Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

Kohtuotsusele võib esitada Viru Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt 10.09.2001.a. poolte vahel oli sõlmitud tööleping nr 32, mille kohaselt kostja võeti tööle baari Niagara müüjana. Töötasu oli määratud miinimumpalga ulatuses, töökoormus oli 40 tundi nädalas, töögraafik koostati igakuiselt ja kinnitati direktori poolt. Baari tööaeg oli kella 10-23. Töölepinguga määratud tasu sisaldas ka lisatasusid töö eest õhtusel ja öisel ajal. Täiendavat töötasu ei määratud. 11.04.2003.a. pidi kostja asuma tööle kell 10, kuid ilmudes töökohale, lahkus ilma igasuguse seletuseta ja alles kell 16 esitas avalduse töölepingu lõpetamise kohta vastavalt TLS §-le 82. Mingit alust nimetatud nõuete esitamisel kostjal ei olnud. Kostjaga oleks tulnud tööleping lõpetada töötaja poolt töökohustuste mittetäitmise tõttu § 86 p 6 järgi, kuid pärast Narva Linnavolikogu saadiku A. J. sekkumist, kes esindas kostja huve, lõpetati tööleping TLS § 76 järgi poolte kokkuleppel. Kostjale väljastati tööraamat ja maksti välja lõpparve. Kostja pöördus 12.05.2003.a. töövaidluskomisjoni poole nõudega tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, nõuda välja täiendav töötasu, kompensatsioon ja palk. Kostja väidab, et ei saanud palka alates novembrist 2002.a. Töövaidluskomisjon rahuldas kostja nõude osaliselt. Töövaidluskomisjoni otsuse kohaselt oleks töölepingu pidanud lõpetama TLS

§ 82 kohaselt koos kompensatsiooni väljamaksmisega ja palga maksmisega alates novembrist 2002.a. kuni töölepingu lõpetamise päevani, lisatasud töötamise eest õhtusel ja öisel ajal ja ka puhkuserahad. Palga maksmine kostjale on tõendatud hageja deklaratsioonidega maksuametile ja kostja isikliku tuludeklaratsiooniga aastast 2002.a. Puhkus oli kostjale võimaldatud vastavalt puhkusegraafikule. TLS § 72 lg 1 kohaselt peab töötaja kirjalikult teavitama tööandjat soovist lõpetada tööleping TLS § 82 alusel kui selleks on alust ja § 82 sätestab etteteatamisaja mitte vähem kui 5 kalendripäeva. Kostja ei olnud alust nõuda töölepingu lõpetamist § 86 alusel, lahkus omavoliliselt töölt, mis tuleb lugeda tööluusiks. Kostja vastus Kostja oma vastuses hagi ei tunnista. Kostja töötas tegelikult lõunavaheajata vahetustes 3 päeva iga 3 päeva tagant kella 10-st kuni 24-ni, mis ületas oluliselt hageja osundatud tööajanormi. Tööleping ei kajastanud, et palga hulka kuulus ka lisatasu õhtuse ja öise töö eest. Palga maksmist saab tõendada vaid palgalehega või panga väljavõttega. Kostja pole puhkusel viibinud ega puhkuserahasid saanud. Kostja allkirja pole puhkusegraafikul, et ta oleks sellega tutvunud. Käskkiri puhkuse kohta on ilma kuupäeva ja numbrita. Hageja ei esitanud töövaidluskomisjonis ei puhkusegraafikut ega puhkusekäskkirja. Samuti pole nad ka hageja poolt allkirjastatud. Töölepepingu lõpetamine TLS § 76 alusel on võimatu, sest puudub poolte kirjalik kokkulepe. Hageja argumendid etteteatamise kohta töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel on põhjendamata, sest tööandja ei nõudnud selle tähtaja järgimist, mis on vastavalt TLS § 72 lgle 2 lubatud. Kohtuistung Kohtuistungil hageja esindaja jääb oma nõuete juurde ja seletab, et hageja juhatuse liige ja omanik Z. jäi 2002.a. novembris raskelt haigeks ja suri. Tema abikaasa jättis kõik asjad töötajate hooleks ja ilmus baari harva, aga maksuameti ees oli kohustused täidetud. Edasi juhtis firmat E. Z.. Kostja töötasu saamist tõendab tema enda poolt maksuametile esitatud tuludeklaratsioon, milles ta kinnitab, et sai hagejalt töötasu tööandja poolt märgitud ulatuses. Kostja esindaja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtu seisukoht E. A. töötas AS-s Aurogala töölepingu alusel alates 10.09.2001.a. kuni töölepingu lõpetamiseni 11.04.2003.a. müüjana. Töölepingu kohaselt töötasuks olid pooled kokku leppinud Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalga, mis töölepingu sõlmimise ajal oli 1600 krooni, alates 01.01.2002.a. 1850 krooni ja alates 01.01.2003.a. 2160 krooni. Töölepinguga lepiti kokku vahetustega töö, tööaja kestus 40 tundi nädalas ja palgapäevaks määrati 30. kuupäev (tl 2-3).

