2-09-14342/19 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

5.G. A. apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus Välja mõista G. A. riigituludesse 750 krooni riigilõivu. Välja mõista S. OÜ-lt (pankrotis) riigituludesse 5 250 krooni riigilõivu. Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest jätta 30 % G. A. kanda ja 70 % S. OÜ (pankrotis) kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik, hageja nõue ja põhjendused 08.06.2009 esitas G. A. Harju Maakohtule hagi, milles palus jätta muutmata teda puudutava töövaidluskomisjoni otsuse, tunnistada temaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 5 alusel ebaseaduslikuks, lugeda ta töölt lahkunuks omal soovil alates 27.11.2008 ning välja mõista kostjalt hageja kasuks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitis kahe keskmise kuupalga ulatuses summas 34 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 03.11.2008 4-kuulise katseajaga määramata ajaks töölepingu, mille alusel hageja asus kostja juures tööle laohoidja-klienditeenindajana alates 03.11.2008. 27.11.2008 korraldusega nr K27110801 lõpetas kostja hagejaga töölepingu TLS § 86 p 5 alusel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu. Hageja vaidlustas töölepingu lõpetamise töövaidluskomisjonis ja palus tunnistada temaga töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks ja välja mõista kostjalt hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 2,9 kuupalga ulatuses summas 49 300 krooni. Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni töövaidluskomisjoni 18.02.2009 otsusega nr 9.4.-02/3835/08 tunnistati hagejaga töölepingu lõpetamine kostja poolt ebaseaduslikuks ja loeti hageja kostja juurest töölt lahkunuks omal algatusel alates 27.11.2008 ning mõisteti välja kostjalt hageja kasuks ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest hüvitis kahe keskmise kuupalga ulatuses 34 000 krooni. Kostja töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud ning esitas kohtule taotluse töövaidluse hagimenetluses läbivaatamiseks. Hageja väitel ei esitanud tööandja talle ametijuhendit ega määranud kindlaks, missuguseid tööülesandeid hageja kostja juures täitma pidi. Töölepingus märgitud tööülesanded on üldsõnalised ja laialivalguvad, mistõttu oli raske hinnata katseaja eesmärke.

Hageja leidis, et tööandja peab töölepingu lõpetamisel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu tõendama, miks ta töötaja tööd katseajal ebarahuldavaks pidas. Hagejal on pikaajaline kogemus laojuhatajana töötamisel nimetatud ametikohal OÜ-s K. ja OÜ-s W.. Hageja väidetel lõpetati temaga tööleping hoopis kostja majanduslikult kehva olukorra tõttu. Sellest väitest ning hagi aluseks olevast asjaolust hageja kohtuistungil loobus, kuna tööleping lõpetati tööandja poolt TLS § 86 p 5 alusel. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu ebaseaduslikult, kuna kostja rikkus töölepingu lõpetamisel TLS §-s 92 sätestatut, mis keelab lõpetada töölepingut isikuga, kes kasvatab alla kolmeaastast last. Töölepingu lõpetamise ajal 27.11.2008 oli kostja 04.12.2005 sündinud poeg alla 3-aastane. Hageja arvates ei ole õige kostja seisukoht, nagu laieneks osundatud seadusesäte ainult naistele. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et hageja ei saa kohtusse esitatud hagiavalduses laiendada asjaolusid, mille alusel ta leiab, et temaga on tööleping ebaseaduslikult lõpetatud, võrreldes töövaidluskomisjonile esitatud avaldusega. