Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba pidada C.W kinni ning paigutada ta kinnipidamiskeskusesse
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina Lõbus Puudutatud isik – C.W
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29.04.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
C.W määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta C.W määruskaebus menetlusse.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.04.2026 määrus muutmata.
3.Jätta riigi õigusabi taotlus rahuldamata.
4.Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga. Selgitus Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse kättetoimetamisest (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 24.04.2026 kinni Nigeeria Liitvabariigi kodaniku C.W (sünd. xxx), kes tuli PPA esindusse tegema avaldust oma passi kadumise kohta. PPA-le laekus Soomest info, et isik on viibinud Soomes alates 25.12.2024 ning ta esitas seal 02.01.2025 elamisloa taotluse abikaasa juurde elama asumiseks, mis oli menetluses, kuigi abielu on lõppenud, ja lisaks 22.05.2025 rahvusvahelise kaitse taotluse, mis jäi rahuldamata. Soome on teinud isikule 23.04.2026 ettekirjutuse lahkumiseks Schengeni alalt hiljemalt 25.05.2026. Isiku Nigeeria pass on lahkumisettekirjutuse täitmiseni võetud Soomes hoiule. C.W selgitas PPA-le, et lahkus 2022. a-l Nigeeriast Ukrainasse, et osaleda sõjategevuses
3-26-1289 droonioperaatorina, ning lahkus sealt 2024. a detsembris Rootsi, kus ta kaotas oma passi. Isik sai 06.04.2026 kutse Ukraina armeelt ning soovib ühineda armee tegevusega droonioperaatorina. Isik saabus Eestisse 23.04.2026 laevaga Soomest ning soovis sõita bussiga edasi Poola ja sealt Ukrainasse, kuid passi puudumise tõttu ei lubatud teda bussi peale. Vestluse käigus selgitati isikule, et tema suhtes toimub väljasaatmismenetlus ning ta saadetakse tema koduriiki. Pärast seda esitas isik PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse. Isiku sõnul ähvardatakse teda tema koduriigis isikute poolt, kes on juba tapnud tema vanemad.
2.Tallinna Halduskohus andis 25.04.2026 määrusega asjas nr 3-26-1243 loa pidada puudutatud isikut välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 36 1 lg 2 pde 4 ja 5 alusel kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse (KPK) kuni 2 kuuks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 03.06.2026 määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata.
3.Puudutatud isik loobus 28.04.2026 rahvusvahelise kaitse taotlusest. PPA otsustas alustada isiku osas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruse nr 604/20131 (Dublini III määrus) alusel tagasivõtumenetluse ja edastada Soome ametivõimudele tagasivõtupalve. PPA pidas isiku 28.04.2026 VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel kinni.
4.Politsei- ja Piirivalveamet esitas 28.04.2026 Tallinna Halduskohtule VRKS § 361 lg 2 p 7 ja § 362 lg 2 alusel taotluse anda luba pidada C.W kinni ja paigutada ta KPK-sse kuni 2 kuuks. Taotluse põhjenduste kohaselt esineb puudutatud isiku põgenemise oht (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p 6), kuna ta on andnud PPA-le teada või PPA järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik on esitanud Soomes elamisloa taotluse ja rahvusvahelise kaitse taotluse. Rahvusvahelise kaitse taotlus jäi rahuldamata ja Soome tegi isikule lahkumisettekirjutuse koduriiki minekuks tähtajaga 25.05.2026. Isik ei asunud ettekirjutust täitma, vaid lahkus Soomest, teavitamata Soome ametivõime. Selline käitumine annab alust arvata, et Soomest lahkumise eesmärgiks võis olla hoiduda kõrvale lahkumisettekirjutuse täitmisest. Soomest lahkumisele järgnevast käitumisest võib järeldada, et isikul puudub soov Eestisse jääda ja ta soovib Eestist edasi liikuda. Eestisse jõudes ei esitanud isik kohe rahvusvahelise kaitse taotlust, vaid alles Eestis viibimise teisel päeval ehk siis, kui PPA selgitas talle, et tema viibimine Eestis on ebaseaduslik ning talle koostatakse ettekirjutust Eestist lahkumiseks. Selline käitumine annab põhjendatud aluse oletada, et rahvusvahelise kaitse taotlus Eestis on esitatud väljasaatmise vältimiseks või selle edasilükkamiseks. Ka annab isiku käitumine alust arvata, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik kinnitas 24.04.2026 vestlusel, et ta ei soovi koduriiki