Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik
2-03-596
Kohtuasi
Osaühing (OÜ) Riistaportti Kaubandus hagi J Z ja D R vastu töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamise nõudes Hageja: OÜ Riistaportti Kaubandus (registrikood xxx, asukoht xxx) Hageja seaduslik esindaja: Oiva Veikko Kalevo Pohjaranta Hageja lepinguline esindaja: Emma Kakosjan (16.04.2008 volikiri on toimikus; kontaktaadress: xxx) Kostja I: D R (isikukood xxx, elukoht xxx) Kostja II: J Z (isikukood xxx, elukoht xxx) Hagimenetlus 30. juuni 2008, avalik kohtuistung Istungisekretär Jelena Moskaljova, tõlgid Mare Välja, Jekaterina Frõženkova, Tatjana Riski Hageja seaduslik ja lepinguline esindajad, kostjad ja nende nõustaja Olga Närgi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil viibinud isikud Istungil osalenud isikud Resolutsioon
Menetluskulud
Edasikaebamise kord
Tamara Šabarova
Vastavalt TsMS §
lg
tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Tsiviilasi nr 2-03-596
J Z ja D R esitasid 28 juulil 2003.a avaldused Ida-Virumaa töövaidluskomisjonile töövaidluse lahendamiseks endise tööandja OÜ-ga Riistaportti Kaubandus. Avalduse kohaselt J Z ja D R töötasid sama tööandja juures töölepingu alusel alates 06. juunist 2003.a katseajaga 4 kuud suvekohvikus ettekandjana (töövaidlusasjad 9-02-2/13983-2003 ja 9-02-2/13982-2003). IdaVirumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni 18.septembri 2003.a otsustega tunnistati töölepingu lõpetamine OÜ Riistaportti Kaubandus ja J Z ning D R vahel TLS § 86 p 5 alusel ebaseaduslikuks ja mõisteti OÜ-lt Riistaportti Kaubandus avaldaja J Z kasuks TLS § 117 lg 2 alusel välja hüvitisena kolme kuu keskmine palk 8700 krooni ning D R kasuks TLS §117 lg 2 alusel välja hüvitisena kolme kuu keskmine palk 9450 krooni. OÜ Riistaportti Kaubandus ei olnud nõus Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjoni
Kostjad J Z ja D R võeti tööle töölepingu alusel OÜ Riistaportti Kaubanduse suvekohvikusse Lenin ettekandjatena alates 06.06.2003 katseajaga 4 kuud. Lepingus on märgitud katseaja viimaseks päevaks 16.september 2003, sest suvekohviku töö on hooajaline, mida näitab ka selle nimi „suvekohvik" ja on tõendatud kauplemisloaga nr 11-260. Töölepingu p.2.2 kohaselt oli kostjate töökohustusteks klienditeenindus, kohvikus kõikide tööde täitmine (tellimuste vastuvõtt ja etteandmine, kasutatud lauanõude laudadelt koristamine, pesemine, raha vastuvõtmine ja raha üleandmine vastutavale isikule. Tööle vastuvõtmisel olid kostjatega töölepingu p-s 2.3 kokku lepitud eritingimused - inglise keele oskus (klintide teenindamiseks vajalik oskus). Peale selle täitsid kostjad ka Curriculum Vitae (CV), kus veerus „haridus ja kvalifikatsioon" märkis kostja J Z, et 15.02 kuni 15.05.2002 õppis ta inglise keele kursustel ja kostja D R märkis et 1997.a1998.a-l õppis ta kaheaastasel inglise keele kursusel Narva keelekeskuses. Veerus „täiendav informatsioon" märkisid kostjad ära eesti ja inglise keelte hea valdamise. Vaatamata tööandja korduvatele nõudmistele ei esitanud kostjad dokumente, mis tõendaks nende õpinguid ning eesti ja inglise keele oskust. Kostjate töötamise aja kestel olid kaebused nii välismaa, kui ka eesti klientide poolt ettekandjate halva töö suhtes, et ettekandjad ei saa aru nende poolt antud tellimusest, mistõttu viivitatakse teenindamisega, mille tagajärjel kandis kohvik põhjendamatuid kulusid. Seega tööle vastuvõtmisel kostjad petsid tööandjat, esitades tööandjale valeandmeid. Peale selle töötasid kostjad äärmiselt vastutustundetult, tegid vigu sissetuleku ülelugemisel, mida nad ka ise ka kinnitasid oma avalduses töövaidluskomisjonile. Kuna TLS § 102 sätete kohaselt katseaja tulemusi hindab tööandja ja kostjad ei märkinud konkreetset inglise keele õppimise kohta, siis hagejal puudus võimalus kontrollida CV ankeedis näidatud andmeid, lugedes piisavaks töölepingu lõpetamist TLS § 86 lg 5 järgi katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu, s.o kostjate poolt tööandja eksimusse viimine, tegelikkusele mittevastavate andmete teatamine, klientide poolsed kaebused ja lohakas suhtumine oma töökohustustesse sissetuleku üleandmisel. 08.07.2003.a lõpetati tööleping D R ja 10.07.2003 J Z TLS § 86 p 5 alusel - katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Ida-Virumaa töövaidluskomisjoni 18.09.2003 otsustega (kätte saadud 24.09.2003) oli töölepingu lõpetamine kostjatega tunnistatud ebaseaduslikuks, kostjad olid tunnistatud töölt vabastatuks omal soovil ja hagejalt oli kostjate kasuks välja mõistetud hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses.