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses põhjendas hageja oma avaldust sellega, et tööleping lõpetati temaga kostja majanduslikult kehva olukorra tõttu ja töölepingu lõpetamisel ei arvestatud, et tal on alla 3-aastane laps. Muid asjaolusid hageja töövaidluskomisjonis esile ei toonud. Kostja leidis, et TLS § 92 ei laiene hagejale, sest seda tuleb tõlgendada koos TLS §-s 11 sätestatuga, sest nimetatud paragrahv teeb viite ka TLS §-le 92. Kuna TLS §-st 11 tuleneb, et lapsi kasvatatavate isikute soodustused kohalduvad vaid naisele, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla kolmeaastast last; isikule, kes ilma emata kasvatab lapsinvaliidi või alla kolmeaastast last; alla kolmeaastase lapse eestkostjale; lapsinvaliidi eestkostjale või hooldajale, ning et hageja ei ole naine ega ka isik, kes kasvatab ilma emata alla kolmeaastast last, ei pidanud kostja küsima tööinspektorilt nõusolekut hagejaga töölepingu lõpetamiseks. Hageja ei ole ka lapse eestkostja, vaid lapse seaduslik esindaja, kellel on PKS § 50 lg 2 teise lause kohaselt üksnes eestkostja volitused. Maakohtu otsuse põhjendused 17.12.2009 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus nõustus kostjaga, et tulenevalt ITLS § 24 lg-s 1 sätestatust võib pool, kes ei nõustu töövaidluskomisjoni otsusega pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamisele järgnevast päevast. Nimetatud seadusesätet tuleb tõlgendada nii, et kohtusse hagi esitamisel saab hageja tugineda samadele asjaoludele, millele ta tugines avalduse esitamisel töövaidluskomisjonile ja esitada saab hagis samu nõudeid, mis töövaidluskomisjonis esitati. Riigikohus on oma lahendites nr 3-2-1-101-01 ja nr 3-2-1-48-08 asunud seisukohale, et kohtus hagimenetluses läbivaatamiseks esitatud töövaidlust saab pidada samaks, kui selle nõude alus ja ese on samad töövaidluskomisjonile esitatud avalduse aluse ja esemega Kuna hageja vaidlustas töövaidluskomisjonis temaga töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 5 alusel, põhjendades oma nõuet sellega, et tegelikult põhjendati tema vallandamist kostja kehva majandusliku olukorraga ning tööleping lõpetati ilma tööinspektori nõusolekuta, kuigi tal oli sel hetkel alla 3-aastane laps, kuid kohtuistungil avaldas hageja, et ta ei tugine enam asjaolule, et

kostjal oli majanduslikult kehv olukord, kontrollis kohus otsuses üksnes seda, kas TLS § 92 laieneb hagejale või ei. Hageja ei esitanud töövaidluskomisjonile avaldust töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks alusel, et kostja ei tõendanud, et hageja töötulemused olid katseajal ebarahuldavad ning tal ei olnud kindlaks määratud katseaja eesmärgid. Seisukoha võtmisel küsimuses, kas hagejale laieneb TLS § 92, juhindus maakohus ka töölepinguseaduse üldsätteks olevast §-st 11. Tulenevalt sellest, et TLS § 11 sätestab, et soodustused, mis on paragrahvis 92 ette nähtud naisele, kes kasvatab lapsinvaliidi või alla kolmeaastast last, laienevad ka isikule, kes kasvatab ilma emata lapsinvaliidi või alla kolmeaastast last (p 1), alla kolmeaastase lapse eestkostjale (p 2) ja lapsinvaliidi eestkostjale või hooldajale (p 3), on kohtu seisukohalt seadust tõlgendades võimalik üheselt aru saada, et TLS § 92 sätestatu hagejale kui mehele ei laiene ning seda vaatamata sellele, et tema peres kasvas töölepingu lõpetamise ajal alla 3-aastane laps, mille üle pooltel vaidlus puudub. Kuna hageja ei ole ka oma lapse eestkostja perekonnaseaduse 11. peatüki tähenduses, vaid on oma lapse isa ehk lapsevanem ehk tema seaduslik esindaja perekonnaseaduse mõttes, kellel on vastavalt PKS § 50 lg-s 2 sätestatule üksnes eestkostja volitused, ei laiene hagejale ka TLS §-s 11 sätestatud eestkostja soodustused nagu ta ekslikult leidis. Eeltoodust tulenevalt ei lõpetanud kostja hagejaga töölepingut TLS § 86 p 5 alusel ebaseaduslikult seetõttu, et ei küsinud temaga töölepingu lõpetamiseks tööinspektori luba. Kuna hageja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks puudus alus, puudub alus ka töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebus Hageja G. A. palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega tunnistada tema töölepingu lõpetamine kostja poolt 27.11.2008 TLS § 86 p 5 alusel ebaseaduslikuks, lugeda G. A. töölt lahkunuks omal soovil alates 27.11.2008, välja mõista kostjalt hageja kasuks ebaseaduslikult töölepingu lõpetamise eest hüvitis kahe kuu keskmise kuupalga ulatuses summas 34 000 krooni ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellant on seisukohal, et maakohus on otsuse tegemisel kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme, ning kohtuotsuses esitatud tõlgendus, et TLS §-s 92 sätestatu apellandile kui mehele ei laiene, on väär. Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-5-05 (p 19, 20), milles tõlgendatakse TLS §-ga 92 analoogset sätet ATS § 133, leiab apellant, et TLS § 92 lg-test 1 ja 2 tulenev keeld töölepingut lõpetada ilma tööinspektori nõusolekuta kehtib kõikidele isikutele, kes kasvatavad alla kolmeaastast last, sealhulgas ka isadele, hoolimata asjaolust, kas nad kasvatavad alla kolmeaastast last üksinda või mitte. TLS § 11 tagab aga muude õiguste, mis on alla kolmeaastast last kasvataval naistöötajal, laienemise meestöötajale, kes üksinda kasvatab alla kolmeaastast last või alla kolmeaastase lapse eeskostjaks olevale töötajale. Apellant on seisukohal, et maakohtu otsus on otseselt vastuolus ka soolise võrdõiguslikkuse seadusega. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 3 lg 1 p 3 kohaselt leiab aset otsene sooline diskrimineerimine, kui ühte isikut koheldakse tema soo tõttu halvemini kui teist isikut samalaadses olukorras. Otsene sooline diskrimineerimine on ka isiku ebasoodsam kohtlemine seoses lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste täitmise või muude soolise kuuluvusega seotud asjaoludega. Maakohtu otsuses diskrimineeritakse apellanti tema soo tõttu. Tuginedes asjaolule, et kohus leidis otsuses, et TLS §-s 92 sätestatu mehele ei laiene, saab järeldada, et apellanti kui meest koheldakse halvemini kui teist isikut (naist) samalaadses olukorras.

Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja apellatsioonkaebusega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi seoses materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamisega tühistada ja G. A. hagi rahuldada osaliselt. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hagejal oli TLS § 86 p 5 järgi töölepingu lõpetamise ajal alla kolmeaastane laps (XX.XX.XXXX sündinud G. A.) ja töölepingu lõpetamiseks ei olnud tööinspektori nõusolekut. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajale kohaldus töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS § 92 lg 2. Kolleegiumi arvates on maakohus ebaõigesti leidnud, et töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS § 92 lg 2 laienes ainult lapse emale. Töölepingu lõpetamise ajal kehtinud TLS § 92 lg 2 järgi võis isikuga, kes kasvatab alla kolmeaastast last, töölepingu TLS § 86 p 5 järgi lõpetada üksnes tööandja asukoha tööinspektori nõusolekul. Kolleegium leiab, et eeltoodud säte laieneb nii alla kolmeaastase lapse isale kui ka emale ja sätte kohaldamine ei sõltu sellest, kas isik kasvatab last üksinda. Eeltoodud säte tagas, et mõlemast soost isikuid, kes kasvatavad alla kolmeaastast last, koheldakse võrdselt. Kolleegiumi arvates ei ole põhjendatud määratleda TLS § 92 lg-tes 1 ja 2 sätestatud isik tulenevalt TLS §-st 11. TLS § 11 oli üldsäte, mis tagas muude õiguste, mis olid alla kolmeaastast last kasvataval isikul, laienemise ka meestele, kes kasvatavad üksi alla kolmeaastast last (näiteks TLS § 80 lg 1 p 3). TLS § 92 lg 2 eesmärgiks oli tagada alla kolmeaastast last kasvatavale isikule kaitse juhuks, kui tööandja soovib töölepingut