naasta. Seda näitab ka asjaolu, et isik esitas alguses rahvusvahelise kaitse taotluse, aga kui PPA soovis menetlust alustada, loobus isik taotlusest. See annab aluse arvata, et isik on esitanud Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse enda koduriiki väljasaatmise vältimise eesmärgil. Samuti puuduvad isikul reisimiseks vajalikud dokumendid. Esineb ka põgenemisoht VSS § 68 p 9 järgi, kuna isik lahkus loata teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. Kuna isiku pass on Soome ametivõimude käes hoiul, on selge, et tal puudus luba lahkuda Soomest ilma ametivõimude loata. Võttes arvesse isiku senist käitumist, ei ole võimalik tema suhtes tõhusalt kohaldada VRKS §s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid, kuna esineb põgenemisoht. Isikuga seonduvaid asjaolusid arvestades (loata Soomest lahkumine, avalduse tegemine passi kadumise kohta, kuigi isik teab, et pass on Soome ametivõimude käes hoiul) ei ole PPA-l alust teda usaldada. Põgenemisohu korral ei suuda isiku paigutamine majutuskeskusesse ja leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põgenemist eeldatavasti ära hoida. Isik ei pruugi vabaduses viibides järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ning võib omavoliliselt ja ebaseaduslikult lahkuda soovitud liikmesriiki. Schengeni alal puudub riikidevaheline 2(5)
3-26-1289 piirikontroll ning dokumentideta liikumine ei ole raskendatud. Sellist käitumist kinnitab isiku ebaseaduslik dokumentideta lahkumine Soomest ja isiku soov reisida ilma dokumentideta Ukrainasse. KPK-sse paigutamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Isiku kinnipidamine aitab tagada, et ta ei lahkuks Eestist, et ta oleks kättesaadav Dublini III määruse alusel tagasivõtumenetluse toimetamiseks ning üleandmiseks Soomele. KPK-s on tagatud isikule eluks vajalikud meditsiiniteenused ja vajadusel ka psühholoogiline nõustamine. Kuigi kinnipidamine riivab intensiivselt põhiõigusi, ei saa PPA valitud abinõu pidada ülemääraseks, võttes arvesse isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis.
5.Puudutatud isik märkis kohtuistungil, et talle ei ole taotlus arusaadav. Ta ei taha Soome tagasi minna. Seal jäeti tema rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldamata. Ta ei soovi koju tagasi minna, sest tal on seal tõsine probleem. Ta rääkis oma probleemidest Soome ametnikele ja esitas neile kõik tõendid. Tema soomlasest abikaasa tuli kaheks päevaks Nigeeriasse, nägi seal kõiki ohte ja palus isikul Nigeeriast lahkuda. Ta saatis isikule kutse ja palus tal Soome tulla. Naisel oli tegelikult abikaasa Hispaanias, kuid ta aitas isikul Soome tulla. Isik küsis Soomes alguses elamisluba ja siis varjupaika. Isik selgitas ametnikele, mis juhtus. Tema abistaja kinnitas, et isik ei saa Nigeeriasse tagasi minna. Isiku õde külastas Nigeeriat ja ta tapeti. Isikul on telefonikõned ja sõnumid nendelt, kes teda ähvardasid. Nad hoiatasid teda, et ta ei tuleks tagasi Nigeeriasse. Kui isiku varjupaigamenetlus Soomes lõppes, siis ta lahkus sealt, sest ta ei saa koduriiki tagasi minna, kuna ta ei taha surra. Ta loobus rahvusvahelise kaitse taotlusest Eestis, sest ta ei taha olla KPK-s, see on nagu vangla. Teda ei ole kunagi kinni peetud, talle ei meeldi see. Advokaat selgitas isikule Soomes, et tema kaebus jäeti rahuldamata ning ta saab esitada uue kaebuse ülemkohtule. Isik ei saa Soome süsteemist aru. Kuna tal oli kutse Ukrainast, siis otsustas ta sinna minna. Ta unustas oma passi. Tal on kaks passi. Esimese kaotas ta Rootsis. Teine on Soome ametnike käes. PPA ei pidanud isikut kinni, vaid ta läks ise PPA-sse. Ta ei tahtnud Nigeeriasse minna. Ta tahtis minna Ukrainasse. Ta on Eestis, sest ta peeti siin kinni. Eesti ei olnud tema sihtriik.