Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ande Tänav, Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
29. juuni 2007.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-05-16685
Tsiviilasi
Sergei Varlamovi hagi Igor Tšistjakovi võlakirjade kehtetuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03. mai 2006.a otsus ja 17. jaanuari 2007.a täiendav otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sergei Varlamovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
14. juuni 2007.a
Menetlusosalised esindajad
ja
vastu
nende Apellant (hageja) Sergei Varlamov (IK xxxxxxxxxxx; x) ja tema esindaja Ivo Kaurit Vastustaja (kostja) Igor Tšistjakov (IK xxxxxxxxxxx; x)
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 03. mai 2006.a otsus ja 17. jaanuari 2007. a täiendav otsus osaliselt põhjenduste osas. Teha tühistatud osas uus otsus ringkonnakohtu otsuses märgitud põhjendustel.
2.Jätta muutmata Harju Maakohtu 03. mai 2006.a otsuse ja 17. jaanuari 2007. a täiendava otsuse lõppjäreldus – jätta rahuldamata Sergei Varlamovi hagi Igor Tšistjakovi vastu võlakirjade kehtetuse tuvastamiseks.
3.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtukulude jaotus
Sergei Varlamovi poolt apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud jätta tema enda kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.
Hageja nõue ja põhjendused
1.Hageja palus tunnistada mittesõlmituks 16.12.1999, 11.10.1996, 30.12.1996, 07.03.1997 ja 27.03.1997 laenulepingud.
2.Kostja Igor Tšistjakov on esitanud 22.09.2004 Tallinna Linnakohtule hagi Sergei Varlamovilt 150 000 krooni saamiseks. Viidatud hagiavalduse kohaselt sõlmis I. Tšistjakov 16.12.1999 S. Varlamoviga laenulepingu, mille kohaselt pidi S. Varlamov 2002.a juunis tagastama talle 150 000 krooni, kuid keeldus talle raha tähtajaks tagastamast. S. Varlamov hagi ei tunnistanud.
3.Hageja 16.12.1999 võlakirja alusel raha ei saanud. Raha üleandmine ei nähtu ka võlakirja sisust. Hageja sai 1996.a 5000 Saksa marka, st 40 000 krooni, mille ta tagastas 1997.a koos intressidega – kokku 56 400 krooni. Vaidlusaluses võlakirjas on näidatud, et hageja jäi kostjale võlgu 100 000 krooni ning raha mittetagastamisel maini kasvab summa 50 000 krooni võrra. Võlakiri ei kajasta raha tagastamise tähtaega, st ei ole näidatud aastat. 16.12.1999 võlakiri ei saanud kajastada varasemat võlga, sest hageja täitis kõik kohustused juba 1997.a. Muudes võlakirjades näidatud summasid 60 000 krooni 11.10.1996 võlakirja alusel, 14 000 krooni 30.12.1996 võlakirja alusel, 5000 krooni 07.03.1997 võlakirja alusel ja 17 000 krooni 27.03.1997 võlakirja alusel, hageja ei saanud. Nimetatud võlakirjadest nähtub, et hageja alles kavatseb raha laenata. 16.12.1999 võlakiri kirjutati kostja palvel, tegelikkuses hagejal võlgnevust ei olnud. 16.12.1999 võlakiri koostati selle edasiandmiseks isikutele, kelle käest oli kostja raha laenanud. Kostja veenis hagejat, et selle alusel ei saa hiljem rahalisi nõudeid esitada. Hageja nõustus pärast seda, kui tema suhtes oli kahe tundmatu isiku poolt toime pandud röövkallaletung ja purustatud tema auto. 2004.a lõpus pöördus kostja hagiga kohtusse, kuna siis aegus kostja kriminaalvastusele võtmise tähtaeg. Kostja vastuväited
