OÜ Vapper Vedaja hagi A. T. vastu töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise mittemaksmise õiguse tunnustamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
A. T. vastuhagi OÜ Vapper Vedaja vastu väljamaksmata töötasu, viiviste ja hüvitise nõudes Hageja: OÜ Vapper Vedaja (RK XXX; postiaadress: Kuuse 26-31, 90508 Haapsalu, Läänemaa) Hageja esindaja: M. S. (IK XXX); volikirja alusel Hageja esindaja: L. D. (IK XXX) ; juhatuse liige Kostja: A. T. (IK XXX, elukoht XXX) Kostja esindaja: V. V. (IK XXX; volikirja alusel
Kohtuistungi toimumise aeg
13. veebruar 2007. a
RESOLUTSIOON
Hagi rahuldada osaliselt. Tunnustada OÜ Vapper Vedaja õigust mitte maksta A. T. hüvitust töölepingu lõpetamisel (TLS § 82) 8 042,90 krooni osas, hüvitust kasutamata jäänud puhkuse osas 3 042,90 krooni, hüvitust TLS § 119 lg 1 ja lg 2 alusel 7 671 krooni osas, riigipühadel töötamise ajal palka
6 847,55 krooni osas ja viivise osas 7 049,80 krooni. Ülejäänud nõuete osas jätta hagi rahuldamata. Vastuhagi jätta rahuldamata.
KOHTUKULUDE JAOTUS
Jätta poolte kohtukulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse menetlusosalistele kättetoimetamisest.
A. T. töötas OÜ Vapper Vedaja autojuht-lukksepana alates 01. augustist 2002. a kuni 01. septembrini 2003. a töölepingu alusel.
2.Poolte vahel oli 01. augustil 2002. a sõlmitud kirjalik tööleping nr 12A alljärgnevas: - töötaja asub tööle 01.08.2002. a autojuht-lukksepana (rahvusvahelised transportveod), töö sisuks on auto juhtimine ja remonttööd ning auto täielik tehnohooldus, töö eritingimusteks töö väljasõitude ja lähetustega (töölepingu punktid 1.1, 2.1, 2.2 ja 2.3); - tööaja kestus nädalas on 40 tundi jooksva graafiku järgi vastavalt poolte kokkuleppele (töölepingu p 3.1 ja 3.2); - töötaja palga kohta on töölepingusse märgitud: „töötaja põhipalk – 1 kroon 20 senti km ?“, töötajale on ette nähtud lähetusrahad, palka makstakse üks kord kuus (töölepingu punktid 4.2, 4.5 ja 4.6).
3.Töölepingu tingimusi on täpsustatud OÜ Vapper Vedaja 01.01.2003. a käskkirjaga, mille kohaselt:
- reisilt saabudes on autojuht kohustatud esitama aruande avansiks saadud raha kohta, andma tööandjale sõidumeeriku kettad, tööandja tasub telefonikulud 1 000 krooni ulatuses, ülejäänud summa tasub autojuht, töötasu on 1,20 krooni läbisõidetud kilomeetri eest, mis vormistatakse dokumentaalselt ümberarvestatuna miinimumpalk pluss lähetusraha (käskkirja punktid 11 a, b, 13 ja 14).
4.25.08.2003. a esitas töötaja avalduse töölepingu lõpetamiseks omal algatusel tööandja poolt lepingutingimuste rikkumise tõttu vastavalt TLS § 82.
5.Kuna tööandja leidis, et töötaja avaldus ei olnud põhjendatud ja tööandja ei olnud nõus töölepingu lõpetamise alusega, siis 01.09.2003. a lõpetas tööandja omapoolselt töölepingu kostjaga TLS § 79 lg 1 alusel.
II Menetlus töövaidluskomisjonis
6.A. T. esitas avalduse töövaidluskomisjonile OÜ Vapper Vedaja vastu palga, viiviste, töölähetuse päevarahade, kasutamata puhkuse eest rahalise hüvitise, töölepingu lõpetamise hüvitise ja tööraamatu ning lõpparve kinnipidamise eest keskmise palga nõudes.
7.Töövaidluskomisjoni 08.12.2003. a otsusega rahuldati avaldaja nõuded osaliselt, OÜ-t Vapper Vedaja kohustati A. T. välja maksma täiendavad töölähetuse päevarahad 25 100 krooni, ületunnitöö tasud ja lisatasud ning lisatasud riigipühadel töötamise eest alates 2002. augustist kuni 2003. juulini kokku 8 711 krooni 55 senti (millest kahe kuu lisatasud 1 497 krooni 60 senti kuuluvad viivitamatult täitmisele), viivised 7 049 krooni 80 senti, töölepingu lõpetamise hüvitis 12 858 krooni 30 senti, rahaline hüvitis kasutamata jäänud puhkuse eest 6 537 krooni 90 senti, lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmine palk 6 429 krooni 15 senti ja tööraamatu kinnipidamise eest keskmine palk 5 863 krooni 40 senti.
III Hagiavalduse sisu
8.OÜ Vapper Vedaja esitas 16.01.2004. a kohtule hagi A. T. vastu töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise mittemaksmise õiguse tunnustamiseks.
9.Hageja palub tunnistada OÜ Vapper Vedaja õigust lõpetada kostjaga tööleping TLS § 79 lg 1 alusel ning tunnustada hageja õigust mitte maksta kostjale töövaidluskomisjoni poolt välja mõistetud hüvitist osaliselt üldsummas 59 798,85 krooni, s.h. täiendavad töölähetuse päevarahad summas 16 957,85 krooni, ületunnitöö tasud ja lisatasud ning riigipühadel tööajamise eest lisatasud summas 8 129,55 krooni, viivised 7 049,80 krooni, töölepingu lõpetamise hüvitis summas 12 858,30 krooni, kasutamata jäänud puhkuse eest rahaline hüvitis 6 537,90 krooni ja lõpparve ja tööraamatu kinnipidamise eest kokku summas 8 175,55 krooni. Kohtukulud palub hageja jätta kostja kanda.
10.Hagiavalduse põhjenduste kohaselt oli töölepingu järgi kostja töö sisuks rahvusvahelised transpordiveod. Pooled leppisid kokku, et hageja maksab kostjale miinimumpalka ja 350 krooni päevaraha töölähetuste eest. Kostja kinnitas töövaidluskomisjoni istungil, et eelnimetatud pooltevaheline kokkulepe palga arvestuse kohta oli olemas ning seda tõendab
käskkiri 01.01.2003. a, mis on alla kirjutatud hageja ja kostja poolt. Alates 01.08.2002. a kuni 01.09.2003. a oli kostja tööl kokku 230 päeva, s.h. 2002. aastal – 101 päeva ja 2003. aastal – 129 päeva. Sellest tööajast viibis ta välissõitudes 21 korral ca 192 päeva, s.h. 2002. aastal - 82 päeva ja 2003. aastal – 110 päeva.
10.1.Seega poolte kokkuleppe ja Vabariigi Valitsuse 22.12.2002. a määruse nr 453 § 10 alusel 192 välissõitude päeva eest oleks hageja pidanud välja maksma kostjale 67 200 krooni (192x350). Samuti oleks hageja pidanud maksma kostjale palka 2002. aasta septembrikuu eest kokku 9 250 krooni, 2003.aasta jaanuari-augustikuu eest kokku 15 120 krooni ja töölepingu lõpetamisel kompensatsiooni kasutamata puhkuse eest summas 2 244,60 krooni.
