Muud › Muud hagiasjad

ole kostjal seaduslik alus vara tagastamiseks ära langenud. Otsuse ja korralduse vaidlustamata jätmine ei võta kostjalt seaduslikku alust omada tagastatud vara. Kostja leiab, et hageja pole tõendanud, et hageja on üldse omanik ja et tal on seaduslik alus seda vara tagasi nõuda. Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 teeb ORAS §-le 7 erandi ning võimaldab ka seaduses loetletud isikutel teatud tingimustel vara tagasi nõuda. Kostja neile tingimustele vastas ja selletõttu talle ka vara tagastati. Vara üleandmine oli seaduslik ja on seda jätkuvalt. Kostja leiab, et Tallinna LK 17.04.2000.a. otsus nr. 11497 ja Tallinna LV 16.08.2001.a. korraldus nr. 3101-k rikuvad oluliselt kostja põhiseaduslikke õigusi, kuna põhiseaduse alusel on keelatud diskrimineerida päritolu, sotsiaalse seisundi või soo tõttu. Komisjon leidis, et Liivimaa linnaõiguse järgi oli abikaasade varaühisus kehtiv Liivimaal, kuid need sätted ei laienevat Tallinna linnale, millest tulenevalt kostjal puudus õigus tagasi saada oma tädi L-A T kuulunud 1/2 mõttelist osa elamust. BES § 106 mõtte kohaselt tekkis lapse sünni korral Eestimaa Linnaõiguse järgi abikaasadel varaühisus, aga seda ei ole otsust ja korraldust tehes arvestatud. Kostja palus jätta komisjoni otsus ja LV korraldus kohaldamata ning tunnistada need põhiseaduse vastaseks. Tuleks ka arvestada, et maja natsionaliseerimine toimus alles peale 06.04.1941.a., mil juba Vene NFSV APK-ga kehtestamisega oli BES kehtivuse kaotanud ja abikaasade vara sai olla ainult ühisvara. K T ja L- A T abiellusid xxxx Rakveres ja neil sündisid xxxx kaksikud H ja E T, kes on surnud. 1937.a. osteti kinnistu, mis 1941.a. natsionaliseeriti. Kostja isale kuuluvast saeveskist saadi majaehituseks vajalik ehitusmaterjal. Majaehitusel abistasid ainult H T, mitte K T sugulased. Kõik majapidamistööd tegi kostja tädi L-A T ja kostja elas tädi juures alates 6.eluaastast. PKS § 132 järgi määratakse lahusvara kindlaks ja ühisvara jagatakse perekonnaseaduse sätete kohaselt ka siis, kui see oli omandatud enne selle seaduse jõustumist. III. Asja kohtulik arutelu. Hageja esindaja kohtuistungil seletab, et Tallinna Linn on esitanud hagi õigussuhte ajal kehtinud TsK § 477 alusel. Kostja tunnistati algselt 19.06.1995.a. Tallinna LK otsusega nr. 5733 õigustatud subjektiks xxxx asuva ehitise ja krundi suhtes. Selle otsuse alusel anti välja korraldus nr. 3012-k, 24.10.1995.a. ning otsustati õigusvastaselt võõrandatud vara pooles mõttelises osas asukohaga xxxx kostjale tagastada. Vara anti kostjale üle 16.11.1995.a. aktiga nr. 276. Esialgsed haldusaktid osutusid seadusevastasteks ning Tallinna LK 17.04.2000.a. otsusega nr. 11497 tühistati otsus nr. 5733 kostja subjektiks tunnistamise kohta ja jäeti kostja taotlus vara tagastamiseks rahuldamata ORAS § 8 alusel, kuna ta ei kuulu omandireformi õigustatud subjektide ringi. Samal õiguslikul alusel tühistati Tallinna LV 16.08.2000.a. korraldusega nr. 3101-k vara tagastamise korraldus nr. 3012. AÕS RakS § 2 lg. 2 kohaselt toimub vara tagastamine ORAS alusel ja sellest tulenevate õigusaktide alusel ja korras. ÕVVTK korra p. 41-48 sätestavad vara tagastamise korra, millest tulenevalt on vara tagastamise akt tühine ja seadusevastane algusest peale. Nendest õigusaktidest tulenevalt, millega tühistati otsused, langes kostjal ära xxxx mõttelise osa omandamise alus. Vara tagastamine talle oli vastuolus ORAS § 8 sätestatuga. Õigussuhte ajal kehtinud TsK § 477 lg. 1 ja lg.2 sätestavad, et isik peab alusetult omandatud vara tagastama. Sama kohustus tekib ka siis, kui alus on langenud ära