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 29.04.2026 määrusega taotluse ja andis loa paigutada puudutatud isik KPK-sse ja pidada teda kinni kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 29.06.2026. Asjaoludest nähtuvalt esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse esmalt Soomes, kuid Soome jättis tema taotluse rahuldamata ja tegi talle lahkumisettekirjutuse Soomest lahkumiseks. Isikul tuli naasta oma koduriiki. Tal puudus õigus lahkuda mujale Euroopa Liitu, sh tulla Eestisse. Kohus ei usu, et isikule seda Soomes ei selgitatud ja ta ei saanud sellest aru. Seda enam, et Soome ametivõimud võtsid tema reisidokumendi hoiule ja tal puudub õigus ilma reisidokumentideta riigipiire ületada. Isik saabus ebaseaduslikult Eestisse. Tal puudub seaduslik alus siin viibida. Eeldatavasti on Soome endiselt vastutav isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise ja väljasaatmise korraldamise eest Schengeni alalt (Dublini III määruse art 18 p 1 alapunkt d), seetõttu soovib PPA esitada Soomele tagasivõtupalve isiku tagasivõtmiseks. Tagasivõtmise menetlus võtab aega, sest Soome peab aktsepteerima PPA taotluse ja isik tuleb pärast tagasivõtu aktsepteerimist Soome tagasi saata. Seniks on põhjendatud isik kinni pidada ja KPK-sse paigutada. Kohus nõustub PPA prognoosiga, et esineb isiku põgenemise oht. Seetõttu on kinnipidamine põhjendatud. Põgenemisohtu näitab see, et ta lahkus ilma Soome ametivõimude loata ja ilma dokumentideta Soomest (VSS § 68 p 9). Seejuures ei täitnud ta lahkumiskohustust, st ta ei lahkunud oma kodakondsusjärgsesse riiki, vaid püüdis end Soome ametivõimude eest mujal Schengeni alal (või ka Ukrainas) varjata, et selle kaudu enda lahkumiskohustuse täitmist vältida ning enda väljasaatmist takistada. Isiku käitumist arvestades on põhjendatud eeldada, et vabaduses viibides ei jääks ta ära ootama enda tagasisaatmist Soome, vaid lahkuks omavoliliselt ka Eestist ning asuks end menetluse eest varjama, et seda takistada. Isik on kord 3(5)
3-26-1289 juba selliselt käitunud ja pole põhjust arvata, et ta käituks sel korral teisiti. Isiku kinnipidamise eesmärk on vältida tema põgenemist, et ta oleks tema suhtes toimuvas menetluses PPA-le kättesaadav. Põgenemisohu tõttu ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldatavasti tõhus. Isikut ei saa usaldada. Soome kohaldatud leebemad järelevalvemeetmed ei hoidnud ära isiku omavolilist lahkumist Soomest. Arvestades isiku soovimatust päritoluriiki naasta, ei hoiaks need ära ka tema omavolilist lahkumist Eestist. PPA-l puudub võimalus võtta hoiule isiku dokumenti, sest see on hoiul Soome ametivõimude käes. Samas ei ole dokumentide puudumine takistanud isikul seni Schengeni alal ringi liikuda. See ei takistaks ka Eestist lahkumist. Schengeni viisaruumis kehtiva piirikontrolli puudumise tõttu ei pruugiks isikul olla olulisi takistusi Eestist lahkumiseks ja mujale liikmesriiki minemiseks. Kohus ei pea isiku selgitusi koduriiki naasmisega kaasneva ohu kohta usutavaks. See, et Soome jättis tema rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata, näitab, et isikul puudub vajadus varjupaiga järele ja teda ei ähvarda päritoluriigis mingi riigist lähtuv oht. Ohtu ei tuvastanud ka Soome halduskohus, kes jättis isiku kaebuse rahuldamata. Kahtlusi isiku varjupaigavajaduse kohta äratab ka see, et isik esitas rahvusvahelise taotluse ka Eestis, kuid loobus sellest nelja päeva möödudes. Isik otsib vaid võimalusi enda väljasaatmise vältimiseks. Eeldatavasti ei kujune kinnipidamine pikaajaliseks ja isik on võimalik lähiajal Soome tagasi saata. Pole põhjust arvata, et Soome keelduks teda tagasi võtmast.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.C.W palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 29.04.2026 määrus tühistada ja vabastada ta KPK-st. Esiteks soovib puudutatud isik konsulteerida juristiga. Teiseks ei soovi ta tagasisaatmist Soome, kuna Soome on tema juhtumi menetlemise lõpetanud ja talle tehti ettekirjutus lahkumiseks Soomest. Nigeeriasse naasmine pole samas võimalik, kuna seal satuks ohtu puudutatud isiku elu. Puudutatud isik soovib enda ärakuulamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Puudutatud isik avaldab 05.05.2026 pöördumises soovi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule tema kinnipidamise otsuse peale. Tõlgendades tema avaldust HKMS § 2 lg 4 kohaselt kooskõlas isiku eesmärgiga, mõistab ringkonnakohus, et ta soovib taotleda halduskohtu 29.04.2026 määruse tühistamist ja enda vabastamist KPK-st põhjusel, et tema arvates ei tohiks teda Soomele üle anda ega Nigeeriasse tagasi saata. Seega vastab määruskaebus miinimumnõuetele ja ringkonnakohus võtab selle HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korraldada asjas kohtuistungit, kuna puudutatud isik on ära kuulatud halduskohtu istungil ja ringkonnakohtule on kättesaadav ütluste helisalvestis (HKMS § 265 lg 5 teine lause).