lõpetada sõltumata töötaja tahtest. Katseaja tulemusi hindab tööandja ja töötajal ei ole võimalik seda mõjutada. Seega ei sõltu töölepingu lõpetamine töötaja tahtest. Vastavalt ITLS § 28 lg-le 2 on ebaseaduslik töölepingu lõpetamine ilma tööinspektori nõusolekuta, kui see on seaduse järgi töölepingu lõpetamise eeltingimus ja lg 3 sätestab, et kui töölepingu lõpetamine oli seaduse järgi teatatud tingimuste esinemisel keelatud, on töölepingu lõpetamine ebaseaduslik ka siis, kui tööandja ei olnud töölepingu lõpetamise ajal keelavast asjaolust teadlik. Kui töötaja ei teatanud tööandjale töölepingu lõpetamist keelavatest asjaoludest õigeaegselt ja tööandja ei saanud olla neist teadlik, rahuldab töövaidlusorgan keskmise palga nõude sunnitud töölt puudumise aja eest või hüvituse saamiseks osaliselt või jätab nõude selles osas rahuldamata. Seega tuleb kostja poolt hagejaga 27.11.2008 toimunud töölepingu lõpetamine tunnistada ebaseaduslikuks ja lugeda tulenevalt ITLS § 29 lg-st 2 hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping lõppenuks TLS § 79 lg 1 järgi töötaja algatusel. Maakohtu menetluses ei vaielnud pooled selle üle, kas töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 5 järgi oli põhjendatud, lähtudes hageja tööoskustest ja -tulemustest, seega ei ole vajalik ringkonnakohtu menetluses eeltoodud asjaolusid kontrollida. Juhul, kui töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel töötaja loobub tööle ennistamisest, mõistab kohus talle ITLS § 30 lg 2 järgi välja TLS § 117 lg-s 2 sätestatud hüvitise. Hüvitise suuruse määramisel tuleb lähtuda töölepingu lõpetamise asjaoludest ja tööandja seaduserikkumise iseloomust. Lisaks sellele tuleb kaaluda ka ITLS § 28 lg 2 teise lause kohaldamist. Pooled vaidlesid selle üle, kas G. A. oli teatanud tööandjale, et tal on alla kolmeaastane laps. Tööle kandideerimisel hageja poolt kostjale esitatud CV-s, mis oli saadetud e-kirja lisana, oli hiljem juurde kirjutatud, et hagejal on 3-aastane laps. Kes selle märke arvuti väljatrükile on teinud, tsiviilasja materjalidest ei selgu. Seda, et hageja oleks teavitanud alla

kolmeaastase lapse olemasolust tööandjat, ei ole hageja tõendanud ja esile ei ole toodud ka asjaolusid, millest saab järeldada, et tööandja oleks pidanud olema sellest asjaolust teadlik. Seega on alus ITLS § 28 lg 2 teise lause järgi vähendada TLS § 117 lg 2 järgi väljamõistetavat hüvitist. Käesoleval juhul tuleb hüvitise väljamõistmisel arvestada ka asjaoludega, et töötaja laps sai juba nädala möödudes töölepingu lõpetamisest 3-aastaseks. Eeltoodud asjaoludel leiab kolleegium, et piisav on hüvitisena ühe keskmise kuupalga väljamõistmine tööandjalt. Hageja on palunud lähtuda temaga töölepingus kokkulepitud palgast, see on 17 000 krooni, mis tuleb kostjalt hageja kasuks hüvitisena välja mõista. Ringkonnakohus on 22.01.2010 kirjas ebaõigesti määranud tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudelt ei tule RLS § 22 lg 1 p 1 järgi riigilõivu maksta. Seega tuli tasuda riigilõivu nõudelt 34 000 krooni, millelt riigilõivu suuruseks on 7 500 krooni. Ringkonnakohus on ebaõigesti määranud tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks 8 500 krooni. Ringkonnakohus on kohustanud apellanti tasuma 1 500 krooni ja ülejäänud osas on andnud apellandile menetlusabi ja vabastanud ta riigilõivu tasumisest. 1 500 krooni on apellant tasunud. Kuna hagi rahuldati osaliselt ca 70% ulatuses, siis tuleb TsMS § 190 lg 3 alusel riigilõivust 5 250 krooni välja mõista kostjalt riigituludesse ja hagejalt tuleb TsMS § 190 lg 4 järgi välja mõista 750 krooni riigituludesse. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskuludest jätta 70 % kostja kanda ja 30% hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.