4.Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja sai kostjalt 1996-1997.a võlakirjade alusel laenu: 11.10.1996 - 60 000 krooni intressiga 15 % kuus, 15.11.1996 - 5000 DEM (40 000 krooni) intressiga 15% kuus, 30.12.1996 - 14 000 krooni intressiga 17 % kuus, 07.03.1997 - 5000 krooni intressiga 20 % kuus ja 27.03.1997 - 17 000 krooni intressiga 15 % kuus, kokku 136 000 krooni. Hageja tasus intresse 21.01.1997 – 7200 krooni, 31.01.1997 – 2400 krooni, 17.02.1997 – 6000 krooni, 04.03.1997 – 3400 krooni, 22.04.1997 – 2400 krooni, 22.04.1997 – 9000 krooni, 22.04.1997 – 6000 krooni, 23.04.1997 – 8000 krooni, 28.06.1997 – 14 000 krooni, 18.07.1997 – 7000 krooni, 09.10.1997 – 12 000 krooni, kokku 77 400 krooni. Hageja tagastas põhivõlana 28.06.1997 – 16 000 krooni ja 05.1997 – 20 000 krooni, kokku 36 000 krooni. Kokku tasus hageja 113 400 krooni. Hageja avaldas 06.04.2005 kohtuistungil tsiviilasjas nr 2/23-8057/04, et laenas kostjalt veel 48 000 krooni ja esitas 20.12.1996 võlakirja. Osa laenatud rahast hageja tagastas kostjale, siis laenas uuesti ning need summad fikseeriti hagejalt võlakirja võtmata. 16.12.1999 seisuga oli hageja võlasummaks kokku 150 000 krooni. Et hageja tagastaks laenu kiiremini, nõustus kostja hageja palvel tingimusega, et kui 2000.a maiks hageja tasub kostjale 100 000 krooni, saab võlg kustutatud, kui ei tagasta, tasub võla täies ulatuses, s.o 150 000 krooni. Hageja ei eitanud võla olemasolu ja allkirjastas mitmeid vastavaid dokumente. Pooled sõlmisid 10.09.1998 kavatsuste protokolli, mille üheks eesmärgiks oli hageja poolt kostjale 200 000 krooni suuruse võla kustutamine. Hageja ei eitanud võlga ja lubas selle tasuda. Hageja väitis, et tal on raske majanduslik olukord ja palus vähendada võlasummat 200 000 kroonilt 150 000 kroonini, mis kajastati 16.12.1999 võlakirjas. 2004.a hageja enam kostja telefonikõnedele ei vastanud. Hageja väide, et ta kirjutas 16.12.1999 võlakirja kostja ähvarduste tulemusel, ei vasta tõele. Hageja sidus võlasumma varasemate võlakohustustega, kuigi vajadust selleks ei
2(7)
olnud. Vaatamata võlasummale 150 000 krooni, kirjutas hageja võlasummaks 100 000 krooni ning märkis, et kui see jääb määratud tähtajaks tasumata, on võlasummaks 150 000 krooni. Hageja ähvardamiseks ei olnud vajadust, kuna kostjal olid olemas kõik võlakirjad. Maakohtu otsuse põhjendused
5.Harju Maakohus jättis hagi rahuldamata ja Sergei Varlamovi kohtukulud tema enda kanda.
6.16.12.1999, 11.10.1996, 30.12.1996, 07.03.1997, 27.03.1997 laenulepingud sisaldavad VÕS §-s 396 sätestatud laenulepingu tunnuseid ning need on käsitletavad laenulepingutena. Poolte vahel olid laenulepingulised suhted VÕS § 396 tähenduses ja mõttes.
7.VÕSRS § 7 kohaselt saab enne 01.07.2002 tehtud tehingu pärast 01.07.2002 tühistada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras, tühistamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Kehtiva TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Kuna hageja esitas hagi tehingute (laenulepingute) kehtetuks tunnistamiseks pärast 01.07.2002, kuulub kohaldamisele TsÜS § 98. Kohtule ei esitatud tõendeid, et hageja oleks kostjale vastava avalduse teinud. Seega ei järginud hageja TsÜS § 98 lg 1 sätestatud korda ja kohtul puudub alus nimetatud nõuet menetleda.
