3-2-1-101-01
Eesti Vabariigi nimel Tartus 5. oktoobril 2001. a OÜ Nautref hagi ja Valentin Maksimovi vastuhagi töövaidluses. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas läbi kirjalikus menetluses 27. augustil 2001. a OÜ Nautref kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-53/01. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik V. Maksimov töötas viieks aastaks sõlmitud töölepingu alusel OÜ-s Nautref külmutuslaeva Katran mehaanikuna alates 15. oktoobrist 1996. a. OÜ Nautref andis laeva 27. märtsil 1998. a sõlmitud tähtajalise prahtimise lepingu alusel üheks aastaks Iirimaa äriühingu Master Promotions Unlimited (edaspidi prahtija) kasutusse. Prahtimise lepingu lisa kohaselt pidi prahtija palkama meeskonna. Prahtija sõlmis 18. mail 1998. a V. Maksimoviga tähtajalise töölepingu kuni 31. detsembrini 1998. a.
töövaidluskomisjonis OÜ Nautref vastu esitatud ja töövaidluskomisjoni otsusega rahuldatud nõudeid vastuhagi nõuetena. Töölepingu sõlmis OÜ Nautref V. Maksimoviga 15. oktoobril 1996. a ja seda lepingut ei ole pooled töölepinguseaduse kohaselt lõpetanud. Tööandjaks oli kuni töövaidluskomisjoni otsuse tegemiseni 15. juunil 1999. a OÜ Nautref. Laeva prahtija ja V. Maksimovi vahel 18. mail 1998. a sõlmitud tööleping ei lõpetanud töölepingut OÜ-ga Nautref.
TLS § 6 põhimõtetega on kooskõlas ja tõendatud, et V. Maksimov töötas OÜ Nautref laeval Katran alates 15. oktoobrist 1996. a kuni 30. aprillini1999. a, mil temaga lõpetati tööleping TLS § 86 p 7 alusel. Ka juhul, kui laeva andmist prahtija kasutusse saaks vaadelda tööandja muutumisena, ei ole see käsitletav töölepingu lõpetamise alusena. OÜ Nautref väidet töölepingu suulise sõlmimise kohta
Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Nautref hagi tunnistada seaduslikuks töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel seoses usalduse kaotamisega V. Maksimovi vastu. Selles osas ei ole kassatsioonkaebust esitatud ja tulenevalt TsMS §st 353 lg 1 puudub kolleegiumil alus selles osas apellatsioonikohtu otsuse käsitlemiseks. Ülejäänud osas tuleb apellatsioonikohtu otsus tühistada protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu. TsMS § 330 lg 6 kohaselt peab apellatsioonikohus otsuses vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele. Apellatsioonikohus jättis vastuseta OÜ Nautref väite, et laeva prahtimise lepinguga läksid tööandja kohustused üle prahtijale, kes pidi maksma V. Maksimovile palka 1998. a detsembrist kuni 1999. a märtsini ja OÜ Nautref ei ole kohustatud maksma V. Maksimovile saamata jäänud palka ning sellest tingitud viivist. Apellatsioonikohus tuvastas, et V. Maksimov töötas laeval Katran OÜ-ga Nautref sõlmitud töölepingu alusel alates 15. oktoobrist 1996. a kuni 30. aprillini 1999. a, sest tööleping OÜ-ga Nautref ei lõppenud: ei laeva tähtajalise prahtimise lepinguga 27. aprillil 1998. a; ei töölepingu sõlmimisega 18. mail 1998. a V. Maksimovi ja prahtija vahel; ei tööraamatusse tehtud kandega töölepingu lõpetamise kohta OÜ-ga Nautref 2. augustil 1998. a ega tööraamatusse tehtud kandega V. Maksimovi uuesti tööle võtmise kohta OÜ-sse Nautref 1. aprillil 1999. a. Apellatsioonikohtu eeltoodud järeldus on kooskõlas TLS §-s 71 sätestatuga, mille kohaselt tööleping lõpeb poolte kokkuleppel, tähtaja möödumisel, töötaja algatusel, tööandja algatusel, kolmandate isikute nõudmisel või pooltest sõltumatutel asjaoludel. Pooltevahelises töösuhtes ühtegi neist töölepingu lõppemise alustest ei tuvastatud. Kuna poolte vahel oli kehtiv 15. oktoobril 1996. a sõlmitud tööleping, pidi kohus vaidluse