hiljem. Antud juhul ongi sellise juhtumiga tegemist. Kostja ei vaidlustanud õigusakte, millega tühistati temale vara tagastamine ja tema subjektiks tunnistamine. Seega saab lähtuda ainult sellest, et nimetatud haldusaktid on seadusjõus. Paljasõnaline on viidata BES-le. Hageja tugineb AÕS §-le 81, mis sätestab omandiõiguse tunnustamist. Toimikus olevate dokumentidega on tõendatud, et vara omanik on Tallinna Linn. ORAS § 20 kohaselt on munitsipaliseerimine omandireformi käigus riigi vara üleandmine valla või linna omandisse või omavalitsuste ühisesse omandisse edasise erastamise kohustusega. Sama seaduse § 21 lg. 3 sätestab korra, kuidas vara munitsipaalomandisse antakse. § 23 lg.1 ja § 24 kohaselt omandiõiguse üleminek riigilt munitsipaalomandisse toimub kohaliku omavalitsuse organi ja vabariigi valitsuse poolt määratud riigivalitsemisorgani poolt allkirjastatud aktiga. Vara läheb üle akti allakirjutamise hetkest. Tallinna Linna omandiõiguse tekkimise aluseks oli seadus ja Vabariigi Valitsuse 27.02.1992.a korraldus nr. 101-k, mille kohaselt anti riigi vara, sealhulgas xxxx elamu, 19.05.1992.a. üleandmise akti nr. 20/077 alusel üle Tallinna Linna omandisse. Tallinna Linna omandiõigus xxxx asuvale varale tekkis akti allakirjutamisega. Tallinna Linna tsiviilõiguste rikkumine väljendub selles, et rikutud on hageja kui omaniku AÕS § 68 lg. 1 sätestatud õigusi vara kasutamisel, käsutamisel, haldamisel. Kostja sai alusetult vara tagasi ja võõrandas xxxx elamu pool mõttelist osa 3. isikule AS-le Favorte. AÕS 95 lg. 1 ja kohtupraktika kohaselt vara võõrandamisel 3. isikule tuleb seda isikut käsitleda heauskse omanikuna sõltumata sellest, kas võõrandaja oli vara omanik või mitte. Seetõttu pole võimalik alusetult saadud vara tagastamist kostjalt

TsK § 477 lg. 1 ja 2 alusel nõuda. TsK § 477 lg. 3 kohaselt, kui vara pole võimalik natuuras tagasi saada, tuleb hüvitada vara väärtus selle omandamise momendil rahas. Hageja esindaja leiab, et kuna vara omandamise aluseks olnud vara üleandmise akt nr. 276, 16.11.1995.a. oli vastuolus seadusega, siis see akt on TsÜS § 66 lg.3 alusel kehtetu algusest peale ega saanud tekitada õiguslikke tagajärgi. Akt tuleb lugeda tsiviilõiguslikuks tehinguks, mille alusel tekkis kostjal varale omandiõigus. Esimene nõue ongi, et tunnustada selle akti tühisust. Teiseks nõudeks on vara väärtuse väljamõistmine kostjalt poole elamu väärtusest ulatuses summas 175 000 krooni, sest vastavalt kinnisvara eksperdi hinnangule oli hagetava vara väärtus 450 000 krooni täpsustusega + 20% ehk 90 000 krooni. Kui see 90 000 krooni lahutada algsummast, siis L. Peebu sai alusetult vara väärtuses 360 000 krooni, mis igal juhul on rohkem kui hagetav 175 000 krooni. Hageja esindaja selgitab, et hagejal on õigus öelda hagihind ja hagihinna nimetamisel on hageja lähtunud kostja poolt vara võõrandamisel saadud summast ostu- müügilepingu järgi. AÕS § 29 sätestab vara väärtuse mõiste. See on kohalik keskmine turuhind ja muud hinda seadus ei sätesta. Hageja esindaja leiab, et kostja esindaja väide viitega ringkonnakohtu otsusele ja riigikohtu lahendi punktile 17 kahju hüvitamise nõude esitamise võimalikkuse kohta, pole asjakohased. Kui lähtuda viidatud ringkonnakohtu otsuses märgitud juhisest sõna-sõnalt, siis selles on otsene viide isikule, kelle suhtes ebaõigesti otsustati. Antud asjas oli otsustajaks Tallina Linn ja L. P’l saanuks olla õigus tekitatud kahju nõuda. Kostja ei ole kahjunõuet esitanud, mis tähendab, et kahju puudub. TsK § 448 kohaldatav pole ja on alusetu nõuda kahju käsitlemise nelja kohustusliku elemendi olemasolu. Hageja tugineb