11.04.2003.a. pöördus kostja kirjalikult hageja poole avaldusega töölepingu lõpetamiseks. Oma kirjas märgib kostja, et alates novembrist 2002.a. ei maksta talle töötasu. Korduvatele suulistele nõudmistele töötasu väljamaksmiseks tööandja ei reageeri. Kostja leiab, et talle töötasu mitte väljamaksmine nii pika perioodi vältel on töölepingu tingimuste ja tööseadusandluse jäme rikkumine. Seoses sellega nõuab kostja töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel ja talle välja maksta töötasu alates 2002.a., viivised, kompensatsioon kasutamata puhkuse eest ning kompensatsioon TLS § 82 lg 2 alusel (tl 10). 11.04.2003.a. käskkirja nr 35 alusel lõpetati kostjaga tööleping alates 11.04.2003.a. TLS § 76 järgi poolte kokkuleppel. Käskkirja kohaselt oli tegemist suulise kokkuleppega (tl 9). 12.05.2003.a. pöördus E. A. töövaidluskomisjoni poole avaldusega, milles palus 1) tunnistada töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel ebaseaduslikuks ning välja mõista hüvitisena kuu keskmine palk 12 028,50 krooni; 2) välja mõista saamatajäänud palk kokku 10 900 krooni; 3) välja mõista viivis palga väljamaksmisega viivitamise eest summas 2183,45 krooni; 4) välja mõista hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest summas 4009,50 krooni; 5) välja mõista ületunnitasu summas 12 495,30 krooni; 6) välja mõista lisatasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal summas 2543,20 krooni; 7) lugeda tööleping lõppenuks TLS § 82 alusel ja välja mõista hüvitisena kahe kuu keskmine palk 4320 krooni; 8) välja mõista oodatava lõpparve vahe kinnipidamise eest keskmine palk 2004,75 krooni. Kokku 50 484,70 krooni. 12.06.2003.a. tema nõue rahuldati osaliselt. Töövaidluskomisjon otsustas tunnistada töölepingu lõpetamine AS Aurogala ja E. A. vahel TLS § 76 alusel 11.04.2003.a. ebaseaduslikuks. Lugeda E. A. omal algatusel TLS § 82 lg 1 alusel töölt lahkunuks alates töövaidluskomisjoni otsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Komisjon otsustas välja mõista AS-lt Aurogala E. A. kasuks saamatajäänud palga 9502 krooni, koos sellega kaasneva viivisega 2183 krooni ja 45 senti, lisatasu töötamise õhtuse- ja ööaja eest 1716 krooni, ületunnitasu 1601 krooni ja 45 senti, hüvitise TLS § 117 lg 2 alusel 4320 krooni, hüvitise TLS § 82 lg 2 alusel 4320 krooni ning hüvitise kasutamata puhkuse eest 1850 krooni, kokku brutosumma 25 492 krooni ja 90 senti. Kahe kuu palga osas summas 4320 krooni kuulus otsus viivitamatule täitmisele. Lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamise osas jäeti avaldaja nõue rahuldamata (tl 4-5). AS Aurogala töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud ning pöördus hagiga kohtusse. Kohus kuulanud ära poolte seletused ja uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, leidis järgmist. Kooskõlas individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg 1 ja Riigikohtu 05.10.2001.a. otsusele nr 3-2-1-101-01 tuleb kohtul anda hinnang kõigile E. A. poolt töövaidluskomisjonis esitatud nõuetele. TLS § 1 kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööandjale tööd ja tööandja kohustub maksma töötajale töö eest tasu. Palgaseaduse (PaS) § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule, samuti muudel seaduses ettenähtud juhtudel.