lahendamiseks põhjendama selle lepingu järgi tööandja kohustuste ülemineku võimalikkust 27. märtsil 1998. a OÜ Nautref ja Iirimaa äriühingu Master Promotions Unlimited vahel sõlmitud laeva tähtajalise prahtimise lepingu alusel prahtijale ja kas see üleminek on kooskõlas TLS §-s 18 sätestatuga, mille kohaselt töölepingu ühepoolne muutmine, peatamine, lõpetamine ja tühistamine on lubatud ainult seaduses, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud tingimustel ja korras. Kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus määratles kostja palga meelevaldselt kostja esitatud arvestuslehe alusel, ei ole põhjendatud. TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbi pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui hageja leidis, et kostja esitatud arvestusleht tema ja temaga koos töötanud meremeeste palgaarvestusega ei ole kooskõlas tegelikult tehtud tööga (töötatud ajaga merel ja rannas), siis pidi hageja oma väiteid tõendama. Apellatsioonikohus märkis õigesti, et palgaarvestuslehe sisu hageja ei vaidlustanud ja seetõttu jäi arvestusleht põhjendatult aluseks kostjale väljamõistetud summadele. TsMS § 227 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Apellatsioonikohus käsitles otsuse põhjendavas osas OÜ Nautref nõuet tunnistada seaduslikuks töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel ja märkis otsuse resolutsioonis, et OÜ Nautref nõue tuleb jätta rahuldamata. V. Maksimovi vastuhagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks jättis apellatsioonikohus samuti rahuldamata. Sellisena oli kohtuotsuse resolutsioon iseendaga vastuolus.
Kuigi apellatsioonikohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega loeti apellatsioonikohtu otsuse teatavaks tegemisega jõustunuks töövaidluskomisjoni otsus, millega V. Maksimovi nõuded OÜ Nautrefi vastu rahuldati, peab kolleegium ühtse kohtupraktika kujundamiseks vajalikuks selgitada järgmist. Töövaidluse lahendamise asjades, kus ITLS § 24 lg 1 alusel on kohtusse pöördunud töövaidluse pool, kelle vastu nõue töövaidluskomisjonile oli esitatud, tuleb lähtuda sellest, et ITLS § 24 lg 1 kohaselt võivad vaidlevad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse. Kohtus läbivaadatavat töövaidlust saab pidada samaks, kui selle nõude alus ja ese on samad töövaidluskomisjonile esitatud avalduse aluse ja esemega. Sellest johtuvalt tuleks töövaidluskomisjonile nõude esitanut käsitleda hagejana ja poolt, kelle vastu nõue on esitatud, kostjana. ITLS §-s 24 lg 2 sätestatu, mille kohaselt kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale, kehtestab kohtusse pöördumise vormi, ei saa aga muuta vaidluse poolte protsessuaalset seisundit. Kuna ITLS § 25 lg 1 tulenevalt töövaidluskomisjoni otsus vaidluse poole kohtusse pöördumisel ei jõustu, siis võib vastuväitena hagile vormistatud kostja nõue olla taotlus sama töövaidlus läbi vaadata ning taotlus jätta hageja nõue rahuldamata või rahuldada see osaliselt. Kohus peab seega tegema otsuse töövaidluses vaidlevate poolte esitatud kõigi nõuete osas. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium otsustas: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2001. a otsus muutmata osas, millega jäeti rahuldamata OÜ Nautref nõue tunnistada seaduslikuks Valentin Maksimoviga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 7 alusel. Muus osas otsus tühistada ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada OÜ-le Nautref 6. märtsil 2001. a tasutud kautsjon 702 (seitsesada kaks) krooni 10 senti. L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.