Xe kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 2. oktoobri 2025. a otsuse nr 15.3-3.1/1921-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Vambola Olli Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xe kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses Xe, Ye, We, Ce ja Qe nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20. aprillil 2026. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellele Kodakondsus- ja Migratsiooniamet andis 10. septembri 2002. a otsusega pikaajalise elaniku elamisloa nr 2001080920/EL.
2.Kaebaja esitas 8. augustil 2025 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse uue elamisloakaardi väljastamiseks, kuna tema elamisloakaart nr PD0112303 (kehtiv kuni 31. august 2025) oli kadunud.
3.PPA poolt läbi viidud järelkontrolli käigus selgus, et kaebaja viibis viimati Eestis 19. septembril 2022 ning saabus uuesti Eestisse 7. augustil 2025 ehk kaebaja ei elanud pikaajalise elaniku elamisloa alusel püsivalt Eestis ja on viibinud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem kui 12 järjestikust kuud. Seetõttu algatas PPA 13. augusti 2025. a kirjaga nr 15.33.1/1921-1 välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 2 p 2 alusel kaebajale antud pikaajalise elaniku elamisloa nr 2001080920/EL kehtetuks tunnistamise menetluse (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 47-50). Menetluse käigus esitas kaebaja omapoolsed selgitused
27.augustil ja 7. septembril 2025 (dtl 51-53, 74).
4.PPA tunnistas 2. oktoobri 2025. a otsusega nr 15.3-3.1/1921-2 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks, kuna kaebaja viibimine väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem kui 12 järjestikust kuud ei olnud VMS § 241 lg 4 alusel põhjendatud (dtl 9-13). Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised: 1) Andes hinnangu, kas isiku eemalolekut saab lugeda põhjendatuks, sisustab haldusorgan normi faktilist koosseisu. Kui erand kohaldub (s.o isiku eemalolek loetakse põhjendatuks), tuleb jätta elamisluba kehtetuks tunnistamata. Kuna haldusorgan ei saa valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel, ei teosta ta kaalutlusõigust. 2) Kaebaja põhjendas oma eemalviibimist väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike asjaoluga, et ta pidi 19. septembril 2022 Eestist lahkuma, kuna tema ema haigestus raskelt (insult). PPA on seisukohal, et kaebajal oli ema hooldamiseks võimalik kasutada hooldusteenust ning kaebaja pidev ema juures viibimine ei olnud vajalik. Kaebaja oleks võinud leidnud võimaluse, et tulla peale Eestist lahkumist 19. septembril 2022 tagasi Eestisse või mõnda muusse Euroopa Liidu liikmesriiki kasvõi mõneks päevaks. 3) Kaebaja on toonud eemaloleku põhjusena välja ka asjaolu, et ta kaotas 2022. a septembris oma elamisloakaardi nr PD0112303 ning Venemaa Föderatsiooni piirivalve ei võimaldanud tal piiriületust. Kaebaja alustas suhtlust elamisloakaardi kaotamise osas Eesti ametiasutustega alles 24. jaanuaril 2023 e-kirja saatmisega Eesti Saatkonnale Moskvas. Kui kaebaja oleks dokumendi kaotamisest alates täitnud hoolsuskohustust ning alustanud koheselt suhtlust PPAga, oleks leitud ka lahendus uue elamisloakaardi väljastamiseks. Seepärast ei ole elamisloakaardi kaotamine piisav põhjendus viibida väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem kui 12 kuud.
5.Kaebaja esitas 9. oktoobril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 2. oktoobri 2025. a otsuse nr 15.3-3.1/1921-2 tühistamiseks (dtl 3-6).
6.PPA esitas 18. novembril 2025 vastuse kaebusele (dtl 42-46).
7.Kaebaja esitas 15. detsembril 2025 täiendavad selgitused (dtl 109-111).