10.2.Seega kogu tööloleku aja eest oleks hageja pidanud kostjale välja maksma kokku 93 814,60 krooni. Kostjale on hageja poolt välja makstud kokku 78 628,60 krooni, s.h. sularahas 34 360 krooni, pangaarvele 29 014 krooni ning 11 530 krooni jäi kostja kätte avansina, mida kinnitas kostja ise töövaidluskomisjoni istungil 08.12.2003. a. Seega jäi kostjale maksmata 15 186 krooni. Nimetatud summast hageja poolt 01.01.2003. a käskkirja punkti 13 alusel oli kostjalt kinni peetud kogu tööloleku aja eest telefoni kasutamise tasu kokku 5 043,85 krooni. Kostjaga töölepingu lõpetamisel oli hageja poolt kostjalt viimase nõusolekul kinni peetud Venemaa viisa vormistamise tasu 2 000 krooni. Arvestades hageja poolt kinni peetud summasid, võlgneb hageja kostjale töölähetuste päevaraha summas 8 142,15 krooni. Nimetatud summa jäi kostjale maksmata 2 viimase lähetusaruande puudumise tõttu (14.06.-02.07. ja 07.07-28.07.2003. a). Hageja sai aruanded kostjalt kätte alles 09.09.2003. a. Maksmise viivitamine oli seotud ka sellega, et kostja ei esitanud aruannet 200 liitri diiselkütuse kulu ja sõiduki kahe ratta kaotamise kohta.
10.3.Hageja on nõus, et lõpparve väljamaksmisel oli hageja poolt rikutud TLS nõudeid, kuid seda rikkumist ei saa lugeda töölepingu lõpetamise aluseks. Kuna tööleping kostjaga oli lõpetatud TLS § 79 lg 1 alusel, siis ei saa nõustada töövaidluskomisjoni otsusega välja mõista hagejalt kostja kasuks töölepingu lõpetamise hüvitis 12 858,30 krooni.
10.4.Töövaidluskomisjon otsustas lisaks töötasule välja mõista hagejalt kostja kasuks tasu ületunnitöö ja töö eest riigipühadel 8 711,55 krooni. Komisjon arvestas ekslikult lisatasu töö eest riigipühadel summas 1 630 krooni. Komisjon oli võtnud arvesse kõik riigipühad. Tegelikult 2002. aastal töötas kostja riigipühadel ainult 20. augustil ja 2003. aastal – 2-l riigipüha päeval 23. ja 24. juunil. Hagejale jäid arusaamatuks andmed, mille alusel komisjon arvestas tasu ületunnitöö eest. Nii, 2002. septembrist kuni detsembrini oli 108 tööpäeva, aga kostja oli töötanud 101 päeva kokku. 2003.a jaanuarist kuni septembrini oli 166 tööpäeva, millest kostja oli töötanud kokku 129 päeva. Ületunnitöö puudumist tõendab ka see, et juhi viibimine rooli taga on rangelt reglementeeritud Rahvusvaheliste vedajate konventsiooniga ja juhi viibimise aeg fikseeritakse ketastel. Juhil on õigus viibida rooli taga mitte rohkem kui 8 tundi. Kettaid kontrollitakse Venemaa tolliameti poolt ja sõiduki juhti trahvitakse normi ületamise eest. Tööloleku aja jooksul ei saanud kostja ühtegi trahvi. On vaja arvestada ka seda, et kuna kostja töötas töögraafiku alusel vastavalt rahvusvaheliste veoste tellimustele, siis tagasi tulles on saanud kostja vabu päevi. Nii, 2003. jaanuarikuus töötas kostja 21.01-30.01, s.o. 10 päeva, veebruaris 01.-10.02 ja 12-22.02, s.o. 20 päeva, aga mais 19-22.05 ja 25- 30.05, ainult 9 päeva. Seega hageja ei saa nõustada töövaidluskomisjoni otsusega ületunnitöö eest 8 711,15 krooni väljamõistmise osas kostja kasuks. Hageja on nõus sellega, et 3 päeva töö eest riigipühade ajal tuleb kostjale maksta kokku 582 krooni.
10.5.Töölepingu lõpetamisel oli kostjale makstud kompensatsioon kasutamata jäänud puhkuse eest summas 2 244,60 krooni. Kuna töölähetuse päevaraha ei ole arvestatud puhkuseraha arvestamisel, siis arvab hageja, et hüvitis kasutamata puhkuse eest on kostjale arvestatud ja välja makstud õigesti.
10.6.Hageja on nõus, et TLS § 119 lg 1 alusel peab ta maksma kostjale 18 päeva tööraamatu kinnipidamise eest 1 957 krooni ja TLS § 119 lg 2 alusel lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga ulatuses 2 160 krooni, s.o. kokku 4 177 krooni, aga mitte 12 292,55 krooni nagu arvestas töövaidluskomisjon.
IV Kostja vastus
11.Kirjalikus vastuses hagile (tl 86) kostja hagi ei tunnistanud.
12.Vastuse kohaselt on kostja nõus töövaidluskomisjoni otsusega.
V Vastuhagi
13.A. T. esitas 17.05.2004. a kohtule vastuhagi OÜ Vapper Vedaja vastu väljamaksmata töötasu, viiviste ja hüvitise nõudes.
14.Kostja palub välja mõista hagejalt brutto töötasu 105 206 krooni, viivised 127 004,35 krooni, töölepingu lõpetamise hüvitis 15 879,20 krooni, kasutamata puhkuse eest rahaline hüvitis 7 983,90 krooni, lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palk 7 939,60 krooni, tööraamatu kinnipidamise eest 19 päeva eest 6 373, 93 krooni ja töölähetuse päevarahad 30 701,59 krooni. Kokku 301 088,57 krooni. Kohtukulud palub jätta hageja kanda.
15.Vastuhagi põhjenduste kohaselt oli kostja alates 01.08.2002. a kuni 01.09.2003. a tööl kokku 316 päeva, s.h. 2002. aastal 137 päeva ja 2003. aastal 179 päeva. Sellest tööajast viibis ta välissõitudes 21 korral, 257 päeva, s.h. 2002. aastal 109 päeva ja 2003. aastal 148 päeva.
15.1.Töölepingu alusel oli palgamääraks 1,20 krooni läbisõidetud kilomeetri pealt.
15.2.21 reisi jooksul läbis kostja kokku 75 868,99 km, mille eest oli hageja kohustatud maksma töötasu 91 042,58 krooni (75 868,99 km x 1,2 kr/km).
15.3.Hageja korraldust täites töötas kostja 59 päeva Tallinna turul ja hooldas sõidukit, mille eest oleks hageja pidanud arvestama töötasu vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumpalgamäära ulatuses. Ajavahemikul 01.08.2002. a kuni 31.12.2002. a töötas kostja hageja juures 28 päeva, mille eest oleks hageja pidanud arvestama kostjale töötasu 2 452,80 krooni (miinimumpalga määr 1 850 krooni, 10,95 kr/tund x 8 tundi x 28 päeva = 2 452,80 krooni) ja ajavahemikul 01.01.2003. a kuni 01.09.2003. a – 31 päeva, mille eest hageja oleks pidanud arvestama kostjale töötasu 3 199,20 krooni (miinimumpalga määr 2 160 krooni, 12,90 kr/tund x 8 tundi x 31 päeva= 3 199,20 krooni). Kokku 59 päeva eest 2 452,80 krooni + 3 199,20 krooni = 5 652 krooni.