Komisjoni otsus oli põhistatud järeldusega, et tööandja ei esitanud komisjonile andmeid testi, küsitluse või eksami sooritamisest inglise keele oskusetaseme kontrollimiseks, mille alusel võib kindlaks teha, et kostjate inglise keele oskus ei lubanud tal täita oma töökohustusi nõutaval viisil. Tööandjal ei ole õigust teha teste, küsitlusi ega eksameid töötajate mingi keeleoskuse taseme kindlaksmääramiseks. Pealegi kirjutasid töötajad alla eritingimustega töölepingule - võõrkeele 2(13)
Tsiviilasi nr 2-03-596
valdamine, st oma tegevusega peavad kostjad ise tõendama, et valdavad keelt töökohustuste täitmiseks vajalikul tasemel, kutsumata esile seejuures klientide poolseid kaebusi ja rahulolematust. Klientide kirjalikud avaldused olid hagejal olemas, kuid neid ei esitatud töövaidluskomisjonile, kuna hageja arvas, et vastavalt TLS § 102 lg 1 võib ta ise nende avalduste ja muude faktide alusel hinnata töötaja katseaja tulemusi. Lähtuvalt Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 28 lg 1 ebaseaduslik on töölepingu lõpetamine asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Leian, et töölepingu lõpetamisel kostjatega olid olemas kõik asjaolud, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks TLS § 86 lg 5 järgi - katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu, tööandja enda poolt töötaja hindamine kirjalike, suuliste kaebuste ja pretensioonide järgi. Kostjate vastutustundetu suhtumine oma töökohustuste täitmisesse kinnitatakse ka selle faktiga, et vaatamata kokkulepitud eritingimustega töölepingu p-s 6.1 ei ole kostjad senini hagejale tagastanud tööriideid, firma T-särki ega kassalinti. Samas leian, et töölepingu lõpetamisel kostjatega ei ole hageja rikkunud mingeid protseduurireegleid, kuna TLS § 102 ei kehtesta mingeid protseduuriregeleid, välja arvatud katseaja tulemuste hindamine tööandja poolt ja töölepingu lõpetamist katseaja kestel, mille on hageja ka täitnud täies vastavuses nimetatud sätetega. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes TLS § 102 lg 1,2, ITVS § 24 palub hageja tunnistada töölepingu lõpetamine J Z ja D R seaduslikuks, kohustada kostjaid tagastama hagejale tööriided ja välja mõista kostjatelt vajalikud ja põhjendatud kohtukulud, sh ka õigusabi osutamise eest.
Kostjate J Z ja D R poolt kohtule 18.11.2003.a saadetud vastuste kohaselt kostjad hagiavaldust ei tunnista täies ulatuses. Kostjad töötasid tööandja juures tähtajatu töölepingu alusel, mis oli sõlmitud perioodiks alates 06.06.2003.a kuni 16.09.2003.a. Töölepingu sõlmimisel oli tööandja poolt lepingus tehtud mõned ebatäpsused. Lepingu punktis 2.1. märkis tööandja töökohaks "Suveterass Lenin", mida tegelikkuses ei eksisteeri, "Suveterassi Lenin" ei ole kirjas ei B-kaardis ega kauplemisloas. Lepingu punktis 2.2. oli tööandja "töö sisuks" nimetatud: "klientide teenindamine, kõik tööd kohvikus" - mida sisaldas mõiste "kõik tööd kohvikus", tööandja ei selgitanud, samuti ei andnud välja ametijuhendit. Lepingu punktis 2.3. "töö eritingimused" oli tööandja märkinud: "Inglise keel oskamine sobida klientide teenindamisele". Enne lepingu sõlmimist toimus tööbörsi kaudu ja konkursi korras töötajate valik, mille käigus pidas tööandja isiklikult vestlust inglise keele teadmise kontrollimiseks. Hageja väited hagiavalduses selle kohta, et kostjad ei valda inglise keelt, on paljasõnalised. Töölepinguseaduse § 30 lg 1 kehtestab töölepingu sõlmimise ja nõutavate dokumentide esitamise korra, ja paragrahvi p.3 osutab tunnistuse (diplomi) esitamisele vajaliku kvalifikatsiooni või hariduse kohta. Töölepingu sõlmimisel ei nõudnud tööandja dokumente hariduse või kvalifikatsiooni kohta. Peale selle, konkursi korras valimisel võis ta valida ükskõik millise töötaja, kuid viies kostjatega vestluse läbi inglise keeles, sõlmis ta töölepingu just nendega. Tööandja avas kohviku juba 22.05.2003.a, selleks, et kontrollida kostjate suhtumist töösse ja oskust kliente teenindada ja töölepingu sõlmis alates 06.06.2003.a. Kaks tütarlast, keda tööandja samuti tööle võttis, ei saanud tööga hakkama ja ei läbinud katseaega. Järelikult oli tööandja kostjatega kui töötajatega töölepingu sõlmimise hetkel rahul ning talle ei jäänud mingeid kahtluseid nende keelte valdamise osas, mida kostjad oma CV-s ära märkisid. Lepingu punktis 5.1. on tööandja märkinud, et põhipuhkust "pole". Töölepingut sõlmides pidi tööandja puhkuse ära märkima, kuna puhkus on töösuhete korral seadusega ette nähtud. Käesolevas vastuses nimetatud tööandjapoolsed rikkumised töölepingu sõlmimisel iseloomustavad tema kui tööandja suhtumist töösse. 05.07.2003 aastal töötas D R kella 11.00 kuni 17.00 ja J Z tuli tööle kell 17.00 ning koos töökaaslasega lugesid vahetuse üleandmisel üle kassas oleva raha. Aga, kuna kohvikus viibisid külastajad, pidid kostjad samal ajal ka neid teenindama, kostjad kiirustasid ja lugesid kassas oleva raha üle valesti, märkides kassaraamatusse ebaõige summa, kuna kassa päeva käive moodustas 4134 krooni, aga kostjad märkisid raamatusse 5134 krooni. Siis, kui tööandja abikaasa (kes töösse üldse ei puutunud) luges üle kassast saadud raha, süüdistas ta neid varguses, kuna kassa summa ja raamatukirje 3(13)
Tsiviilasi nr 2-03-596
