5.Määrata kindlaks AL hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahaline suurus ja mõista IM-lt AL kasuks määruskaebuse menetlemise kuludena välja 360 eurot.
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni punkti 1 peale ei saa määruskaebust esitada (PankrS § 5 lg 2 ja § 15 lg 5). Ülejäänud määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Asjaolud
1.IM (avaldaja, võlausaldaja) esitas 25. juulil 2016. a Harju Maakohtule avalduse AL (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.
2.Pankrotiavalduse kohaselt on Harju Maakohtu 8. jaanuari 2015. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-12-50081 fikseeritud, et võlgniku eelmises pankrotimenetluses tunnustati võlgniku vastu 7 nõuet kogusummas 1 502 882,06 eurot. Nimetatud nõuetest 4 loovutati menetluse ajal ühele võlausaldajale (RR-le) ja lõpparuande seisuga oli võlgnikul 4 võlausaldajat, kelle nõuded jäid pankrotimenetluse tulemusena täies ulatuses rahuldamata. Üheks võlausaldajaks on avaldaja, kes omab võlgniku vastu nõuet 126 031,16 eurot. Võlausaldaja leiab, et nimetatud kohtumääruse näol on tegemist täitedokumendiga PankrS § 168 mõttes. Nõude aegumistähtaeg on 10 aastat, kuna tegemist on pankrotimenetluses tunnustatud nõudega. Võlausaldaja nõue tuleneb 11. mail 2010. a sõlmitud laenulepingust ja selle lisakokkuleppest. 10. mail 2011. a saatis võlausaldaja võlgnikule teate laenulepingu ja lisakokkuleppe lõpetamisest ja nõudis võla tasumist 20. maiks 2011. a. Võlgnik ei ole võlga tasunud.
3.Võlausaldaja poolt kohtutäitur Mati Kadaku kaudu saadetud pankrotihoiatus tuleb TsMS § 307, § 315 ja § 322 alusel lugeda 13. jaanuaril 2016. a kättetoimetatuks. Pankrotihoiatuse võlgnikule kättetoimetamise tõendamiseks on pankrotiavaldusele lisatud kohtutäituri poolt 14. jaanuaril 2016. a allkirjastatud dokumendi/tahteavalduse kättetoimetamise akt koos lisadega.
4.Menetluskulud palus võlausaldaja jätta võlgniku kanda.
5.Võlgnik vaidles ajutise halduri nimetamisele vastu. Võlgniku hinnangul ei ole võlausaldaja nõue selge ning võlgnikule ei ole pankrotihoiatust kätte toimetatud. Võlgnik palus TsÜS §-le 143 tuginedes kohaldada aegumist. Võlgnik palus menetluskulud jätta võlausaldaja kanda. Maakohtu määrus
6.Harju Maakohus jättis 20. oktoobri 2016. a määrusega ajutise halduri nimetamata ja lõpetas menetluse. PankrS § 15 lg 6 kohaselt jättis maakohus menetluskulud võlausaldaja kanda ja rahuldas võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, pidades põhjendatud ja vajaliku võlgniku kulu suuruseks 1263 eurot.
7.Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole võlausaldaja pankrotiavalduse põhistamiseks tõendanud, et võlausaldaja oleks teatanud võlgnikule kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus), kui võlgnik sissenõutavaks muutunud kohustust 10 päeva jooksul peale pankrotihoiatuse tegemist ei täida (PankrS § 10 lg 2 p 1). On tõendamata, et võlgnik oleks pankrotihoiatuse kätte saanud. 14. jaanuari 2016. a akti kohaselt käis kohtutäitur Mati Kadaku abi-kuller MP 13. jaanuaril 2016. a Tiskre külas XXX ja andis pankrotihoiatuse üle võlgnikuga väidetavalt sama elamispinda jagavale sugulasele RR-le. Tõendatud ei ole, et RR elaks võlgnikuga samal eluruumis. Võlgniku elukohaks on Tiskre küla XXX. Tähtsust ei oma asjaolu, et tegemist on paarismajaga ja eluruumid on külgnevad. Kohus oli seisukohal, et võlausaldaja ei ole tõendanud enda väidet, et RR näol oleks tegemist võlgniku perekonda teeniva isikuga. Õiguslikult ei oma ka tähendust, et võlgnikul võivad olla pikaajalised ühised ärihuvid RR-ga.