TsK §-le 477 lg. 3, mis annab täiesti iseseisva aluse esitatud nõudeks. Kui vara on tagastatud või omandatud ilma õigusliku aluseta, või kui omandamise hetkel oli õigus olemas, kuid see langeb hiljem ära, siis piisab selle fakti olemasolust, et nõuda alusetult omandatud vara väärtust rahas. Liigitunnustega asja tagasinõuet pole. Kostja eelmenetluses AÕS §-le 95 ei tuginenud, kuid AÕS § 95 kohaldatav ei ole, kuivõrd tegemist on reformi käigus tagastava varaga. Hageja esindaja palub hagi rahuldada ja võtta seisukoht ka kohtukulude väljamõistmise osas. Kostja esindaja jääb kirjalikus vastuses esitatud seisukohtade juurde ning seletab täiendavalt, et Viru Ringkonnakohtu otsusest tuleb aru saada nii, et Tallinna Linn on tulnud kohtusse valede sätete alustel. Lähtudes ringkonnakohtu suunistest tulnuks hagejal esitada kahju nõue, mis eeldab, et kahju tekitamisel peab kahju tekitanu olema käitunud õigusvastaselt, peab olema süü, põhjuslik seos süü ning tekkinud kahju vahel. Hageja pole kinnitanud ega tõendanud, et L.P oleks käitunud õigusvastaselt. TsK § 477 räägib seadusest kui ka tehingust. L. P pole rikkunud seadust, kui sai xxxx tänava maja tagasi. ORASe viidatud §-id ei keela L.P’le tema vara tagastada. Tekib küsimus, kuidas üldse L. P tädi maja sai riigi omaks. Sisuliselt oli L.P’l õigus saada vara tagasi ja Tallinna Linnal pole põhjust midagi tagasi saada. L.P’l süüd pole, tema tegi kõik võimaliku, et tõestada ja vaidlustada. TsK § 477 kohaldatakse ainult liigitunnustega asjade suhtes, seega § 477 kohaldamine pole võimalik. AÕS § 10 järgi võib poolte tahtel anda asendatavale asjale poolte suhtes asendamatu asja omaduse ehk liigitunnustega asja võib lugeda eritunnustega asjaks ning vastupidi. L.P pole avaldanud, et tema maja oleks näiteks mingi odav ehitusmaterjal. AÕS või vindikatsiooni kohaldamisel tuleb lähtuda sellest, kas maja tagastati kui vallasasi. L.P heausksuses pole põhjust kahelda. BES § 106 annab L. P’le õiguse saada pärijana seda vara. VÕS § 1028 näeb ette, et ega väljamõistmine polegi niisama võimalik, kui alusetult saadu on ära tarvitatud. Kostja esitatud tõendist nähtub, et kostjal pole raha arvel. Uue seaduse järgi midagi teha pole Ei saa ju maha müüa elamut, kus kostja koos abikaasaga praegu elab. Vara on kulutatud ja kostja tuleks rahule jätta. Puudub L. P õigusvastane käitumine ja süü, mis oleks kahju tekitamisel oluline. § 477 kohaldamine on välistatud, sest seadust pole tema suhtes sisuliselt rikutud, ja see õiguskaitsevahend on välistatud, kuna tegemist pole liigitunnustega varaga. L.P’l pole mingit kahju ja Tallinna Linnal ka pole kahju. Hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja esindaja rõhutab, et kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Kas korraldusi vaidlustati on iseasi, aga seaduse järgi oli L.P’l õigus see maja saada. Kostja pole olnud pahauskne, ta poleks ka pidanud selgitama, et kas talle ikka õigesti see vara tagastati. Kui akte pole, siis tuleb kohaldada seadust. AÕS järgi vallasasja saab tagasi nõuda, kui see on varastatud või kadunud. AÕS järgi pole hagejal enam midagi õigus tagasi nõuda, ainult TsK § 448 järgi. Kuid hageja tuli kohtusse TsK § 477 järgi. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostja ise seletab, et tohutud kulud on tekkinud. Ei saa neid küsida, sest pole pabereid. Üle viie aasta oli tagastamisest juba möödas. See pole õige, mis tehakse. Miks pensionäri niimoodi vintsutatakse. Kostja ütleb, et sellist raha, mida nõutakse, ei ole olemas. Ja mis õigusega seda raha nõutakse, kui tegemist oli tema tädi majaga, mida kostja isa aitas pidada.

