Täitmine › Isiku avaldus täitemenetluse peatamiseks, ajatamiseks jms

1(6)

Kaebuse kohaselt koostas kohtutäitur 18.02.2014 täiteasjas nr 024/2014/19 kinnisasja valduse äravõtmise akti. Avaldaja esitas vastuväiteid kinnisasja valduse äravõtmise aktis ning selgitas, et temale kuuluvaid asju majas ei ole, majas olevad asjad kuuluvad kolmandatele isikutele. 05.03.2014 esitas avaldaja täituri tegevuse peale kaebuse, taotledes täitemenetluse lõpetamist ja täitekulude jätmist sissenõudja kanda. 31.03.2014 otsusega jättis kohtutäitur kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur alustas avaldaja suhtes täitemenetluse põhjendamatult. Avaldaja ei ole võlgnik ja temalt nõutakse põhjendamatult täitemenetlusega seotud kulusid. Avaldaja ei ole takistanud sissenõudjal kinnisasja valduse teostamist. Faktiliselt takistas sissenõudja valduse teostamist kolmandate isikute vara. Avaldaja ei saanud organiseerida kolmandate isikute vara äraviimist, sest see oleks olnud kriminaalkuritegu. Sissenõudja valduse üleandmise nõue kaebaja vastu on olnud rahuldatud juba ligi 3 aastat. Seda kinnitab ka kinnisasja valduse äravõtmise akt, millest nähtub, et kaebajal puudusid võtmed, dokumendid ja muud kinnistu valdamiseks vajalikud asjad või esemed. Kohtutäituri väide, et kaebaja oleks pidanud andma andmeid kinnisasja valdaja kohta, on põhjendamatu, sest kaebajal puudub sellekohane informatsioon, kuna kinnisasi müüdi 3 aastat tagasi pankrotimenetluses. Kohtutäituri väide, et kaebaja ei ole esitanud dokumente, mis tõendaksid valduse üleandmist, on alusetu, sest kohtutäitur viitab oma otsuses pankrotihaldur Peep Lillemäe pankrotivara enampakkumise aktile tsiviilasjas nr 2-09-29126. Kaebaja suhtes toimub praegu pankrotimenetlus tsiviilasjas nr 2-14-3271 ning juhul, kui kaebaja oleks olnud kinnisasja valdaja, siis oleks tulnud täitemenetlus lõpetada ja kaebaja varaga seotud küsimusi oleks pidanud lahendama pankrotihaldur. 25.04.2014 kaebuse täpsustuses selgitas avaldaja, et soovib vaidlustada kohtutäituri 31.03.2011 otsust, samas taotles avaldaja ka täitemenetluse lõpetamist ja täitekulude jätmist sissenõudja kanda. Harju Maakohus jättis 19.05.2014 määrusega avaldaja taotluse täitemenetluse lõpetamiseks ja täitekulude sissenõudja kanda jätmiseks menetlusse võtmata. Sissenõudja seisukoht Sissenõudja palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Avaldaja pole oma kaebuses väidetavaid kohtutäituri rikkumisi faktiliselt ega õiguslikult põhistanud. Väidetavalt kolmandate isikute vara paiknemine sissenõudjale kuuluvas hoones ei saanud kuidagi takistada avaldaja poolt valduse üleandmist sissenõudjale. Sissenõudja ei ole esitanud täitemenetluse algatamise avaldust avaldajale või kolmandatele isikutele kuuluva vara suhtes. Täitmisteatest nähtub üheselt, et äravõtmisele kuulub üksnes kinnisasi koos selle oluliseks osaks oleva hoonega. Hoones olev avaldaja või väidetavate kolmandate isikute vara tulnuks avaldajal hoiustada või hoiustab kohtutäitur selle avaldaja eest. Asjatundmatu on avaldaja väide, et kolmandate isikute vara kinnistutelt eemaldamine oleks kriminaalkuritegu. Kinnistu ja hoonete omanik ei ole kohustatud hoiustama tasuta ja tähtajatult endale kuuluvates ruumides kolmandate isikute vara. Kolmandate isikute vara pakendamisel ja hoiustamisel mujal on tegemist üksnes vara ümberpaigutamisega teise hoiukohta. Sissenõudja kanti 19.07.2011 kinnistusraamatusse XXXXXXXX XXX XX ja XX kinnistute omanikuna. Seega ei ole XXXXXXXX XXX XX ja XX kinnistud avaldaja vara, millele laieneksid avaldaja suhtes 2014. a algatatud pankrotimenetlusega kaasnevad piirangud. Arvestades asjaolu, et sissenõudja omandas kinnistud juba 2011. a suvel, siis oleks avaldaja saanud täitekulusid edukalt vältida, kui avaldaja oleks enne täitemenetlust sissenõudjale vabatahtlikult vara valduse üle andnud. Kohtutäituri seisukoht