8.Kohus ei nõustunud võlausaldaja seisukohaga, mille kohaselt pankrotiavaldusele lisatud määrus, millega kohus lõpetas pankrotimenetluse võlausaldajate nõusolekul, on vastavalt PankrS §-s 168 sätestatule täitedokumendiks ja nimetatud määruses on kohus
tuvastanud avaldaja sissenõutavaks muutunud nõude suuruse. Maakohus selgitas, et PankrS § 168 kohaselt on ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata, PankrS § 163 lõikes 4 nimetatud määrus täitedokumendiks, kui võlgnik ei ole esitanud nõudele vastuväidet vastavalt PankrS § 104 lõikele 1 või kui kohus on § 104 lõikes 2 nimetatud juhul võlausaldaja nõuet tunnustanud. Seega on vastavalt PankrS §-s 168 sätestatule PankrS §-s 158 lg 4 (pankrotimenetluse raugemine pärast pankroti väljakuulutamist) või §-s 163 lg 4 (pankrotimenetluse lõpetamine lõpparuande kinnitamisega) nimetatud määrus täitedokumendiks ulatuses, milles võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõue on jäänud pankrotimenetluses rahuldamata.
9.Kohus leidis, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele TsÜS § 157 lg-st 3 tulenev aegumistähtaeg, kuna see käsitleb jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumist. Vaidlus puudub selles, et kohtuotsusega ei ole võlausaldaja nõuet tunnustatud. Nimetatut toetab ka PankrS § 103 lg 4 sätestatud nõuete kaitsmiseta tunnustatuks lugemise kord, mille kohaselt loetakse kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga tunnustatud. Seega kuuluvad kohtu hinnangul kohaldamisele üldised tehingust tuleneva nõude aegumise sätted. Vastavalt TsÜS §-s 146 lg 1 sätestatule on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.
10.Võlausaldaja esitatud tõendite kohaselt saatis võlausaldaja 10. mail 2011. a võlgnikule teate 21. jaanuaril 2011. a sõlmitud laenulepingu, millega võlgnik tunnistas 11. mail 2010. a võetud laenu, ja laenulepingu juurde kuuluvate lisakokkulepete lõpetamisest ja esitas nõude tasuda võlg hiljemalt 20. mail 2011. a. Seega muutus võlausaldaja nõue sissenõutavaks 21. mail 2011. a.
11.Vastavalt TsÜS § 160 lg 1 sätestatule peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi 2. lõike punkti 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses. Avaldaja esitas Harju Maakohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks 28. novembril 2012. a. Seega peatus nõude aegumine alates 29. novembrist 2012. a.
12.Vastavalt TsÜS § 160 lg-s 3 sätestatule lõpeb nõude aegumise peatumine peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega. Tsiviilasja 2-12-50081 lõpetamise määrus jõustus 27. jaanuaril 2015. a. Seega jätkus avaldaja nõude aegumine alates 28. jaanuarist 2015. a ning nõude aegumine oli peatunud 790 päeva vältel.
13.Võlausaldaja laenulepingust ja selle lisadest tulenev nõue oleks aegumise peatumata jäämise korral aegunud 22. mail 2014. a. Arvestades, et nõude aegumine oli peatunud 790 päeva vältel, saabus nõude aegumistähtaeg 19. juulil 2016. a. Kuna võlausaldaja esitas pankrotiavalduse kohtule 25. juulil 2016. a, oli võlausaldaja nõue kohtu hinnangul selleks ajaks aegunud.
14.Kuivõrd kohus leidis, et võlausaldaja nõue on aegunud, ei pidanud kohus vajalikuks seda sisuliselt analüüsida. Määruskaebus
15.Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ja teha uus kohtumäärus, millega nimetada võlgnikule ajutine pankrotihaldur või saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks.
16.Võlausaldaja on seisukohal, et ajutise halduri nimetamata jätmiseks alust andvaid asjaolusid ei esine. Võlgnik ei ole nõudele põhjendatult vastu vaielnud ja võlausaldaja on pankrotiavalduse põhistanud.
17.Võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks on tsiviilasja nr 2-12-50081 raames toimunud pankrotimenetluses 29. oktoobril 2013. a võlausaldajate üldkoosoleku otsusega
tunnustatud nõue, millele võlgnik ei esitanud vastuväidet ei nimetatud tsiviilasjas esitatud pankrotiavalduse läbivaatamisel ega ka vastavalt PankrS § 101 lõikes 2 ning §s 104 sätestatule nõuete kaitsmisel. Sama nõue samas summas on märgitud Harju Maakohtu 8. jaanuari 2015. a tsiviilasjas nr 2-12-50081 tehtud võlgniku pankrotimenetlust lõpetavas kohtumääruses.