2
3-25-3296
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja vaidlustab PPA 2. oktoobri 2025. a otsust nr 15.3-3.1/1921-2 põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt: 1) PPA järelevalveametnik on alusetult jätnud arvestamata, et kaebaja pidi ema raske haiguse tõttu hooldama ööpäevaringselt oma ema, kes oli peale insulti lamav haige ning vajas ööpäevaringselt hoolitsust ja järelevalvet. Kaebaja töötas Venemaa Föderatsioonis Pihkvas majavalitsuse nr 1 juhi abina alates oktoobrist 2022 kuni sai tulla tagasi Eestisse. Töö oli kodukontoris ja vahel harva pidi kaebaja ära olema mõned päevad ning siis hooldas ema kaebaja tuttav (naaber) või tuli kasutada hooldaja teenust. Kaebaja täitis ema hooldamisel seadusest tulenevat moraalset kohustust. Lisaks on hooldusteenus sedavõrd kallis, et kaebaja sissetulekust ja ema pensionist ei oleks piisanud hooldusteenuse kasutamiseks. Kaebaja sissetulekust piisas ainult ravimite ja abivahendite ostmiseks. Kaebaja ema suri 23. oktoobril 2024. Seejärel korraldas kaebaja ema matused ja pärimisega seonduvat. Kaebajal ei ole võimalik esitada andmeid oma ema ravi ja tervisliku seisundi kohta. 2) Samuti kaotas kaebaja või temalt varastati elamisloakaart. Kaebaja teatas sellest Pihkva politseile 20. septembril 2022 lootes, et leiab kaardi. Pihkvas on Eesti konsulaat suletud ja kaebaja pöördus 24. jaanuaril 2023 Eesti Saatkonda Moskvas. Kaebaja esitas 29. jaanuaril 2025 taotluse Eesti Saatkonnale Moskvas, et talle väljastataks lühiajaline viisa Eestisse pääsemiseks, kuid seda ta ei saanud. Seejärel soovitas saatkond kaebajal võtta ühendust PPAga. Kaebaja saatis 4. mail 2025 PPA-le e-kirja ja palus võimaldada tal piiriületus, et tulla Võrru ning taastada ID kaart nr PD0112303. Mingit tulemust see ei andnud. 3) Kaebajal oli tõesti Venemaa Föderatsiooni pass, kuid tal puudus dokument, mis andnuks õiguse Venemaa kodanikuna tulla Eestisse. Kaebaja oli sunnitud jääma Venemaa Föderatsiooni sedavõrd pikaks ajaks kahe asjaolu koosmõjul, s.o haige ema hooldamine ja elamisloakaardi kaotamine. Kaebaja tegi kõik endast oleneva, et taastada õigus naasta Eesti Vabariiki. 4) Kaebaja proovis korduvalt tulla Eestisse, kuid esimesest piirivalve punktist teda edasi ei lubatud. Venemaa piirivalve soovitas pöörduda Eesti konsulaati. Kaebajal oli säilinud koopia oma elamisloakaardist ja 7. augustil 2025 õnnestus tal pääseda Eestisse. Kaebaja ei tulnud selle peale, et elamisloakaardi koopia alusel püüda Eestisse tagasi pääseda. Ta tegi seda koheselt, kui PPA-st anti selline soovitus. 5) Kaebajal ei ole peale ema surma Venemaal enam sugulasi ega vara. Seega puuduvad kaebajal igasugused sidemed Venemaaga. Kaebaja kodu ja pere on Eestis. Kaebaja eesmärk on saada Eesti kodanikuks. Kaebaja töötab töölepingu alusel pesumaja operaatorina. 6) VMS § 241 lg 4 annab võimaluse kaalutlusõiguse teostamiseks. Kaebaja kaotas pikaajalise elaniku staatuse, mis ei peaks tingimata kaasa tooma tema kui pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise.
9.PPA vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist. 1) Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta ema oleks hooldust vajanud või et kaebaja oleks emale igapäevahooldust pakkunud. Kaebaja on selgitanud küll, et ta emal oli insult, kuid insuldi saamine ei tähenda automaatselt hooldusvajadust.
