tulu osas, otsese varalise kahju osas, millega vastustajalt mõisteti välja hüvitis 1 640 932 eurot ületavas osas, viivise osas ning menetluskulu osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Jätta kaebus rahuldamata saamata jäänud tulu ja töötajate koondamisest teavitamisega viivitamise kulude osas.
Saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks üüri-, rendi- ja liisingukulude, kontsernikonto intresside ning välja renditud veeremiga seotud kulude, samuti viivise osas.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Vabariik ja Edelaraudtee AS sõlmisid 4. juunil 2009 raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu (ATL) aastateks 2010–2014.
2.Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esitas 13. novembril 2012 Edelaraudtee AS-ile eeskätt võlaõigusseaduse (VÕS) § 196 lg-le 1 viidates teate lepingu erakorralise ülesütlemise kohta alates 1. jaanuarist 2014. Ülesütlemisteates selgitati, et 18. juunil 2009 kuulutas Elektriraudtee AS
3-13-481 välja rahvusvahelise riigihanke elektri- ja diiselrongide ostmiseks. Hanke tingimuste kohaselt pidi hanke võitja viimase diiselrongi üle andma hiljemalt 1. jaanuaril 2015. Hankemenetluse tulemusena selgus, et tootja on võimeline Elektriraudtee AS-i varustama vajaliku koguse uute diiselrongidega alates 1. jaanuarist 2014.
3.Kaebaja teatas 12. detsembri 2012. a kirjaga vastustajale, et tema arvates ei ole ülesütlemisteade kehtiv. Vastustaja selgitas 31. jaanuari 2013. a vastuses ülesütlemisteate kehtivust ning kaebaja kohustust seda järgida.
4.Edelaraudtee AS esitas 4. märtsil 2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille hilisemas terviktekstis palus kaebaja riigilt välja mõista kahjuhüvitise 3 921 121 eurot (sh otsene varaline kahju 2 247 842 eurot ja saamata jäänud tulu 1 673 279 eurot) ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 8. oktoobrist 2013 kuni hüvitisnõude kohase täitmiseni. Kaebaja suurendas 16. novembril 2015 kahjunõuet 4 177 953 euroni (otsene varaline kahju 2 504 674 eurot ja saamata jäänud tulu 1 673 279 eurot). Kaebuse kohaselt on ülesütlemisteade ja vastustaja 31. jaanuari 2013. a vastus õigusvastased. Järgitud ei ole menetlus- ega vorminõudeid ning puudub ülekaalukate avalike huvide raske kahjustamise oht (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 102 lg 2) või muu mõjuv põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (VÕS § 196 lg 1). Leping ise ei sisalda eraldiseisvat ülesütlemise alust. Leping on lõpetatud diskretsioonivigadega ning rikutud on õiguse üldpõhimõtteid, eelkõige õiguskindlust ja õiguspärast ootust.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 1. detsembri 2016. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest tuleneva otsese varalise kahju hüvitisena välja 2 147 138 eurot 70 senti. Kohtuotsuse kohaselt öeldi leping üles VÕS § 196 lg 1 alusel ja sellega kooskõlas. Ülesütlemise põhjuseid oli mitu ja neid tuleb arvestada kumulatiivselt. Kaebaja arvestas juba pakkumust tehes ja lepingueelsetel läbirääkimistel võimalusega, et leping öeldakse ennetähtaegselt üles, ja see eeldus fikseeriti lepingu p-s 6.1. Pole alust väita, et vastustaja oli juba 2009. aastal kaebajaga lepingut sõlmides teadlik sellest, et leping tuleb ennetähtaegselt üles öelda. Lepingu p 6.1 piiras ülesütlemisega kaasneva hüvitamiskohustuse otsese kahju hüvitamisega. Vastustaja tegi küll kaebajale ettepaneku hüvitada poolte kokkuleppel lepingu lõpetamise korral piiratud ulatuses ka saamata jäänud tulu, ent sellest ei saa järeldada, et vastustaja on saamata jäänud tulu nõuet tunnustanud. Riik ei ole vaidlusaluses lepingus esitanud tellimust TartuValga ja Valga-Koidula liinidel ning Orava-Koidula lõigul. Seega ei saa kaebaja nende liinide osas esitada kahju hüvitamise nõuet vaidlusalusest lepingust tulenevalt. Otsese varalise kahju määramisel tuleb lähtuda eksperdi hinnangust. Maha tuleb arvata õigusabi ja eksperdiga seotud kulud. Varuosadega seotud kulu tuleb arvestada aastate 2010–2013 keskmise tarbimise ja varuosade hindamise alusel. Viivisenõue tuleb jätta rahuldamata (VÕS § 113 lg 4).
6.Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium palus apellatsioonkaebuses vähendada halduskohtu välja mõistetud otsese varalise kahju hüvitist.
7.Edelaraudtee AS palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus kogu ulatuses ja mõista riigilt täiendavalt välja kahjuhüvitis 2 028 606 eurot 30 senti ning viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 8. oktoobrist 2013 kuni hüvitisnõude kohase täitmiseni.