IV. Maakohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon. Kohus, kuulanud ära poolte esindajate selgitused ning hinnanud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leidis, et hageja on õigustatud nõudma alusetult saadud vara TsK § 477 lg. 2 alusel järgmistel asjaoludel: AÕS § 81 kohaselt piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul alusel. Hageja on tõendanud, et enne kostjale vara tagastamist, oli selle omanikuks Tallinna linn, kellele riigivara munitsipaalomandusse üleandmise 19.05.1992.a. akti nr. 20/077 alusel anti üle Pelgulinna EEV varad. Aktile lisatud Pelgulinna EEV bilansis olnud hoonete nimekiri sisaldab I jsk.-s varana xxxx elamu. VÕSRS § 11 kohaselt võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002.a., kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust. Kehtinud TsK § 477 lg. 1 kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaks määratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kostja tunnistati ÕVVTK Tallinna LK 19.06.1995.a. otsusega nr. 5733 õigustatud subjektiks 1⁄2 mõttelises osas Tallinnas xxxx endisel kinnistul nr. 4787 asunud ehitiste ja krundi suhtes ning selle otsuse alusel tagastati talle vara Tallinna LV 24.10.1995.a. korraldusega nr. 3012-k. Tagastatud vara anti üle Põhja- Tallinna Valitsuse 16.11.1995.a. aktiga nr. 276. Seega anti vara kostjale üle õiguslikul alusel. ÕVVTK Tallinna LK 17.04.2000.a. otsusega nr. 11497 varasem otsus kostja subjektiks tunnistamise kohta tühistati ning 16.08.2000.a. korraldusega nr. 3101-k tunnistati kehtetuks varasem vara tagastamise korraldus. Kostja neid haldusakte õigeaegselt ei vaidlustanud. Haldusmenetlus nende aktide vaidlustamise tähtaja ennistamiseks on läbitud, kaebuse esitamiseks tähtaega ei ennistatud. Haldusõiguslikud korraldused vara tagastamise tühistamise kohta on seadusjõus. Seega on vara tagastamise õiguslik alus ära langenud pärast seda, kui see vara oli kostjale üle antud, ning kohaldamisele tuleb TsK § 477 lg. 2, mille kohaselt alusetult omandatud vara tagastamise kohustus tekib ka juhul, kui vara omandamise alus on hiljem ära langenud. Hageja pole vara tagastamist nõudnud, sest vaidlustatud vara omaniku AS Favorte omandiõigus varale on AÕS § 95 kohaselt kaitstud heauskse omandamise institutsiooniga. Järelikult puudubki võimalus nõuda vara tagastamist natuuras ning kostjalt tuleb välja mõista vara väärtus. TsK § 477 lg. 3 kohaselt tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas, kui alusetult omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada. ORAS § 3 kohaselt toimub omandireformi käigus vara munitsipaliseerimine, vara erastamine või vara taasriigistamine. Vara antakse ORAS § 5 kohaselt üle tasu eest või tasuta. Põhja-Tallinna Valitsuse 18.11.2003.a. kirjast nr. 5-30/4923 nähtub, et Talllinna LV 17.08.1994.a. korraldusega nr. 1758-k andis Pelgulinna EEV oma bilansist Põhja-Tallinna Valitsuse bilanssi elamu xxxx jääkväärtusega 37 400 krooni. Elamu väärtus vara üleandmise hetkel 01.12.1995.a. vastavalt PõhjaTallinna Valitsuse raamatupidamise teatisele oli 30 960 krooni. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p. 48 järgi läheb omandiõigus üleantavale varale üle üleandmise akti allakirjutamise päevast, kui vara tagastamise korralduses või vara üleandmise aktis pole ette nähtud teisiti. Järelikult vara kostjale üleandmise momendil 16.11.1995.a. oli pool xxxx vara väärtusest 15 480 krooni. Arvestades hageja esindaja ja kostja kinnitust, et sellele varale ei tehtud mingeid kulutusi ega mingeid vahendeid nõudvaid parendusi, on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista pool vara omandamise momendil määratavast väärtusest rahas summas 15 480 krooni. Kohaldamisele ei kuulu hageja viidatud TsK § 477 lg. 5, mille kohaselt on alusetult vara saanud isik kohustatud tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest. Kuna kostja sai teada vara saamise õigusliku aluse äralangemisest alles pärast vara võõrandamist, siis pole 175 000 krooni saamine käsitletav kostja tuluna TsK § 477 lg. 5 sätte mõttes ega kuulu kostjalt väljamõistmisele TsMS § 91 kohaselt peab kumbki pool tõendama oma nõudeid ja vastuväiteid. Kostja oma vastuväiteid selle kohta, et tal oli õigus saada Heina tn. 47 vara omanikuks BES alusel endiste omanike pärijana, ei tõendanud. AÕS RakS § 2 lg.2 kohaselt toimub omandireformi käigus vara tagastamine ORAS-e ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. ORAS § 7 ja 8 määratlevad isikute ringi, kes võivad taotleda vara tagastamist, samuti tingimused, millal saavad vara tagastamist taotleda endised omanikud ja millal endiste omanike pärijad.