3
3-25-3296 2) Et kaebaja sõnade kohaselt kaotas ta elamisloakaardi septembris 2022, kuid pöördus esimest korda selle murega Eesti saatkonna poole 24. jaanuaril 2023 ning hiljem alles 29. jaanuaril 2025, siis ei ole kaebaja jaoks tegemist olnud olulise küsimusega, millele ta oleks lahendust soovinud. Kaebaja väide, et ta teatas 20. septembril 2022 Pihkva politseile elamisloakaardi kadumisest, on paljasõnaline. 3) Kaebaja on elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses kinnitanud, et on kasutanud hooldaja teenust, kui viibis ise tööreisidel Peterburis. Kaebaja väited, et hooldusteenus on sedavõrd kallis, et kaebaja sissetulekust piisas vaid ravimite ja abivahendite ostmiseks, on tõendamata. Ka kaebaja ema kodakondsusjärgsel riigil on kohustus oma abivajajate kodanike eest hoolitseda ning pakkuda neile vajalikku tuge. 4) Arvestades, et kaebaja elas Venemaal Pihkvas, mis on Eesti piirist umbes 60 km kaugusel, ei ole eluliselt usutav, et kaebajal ei olnud võimalust kasvõi paariks tunniks Eestisse tulla. Kaebajal oleks piisanud Eestiga seose säilimise demonstreerimiseks sellest, kui ta oleks Eestit külastanud kasvõi üheks päevaks aastas. 5) Elamisloa näol ei ole tegemist reisidokumendiga. Kuna kaebaja on elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluses tuginenud selle, et tal puudus reisidokument ja seetõttu ei saanud ta Eestisse naasta, ei ole PPA järeldused Venemaa Föderatsiooni passi osas kummalised. 6) Arusaamatuks jääb kaebaja seisukoht, et kui ta kaotas pikaajalise elaniku staatuse, ei peaks see tingimata tooma kaasa pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas saaks tal säilida pikaajalise elaniku elamisluba, kui tal enam vastavat staatust ei ole.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlusalune PPA otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. PPA on kaebaja pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist piisavalt põhjendanud ja vastustaja ei ole otsustamisel teinud kaalumisvigu.
11.Vastustaja on kaebaja elamisluba kehtetuks tunnistades tuginenud VMS § 241 lg 2 p-le 2, mille kohaselt tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Kuigi see säte paikneb pikaajalise elamisloa kohustuslike kehtetuks tunnistamise aluste loetelus, näeb VMS § 241 lg 4 ette, et VMS § 241 lg 2 p-des 2–4 sätestatud asjaolud ei ole elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks, kui PPA on välismaalase Eestist eemalviibimise lugenud põhjendatuks. VMS § 241 lg 2 p 2 koosmõjus sama paragrahvi neljanda lõikega võimaldab vastustajale kaalumisruumi neis sätetes nimetatud asjaolude piires. Seega ei nõustu kohus vastustajaga, et kuna haldusorgan ei saa valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel, ei teosta ta kaalutlusõigust.
12.Riigikohus on 18. novembri 2020. a otsuses asjas nr 3-19-92 (p 16) kohaldades VMS § 241 lg 2 punkti 2 koosmõjus Direktiivi 2003/86/EÜ art 9 lg-ga 2 märkinud, et selleks, et mitte kaotada siin pikaajalise elaniku staatust VMS § 241 lg 2 p 2 alusel, peaks isik naasma igal aastal korraks Eestisse, et demonstreerida enda seotust Eestiga. Asjas on tõendatud, et kaebaja on tõepoolest viibinud väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem kui 12 järjestikust kuud – ta saabus Eestisse 7. augustil 2025, olles eelnevalt Eestist lahkunud 19. septembril 2022 (dtl 95). Kaebaja ei sea neid andmeid kahtluse alla. Kaebaja selgituste kohaselt viibis ta sel perioodil Venemaa Föderatsioonis.
4
3-25-3296
13.Vaidluse põhisisu on selles, kas kaebaja eemalviibimist Eestist eelnimetatud ajavahemikul saab lugeda põhjendatuks VMS § 241 lg 2 p 2 ja lg 4 tähenduses nende normide koosmõjus ning kas vastustaja on elamisluba kehtetuks tunnistades langetanud õiguspärase kaalutlusotsuse. Elamisluba kehtetuks tunnistades langetatav PPA kaalutlusotsus peab olema kooskõlas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-s 2 sätestatuga, st kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
14.Kaebaja väidab, et tema kodu ja pere on Eestis. Ei vastustajal ega kohtul pole tekkinud iseenesest kahtlust, et kaebaja on oma elu jooksul varasemalt olnud küllalt tihedalt seotud Eestiga. Sellised seosed on ka tõendatud: kaebaja on abielus Eesti kodaniku Yega; abielust on sündinud 3 last – W (sünd 25. juunil 1994), C (sünd 28. veebruaril 1997) ja Q (sünd 28. veebruaril 2002); kaebaja töötab töölepingu alusel pesumaja operaatorina. Kohus märgib, et need Eestiga seotust kinnitavad asjaolud ei saa aga kuidagi tõendada ega õigustada kaebaja eemalviibimist, vaid saavad olla asjakohased vaidlustatud otsuse proportsionaalsuse hindamisel.