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. novembri 2017. a otsuses rahuldamata vastustaja apellatsioonkaebuse ja rahuldas Edelaraudtee AS-i apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ning rahuldas kaebuse osaliselt. Ringkonnakohus mõistis vastustajalt lepingu ülesütlemisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitisena välja 2 202 473 eurot 98 senti ja saamata jäänud tulu hüvitisena 560 745 eurot 41 senti, samuti viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud 2(12)
3-13-481 määras alates 8. oktoobrist kuni kaebajale kahju hüvitamiseni. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. a) Lepingu ülesütlemist ei õigustanud oht ülekaalukat avalikku huvi raskelt kahjustada (HMS § 102 lg 2). Seega tuleb lähtuda HMS § 102 lg-st 1 ja VÕS §-st 196 koos lepingu p-ga 8.9. Lepingu ülesütlemiseks ei andnud põhjust kaebaja. Kaebaja veeremi vanuse ja tehnilise seisukorraga sai vastustaja arvestada juba lepingu sõlmimisel. Vastustaja huvid ei olnud olulisemad ja need ei oleks saanud lepingu jätkumisel rohkem kahjustada kui kaebaja huvid lepingu ülesütlemisel. Vastustaja rikkus lepingut, öeldes selle üles üksnes avalikule huvile ja otstarbekusele tuginedes. b) Koondamisest teavitamisega viivitamise kulud tuleb arvata otsese kahju hulka. Alles
15.novembril 2013 asjas nr 3-1-3-1934 tehtud määrusest esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise kohta sai selgeks, et kaebajal pole võimalik teenust edasi osutada. Üüri- ja rendikulud on käsitatavad otsese varalise kahjuna. 2015. aasta kindlustuskulude hüvitamine ei ole põhjendatud, sest avaliku teenindamise leping oli sõlmitud vaid 2014. aasta lõpuni. 2014. aasta kasumi arvel oleks liisingulepingud ilma lisakuludeta lõpetatud. Siis ei oleks täiendavaid intressi- ja lepingu muutmise kulusid kaasnenud. Varuosade müügiga seotud kulud oleks tekkinud, sõltumata lepingu ülesütlemisest. Pole põhjust asuda veeremi väljarentimise küsimuses eksperdist erinevale seisukohale. Menetluskulud ei kuulu otsese varalise kahju hulka. Hüvitatavaks otseseks varaliseks kahjuks on 2 202 473 eurot 98 senti. c) Kuna leping öeldi üles olulise rikkumisega, tuleb kaebajale hüvitada ka saamata jäänud tulu, v.a tulu iga-aastastest lepingutest. Ekspert leidis, et riigipoolse dotatsiooni, piletitulu ja muude tulude prognoosist ning puhaskasumi marginaalist lähtudes jäi kaebajal saamata tulu 560 745 eurot 41 senti. Pole alust asuda eksperdist erinevale seisukohale. d) Kui avalik-õiguslikus suhtes viivitatakse rahalise kohustuse täitmisega, võib makse saaja üldjuhul nõuda seadusjärgses määras viivist. Alates kahjunõude esitamisest 8. oktoobril 2013 on kahjunõue vastustajale teatavaks tehtud. Vaidlus kahju suuruse üle ei välista viivitusse sattumist. Kaebaja esitas piisavad tõendid ega olnud vastuvõtuviivituses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsioon asja sisulise lahenduse ja menetluskulude jaotuse osas. Vastustaja palub teha uue otsuse, määrates kahjuhüvitiseks 1 640 932 eurot ja vähendades viivist mõistliku suuruseni, või saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Vastustaja seisukohad kassatsioonimenetluses on järgmised. a) Avaliku teenindamise lepingu ennetähtaegne ülesütlemine oli õiguspärane (HMS § 102 lg 1 ja VÕS § 196 lg 1). Ülesütlemise võimaluses ja hüvitatava kahju ulatuses lepiti lepingus kokku juhuks, kui uued rongid saabuvad varem (lepingu p-d 2.2.6 ja 6.1). Ringkonnakohus ei arvestanud lepingut tervikuna ega selle sõlmimise konteksti ja eesmärki (VÕS § 29). Lepingu p 8.9 esimene lausepool viitab, et lepingus võib olla veel kokku lepitud olukordi, mil võib lepingu ennetähtaegselt üles öelda. Läbirääkimiste tulemusena jäeti lepingusse vaid tellija kohustus hüvitada tõendatud otsene kahju. Kui kaebaja vana veerem vastaski tehnilistele nõuetele, ei vastanud see kuidagi avaliku teenuse kvaliteedi vajadusele. Pärast uute rongide kasutuselevõttu suurenes sõitjate koguarv (esimesel aastal üle 40%). Kaebaja on oma veeremi halba seisundit kinnitanud juba 2009. aastal. Lepingu sõlmimise ajal ei olnud teada uute rongide täpne tarneaeg. See selgus hankemenetluses ning ka siis tuli tarneaega suhtuda reservatsiooniga. Enne uute rongide registreerimist toimus vastavushindamine, värvati ja koolitati personali, tagati tugiteenused jne. b) Otsene varaline kahju selgus kohtumenetluse käigus, varem esitas kaebaja mitmeid liialdatud nõudeid. Kohus on finantseksperdi hinnangutele tuginenud ka õiguslikes küsimustes, sh küsimuses, kas teatud kulukomponendid tuleb kaebajale hüvitada. (i) Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks ta mõistis varuosadega seotud kulude eest vastustajalt välja suurema summa kui halduskohus. 3(12)
3-13-481 (ii) Töötajate koondamisest teavitamisega viivitamise kulu ei kuulu otsese kahju hulka hoolimata eksperdi vastupidisest arvamusest. Lepingu ülesütlemise teade esitati kaebajale rohkem kui aasta enne lepingu lõppemist. Osa töötajaid sai koondamisteate kätte ajal, mil kaebaja ei olnud veel täiesti kindel, et leping lõpetatakse erakorraliselt. Ringkonnakohus sidus otsitult koondamise 15. novembri 2013. a kohtumäärusega. (iii) Ringkonnakohus jättis otsesest kahjust ekslikult maha arvamata osa üüri ja rendiga seotud kulusid. Üüripinnal asus osaliselt tegutsema kauplus. Kohtud ei ole sellekohaseid lepinguid uurinud ega vastustaja seisukohti arvestanud. Kaebaja on majandusaasta aruannetes kinnitanud, et lepingud on võimalik lõpetada oluliste kuludeta. Juba enne üürilepingu ülesütlemist kaebaja poolt renditi osa kasutatud pinnast kolmandatele isikutele välja. Kaebaja ja üürileandja on seotud isikud. (iv) 2015. a kindlustus- ja liisingukulude ning kontsernikonto intresside hüvitamine ei ole põhjendatud. Väär ja põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et 2014. aastal lepingu täitmisest saadud kasumi arvel oleks liisingulepingud tähtajaks lõpetatud ja täiendavaid intressi- ning lepingumuudatuste kulusid ei oleks kaasnenud. Kaebaja on kinnitanud, et vaidlusalune kahju ei hõlma 2015. a kulusid. Seega, kõik liisingu- ja kindlustuslepingud ei oleks, sõltumata avaliku teenindamise lepingu ülesütlemisest, enne 2015. aastat lõppenud. Ka kindlustus- ja intressikulu oleks 2015. aastal igal juhul tekkinud. Väljarenditud veeremi kulu tuleks hüvitisest maha arvata, ringkonnakohus on pelgalt finantseksperdi hinnangule viidates jätnud kõrvale vastustaja seisukohad. c) Viivise väljamõistmine ei ole põhjendatud (VÕS § 113). Otsese varalise kahju suurus selgus kohtumenetluse käigus ja kaebaja oli vastuvõtuviivituses (VÕS § 119 lg 1). Ringkonnakohus mõistis viivise välja alates 8. oktoobrist 2013, kuid töötajate koondamisega seotud kulud tekkisid alles
15.novembril 2013 ja leping öeldi üles alates 1. jaanuarist 2014. Viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-131-04 (p 21) on asjakohatu. Viidatud asjas nägid varakindlustuse tingimused ette hüvitise väljamaksmiseks kindla tähtaja. Viivist määrates ei ole ringkonnakohus analüüsinud, millal muutusid hüvitisnõude erinevad komponendid sissenõutavaks. Viivisenõude põhjendatuse korral palub vastustaja viivist vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel pika kohtumenetluse ning kaebaja nõuete ebaselguse ja muutlikkuse tõttu. d) Avaliku teenindamise leping võib olla ka tsiviilõiguslik leping (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-1329/27). Ühistranspordiseadus ei kohusta sõlmima halduslepingut. Vaidlusaluse lepinguga ei määratud kindlaks teenuse kasutajate õigusi ega antud üle riigivõimu volitusi, nt ühistranspordi korraldamist. e) Ringkonnakohus ei ole vastustajalt väljamõistetud menetluskulu vajalikkust põhjendanud ja arvas menetluskulude hulka ka selliseid kulusid, mida ei saa välja mõista. Ekspertiisikulud jättis ringkonnakohus täies mahus vastustaja kanda, kuid kohus oleks pidanud need välja mõistma proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Apellatsiooniastme esindajakulu on ülepaisutatud.