8.Hageja väited, et ta ei soovinud laenulepingutele alla kirjutada ning tehing tehti kostja sunnil ning hageja ei ole lepingute alusel raha saanud, on paljasõnalised. Võlakirjadest nähtub, et hageja jäi võlgu 100 000 krooni, mitte ei kavatse võlgu võtta, nagu hageja väitis.
9.Hageja esitas tõendid ja täiendavad asjaolud tõendamaks kallaletungi, mis toimus vahetult enne 16.12.1999 võlakirja koostamist. Tähtsust ei oma, mis asjaoludel vaidlusalune võlakiri koostati ja kohus jättis hageja 13.10.2006 esitatud tõendid tähelepanuta. Apellatsioonkaebuse põhjendused
10.Sergei Varlamov palus 01.06.2006 apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Kohus lähtus otsuse tegemisel asjaoludest, mida ei arutatud. 07.03.1997 võlakiri ei vasta VÕS § 396 tunnustele, kuna seal ei ole märgitud laenuandjat. Kohus rikkus TsMS § 442 lg-d 5, 7 ja 8. Kohus märkis otsuse kirjeldavas osas, et 06.09.2005 hagi ning 10.03.2006 täpsustatud hagi kohaselt palus hageja kehtetuks tunnistada 16.12.1999, 11.10.1996, 30.12.1996, 07.03.1997 ja 27.03.1997 laenulepingud. Hageja sellist nõuet ei esitanud. Kohus hindas ebaõigesti tõendeid. Kui tehinguid ei toimunud, ei saanud neid ka TsÜS § 98 alusel tühistada. Võlakirjad olid rahatud. Kohus hageja esitatud asjaolusid ei arvestanud.
11.16.02.2007 apellatsioonkaebuses palus Sergei Varlamov tühistada 03.05.2006 ja 17.01.2007 otsused ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud. Hageja palus Lõuna Politseiosakonnalt tõendina välja nõuda kriminaalasjade nr 99231706962 ja 012331706914 toimikud.
12.Kohus kohaldas vääralt materiaalõigusnorme ning rikkus oluliselt protsessiõigusnorme. Kohus hindas vääralt tõendeid ning andis hageja esitatud asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu. Kohus ei tuvastanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid, ei arutanud pooltega TsÜS § 98 kohaldamist, ei püüdnud kõrvaldada vastuolusid poolte seletustes ega põhistanud oma seisukohti.
13.Kohus kohaldas vääralt VÕS RakS § 12 lg-d 1 ja 2, mille kohaselt tuleb kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud TsK § 272 lg-d 1 ja 2. Kohus kohaldas VÕS § 396. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-120-01, tuginedes TsK § 272 lg-tele 1 ja 2, et laenukohustus tekib ainult laenusumma vastuvõtmisel. Laenukohustus tekkis vaid vastuvõetud summa ulatuses, mitte 3(7)
laenulepingus sätestatud ulatuses. Kohus kohaldas ebaõiget normi, mille kohaselt ei olnud raha üleandmise fakt esmatähtis, vaid tagastamise kohustus tekkis laenulepingu sõlmimise momendist.
14.Kohus tõlgendas ebaõigesti materiaalõiguse normi, leides, et kuna ei tõendatud, et hageja tegi kostjale TsÜS § 98 lg-s 1 sätestatud tühistamisavalduse, puudub alus nimetatud nõuet menetleda. TsÜS § 98 ei välista isiku õigust pöörduda tuvastushagiga kohtusse.