15.4.Riigipühadel töötamise eest oli hageja kohustatud arvestama lisatasu 2002. aastal ühe päeva eest – 262,80 kr ja 2003. aastal nelja päeva eest 412,80 krooni, kokku 675,60 krooni.
15.5.Ületundide eest oli hageja kohustatud arvestama lisatasu 2002. aastal 30 päeva eest 13 362,87 krooni ja 2003. aastal 35 päeva eest 14 144,70 kr, kokku 27 507,7 krooni. Kokku oleks pidanud hageja tasuma kostjale töötasu 124 877,57 krooni ( 91 042,80 krooni + 5 652 krooni + 675,60 krooni + 27 507,57 krooni = 124 877,75 krooni).
15.6.Hageja on kostjale tasunud ainult 2003. aasta eest - 5 514 krooni, pärast töövaidluskomisjoni otsust maksis hageja jaanuaris 2004. aastal 1 497,60 krooni ja aprillis 2004. aastal 8 132 krooni. Kokku 15 143,60 krooni, mis võrdub brutopalgaga 19 671 krooni ( 2 160 + 2 160 + 2 160 + 2 051 + 11 140). Ülejäänud brutopalk 105 206 krooni (124 877 – 19 671) on hageja jätnud kostjale tasumata.
15.7.Töötasu õigeaegselt tasumata jätmisel on hageja kohustatud tasuma viivist 0,5% iga viivitatud päeva eest viivitatud summalt, mis moodustab põhitasult 127 004,35 krooni.
15.8.Hageja on kohustatud välja maksma töölepingu lõpetamisel TLS § 82 alusel hüvitist 2 kuu keskmise palga, s.o. 7 939,60 krooni x 2 kuud = 15 879,20 krooni.
15.9.Hageja pole kostjale välja maksnud puhkusetasu ajavahemikul 01.09.2002. a – 01.09.2003. a töö eest 7 983,90 krooni (266,13 krooni päevas x 30 päeva).
15.10.Seoses lõpparve väljamaksmise viivitamisega on hageja kohustatud TLS § 119 lg 2 kohaselt tasuma hüvitist, kuid mitte üle kostja ühe kuu keskmise palga, mis moodustab 7 939,60 krooni.
15.11.Töölepingu lõpetamisel (01.09.2003. a) hageja kostjale tööraamatut ei väljastanud, vaid pidas tööraamatut kinni 19 päeva. TLS § 119 lg 1 kohaselt on hageja tööraamatu kinnipidamisel kohustatud tasuma hüvitist keskmise päevapalga ulatuses kuni tööraamatu väljastamiseni, mis moodustab 6 373,93 krooni.
15.12.Kostja poolt 257 päeva välislähetuses viibitud aja eest oli hageja Vabariigi Valitsuse 22.12.2002. a määruse nr 453 kohaselt kohustatud tasuma lähetuspäevaraha 350 krooni päevas, mis moodustas 89 950 krooni. Sellest summast tasus hageja kassa kaudu 30 760 krooni, panka ülekandega 23 500 krooni ja 4 988,41 krooni koos komandeeringu aruannetega. 30 701,59 krooni jäi hagejal kostjale välislähetuse päevade eest tasumata.
VI Vastus vastuhagile
16.Kirjalikus vastuses vastuhagile hageja vastuhagi ei tunnistanud.
17.Vastuse kohaselt oli kostja nõus töövaidluskomisjoni 08.12.2003. a otsusega ega vaielnud seda edasi. Oma nõusolekut töövaidluskomisjoni otsusega kinnitas kostja ka oma kirjalikus vastuses kohtule. Kostja esitas vastuhagi kohtusse ITLS § 6 p 1 sätestatud tähtaja rikkumisega ning hageja palub kohaldada vastavalt ITLS § 8 lg 2 nõude aegumist viiviste väljamõistmise osas.
VII Menetlus kohtus
18.Ida-Viru Maakohtu 13.12.2004. a kohtuotsusega jäeti OÜ Vapper Vedaja hagi rahuldamata ning A. T. vastuhagi rahuldati osaliselt, summas 164 832,15 krooni. OÜ-lt Vapper Vedaja mõisteti välja riigilõiv riigituludesse 10 000 krooni.
19.Kohtuotsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii hageja kui ka kostja.
20.Viru Ringkonnakohtu 03.04.2006. a kohtuotsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 13.12.2004. a kohtuotsus täielikult ja asi saadeti maakohtule uueks läbivaatamiseks.
21.Ringkonnakohus märkis, et „Kui vaidlevad pooled ei nõustu töövaidluskomisjoni otsusega, võivad nad Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) §24 lg.1 alusel pöörduda sama töövaidluse lahendamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Hageja pöördus 16.01.2004 maakohtusse hagiga, milles vaidlustas Töövaidluskomisjoni otsuse osaliselt. Kostjal oli õigus pöörduda kohtusse töövaidluse lahendamiseks selles osas, milles tema nõue rahuldamata jäeti. Kostja teatas oma 18.02.2004 kirjalikus vastuses hagile, et on nõus Töövaidluskomisjoni otsusega. 17.05.2004 esitas kostja vastuhagi, mille nõuded ei ole samased Töövaidluskomisjonile esitatud nõuetega, Töövaidluskomisjoni otsusega rahuldamata jäetud nõuetega ega ka rahuldatud nõuetega. Maakohtu otsusest ei nähtu, kas ja millises osas luges kohus Töövaidluskomisjoni 08.12.2003 otsuse jõustunuks, millises osas Töövaidluskomisjonis läbivaadatud töövaidlusest pöördusid pooled kohtu arvates maakohtusse ITVS §24 lg.1 sätestatud korras ja kas kostja vastuhagi näol on tegemist sama töövaidlusega, mida lahendati Töövaidluskomisjonis või hoopis uue töövaidlusega, mida eelnevalt ei ole Töövaidluskomisjonis läbi vaadatud. Maakohus ei ole oma otsuses vastanud ka hageja väidetele vastuhagi aegumise kohta.“ „Maakohus on põhjendamatult jätnud kontrollimata, kas hageja rikkus oluliselt töölepingu (palga)tingimusi ja kas see rikkumine andis kostjale õiguse nõuda töölepingu lõpetamist TLS §82 alusel. Kui kohtul ei ole võimalik esitatud tõendite põhjal poolte kokkulepitud palgamäära tuvastada, siis tuleb lähtuda mõistlikust palgamäärast, mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad (vt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.01.2006 otsus nr.32-1-124-05).“ „Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kõigepealt eelmenetluses välja selgitada kostja seisukoht hagi ja Töövaidluskomisjoni 08.12.2003 otsuse suhtes (osas, millega kostja nõue jäeti rahuldamata), kuna kostja 18.02.2003 kirjalik vastus ei vasta TsMS §394 (kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS §167) toodud vastuse nõuetele, seejärel anda vajadusel kostjale võimalus vastuhagi ümbervormistamiseks sama töövaidlusega seotud vastuhagiks ja/või uueks iseseisvaks hagiks ning otsustada, kas kostja (vastu)hagi kuulub läbivaatamisele koos hageja hagiga sama töövaidluse piires või mitte ning lahendada asi kooskõlas TsMS sätetega.“
VIII Kohtuistung 13.02.2007. a