10.Edelaraudtee AS palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel. a) Vastustaja on pärast kassatsioonkaebuse esitamist võtnud kaebuse osaliselt õigeks ja maksnud välja hüvitise 1 640 932 eurot. VÕS § 88 lg-te 8 ja 9 järgi loetakse täitmine toimunuks esmalt kulutuste, seejärel intressi ja lõpuks põhikohustuse katteks. b) Lepingu ülesütlemine oli õigusvastane. Seetõttu tuleb hüvitada ka saamata jäänud tulu. Kaebaja veerem vastas nõuetele. Vastustaja ja kolmanda isiku finantseerimiskokkuleppe p 9 kohaselt oleks kolmas isik pidanud uued rongid kuni 31. detsembrini 2014 andma rendile kaebajale. Vaidlusaluses lepingus ei lepitud kokku reeglistikku uute rongide varasema valmimise puhuks. Vastustaja on selle väite esitanud alles Riigikohtule. Lepingu p-d 8.5, 8.6 ja 8.9 sätestasid ammendavalt lepingu ennetähtaegse lõpetamise alused. Lepingu p-s 2.2.6 pole ette nähtud erakorralise ülesütlemise alust, selles on sätestatud vastustaja kohustused. Selleks, et tagada kaebajale piisav veomaht, sätestati p-s 2.2.6 vastustaja kohustus mitte sõlmida reisijate vedudeks muid lepinguid. Lepingu p 8.9 välistas ülesütlemisel VÕS § 196 lg-le 1 tuginemise (vrd Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-2-06, p 15). Lepingu ülesütlemisel viitas vastustaja HMS § 102 lg-le 2, kuid mõjuvat põhjust ülesütlemiseks ei olnud. Vastustaja tegi 2012. aastal kaebajale ettepaneku lõpetada leping kokkuleppel, kuid kaebaja sellega 4(12)
3-13-481 ei nõustunud. Uute rongide tarnegraafik oli vastustaja kui kolmanda isiku ainuaktsionäri mõjualas. Vastustaja pole lepingut üles öeldes toonud esile selliseid kaalutlusi, millega poleks saanud arvestada juba lepingut sõlmides. c) Kui halduslepingu ülesütlemise põhjendus tuleb ülesütlevast poolest endast, siis on tegemist lepingu rikkumisega (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-2-1-114-07 ja nr 3-2-1-2-06). Lepingu p 6.1 ei kohaldata õigusvastase ülesütlemise korral, kuid isegi selle kohaldamine ei välistaks saamata jäänud tulu nõuet. VÕS § 106 lg 2 järgi on tühine kokkulepe, millega piiratakse vastutust tahtliku rikkumise puhuks. Ka HMS § 102 lg-st 3 ei saa pooled kokkuleppeliselt kõrvale kalduda. d) Kohtud mõistsid kaebaja kasuks õigesti välja varuosadega seotud kulu. Varuosade müügiga seotud töötasu ei ole kohtud otsese varalise kahju hulka arvanud. Üüri- ja rendilepingute lõpetamise eest on kaebajale esitatud kahjunõudeid kokku 154 742 eurot. Üürileandja ja kaebaja ei ole seotud isikud (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-71-15, p 11). Kaebaja oli kohustatud üüri maksma, sõltumata sellest, et üüripinda kasutas teine üürnik (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-179-15). Leping OÜ-ga RealWAY Balti jaama reisivaksali kasutamise kohta ei puudutanud Selveri kaupluse ruumi. Kindlustuskulu tulenes liisingulepingute alusvara kindlustamise nõudest. See nõue oleks lõppenud koos liisingulepingute ennetähtaegse lõpetamisega. e) Ringkonnakohus ei ole viivist valesti arvestanud. 8. oktoobril 2013 esitas kaebaja halduskohtule kahjunõude koos tõenditega (VÕS § 113 lg 2). Viivise vähendamise taotlus on põhjendamatu ja hilinenud (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 229, Riigikohtu seisukohad asjades nr 3-2-1-128-07, p 17; nr 3-2-1-24-11, p 17; nr 3-2-1-11-11, p 13). f) Menetluskulu väljamõistmisel ei ole ringkonnakohus ületanud diskretsioonipiire (HKMS § 108 lg 12, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 173 ja § 175 lg 1). g) Haldus- ega ringkonnakohtus ei vaieldud selle üle, et vaidlusalune leping on haldusleping.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kassatsioonkaebus on põhjendatud. Ringkonnakohtu otsus tuleb vaidlusaluses osas tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusvea tõttu (HKMS § 230 lg 1). Kolleegium jätab halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamata saamata jäänud tulu ja töötajate koondamisest teavitamisega viivitamise kulude osas (HKMS § 230 lg 5 p 5). Ringkonnakohtul tuleb asi uuesti läbi vaadata üüri- ja rendikulude, 2015. a liisinguintresside ja liisingulepingute muutmise kulude, kontsernikonto intresside ning väljarenditud veeremiga seotud kulude, samuti viivise osas (HKMS § 230 lg 5 p 2). Ka menetluskulu peab ringkonnakohus uuesti jaotama (HKMS § 108 lg 4). Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus jõusse (HKMS § 230 lg 5 p 1).