15.Kohus hindas ebaõigesti tõendeid. Kostja tõendas oma vastuväiteid üksnes 11.10.1996, 30.12.1996, 07.03.1997 ja 27.03.1997 laenulepingute koopiatega ja 10.09.1998 kavatsuste protokolli koopiaga. Laenulepingute teksti tõlkest nähtub poolte kavatsus luua alus tulevikus üleantavate laenusummade tagasinõudmisele ning tagasimaksmise kohustuse tekkimisele, kuid neist ei tulene raha üleandmise või vastuvõtmise fakti. 10.09.1998 kavatsuste protokolli ei saa lugeda ilma ekspertarvamuseta tõendiks, kuna sinna on tehtud juurdekirjutusi. 200 000 krooni suurust võlgnevust ei saanud tekkida ka teistest tõenditest nähtuvalt. Puuduvad tõendid, et hageja sai kostjalt raha, v.a hageja omaksvõtt, et hageja sai 40 000 krooni 11.10.1996 laenulepingu alusel. Hageja tagastas kostjale 113 400 krooni. Enne 16.12.1999 koostatud võlakirjades oli märgitud ülisuured intressid, mis TsK sätete kohaselt ei olnud lubatud. Intresside muutmiseks seaduslikuks põhivõlaks, kallutas kostja hagejat koostama uut võlakirja, millest intresside arvutust ei nähtuks. Tekstist ei selgu võlakohustuse tekkimise seaduslik alus, seda ei saa käsitleda iseseisva võlakohustuse tekkimise alusena ilma võlakohustuse tekkimist tõendavate alusdokumentideta. 16.12.1999 võlakirja koostamiseks tõi kostja ettekäändeks tema konflikti kreeditoridega, tulenevalt tema maksejõu tõendamise vajadusest nende ees. Kostja avaldas hagejale võlakirja andmiseks survet – ähvardused, röövkallaletung, kostja tuttava politseiuurija kutsed. Pooltel ei olnud kavatsust luua 16.12.1999 võlakirjaga õiguslikke tagajärgi ja kostja lubas võlakirja hageja vastu mitte kasutada. Kohus leidis ebaobjektiivselt, et hageja väited on paljasõnalised ja kostja väited tõendatud.
16.Kohtul tuli tuvastada, kas 16.12.1999 kokkulepe on iseseisev laenuleping või tuleb seda vaadelda koos algallikatega, kuna tekstist nähtuvalt raha üleandmist ei toimunud; milline tehing on 16.12.1999 võlakirja järgi võlakohustuse tekkimise aluseks; kas vaidlustatud tehingud (algallikad) on kehtivad; kas hageja sai raha lepingutes märgitud summas; kas võlakirjadest tekkinud laenukohustused ei olnud 16.12.1999 lõppenud; mis põhjusel ja kelle huvides koostati 16.12.1999 võlakiri; kas kostja võis eesmärgi saavutamiseks kasutada sundi, ähvardusi, kaudset vägivalda või pettust; miks ei realiseerinud kostja võlakirja varem kui 22.09.2004; kas varasemad laenulepingud vastavad headele kommetele ja kehtinud seadusele või kehtivad need vaid põhivõla osas. Kuna kohaldamisele kuulub TsK §272, tuleb tuvastada, kas ja millal raha üle anti ja tagastati. Vastus apellatsioonkaebusele
17.Igor Tšistjakov ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
18.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt ei kuulunud hagi rahuldamisele. Küll aga tuleb maakohtu otsus tühistada põhjenduste osas ning teha selles osas uus otsus ringkonnakohtu põhjendustel. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
19.Maakohus juhindus asja lahendamisel ebaõigesti alates 01.07.2002.a kehtivast võlaõigusseadusest. Kõik vaidlusalused võlakirjad on koostatud enne 2002. aastat (vastavalt
4(7)
1996., 1997. ning 1999. aastal). Tulenevalt VÕS RakS §-st 11 kohaldatakse enne 01. juulit 2002.a tekkinud võlasuhtele enne nimetatud kuupäeva kehtinud seadust. VÕS RakS § 12 lg 1 järgi kohaldatakse alates 01. juulist 2002.a kehtivat TsÜS-i ja VÕS-i enne nende jõustumist sõlmitud kestvuslepingutele. Seega tulnuks VÕS-i kohaldamine vaidlusalustele õigussuhetele kõne alla juhul, kui tegemist olnuks kestvuslepingutega, ent ka sel juhul kohaldunuks varasem seadus kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis tekkisid või tehti enne 01. juulit 2002.a. Kestvuslepingut iseloomustab VÕS § 195 lg-s 3 sätestatud definitsiooni kohaselt suunatus püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Vaidlusalustest võlakirjadest ei nähtu, et need oleksid suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kokku ei ole lepitud laenu ega intresside tagastamises osade kaupa. Ka saabusid kõigis võlatunnistustes märgitud kohustuste täitmise tähtajad enne 01. juulit 2002.a (võla tagastamise tähtaega ei ole märgitud üksnes 27.03.1997.a võlakirjas, mistõttu nimetatud võlakirja puhul tulnuks võlgnikul TsK § 177 kohaselt täita kohustis seitsmepäevase tähtaja jooksul, arvates kreeditori poolt nõude esitamise päevast). Eeltoodust juhindudes tuleb asja lahendamisel kohaldada enne 01. juulit 2002.a kehtinud seadust.