22.Hageja esindaja M. S. selgitas, et poolte vahel oli kokkuleppe palga osas, et tööandja maksab töötajale miinimumpalka + lähetusrahad. Kostja on sellise kokkuleppe olemasolu ka
töövaidluskomisjonis kinnitanud. Nimetatud kokkulepet kinnitab ka 01.01.2003. a käskkiri, millele on alla kirjutanud mõlemad pooled. Vaidlus puudub poolte vahel selles, et kostja oli välislähetuses 21 korral kokku 192 päeva. Nimetatud väljasõitude eest pidi tööandja maksma 67 200 krooni päevaraha (192 x 350) ja palga. Ajavahemikul september-detsember 2002. a sai kostja palka kokku summas 15 120 krooni. Kogu tööloleku aja eest pidi tööandja maksma töötajale 91 570 krooni, tegelikult maksti kostjale 89 543,75 krooni, sellest sularahas 34 360 krooni ja pangaülekandega 43 653,15 krooni. Kostjale jäi kätte 11 530 krooni ulatuses kulutamata avanssi (kostja on seda töövaidluskomisjoni istungil kinnitanud). Kostja palgast arvestati maha telefoni kasutamise eest 5 043,85 krooni ja Venemaa viisa vormistamise tasu 2 000 krooni, kokku 7 043,85 krooni. Kui lähtuda palgaarvestusest 1,20 kr/km, siis 75 868 km eest kuulub tasumisele 91 041,60 krooni. Seega puudub hagejal kostja ees võlg vähem makstud palga, lähetusrahade ja kasutamata jäänud puhkuse osas. Kostja väited selle kohta, et ta hooldas sõidukit ja töötas 59 päeva Tallinna turul, on põhjendamatud. Kostja töö oli seotud ainult väljasõitudega, ei ole tõendatud ka pühade ajal töötamine. Kostja ei teinud ületunnitööd, 2003. a jaanuaris töötas kostja 10 päeva, veebruaris 21 päeva, mais ainult 9 päeva. Kostjale maksti palk välja õigeaegselt, mistõttu kostja ei saa nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel. Vastuhagi nõue on aegunud. Kostja esitas viivisenõude töövaidluskomisjonile, töövaidluskomisjon jättis selle nõude rahuldamata ja sellega oli kostja nõus. Vastuhagi ei ole sama töövaidluse lahendamine kui avaldus, mille kostja esitas töövaidluskomisjonile lahendamiseks.
23.Kohus kuulas hageja esindaja, OÜ Vapper Vedaja juhatuse liikme L. D. üle vande all. Esindaja andis alljärgnevaid ütluseid. Poolte palgakokkuleppe oli selline, et tööandja maksab miinimumpalka + lähetusrahasid. Kostja oli sellega nõus, 1,20 kr/km oli ekvivalent ja see arvestati ümber miinimumpalgaks. Nimetatud kokkuleppe rahuldas nii töötajat kui ka tööandjat, sest töötaja sai eluasemekompensatsiooni ning tööandja pidi maksma makse lähtuvalt miinimumpalgast. Kostja turul ei töötanud, autojuhi töökohustuste hulka kuulus kauba vedu, kauba peale- ja mahalaadimine. Kostja ise arvestas oma palka 1,20 kr/km eest. Auto suuremad hooldustööd tehti autoteeninduses, autojuhi kohustuste hulka kuulusid väiksemad hooldustööd (nt õlivahetus jms).
24.Kostja leidis, et hagi tuleks jätta rahuldamata ning vastuhagi rahuldada. Kostja selgitas, et töötamise ajal maksti talle kolmel korral miinimumpalka, kokku on palka makstud 5 514 krooni. Palgakokkuleppe oli: 1,20 kr/km + miinimumpalk + 350 krooni lähetusraha iga lähetuses viibitud päeva eest. Kostja leidis, et nende päevade eest, kui kostja autot remontis ja turul töötas, pidi hageja maksma miinimumpalka.
IX Kohtuotsuse põhjendused
25.Töövaidluse lahendamine töövaidluskomisjonis ja kohtus.
25.1.Käesoleva vaidluse eripäraks on see, et töövaidluskomisjoni pöördus töövaidluse lahendamise avaldusega töötaja, tema nõuded rahuldati osaliselt, seejärel pöördus õiguse tunnustamise hagiga kohtusse tööandja, kusjuures vastuses hagile oli töötaja nõus töövaidluskomisjoni otsusega kuid hiljem esitas vastuhagi tööandja vastu ning taotles vastuhagis sama töövaidluse lahendamist, mis töövaidluskomisjonis, kuigi esitas vastuhagis suuremad nõuded kui avalduse töövaidluskomisjonile:
töövaidluskomisjonis
kohtus
1.palganõue
20 670 krooni
105 206 krooni
2.töölähetuse päevaraha
19 562 krooni
30 701,59 krooni
3.puhkuseraha
2 160 krooni
7 983,90 krooni
4.hüvitis TLS § 82 alusel
4 320 krooni
15 879,20 krooni
summaliselt määratlemata
7 939,60 krooni 7 939,60 krooni
summaliselt määratlemata
127 004,35 krooni
5.hüvitis TLS § 119 lg 1 ja 2 alusel
6.viivis PaS § 35 alusel
Töövaidluskomisjonis ei ole kostja väitnud seda, et talle jäeti maksmata palk turul töötamise ja auto tehnilise teenindamise eest. Töötaja oma rikutud õiguste kaitseks töövaidluskomisjonis täieliku rahuldust ei saanud. Lisaks sellele on kostja oma vastuhagis muutnud oma väiteid palga arvestamise kokkuleppe kohta (töövaidluskomisjonis – miinimumpalk + lähetusraha; kohtus – 1,20 kr/km + miinimumpalk + lähetusraha).
25.2.Riigikohus on ühtse kohtupraktika kujundamiseks pidanud vajalikuks oma 05.10.2001. a lahendis nr 3-2-1-101-01 vajalikuks selgitada järgmist: „Töövaidluse lahendamise asjades, kus ITLS § 24 lg 1 alusel on kohtusse pöördunud töövaidluse pool, kelle vastu nõue töövaidluskomisjonile oli esitatud, tuleb lähtuda sellest, et ITLS § 24 lg 1 kohaselt võivad vaidlevad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse. Kohtus läbivaadatavat töövaidlust saab pidada samaks, kui selle nõude alus ja ese on samad töövaidluskomisjonile esitatud avalduse aluse ja esemega. Sellest johtuvalt tuleks töövaidluskomisjonile nõude esitanut käsitleda hagejana ja poolt, kelle vastu nõue on esitatud, kostjana. ITLS §-s 24 lg 2 sätestatu, mille kohaselt kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale, kehtestab kohtusse pöördumise vormi, ei saa aga muuta vaidluse poolte protsessuaalset seisundit. Kuna ITLS § 25 lg 1 tulenevalt töövaidluskomisjoni otsus vaidluse poole kohtusse pöördumisel ei jõustu, siis võib vastuväitena hagile vormistatud kostja nõue olla taotlus sama töövaidlus läbi vaadata ning taotlus jätta hageja nõue rahuldamata või rahuldada see osaliselt. Kohus peab seega tegema otsuse töövaidluses vaidlevate poolte esitatud kõigi nõuete osas“.