12.Kolleegium esitab esmalt seisukohad vaidlusaluse lepingu õigusliku olemuse (I) ning selle ülesütlemist reguleerivate sätete kohta (II). Seejärel võtab kolleegium seisukoha lepingu ülesütlemise õiguspärasuse (III) ja hüvitatava kahju kohta (IV) ning selgitab, kas ringkonnakohus on kahju suuruse õigesti kindlaks teinud (V). Lõpuks annab kolleegium hinnangu viivisenõudele (VI) ja menetluskulude jaotusele (VII). I
13.Vaidlusalune avaliku teenindamise leping oli käsundilaadne haldusleping.
14.Halduskoostöö seaduse (HKTS) mõttes täidab eraisik avalikku ülesannet, kui ta korraldab ATL-i alusel reisijatevedu raudteel. Tegemist on ülesandega, mille täitmise peab tagama ja mille eest vastutab kokkuvõttes riik (vrd Riigikohtu erikogu määrus asjas 3-3-4-1-10, p 5; halduskolleegiumi määrused asjades nr 3-3-1-49-12, p 23; nr 3-3-1-57-10, p 14; nr 3-17-1329; otsus asjas
5(12)
3-13-481 nr 3-3-1-19-14, p 11). Tegemist oli avaliku ülesande delegeerimise lepinguga ja ühtlasi teenuste kontsessiooniga. HKTS § 3 lg 4 teise lause kohaselt eeldatakse, et haldusülesande täitmiseks volitamise leping on haldusleping, kui sellest ei nähtu poolte tahet sõlmida tsiviilõiguslik leping. Sellist tahet praegusel juhul lepingust ei nähtu. Halduslepingule kohaldatakse lisaks avalikule õigusele lepinguõiguse sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti (HMS § 105).
15.Kuni 30. septembrini 2015 kehtinud ühistranspordiseaduse (ÜTS v.r) § 9 lg 1 ning § 10 lg-te 1 ja 3 järgi võttis vedaja ATL-iga riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse ees kohustuse korraldada tasu eest avalikku liinivedu kokkulepitud mahus ja tingimustel. ATL pole veoleping, ka mitte reisijaveo leping ühistranspordis (VÕS § 847 jj), sest sellega ei kohustu vedaja vedama ühtegi konkreetset reisijat konkreetsesse sihtpunkti (VÕS § 824 lg 1; määruse 1371/2007 art 3 p 8). Avaliku teenindamise lepingut ei saa üldisemalt määratleda töövõtulepinguna, sest see ei ole suunatud kindlale tulemusele. ATL-iga võetav avaliku liiniveo korraldamise kohustus hõlmab tegutsemist (sh teenuse järjepidevuse tagamist), vedamist ja tariifide järgimist (ÜTS v.r § 9 lg-d 1–3; määruse 1370/2007 art 2 p-d „e“ ja „i“). Selline kohustus vastab VÕS-i eriosas reguleeritud lepinguliikidest kõige enam käsundile (VÕS § 619). Üldisema määratluse poolest on ATL kestvusleping (VÕS § 195 lg 3). II
16.Avaliku teenindamise leping ise praegusel juhul ülesütlemiseks alust ei andnud, kuid ka ei välistanud ülesütlemist seadusest tulenevatel alustel.
17.ATL p 2.2.6 andis riigile üksnes võimaluse sõlmida ülesütlemise korral lepinguid kolmandate isikutega. Iseseisvat alust lepingu ülesütlemiseks sellest sättest ei tulenenud. ATL p-s 6.1 on sätestatud: „Pooled on kohustatud hüvitama teisele Poolele Lepinguga võetud kohustuste süülisest mittetäitmisest või mittekohasest täitmisest või Lepingu ülesütlemisest muul põhjusel kui teise Poole oluline Lepingu rikkumine tekitatud tõendatud otsese kahju[,] kohaldades vaidluse lahendamisel võlaõiguse üldpõhimõtteid. Kahjude hüvitamise, samuti leppetrahvi maksmise kohustust Pooltel ei teki, kui Lepingu mittetäitmine või mittekohane täitmine tuleneb vääramatust jõust.“ Ka selles lepingupunktis määrati kindlaks ülesütlemise tagajärjed (kahju hüvitamine), mitte selle eeldused. Viide võlaõiguse üldpõhimõtetele on siin tehtud kahju hüvitamise vaidlusi, mitte lepingu ülesütlemise eeldusi silmas pidades. Siiski nähtub ATL p-st 6.1, et pooled arvestasid lepingut sõlmides ka muude ülesütlemise olukordadega lisaks teise poole lepingurikkumisele. ATL p 8.9 järgi võis lepingu ennetähtaegselt lõpetada poolte kirjalikul kokkuleppel lepingust ja seadusest tulenevate erisustega, v.a juhul kui esinevad võlaõigusseaduses sätestatud olulised lepingurikkumised ühe või teise poole poolt või ATL p-des 8.5 või 8.6 toodud asjaolud. ATL p 8.5 nägi ette kaebaja õiguse leping üles öelda, kui toetust vähendatakse, ning p 8.6 sätestas vastustaja õiguse leping üles öelda, kui kaebaja tegevusluba lõppeb.
18.Kolleegium nõustub kohtutega, et ATL p 8.9 võimaldas lepingut ühepoolselt lõpetada seaduses sätestatud alustel. ATL p-s 8.9 sisaldunud klauslit „seadusest tulenevate erisustega“ pole võimalik sisustada muul mõistlikul viisil kui viitena seadusjärgsetele ülesütlemisalustele. Ei ole usutav, et pooled soovisid selle klausliga piirata lepingu ülesütlemist kokkuleppel. Mõnede lepingu lõpetamise aluste täiendav rõhutamine p-s 8.9 ei kitsenda kõnealuse üldise viite ulatust. Sellised ülerõhutused suurema õiguskindluse tagamiseks on lepingutes tavalised. 6(12)
3-13-481
19.Lepingu ülesütlemiseks ei tulenenud praegusel juhul alust ÜTS v.r-st ega HKTS-st. ÜTS v.r § 10 lg 3 p 3 ja HKTS § 10 p 8 järgi sätestatakse lepingu lõpetamise kord lepingus. Neist sätetest ei tulene siiski kohustust dubleerida lepingus ülesütlemise seadusjärgseid aluseid. HKTS § 11 lg 1 p-d 1 ja 2 (õigusrikkumine ja ettekirjutuse mittetäitmine) ega § 16 (isiku mittevastavus nõuetele) lepingu lõpetamise alustena praegu kohaldatavad ei ole.
