Kohtuasja number 3-2-1-113-04 Määruse kuupäev Tartu, 27. oktoober 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja T. Tampuu, liikmed P. Jerofejev ja J. Luik Kohtuasi Raivo Realo kaebus kohtutäituri otsuse peale. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 2004. a määrus tsiviilasjas nr 2-2/619/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Raivo Realo erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev 27. september 2004. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
1.Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 2004. a määrust osaliselt põhjenduste osas. Ülejäänud osas jätta määrus muutmata.
2.Erikaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada OÜ-le TÄITEMENETLUSE ÕIGUSBÜROO
17.mail 2004. a R. Realo erikaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Linnakohtu 23. detsembri 2002. a otsusega lõpetati Heli-Maie Oja, Jaan Lootuse ja Raivo Realo vahel 16. detsembril 1999. a sõlmitud eluruumi üürileping ning tõsteti Raivo Realo eluruumi vabastamisest keeldumisel välja üürilepingus nimetatud eluruumist teist eluruumi vastu andmata. Kohtuotsust täitis kohtutäitur Mati Kadak, kelle 15. augusti 2003. a täitekulu väljamõistmise otsusega mõisteti Raivo Realolt välja täitekulu 6656 krooni 95 senti. Otsuse kohaselt on kohtutäitur ja/või sissenõudja Heli-Maie Oja täitemenetluse läbiviimiseks teinud järgmised kulutused: kolimisteenus koos käibemaksuga 5215 krooni 60 senti (arve nr 33276), prügi pealelaadimine ja äravedu koos käibemaksuga 1425 krooni 80 senti (arve nr 446), täitemenetlusega seotud kulutused koos käibemaksuga 15 krooni 55 senti.
2.16. oktoobril 2003. a esitas Raivo Realo Tallinna Linnakohtule kaebuse, milles palus kohtutäitur Mati Kadaku 15. augusti 2003. a täitekulude väljamõistmise otsuse tühistamist. Kaebuse kohaselt sai kaebaja täitekulude kohta tehtud otsuse kohtutäituri büroost kätte 6. oktoobril 2003. a. Kaebuse esitaja väitis, et ta vabastas kõnealuse eluruumi 17. juulil 2003. a vabatahtlikult ja teavitas sellest ka kohtutäiturit. Kaebajaga koos elas eluruumis tema abikaasa Maria Realo. Kuna kohtutäitur ähvardas sundkorras välja tõsta ka Maria Realo, kelle väljatõstmise kohta kohtulahendit ei olnud, siis esitas kaebaja 1. augustil 2003. a kohtutäiturile loovutuskirja, millest nähtus, et vara, mis asus kõnealuses eluruumis, kuulub Maria Realole. 11. augustil 2003. a tõstis kohtutäitur sundkorras eluruumist välja Maria Realo koos viimasele kuuluva varaga. Kuna võlgnik oli eluruumi vabatahtlikult vabastanud ja kohtutäitur tõstis tegelikult välja isiku, kelle kohta lahend väljatõstmiseks puudus, siis ei saa ka kulutused olla täitekuludeks Raivo Realo väljatõstmise kohta algatatud täiteasjas. Maria Realo väljatõstmise kulutused ei saanud olla täitemenetluses vajalikeks kulutusteks.
3.Kohtutäitur Mati Kadak vaidles kaebusele vastu. Ta leidis, et täitemenetluses, milles kulud olid tehtud, tõsteti välja kaebuse esitaja. Täitemenetlus algatati sissenõudja avalduse alusel 2003. aasta
juulis, kuna võlgnik ei olnud vabatahtlikult kohtuotsust täitnud. 11. augustil 2003. a viibis Raivo Realo kõnealuses eluruumis ja seal olid temale kuuluvad asjad. Maria Realo viibis väljatõstmise juures kui võlgniku esindaja. Maria Realo ei kasutanud vaidlusalust ruumi juba 8. juunist 1988. a, kui talle eraldati eluruum Tallinnas Muhu tänavas. Maria Realo elukoht on rahvastikuregistri andmetel mujal. Isiku, kes püsivalt eluruumis ei ela, vaid ainult külastab seda, väljatõstmist eluruumist ei saa pidada väljatõstmiseks TMS § 70 mõistes. Maria Realo nõudmisel kanti täitetoimingu akti märge, et võlgnik tõsteti välja koos Maria Realoga. Loovutuskirjast ei nähtu, et eluruumis oleks olnud Maria Realo asju. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud oma väljatõstmist täitemenetluse käigus. Täitur leidis, et täitemenetluses tehtud kulutused olid vajalikud.