18.PankrS § 105 kohaselt ei saa nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku hiljem vaidlustada, välja arvatud pankrotiseaduse § 106 lõikes 2 nimetatud juhul. PankrS § 106 lõikes 2 nimetatud juhtu käesoleval juhul ei esine ja võlgnik ei ole sellele ka tuginenud. Samuti ei ole võlgnik tuginenud asjaolule, et ta oleks
8.jaanuari 2015. a kohtumääruse järgselt nõude võlausaldajale täitnud või et võlausaldaja nõue oleks muul põhjusel lõppenud. Seega ei ole võlgnik võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud.
19.Harju Maakohtu 8. jaanuari 2015. a tsiviilasjas nr 2-12-50081 tehtud kohtumäärust tuleb lugeda täitedokumendiks, seda nii PankrS § 168 mõttes koostoimes PankrS § 163 lõikega 4 kui ka TMS § 2 lg 1 p 1 mõttes.
20.Võlausaldaja nõue ei ole aegunud. Võlausaldaja nõude suhtes tuleb kohaldada TsÜS § 157 lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt pankrotimenetluses tunnustatud nõude aegumistähtaeg on 10 aastat pankrotimenetluse lõppemisest. TsÜS § 157 lg-t 3 kohaldatakse kõigi pankrotimenetluses tunnustatud nõuete suhtes. Antud säte ei erista kohtuotsusega pankrotimenetluses tunnustatud nõuet (või kaitsmiseta tunnustaks loetud nõuet) ja nõuete kaitsmise koosolekul kaitstud ning sellega tunnustatud nõuet. Kuigi TsÜS § 157 käsitleb esmajoones kohtuotsusega tunnustatud nõuete aegumist, siis lõige 3 on pankrotimenetluses tunnustatud nõuete osas aegumist täpsustavaks erinormiks ja seda kohaldatakse vastavalt pankrotiseadusele kõigi pankrotimenetluses tunnustatud nõuete suhtes. Kui TsÜS § 157 lg 3 kohaldamisala oleks piiratud üksnes kohtuotsusega tunnustatud nõuetega (või kaitsmiseta tunnustatuks loetavate nõuetega) pankrotimenetluses, siis oleks tegemist sisutühja õigusnormiga, sest sellega seadus sellisel juhul vaid dubleeriks sama paragrahvi 1. lõike sisu. Asjaolule, et pankrotimenetluses tunnustatud nõuete suhtes kehtib aegumise osas erinorm (TsÜS § 157 lg 3), viitab ka see, et seaduse algses redaktsioonis oli seadusandja kehtestanud kohtuotsusega tunnustatud nõuete suhtes aegumistähtajaks 30 aastat ja pankrotimenetluses tunnustatud nõuete suhtes erinormina 10 aastat. Seega hakkas võlausaldaja pankrotimenetluses tunnustatud nõude uus aegumistähtaeg 10 aastat kulgema alates pankrotimenetlust lõpetanud 8. jaanuari 2015. a kohtumääruse jõustumisest 27. jaanuarist 2015. a ja 25. juulil 2016. a kohtule pankrotiavalduse esitamise ajaks ei olnud aegumistähtaeg seega veel möödunud.
21.Juhul, kui TsÜS § 157 lg 3 ei kuulu kohaldamisele, siis ei ole võlausaldaja nõue aegunud ka sel põhjusel, et võlgnik tunnustas seda ise tsiviilasja nr 2-12-50081 raames toimunud pankrotimenetluses. Sellisel juhul katkes ja algas võlausaldaja nõude aegumine vastavalt TsÜS §-is 158 sätestatule uuesti alates võlausaldaja nõude tunnustamisest võlgniku 29. oktoobril 2013. a võlausaldajate üldkoosoleku otsusega tsiviilasja nr 2-1250081 menetluse raames. Kuigi vastavalt TsÜS § 157 lg-le 3 peaks võlausaldajate õiguste kaitsena kehtima 10-aastane nõuete aegumistähtaeg, siis ei olnud 25. juulil 2016. a pankrotiavalduse esitamise ajaks möödunud ka 30. oktoobril 2013. a alanud nõuete üldine 3-aastane aegumistähtaeg. Võlgniku poolt vastuväite esitamata jätmist tuleb käsitleda TsÜS § 158 lg 2 mõttes „muu teona“ ja võlgnikupoolse tahteavaldusena võlausaldaja nõude tunnustamiseks.