2(6)

Kohtutäitur jäi 31.03.2014 otsuses väljendatud seisukohtade juurde ja leidis, et avaldaja avalduses välja toodud asjaolud ja põhjendused on asjakohatud. Kohtutäituril ei ole õigust tuvastada materiaalõiguslikke asjaolusid. Avaldajale 20.01.2014 kätte toimetatud kinnisasja väljaandmise täitmisteatest nähtub, et täitemenetluse nr 024/2014/19 sisuks oli vaid kinnisasja väljaandmine. Olenemata vallasvara omandiõiguse kuuluvusest, ei ole kohtutäitur ega sissenõudja täitemenetluse nr 024/2014/19 vältel mitte kuidagi takistanud avaldajat ega kolmandat isikut, kellele väidetavalt vara kuulub, kinnisomandilt vara minema viimast. Avaldaja ei ole kohtutäiturile väidetava vallasvara omaniku andmeid esitanud. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-113-04 on asutud seisukohale, et juhul, kui väljatõstmisel tekib küsitavusi ruumis olevate asjade kuuluvuse kohta, siis analoogselt vara arestimisega ei saa formaliseerituse printsiibist lähtudes kohtutäitur ka väljatõstmise juures otsustada vara kuuluvuse üle. Sarnaselt ametitoiminguga lähtub kohtutäitur eeldusest, et asi kuulub isikule, kelle valduses see on. Avaldaja viide pankroti väljakuulutamisele ei ole täitemenetluses nr 024/2014/19 asjakohane. Kinnisasja väljaandmise näol ei ole tegu toiminguga, mis oleks seotud avaldaja maksejõulisuse või maksejõuetuks tunnistamisega, kuna tegu on mitterahalise nõudega. Avaldaja pankrotiavalduse menetlusse võtmisega 06.02.2014 kohustas Harju Maakohus peatama vaid avaldaja vara suhtes toimuvad sundtäitmised. KTS § 32 lg 2 lause 2 kohaselt muutub mitterahaliste nõuete täitmisel ja muude täitetoimingute tegemisel põhitasu sissenõutavaks täitetoimingute lõpetamisega. Kinnisasja (XXXXXXXX XXX XX, Tallinn) sundkorras äravõtmine ja üleandmine toimus 18.02.2014. PankrS § 36 lg 1 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega avaldaja õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Täitemenetlus nr 024/2014/19 on lõpetatud TMS § 48 lg 1 p 8 koosmõjus TMS § 51 lg-ga 1 alusel. Täitekulude (TMS § 37 ja KTS § 29 lg 1) osas on esitatud nõudeavaldus avaldaja pankrotihaldurile. Esimese astme kohtu määrus Maakohus jättis 06.06.2014 määrusega avalduse rahuldamata ja puudutatud isikute menetluskulud avaldaja kanda. Kohus mõistis avaldajalt välja riigituludesse riigilõivu 10 eurot. Avaldaja esitas kaebuse kohtutäitur Arvi Pinki 31.03.2014 otsusele täiteasjas nr 024/2014/19. Kohus nõustub kohtutäituri 31.03.3012 otsuses toodud seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Täitemenetlus alustati õige isiku suhtes ja täitedokument vastas TMS § 2 lg 1 p 15 nõuetele. Kohtutäitur on õigesti märkinud, et juhul, kui sissenõudja esitab kohtutäiturile formaalsetele nõuetele vastava täitedokumendi, on kohtutäitur kohustatud täitedokumendi ja sissenõudja täitmisavalduse alusel algatama täitemenetluse. Samuti on õige, et väljatõstmise juures ei saa kohtutäitur otsustada vara kuuluvuse üle ning et kinnisasja väljaandmise nõuet saab täitemenetluses täita vaid võlgnik ise, mitte võlgniku pankrotihaldur. Avaldaja on saavutanud osaliselt kaebusega taotletud eesmärgi, sest täitemenetlus täiteasjas on lõppenud. Täitekulude sissenõudja kanda jätmist täitemenetluse seadustik ei võimalda. TMS § 38 lg 1 kohaselt kannab täitekulud võlgnik. 19.05.2014 määrusega vabastas kohus avaldaja riigipoolse menetlusabi korras riigilõivu 10 eurot tasumisest. TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt avalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Seega tuleb mõista avaldajalt riigituludesse välja riigilõiv 10 eurot. Määruskaebus

