3-24-2805/66 - Andmekogud ja avalik teave - Andmekogud - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

3-24-2805 Elektroonilise side seaduse (ESS) § 1111 lg 1 kohaselt on sideettevõtja kohustatud säilitama andmed, et oleks võimalik teha järgmisi toiminguid: 1) sideallika seiramine ja tuvastamine; 2) side sihtpunkti tuvastamine; 3) side kuupäeva, kellaaja ja kestuse kindlaksmääramine; 4) sideteenuse liigi kindlaksmääramine; 5) sideteenuse kasutaja terminalseadme või oletatava terminalseadme kindlaksmääramine; 6) terminalseadme asukoha kindlaksmääramine. ESS § 1111 lg 2 sätestab telefoni- ja mobiiltelefoniteenuse ning telefonivõrgu ja mobiiltelefonivõrgu teenuse osutaja säilitatavate andmete liigid. ESS 1111 lg 3 sätestab interneti-ühenduse, elektronposti ja Interneti-telefoni teenuse osutaja säilitatavate andmete liigid. ESS § 111 1 lg 4 kohaselt säilitatakse andmeid üks aasta, alates side toimumise ajast, kui need sideteenuse osutamise käigus on loodud või neid on töödeldud. Erand on ette nähtud jälitus- või julgeolekuasutusele. ESS § 1111 jõustus 01.01.2008, v.a selle lg 3, mis jõustus 15.03.2009. Kaebaja sai kriminaalasja nr xxx raames teada, et Telia Eesti AS on säilitanud tema isikuandmeid ESS § 1111 lg 1 alusel. Kriminaalasja raames on Telia Eesti AS väljastanud prokuratuurile kaebaja abonentnumbri kohta ajavahemikul 19.11.2021–20.10.2022 kogutud andmed. Riigikohus leidis 18.06.2021 otsuses nr xxx, et ESS § 111 1 alusel andmete säilitamine on vastuolus Euroopa Liidu (EL) õigusega, kuid Eesti Vabariik, keda esindab siinses kohtuasjas vastustajana Justiits- ja Digiministeerium (JDM), ei ole seadust muutnud. Riigi tegevusetuse tõttu oli sideettevõtjatel kohustus jätkata andmete kogumist ja säilitamist ESS § 1111 alusel. Seetõttu jätkas Telia Eesti AS kaebaja isikuandmete õigusvastast kogumist ja säilitamist. Riigi tegevusetuse tõttu – EL õigusele vastava ning kaebaja isikuandmete valimatut õigusvastast säilitamist keelava õigusakti andmata jätmisega – on kaebajale tekkinud mittevaraline kahju, mis tuleb hüvitada riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 lg 1 alusel. Kuna ESS § 1111 on vastuolus EL-i õigusega ja seda ei ole võimalik kohaldada, on Eesti Vabariik kohustanud Eesti sideteenuste osutajaid töötlema mh kaebaja isikuandmeid ilma seadusliku aluseta. Kuna ESS § 1111 lg-te 2 ja 3 õigusvastasus on tuvastatud juba 2021. a juunis (Riigikohtu 18.06.2021 otsus nr xxx ja Euroopa Kohtu (EK) otsus C-746/18), on rikkumine kestev, ilmselge ja jäme ning seega oluline RVastS § 14 lg 1 tähenduses. ESS § 1111 lg-te 2–4 kehtimiseta ei oleks sideettevõtjatel kohustust töödelda kaebaja andmeid. Seega on kahju ja rikkumise vahel põhjuslik seos. Mistahes vabandatavust ja keerukust ESS § 111 1 lg-te 2–4 muutmiseks ei nähtu. Kaebaja kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma. Tema õigus privaatsusele kätkeb õigust andmete kaitstusele, eeskätt isikuandmete kaitse üldmääruse1 (IKÜM) alusel. Kohustades sideteenuste pakkujaid õigusvastaselt koguma ja säilitama klientide andmeid, rikub Eesti Vabariik andmesubjektide õigust privaatsusele ja eraelu puutumatusele.