kokku ei langenud. Hiljem, kassa lindi välja võtmisel, selgus, et kassa järgi läbilöödud summa oli võrdne summaga kassas. Sellele vaatamata süüdistas tööandja kostjaid varguses ja 08.07.2003.a ja 10.07.2003.a. andis neile kätte töölepingud ja tööraamatud. D R keeldus tööandja töölepingu eksemplaris töölepingu lõpetamise põhjust märkimast, keeldus pitseri panemisest tööraamatusse, samuti keeldus tõendi andmisest esitamiseks maksuametisse. Kostjad arvavad, et töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik ja tööandja poolt suuline väljendamine J Z aadressil solvav, sest 05.07.2003 aastal ta alles jõudis tööle ja aitas vahetust üle võtta, ta poleks igal juhul võinud jõuda raha oma huvides käsutada. D R arvab, et töölepingu lõpetamine oli ebaseaduslik ja tööandja poolt suuline väljendamine tema aadressil solvav, sest arusaamatus oli tekkinud põhjusel, et kohvikus oli palju külastajaid ning kostjad pidid neid teenindama. Tööandja ei teinud vaheaegu vahetuste üleandmiseks, mis tingiski sellise vea, kuid mitte mingil juhul rahalise kaotuse. Tööandja ei teinud vaheaegu vahetuste üleandmiseks, mis tingiski sellise vea, kuid mitte mingil juhul rahalise kaotuse. Töölepingu lõpetamisel, nagu töölepingu sõlmimiselgi, tegi tööandja samuti vigu. Tööandja märkis töölepingusse, et J Z on tööleping lõpetatud 10.07.2003.a, aga tööraamatusse märkis 09.07.2003.a. D R arvates vormistas tööandja töölepingu lõpetamise ebakorrektselt. Kostjate palvele vormistada töölepingu lõpetamine korrektselt vastas tööandja eitavalt. 28.07.2003.a. pöördusid kostjad töövaidluskomisjoni palvega tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, samuti tööraamatusse õigete kannete tegemise ja pitseri panemise nõudes. Alles komisjoni istungil teatas tööandja, et lõpetas töölepingud kostjatega seoses sellega, et nad ei valda inglise keelt, kuigi enne seda mingeid märkusi keele valdamise osas ei esinenud. Kuni 05.07.2003.a. juhtunud konfliktini olid kostjatel tööandjaga head töösuhted, tal ei olnud kunagi nend töö kohta märkuseid. Tööandja abikaasa üritas küll luua konfliktiolukordi, kuid tööandja püüdis igat konflikti lahendada. Hagiavalduses, loetledes kriteeriume, millede alusel tööandja olevat töötajaga töölepingu lõpetanud, märkis hageja siiski "lohakas suhtumine oma töökohustustesse sissetuleku üleandmisel" - s.t. algse põhjuse, mille alusel ta töölepingu lõpetas. Oma otsuses märkis töövaidluskomisjon: "Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 28 lg 1 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik, kui puuduvad asjaolud, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes". Objektiivseid aluseid töölepingu lõpetamiseks tööandjal ei olnud, kuna kostjad töötasid kohusetruult ja külastajad olid alati tänulikud, eriti sissesõitnud turistid. Töövaidluskomisjon märkis otsuses, et tööandja ei esitanud kirjalikke pretensioone, ning just see põhjustas hageja hagi kohtusse esitamise, kirjalike pretensioonide alusel. Tööandja sõlmis kostjatega töölepingu nende dokumentide alusel, mis neil olemas olid ja ei nõudnud lisadokumente keelteoskuse kohta. Hagiavalduses esitatud kaebused, justkui Soome elanikelt, on võltsitud ja koostatud peale komisjoni istungit, sellepärast, et töövaidluskomisjoni istungil ei esitanud tööandja ühtegi kaebust, kuna temal neid tol hetkel üleüldse ei olnud. Tuleks märkida, et hageja poolt esitatud kirjalikud pretensioonid on koostatud Soome elanike poolt, hageja ise elab Soomes. Kirjalikes pretensioonides T H 29.06.2003.a, E L 24.06.2003a ja A N 02.07.2003.a. viitavad J Z ja D R halvale tööle. Kostjad ei saanud töötada ühes vahetuses, kuna töögraafik neil kokku ei langenud. Aga kaebustes on kostjad märgitud koos. Enamgi veel, kohviku külastajad ei võinud teada kostjate perekonnanimesid, kuna rinnasiltidel olid märgitud ainult eesnimed – J Z sildil oli kirjas "A" ja D R rinnasildil oli nimi "D" kaebused on aga esitatud nimele J. Oluline on ka see, et peale töölepingu lõpetamist D R võttis tööandja tööle tütarlapse, kes kandis rinnasilti "D", kuigi tema nimi oli teistsugune. Ari Nokela - on hageja parim sõber ning viibis kohvikus iga päev, seega ta ei saa olla objektiivseks tunnistajaks. Ta ei tellinud kordagi, kuna teda teenindas tööandja isiklikult või siis võttis ta endale ise kõike mida soovis- sellised korraldused olid kostjatele antud tööandja poolt. Juhul, kui kaebused oleksid laekunud vastavalt märgitud kuupäevadele, oleks tööandja igal juhul kostjaid nendega tutvustanud ja nõudnud selgitusi. Kostjad ei kuulnud enne töövaidluskomisjoni istungit kordagi nendest tööandja poolt esitatud pretensioonidest. Samuti pole vähemoluliseks tõendiks selle kohta, et tööandjale ei laekunud kostjate töö kohta kaebusi klientidelt, see, et tööandja ei ole nendelt mingeid selgitusi nõudnud, ei suuliseid ega kirjalikke. Töölepingu lõpetamine toimus mitte "inglise keele oskamatuse" põhjusel, vaid 05.07.2003 toimunud konflikti tagajärjel, mil hageja süüdistas neid varguses. 4(13)
Tsiviilasi nr 2-03-596
Ülaltoodust lähtuvalt paluvad kostjad jätta hageja hagiavaldus rahuldamata ning kõik kohtukulud jätta hageja kanda. Millist tööriietust tööandja nõuab, pole ta hagiavalduses märkinud, samuti ei esitanud ta mingeid andmeid selle kohta, et kostjad on tööriietust üldse saanud. Hageja esitatud tõend justkui OÜ-lt Kame Klubi ei ole esitatud firma blanketil, puudub pitsati jäljend ja sidevahendite numbrid, seega ei saa see olla tõendusmaterjaliks.