20.Pooltel on vaidlus 16.12. 1999.a, 11.10.1996.a, 30.12.1996.a, 07.03.1997.a ja 27.03.1997.a võlatunnistustena vormistatud laenulepingute kehtivuse üle. Maakohtu 03. mai 2006.a otsuses ja 17. jaanuari 2007.a täiendavas otsuses esitatud põhjendustest nähtuvalt on kohus hinnanud üksnes seda, kas vaidlusalused võlatunnistused (laenulepingud) on tühistatud alates 01.07.2002.a kehtiva TsÜS §-s 98 sätestatud korras. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kvalifitseerinud hageja nõude õiguslikult ebapiisavalt, rikkudes sellega TsMS §-s 436 kohtuotsusele sätestatud nõudeid. Hagiavaldusest ja selle täiendustest nähtuvalt on hageja eesmärgiks saavutada olukord, kus kostjal ei oleks võimalik panna tema suhtes maksma võlakirjades näidatud rahalisi nõudeid. Teisisõnu on hagi suunatud selle kindlakstegemisele, et võlakirjadel ei ole neile omaseid õiguslikke tagajärgi. Lisaks võlakirjade tühistamisest tulenevale kehtetusele tulnuks kohtul seega hinnata ka hageja väiteid võlakirjade tühisuse (võlakirjade koostamise ajal kehtinud TsÜS § 66) ja võlakirjade rahatuse kohta.
21.Hageja on menetluse käigus esitanud võlakirjade kohta erinevaid seisukohti. Esialgses hagiavalduses leidis hageja, et 16.12.1999.a võlakiri on tühine kehtinud TsÜS § 66 lg tunnustel, kuna see on vastuolus heade kommetega. 13.10.2006.a hagiavalduse täpsustuses on hageja asunud seisukohale, et 16.12.1999.a sõlmitud võlakiri koostati kehtivat seadusandlust rikkudes, kusjuures oli tegemist nii pettuse mõjul (TsÜS § 72 ja § 67) tehtud tehinguga kui ka sunnimeetodite kasutamisega (TsÜS § 73 ja § 67) hageja kallutamiseks tehingut tegema. Hageja soovis siiski tugineda üksnes tehingu tegemisele pettuse mõjul, arvestades pettuse ilmsikstuleku ajaks 2005. aasta algust. Ringkonnakohus leiab, et hageja väited ei ole millegagi tõendatud. Vaidlusaluse võlakirja puhul ei nähtu millestki selle vastuolu heade kommetega. Laenusuhete sõlmimine ning nende võlatunnistusena vormistamine oli ja on ühiskonnas eetiliselt aktsepteeritav.
22.Enne 01.07.2002.a kehtinud TsÜS kohaselt võis kohus vaieldava tehingu huvitatud isiku nõudel seaduses sätestatud alustel kehtetuks tunnistada. Vaieldavateks tehinguteks loeti eksimuse, pettuse, sunni ning raskete asjaolude kokkusattumise mõjul tehtud tehinguid. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks enne 01. juulit 2002.a pöördunud kohtusse vaidlusaluse võlakirja kehtetuks tunnistamise nõudes. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti märkinud, et VÕS RakS § 7 kohaselt saab enne 01.07.2002.a tehtud tehingu pärast 01. juulit 2002.a tühistada või lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras, kusjuures tühistamise ja lõpetamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Seega ka tehingud, mida loeti varasema TsÜS kohaselt vaieldavaks ning mille kehtetuks tunnistamiseks tuli pöörduda kohtusse, saab alates 01.07.2002.a tühistada kehtiva TsÜS §-s 98 sätestatud korras avalduse tegemisega teisele poolele. Maakohus leidis, et tõendatud ei ole
5(7)
hageja poolt kostjale vastava avalduse tegemine.