3(6)

VD palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega tunnistada tühiseks kõik kohtutäituri toimingud ja otsused täitemenetluses nr 024/2014/19. AÕS § 39 lg 1 kohaselt valdus lõppeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil. Kohtutäituri poolt koostatud aktiga on tõendatud see, et avaldaja valdus oli lõppenud, avaldajal ei olnud XXXXXXXX XXX XX maja võtmeid. Kinnistul ei saanud olla avaldaja vara, sest juhul, kui avaldajal oleks olnud maja valdus, siis ei oleks saanud lõpetada pankrotimenetlust avaldaja suhtes. Kohtutäituri argumentatsioon on vastuoluline. Kohtutäitur on leidnud, et avaldaja valdas kinnistut ja hoidis seal oma vara ning ka et avaldaja valdus ja vara asumine kinnistul ei takista täitemenetluse läbiviimist vaatamata avaldaja pankroti väljakuulutamisele, sest tegemist ei ole avaldaja varaga. Kuna kohtutäitur jätkas täitemenetlusega pärast avaldaja pankroti väljakuulutamist, siis pidi ka kohtutäitur mõistma, et avaldaja ei valda XXXXXXXX XXX XX kinnistut. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-113-04 p 22 kohaselt ei pea isik kandma teiste isikute või nende vara väljatõstmisega seonduvaid kulusid, kui ta on juba vabatahtlikult lahkunud. Käesoleval juhul nõutakse kolmandate isikute vara väljatõstmisega seonduvaid kulusid avaldajalt ehk kinnistu endiselt omanikult üksnes seepärast, et sissenõudja ei ole suutnud kindlaks teha XXXXXXXX XXX XX kinnistul asuva vara tegelikku omanikku. Avaldaja on teavitanud sissenõudjat alates kinnistu ostmisest ning kohtutäiturit alates täitemenetluse algatamisest, et kinnistul ei asu avaldaja vara. Avaldaja ei ole takistanud sissenõudjal pärast kinnistu omandamist kinnistu valdamist, järelikult oli kinnistu sissenõudja valduses pärast selle omandamist. Asjaolu, et kinnistul asus kolmandate isikute vara, ei õigusta avaldaja suhtes täitemenetluse algatamist. Vastused määruskaebusele Sissenõudja ja kohtutäitur paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Menetluse edasine käik Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt TsMS § 659 ja § 654 lg 6 ei korda kolleegium maakohtu määruse põhjendusi, nõustudes nendega. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Avaldaja väide, et kohtutäitur alustas kaebaja suhtes põhjendamatult täitemenetluse, sest kaebaja ei ole täiteasjas võlgnik, ei ole põhjendatud. Asjaoludest nähtub, et vaidlusalune kinnisasi aadressil XXXXXXXX XXX XX, Tallinn kuulus kaebajale kuni selle sundenampakkumisel müümiseni 2011. a. Sundenampakkumise akti alusel kanti sissenõudja 19.07.2011 kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna. Vastavalt aktile pidi kaebaja kinnisasja uuele omanikule välja andma. Kinnisasja valduse, s.o asja üle tegeliku võimu, üleandmist uuele omanikule kaebaja tõendanud ei ole. Samuti ei ole kaebaja tõendanud kinnisasja valduse üleandmist kolmandale isikule. Asjaolu, et kaebajal ei ole väidetavalt hoone võtit, ei tõenda valduse üleandmist. Seega oli kinnisasja uus omanik õigustatud kaebajalt kui kinnisasja endiselt omanikult nõudma kinnisasja valduse väljaandmist TMS § 2 p 15 sätestatud täitedokumendi alusel ja kaebaja on algatatud täitemenetluses õige võlgnik.

