1.X (kaebaja) esitas 23.02.2026 (täiendatud 10.04.2026) Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peale seoses kaamerasalvestiste ja fotode säilitamisega kriminaalmenetluses.
2.AKI 14.05.2026 otsusega nr 2.1-1/26/355-761-5 lõpetati menetlus isikuandmete kaitse asjas.
3.X esitas 19.06.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse AKI 14.05.2026 otsuse nr 2.11/26/355-761-5 tühistamiseks, vastustaja kohustamiseks algatama ja sisuliselt läbi viima
3-26-1846 järelevalvemenetluse kaebaja 10.04.2026 täienduse alusel, ning vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse (täiendatud 29.08.2026) kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning riigi õigusabi korras esindaja määramiseks. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse taotluses kohustada AKI-t säilitama käesolevas asjas kõik tema valduses olevad toimikud (e-kirjad, telefonimärkmed, sisekommunikatsioon) kuni käesoleva kohtumenetluse lõpuni.
4.Tallinna Halduskohus vabastas 14.09.2026 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu tasumise kohustusest ning jättis muus osas menetlusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1), jättis riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2), jättis kaebuse käiguta ning andis kaebajale puuduse kõrvaldamiseks (s.o riigilõivu 20 eurot tasumiseks) aega 5 päeva määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest arvates (resolutsiooni p 3), selgitas, et puuduste kõrvaldamata jätmisel tagastatakse kaebus läbivaatamatult (resolutsiooni p 4), ning jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 5). Kaebaja on palunud vabastada end riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel maksejõuetuse tõttu (HKMS § 110 lg 1 p 1). HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Esitatud taotluse kohaselt on kaebaja käesoleval ajal töötu ning tema taotluse esitamisele eelneva nelja kuu alusel arvestatud ühe kuu keskmiseks sissetulekuks, millest on maha arvestatud maksud ja sundkindlustuse maksed, on 1487,42 eurot. Taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete vältimatuteks püsikulutusteks ühe kuu kohta on märgitud eluasemekulud (847,25 eurot), transpordikulud (4,84 eurot), kulutused toidule (211,66 eurot) ning muud kulud (kindlustusmaksed, sideteenused ja pangateenustasud summas 245,79 eurot). Asjakohased ei ole teatise p-s 5 välja toodud varaliselt hinnatavad kohustused, sest need ei seondu majandusliku seisundi hindamise arvestusperioodiga (kohustused, mis on võetud hiljem või mille tasumistähtaeg on alles saabumas). Juhul kui kaebajal on konkreetseid igakuiseid kulutusi, eeldab kohus, et need on selgelt välja toodud teatise p-s 6. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 toodud arvutuskäigu kohaselt on kaebaja laekumiste ja mahaarvamiste pinnalt arvestatud kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek seega 88,94 eurot ((1487,42˗847,25˗4,84˗211,66˗245,79)÷4×2). Eelnevast nähtub, et taotleja nelja kuu kahekordne keskmine sissetulek on piisav riigilõivu 20 eurot tasumiseks. Kaebaja esitatud teave on kohati ebaselge, ent isegi kui eeldada, et tema igakuisest sissetulekust kuulub täiendavalt mahaarvamisele ka 52,64 eurot, mis on seotud järelmaksude tasumisega (vt teatise lk 10), oleks taotleja nelja kuu kahekordne keskmine sissetulek samuti riigilõivu tasumiseks piisav (s.o 62,62 eurot (1487,42˗847,25˗4,84˗211,66˗245,79˗52,64)÷4×2). Seega on majanduslik eeldus menetlusabi andmiseks käesoleval juhul täitmata ning menetlusabi andmine ei ole põhjendatud. Kaebaja soovib saada riigi õigusabi esindamiseks halduskohtumenetluses. Kohus ei hinda kaebaja võimalust tasuda adekvaatse õigusabi eest, kuivõrd