25.3.Riigikohus on oma 03.06.2003. a lahendis nr 3-2-1-35-03 märkinud: „Kui anda töötajale õigus nõuda pärast seda, kui tema avaldus on töövaidluskomisjonis rahuldatud, kohtus TLS § 117 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendi kohaldamist, tekiks olukord, kus töötajal on võimalik suurendada sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmise nõuet. Selline lähenemine ei oleks kooskõlas seaduse mõttega ja soodustaks põhjendamatult
töövaidluse üht poolt. Selles asjas oli töötajal õigus mitte nõustuda töövaidluskomisjoni otsusega hüvitise suuruse osas.“.
25.4.Kohus on seisukohal, et käesolevas töövaidluses saaks kostja vastuhagis esitada nõudeid selles osas, milles töövaidluskomisjon jättis töötaja avalduse rahuldamata. Uute nõuete esitamine ja palgaarvestuse osas uute argumentide esitamine ei ole kooskõlas ka hea usu põhimõtetega.
25.5.Seega lähtub kohus asja lahendamisel nõuetest, mis esitati töövaidluskomisjonile. Kuna kostja ei ole esitanud ühe kuu jooksul hagi ega vastuhagi kohtusse (ITLS § 24 lg 1), on kirjalikus vastuses hagile kinnitanud nõustumist töövaidluskomisjoni otsusega ning esitatud vastuhagi nõuded pole sarnased töövaidluskomisjonile esitatud nõuetega, samuti on põhjendatud hageja taotlus vastuhagi osas aegumise kohaldamiseks (tl 143).
26.Palgakokkuleppe tuvastamine.
26.1.Asja õige lahendamise seisukohalt on tähtis tuvastada, milline oli töötaja ja tööandja vaheline kokkuleppe palga maksmise kohta. TLS § 26 lg 1 6 kohaselt on palgatingimused töölepingu kohustuslikuks tingimuseks.
26.2.Töölepingusse on tehtud märge: töötaja põhipalk on 1 kroon 20 senti iga läbisõidetud kilomeetri eest, töötajale on ette nähtud lähetusrahad, palka makstakse üks kord kuus.
26.3.Palga maksmise kokkulepet sisaldab OÜ Vapper Vedaja käskkiri 01.01.2003. a (tl 79), mida on tutvustatud töötajale allkirja vastu. Nimetatud käskkirja punkti 11 kohaselt peab autojuht peale sõidust naasmist esitama avansiaruande, andma tööandjale sõidumeeriku disketid ning transpordidokumendid, p 13 kohaselt tasub tööandja telefonikulud summas 1 000 krooni, ülejäänud kulu jääb töötaja kanda ning p 14 kohaselt on töötasu: 1,20 krooni/km, dokumentaalselt vormistatakse ümberarvestusena miinimumpalk pluss lähetus.
26.4.Oma avalduses töövaidluskomisjonile on A. T. loobunud läbisõidetud kilomeetrite eest arvestatud palgast ja leidis, et tööandja pidi talle maksma lisaks töölähetuse päevarahadele miinimumpalgale vastavat põhipalka 2002. aastal 1 850 krooni, 2003. aastal 2 160 krooni kuus (TVK tl 1-3, 19). Lähtudes miinimumpalkadest 1 850 krooni ja 2 160 krooni kuus leidis avaldaja, et talle jäeti 2002. aastal ja 2003. aastal välja maksmata põhipalka, ületunnitöö tasu ja lisatasu ning riigipühadel töötamise lisatasu kokku 27 679 krooni. Ühtlasi palus avaldaja välja mõista ka palga maksmisega viivitamise eest PaS § 35 ettenähtud viivised, TLS § 82 alusel töölepingu lõpetamise korral ettenähtud hüvitis kahe kuu keskmise palga ulatuses ja kasutamata jäänud puhkuse eest rahaline hüvitis ning tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2 ettenähtud keskmine palk.
26.5.OÜ Vapper Vedaja esindajad on töövaidluskomisjonis selgitanud, et avaldaja töö oli seotud tõepoolest välislähetustega ning talle lubati maksta päevarahasid ettenähtud minimaalmääras, 350 krooni päevas. Päevarahad kanti pangaarvele. Peale selle maksti A. T. ka töötasu sularahas ja panka, erinevate arvestuste järgi 32 178 krooni ning aruandeliselt jäi talle kätte 8 767,80 krooni. Tööleasumisel lepiti seejuures kokku töötasustamises läbisõidetud kilomeetrite pealt ning lähetuste lõppedes maksti avaldajale töötasu enamasti välja. Tööandja esindajad väitsid seejuures, et A. T. ei esitanud õigeaegselt lähetuskuludeks
saadud avansi aruandeid ja algdokumente, ning koos mobiiltelefoni arvetega ja tema süül transpordivahendile põhjustatud kahjude hüvitamise summadega võlgneb ta OÜ-le Vapper Vedaja 17 678 krooni ringis. Oma vastuväidete tõendamiseks esitas OÜ Vapper Vedaja väljavõtted välisvedude kohta peetud žurnaalist, millest nähtub, et A. T. viibis ajavahemikus 01. august 2002. a kuni 04. juuli 2003. a 21-l korral välisvedudel ning võttis sularahas vastu 28 000 krooni. Samuti oli osade vedude kohta vormistatud ka avansiaruanded, kõigi reiside kohta aruannete koondid, kus olid näidatud lähetuste alguse ja lõpu kuupäevad. Osadel aruannetel töölähetusest naasmise kuupäevad puudusid. Tööaja arvestusi OÜ Vapper Vedaja ei esitanud.
26.6.Hageja seaduslik esindaja (juhatuse liige) selgitas, et märkis töölepingusse „1,20 kr/km“ peale seda, kui kostja oli töövaidluskomisjonile avalduse esitanud (tl 273).
26.7.Kaugsõiduautojuhtide töö tasustamise kohta on palgaseaduse § 231 sätestatud eritingimus: „Maanteeveo mootorsõiduki juhile on keelatud arvutada ja maksta nii põhipalka kui ka lisatasu läbitud kilomeetrite ning veetud kaubakoguse alusel. Erandina võib läbitud kilomeetreid või kaubakogust arvesse võtta lisatasu maksmisel, kui selle arvutamise viis, tingimused ja määrad on sellised, mis ei soodusta ohutu liikluse nõuete eiramist ning on kollektiivlepingus ette nähtud.“
26.8.Eeltoodu alusel leiab kohus, et poolte palgakokkulepe oli järgmine: töötajale makstakse miinimumpalka ning lähetusraha 350 krooni lähetuses oldud päeva eest.
27.Tasumisele kuuluv palk ja lähetusrahad 01.08.2002. a kuni 01.09.2003. a.
27.1.Vastavalt TLS § 51 lg 1 loetakse töölähetuseks töötaja lähetamine tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töölähetuse eest töötajale päevaraha.
27.2.A. T. töötas autojuhina, kusjuures tema töö sisuks töölepingu järgi olid rahvusvahelised veod. Seega oli tema töö seotud väljasõitudega, töölepingu tingimuste kohaselt välisriikidesse, mistõttu tal TLS § 51 lg 3 ettenähtud päevarahadele õigust ei olnud. Samas on TLS § 14 lg 1 järgi tööandjal õigus töötajale seaduse või haldusaktiga ettenähtud õigusi laiendada töölepinguga.