15.Kaebaja on soovinud rõhutada enda vähest seotust Venemaa Föderatsiooniga (pärast ema surma ei ole seal enam sugulasi ja vara, puuduvad igasugused sidemed Venemaaga) ning on selgelt välja toonud, et tema pikemaajaline eemalolek Eestist oli põhjendatud tema haige ema hooldamisega. Kaebaja lahkus Eestist 19. septembril 2022, et olla ema hooldajaks. Ema suri
23.oktoobril 2024. Seejärel korraldas kaebaja ema matused ja pärimisega seonduvat. Samuti väidab kaebaja, et ta kaotas oma elamisloakaardi või siis varastati see temalt ära.
16.VMS § 241 lg 2 p 2 ja lg 4 kohaldamisel on vastutajal tulnud hinnata eemalviibimise põhjendatust. Kaebaja heidab vastustajale ette, et vastustaja ei ole arvestanud kaebaja põhjendustega Eestist äraoleku põhjuste kohta ja on tõlgendanud kaebaja selgitusi kaebaja kahjuks.
17.Vaidlusalusest PPA otsusest nähtuvalt on PPA kaebaja ema haigusega ja ema hooldamisega otsust tehes arvestanud, kuid ei ole sellist eemalviibimise põhjendust pidanud põhjendatuks. Vastustaja on märkinud, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta ema oleks hooldust vajanud või et kaebaja oleks emale igapäevahooldust pakkunud. Kaebaja on küll selgitanud, et ta emal oli insult, kuid vastustaja märgib, et insuldi saamine ei tähenda automaatselt hooldusvajadust. Kohtumenetluses andis kohus kaebajale võimaluse esitada vastavasisulised tõendid, kuid kaebaja väitis, et tal ei ole võimalik esitada andmeid oma ema ravi ja tervisliku seisundi kohta. Kaebaja viitas seejuures Venemaa Föderatsiooni seadusele, mis paneb kohustuse meditsiinilise saladuse järgimiseks. Kaebaja ei dokumenteerinud ega salvestanud muul viisil oma tegevust ema hooldamisel ega pidanud arvestust kantud kulutuste kohta. Kaebaja on ka selgitanud, et ajal, kui kaebaja ei saanud olla oma ema juures, siis mõned päevad oli nõus ema hooldama naaberkorteris elav eakas naine, kellele tuli tasuda. Kohus nõustub PPA järeldusega, et kui kaebajal oli võimalik olukordades, kui ta pidi kodunt lahkuma kauemaks kui kaheks päevaks, kasutada hooldaja teenust, oleks ta saanud seda hooldusteenust kasutada ka Eestis käimisel.
18.Kohtu hinnangul on vastuolulised kaebaja väited, et ta ema oli täielikult voodihaige ja vajas ööpäevaringselt järelevalvet ning samas, et kaebaja töötas Venemaa Föderatsioonis Pihkva majavalitsuse nr 1 juhi abina alates 2022. a oktoobrist kuni sai tulla tagasi Eestisse. Kui kaebaja sai ema hooldamise kõrvalt käia tööl, siis oleks ta saanud käia ka Eestis. Kuigi kaebaja töötas väidetavalt kodukontoris, on kaebaja nentinud, et vahel harva pidi kaebaja ära olema mõned päevad ning siis hooldas ema kaebaja tuttav või tuli kasutada hooldaja teenust. Töölepingu p-st 2.2.8 nähtub pealegi, et kaebaja, töötades kaugjuurdepääsu režiimis, kohustus 5
3-25-3296 käima üks kord kuus elamuehituskooperatiivis kontoris ajavahemikul 20. kuni 24. kuupäevani tööküsimuste lahendamiseks (dtl 77, tõlge dtl 79). Seega pidi töölepingu kohaselt kaebaja käima vähemalt kord kuus kodunt eemal.