20.HMS §-s 102 on sätestatud kaks alust lepingu ühepoolseks lõpetamiseks: avaliku huvi raske kahjustamise oht (lg 2) ning asjaolude oluline muutumine (lg 4). HMS § 104 lg 2 järgi võib haldusorgan lõpetada õigusvastase halduslepingu.
21.Kolleegium rõhutab, et HMS § 102 lg 2 kohaldamise eeldused – ülekaalukas avalik huvi, tingimatu vajadus, avaliku huvi raske kahjustamise oht – on sätestatud silmatorkavalt rangelt. Sel alusel lepingu lõpetamiseks ei ole piisav igasugune avalik huvi, igasugune mõjuv põhjus, mistahes kahju ärahoidmine vms. Samas ei näe HMS § 102 lg 2 lepingu lõpetamise eeldusena ette asjaolude muutumist või nende mitteteadmist ega sätesta ka lepingu lõpetamise piirangut, kui ohu eest vastutab haldusorgan. HMS § 102 lg-ga 2 on seotud lg 3 teises lauses sätestatud kohustus hüvitada kogu varaline kahju. HMS § 102 lg 4 näeb teisele lepingupoolele (mitte haldusorganile) ette võimaluse taotleda lepingu lõpetamist halduskohtu otsusega, kui lepinguga seotud asjaolud on muutunud ja selle tõttu on lepingu täitmine oluliselt raskem. HMS-i eelnõu seletuskirja järgi oli sätte eesmärk välistada avalikku ülesannet täitval eraisikul lepingu ühepoolne lõpetamine (456 SE I, lk 73). Seletuskirjast ega mujalt ei nähtu seadusandja soovi välistada halduslepingu lõpetamine haldusorgani ühepoolse otsusega, kui asjaolud oluliselt muutuvad või kui selleks esineb muu mõjuv põhjus (vrd VÕS § 97).
22.HMS § 102 lg 1 ja § 105 lg 1 kohaselt tuleb halduslepingu lõpetamisel lähtuda tsiviilõigusest, st ennekõike võlaõigusseaduse lepinguõiguse sätetest, kui haldusmenetluse seadus ei sätesta teisiti. HMS § 102 lg-d 2 ja 4 ning § 104 lg 2 ei reguleeri halduslepingu ühepoolse lõpetamise juhtumeid ammendavalt (nii ka kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-9-10, p 12 ning Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-08-1246, p-d 10–13). Haldusorgan võib halduslepingu üles öelda mh ka VÕS § 97, § 196 lg 1, § 631 lg 1, § 655 lg 1 ja § 845 lg 1 alusel, kui lepingus või eriseaduses ei ole ülesütlemist piiratud. Rangete tingimustega HMS § 102 lg 2 mõte on tagada avaliku huvi kaitse rasketel juhtudel, sõltumata poolte kokkulepetest ning asjaomasele lepinguliigile kohalduvatest erisustest. Selle sätte mõte pole välistada tsiviilõiguslikele ülesütlemise alustele tuginemist, kui nende kohaldamise eeldused on konkreetsel juhul täidetud. HMS § 102 lg 2 ammendav iseloom jätaks avaliku huvi piisava kaitseta. Niisuguse tõlgenduse korral ei saaks haldusorgan lepingut lõpetada ei asjaolude olulise muutumise korral ega siis, kui teine pool rikub lepingut. Ei ole usutav, et seadusandja soovis HMS § 102 lg 2 kehtestamisel asetada haldusorganeid eraisikutega võrreldes sedavõrd ebasoodsamasse olukorda. See jätaks riskid vastuvõetamatus ulatuses halduse kanda ja vabastaks riskist eraisiku, kes tihtipeale teenib halduslepingu täitmiselt kasumit. Kasumi teenimine avalike rahaliste vahendite arvel peab olema mõistlikus tasakaalus ettevõtja äririskiga.
23.Kuna HMS § 102 lg-l 2 on „hädaklausli“ iseloom, tuleb enne ülesütlemise hindamist selle sätte valguses selgitada välja lepingu lõpetamise võimalused võlaõigusseaduse kohaselt.
24.VÕS § 631 lg 1 reguleerib käsunduslepingu erakorralist ülesütlemist. Selle järgi võib kumbki lepingupool ka tähtajalise käsunduslepingu üles öelda, kui kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni lepingu tähtaja möödumiseni. Vastustaja tugines ülesütlemisavalduses 7(12)
3-13-481 VÕS § 196 lg-le 1. See lõige sätestab üldise aluse kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks „mõjuval põhjusel [...], eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani“. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi hinnangul langevad VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamise tingimused sisuliselt kokku – lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on vajalik mõjuv põhjus (otsused asjades nr 2-16-13032, p 12; nr 2-16-11889, p 34). VÕS § 631 lg 1 on vaadeldav selgitava täpsustusena, mis ei tõrju kõrvale VÕS § 196 (otsus asjas nr 3-2-1-93-09, p-d 11–12). Seepärast saab praegu neid sätteid vaadelda koos. III
25.Lepingu ülesütlemine oli õiguspärane.
26.Mõjuva põhjuse hindamine VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamisel sõltub poolte huvide kaalumisest seaduse rakendaja poolt. Kaalumise tulemust mõjutab ka lepingu liik (P. Varul jt, VÕS I, § 196 komm 4.3.a.). Poolte huvide kaalumisel on mh oluline küsimus, kes kannab ülesütlemise aluseks olevate asjaoludega seotud riisikot. Riskijaotuse määrab ära leping, eriti selle eesmärk ja asjakohased seadused. Vaid erandina võivad võlaõiguslike kestvuslepingute ülesütlemist õigustada ülesütleja sfääri kuuluvad asjaolud. Viimasel juhul võib, aga ei pruugi lepingu ülesütlemine olla käsitatav lepingu rikkumisena ning seetõttu võib ülesöelnud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-114-07, p 11; vrd üürilepingu erisuste kohta otsus asjas nr 3-2-1-2-06, p 18).