PaS § 31 sätestab palga maksmise korra ja tähtajad. Lõike 2 kohaselt makstakse palk töötajale töökohas ja tööajal, kui kollektiiv- või töölepingus ei ole kokku lepitud teisiti. Sama paragrahvi kolmas lõige lubab töötaja kirjaliku avalduse alusel tööandjal töötaja palk üle kanda töötaja poolt osutatud pangaarvele. Poolte vahel sõlmitud töölepingu p 4.6 kohaselt on pooled kokku leppinud, et palka makstakse iga kuu 30. kuupäeval. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et töötaja tegi tööandjale tööd – E. A. töötas AS-s Aurogala. Poolte vahel on aga vaidlus, kas tööandja on täitnud oma kohustust ja töötajale töö eest tasu maksnud perioodil november 2002.a. kuni aprill 2003.a. Palga maksmine on tööandja rahaline kohustus. Raamatupidamisseaduse § 7 kohaselt on raamatupidamisarvestuse algdokumendiks majandustehingu (sh palgamaksmise) toimumist kinnitav kirjalik tõend, millel peab olema samas paragrahvis loetletud vajalike rekvisiitide seas ka poolte allkirjad. Kohtule esitatud palgalehtedel novembri, detsembri 2002.a., jaanuari, veebruari, märtsi 2003.a. puudub kostja allkiri, aprilli 2003.a. töötasu on ülekantud kostja pangakontole. Hageja esitas kohtule hageja tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonid vaidlusaluse perioodi kohta. Kohus leiab, et nimetatud dokumendid ei tõenda kostjale töötasu maksmist. Kohus leiab, et hageja poolt kostjale töötasu maksmist novembris ja detsembris 2002.a. tõendavad Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskusest kohtule saadetud kostja 2002.a. tuludeklaratsioonide ärakirjad. Dokumentidest nähtub, et E. A. ja tema abikaasa A. A. on esitatud maksuametile ühise tuludeklaratsiooni, milles E. A. kinnitab ja deklareerib, et on saanud AS-lt Aurogala 2002.a-l tulu 19 896 krooni, millest on kinni peetud 2 040 krooni ning talle on välja makstud ajutise töövõimetuse hüvitist 2 843 krooni, millelt on kinni peetud tulumaks 739 krooni. Hageja poolt kohtule esitatud arvestuses kostjale makstud 2002.a. töötasu kohta ilmneb, et hageja on kostjale arvestanud samuti töötasu 19 896 krooni (töövaidluskomisjoni toimik tl 19). Kostja ei ole tuludeklaratsioonil olevaid andmeid vaidlustanud ja on kinnitanud nende õigsust. Seega on kirjaliku tõendiga, kostja 2002.a. tuludeklaratsiooni ärakirjaga, tõendatud, et kostja sai novembris ja detsembris 2002.a. hagejalt töötasu. 2003.a. aprillikuu töötasu kättesaamise kohta kostja ei vaidle. Töötasu kostja pangakontole ülekandmise kohta on kohtule esitatud Hansapangast väljavõte, mille kohaselt 22.04.2003.a. kandis hageja kostjale üle 1 814 krooni. 2003.a. jaanuari, veebruari ja märtsikuu töötasu kättesaamise kohta kostja poolt või ülekandmise kohta kostja pangakontole ei ole kirjalikke tõendeid kohtule esitatud. Seega pole leidnud tõendamist, et hageja oleks täitnud oma kohustust ja kostja oleks saanud selle perioodi eest töötasu. Kohus leiab, et kostjal on õigus saada saamatajäänud töötasu alates jaanuarist 2003.a. kuni märtsikuuni 2003.a., s.o. 6480 krooni. Palagamaksmisega viivitamisel on tööandja kohustatud maksma PaS § 35 alusel viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast iga viivitatud päeva eest. Kohus leiab, et õiglane on, kui hageja maksab kostjale viivist kokku summas 583,20 krooni (453,60+129,60).