4.Sissenõudja Heli-Maie Oja leidis, et kohtutäituri otsus on õige.
5.Tallinna Linnakohus jättis oma 27. veebruari 2004. a määrusega kaebuse rahuldamata ja mõistis TsMS § 61 lg 1 p 2 alusel Raivo Realolt välja kohtukulu Heli-Maie Oja kasuks 2 360 krooni ja 10 000 krooni kohtutäitur Mati Kadaku kasuks. Määruse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus, et täitemenetlus on alustatud 3. juuli 2003. a sissenõudja avalduse alusel. 8. juulil 2003. a tegi kohtutäitur võlgnikule ettepaneku eluruumi vabatahtlikuks vabastamiseks, mille peale Raivo Realo esitas kaebuse. Kohtutäitur jättis 23. juuli 2003. a otsusega kaebuse rahuldamata. TMS § 70 lg 1 kohaselt tõstetakse täitedokumendil märgitud ruumidest välja täitedokumendis märgitud isikud koos neile kuuluva varaga. Raivo Realo ja talle kuuluva vara väljatõstmise kohta eluruumist on koostatud 11. augustil 2003. a sundkorras väljatõstmise akt. Tunnistaja Tatjana Puhtla ütluste kohaselt viibisid väljatõstmise juures Raivo Realo ja tema volitatud esindaja Maria Realo ning manukad. Korteris olevad asjad olid enamuses pakitud ja Raivo Realo korraldusel viidi need kolimisteenust osutavale autole või prügikonteineri juurde. Sama tulenes ka tunnistaja Ülle Kuke ütlustest. Kohtutäituri poolt täitemenetluse läbiviimiseks tehtud kulude väljamõistmiseks annab aluse TMS § 42 ja § 70 lg 8, mille kohaselt jäetakse kulud võlgniku kanda. Raivo Realo ei ole kulude suurust ja põhjendatust vaidlustanud, vaid väitnud, et tema suhtes ei olnud kulud vajalikud. Tõenditele tuginedes tegi kohus järelduse, et Raivo Realo ei olnud sundväljatõstmise ajaks välja kolinud, kuna korteris oli temale ja tema vanematele kuulunud asju. Väljatõstetud vara kuulumine Maria Realole ei ole tõendatud. Kohtule esitatud 27. juuni 2003. a kuupäeva kandva loovutuskirja jättis kohus tähelepanuta, kuna sellest ei selgunud, millise vara täpselt jättis Raivo Realo Maria Realole ja kus see vara asus. Samuti peab abieluvaraleping olema notariaalselt tõestatud.
6.Tallinna Linnakohtu määruse peale esitas erikaebuse kaebuse esitaja, paludes linnakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. mai 2004. a määrusega linnakohtu määruse muutmata.
8.Ringkonnakohtu määruse kohaselt sätestab täitemenetluse seadustiku § 42 lg 1, et täitekuludeks on sissenõudja ja kohtutäituri poolt täitemenetluse läbiviimiseks tehtud vajalikud kulutused. Sama paragrahvi lõike 2 järgi kannab täitekulud võlgnik ja need nõutakse sisse kohtutäituri otsuse alusel.