27.Praegusel juhul on VÕS § 631 lg-s 1 ja § 196 lg-s 1 sätestatud ülesütlemise eeldused täidetud ning ülesütlemist ei ole juhtumi asjaolusid ja vaidlusaluse ATL-i eripära arvestades põhjust pidada halduslepingu rikkumiseks.
28.Kolleegium rõhutab sellega seoses kõigepealt, et halduslepingu lõpetamine on haldusakt ning VÕS § 631 lg 1 ja § 196 lg 1 kohaldamine halduslepingutele koostoimes HMS § 102 lg-ga 1 on haldusorgani, mitte kohtu kaalutlusotsus. Kohus võib sellesse sekkuda vaid kaalutlusvea korral (HKMS § 158 lg 3). Vastustaja on ülesütlemist põhjendanud mõistlikult ja piisavalt ning tema kaalutlused on vigadeta. Ringkonnakohtu etteheited, et vastustaja on teinud kaalumisvigu, pole õigustatud.
29.Ringkonnakohus tõi välja, et vastustaja pole esile toonud kaebajast tulenevaid kaalutlusi, millega vastustaja poleks saanud lepingut sõlmides arvestada. See asjaolu vastab tõele, kuid ei takistanud seaduse kohaselt ülesütlemist. Erinevalt VÕS § 97 lg 2 p-st 1 ei välista § 196 lg 1 sõnastus kategooriliselt ülesütlemist asjaolude alusel, mida ülesütlev pool võis ette näha. Asjaolu ettenähtavust tuleb siiski kaalumisel silmas pidada. Ükski lepingupool, ka riik ei tohi ei seaduslikku ega lepingulist ülesütlemisklauslit kuritarvitada, nt öelda üles halduslepingut olukorras, kus tal polnud algusest peale kavatsust lepingut täita. Sellist olukorda vaidluse asjaoludest ei nähtu. Halduskohus tõdes asjakohaselt, et vastustajal polnud 2009. aastal kaebajaga lepingut sõlmides kindlat teadmist, et leping tuleb ennetähtaegselt üles öelda.
30.Ringkonnakohus on vastustaja põhjendused taandanud ekslikult otstarbekusele. Üks peamine ministeeriumi põhjendusi läbiv motiiv on hoopis avalik huvi, täpsemalt reisijateveo kui avaliku teenuse kvaliteet (eriti ülesütlemisavalduse p 2.6). See eesmärk on asjakohane ja legitiimne. Tõsi, Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika järgi ei ole avaliku võimu kandjal tsiviilõigussuhtes eelisseisundit ka mitte siis, kui tema soov lepingut üles öelda tuleneb avalikust huvist. Näiteks ainuüksi avalikule huvile tuginedes ei ole riigil VÕS § 313 lg 1 alusel õigust üürilepingut üles öelda 8(12)
3-13-481 (otsused asjades nr 3-2-1-2-06, p 18; nr 3-2-1-62-04, p 14). See põhimõte on mõistetav üürilepingute puhul, kui nende sõlmimine on vaid abitegevus avaliku ülesande täitmisel. Seevastu avaliku ülesande täitmist otseselt reguleeriva halduslepingu puhul tuleb avalikku huvi alati õiglaselt (proportsionaalselt) erahuviga võrreldes arvestada ning see võib olla piisav põhjus halduslepingu ülesütlemiseks. Säärane on olnud ka halduskolleegiumi senine praktika VÕS § 196 lg 1 kohaldamisel (otsus asjas nr 3-3-1-9-10, p 12). Kaebaja viidatud kohtuotsused asjades nr 3-2-1-114-07 ja nr 3-2-1-2-06 ei puudutanud halduslepinguid.
31.See, et kaebaja rongid vastasid tehnilistele miinimumnõuetele, ei muuda huvi teenuse kvaliteedi parandamise vastu ebaoluliseks. HKTS § 5 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi võib riik volitada juriidilist isikut haldusülesannet täitma vaid tingimustel, et see ei halvenda ülesande täitmise kvaliteeti ega kahjusta avalikke huve ega nende isikute õigusi, kelle suhtes haldusülesannet täidetakse. Neid aspekte tuleb esmajoones kaaluda lepingu sõlmimisel. Need küsimused on aga asjakohased ka lepingu täitmise faasis. Delegeerimisega ei vabane riik vastutusest avaliku ülesande täitmise kvaliteedi eest. Haldusülesande üleandmine erasektorile ja eraettevõtja kasuarvestus ei tohi muu hulgas takistada vananenud taristu asendamist uuega.
32.Avalike ülesannete delegeerimislepingud (sh teenuste kontsessioonid) ei ole tavalised teenuselepingud ettevõtja ja tellija vahel. Avaliku ülesande delegeerimise ja kontsessiooniga kaasneb tihti monopoolne seisund. Monopolisti eelisseisundi kivistamine võib ohtlikult seada ärihuvid esiplaanile ja piirata arengut. Liiga ranged ülesütlemise piirangud või hüvitamiskohustused võivad tuua kaasa olukorra, kus ei ajakohastata asjaolude muutumise tõttu ebarahuldavaks osutunud haldusülesannete täitmist.
33.Lepingu ülesütlemine riivas kaebaja õigusi intensiivselt, kuid selle kasuks rääkis oluline avalik huvi – võtta kaebaja amortiseerunud reisirongide asemel kasutusele nüüdisaegsed rongid ning osutada seeläbi avalikku teenust kaebajaga võrreldes oluliselt kvaliteetsemal tasemel. Ülesütlemine oli proportsionaalne.