16.04.2008.a kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde. Hageja esindaja soovis lisada, et oma CV-s kostja D R märkis, et 1997-1998-aastal õppis ta 2 aastasel inglise keele kursustel. Toimikus on olemas tõend selle kohta, et kostja märgitud ajal ei olnud sellist kahe aastast inglise keele kursust. Tl 10 ta märkis, et töötas Otepää ööklubis ettekandjana, kuid päringule sai hageja vastuse, et kostja ei töötanud seal. Ja kõik ülejäänud osas jääb hageja positsioone juurde, mis väljendas kostjate kohta, et olid kaebused kohviku külastajatelt. Hageja arvab, et ta suhtus hooletult rahaliste vahenditega töötamisse. Vastuses kostjad kirjutavad, et neid süüdistati varguses, kuid selles kedagi ei süüdista. Kostjad ütlesid, et oli matemaatiline viga, kuid see on lihtsalt hooletu suhtumine töösse. Tööandja tegi järelduse, et töötaja ei läbinud katseaega. Tööandja helistas Otepääle ja sealt öeldi, et kostja ei töötanud seal. Tööandja sai ka tõendi, et inglise keele kursuseid ei ole toimunud. Teda viidi eksitusse ja lisaks sellele tuli klientidelt kaebusi. Hageja on esitanud kostjatele suuliseid pretensioone et kostjad ei valda piisavalt keelt. Hageja ei pannud töölepingusse pitsatit, kuna kostjad ei tahtnud tagastada kassalinti. Kostja D R väitel oli tööandjaga sõlmitud alaline tööleping. Kostjad töötasid suvekohvikus ja pärast oleksid jätkanud tööd kinnises kohvikus. Leping sõlmiti määramata ajaks. On märgitud tööle asumise päev. Märgitud ka päev, millal katseaeg lõpeb. Ja lepingus ei ole märgitud, et see on hooajaline töö. Töölepingu sõlmimisel tööandja ei nõudnud mingisuguste dokumente esitamist. Klientide teenindamise kohta pretensioone ei olnud. Mingeid süüdistusi klientide teenindamise osas ei ole esitatud. Ametijuhendis ka ei ole kirjeldatud kohustusi ja õiguseid. Ja mingit seletust tööandja vallandamise kohta ei andnud. Ta ranges vormis keeldus välja anda tööraamatut. Ta ütles ka seda, et venelane varastab, aga soomlane ei varasta. Kui ta lõpetas töösuhted, siis ta ei vormistanud seda töölepingu lõpetamist kostjate eksemplaris ja keeldus seda tegemast. Ta ei esitanud ühtegi dokumenti, mis tõendaks, et kostjad ei ole võimelised klientidega suhtlema võõrkeeles. Ei ole tõendatud seda, et tööleping oli lõpetatud katseajal. Tööleping lõpetati ikkagi sellepärast, et juhtus ja ilmus puudujääk. Tl 32 on olemas tõend, et kostja D. R oli praktikal Otepää linna ööklubis. Kostja arvab, et iga üliõpilase jaoks on ükskõik mis praktika, ongi töökogemus, mida ta märkis oma CV-s. Tööleping oli sõlmitud määramata ajaks. Ilma töökogemuseta ei saa tööd leida. Kostja D. R tunnistas, et kassalint oli olemas, kuid hageja ei tahtnud koopiat tõestada. Töövaidluskomisjonis kostjad tagastasid kassalindi, millest tegid koopia. Hageja esindaja taotles kohtuistungil tunnistajate ülekuulamist ja tsiviilasjade liitmist millega kostjad nõustusid. Kohus andis pooltele aega täiendavate taotluste esitamiseks kuni 28.04.2008.a-ni. 30.06.2008.a KOHTUISTUNG Kohtuistungil palus kostja D R neid koos J Z üle kuulata vande all, kuna nad saaksid rääkida kuidas tõeliselt toimus teenindamine, kuna nad ei ole ütelnud kõike. Hageja esindaja väitis, et vande all võib üle kuulata selles situatsioonis kui teine pool ei saanud esitada muid tõendeid. Kostjate nõustaja väitel ei saa esitada mingit hinnangut selle kohta, kuidas toimus teenindamine. Kostjad paluvad rahuldada oma taotluse, et tõendada ja seletada, kuidas toimus kohvikus teenindamine. Seda on vaja sellepärast, et mingeid dokumentaalseid tõendeid kostjad esitada ei saa. Kui hagejal on ainult vaidlus selle kohta, et kostjad peavad esitama teised tõendeid, siis võib küsida hageja esindajalt, kas ta on nõus, et kostjad annavad kohtule selgitusi vande all või ei ole. 5(13)
Tsiviilasi nr 2-03-596
Hageja esindaja kostjate taotlusega ei nõustunud, leides et selleks puudub vajadus, kuna on olemas veel teisi tõendid, millega võib tõendada teenindamise toimumist. Üheks tingimuseks vande all ütluse andmiseks on see, kui kostja tõestab, et mingeid muid võimalusi asjaolude tõendamiseks ei ole. Kohus jättis kostjate taotluse rahuldamata kuna teine pool sellega ei nõustunud. Kostjate nõustaja väitel venitab hageja esindaja protsessi ja selles küsimuses ei ole vaidlust töölepingu lõpetamises, vaidlus on selles, et hageja ei soovinud maksta kostjatele hüvitist ja tema arvestuste kohaselt tuleb välja maksta igale tüdrukule 4000 krooni. Hageja esindaja jäi oma haginõude juurde väites, et kostjad ei valda töölepingus ettenähtud keelt, inglise keelt ja selle kinnitamiseks kutsuti tunnistaja. Kostjad peavad tõendama et nad valdasid keelt vastavalt nõutud tasemele, kuna mõlematel tüdrukute CV-s on viidatud sellele, et nendel on hea keeleoskus kõnes. Hageja arvab, et vaidlus kauplemise seotusest, pole üldse aluseks. Mõlemad olid tööle võetud katseajaga. Ja tööandja leidis, et teda on petetud ja olid kaebused ostjatelt, et töötajad ei saa aru võõrkeeltest, nad ei läbinud katseaega. Seetõttu ei oma kostjate nõustaja küsimus selle kohta, kas kliendid läksid kohe laua taha või mitte, mingisugust tähtsust selles vaidluses. Hageja jäi oma nõudmise juurde ja palus tunnistada töölepingu lõpetamine seaduslikuks ja mõista välja kostjatelt kõik kohtukulud, õigusabi eest kuulud, millele lisandub 2 tundi tõlgi tasu. Vaidlus ei ole teenindamise suhtes kohvikus, vaid selles, et teenindajate (kostjate) poolt CV-s esitatud andmed keeleoskuse kohta ei vasta tegelikkusele. Hageja arvab, et teenindamistöö on kontakt klientidega. Väga palju kliente on välismaalt. Inimeste vahel peab olema kontakt ja kui teenindaja ei valda piisavalt keelt, siis ei saa ta isegi klienti tervitada. Klient istub laua juures ja võtab kontakti teenindajaga. Kontakt tuleb teenindajalt. Vahetuses oli võib olla 2-3-4 teenindajat