Kostja väidab, et hageja ei ole temale maksnud lisatasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal. PaS § 17 kohaselt töö eest õhtusel ajal (kella 18-st kuni 22-ni) või öösel (kella 22-st kuni 6-ni) makstakse töötajale lisatasu või suurendatakse põhipalka vastavalt poolte kokkuleppele. Lisatasu iga töötunni eest õhtusel ajal ei tohi olla väiksem kui 10% ja öösel väiksem kuni 20% töötaja tunnipalga määrast. Hageja väiteil baar Niagara töötas iga päev kella 10-st kuni 23-ni. Tööaja arvestuse tabelite järgi kostja töötasu 2002.a-l kokku 143 vahetust, igas vahetuses töötas 4 tundi õhtusel ajal ja 1 tunni öisel ajal. Kohus leiab, et kostjal on õigus saada õhtusel ajal töötamise eest 629,20 krooni ja öisel ajal töötamise eest 145,20 krooni. 2003.a. töötas kostja 50 vahetust ja seega on tal õigus saada lisatasu selle aja eest 516 krooni. Tõendeid selle kohta, kas kostja 2001.a-l õhtusel ja öisel ajal töötas, kohtule esitatud ei ole. Seega tuleb hagejal kostjale maksta lisatasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal kokku 1290,40 krooni. Kostja palus välja mõista tasu töötamise eest ületunnitöö eest. Kohus nõustub töövaidluskomisjoni poolt tuvastatuga, et kostja töötas vastavalt hageja koostatud tööaja arvestuse tabelitele 2002.a-l 1859 tundi (tööaja norm aastas 2026 tundi) ja 2003.a-l 650 tundi (tööaja norm 568 tundi), seega tegi 2003.a. 82 tundi ületunnitööd. Selle perioodi eest on õigesti arvestatud ületunnitasu 1601,45 krooni. Seega on kostjal õigus saada tasu ületunnitöö eest PaS § 13, 14 lg 2 ja TPS § 4 alusel. Kohtus ei leidnud tõendamist, et kostja oleks 2002.a-l puhkust saanud. Puhkuseseaduse § 25 kohaselt on tööandja töölepingu lõpetamisel kohustatud töötajale maksma kasutamata puhkuse päevade eest hüvitist. Hageja esitas kohtule käskkirja, milles hageja märgib, et kostja isikliku avalduse alusel on kostja lubatud puhkusele alates 01.08.2002.a. kuni 28.08.2002.a. Kostja kinnitas, et tema puhkusel viibinud ei ole. Kohtule ei ole esitatud kostja puhkuse soovi avaldust. Puhkuseseaduse § 24 lg 1 kohaselt makstakse töötajale puhkusetasu hiljemalt eelmisel tööpäeval enne puhkuse algust. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostjale oleks 01.08.-28.08.2002.a. eest puhkusetasu makstud. Palgalehtede järgi on kostjale 2002.a. juuli kuu eest makstud töötasu 1615 krooni, kuid puuduvad andmed, et kostjale oleks makstud ka puhkusetasu. Samuti on kostjale välja makstud 2002.a. augustikuu eest töötasu 1615 krooni. Seega on kostjal õigus saada hüvitist 1850 krooni. Poolte vahel on vaidlus, kas tööleping lõpetati TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel või oli kostjal õigus nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 lg 1 alusel tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise tõttu. TLS § 76 kohaselt poolte kokkuleppel võib töölepingu lõpetada igal ajal, kui üks pooltest esitab vastavasisulise kirjaliku taotluse ja teine pool annab lepingu lõpetamiseks kirjaliku nõusoleku. Kohtus ei leidnud tõendamist, et ükski pool oleks teisele poolele kirjalikku ettepanekut teinud. Hageja 11.04.2003.a. käskkirjast nr 35 nähtub, et tegemist oli suulise kokkuleppega. Kohus leiab, et kuna seadus sätestab, et kokkulepe peab olema kirjalik, poolte vahel kirjalikku kokkulepet ei olnud, siis tuleb tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 76 alusel ebaseaduslikuks. Kohtus leidis tõendamist, et kostja esitas 11.04.2003.a. hagejale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel.

Töölepingu lõpetamine TLS § 82 alusel on põhjendatud juhul, kui selle põhjuseks on oluline lepingurikkumine. Kohus leiab, et kostjal oli õigus nõuda lepingu lõpetamist, sest hageja ei olnud kostjale maksnud töötasu alates jaanuarikuust 2003.a. Hageja väidab, et kostja rikkus TLS § 82 lg 1 sätestatud ja ei teatanud töölepingu lõpetamisest ette vähemalt viis kalendripäeva. Kohus tuvastas, et kostja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks 11.03.2003.a., samal kuupäeval vormistas hageja töölepingu lõpetamise käskkirja, seega nõustus töölepingu lõpetamisega enne etteteatamistähtaja möödumist. Kohus leiab, et sellist nõustumist tuleb tõlgendada poolte vahel kokkuleppe saavutamisena töölepingu lõpetamise tähtaja suhtes. TLS § 82 lg 2 kohaselt määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel eeltoodud alustel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Seega tuleb hagejal kostjale maksta kahe kuu keskmine palk. TLS § 117 lg 2 kohaselt töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel kui töötaja loobub tööle ennistamisest, on tööandja kohustatud maksma töötajale hüvitust kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kuna kohus tuvastas, et töölepingu lõpetamine TLS § 76 alusel oli ebaseaduslik, siis on hagejal õigus hüvitusele. Kohus leiab, et õiglane hüvitus on hagejalt kostja kasuks välja mõista kostja kahe kuu keskmise kuupalga ulatuses. Vabariigi Valitsuse 15.08.2001.a. määruse nr 275 „Keskmise palga arvutamise korra“ kohaselt keskmine palk arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Kostja keskmine palk oktoobrist 2002.a. kuni märts 2003.a. oli 11 352 krooni, seega keskmine palk moodustas 1892 krooni kuus. Summa väljamõistmisel tuleb arvestada, et hagejalt mõisteti kostjale viivitamatult töövaidluskomisjoni otsuse alusel välja 4320 krooni. Menetluskulud Pooled menetluskulude väljamõistmist ei taotle.

Anu Tammeniit Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.