TMS § 70 lg 8 sätestab, et väljatõstmisega seotud kulud nõutakse sisse võlgnikult TMS §-s 42 sätestatud korras. Linnakohus on õigesti tuvastanud, et kohtutäitur oli õigustatud ja kohustatud täitma sissenõudja HeliMaie Oja avalduse alusel Tallinna Linnakohtu 23. detsembri 2002. a kohtuotsust Raivo Realo väljatõstmiseks. Kaebaja teatas kohtutäiturile, et ta on korteri vabastanud, kuid see ei ole aluseks, et täitemenetlust lõpetada või peatada. Täitemenetluse lõpetamise alused on sätestatud TMS §-s 35 ja võlgniku teade otsuse vabatahtliku täitmise kohta ei ole aluseks, et täitemenetlust lõpetada. Samuti ei olnud kohtutäituril alust täitetoimingu edasilükkamiseks. Linnakohus tuvastas kaebuse arutamisel õigesti, et võlgniku vara asus väljatõstmise ajal kõnealuses korteris, mistõttu oli võlgniku teade kohtuotsuse vabatahtliku täitmise kohta vale. Õige on linnakohtu järeldus, et korteris asuvate asjade kuulumine Maria Realole oli tõendamata. Kuna kohtuotsus oli tehtud Raivo Realo väljatõstmiseks ja korteris ei elanud rohkem üürnikke, siis oli alust eeldada, et tegemist on Raivo Realo varaga. Kaebuse esitaja väited täitekulu sissenõudmise kohta tulenesid eelkõige väidetavast täitetoimingu ebaõigsusest. Kaebajal oli võimalus vaidlustada TMS §-s 77 sätestatud korras kohtutäituri tegevus väljatõstmise läbiviimisel. Kaebaja seda ei teinud. Täitekulu sissenõudmise vaidlustamisel ei saa võlgnik enam täitetoimingut vaidlustada. Kaebaja ei ole linnakohtus vaidlustanud täitekulude suurust. Arvestades asjaolu, et väljatõstmise nõude täitmiseks on vajalik kolimisteenuse ja prügiveoteenuse kasutamine, ei saa neid kulutusi lugeda mittevajalikeks. Kulude tegemine on tõendatud vastavate algdokumentidega.
9.Ebaõige on kaebaja väide, et kohus oleks pidanud kaebuse lahendama otsusega. Kaebus täitekulude sissenõudmise kohta tuleb läbi vaadata kui kohtu menetlusse antud hagita asi. TsMS § 249 lg 1 sätestab, et hagita asi vaadatakse läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erandeid. Käesolevas asjas tulenevad erandid täitemenetluse seadustiku sätetest ja kaebuse lahendamisel tuleb arvestada TMS § 77 lg-s 4 sätestatut, mille kohaselt lahendab esimese astme kohus kaebuse määrusega. Määrusega asja lahendamine ei kitsenda kaebaja kaebeõigust. Kohtupraktika kohaselt on võimalik täiteasjas tehtud kohtumääruse peale edasi kaevata kuni Riigikohtuni.
10.Maria Realo kaasamiseks huvitatud isikuna puudus kohtul alus. Maria Realo on tegutsenud täitemenetluses võlgniku esindajana ja juhul, kui tal on varaline nõue võlgniku, täituri või sissenõudja vastu, on tal see võimalik seaduses sätestatud korras esitada.
11.Ringkonnakohus ei tuvastanud, et linnakohus oleks tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kaebaja väide, et linnakohus on jätnud osa tõendeid hindamata, on üldsõnaline, kaebaja ei ole täpselt viidanud, millise asjas olulise tõendi on jätnud linnakohus hindamata.
12.Õige on see, et hagita menetluse kohtukulud kannab TsMS § 60 lg 12 kohaselt avaldaja. Avaldajaks käesolevas asjas on kaebuse esitaja Raivo Realo, kellelt on kohus kohtukulud välja mõistnud. Kohus on kohtukulude suuruse hindamisel lähtunud TsMS § 61 lg 1 p-st 2. Tuginedes seaduse analoogiale, on õigusabikulude väljamõistmisel õige arvestada TsMS § 61 lg 1 p-s 2
sätestatut. Väljamõistetud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust ei ole kaebuse esitaja vaidlustanud.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Erikaebuses palus Raivo Realo ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
14.Erikaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus vastanud erikaebuse väitele, et kohtutäitur pidanuks täitemenetluse peatama TMS § 70 lg 9 kohaselt väljatõstmist takistavate asjaolude ilmnemisel. Takistav asjaolu oli see, et eluruumis elas M. Realo, kelle väljatõstmiseks ei olnud täitedokumenti. Kohtutäitur ei tohi materiaalõiguslikku vaidlust lahendada.