23.Ringkonnakohus märgib lisaks, et tõendatud ei ole ka pettuse esinemine vaidlusaluse võlakirja koostamise ajal. Kehtinud TsÜS § 72 lg 1 kohaselt loeti pettuseks isiku poolt teise isiku tahtlikku eksimusse viimist või eksimuses hoidmist, et kallutada teda tehingut tegema. Hageja väited pettuse kohta on üksnes paljasõnalised. Hagejal tulnuks tõendada kostja käitumist ning tahtlust viia hageja eksimusse. Asjas on dokumentaalsete tõenditena esitatud üksnes ärakirjad hageja kirjavahetusest politsei ja prokuratuuriga (t lk 46, 93-99, sh lk 97-99 kutsed politseiprefektuuri uurija juurde), millest nähtuvalt on hageja pöördunud nii politsei kui prokuratuuri poole avaldustega kriminaalmenetluse algatamiseks, kuid nimetatud kirjavahetus ei tõenda hageja poolt väidetud asjaolude asetleidmist. Avaldused põhinevad hageja enda väidetel ning kriminaalmenetluse käigus ei ole faktilisi asjaolusid kindlaks tehtud.
24.Ülejäänud (11.10.1996.a, 30.12.1996.a, 07.03.1997.a ja 27.03.1997.a) võlatunnistuste osas oli hageja esmalt seisukohal, et need on rahatud ning väljendavad üksnes hageja kavatsust edaspidi kostjalt raha võlgu võtta. 13.10.2006.a esitatud täpsustustes leidis hageja, et nimetatud võlakirjad on TsÜS § 69 ja § § 66 järgi tühised näilikkuse tõttu. Võlakirjade koostamise ajal kehtinud TsÜS § 69 lg 1 kohaselt loeti näilikuks tehing, mille pooled on teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Näiliku lepingu puhul puudub seega pooltel tahe tehingu õiguslikku tagajärge kaasa tuua ning nende sooviks on jätta tagajärjest vaid mulje. Hageja väited võlatunnistuse näilikkuse kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kahepoolse tehingu näilikkuse tuvastamiseks tulnuks tõendada, et õiguslikke tagajärgi ei soovinud tegelikult kumbki pooltest ning piisav ei ole üksnes ühe lepingupoole arusaam, et lepingust pidi jääma üksnes väline mulje. Lisaks aga on võlakirjad käsitatavad hageja ühepoolsete tahteavaldustena. Ringkonnakohtu arvates ei saa võlatunnistuse andnud isik vabaneda võlakirjas märgitud kohustusest väitega, et ta ei mõelnud võlakirja andmist tõsiselt ega soovinud luua sellega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi.
25.Hageja tugines ka sellele, et 1996. ja 1997. aastal koostatud võlakirjades ettenähtud intressid (15-20%) olid liigkasuvõtliku iseloomuga. Ringkonnakohus hageja sellekohaste väidetega ei nõustu. Hageja ei ole põhistanud, nagu olnuksid võlakirjades märgitud intressid märkimisväärselt ja ebamõistlikult kõrgemad vaidlusalusel ajavahemikul laenutegevuses tavapärastest intressidest. Seadus ei sätestanud ka vaidlusalusel ajal otseseid kitsendusi laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas. Kolleegiumi arvates puudub alus tuvastada kokkulepitud intressimäära vastuolu heade kommetega olukorras, kus ei ole tõendatud asjaomase tehingu tegemine raskete asjaolude kokkusattumise mõjul (sellisele seisukohale asus ka Riigikohus oma otsustes nr 3-2-1-80-02, 3-2-1-108-02, 3-2-1-29-04 ja 3-2-1-41-04).