Seega tagastatud vara suhtes taotluste esitamine ja nende põhistamine ning subjektiks tunnistamine toimub ORASe ja sellest tulenevate haldusaktide alusel. Haldusakte vaidlustatakse halduskorras. Selletõttu ei ole põhjendatud ka kostja viited Endiste omanike õdedele või vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadusele ja selle §-le 1, mille kohaselt kui endine omanik on surnud ja ORAS-e §-s 8 nimetatud pärijaid ei ole, on õigus endise omaniku õdedel, vendadel või nende alanejatel sugulastel vastava avalduse esitamisel taotleda endise omaniku maal asunud hoonete ja rajatiste tagastamist. Asjaolu, kas tegemist oli varaühisusega või mitte, ei ole lahendatav arutatava tsiviilasja raames. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p. 19 kohaselt kui taotlejaks on vara endise omaniku pärija, tuleb tal tõendada, et endine omanik on surnud ning et taotleja kuulub ORAS §-s 8 loetletud isikute hulka. Niisugusteks tõenditeks võivad olla surma-, sünni- ja abielutunnistused, arhiivi- ja perekonnaseisuorganite tõendid ning muud dokumendid. Oma õiguste tõendamise kohustus lasub isikul või tema pärijal. Kostjal polnud välistatud võimalus taotleda vajalikke dokumente ka kohtu korras, mille käigus ta saanuks tõendada oma nõudeid BES-i sätteist lähtuvalt. Kas kostja oma seadusest tulenevaid õigusi ja võimalusi kasutas või mitte, oli tema otsustada. Järelikult on põhjendamatu kostja viide Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahvile 152. Kuigi asja arutamisel kostja esindaja enam oma taotlust jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseaduse vastaseks Tallinna LK otsuse nr. 11497 p.-d 3 ja 4 ei põhistanud ning vastuväiteid ei tõendanud, jätab kohus selle kostja kirjalikus vastuses tehtud taotluse tähelepanuta, kuna täidesaatva riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse üksikaktide vastu on võimalus pöörduda halduskohtusse Kostja kirjalik vastus on esitatud 2002.a. maikuus ja asja arutamise ajaks on kostja selle haldusakti vaidlustamise protseduuri juba läbinud. Haldusaktid on jõus. Ei põhiseadus ega muu seadus anna õigust ega võimalust samu haldusakte kehtetuks tunnistada tsiviilkohtumenetluses. Põhjendatud pole hinnata Viru Ringkonnakohtu 20.05.2003.a. otsuses märgitut, kuivõrd asi on saadetud uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Järelikult saavad pooled asja uuesti läbivaatamise käigus esitada nii oma nõuded kui vastuväited ja kasutada kõiki seadusega sätestatud protsessiosalise õigusi ja kohustusi. Põhjendamatu on kostja esindaja väide, et TsK § 477 kohaldamine eeldab ainult liigitunnustega asjade tagasinõudmist nende alusetult omandamise korral. TsK § 477 käsitleb sõnaselgelt alusetult omandatud või säästetud vara, mitte liigitunnustega asjade tagastamise kohustust. Kohus ei pea vajalikuks käsitleda eraldi haginõudena tehingu tühisuse tunnustamist. TsÜS § 66 lg. 2 kohaselt on seadusega vastuolus olev tehing tühine, välja arvatud, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Vara tagastamisega isikule, kes ei ole tagastatava vara suhtes omandireformi õigustatud subjekt, on oluliselt rikutud seadust. TsÜS § 66 lg. 3 kohaselt tühine tehing on kehtetu algusest peale. Seega, kui kostja poolt omandatud vara omandamise õiguslik alus on ära langenud esmase haldusakti