22.Maakohus on rikkunud õigusnorme, leides, et võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust ja et on tõendamata, et võlgnik on pankrotihoiatuse kätte saanud. Pankrotihoiatus tuleb lugeda üleantuks vastavalt kohtutäituri 14. jaanuari 2016. a.
tahteavalduse või menetlusdokumentide kättetoimetamise aktile ja selle lisadeks olevatele tahteavalduse või dokumendi kättetoimetamise aktile ning pankrotihoiatusele. Dokumendid, sh. pankrotihoiatus, anti TsMS § 322 lg 1 kohaselt kätte RR-le, kes kinnitas kohtutäituri abikullerile, et võlgniku (tolleaegseks) elukohaks on XXX, Tiskre küla ja et ta on võlgnikuga samas eluruumis elav isik. Võlausaldajale teadaolevalt on võlgniku elukohaks XXX, Tiskre küla. Kindlasti ei ole võlgniku elukohaks XXX, Tiskre küla, mida võlgnik pahauskselt enda aadressina näitab ja mis on kantud tema elukohana ka rahvastikuregistrisse.
23.Võlgnik on esitanud 6. septembri 2016. a menetlusdokumendi lisana Elektrilevi OÜ ja võlgniku vahel sõlmitud võrgulepingu, milles võlgnik on näidanud enda aadressina XXX, Tiskre küla, Harku vald, Harjumaa, kuigi nimetatud korterit ei kasuta võlgnik juba alates 2014. a märtsist, millise asjaolu tõendamiseks esitas võlausaldaja 29. augusti 2016. a menetlusdokumendile lisatud kinnistusraamatu väljavõtte koos korteri omaniku OÜ A juhatuse liikme kinnitusega. Ainuüksi võrguleping ja 24. juuli 2016. a maksekorraldus võrgulepingu alusel arve tasumise kohta ei tõenda seda, et võlgniku elukohaks (viibimiskohaks) oleks XXX, Tiskre küla. Maakohus ei ole välja selgitanud võlgniku elukohta (viibimiskohta). Ainuüksi rahvastikuregistri andmetele tuginemine ei ole piisav ning kohus on rikkunud selles osas menetlusõigusnorme. Vastus määruskaebusele
24.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Edasine menetluse käik
25.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 20. oktoobri 2016. a määrus on lõppjärelduses seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust eelnimetatud määruse tühistamiseks. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
27.PankrS § 10 lg 2 kohaselt jätab kohus, olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest, pankroti välja kuulutamata, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Selliseks aluseks käesolevas vaidluses on PankrS § 15 lg 3 p 4, mille kohaselt kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud. Võlgniku maksejõuetuse põhistamisel on võlausaldaja praeguses asjas tuginenud PankrS § 10 lg 2 p-le 1, mis näeb muuhulgas ette ka pankrotihoiatuse kättetoimetamise võlgnikule ja võlgniku poolt kohustuse mittetäitmist 10 päeva jooksul pärast seda.
28.Võlausaldaja vaidlustab maakohtu seisukoha, mille kohaselt ei ole võlausaldaja pankrotiavalduse põhistamiseks tõendanud, et ta oleks PankrS § 10 lg 2 p-i 1 kohaselt võlgnikku teavitanud pankrotiavalduse esitamise kavatsusest. Võlausaldaja tugineb pankrotihoiatuse kättetoimetamisel TsMS §-dele 307, 315 ja 322.
29.Ringkonnakohus leiab, et pankrotihoiatuse näol on tegemist kindlale isikule st võlgnikule suunatud tahteavaldusega TsÜS § 67 mõttes. Tahteavalduse tegemist ja selle kättesaamist kindlale isikule reguleerib TsÜS § 69 lg 1, mille kohaselt on kindlale isikule suunatud tahteavaldus vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis jõustub ehk muutub kehtivaks kättesaamisega. Millal tahteavaldus on kätte saadud, sõltub omakorda sellest,
kas tahteavalduse saaja on kohalviibija või eemalviibija. Kohalviibija on tahteavalduse kätte saanud, kui see on talle isiklikult teatavaks tehtud, eemalviibija aga siis, kui tahteavaldus on jõudnud tema elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Riigikohus on rõhutanud, et eemalviibijale tehtud tahteavalduse jõustumiseks ei pea tahteavalduse saaja igal juhul olema tahteavalduse tegelikult kätte saanud ega selle sisust teadlik, oluline on vaid see, et saajal tekkis mõistlik võimalus avaldusega tutvuda. Kui tahteavaldus on jõudnud saaja elu- või töökohta, tuleb eeldada, et tal tekkis mõistlik võimalus sellega tutvuda (Riigikohtu 19. detsembri 2005. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-05, p 10). Seega tuli maakohtul tahteavalduse kättesaamise analüüsimisel kindlaks teha, kas tahteavaldus jõudis võlgniku elu- või töökohta ja kas tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda.