15.Seadusest ei tulene ringkonnakohtu järeldus, et täitekulude sissenõudmise vaidlustamisel ei saa võlgnik enam täitetoimingut vaidlustada. Ühe õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei välista teise kasutamist. Kaebaja vaidlustas täitekulude väljatõstmise otsuse just lähtuvalt sellest, et täitekulud tekkisid mitte tema kui võlgniku, vaid tema abikaasa ebaseadusliku väljatõstmise tõttu.
16.Ringkonnakohus jättis tähelepanuta 27. juunil 2003. a koostatud loovutuskirja. Tegu ei olnud abieluvaralepinguga, mis vajanuks notariaalset tõestamist.
17.Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kohtutäituril oli alust eeldada, et korteris olev vara kuulub kaebajale. Kohtutäitur oleks pidanud otsustama täitemenetluse peatamise, kui selgus, et korteris elab veel keegi, kes väitis enda olevat asjade omaniku.
18.Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et tuginedes seaduse analoogiale tuleb kaebajalt välja mõista õigusabikulud. Sellise tõlgendamise korral kaotab TsMS § 60 lg 12 mõtte ja asetab pooled ebavõrdsesse olukorda " kui kaebus rahuldatakse, puudub võimalus kaebaja kohtukulusid vastaspoolelt välja mõista, kuid kaebuse rahuldamata jätmise korral saab kaebajalt välja mõista õigusabikulud. Hagita menetluses TsMS § 61 üldse ei kohaldata. Samuti ei ole põhjendatud viide TsMS § 61 lg 1 p-le 2, sest antud juhul on võimalik nõuet hinnata " täitekulude summa oli 6656 krooni 95 senti.
19.Vastuses erikaebusele leidis kohtutäitur M. Kadak, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.
TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
20.Kolleegium leiab, et erikaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu määruse tühistamiseks. Täitemenetluse seadustiku ebaõige tõlgendamise tõttu tuleb muuta osaliselt määruse põhjendusi.
21.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on vastanud erikaebuse väitele, et kohtutäitur pidanuks täitemenetluse TMS § 70 lg 9 kohaselt peatama väljatõstmist takistavate asjaolude ilmnemisel. Ringkonnakohus on leidnud, et kohtutäituril ei olnud alust täitetoimingu edasilükkamiseks. Samuti on ringkonnakohus leidnud, et korteris ei elanud rohkem üürnikke. Seega on ringkonnakohus tuvastanud, et väljatõstmisel ei esinenud väljatõstmist takistavaid asjaolusid ja et M. Realol ei olnud valdust kõnealusele eluruumile. Riigikohtul ei ole TsMS § 353 lg 3 kohaselt õigust tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kohtute tuvastatu kohaselt ei tõstetud eluruumist välja isikut, keda ei olnud väljatõstetavana kohtulahendi resolutsioonis märgitud. Viimatimainitud toimingu ebaõigsust on
Riigikohtu tsiviilkolleegium sedastanud nt oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-151-03 (RT III 2004, 2, 25). Lahendit ei muuda ebaõigeks asjaolu, et ringkonnakohtu määruses ei ole otsest viidet TMS § 70 lgle 9.
22.Kolleegium märgib, et juhul, kui kohtud oleksid tuvastanud, et R. Realo oli väljatõstmise hetkeks kõnealusest eluruumist vabatahtlikult lahkunud, kuid välja ei olnud kolinud samas eluruumis elav teine isik, ei oleks R. Realo pidanud kandma selle teise isiku väljatõstmisega seonduvaid kulusid. Selles vaidluses on kohtud tuvastanud, et R. Realo teade tema vabatahtliku väljakolimise kohta oli ebaõige.