tühistamisega, siis on tühised ka esmasest aktist tulenevad aktid ning puudub tarvidus käsitleda mingit haldusakti tsiviilõigusliku aktina ja tunnustada sellel põhineva tehingu tühisust. TsÜS § 66 lg. 5 järgi kohaselt peavad pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Dokumentaalsete tõenditena hindas kohus ÕVVTK Tallinna LK otsuseid nr. 5733 ja nr. 11497, Tallinna LV korraldusi nr. 3012-k ja nr. 3101-k, vara üleandmise akti nr. 276 16.11.1995.a., Hooneregistri tõendit nr. 21121 09.10.2001.a., mille kohaselt vaidlusaluse vara omanik on AS Favorte, Tallinna Halduskohtu määrust nr. 3-1757/2001, millega jäeti rahuldamata L.P taotlus tähtaja ennistamiseks ja lõpetati asjas menetlus, ning Tallinna Ringkonnakohtu 18.02.2002 määrust nr. 23/182/2002, millega jäeti Tallinna Halduskohtu määrus muutmata, kostja ja AS Favorte vahel sõlmitud ostu-müügi lepingut 02.08.1999.a., mis sõlmiti enne haldusaktide tühistamist. Vastavalt TsMS § 60 lg. 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt, siis jätab kohus poolte tehtud kohtukulud nende endi kanda. Lähtudes tuvastatust ja kohaldades VÕSRS § 11, TsK § 447 lg. 2 ja 3 sätteid ning juhindudes TsMS §-de 91 lg. 1, 224- 231 nõudeist, kohus otsustas: rahuldada Tallinna Linna hagi L P vastu alusetult saadud tulu väljamõistmise nõudes osaliselt.

Välja mõista L P’lt (isikukood xxxx, elukoht xxxx) Tallinna Linna (Vabaduse väljak 7 Tallinn 15199) kasuks 15 480 (viisteist tuhat nelisada kaheksakümmend) krooni. Poolte tehtud kohtukulud jätta nende endi kanda. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kohtu kantselei kaudu 18.02.2004.a. Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule Lääne-Viru Maakohtu kaudu, teatades sellest kirjalikult maakohtule 10 päeva jooksul otsuse teatavaks tegemise päevale järgnevast päevast arvates ja esitades 20 päeva jooksul, samast päevast arvates, põhjendatud apellatsioonkaebus. Kohtunik: Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

Sirja Tooming

Lea Herne

Kohtuotsus jõustus 11. juulil 2009. a. Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega, kusjuures ringkonnakohus o t s u s t a s:

Rahuldada apellatsioonkaebus. Tühistada Lääne-Viru Maakohtu 18. veebruari 2004 otsus osaliselt, s.o osas, millega hagi rahuldati osaliselt ja mõisteti L Plt Tallinna linna kasuks välja 15 480 krooni ja menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult ja mõista L Plt Tallinna linna kasuks välja 175 000 (ükssada seitsekümmend viis tuhat) krooni alusetult saadud vara väärtuse hüvitamiseks. Välja mõista L Plt Tallinna linna kasuks riigilõivu katteks 10 110 (kümme tuhat ükssada kümme) krooni ja õigusabikulude katteks 8750 (kaheksa tuhat viiskümmend) krooni. Välja mõista L Plt riigituludesse 8950 (kaheksa tuhat üheksasada viiskümmend) krooni riigilõivu katteks. Jätta L P menetluskulud tema enda kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Selgitada, et L P võib kohtuotsuse vabatahtlikuks täitmiseks maksta riigi kasuks väljamõistetud riigilõivu arvates kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul Rahandusministeeriumi arvele SEB Pangas nr 10220034796011 (Swedbank nr 221023778606), märkides viitenumbri 2900078567 ning tsiviilasja nr 2-01-154. Nooremreferent

Lea Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.