30.Toimikust nähtuvalt on võlausaldaja toimetanud pankrotihoiatuse kohtutäitur Mati Kadaku kaudu RR kätte viimase elukohas, aadressil XXX, Tiskre küla, Harku vald. Võlgniku väidete kohaselt ei jaga ta elamispinda RR-ga ega ole pankrotihoiatust kätte saanud. Toimikus puudub mistahes kinnitus ka selle kohta, et RR oleks temale kätte toimetatud pankrotihoiatuse võlgnikule edastanud. Maakohus on tuvastanud, et rahvastikuregistris on võlgniku elukohaks märgitud XXX, Tiskre küla, Harku vald (tl 26). Vastuses pankrotiavaldusele väidab võlgnik, et tema elukoht on XXX, Tiskre küla, Harku vald (tl 35). Samad aadressid nähtuvad ka võlgniku esitatud võrgulepingust, kus võlgniku aadressiks on märgitud XXX, Tiskre küla, Harku vald ja tarbimiskoha aadressiks on märgitud XXX, Tiskre küla, Harku vald (tl 99). Kuigi võrgulepingus kajastatud aadressid ei tähenda tingimata seda, et võlgnik lepingus märgitud tarbimiskohas elab, ei ole asja esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et pankrotihoiatuse kättetoimetamise ajal, s.o 13. jaanuaril 2016. a, oli võlgniku elukohaks RR elukoht, aadressil XXX, Tiskre küla, Harku vald. Ka võlausaldaja esitatud XXX asuva kinnistu omaniku selgitus selle kohta, et võlgnik ei ole sellel aadressil alates 2014. a märtsist elanud, ei kinnita, et võlgnik elab aadressil XXX, Tiskre küla, Harku vald, kuhu kohtutäitur pankrotihoiatuse toimetas. Eeltoodu põhjal leiab kolleegium, et tuvastatud asjaolud ei anna alust väita, et pankrotiavaldus on jõudnud võlgniku elukohta ning tal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda.
31.Lisaks märgib kolleegium, et vaatamata sellele, et pankrotihoiatus on võlgnikule kätte toimetatud hiljemalt pankrotiavalduse menetlemisel kohtu poolt dokumentide edastamisega, tuleb PankrS § 10 lg 2 p 1 tõlgendada selliselt, et füüsilise isiku pankroti korral tuleb jätta ajutine haldur määramata, kui pankrotihoiatus ei ole kätte toimetatud vähemalt kümme päeva enne pankrotiavalduse esitamist. Asjaolu, et võlgnik saab menetlusdokumendid kätte hiljem kohtu kaudu, ei loo tagantjärele PankrS § 10 lg 2 p 1 järgset alust pankrotihalduri määramiseks.
32.Erinevalt kaebajast, on kolleegium seisukohal, et olukorras, kus ajutise halduri nimetamise formaalsed eeldused on pankrotihoiatuse tegemata jätmise tõttu täitmata, ei pidanud maakohus otsustama pankrotiavaldust puudutavate sisuliste küsimuste üle, sh selle üle, kas võlausaldaja nõue on aegunud või mitte. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks antud küsimuse osas määruskaebusele vastata.
33.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta võlausaldaja kanda. Kuna maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). Võlgnik esitas 5. jaanuaril 2017. a menetluskulude nimekirja, milles palus võlausaldajalt välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud 1080 eurot (käibemaksuga). Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt on tema esindaja kulutanud määruskaebusele vastuse koostamiseks 6 tundi. Esindaja tunnihind on 150 eurot (käibemaksuta).
34.TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirjas toodud toiming on kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Arvestades, et nii määruskaebuses kui ka vastuses määruskaebusele kordasid võlausaldaja ja võlgnik suures osas oma varasemaid seisukohti, peab ringkonnakohus võlgniku esindaja poolt apellatsiooniastmes tehtud toimingute põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Esindaja töötasu tunnihinna osas nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga ja peab põhjendatud tunnihinnaks 150 eurot (käibemaksuta). Eeltoodule tuginedes tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud (2x180) 360 eurot (käibemaksuga).
35.Vastavalt PankrS § 5 lg 2 võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on käesolevas seaduses ette nähtud. PankrS § 15 lg 5 ei võimalda esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti rahuldamata määruskaebus maakohtu ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 on määrus edasikaevatav menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar Iko Nõmm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.