3-2-1-120-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 3. detsembril 2001. a Jaan Türneri hagi Enno Kaare vastu võla 360 000 kr ja intressi 129 000 kr väljamõistmiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. oktoobril 2001. a Enno Kaare kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/4/01. Istungist võttis osa hageja esindaja vandeadvokaat M. Lõhmus. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik J. Türner esitas 30. augustil 1996. a Pärnu Linnakohtule hagiavalduse E. Kaarelt võla ja intressi väljamõistmiseks. Avalduses tugines J. Türner 1. augusti 1995. a laenulepingule, mille koopia ta lisas hagiavaldusele. Laenulepingus leppisid pooled kokku, et J. Türner annab E. Kaarele 360 000 kr laenu intressiga 3% kuus ja E. Kaare maksab laenu koos intressidega tagasi 1. augustiks 1996. a. E. Kaare vaidles hagile vastu, leides, et laenuleping on võltsing. Ta ei ole J. Türneriga kunagi suulist ega kirjalikku laenulepingut sõlminud, ei ole laenulepingule alla kirjutanud ega ole J. Türnerilt laenusummat saanud. E. Kaare avalduse alusel algatas Pärnu Politseiprefektuur 7. oktoobril 1996. a laenulepingu võltsimises kriminaalasja nr 96251348. Laenulepingule tehti käekirjaekspertiis. 7. novembri 1996. a ekspertiisiakti nr D-281-96 kohaselt pidi ekspert vastama küsimustele: kas E. Kaare allkiri laenulepingul on kirjutatud E. Kaare poolt; kas E. Kaare allkirja kirjutamisel on kasutatud pastapliiatsit või on selleks kasutatud arvuti või mõne muu mehhanismi abi. Võimaluse korral pidi ekspert vastama ka sellele, millal ajaliselt on trükitud ja allkirjastatud laenuleping. Eksperdi arvamuse kohaselt on laenulepingul allkiri E. Kaare nimelt kirjutatud musta tindiga tema enda poolt, kuid laenulepingu trükkimise ja allkirjastamise aega ei ole võimalik öelda. Kohtuistungil 26. mail 1997. a esitas J. Türner kohtule kirja, mis kandis 21. mai 1997. a kuupäeva ja E. Kaare allkirja. Kirjas tunnistas E. Kaare, et ta sai raha hageja käest pärast laenulepingule allakirjutamist. E. Kaare eitas nii kirja kirjutamist kui ka allkirja andmist sellele ning taotles käekirjaekspertiisi.
kasutades; kas laenudokumentide tekst ja tema allkiri on kirjutatud eri aegadel; millega on kirjutatud tema allkiri 21. mai 1997. a kirjal; kas laenudokumentidel olevad E. Kaare allkirjad on kirjutatud erinevatel aegadel või ühel ja samal ajal; kas mõlemad E. Kaare allkirjad on kirjutatud ühe ja sama kirjutusvahendiga või ühe ja sama tehnilise vahendiga; kas mõlema laenudokumendi tekst on trükitud ühe ja sama koostisega tahmaga ja sama koostisega paberile; kas laenulepingu trükkimiseks on kasutatud sama koostisega tahma ja paberit, mida kasutas AS Helle Kalda & CO oma äridokumentide trükkimiseks 1996. a augustikuus (kohtusse laenulepingu esitamise ajal) ja kas 21. mai 1997. a kirja trükkimiseks on kasutatud sama koostisega tahma ja paberit, mida kasutas AS Helle Kalda & CO oma äridokumentide trükkimiseks 1997. a maikuus. E. Kaare taotles laenudokumentide originaalide ja AS Helle Kalda & CO 1996. a augustikuu ja 1997. a maikuu dateeringuga äridokumentide esitamist eksperdile. Pärnu Linnakohtu 9. aprilli 1998. a määrusega jäeti E. Kaare taotlus täiendava ekspertiisi määramiseks rahuldamata. Määruse põhjenduste kohaselt on kahe ekspertiisiaktiga uurija ja kohtu poolt esitatud küsimustele vastatud ja samasisuliste küsimuste uuesti esitamine ei välista olemasolevaid ekspertarvamusi. Kostja pole kohtule selgitanud, kas ekspertide arvamused on ebaselged, vasturääkivad või puudulikud. Kostjal on kindel eesmärk ekspertiisi määramisega asja lahendamist venitada. Pärnu Linnakohtu 12. oktoobri 1998. a otsusega hagi rahuldati. Otsuse põhjenduste kohaselt on hagi tõendatud laenulepinguga, millele on kostja isiklikult alla kirjutanud, seda kinnitab kriminaalasjas tehtud käekirja ekspertiisiakt nr D-282-96 7. novembrist 1996. a. TsK § 276 lg 1 järgi on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha laenutajalt tegelikult ei saanud või sai vähem, kui laenulepingus tähendatud. Kostja võttis 21. mai 1997. a kirjas õigeks, et ta sai raha hageja käest pärast laenulepingule allakirjutamist. Käekirja ekspertiisiakti nr D-418-97 14. novembrist 1997. a kohaselt on kirjal E. Kaare allkiri. Kostja vastuväited, et ta ei ole hagejaga laenulepingut sõlminud ega hagejalt raha saanud, on ümber lükatud laenulepingu ja kirjaga raha saamise kohta. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu 9. aprilli 2001. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega oli välja mõistetud E. Kaarelt intress 129 000 kr J. Türneri kasuks ja sisse nõutud riigilõiv 15 388 kr riigituludesse. Selles osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega jättis hagi intressi väljamõistmiseks rahuldamata ja nõudis sisse riigilõivu J. Türnerilt 8146 kr 60 s ja Enno Kaarelt 17 629 kr 60 s riigituludesse. Muutmata jäeti linnakohtu otsus osas, millega E. Kaarelt mõisteti J. Türneri kasuks välja võlg 360 000 kr. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt jäeti Tallinna linnakohtu 9. aprilli 1998. a määrusega põhjendatult rahuldamata kostja taotlus täiendavaks ekspertiisiks. Kostja soovis esitada eksperdile 8 küsimust, kuid ei põhjendanud, milliseid asjas tähtsaid asjaolusid ta soovib eksperdi arvamusega tõendada ja miks ta leiab, et kaasaja tehnilised võimalused võimaldavad esitatud küsimustele vastata. 7. novembri 1996. a ekspertiisiaktis nr D-282-96 leidis ekspert, et ei ole võimalik vastata küsimusele, millal on
laenuleping trükitud ja alla kirjutatud. Sisulisi vastuväiteid linnakohtu otsuse motiividele kostja ei esitanud. Laenulepingu rahatust ei ole kostja tõendanud ja laenuks saadud raha peab kostja hagejale tagastama. Küll aga on TsÜS § 66 alusel tühine laenulepingu tingimus intressi saamiseks, sest 3 % kuus on liigkasuvõtjalik intress, mis oma ülemäärasuse tõttu on vastuolus heade kommetega ja selle täitmist ei saa hageja nõuda. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kostja palus ringkonnakohtu otsuse tühistada protsessiõigusnormide olulise rikkumise ja materiaalõigusnormide väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus oleks pidanud menetluse peatama kuni Tallinna Halduskohtu menetluses oleva kostja kaebuse lahendamiseni. Kostja esitas kaebuse prokuröri tegevusetuse kohta, mille tõttu pole tühistatud laenudokumendi võtsituses algatatud kriminaalasja lõpetamise määrust. Kui halduskohtu otsusega kohustatakse peaprokuröri tühistama kriminaalasja lõpetamise määrust, siis antakse kriminaalmenetluses hinnang laenudokumentide tõesuse või võltsituse kohta. Eitades jätkuvalt ja kategooriliselt hagejalt laenu saamist taotles kostja laenudokumentide võltsituse ja võlakohustuse puudumise tõendamiseks täiendava ekspertiisi tegemist. Küsimustes avaldus selgelt ekspertiisi eesmärk - tõendada, et kostja ei ole andnud allkirju laenudokumentidele, vaid äärmisel juhul tühjadele paberilehtedele, kuhu on keegi hiljem trükkinud laenukohustist väljendava teksti. Kohtud ignoreerisid kostja õigust kaitsta end hageja esitatud nõude vastu. Ebaõige on nõuda kostjalt põhjendust kaasaja tehniliste võimaluste kohta ekspertiisi tegemiseks. Ekspertiisi tehnilise teostamise võimalikkuse üle otsustamine nõuab eriteadmisi, mida kostjal ei ole. Kohtud ei ole näinud laenudokumentide originaale ega nõudnud neid hagejalt välja. Väär on ringkonnakohtu väide, et kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid linnakohtu otsusele. Kostja on kogu aeg väitnud, et ta ei ole laenu saanud ja taotlenud järjekindlalt võimalust seadusega lubatud protsessitoimingute kaudu seda tõestada. III. Vastus kassatsioonkaebusele Hageja leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja võlg 360 000 kr. TsMS § 330 lg 6 kohaselt peab ringkonnakohus vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele. Ringkonnakohus märkis otsuses, et kostja ei ole apellatsioonkaebuses linnakohtu otsusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kohtu järeldus on ekslik. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja linnakohtu otsuse tervikuna, eitades jätkuvalt laenu saamist ning allkirjade andmist 1. augusti 1995. a laenulepingule ja väidetavalt H. Kalda poolt vormistatud 21. mai 1997. a kirjale. Apellatsioonikohus pidi linnakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollima. TsK § 272 lg-te 1 ja 2 kohaselt annab laenulepingu üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse raha, laenaja aga kohustub laenutajale sama rahasumma tagastama; laenuleping loetakse sõlmituks raha üleandmise momendist. Seega tekib laenukohustis ainult laenusumma vastuvõtmisel.