9.VRKS § 361 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku kinnipidamine lubatav, kui on põhjendatud kahtlus, et VRKS § 29 lg-s 1 loetletud järelevalvemeetmed ei ole VRKS § 36 1 lg-s 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks tõhusad. VRKS § 36 1 lg 2 p-s 7 nimetatud põgenemisohuna käsitatakse mh seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu (VRKS § 361 lg 21). VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). 4(5)
3-26-1289 Põgenemise ohu hindamisel võib arvesse võtta ka isiku minevikusündmusi ja varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014 otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19). VRKS § 36 1 lg 2 p-i 7 tuleb tõlgendada kooskõlas Dublini III määruse art 28 lg-ga 2 nii, et isikut saab nende normide alusel kinni pidada üksnes juhul, kui on olemas tema märkimisväärne põgenemise oht (Riigikohtu 08.06.2021 määrus nr 3-20-1943, p 22; 10.05.2022 määrus nr 3-22-56, p 17).
10.Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku puhul on kohane kinnipidamise alus VRKS § 361 lg 2 p 7. Asjaoludest nähtub, et algatatud on puudutatud isiku vastutavale EL-i liikmesriigile Soomele üleandmise menetlus Dublini III määruse alusel (VRKS § 32).
11.Õige on PPA ning halduskohtu seisukoht, et esineb puudutatud isiku põgenemise oht. Ükski määruskaebuse väide ei anna alust tühistada halduskohtu seaduslikku ja põhjendatud määrust. Halduskohus on üksikasjalikult ja veenvalt põhjendanud, et isiku varasem käitumine annab selget tunnistust sellest, et tema eesmärk on kõrvale hoida kohustusest naasta Soome, kust lahkumiseks puudus tal õigus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Põgenemisoht on tuvastatud ka ringkonnakohtu 03.06.2026 määruses asjas nr 3-26-1243. Mis puudutab isiku soovimatust naasta Nigeeriasse, siis selles küsimuses on puudutatud isikul võimalik esitada oma vastuväited Soomes toimuvates menetlustes. Ringkonnakohus leiab, et isiku põgenemisoht on tema Soomest loata lahkumist, Eestiga sidemete puudumist ning Euroopas rändamise kohta antud mitteusutavaid selgitusi arvestades märkimisväärne.
12.Kuna esineb isiku põgenemise oht, ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud, sest see võib osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-9316, p 12). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kinnipidamist pole siinses asjas alust hinnata ebaproportsionaalseks selle senise kestuse tõttu. Isiku Soomele üleandmist ei saanud pidada perspektiivituks.
13.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.04.2026 määrus muutmata.
14.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuses toodud soovi konsulteerida juristiga on võimalik käsitada riigi õigusabi taotlusena. VRKS § 25 2 lg 2 kohaselt jätab kohus riigi õigusabi taotluse rahuldamata, kui taotleja on Eestist lahkunud. Ringkonnakohus on 03.06.2026 määruses asjas nr 3-26-1243 (p-d 7 ja 14) tuvastanud, et isik on 01.06.2026 antud Dublini menetluse raames üle Soomele. Seega ei viibi isik enam Eestis ning riigi õigusabi taotlust pole võimalik rahuldada. Lisaks esineb riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-s 5 sätestatud alus keelduda talle riigi õigusabi andmisest.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.