26.Asjakohased ei ole hageja (apellandi) väited, mille kohaselt väljendavad vaidlusalused 1996.a ja 1997.a võlakirjad alles hageja kavatsust tulevikus kostjalt laenu võtta. Võlakirjade sõnastus (sh kindel kõneviis ja olevikulise ajavormi kasutamine) niisuguseks järelduseks alust ei anna. Samas ei mõjuta võlakirjade sõnastus ja erinevad tõlgendamisvõimalused kuidagi ka võlakirjade kehtivust.
27.Asjassepuutuv ei ole ka apellandi väide, et kostja ei realiseerinud võlakirja enne 22.09.2004.a, mil kostja esitas hagi hageja vastu 16.12.1999.a võlakirjast tuleneva võlgnevuse saamiseks. Käesoleva asja raames ei kuulu lahendamisele kostja nimetatud nõude võimaliku aegumise küsimus.
28.Alljärgnevalt analüüsib ringkonnakohus hageja väiteid kõigi vaidlusaluste võlakirjade rahatuse kohta. Ehkki enne 01. juulit 2002.a kehtinud tsiviilkoodeks ei reguleerinud sõnaselgelt võla tunnistamisega seonduvat, võimaldas TsK § 272 lg 3 vormistada muust kohustisest tuleneva võla laenulepinguna. TsK mõttega ei olnud vastuolus ka laenulepingu asemel ühepoolse võlatunnistuse vormistamine. Ringkonnakohus leiab, et vaidlusaluste 16.12. 1999.a, 6(7)
11.10.1996.a, 30.12.1996.a, 07.03.1997.a ja 27.03.1997.a võlakirjade näol on tegemist nn deklaratiivsete võlatunnistustega. Ei teki küsimust võlatunnistuste abstraktsest iseloomust, kuivõrd TsK kehtivuse ajal nn konstitutiivset (abstraktset) võla tunnistamist ei tuntud, samuti pidanuks poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus tõendama võlausaldaja. Nn deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine – st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või on see lõppenud (samale seisukohale asus Riigikohus oma otsustes nr 3-2-1-21-06 ja 3-2-1-121-03). Kostja ei ole oma väiteid võlatunnistustes väljendatud laenulepingute rahatuse kohta tõendanud. Asjakohatu on apellandi viide 10.09.1998.a kavatsuste protokollile, mida käesolevas asjas ei ole tõendina esitatud. Hageja poolt kostjale 1997. aastal tasutud summade kohta on kostja esitanud selgitused, millest nähtuvalt tasus hageja 77 400 krooni ulatuses intresse ja 36 000 krooni ulatuses põhivõlga. Eeltooduga ei ole tõendatud, et vaidlusalustes võlakirjades märgitud kohustused oleksid täies ulatuses täidetud ning sellest tulenevalt lõppenud. Seega puudub alus lugeda kostja võlatunnistustes märgitud kohustustest vabanenuks.
29.Ringkonnakohus leiab ühtlasi, et võlatunnistusest ei pea nähtuma konkreetset viidet selle aluseks olevale õigussuhtele ning selle tekkimise asjaoludele, vaid võlatunnistuses võib sisalduda ka pooltevaheline kompromiss, millega poolte kokkuleppel ja vastastikuste järeleandmiste teel muudetakse vaieldamatuks õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe.
30.Ebaõige kohtulahendi tegemist ei toonud kolleegiumi arvates kaasa asjaolu, et maakohus ei arutanud pooltega TsÜS § 98 kohaldamist. Apellandil oli võimalik esitada oma seisukohad TsÜS § 98 kohaldamise kohta ka apellatsioonimenetluses, mida aga apellant asjakohasel viisil teinud ei ole.
31.Pooled palusid jätta menetluskulud vastaspoole kanda. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 31. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja 8 kohaselt jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral apellandi kohtukulud tema enda kanda. Kuivõrd vastustaja ei esitanud sellekohast taotlust ega kulunimekirja, puudub TsMS § 60 lg 3 kohaselt alus mõista apellandilt vastustaja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud kohtukulusid.
A. Tänav
M. Seppik
K. Kullerkupp
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.