27.3.A. T. töölepingus on ette nähtud, et peale töötasu makstakse talle ka nn. lähetusraha, mida mõlemad pooled on mõistnud päevarahana, kuid erinevates summades, töötaja 500 krooni ja tööandja 350 krooni. A.T. pangakontole on tööandja üle kandnud komandeeringutasudeks nimetatud summasid kokku 23 500 krooni. Kuna töölepingus ei ole päevaraha suuruses kokku lepitud, leiab kohus, et kohaldamisele kuulub Vabariigi Valitsuse 22.12.2000. a määrusega nr 453 kinnitatud Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord § 10 ettenähtud alammäär 350 krooni päevas. Tööandja esitatud välissõitudele kulunud päevade arvestus on ebatäpne ja puudulik ning lähetusest tagasipöördumise kuupäevad ei lange kokku. Kuna tööaja arvestamise kohustus lasub tööandjal, lähtub kohus A. T. avaldusest töövaidluskomisjonile, mille kohaselt viibis ta välislähetustes 219 päeva, mille eest pidi nn. päevarahade summa olema järelikult 76 650 krooni (219 x 350).
27.4.Pangaülekandega tasutud lähetusraha. Kuupäev
Summa
Selgitus
25.12.2002
2 500
komandeering
14.01.2003
1 000
komandeering
25.01.2003
2 000
komandeering
03.03.2003
10 000
komandeering
30.04.2003
2 500
komandeering
22.06.2003
5 500
komandeering
Kokku: 23 500 krooni.
27.4.Ajavahemikul 01.08.2002. a kuni 31.12.2002. a kuulus A. T. väljamaksmisele palk arvestusega 1 850 krooni kalendrikuus. Kokku 11 100 krooni. Ajavahemikul 01.01.2003. a kuni 01.09.2003. a kuulus A. T. väljamaksmisele palk arvestusega 2 160 krooni kalendrikuus. Kokku 17 280.
27.5.A. T. on makstud pangaülekandega raha selgitusega „palk“ kolmel korral – 11.04.2003. a 1 842 krooni, 18.06.2003. a 1 836 krooni ja 09.08.2003. a 1 836 krooni.
11.04.2003
1 842
palk märtsis
18.06.2003
1 836
palk
09.08.2003
1 836
palk
Kokku: 5 514 krooni.
27.6.A. T. on OÜ Vapper Vedaja kassast ajavahemikul 17.08.2002. a kuni 11.02.2003. a välja makstud 12-l korral raha, mille kohta puudub konkreetne selgitus (TVK tl 55, 71, 73, 20-22).
Kuupäev
Summa
Selgitus
17.08.2002
5 000
puudub
09.09.2002
3 500
puudub
23.09.2002
2 000
puudub
27.09.2002
1 500
puudub
09.10.2002
1 500
puudub
11.10.2002
1 000
puudub
16.10.2002
1 000
puudub
27.10.2002
2 500
puudub
15.11.2002
1 000
puudub
24.11.2002
2 500
puudub
5 000
puudub
11.02.2003
3 000
puudub
Kokku: 29 500 krooni.
27.7.Kohus leiab, et raha maksmisel selgituste puudumise korral on õige võtta aluseks palk ja lähetusrahad kogu töötamise perioodi eest kokku summeerituna, arvestada välja, kui palju tööandja pidi töötajale palka ja lähetusraha maksma, kui palju tegelikult maksti (on tõendatud maksmine). Sellise arvutuse tulemusena on võimalik välja selgitada, kas tööandja on jätnud töötajale välja maksmata saadaolevat palka ja lähetusraha. Kokku kuulus väljamaksmisele: palk – 2002. aastal 11 100 krooni, 2003. aastal – 17 280 krooni, kokku palk 28 380 krooni; lähetusraha – 2002. ja 2003. aastal – 76 650 krooni. Kokku palk + lähetusraha – 105 030 krooni (28 380 + 76 650). Töötajale on makstud palka ja lähetusraha pangaülekannetega ja kassast kokku krooni (5 514 + 29 500).
35 014
Seega on töötajale töötamise ajal vähem välja makstud palka ja lähetusraha kokku 70 016 krooni (105 030 – 35 014).
27.8.Tööandja väidete kohaselt on töötajale välja makstud kokku 89 543,75 krooni. Dokumentaalselt on tõendatud väljamakseid summas 35 014 krooni.
28.Töölepingu lõpetamise alus.
28.1.Pooled vaidlevad töölepingu lõpetamise aluse üle. Töötaja esitas tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, tööandja lõpetas töölepingu TLS § 79 alusel.
28.2.TLS § 82 alusel on töötajal õigus nõuda töölepingu lõpetamist tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise või tootmis- või töökorralduses tehtud muudatuste tõttu, teatades töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt viis kalendripäeva ette. TLS § 82 lg 2 kohaselt määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga.
28.3.A. T. on esitanud 25.08.2003. a tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel põhjendusel, et tööandja võlgneb talle maksmata jäänud palka 22 679 krooni (TVK tl 8).
28.4.Tööandja on töölepingu lõpetanud 26.08.2003. a käskkirja nr 2 alusel (tl 77) alates 01.09.2003. a TLS § 79 lg 1 alusel töötaja algatusel.
28.5.01.09.2003. a on A. T. esitanud tööandjale avalduse, milles teatab, et 25.08.2003. a esitatud avalduse alusel ei ole ta enam tööandjaga töösuhetes ning palub tööandjal välja maksta palk 22 679 krooni, kompensatsioon kasutamata jäänud puhkuse eest, hüvitus TLS § 82 järgi, 2 haiguslehe eest (juhul, kui haigekassa ei maksa). A. T. taotleb, et talle saadetaks tööraamat tähitud kirjaga (väljastusteatega; tl 81).
28.6.Töölepingus puudub kanne töölepingu lõpetamise aluse ja töötajale makstavate hüvituste kohta (tl 17 pöördel), mis on vastuolus TLS § 73 lg 1.
28.7.Kohus leiab, et kuna tööandja ei ole enne töölepingu lõpetamist TLS § 82 ettenähtud aluse kohaldamisele vastu vaielnud, on ta kohustatud töölepingu nimetatud alusel ka lõpetama ning maksma samas paragrahvis sätestatud hüvituse. Töötajal oli alus nõuda töölepingu lõpetamist töölepingu tingimuste rikkumisele viidates, sest tööandja oli jätnud välja maksmata olulises osas palga ja lähetusrahad (võlgnevus töötaja ees oli ca 70 000 krooni). Nimetatut tuleb lugeda oluliseks töölepingu tingimuse rikkumiseks, sest töölepingu p 4.6 järgi kuulus palk tasumisele üks kord kuus. Palgaseaduse § 31 lg 1-1 sätestab, et palka makstakse vähemalt üks kord kuus.