4(6)

Määruskaebuse väide, et kohtutäituri argumentatsioon on vastuoluline (ühest küljest kaebaja väidetavalt valdas kinnistut ja hoidis seal oma vara, samas kaebaja valdus ja vara asumine kinnistul ei takista täitemenetluse läbiviimist vaatamata kaebaja pankroti väljakuulutamisele, sest tegemist ei ole avaldaja varaga), on asjakohatu. Käesoleval juhul ei olnud täitemenetluse esemeks mitte kaebaja vara, vaid sissenõudjale kuuluva kinnisasja valduse väljanõudmine, mis ei puutu kuidagi kaebaja pankrotimenetlusse, sest asja valdamine kui faktiline asjaolu ei ole käsitatav pankrotivarana PankrS § 108 mõttes. Kohtutäitur on oma argumentatsioonis pidanud silmas seda, et kinnistu näol ei ole tegemist kaebaja varaga, sest täitemenetluse esemeks ei olnud kinnistul asuvate vallasasjade valduse üleandmine sissenõudjale. Avaldaja viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-113-04 p-le 22 ei ole kolleegiumi arvates asjakohane, sest viidatud asjas oli tegemist eluruumi üürnikuga, mitte kinnisasja endise omanikuga, kes on kohustatud sundtäitmise akti alusel kinnisasja välja andma. Kinnisasja endine omanik, kes oli ka kinnisasja otsene valdaja, peab kinnisasja valduse kinnisasja uuele omanikule, kes on saanud omanikuks TMS § 156 alusel, üle andma, sest viimane ei saa kinnisasja valdust n-ö ise üle võtta. Vaidluse korral peab endine omanik ja valdaja tõendama, et ta on valduse uuele omanikule üle andnud. Määruskaebuse väide, et avaldaja ei ole pärast kinnisasja omandamist takistanud sissenõudjal kinnisasja valdamist ja järelikult oli kinnisasi sissenõudja valduses pärast selle omandamist, ei ole tõendatud. Kaebaja viitab väite tõendamiseks määruskaebuse lisa 4 kirjavahetusele, kuid ringkonnakohtu hinnangul tõendab viidatud kirjavahetus vastupidist, et avaldaja ei ole kinnisasja valdust üle andnud. Sellele viitab otseselt avaldaja 22.10.2013 kirja teises lõigus olev lause: “Ma olen seisukohal, et kinnistute üleandmine ei ole võimalik, kui sellel asub kolmandate isikute vara” ning lisaks sellele märkis avaldaja kirja päises oma aadressiks XXXXXXXX XX, Tallinn, s.o selle kinnisasja aadressi, mille valduse kohtutäitur sundkorras kaebajalt ära võttis ja sissenõudjale üle andis. Määruskaebuse väite, et avaldaja ei ole takistanud sissenõudjal kinnisasja valdamist, lükkab ümber kinnisasja valduse äravõtmise (väljanõudmise) akt, millest nähtub, et võlgnik oli ise kohal, maja uks oli lukustatud ja võlgnik avaldas, et tal ei ole võtit. Avaldaja väide, et kinnisasjal olid mitte temale, vaid kolmandale isikule kuuluvad vallasasjad, ei oma tähtsust, kuna vaidlusaluse täitemenetluse esemeks ei olnud kinnisasjal asuvate vallasasjade valduse üleandmine. Lisaks ei ole kaebaja asja materjalidest nähtuvalt avaldanud ei sissenõudjale ega ka kohtutäiturile, kellele kinnisasjal asuvad vallasasjad kuuluvad. 26.06.2014 määrusega jätkas maakohus määruskaebuse esitajale menetlusabi andmist ja vabastas ta määruskaebuse esitamisel riigilõivu 10 eurot tasumisest. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. TsMS § 190 lg 2 järgi menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Seega tuleb määruskaebuse esitajalt mõista välja riigituludesse 10 eurot. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda. Maakohus on põhjendatult jätnud TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 järgi maakohtu menetluskulud avaldaja kanda.

5(6)

Margo Klaar

Gaida Kivinurm

Imbi Sidok-Toomsalu

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.