23.Vastuseks erikaebuse väidetele õiguskaitsevahendite kasutamise kohta märgib kolleegium järgmist. Asjaolule, et ta oli juba vabatahtlikult korterist välja kolinud, oleks R. Realo saanud toetuda üksnes väljatõstmistoimingut vaidlustades, esitades TMS § 77 lg 1 järgi 10 päeva jooksul pärast väljatõstmist vastava kaebuse kohtutäiturile. Seda võimalust ei ole asja materjalide kohaselt kasutatud ega ole taotletud ka tähtaja ennistamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-2203 (RT III 2003, 9, 93) leidnud, et TMS § 77 tähtajad on protsessitähtajad. Maakohus on andnud sisulise vastuse R. Realo kaebuse väidetele õiguskaitsevahendite kasutamise kohta. Ringkonnakohus on maakohtu nende põhjendustega osaliselt nõustunud. Kuna R. Realol puudus alus vaidlustada väljatõstmistoimingut M. Realo väidetava väljatõstmise tõttu, vaidlustamisõigus sai kuuluda vaid M. Realole, on ebaõige ringkonnakohtu järeldus, mis viitab kaebaja kohustusele pöörduda kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks väljatõstmise läbiviimisel TMS §-s 77 sätestatud korras kohtutäituri poole.
24.Vastuseks erikaebuse väidetele, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta 27. juunil 2003. a koostatud loovutuskirja ning on ebaõigesti leidnud, et kohtutäituril oli alust eeldada korteris oleva vara kuuluvust kaebajale, märgib kolleegium järgmist. Loovutuskirjal ei oleks olnud täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt täitemenetluses tähendust ka siis, kui see oleks olnud notariaalselt tõestatud. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõtte on Riigikohtu tsiviilkolleegium avanud oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02 (RT III 2002, 27, 304). Kohtutäituril ei ole õigust hinnata loovutuskirja kehtivust ega võimalikke materiaalõiguslikke tagajärgi. Nagu vara arestimise käigus (TMS § 50 lg 4) võib kohtutäitur ka väljatõstmismenetluse käigus eeldada, et võlgniku valduses olev vara kuulub võlgnikule ning seega selle eluruumist koos väljatõstetava isikuga välja tõsta. Analoogiliselt TMS § 50 lg-ga 4 peab kohtutäitur kolmandale isikule selgitama võimalusi oma väidetavate õiguste kaitseks. Seetõttu on ebaõige ringkonnakohtu järeldus, et kuna korteris ei elanud rohkem üürnikke, võis eeldada vara kuuluvust võlgnikule.
25.Vastuseks erikaebuse väidetele õigusabikulude väljamõistmise kohta seonduvalt TsMS § 60 lgga 12 ja §-ga 61 märgib kolleegium järgmist. Kohtukulud on TsMS § 46 p 2 kohaselt muuhulgas ka asja läbivaatamiskulud. Asja
läbivaatamiskulud on TsMS § 52 p 4 kohaselt muuhulgas ka õigusabikulud. Seega hõlmab TsMS § 60 lg-s 12 nimetatud mõiste "kohtukulud" ka õigusabikulusid. Järgmisena tuleb vastata küsimusele, kas TsMS § 60 lg 12 alusel õigusabikulude väljamõistmisel kohtutäituri otsust puudutavas kaebemenetluses tuleb lähtuda TsMS § 61 lg 1 p-st 1 või p-st 2. Kolleegium leiab, et kuna kaebus kohtutäituri tegevuse peale vaadatakse läbi hagita menetluses, milles esitatavatel avaldustel ei ole reeglina hagihinda, tuleb ka õigusabikulude väljamõistmisel lähtuda hinnata hagi sätetest, s.t TsMS § 61 lg 1 p-st 2. Viimasena vastab kolleegium erikaebuse väitele, et TsMS § 60 lg 12 asetab pooled ebavõrdsesse olukorda, kuna kaebuse rahuldamise korral puudub võimalus kaebaja kohtukulusid vastaspoolelt välja mõista, kuid kaebuse rahuldamata jätmise korral saab kaebajalt välja mõista õigusabikulud. Kolleegium on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-145-03 (RT III 2004, 1, 12) leidnud, et TsMS § 60 lg-s 12 sätestatu ei välista täitemenetluse võlgniku võimalikku kahju hüvitamise nõuet seadust rikkunud kohtutäituri vastu riigivastutuse seaduse alusel. Võlgniku kahjuks võivad muuhulgas olla mõistlikud kulutused, mida ta kandis seoses täituri tegevuse vaidlustamiseks algatatud hagita menetlusega. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. T. Tampuu, P. Jerofejev, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.