28.8.Riigikohus on oma 30.09.2003. a lahendis nr 2-1-95-03 märkinud: „Kui töötaja ei ole esitanud avaldust lõpetada tööleping TLS § 79 alusel, ei ole tööandjal seaduslikku alust sellel alusel töölepingut lõpetada. Tööleping lõpeb TLS § 79 alusel töötaja algatusel (TLS § 71 p 3). Töölepingu seaduse § 72 lg 1 järgi on töötaja kohustatud töölepingu lõpetamisest tööandjale ette teatama kirjalikult ja soov lõpetada tööleping peab olema väljendatud tingimusteta. Pooled ei vaidle selle üle, et töötaja palus kirjalikus avalduses lõpetada töölepingu TLS § 82 alusel alates 2. aprillist 2001. a. Kuna kostja ei soovinud töölepingut lõpetada TLS § 79 alusel, siis ei saanud ka hageja sel alusel töölepingut lõpetada.“ Riigikohus märkis veel, et „Töölepingu seaduse § 83 lg 1 mõtte kohaselt võib töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel tööandjapoolse lepingu tingimuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral pärast etteteatamistähtaja möödumist töölt ära jääda ka siis, kui tööandja ei vormista töölepingu lõpetamist seaduses sätestatud korras. Tööandjal oli võimalik lõpetada tööleping töötaja algatusel TLS § 82 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel või vaidlustada töölepingu lõpetamise alus töövaidluskomisjonis.“ Seega ei ole hageja nõue tunnistada hageja õigust lõpetada A. T. töölepingut TLS § 79 lg 1 alusel põhjendatud.
29.Töötajale kätte jäänud avanss ja palgast kinnipidamine telefoni ülekulu ja viisa eest.
29.1.Hageja väidab, et kostjale jäi kätte avanss summas 11 530 krooni, palgast peeti kinni telefoni kasutamise eest 5 043,85 krooni ja Venemaa viisa vormistamise eest 2 000 krooni. Kokku seega 18 573,85 krooni.
29.2.Poolte vahel sõlmitud töölepingus puuduvad sätted, kuidas tasaarvestatakse avanss. OÜ Vapper Vedaja 01.01.2003. a käskkirja kohaselt reisilt saabudes on autojuht kohustatud esitama aruande avansiks saadud raha kohta, andma tööandjale sõidumeeriku kettad, tööandja tasub telefonikulud 1 000 krooni ulatuses, ülejäänud summa tasub autojuht.
29.3.Tööandja selgituste kohaselt oli avanss ette nähtud kütuse ostuks, tollitasude maksmiseks jms.
29.4.Tööandjal puudus seaduslik alus arvestada töötajale kätte jäänud avanss palga hulka. Samuti puudus tööandjal õigus arvestada palgast töötaja kirjaliku nõusolekuta maha telefoni ülekulu ja viisa vormistamise tasu. Palgast kinnipidamise alused on ammendavalt sätestatud palgaseaduses. Palgaseaduse § 36 lg 2 kohaselt tööandja võib töötaja palgast kinni pidada tööandjale tähtajaks tagastamata avansse, töötajale arvutusvea tõttu liigselt makstud summasid ja töötaja eelneval kirjalikul nõusolekul töötaja poolt tööandjale tekitatud kahju hüvitamise summasid. Töötajat tutvustati allkirja vastu tööandja 01.01.2003. a käskkirjaga, kuid see toiming ei asenda töötaja eelnevat kirjaliku nõusolekut palgast kinnipidamise kohta.
30.Töövaidluskomisjoni otsusega kostja kasuks väljamõistetud summad.
30.1.Töövaidluskomisjoni otsusega mõisteti kostja kasuks: - täiendavad töölähetuse päevarahad 25 100 krooni; - ületunnitöö tasud, lisatasud 8 711,55 krooni; - viivised 7 049,80 krooni; - töölepingu lõpetamise hüvitus (TLS 82) 12 858,30 krooni; - kasutamata jäänud puhkuse eest – 6 537,90 krooni; - lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmine palk 6 429,15 krooni; - tööraamatu kinnipidamise eest keskmine palk 5 863,40 krooni. Rahuldamata jäeti töötaja nõue põhipalga 1 850 krooni kuus ja 2 160 krooni kuus alusel arvestatud töötasu nõudes.
31.Hageja poolt vaidlustatud rahalised nõuded.
31.1.Hagis taotleb hageja tunnistada OÜ Vapper Vedaja õigust mitte maksta A. T. töövaidluskomisjoni poolt välja mõistetud hüvitist osaliselt üldsummas 59 708,85 krooni, sh - täiendavad töölähetuse päevarahad 16 957,85 krooni; - ületunnitöö tasud ja lisatasud 8 129,55 krooni; - viivised 7 049,80 krooni; - töölepingu lõpetamise hüvitus 12 858,30 krooni; - kasutamata jäänud puhkuse eest 6 537,90 krooni; - lõpparve ja tööraamatu kinnipidamise eest kokku 8 175,55 krooni.
31.2.Kohus leiab, et hagi on osaliselt põhjendatud.
31.3.Täiendavate töölähetuse päevarahade osas ei ole hagi põhjendatud. Kohus tuvastas, et kostjal oli õigus saada päevarahasid kokku 76 650 krooni. Kostjale maksti 2002-2003. a kokku (palk, lähetusraha) 35 014 krooni, kusjuures kuuel korral selgitusega komandeering, kolmel korral selgitusega palk ning kaheteistkümnel korral vastav selgitus puudub. Kui arvestada palka, mida kostjal oli õigus saada 2002-2003. a - 28 380 krooni ja päevarahasid – 76 650 krooni, siis on vähemalt töövaidluskomisjoni poolt väljamõistetud päevaraha kostja õigustatud saama. Töövaidluskomisjon jättis hageja palganõude rahuldamata. Palk + lähetusraha kokku on kohtu arvestuste kohaselt 105 030 krooni (töötajale maksti aga 35 014 krooni, välja jäi maksmata 70 016 krooni) (vt kohtuotsuse p 27).
31.4.Kostjal on õigus saada hüvitust TLS § 82 alusel kahe kuu keskmise palga ulatuses (vt kohtuotsuse p 28). Keskmise palga arvutamisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse 15.08.2001. a määrusega nr 275 kinnitatud keskmise palga arvutamise korrast – keskmine palk arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud palga kogusummast. Keskmine kuupalk saadakse keskmise päevapalga korrutamisel selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga. Seega tuleb keskmise palga arvutamiseks arvutada välja kostja palk perioodil 01.03.2003. a kuni 31.08.2003.a, 6 kuud, augustis oli kostjal haigusleht perioodil 11-31.08). Kostjal oli õigus saada 2003. a ühes kalendrikuus palka 2 160 krooni, viie kuu eest 10 800 krooni, augustikuu 6 tööpäeva eest 617,15 krooni . Palk 2003 märts
2 160
2003 aprill
2 160
2003 mai
2 160
2003 juuni
2 160
2003 juuli
2 160
2003 august
617,15
Palga kogusumma on 11 417,15 krooni. Ajavahemikus 2003. a 01.03 kuni 31. august oli 125 tööpäeva. Kostja keskmine päevapalk on 116,50 krooni. Tööpäevade arv (koos haiguslehega) kuues kuus kokku on 124 tööpäeva : 6 kuud = 20,67 (keskmine tööpäevade arv kuus), 20,67 x 116,50 = 2 408,05 krooni. Kuna töövaidluskomisjon on lähtunud kostja keskmisest palgast 6 429,15 krooni, on hagi põhjendatud osas, milles kostjale on makstud töölepingu lõpetamise hüvitust lähtudes keskmisest palgast 6 429,15 krooni. Kokku on hagi põhjendatud summas 8 042,20 krooni (6 429,15 x 2 = 12 858,30 – 2 408,05 x 2 = 8 042,20).