riigi õigusabi andmise välistab käesoleval juhul RÕS § 7 lg 1 p 1, mille kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohtumenetluses kehtivad uurimis- ja selgitamiskohustus. Kaebaja peab oskama selgitada, mida ja miks ta vaidlustab ning kuidas on tema õigusi rikutud. Kaebaja on esitanud kohtule iseseisvalt mahuka kaebuse ning kirjeldanud selles vaidlusalust probleemi piisavalt arusaadavalt. Sellest saab järeldada, et kaebaja on võimeline ise kaitsma oma õigusi, sh osalema halduskohtumenetluses. Lisaks nähtub kohtute infosüsteemist, et kaebaja on varem mitmel korral osalenud kohtumenetluses iseseisvalt. 2(4)
3-26-1846 Kohus selgitab vajadusel kaebajale, milliseid nõudeid ta võiks oma õiguste efektiivsemaks kaitseks esitada ja mida vaidlustada, samuti saab kohus aidata kaebajat tõendite kogumisel. Seega ei jää kaebaja huvid riigi õigusabi määramata jätmisel kaitseta.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.X palub 30.09.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 14.09.2026 määruse resolutsiooni p 1 osas, millega kohus jättis rahuldamata kaebaja menetlusabi taotluse, ning resolutsiooni p 2. Kaebaja esitab ajakohastatud andmed, mis näitavad, et kaebaja tegelik maksevõime on nõrgem, kui kohus järeldas. Ajakohastatud arvestusperiood on 01.05.2026˗31.08.2026 ning selle perioodi andmete alusel ei ole alust menetlusabi andmise majanduslik eeldus täidetud. Riigilõivust vabastamata jätmisel palub kaebaja määrata riigilõiv tasumisele osamaksetena. Halduskohtu määrusest ei nähtu sisulist kaalumist RÕS § 7 lg 3 alusel. Asi on keerukas. Lisaks esindab vastustajat jurist, kaebaja on aga töötu, vähekindlustatud ja õigusalase hariduseta. Seega ei ole pooled võrdsed. Kohtu uurimis- ja selgitamiskohustus ei asenda advokaati. Kaebajale ei ole seni üheski menetluses riigi õigusabi korras esindajat määratud ja ta on kõik menetlusdokumendid esitanud esindajata. Kaebaja ei nõustu sellise poolte ebavõrdsusega. Vaidlustatud määruse resolutsiooni p-de 3 ja 4 kohaselt tuleb pärast resolutsiooni p 1 jõustumist tasuda riigilõiv 5 päeva jooksul ning tasumata jätmisel tagastatakse kaebus läbivaatamatult. Määruskaebuse eesmärk muutub mõttetuks, kui vaidlustatud määrust vahepeal täidetakse. Seetõttu palub kaebaja HKMS § 208 lg 2 alusel peatada vaidlustatud määruse resolutsiooni p-de 3 ja 4 täitmine kuni määruskaebuse lahendamiseni.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse (HKMS § 207 lg 1). Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1, RÕS § 15 lg 8), määruskaebus on tähtaegne ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele (HKMS § 204 lg 1). Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg-d 1 ja 5, riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Määruskaebuse vaatab läbi üks ringkonnakohtu kohtunik (HKMS § 210 lg 1).
7.Kuna halduskohtu 14.09.2026 määruse resolutsiooni p-d 3 ja 4 ei ole vaidlustatavad, jääb kaebaja taotlus nende resolutsiooni punktide HKMS § 208 lg 2 alusel täitmise peatamiseks läbi vaatamata. Ringkonnakohus selgitab siiski, et kaebajal tuleb halduskohtu 14.09.2026 määruse resolutsiooni p 3 kohaselt tasuda kaebuse esitamisel nõutav riigilõiv 5 päeva jooksul halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest arvates. Halduskohtu 14.09.2026 määruse resolutsiooni p 1 jõustub siinse ringkonnakohtu määruse kaebajale kättetoimetamisel (HKMS § 179 lg 3 teine lause). Seega tuleb kaebuse esitamisel nõutav riigilõiv tasuda alles 5 päeva jooksul käesoleva ringkonnakohtu määruse kaebajale kättetoimetamisest arvates ning vajadus määruskaebuse tagamiseks puudub.
8.Halduskohtu 14.09.2026 määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).