4.JDM esitas 30.01.2025 vastuse haldusasjas nr 3-24-2805. Vastustaja taotles kaebuse läbi vaatamata jätmist ning menetluse lõpetamist kaebetähtaja ületamise tõttu. Kaebuse menetlemise korral palus JDM jätta see rahuldamata. Kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning haldusasja menetlus tuleks lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel kaebetähtaja ületamise tõttu. Kaebuses ei ole esile toodud muud väidetavalt kahju põhjustanud sündmust kui see, et riik (Riigikogu) võttis ESS § 111 1 vastu ja see on kehtinud samal kujul alates 01.01.2008, st ca 17 aastat. Seega seab kaebaja kahju tekkimise sõltuvusse seaduse vastuvõtmisest 17 aastat tagasi, mis tähendab, et kaebus on esitatud 10-aastast kaebetähtaega rikkudes. Kaebaja seisukoht, et talle on kahju tekkinud õigusakti andmata jätmisega, on ekslik. Kaebaja viitab ESS §-le 1111, väites selle olevat õigusvastase. Järelikult on õiguskorras olemas säte, mida kaebaja peab õigusvastaseks ja kahju tekitavaks. Seetõttu oleks kohane – kui üldse – nõuda õigustloova akti andmisega tekitatud kahju hüvitamist, sest väidetav kahju tuleneb kehtivast õigusnormist. Kaebaja tugineb õigustloova akti andmata jätmisele selleks, et minna mööda kaebuse ilmsest mittetähtaegsusest. Kaebaja on leidnud, et kui rääkida õigustloova akti andmata jätmisest, saab selle siduda mõne ajaliselt hilisema sündmusega, nt Riigikohtu või EK otsusega. Kui kaebaja räägiks õigusvastasest ja kahju tekitavast eksisteerivast õigustloovast aktist, nagu oleks õige, siis peaks ta möönma, et ESS § 111 1 on Eesti õiguskorras juba alates 01.01.2008 ning selle (väidetav) kahjulik mõju avaldub järelikult juba 2008. aastast. Eelnevast tulenevalt ei ole kaebetähtaega võimalik lugema hakata Riigikohtu 18.06.2021 otsusest nr xxx. Riigikohtu seisukoht ühes konkreetses kriminaalasjas ei mõjuta kaebetähtaja kulgemist RVastS § 17 lg 3 ja HKMS § 46 lg 4 tähenduses ega muuda olematuks fakti, et ESS-i säte on samal kujul kehtinud alates 01.01.2008. Seadusega tekitatud kahju puhul tuleb 10-aastast tähtaega arvutada õigusnormi Riigi Teatajas avaldamisest või äärmisel juhul selle jõustumisest. Mõlemal juhul on kaebus esitatud tähtaega rikkudes. Kaebus ei ole tähtaegne ka siis, kui nõustuda, et kaebus on suunatud õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamisele. Kui ESS § 111 1 peaks olema kaebajale kahju tekitav 3(7)

8.Tallinna Halduskohus liitis 03.03.2026 määrusega haldusasjad nr 3-24-2805 ja nr 3-242808 ühte menetlusse, jättes liidetud haldusasjade numbriks 3-24-2805 (resolutsiooni p 1); jättis vastustaja taotluse kaebuste läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2); luges kaebused tähtaegseks ning jättis rahuldamata vastustaja taotluse lõpetada menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu (resolutsiooni p 3). Kaebused on esitatud tähtaegselt. Kaebajad on esitanud kaebused Eesti Vabariigi vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses õigusloova akti andmata jätmisega. Riigikohus selgitas 18.06.2021 otsuses kriminaalasjas nr xxx, et ESS § 1111 lg-tes 1–4 kirjeldatud andmete kogumine on vastuolus EL-i õigusega. Kriminaalasjas nr xxx esitatud eelotsuse taotluse alusel tegi EK otsuse 02.03.2021. Kaebajad leiavad, et Eesti Vabariik on sellest ajast alates olnud õigusvastaselt tegevusetu. Kaebuste esitamise ajal oli Riigikohtu otsuse tegemisest möödunud ca 3,5 aastat. Selle aja jooksul ei ole valminud väljatöötamiskavatsust või eelnõud ESS § 1111 muutmiseks. Kaebajad heidavad ette, et seadusandja on jätnud kehtestamata normid, millega oleks ESS §-i 1111 muudetud selliselt, et see oleks kooskõlas EL-i