31.5.Kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvituse nõue. Töövaidluskomisjoni otsusega on hagejalt välja mõistetud hüvitus kasutamata jäänud puhkuse eest 6 537,90 krooni. 30 kalendripäeva eest on kostjal õigus puhkusetasule 3 495 krooni. Seega on hagi põhjendatud summas 3 042,90 krooni (6 537,90 – 3 495 = 3 042,90).
31.6.Keskmine palk lõpparve ja tööraamatu kinnipidamise eest. Vastavalt TLS § 74 lg 2 on tööandja kohustatud maksma töötajale lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. A. T. lõpparve pidi sisaldama maksmata jäänud palka, kasutamata puhkuse eest rahalist hüvitust ning töölepingu lõpetamise hüvitust TLS § 82 järgi. Kostja tööleping lõpetati pärast tema 25. augusti 2003. a avalduse saamist 01. septembril 2003. a. Hageja väitel oli maksmisega viivitamine tingitud sellest, et hageja ei saanud kostjalt kahe viimase lähetuse aruannet, aruannet 200 liitri diiselkütuse kulutuse ja sõiduki kahe ratta kaotamise kohta. Lõpparve kinnipidamise eest kannab tööandja vastutust TLS § 119 lg 2 alusel, keskmise palga ulatuses iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga, kusjuures lõpparvet ei saa kinni pidada põhjendusel, et töötaja on jätnud oma kohustused täitmata või tekitanud tööandjale kahju. Töövaidluskomisjoni otsusega on lõpparve kinnipidamise eest välja mõistetud 6 429,15 krooni (ühe kuu keskmine palk) ning tööraamatu kinnipidamise eest 5 863,40 krooni (19 päeva eest). Töötaja avaldus töövaidluskomisjonile oli selles osas põhjendatud, hageja peab maksma kostjale lõpparve kinnipidamise eest keskmist palka ühe kuupalga ulatuses (TLS § 119 lg 2) ja tööraamatu kinnipidamise eest 19 päevapalga ulatuses (TLS § 119 lg 1). Kostjal on õigus saada hüvitust TLS 119 lg 2 alusel 2 408,05 krooni ja TLS § 119 lg 1 alusel 2 213,50 krooni. Hagi on põhjendatud osaliselt summas 7 671 krooni (6 429,15 – 2 408,05 + 5 863,40 – 2 213,50).
31.7.Ületunnitöö tasud, lisatasud riigipühadel töötatud aja eest.
Töövaidluskomisjoni otsusega on hagejalt kostja kasuks välja mõistetud kokku 8 711,55 krooni. Otsuse kohaselt pole võimalik välja arvutada, kui palju täiendavaid kilomeetreid läbis töötaja ületunde tehes ja riigipühadel, mistõttu on lähtunud töötaja arvestustest. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostja ületunnitöö kompenseeriti vabade päevade andmisega, mistõttu kostjal pole õigus nõuda tasu ületunnitöö eest. Samuti puuduvad asja materjalide hulgas täpsed arvutused ning kohus ei pea õigeks lähtuda ainult arvestustest, millised on esitanud kostja. Kostja on viibinud lähetustes riigipühade ajal kokku 8 päeva: 20. augustil 2002. a (Taasiseseisvumispäev), 25. ja 26. detsembril 2002. a (Esimene Jõulupüha, Teine Jõulupüha), 01. jaanuaril 2003. a (Uusaasta), 24. veebruaril 2003. a (Iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi Aastapäev), 14. aprillil 2003. a (Suur Reede), 23. ja 24. juunil 2003. a (Võidupüha, Jaanipäev). Riigipühadel töötamise eest makstakse palgaseaduse § 16 lg 1 alusel vähemalt kahekordselt. Seega on põhjendatud hagejalt välja mõista lisatasu 8 päeva eest, kostja keskmine päevapalk on 116,50 krooni, 8 riigipühal töötamise aja eest oli kostjal õigus saada tasu kokku (8 x 116,50 x 2) 1 864 krooni. Hagi on põhjendatud osaliselt summas 6 847,55 krooni (8 711,55 – 1 864 = 6 847,55).
31.8.Viivis. Töövaidluskomisjoni otsusega on hagejalt välja mõistetud viivis 7 049,80 krooni (seisuga kuni 01.09.2003. a). Kohus leiab, et käesolevas vaidluses esitatud tõendite ja asjaolude põhjal ei ole võimalik arvestada välja õiget viivise suurust. Kostjale on tehtud väljamakseid selgituseta, kas makstakse välja palk või lähetusrahad. Samuti ei ole kostja hageja juures töötamise ajal esitanud kordagi tööandjale nõuet palga või viiviste maksmiseks ning on teinud seda alles pärast aastast töötamist tööandja juures. Seetõttu on hageja nõue tunnustada õigust mitte maksta viivist 7 049,80 krooni põhjendatud.
32.Eeltoodu alusel on põhjendatud järgmised hageja nõuded: - tunnistada hageja õigust mitte maksta hüvitist töölepingu lõpetamisel – summas 8 042,90 krooni; - tunnistada hageja õigust mitte maksta kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitust – summas 3 042,90 krooni; - tunnistada hageja õigust mitte maksta hüvitust TLS § 119 lg 1 ja lg alusel – summas 7 671 kooni; - tunnistada hageja õigust mitte maksta palka riigipühadel töötamise ajal – summas 6 847,55 krooni; - tunnistada hageja õigust mitte maksta viivist – summas 7 049,80 krooni. Kokku summas 32 653,45 krooni.
33.Põhjendatud ei ole hageja alljärgnevad nõuded:
- tunnistada kostja õigust töölepingu lõpetamiseks TLS § 79 lg 1 alusel; - tunnistada kostja õigust mitte maksta täiendavaid töölähetuse päevarahasid summas 16 957,85 krooni; - tunnistada kostja õigust mitte maksta hüvitust töölepingu lõpetamisel – summas 4 816,10 krooni; - tunnistada kostja õigust mitte maksta hüvitust kasutamata jäänud puhkuse eest – summas 3 495 krooni; - tunnistada kostja õigust mitte maksta hüvitust TLS § 199 lg 1 ja lg 2 alusel – summas 4 621,55 krooni; - tunnistada kostja õigust mitte maksta palka riigipühadel töötamise ajal – summas 1 864 krooni.
34.Vastuhagi ei ole põhjendatud.
35.Otsuse jõustumisel kuulub kohtuotsus täitmisele eeltoodut arvestades, st kostjale kuuluvad väljamaksmisele summad, millised kohus luges põhjendatuks (25 100 + 4 816,10 + 3 495 + 4 621,55 + 1 864), arvestades summaid (tasaarvestus), millised on tööandja poolt tasutud töövaidluskomisjoni otsuse täitmisel.
X Kohtukulude jaotus
36.Hagi esitati kohtule 16.012.2004. a, mistõttu kohtukulude jaotamisel tuleb lähtuda kuni 31.12.2005. a kehtinud TsMS §-st 60.
37.Seoses hagi osalise rahuldamisega jätab kohus hageja kohtukulud hageja enda kanda ning vastuhagi rahuldamata jätmisega kostja kohtukulud kostja kanda.
Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.