9.Ringkonnakohus selgitab esmalt, et halduskohus sai HKMS § 112 lg 2 p-st 1 tulenevalt kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks esitatud menetlusabi taotluse 3(4)
3-26-1846 lahendamisel lähtuda menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu andmetest. Seetõttu ei ole asjassepuutuvad kaebaja määruskaebusega esitatud ajakohastatud arvestusperioodi andmed (määruskaebuse lisad 1˗24, digitaalse toimiku leheküljed 269˗332 ja 339˗353). Kuna esitatud tõenditest ei sõltuks praeguse määruskaebuse lahendamine, tagastab ringkonnakohus need HKMS § 62 lg 2 alusel kaebajale.
10.Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja majanduslik seisund taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise sissetuleku alusel (HKMS § 112 lg 1 p 1) võimaldab tal riigilõivu 20 eurot tasumist. Seega tuli menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks jätta rahuldamata. Kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv 20 eurot ei ole ülemäära suur. Iga kohtusse pöörduv isik peab tegema vajalikke jõupingutusi, et täita seaduses ettenähtud riigilõivu tasumise kohustus (mis saab seisneda ka nt kokkuleppe saavutamises lähedastega). Riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmine ei piira praegusel juhul ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise õigust. Kui kaebaja tahe on tasuda riigilõivu osade kaupa, siis on tal võimalik vastav taotlus esitada halduskohtule.
11.Ehkki kaebaja puhul on ilmne, et täidetud on riigi õigusabi andmise majanduslikud eeldused (RÕS § 6 lg 1; HKMS § 111 lg 1), nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et riigi õigusabi andmine ei olnud põhjendatud, kuivõrd taotleja on RÕS § 7 lg 1 p 1 tähenduses ise võimeline kaitsma oma õigusi. Hinnang sellele, kas isik suudab ise oma õigusi kaitsta, oleneb eelkõige vaidlusaluse haldusasja keerukusest ja isiku senisest käitumisest protsessis (nt Riigikohtu 02.11.2005 määrus nr 3-3-1-58-05, p 7). Kaebaja on suutnud halduskohtule iseseisvalt esitada kaebuse, milles on kirjeldanud vaidluse lahendamiseks vajalikke asjaolusid, samuti ringkonnakohtule määruskaebuse. Samuti on kaebajal kohtute infosüsteemist nähtuvalt olemas märkimisväärne kogemus eelnevates kohtumenetlustes osalemisega, erinevate taotluste esitamisega ja edasikaebeõiguse kasutamisega. Kaebajal ei tule kaebust õiguslikult põhjendada, mistõttu ei eelda menetluses osalemine õigusteadmiste olemasolu. Asjakohaste normide ja kohtupraktika kohaldamine on kohtu ülesanne (HKMS § 157 lg 1). RÕS § 7 lg-st 3 ei saa järeldada, et menetlusosalisele tuleb tagada riigi kulul advokaadist esindaja igal juhul, kui vastaspoolt esindab juriidilise kõrgharidusega isik. Menetluslikku ebavõrdust võrreldes vastustajaga aitab korvata halduskohtumenetluses kehtiv uurimispõhimõte ja selgitamiskohustus (HKMS § 2 lg-d 4‒6). Uurimispõhimõttest tulenevalt on kohtul kohustus selgitada välja kõik asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud ning teha kõik endast olenev, et kõrvaldada asjas mõistlikult ettenähtavad kahtlused. Kohus peab tagama kõigis asja lahendamiseks olulistes küsimustes menetlusosalistele tõhusa ja võrdse võimaluse esitada ja põhjendada oma seisukohti ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste seisukohtadele või toetada neid. Kohus tagab igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata menetlusosalise õigusliku kogenematuse tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul on eelnevat arvesse võttes kaebaja kohtu selgitusi järgides võimeline end ise halduskohtumenetluses esindama ja tema õigused ei jää ilma professionaalse esindajata kaitseta.
12.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.09.2026 määruse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.
13.Kaebaja õiguste kaitseks tuleb avaldatavas kohtulahendis asendada tema nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.