34.Vaidlusaluse ATL-i ülesütlemise põhjused ei tulene ainult kaebajast ega ainult vastustajast ning ka risk jaguneb nende mõlema vahel. Uute rongide kiirendatud käikulaskmise vajaduse tingisid nimelt kaebaja rongide puudused. Kuigi ülesütlemise aluseks pole kaebaja lepingu- ega seadusrikkumine, pole ka alust väita, et kaebajal pole enda rongidega mingit seost. ATL-i kehtivusaja leppisid pooled kokku ühiselt ning seda teadmises, et riik asub tegutsema uute rongide hankimise nimel. Uute rongide tarneaeg ei olnud täpselt ennustatav. Halduskohus tegi kindlaks, et kaebaja arvestas juba lepingueelsetel läbirääkimistel võimalusega, et leping öeldakse enne tähtaja lõppu üles, ning pooled on selle eelduse fikseerinud ATL p-s 6.1 (halduskohtu otsuse p-d 41 ja 44). Kaebaja väljendas küll esialgu soovi jätta ülesütlemisega kaasnev risk tervenisti riigi kanda, kuid ometi nõustus ta lõpuks lepingu p-ga 6.1, mille järgi hüvitatakse ülesütlemisel vaid otsene varaline kahju (samas, p 41). Seega leppis kaebaja vastustajaga kokku riski jagamise. Ka siis, kui pidada rongide plaanitust varasemat tarnimist ainult vastustajast sõltuvaks asjaoluks, ei tähendaks see praegusel juhul lepingu rikkumist. Kaebajaga lepingu jätkamine oleks kahjustanud suure hulga rongireisijate huve. Seda poleks VÕS § 196 lg 1 kohaselt saanud riigilt mõistlikult nõuda, eriti ÜTS v.r § 3 lg-s 2 toodud ühistranspordi korraldamise eesmärkide ja HKTS § 5 lg 1 p-de 2 ja 3 valguses. Avalik huvi oleks lepingu jätkamisel saanud rohkem kahjustada, kui said kaebaja huvid kahjustatud selle ülesütlemisel, arvestades, et kaebajale hüvitatakse otsene kahju ning saamata jäänud tulu hüvitamisest oli kaebaja ATL-iga loobunud.
9(12)
3-13-481
35.Kaebajal ei olnud seadusest ega lepingust tulenevat alust nõuda, et uued rongid antaks tema käsutusse. Vastustaja ja kolmanda isiku finantseerimiskokkulepe ei reguleerinud kaebaja, vaid ainult kokkuleppe poolte õigusi. IV
36.Vastustaja peab kaebajale hüvitama otsese varalise kahju. Saamata jäänud tulu hüvitamiseks puudub alus.
37.Kui halduslepingu ülesütlemine on õigusvastane ning lepingus ega eriseaduses pole ette nähtud teisiti, tuleb kahju hüvitada riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 alusel. See säte ei kohaldu praegusel juhul, sest leping lõpetati õiguspäraselt. Praegusel juhul ei kohaldu ka HMS § 102 lg 3, sest lepingu lõpetamise võimalus tulenes VÕS § 631 lg-st 1 ja § 196 lg-st 1. Kuna pooled olid ATL p-s 6.1 leppinud kokku ammendava hüvitamisrežiimi, ei saa kaebaja nõuda kahju hüvitamist RVastS § 16 alusel.
38.ATL p 6.1 esimene lause sätestas muu hulgas, et pooled on kohustatud hüvitama teisele poolele lepingu ülesütlemisega muul põhjusel kui teise poole oluline lepingurikkumine tekitatud tõendatud otsese kahju, kohaldades vaidluste lahendamisel võlaõiguse üldpõhimõtteid. Vastutuse piiramine otsese kahjuga välistab saamata jäänud tulu hüvitamise. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks tuleb seda lepingupunkti tõlgendada hüvitamiskohustust otsese kahjuga piiravana juhul, kui leping öeldakse üles VÕS § 196 lg 1 alusel (p 44). See tõlgendus vastab lepingupunkti sõnastusele ega ole ebamõistlik olukorras, milles pooled lepingu sõlmisid.
39.Kohtud ja menetlusosalised on ATL p 6.1 tõlgendanud nii, et selle alusel tuleb otsese kahjuna kaebajale hüvitada ka mõistlikud kulud, mida kaebaja pidi ATL-i täitmise eesmärgil tegema, kuigi ta ei saanud lepingu ülesütlemise tõttu 2014. aastal enam avalikku liinivedu korraldada ega selle eest tasu nõuda. Kolleegium nõustub selle tõlgendusega. ATL-i täitmiseks väidetavalt tehtud kuludest otsese kahju hüvitamise nõue praegusel juhul valdavalt koosnebki (vt p 40) ning vastustaja on selle põhjendatust osaliselt tunnistanud. Pole usutav, et kitsam tõlgendus vastaks poolte tahtele, sest see oleks jätnud riskid pea täies ulatuses kaebajale. Selliste kulude hüvitamise näeb käsunduslepingu lõppemise korral tasu maksmise kohustuse näol põhimõtteliselt ette ka VÕS § 629 lg 1. Pooltel ei olnud aga keelatud leppida kokku tasu korvamises kahjuhüvitise koosseisus ega sellise hüvitise piiramises. V
40.Ringkonnakohus luges hüvitatavaks otseseks kahjuks 2 202 473 eurot 98 senti, lähtudes kohtu määratud eksperdi hinnangust, kuid arvates seal kajastatust maha varuosade müüja töötasu ja veeremi 2015. a kindlustuskulud. Vastustaja peab otsese kahju hüvitamist ATL p 6.1 mõttes põhjendatuks 1 640 932 euro ulatuses ning leiab kassatsiooniastmes, et eksperdi poolt kajastatud summast oleks tulnud maha arvata veel: - töötajate koondamise lisakulud; - üüri- ja rendikulud; - 2015. a lisandunud liisingukulud; - kontsernikonto intressid; - varuosadega seotud kulu osas, mis ületab 116 219 eurot; - veeremi väljarentimise kulud.
41.Vastustaja etteheited, et ringkonnakohus on otsese kahju valesti kindlaks teinud, on põhjendatud.
10(12)
3-13-481
42.Ringkonnakohus on ekslikult jätnud otsesest varalisest kahjust maha arvamata hüvitise, mida kaebaja maksis töötajatele nende koondamisest teavitamisega viivitamise eest töölepingu seaduse § 100 lg 5 kohaselt. Tegemist on kaebajast tulenevatel asjaoludel tekkinud kahjuga (VÕS § 139 lg 1), sest õigeaegne koondamisest teavitamine sõltus temast endast. Vastustaja on omalt poolt teinud kõik mõistliku, et seda kahju vältida, öeldes lepingu üles enam kui aastase etteteatamisega. Kaebaja ekslik hinnang ülesütlemisteate kehtivusele ei aseta kahju hüvitamise kohustust vastustajale.