19.Lisaks rõhutab vastustaja, et kaebaja ema suri 3. oktoobril 2024, kuid kaebaja saabus Eestisse tagasi alles 7. augustil 2025, s.o 10 kuud hiljem. See näitab, et Eestist eemalviibimine ei olnud seotud vaid ema hooldamisega. Kohtule ei ole usutav, et pärast ema surma 23. oktoobril 2024 tegeles kaebaja peaaegu 10 kuud hommikust õhtuni matuste korraldamise ja pärimisega seonduvaga, mistõttu ei saanud ta ennem Eestisse naasta kui 7. augustil 2025. Seda eriti olukorras, kus kaebaja on väitnud, et tema ema elas üürikorteris ja tal ei ole pärast ema surma Venemaal enam sugulasi ega vara. Kaebaja ei ole selgitanud, miks pärimismenetlus sel juhul ikkagi nii ajakulukas oli.
20.Kaebaja selgitustest ei saa teha järeldusi, et kaebaja ema terviseseisund oli kogu 12 kuu vältel selline, mis välistas kaebaja reisimise Eestisse täielikult. Pikaajalise elaniku staatuse kaotamise vältimiseks piisab, kui välismaalane viibib Euroopa Liidu territooriumil äraoleku algusele järgneva 12 järjestikuse kuu jooksul, isegi kui tema kohaolek ei kesta kauem kui paar päeva (Euroopa Kohtu 20. jaanuari 2022. a otsus asjas C-432/20, ZK vs. Landeshauptmann von Wien, p 45). Kohus nõustub vastustajaga selles, et veenvad pole kaebaja väited, et tal polnud võimalik mitme aasta vältel Eestisse tulla.
21.Elamisloakaardiga seonduvalt on kaebaja selgitanud, et teavitas Pihkva politseid 20. septembril 2022, et kaotas oma elamisloakaardi (dtl 101, tõlge dtl 104). Kaebaja lootis, et keegi leidis kaardi ja viib selle politseisse, kuid kaart jäi kadunuks. Kuna Pihkvas on Eesti konsulaat suletud, pöördus kaebaja 24. jaanuaril 2023 Eesti Saatkonda Moskvas (dtl 91-92). Saatkond soovitas kaebajal juba 24. jaanuaril 2023 ühendust võtta PPA-ga (dtl 94). Seda kaebaja aga mõistliku aja jooksul ei teinud. Kaebaja saatis PPA-le e-kirja 4. mail 2025 ja 8. augustil 2025 taotluse uue elamisloakaardi väljastamiseks.
22.Vastustaja on kohaselt viidanud, et isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 14 lg 2 sätestab, et dokumendi kasutamiskõlbmatuks muutumisest, kaotsiminekust või hävimisest on dokumendi kasutaja kohustatud teatama dokumendi väljaandjale 24 tunni jooksul dokumendi kasutamiskõlbmatuks muutumise, kaotsimineku või hävimise või sellest teada saamise päevast arvates. Ka kohtule jääb arusaamatuks, miks kaebaja elamisloakaardi kaotamisest elamisloakaardi väljastajat koheselt ei teavitanud. See ei olnud piisav, et kaebaja teavitas vaid Pihkva politseid. Kaebaja ei saanud eeldada, et dokumendi kaotsimineku teavitamiskohustuse täidab tema eest Pihkva politsei. Kaebaja ei ole alates elamisloakaardi kadumisest teinud mõistlikke pingutusi uue elamisloakaardi saamiseks.
23.Kaebaja on märkinud, et kuna tal oli säilinud elamisloakaardist koopia, õnnestus tal lõpuks Eestisse pääseda, kuid kaebaja ei ole usutavalt selgitanud, miks selline moodus ei ole toiminud enne kui alles 7. augustil 2025.