üheaegselt. Kostjad töötasid koos ühel päeval, graafikus on kõik kirjas. Enne töölepingu sõlmimist oli palju kandidaate, kellega hageja vestles inglise keeles, ta ei teinud mingit eksamit. Narvas ei ole palju selliseid inimesi, kes valdavad hästi ja vabalt inglise keelt. Üks teab ühte, teine teab teist. Kostjatel oli katseaeg ja nendel oli võimalus parandada oma keeleoskust ja mõelda, kas nad ise tahavad rohkem inglise keelt õppida. Hageja esindaja arvates on tunnistaja ütlustega täiesti üheselt tõendatud, et kostjad ei vallanud inglise keelt sel määral, mis oli vajalik klientide teenindamiseks kohvikus. Kostjad olid võetud tööle katseajaga. Kostjate nõustaja poolt katse esitada asja nii, et tööandja viis ise läbi vestlused ja võttis kostjad tööle konkurssi alusel, nõustuda ei saa. Kuna küsimused, mis vestlusel olid esitatud neid võiks mäletada koolist. See ei ole näitaja ja ei näidanud eriti seda taset, mis CV-s oli kostjate poolt märgitud. Kuna 2 küsimust mis su nimi on ja kus sa elad inglise keeles võib mäletada. Töölepingule kirjutasid alla mõlemad pooled. Kostjad oma allkirjaga kinnitasid oma keeleoskuse taset, mida olid nõutud. Tööleping mõlema poolega oli sõlmitud katseajaga ja seetõttu tööandja ei kuulanudki töötajaid üle keeleoskuse kohalt. Paljasõnaline ja alusetu on see, et tunnistaja andis vale ütlusi. Tunnistaja väitis, et on möödunud 5 aastat ja ta rääkis ainut seda, mida ta mäletas: et hinnalipikud olid vene keeles. Eriti jäi temale meelde hind pirukate peal, kuna ta ei söö kapsapirukaid ja ta tahtis teha muud valikut. Kui hinnad oleksid 3 keeles, nagu väitsid kostjad oleks tunnistajale jäänud meelde, et tal ei olnud raskusi valikut tehes. Talle jäi meelde just see, et valiku tegemisel puudus tal piisavat info. Talle jäi meelde isegi see, et lihtsatele küsimusele, teistelt eesti keelt kõnelevatelt klientidelt, millega pirukaid on, kostjad ei osanud vastata. Hageja teatas, et tema välismaalasest tuttavad kaebasid, et teenindajad ei valda teenindamiseks vajalikul tasemel keeli. Seda tunnistas ka tunnistaja ja ta oli sellest direktorile teatanud. Kostjad ei ole esitanud tõendeid oma piisava keele valdamise kohta, seetõttu leiab hageja, et kõik kostjate poolt esitatud väited on paljasõnalised. Hageja palub hagi rahuldada ja tunnistada seaduslikuks töölepingu lõpetamine mõlema kostjaga ja välja mõista kostjatelt solidaarselt kohtukulud. Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad jätta hagi rahuldamata. Hageja ise teenindas tunnistajat, oli ise iga päev kohvikus ja koos oma abikaasaga. Tunnistaja ei andnud mitte kunagi raha, ta istus laua taga vaid jõi ega ei söönud. Kui ta tuli kohvikusse, ta võttis ise alkohol ja siis kostjad pidid 6(13)
Tsiviilasi nr 2-03-596
kirjutama vihikusse kui palju ta võttis. Sellest rääkis neile hageja. Kostjate nõustaja arvates on vaidlus selle üle, kas kostjad oskavad inglise keelt või mitte. Kui hageja sõlmis töölepingu, siis see on tema vastutus. Kostja D R ei ole kunagi teenindanud tunnistajat. Kostjad leiavad, et töölepingu lõpetamise tegelikuks põhjuseks oli kassa puudujääk, kuid pärast on selgunud, et tüdrukud ei ole süüdi. Samuti kostjad jäävad oma vastuse ja arvamuse juurde ning paluvad jätta hagi rahuldamata, kuna tööandja valdas inglise keelt ja sõlmis töölepingu konkurssi alusel, mis oli inglise keeles. Paluvad välja mõista hagejalt menetluskulud. Tunnistajana ülekuulatud A N andis ütlusi selle kohta, et tunneb pooli, esimest korda nad nägid üks teist suvikohvikus. 2003.a tunnistaja sai tuttavaks kõikidega. Tunnistaja külastas kohvikut, kus töötasid kostjad, kohvikus tahtis ta kas süüa või juua. Tunnistaja suhtles tüdrukutega inglise keeles, tüdrukud temast ei saanud aru. Tunnistaja ise võttis kapist seda mida oli vaja. Mõnikord nägi ja näitas ka, mida soovis võtta. Kostjatele oli raske aru saada inglise keelt. Kaup, mida ta sai võtta, ta võttis ise, aga kui oli tarvis valada, siis ta küsis. Preiskurandid olid ainult vene keeles. Müügil olid kapsapirukad, mida tunnistaja ei söö. Tunnistajal oli soov küsida, millega pirukad on, tal oli soov teada saada, millega pirukad on veel, et valida enda jaoks. Nimetused ja hinnakirjad olid ainult vene keeles. Tüdrukud ei saanud seletada inglise keeles millega pirukat on. Tunnistaja ei saanud aru, mida tüdrukud rääkisid teises keeles. Ei tundnud huvi kuidas oli teenindamine teise klintidega ja tunnistaja tuli saama enda tahtmist, kuid ei saanud mida soovis. Teise klientidega räägiti tunnistajale arusaamatus keeles. Rääkis direktorile, et tema töötajad ei valda inglise keelt. Tunnistaja käis kohvikus iga päev ja tal oli mugav külastada seda kohviku ja selletõttu jäid neid inimesed meelde. Mõnikord direktor oli kohal. Mõnikord maksis tunnistaja sularahas tüdrukutele ja kui raha ei olnud siis kokkulepe pandi kirja paberile ja pärast maksis kirje alusel. Nii kaua aega juba möödas, ja tunnistaja täpselt ei mäleta situatsiooni, kas oli niimoodi ,et ta võttis tüdrukutelt kaupa ja ei saanud maksta raha. Ei saa olla kindel. Tunnistaja kogu aeg maksis, kui mitte kohe, siis hiljem alati maksis. Kokkuleppe sellest oli direktoriga suuline, et raha maksta pärast. Tunnistaja oli direktoriga tutvunud enne 2003.a. Narvas elavad 2 soomlast: direktor ja tunnistaja. Tunnistaja ei saa täpselt öelda, kui palju varem tundis hagejat. Ametlikult elab tunnistaja ja on registreeritud Soomes. Tunnistaja ei suuda mäletada kas kostjad mõlemad töötasid koos ühes vahetuses või mitte. Kohvikus müüdi ka tubaka. Kui tunnistaja soovis osta terve plokki, siis kostjad juba teda ei mõistnud ja kui tunnistaja näitas sõrmega, siis nad said aru. Tunnistajal jäi mulje, et nad eesti keeles ei suutnud vastavalt rääkida. Eesti keeles nad said ainult ütelda pirukate kohta, millega nad on, kuid inglise keeles ei saanud sedagi.
Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja tõendatud, seega kuulub rahuldamisele. Käesolev tsiviilvaidlus algas enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) kehtivusperioodil. Siiski tuleb alates 1. jaanuarist 2006 tehtud või tegemata menetlustoimingutele kohaldada alates 1. jaanuarist 2006 kehtivat TsMS. See tuleneb TsMS §-st 7(13)
Tsiviilasi nr 2-03-596
6, mille kohaselt tehakse tsiviilasjas menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi ITVS) § 4 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt individuaalseid töövaidlusi lahendavad töövaidluskomisjon ja kohus. ITVS § 24 lg 1 järgi töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse. Hagi esitamise ajal kehtivas ITVS redaktsioonis ei olnud sätestatud, kes pooltest on töövaidluskomisjoni läbinud töövaidlusasjas kohtumenetluses hageja ja kes kostja. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-101-01 on küll öeldud, et kohtus läbivaadatavat töövaidlust saab pidada samaks, kui selle nõude alus ja ese on samad töövaidluskomisjonile esitatud avalduse aluse ja esemega. Sellest johtuvalt tuleks töövaidluskomisjonile nõude esitanut käsitleda hagejana ja poolt, kelle vastu nõue on esitatud, kostjana. ITVS §-s 24 lg 2 sätestatu, mille kohaselt kohtusse pöördumise vormiks on hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale, kehtestab kohtusse pöördumise vormi, ei saa aga muuta vaidluse poolte protsessuaalset seisundit. Kuna ITVS § 25 lg 1 tulenevalt töövaidluskomisjoni otsus vaidluse poole kohtusse pöördumisel ei jõustu, siis võib vastuväitena hagile vormistatud kostja nõue olla taotlus sama töövaidlus läbi vaadata ning taotlus jätta hageja nõue rahuldamata või rahuldada see osaliselt. Kohus peab seega tegema otsuse töövaidluses vaidlevate poolte esitatud kõigi nõuete osas. Kohtu arvates on poolte vahel vaidlus sama nõude aluse ja eseme osas, mis oli esitatud töövaidluskomisjonile ning see, et hagejaks on OÜ Riistaportti Kaubandus ja kostjaks töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik, ei muuda võimatuks asja lahendamist sisuliselt sellisel kujul, kuna poolte protsessuaalse staatuse muutmine vastupidiseks ei annaks pooltele mingeid õigusi ja ei paneks mingeid kohustusi, mis oluliselt erineksid õigustest mis pooltel on ja mida tulenevalt asja materjalidest pooled oleksid taotlenud ja milliste kasutamisest menetluse käigus oleksid pooled ilma jäänud tulenevalt nende vastupidisest protsessuaalsest staatusest. Kuna samade poolte vahel on sama vaidlus sama aluse ja eseme osas, lahendab kohus asja sisuliselt. Eesti Vabariigi Töölepinguseaduse (edaspidi TLS) § 33 lg 1 järgi võib töölepingus ette näha kuni 4 kuulise katseaja, mille kestel on tööandjal võimalik kindlaks teha, kas töötaja tervis, võimed, suhtlemis- ja kutseoskused võimaldavad töötajal teha kokkulepitud tööd. Samal ajal saab töötaja veenduda, kas tehtav töö ja töötingimused talle sobivad. TLS § 34 lg 1 järgi hindab katseaja tulemusi tööandja. Kui tööandja ei ole rahul katseaja tulemustega ja leiab, et töötaja ei vasta sellel töökohal esitatavatele nõuetele, võib tööandja katseaja jooksul töölepingu lõpetada ilma etteteatamiseta ja ilma hüvitist maksmata. Vaidlust ei ole selle üle et poolte vahel oli 06.06.2003.a sõlmitud tööleping katseajaga 4 kuud ja katseaja viimaseks päevaks oli töölepingu järgi 16.09.2003.a. Et töölepingus oli punkt, kus oli sätestatud üheks töölepingu tingimuseks inglise keele oskus tasemel, mis on vajalik klientide teenindamiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja poolt kostjatega töölepingute lõpetamine TLS § 86 p 5 alusel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu oli seaduspärane või mitte.
8(13)
Tsiviilasi nr 2-03-596
TLS § 102 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus tööleping katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu lõpetada ja katseaja tulemuste hindamine on tööandja ainuõigus. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on sel alusel töölepingu lõpetamine lubatud ainult katseaja kestel, mida kostja antud juhul ka järgis. 06.06.2003.a sõlmitud töölepingu järgi kohaldati kostjate suhtes neljakuulist katseaega. Tööle asusid kostjad lepingu järgi 06.06.2003.a ja lepingu järgi oli katseaja viimaseks päevaks 16.09.2003.a. Tööleping kostjatega lõpetati 08.07.2003.a ja 10.07.2003.a, seega on asjakohatu kostja D R väide selle kohta, et ei ole tõendatud, et tööleping oli lõpetatud katseajal. Hageja on küll eksinud katseaja viimase päeva märkimisega lähtudes katseaja 4 kuulisest tähtajast, kuid antud asjas ei oma see tähtsust, kuna olenemata sellest on kostjatega tööleping lõpetatud katseajal. TLS § 86 p 5 annab tööandjale õiguse töölepingu lõpetamiseks katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu, kusjuures nii TLS § 34 lg 1 kui ka TLS § 102 järgi hindab katseaja tulemusi tööandja. Tööandja hinnang katseaja tulemuste kohta peab rajanema objektiivsetel näitajatel ning tööandja peab tõendama, millised asjaolud tingisid töötajale määratud katseajal tulemuste ebarahuldavaks tunnistamise. Seega on vaidluse korral tööandja kohustatud oma hinnangut põhjendama ja selle aluseks olevaid asjaolusid tõendama. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-20-00, milles rõhutatakse, et tööandja peab töölepingu lõpetamise vaidluses tõendama, miks ta pidas katseaja tulemusi ebarahuldavateks. Tööandja peab esile tooma asjaolud ja esitama tõendid, mis kinnitavad, et töötaja osutus katseaja jooksul tööle mittevastavaks. Kostjate väited selle kohta, et hageja poolt esitatud kirjalikud pretensioonid on koostatud Soome elanike poolt ja hageja ise elab ka Soomes ei oma asjas mingit tähtsust. Alusetu on ka kostjate väide vastuolu kohta, et nad ei töötanud ühes vahetuses, kuid kaebustes on kostjad märgitud koos, kuna kostjate peale ühe kaebuse esitamiseks ei pea kostjad just ajaliselt koos töötama, kuna tähelepanekud, mis on kostjate töö kohta tehtud võib teha ka eraldi ja erineval ajal ning esitada ühes kirjas. Põhjendamatu on kostjate väide, et kuna tööandja valdas inglise keelt ja kontrollis eelnevalt kostjate keeleoskust vastutab ta tagajärgede eest ise. Ebaõige on kostjate arusaam, et kohvik avati 22.05.2003.a selleks, et kontrollida kostjate suhtumist töösse ja oskust kliente teenindada ning veel kaks tööle võetud isikut ei läbinud katseaega, siis oli tööandja kostjatega kui töötajatega töölepingu sõlmimise hetkel rahul ning talle ei jäänud mingeid kahtluseid nende keelte valdamise osas, mida kostjad oma CV-s ära märkisid. Kohus ei nõustu esitatud väidetega sellel põhjusel, et tööandjal on õigus kohvik avada siis kui ta ise seda soovib ning see, et veel kahte konkursil osalenud isikut tööandja tööle ei võtnud ei tähenda seda, et tööandja oli kostjatega rahul. Tööandja tegi töötajaid tööle võttes oma valiku. Selleks, et kontrollida oma valiku õigsust ongi tööandjale jäetud õigus kohaldada katseaega. Kostjad ei ole vaidlustanud töölepingu sõlmimise aega poolte vahel, milleks on 06.06.2003.a, millest hakkas kulgema ka neljakuuline katseaeg. Töölepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et tööandja ei nõudnud kostjatelt nendega töölepingu sõlmimisel dokumente kostjate kvalifikatsiooni ja hariduse kohta. TLS § 30 lg 1, millele kostjad viitavad, annab tööandjale õiguse nõuda TLS § 30 loetletud dokumente, kuid seda kohustust tal pole. Samuti oli kostjatel endal võimalus TLS § 30 lg 3 alusel esitada tööandjale omaalgatuslikult iseloomustusi, soovitusi ja muid dokumente, mis iseloomustavad nende eelnenud töötamist ning kutseoskuste olemasolu ja kasutamist. Selline võimalus oli kostjatel ka kohtus. Kostjad seda teinud ei ole. 9(13)
Tsiviilasi nr 2-03-596
Katseaja eesmärk ongi selles et võimaldada tööandjal katseaja jooksul hinnata, kas töötaja tema ootustele töö suhtes vastab või mitte. Samuti ei puutu asja tööandja enda keeleoskus, kuna asjas omab tähtsust kostjate keeleoskus, mitte aga tööandja oma, kuna kostjatega lõpetati tööleping katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Kostjate väitega et A N on hageja parim sõber ning viibis kohvikus iga päev ja seega ta ei saa olla objektiivseks tunnistajaks kohus ei nõustu. Asjaolu, et tunnistaja A N on hageja parim sõber ei tähenda iseenesest seda, et tema ütlused ei ole erapooletud ja neid ei või tõendina arvestada. Samuti ei tugine kohus oma järelduste tegemisel ainult tunnistaja ütlustele, vaid hindab kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis, muu hulgas ka hagejale 02.07.2003.a, 29.06.2003.a ja 24.06.2003.a esitatud kirjalikke kaebuseid dokumentaalsete tõenditena (tl-d 79, 82 ja 84), samuti 21.10.2003.a õiendit selle kohta, et Narva Keelekeskuses ei toimunud 2 aastaseid inglise keele kursuseid aastatel 1996-1998 (tl 78) ja kõiki teisi toimikus olevaid tõendeid kogumis. 21.10.2003.a õiendiga on tõendatud, et kostja D R ei olnud võimalik läbida 2 aastast inglise keele kursust Narva Keelekeskuses 1997-1998 aastatel ja seega on CV-s esitatud ebaõigeid andmeid tööandjale, mis on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 1 ja TLS § 48 lg 1 p 4 sätestatud hea usu põhimõttega. VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle seaduse üldosas sätestatut kõikidele selles seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule. Samuti oli kostjate poolt tööandjale esitatud CV-s märgitud, et neil on hea eesti keele oskus. Tööandjale 02.07.2003.a esitatud kirjalikus (tl 79) kaebuses ja ka tunnistaja ütluste järgi ning suulise kaebuse kohaselt oli kostjatel raskusi ka eesti keelt rääkivate klientidega suhtlemisel (nad ei saanud klientidest aru) ning kostja D R on kohviku kliendile T H 2 korda andnud raha tagasi vähem, kui oleks pidanud andma. Kuna hageja on tõendanud kostjate ebapiisavat keeleoskust ja kostjad vastupidist tõendanud ei ole ning kuna kostjad kasutasid kohtuistungil tõlgi abi, siis võib järeldada et ka kostjate eesti keele oskus pole piisavalt hea. Ebaõige on kostjate väide, et pretensioone pole esitatud, sest tööandja on tõendanud vastupidist. Kohus leiab, et tunnistaja A. N ütlustega on tõendamist leidnud kostjate ebapiisav inglise keele valdamine, kuna tema ütluste kohaselt kostjad ei saanud selgitama talle, millega pirukad müügil on, ei saanud aru, kui ta palus sigarettide plokid. Kohus ei nõustu kostjate väidetega, et juhul, kui kaebused oleksid laekunud vastavalt märgitud kuupäevadele, oleks tööandja igal juhul kostjaid nendega tutvustanud ja nõudnud selgitusi, kuna kaebuste esitamine klientide poolt tööandjale ei tähenda iseenesest seda, et tööandja peab kindlasti töötajatele kaebuseid tutvustama ja selgitusi nõudma. Tööandja võib seda teha või mitte teha oma äranägemisel ja asjaolu et tööandja seda ei teinud, ei tähenda seda et kaebuseid pole esitatud. See kuidas tööandja reageerib esitatud kaebustele ei oma puutumust töövaidlusega, vaid kuulub äriühingu juhtimise valdkonda. Kaebuste esitamine on tõendatud toimikus olevate materjalidega, samuti tunnistaja A N ütlustega, kes esitas tööandjale ka suuliselt kaebuse kostjate inglise ja eesti keele ebapiisava taseme kohta. See et tööandja ei esitanud kirjalikke kaebusi töövaidluskomisjoni ei tähenda seda, et neid ei olnud tööandjale enne kostjate töövaidluskomisjoni pöördumist esitatud, kuna vastupidine pole leidnud tõendamist. ITVS § 28 lg 1 kohaselt on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik asjaolude puudumisel, mille esinemine on seaduse järgi töölepingu lõpetamise aluseks, või kui seaduses näidatud töölepingu lõpetamise alust on kohaldatud selleks kehtestatud protseduurireegleid oluliselt rikkudes. Seadus annab tööandjale õiguse katseajal töölepingu lõpetamiseks nn lihtsustatud korras. See tähendab seda, et tööandjal on õigus leping lõpetada ilma ette teatamata (s.t päevapealt), tal ei ole kohustust selgitada töötajale töölepingu lõpetamise põhjusi ega maksta nn lahkumishüvitisi. Katseajal lubab seadus töölepingut lõpetada põhjusel, et töötajal puudusid töö tegemiseks vajalikud võimed või suhtlemisalane sobivus. Kostjatelt nõutavad keelteoskused olid vajalikud töötamiseks teenindajana kohvikus. Kostjate keeleoskuse puudused ja töökohal nõutava 10(13)