Kostja on menetluse algusest peale väitnud, et laenudokumendid on võltsitud ja laenukohustis sellega välistatud. See on sisuline vastuväide hagile. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited ning kohtunik peab kohtuistungit juhtides tagama protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse (TsMS § 171 lg 1 ja § 309). Kohus rikkus kostja õigust tõendada oma vastuväiteid hagile. Kui vaidlus on dokumentide võltsitusest, siis on möödapääsmatu nende dokumentide vahetu uurimine kohtuistungil (TsMS § 172). Istungiprotokollidest selgub, et kohtud on laenudokumentide originaale nõudnud, kuid hageja on need esitamata jätnud erinevatel põhjustel. Tõe väljaselgitamiseks ei piisa üksnes sellest, et ekspertarvamuse kohaselt on 21. mai 1997. a kirjal kostja allkiri kirjutatud musta värvainega. Võltsituse tõendamiseks või välistamiseks tuleb algdokumenti tervikuna uurida. Väidetavalt võltsitud 21. mai 1997. a kirja (nn laenukohustise) sisu ja stiil väärib tähelepanu ja analüüsimist. TsMS § 129 kohaselt on kohtul õigus küsida eksperdi arvamust asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks. TsMS 131 lg 1 kohaselt on protsessiosalisel õigus eksperdile kohtu kaudu kirjalikult küsimusi esitada; küsimused, mille kohta eksperdi arvamust soovitakse, määrab kohus. Kuna eksperdile esitatakse küsimused kohtu kaudu ja küsimused määrab kohus, siis ei pea kohus küsimuste esitamisel piirduma sellega, mida kostja on osanud ja teadnud küsida. Kostja esitas ekspertiisi tegemiseks kaheksa küsimust soovides tõendada, et tema allkirjad laenudokumentidel ei ole vahetult omakäeliselt kirjutatud, vaid tõenäoliselt kopeeritud mõnelt teiselt dokumendilt või on kasutatud tema allkirjaga või tema ja Helle Kalda allkirjaga tühja paberit, millele on hiljem kirjutatud hagejale vajalik tekst. Vaidlusaluse laenulepingu sõlmimise ajal olid hageja, kostja ja H. Kalda töökaaslased AS-s Helle Kalda & CO. Eksperdi arvamus kinnitas vaid seda, et kostja allkiri 21. mai 1997. a kirjal on kirjutatud musta värvainega. Kas kostja allkiri dokumendil on vahetult kostja kirjutatud või mitte, see jäi vastuseta. TsMS § 95 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt; ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Täiendavast ekspertiisist keeldumine ei olnud põhjendatud. Asjaolu, et kostja kaebus prokuröri tegevusetusele on lahendamisel halduskohtus, ei ole menetluse peatamise aluseks käesolevas vaidluses. TsMS § 213 lg 1 p 3 kohaselt peatab kohus menetluse, kui asja läbivaatamine on võimatu enne teise asja lahendamist, mis on läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluses, kriminaal- või haldusmenetluses. Dokumendi väidetavas võltsimises süüdioleva isiku väljaselgitamine kriminaalasjas ja sellest põhjustatud kaebuse esitamine prokuröri tegevusetusele, ei takista võlakohustisest tuleneva tsiviilasja menetlemist. Kuna kassatsioonkaebust ei ole esitatud apellatsioonikohtu otsuse osale, millega jäeti rahuldamata intressi nõue, siis seda osa apellatsioonikohtu otsusest kolleegium ei käsitle. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2 kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2001. a otsus osas, millega Enno Kaarelt mõisteti välja 360 000 kr Jaan Türneri kasuks ja nõuti sisse riigilõiv 17 629 kr 60 s riigituludesse. Tühistatud osas saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
Muus osas jätta otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Enno Kaarele 9. mail 2001. a tasutud kautsjon 3600 (kolm tuhat kuussada) krooni. A. Kull, L. Laarmaa, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.