43.Kolleegium nõustub vastustajaga, et ringkonnakohus on rikkunud menetlusnorme (HKMS § 165 lg 1 p 4) kahjunõude hindamisel seoses üüri-, rendi- ja liisingukulude, kontsernikonto intresside, varuosade ja väljarenditud veeremiga, jättes analüüsimata vastustaja vastuväited eksperdi hinnangute kohta (nt 16. mai 2016. a seisukoha p-d 1.5–1.8.2; vastustaja apellatsioonkaebuse p-d 1.2.2, 1.2.4–1.2.5). Kolleegium märgib, et haldus- ja ringkonnakohtul on tõendite hindamisel ulatuslik otsustusruum ning see võib olla tavapärasest veelgi laiem kahju ulatuse kindlakstegemisel (vt ka VÕS § 127 lg 6). Kahju hindamisel tuleb lähtuda hüpoteesist, milline oleks olnud kaebaja faktiline olukord ilma hüvitamisnõude aluseks oleva haldusakti või toiminguta (vrd RVastS § 8 lg 1 teine lause ja § 127 lg 1). Tihti eeldab kahju kindlakstegemine keerulist majanduslikku analüüsi. Siin võib kohus usaldada eksperti, kui puudub alus tema seisukoha õigsuses kahelda. Siiski ei anna see otsustusruum kohtule õigust jätta käsitlemata menetlusosaliste vastuväited tõendite ja teiste menetlusosaliste faktiväidete kohta. Asi tuleb nende kahjupositsioonide osas saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule. VI
44.Ringkonnakohus on ekslikult teinud kindlaks viivisearvestuse alguse ning jätnud tähelepanuta HKMS § 201 lg 2. Viivisenõue on küll põhimõtteliselt põhjendatud, kuid viivist ei ole sedalaadi kahju puhul alust arvestada hüvitisnõude esitamisest arvates. Samuti tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas viivise vähendamiseks võib anda alust kaebaja viivitus raamatupidamisdokumentide esitamisel.
45.Riigikohus on senises praktikas pidanud viivisenõuet VÕS § 113 lg 1 alusel põhjendatuks ka avalik-õiguslikes suhetes kahju hüvitamisel (otsused asjades nr 3-2-1-66-15, p 19; nr 3-3-1-66-14, p 19; nr 3-3-1-9-14, p 49; nr 3-2-1-26-14, p 12; nr 3-3-1-83-10, p 20 jj). Praegusel juhul tuleb arvestada, et vastustaja ei ole kaebajale tekitanud kahju õigusvastaselt ning kahju hüvitamise aluseks on haldusleping, milles nähti ette vastustaja piiratud kohustus kahju hüvitada. ATL p-s 6.1 ei ole viivist nimetatud. Siiski on kolleegium seisukohal, et poolte eesmärgiga ATL p 6.1 kokkuleppimisel oleks vastuolus inflatsioonikadude ja põhihüvitise viibimisest tingitud lisakahju kompenseerimata jätmine.
46.VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja nõuda viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse (VÕS § 113 lg 2 esimene lause). Kui isikule tuleb hüvitada tema tehtud kulutused, võib neilt nõuda viivist alates kulutuste tegemisest (VÕS § 113 lg 3).
47.VÕS § 113 lg 4 järgi ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustust täitmast. ATL p-s 6.1 ettenähtud hüvitise eesmärk on VÕS § 127 lg 1 valguses asetada kaebaja olukorda, mis on võimalikult sarnane olukorrale, milles ta oleks olnud lepingu jätkumisel. Hüvitatav kahju seisneb praegu peamiselt kuludes, mis kaebaja oleks lepingu jätkumisel teeninud tagasi 2014. aasta jooksul piletitulu ja igakuise riigipoolse toetuse arvel (ATL p-d 2.2.1, 2.2.4, 2.2.5). Kõnealuste kulutuste kohene hüvitamine oleks kaebaja asetanud nende puhul soodsamasse olukorda 11(12)
3-13-481 võrreldes lepingu jätkumisega. Seega polnud vastustajal kohustust hüvitada kulutusi 2013. aastal. Kui viivisearvestuse täpset algust iga kulu puhul eraldi on ebamõistlikult keeruline tuvastada, võib kohus viivise ulatuse määrata enda äranägemisel (VÕS § 127 lg 6). Eeltoodu ei tähenda, et kaebaja esitas kahjunõude 2013. aastal ennatlikult. Kaebajal oli enda õiguste kaitseks alus nõuda hüvitise kindlaksmääramist haldusakti või kohtuotsusega.
48.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et viivise vähendamiseks ei anna iseenesest alust asjaolu, et kahju ulatuse kindlakstegemine oli keeruline ja et pooled olid erinevatel seisukohtadel. Vastustaja on aga väitnud ka seda, et kahju hüvitamist takistas raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine. Ilmselgelt vääraks ei ole alust pidada vastustaja seisukohta, et kaebaja tellitud eksperdihinnangud ei asenda raamatupidamisdokumente ning et nendega tutvumine oli mh vajalik vältimaks ülekompenseerimist määruse nr 1370/2007 mõttes (16. mai 2016. a seisukoha p 4). Kahju tõendatust oli ATL p-s 6.1 hüvitamise eeldusena eriliselt rõhutatud. HKMS § 201 lg 2 kohaselt oleks ringkonnakohus pidanud neile väidetele vastama. Kui raamatupidamisdokumentide esitamata jätmine takistas kahju õigeaegset hüvitamist vastavalt käesoleva otsuse p-s 47 märgitule, tuleb viivist VÕS § 113 lg 4 alusel täiendavalt vähendada. Pärast seda on ringkonnakohtul võimalik lahendada viivise vähendamise taotlus VÕS § 113 lg 8 alusel. VII
49.Kassatsioonkaebus on põhjendatud ka menetluskulu jaotuse küsimuses. Ringkonnakohus on vastuolus HKMS § 108 lg-ga 2 jätnud kogu ekspertiisikulu vastustaja kanda ning pole pööranud tähelepanu vastustaja väidetele, et osa õigusabikulusid pole väljamõistetavad (13. oktoobri 2016. a arvamuse p-d 4.5 jj). Need küsimused tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel.
50.Kassatsiooniastmes oli kaebaja menetluskuluks õigusabikulu 10 418 eurot 28 senti. Nende põhjendatust tuleb hinnata kulude lõplikul jaotamisel. Vastustaja pole Riigikohtus kuludokumente esitanud.
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.