24.PPA väidab, et kirjalikke tõendeid selle kohta mitmel korral kaebaja Venemaalt Eestisse piiri ületada üritas, esitatud ei ole, samuti pole esitatud kirjalikke tõendeid asjaolu kohta, miks Venemaa Föderatsiooni piirivalve tal piiri ületada ei lubanud. Kaebaja ei ole neid tõendeid esitanud ka kohtule. Kaebaja on oma selgitustes välja toonud, et Venemaa Föderatsiooni piirivalve ei lubanud tal piiri ületada, kuna tal puudus reisidokument. PPA on seisukohal, et kuna kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, siis tema reisidokumendiks on Venemaa Föderatsiooni pass. Seega ei saanud reisidokumendi puudumine olla põhjuseks, miks kaebaja piiriületus Venemaa Föderatsiooni piirivalve poolt väidetavalt tõkestati. Kuigi kaebaja peab kummaliseks otsuse teinud ametniku järeldust, et kaebajal on Venemaa Föderatsiooni pass, 6
3-25-3296 mis on tema reisidokument, ei ole kohtu hinnangul reisidokumendile viitamises midagi kummalist. Vastavalt ITDS §-le 8 sätestab dokumendikohustuse riigipiiri ületamisel riigipiiri seadus (RiPS). RiPS § 11 lg 2 kohaselt kontrollib politsei piirikontrollis riigipiiri ületamise kontrollimisel isikuid ja tuvastab, kas isikule võib anda loa riigipiiri ületamiseks. Isikute kontroll hõlmab isiku dokumentide, viibimisaluste, pagasi ja transpordivahendi kontrolli. Eestist lahkudes või Eestisse saabudes peab välispiiri ületaval Eesti, Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni kodanikul olema kaasas kehtiv reisidokument või muu dokument, mis on välislepinguga ette nähtud välispiiri ületamiseks (RiPS § 111).
25.PPA hinnangul ei ole perekonna näol tegemist asjaoludega, mis annaksid teavet, miks ei olnud kaebajal võimalik enne 12 kuu möödumist Eestisse või mujale Euroopa Liidu territooriumile tulla. Kaebaja on oma perekonnast olnud eraldatud enda otsuse tõttu. PPA-l puudub teave selles osas, et tema perekond oleks teda sel perioodil Venemaal külastanud. Vaidlusaluses otsuses on märgitud, et kaks täisealist tütart elavad Soome Vabariigis, abikaasaga ei ole kaebaja ajavahemikul 19. september 2022 kuni 7. august 2025 kohtunud. Samuti on PPA selgitanud, et arvestades, et kaebaja noorim laps on lõpetanud õpingud omal soovil Eestist lahkumise tõttu (dtl 35), ei ole kaebaja ja tema täiskasvanud laste vahel sellist sõltuvussuhet, et täisealisi lapsi saaks lugeda kaebaja perekonnaks ning et Eestist lahkumine tooks kaasa traagilised tagajärjed. Kaebaja perekonna Eestis moodustab vaid tema abikaasa. Eestist lahkumine võib tekitada kaebajale meelehärmi, kuid arvestades kaebaja senist elukorraldust ning pikaajalist Venemaal viibimist, ei ole riive perekonnaelule kuigivõrd intensiivne. Seega kohus nõustub vastustajaga ka selles, et vaidlustatud otsusega ei riivata kaebaja perekonnaelu intensiivselt.
26.Nagu PPA 15. oktoobril 2025 kohtule selgitas, siis on kaebajal võimalik taotleda muud viibimisalust Eestis, nt endale sobival alusel tähtajalist elamisluba või viisat. Lihtsustatud korras pikaajalise elaniku staatuse taastamiseks tuleb kaebajal esitada PPA-le taotlus. Pikaajalise elaniku staatus ei taastu automaatselt ning ka staatuse taastamiseks peavad olema täidetud VMS § 238 lg-s 1 sätestatud tingimused.
27.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vastustaja on läbi viinud HMS ja VMS nõuetele vastava haldusmenetluse, teavitades seejuures kaebajat pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest ning andnud kaebajale piisava võimaluse esitada omalt poolt tõendeid ja selgitusi, st olla ära kuulatud (dtl 47-53, 73-74). Vaidlustatud otsus on piisavalt põhjendatud kooskõlas HMS §-s 56 sätestatuga. Vastustaja on teostanud nõuetekohaselt kaalutlusõigust, pöörates seejuures tähelepanu ka sellest tulenevale kaebaja õiguste riivele, eelkõige perekonnaelu aspektist. Kohus nõustub vastustaja järeldusega riive olemuse kohta – praegusel juhul puudub kaebaja ülekaalukas huvi, mis õigustaks vaidlustatud otsuse tühistamist. Eelnevat arvesse võttes leiab kohus, et puuduvad alused vaidlustatud otsuse tühistamiseks ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
28.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja kulud, kui need on tekkinud, jäävad samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
29.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja, tema abikaasa ja laste nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.