õigusega. Vastustaja väide, et kaebajad on tegelikult esitanud nõude otse ESS § 111 1 lg 1–4 alusel, ei ole asjakohane. Vastustaja ei saa määratleda kaebuse alust kaebaja eest. Riigikohus selgitas 26.09.2024 määruses nr 3-22-717, et kui tegemist on enam kui 10 aastat kehtinud seadusega, ei pruugi olla tõhus nõuda kahju hüvitamist seaduse kehtestamise alusel, sest seadusandjalt ei saa eeldada seaduse kõigi tagajärgede ettenägemist lõpmatult pika aja jooksul tulevikus (vt ka RVastS § 13 lg 1 p 1). Niisugustel juhtudel kerkib pigem üles küsimus, kas seadusandja jaoks pidi vahepealsel ajal ilmnema vajadus seadust muuta ning kas kahju võib sellest tingitult olla tekitatud seadusandja õigusvastase tegevusetusega. Siinsel juhul ongi kaebajad lähtunud sellest, et seadusandjale pidi olema ilmnenud vajadus seadust muuta. RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud maksimaalne tähtaeg võimaldab nõuda kahju hüvitamist tegevusetuse eest, mis toimus 10 aasta vältel enne taotluse või kaebuse esitamist (vt ka Riigikohtu 26.09.2024 määrus nr 3-22-717, p 13.1). Kaebuses nimetatud ajavahemik (19.11.2021–20.10.2022) jääb selle tähtaja raamidesse. Lisaks tuleb kaebus seadusandja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul alates hetkest, mil isik sai teada või pidi teada saama sellisest kahjust ja selle tekitajast. Kaebajad esitasid 4(7)

9.JDM esitas 18.03.2026 määruskaebuse halduskohtu 03.03.2026 määruse resolutsiooni p 3 peale ning palub lõpetada asja menetlus kaebetähtaja ületamise tõttu. Vastustaja jääb 30.01.2025 taotluses esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus sidus kaebuse tähtaegsuse kaebajate sideandmete töötlemisest teadasaamisega. Samas heidavad kaebajad ette seadusandja tegevusetust, mitte nende andmete töötlemist konkreetses kriminaalasjas. Sideandmete kogumist ja töötlemist konkreetses kriminaalmenetluses on kaebajad vaidlustanud nende suhtes toimunud kriminaalasja raames ja saavutanud seal ka neile soodsa lahendi. Halduskohus ei arvestanud RVastS § 17 lg-ga 3, mis ei seosta kohtusse pöördumist rikkumisest teadasaamisega, vaid kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamisega kolme aasta vältel, sõltumata teadasaamisest aga maksimaalselt 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kuna kaebajad seostavad kahju ESS § 111 1 õigusvastasusega, arvates nende sätete vastuvõtmisest, on RVastS § 17 lg 3 kontekstis sündmuseks seaduse kehtestamine 17 aastat tagasi. Seega oli maksimaalne kaebetähtaeg – 10 aastat – kaebuste esitamise ajaks möödunud. RVastS § 17 lg-s 3 viidatud kolmeaastane tähtaeg ei saa kulgeda maksimaalsest tähtajast sõltumatult, vaid selle sees. Tähtaja ennistamist ei ole kaebajad taotlenud. Kaebetähtaeg ei saanud hakata kulgema alates Riigikohtu 18.06.2021 otsusest nr xxx. Riigikohtu seisukoht ühes kriminaalasjas ei mõjuta kaebetähtaja kulgemist ning ei muuda fakti, et ESS § 1111 on kehtinud samal kujul alates 01.01.2008. Kaebused ei ole tähtaegsed ka siis, kui nõustuda, et kaebused on suunatud õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamisele (mida see ei ole). Kaebajad ei ole seaduse kehtimist enne 2021. aastat probleemiks pidanud. Nad hakkasid õiguslikku probleemi nägema alles siis, kui said teadlikuks nende suhtes tehtud menetlustoimingutest kriminaalmenetluses. Samuti ei väida kaebajad, et mingi konkreetne õigustloov akt oleks jäänud andmata, vaid märgivad viitega Riigikohtu 18.06.2021 otsusele, et seaduse üks säte on vastuolus EL-i õigusega. Kaebajad näevad sisulist ja õiguslikku probleemi prokuratuuri ja eeluurimiskohtuniku tegevuse koostoimes (st seaduse kohaldamises), mitte seaduses endas.