Tsiviilasi nr 2-03-596
hoolsuskohustuse puudulik täitmine selgusid katseaja jooksul. Millised asjaolud näitavad, et töötaja võimed, teadmised, oskused ja vilumused ei vasta tehtavale tööle, on tööandja määrata. Vaidluse korral peab tööandja tõendama üksnes neid asjaolusid, mille tõttu töötaja ei vasta tehtavale tööle. Sellele seisukohale on Riigikohus asunud ka tsiviilasjas nr 3-2-1-86-96. Kohtu arvates on seadusandja võimaldanud tööandjal katseaja jooksul hinnata, kas töötaja tema ootustele töö suhtes vastab või mitte. Töölepingu lõpetamise katseajal on seadusandja teinud tööandjale lihtsamaks, võrreldes teiste alustega. See on kohtu arvates kooskõlas katseaja mõttega. Kui töötajad, kelle tööülesannetesse kuulub kohvikus, mida külastavad välismaalased klientide teenindamine, milleks on vajalik vastav keelteoskus, esitades tööandjale sellise keelteoskuse kohta andmed, ei suuda kliente nendes keeltes teenindada ja lisaks esines ka hoolimatu suhtumine töökohustustesse, siis iseenesest mõistetavalt on kostjad valinud endale sobimatu töökoha, millel nad oma puuduliku keeleoskuse tõttu ilmselt töötada ei saa. Need ongi objektiivsed põhjused töölepingu lõpetamiseks, mida tööandja on tõendanud ja mida Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-20-00 on silmas peetud ja mida käesolevas asjas on tööandja ka esile toonud. Töötajal ei olnud oskust suhelda klientidega keeltes, mis oleks viinud kohviku klientide rahuloluni, mis oli tööandja poolt oodatud, järelikult ei suutnud kostjad oma tööülesandeid täita. Samuti ei järginud kostad katseajal ka vajalikku hoolsust töökohustuste täitmisel, millega nad ka ise nõustuvad. Kohus leiab, et kostjatega töölepingu lõpetamise põhjuseks oli asjaolu, et kostjad olid tööle võetud katseajaga, katseaja hindamise õigus on tööandjal, katseaja tulemused osutusid ebarahuldavateks ja tööandjal oli õigus TLS § 86 p 5 alusel tööleping lõpetada. Seega pole tööandja rikkunud ka töölepingu lõpetamisel ette nähtud protseduurireegleid ning on olemas asjaolud, millede esinemine on TLS § 86 p 5 järgi töölepingu lõpetamise aluseks. Kostjad väidavad, et tööandja ei vormistanud töölepingu lõpetamist nende töölepingute eksemplarides ja keeldus seda tegemast, kuid kohtule kostjad oma töölepingu eksemplare esitanud ei ole. Samuti pole tuvastatud kas kostjad on oma töölepingu eksemplarid tööandjale üldse on esitanud, et tööandja saaks sinna kande teha. Kohus on tuvastanud, et D R lõpetati tööleping 08.07.2003.a ja J Z 10.07.2003.a. TLS §-s 73 sätestatakse töölepingu lõpetamise vormistamine, mille kohaselt teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles näidatakse töölepingu lõpetamise päev, milleks on tavaliselt töötaja tööloleku viimane päev. Kui töötaja tööl ei viibi, kuid samal ajal on töölepingu lõpetamine seaduspärane, siis märgitakse töölepingu lõpetamise päevaks tööõigussuhtes oleku viimane päev. Kohtule esitatud töölepingutes on tehtud kanne töölepingu lõpetamise kohta vastavalt 08.07.2003.a ja 10.07.2003.a, mis on kostjatega töölepingu lõpetamise päevaks. Kostjate töölepingutesse kannete tegemine on võimalik, kui õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimitakse heas usus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) on toodud tsiviilõiguse üldpõhimõtted, mille kohaldamine on õigustatud ka töövaidluses, sest tööleping on kahepoolne tehing. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama paragrahvi lõike 2 järgi ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. TLS § 48 lg 1 p 4 kohaselt on tööandja ja töötaja vastastikku kohustatud olema teineteise suhtes viisakad. Viisakas oleks, kui kostjad esitavad tööandjale oma töölepingu eksemplarid, kui seda tehtud ei ole ja hageja teeb kostjate töölepingutesse vastavad kanded
11(13)
Tsiviilasi nr 2-03-596
Kohus selgitab, et kostjate faktiliseks töökohaks oli "Suveterass Lenin", mis kuulus kostjate tööandjale Osaühingule Riistaportti Kaubandus, kes on juriidiline isik ja kes kantakse äriregistrisse ning kellele väljastatakse kauplemisluba. Suveterasse, välikohvikuid ja teisi ajutiseks kasutamiseks mõeldud ehitisi registritesse, seda enam äriregistrisse ei kanta. Ülejäänud kostjate väiteid ei pea kohus vajalikuks käsitleda, kuna need ei oma puutumust käesoleva vaidlusega.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMS ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Vastavalt TsMS § 61 lg 1 poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Hageja on kandnud kohtukulusid summas 7200 krooni, millest riigilõiv on 400 (200+200) krooni, tunnistajatasu 2200 krooni, tõlkekulud 600 krooni ja õigusabikulud 4000 krooni. Kohus leiab, et hageja põhjendatud õigusabikulud on 2000 krooni. Seega kuulub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks väljamõistmisele riigilõiv 400 krooni, tunnistajatasu 2220 krooni, tõlkekulud 600 krooni ja õigusabikulud 2000 krooni, kokku 5220 krooni. Kohtuotsus on tehtud eeltoodust lähtudes ning juhindudes TsMS §-dest 434–436, 438-442, 452453, 630 ja 632.
Tamara Šabarova Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 23.01.2009 otsusega nr 2-03-596, kusjuures ringkonnakohus otsustas:
Tsiviilasi nr 2-03-596
Edasikaebamise kord
„3.1. Rahuldada hagi täies ulatuses.
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.