B.X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.12.2025 otsuse nr 12506280001-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja - B.X (võimalik nimekuju ka Q), esindaja vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistik Vastustaja - Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Andrei Krassilnikov
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Kohtuistung 03.03.2026
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Riigi õigusabi tasu mõista välja eraldi määrusega.
3.Kohtuotsuse avaldamisel avaldada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 13.04.2026. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.B.X esitas Politsei-ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) 28.06.2025 rahvusvahelise kaitse taotluse, mis registreeriti nr-ga 12506280001.
2.PPA luges 12.12.2025 otsusega nr 12506280001-1 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt kaebaja taotluse põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (p 1); taotlus on selgelt põhjendamatu vastavalt VRKS § 201 p-dele 2 ja 9 (p 2); tegi kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 2 lg 2 p 1, 2, 4 alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni (edaspidi Venemaa). Lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral (p 3); kohaldas VSS 74 lg 2 alusel sissesõidukeelu Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 4). Kaebaja on Venemaa kodanik, kes usutavalt ei nõustu Venemaa sõjaga Ukrainas ega soovi selles osaleda. Samuti võib pidada usutavaks, et kaebaja on kohtulikult karistatud. Avalikest allikatest leitava informatsiooni kohaselt karistati kaebajat 19.01.2018 Venemaa KrK § 163 lg 3 p b järgi väljapressimine, st võõra vara üleandmise nõudmine, mis on toime pandud isikute grupi poolt eelneval kokkuleppel, kasutades vägivalda eriti suures ulatuses vara saamise eesmärgil. Päritoluriigi informatsioon kinnitab, et Venemaal võidakse kriminaalkorras karistatud isikuid värvata Venemaa relvajõududesse ning saata Ukrainasse sõtta. Tšetšeenias võidakse värvatavate suhtes rakendada sundi ja vägivalda. Näiteks on esinenud inimeste röövimisi, piinamisi ja šantažeerimisi. Samal ajal on esinenud ka juhtumeid, kus kinnipeetud isikud on keeldunud relvajõududega lepingut sõlmimast ning nad vabastati. PPA ei pea tõenäoliseks, et kaebaja on teeninud Venemaa relvajõududes. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid relvajõududes teenimist ja sõjapiirkonnas viibimist, nt sõjaväeleping, sõjaväepilet, Venemaa relvajõudude teenistuja isikutunnistus, sõjaväelase žetoon, fotod vms. Ka kaebaja jutustuse üldsõnalisus ei võimalda järeldada sõjaväes teenimist ning seejärel deserteerumist. Kaebaja ei osanud vestluse käigus nimetada oma ametikohta, väeosa nime ega numbrit. Lisaks ei teadnud kaebaja, kus asus tema väeosa Tšetšeenias ja Rostovis enne Ukrainasse saatmist ega seda, kus tema üksus Ukrainas dislotseerus. Ei ole eluliselt usutav, et isik, keda sunniti vähem kui pool aastat tagasi tema tahte vastaselt sõtta minema, ei mäleta sellest mitte ühtegi detaili. Samuti ei ole usutav, et sõjapiirkonnas asuvast väeüksusest põgenenud isik ei tea, kus kõnealune üksus asus. Kaebaja ei osanud nimetada enda asukohta Ukrainas ega edasist teekonda Moskvasse. Kaebaja sõnade kohaselt oli ta Moskvasse jõudmiseks kasutanud korduvalt taksot, kuid oma asukohta teadmata ei ole taksoteenuse kasutamine võimalik. Iga põgenenu jaoks on oma asukoha määramine üks esmaseid toiminguid. Lisaks ei suutnud kaebaja veenvalt selgitada, kuidas tal õnnestus oma üksuse juurest põgeneda. On mõistlik eeldada, et sõjapiirkonnas asuvast väeüksusest põgenemine enam kui tuhande kilomeetri kaugusele eeldab info kogumist ja planeerimist. Veenvad ei ole ka kaebaja selgitused nende asjaolude kohta, mis eelnesid tema sõjaväkke värbamisele. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit politseis viibimise kohta. Ei ole eluliselt usutav, et õiguskaitseorganid peavad isiku ilma selgituseta kinni, toimetavad jaoskonda, kus talle midagi ei selgitata ning pärast lastakse ta vabaks ning ka kinnipeetu ise ei nõua kinnipidamise põhjendusi. Kaebaja väidetel sunniti teda 08.06.2025 või 09.06.2025 sõjaväekomissariaadis allkirjastama dokumente sõjaväkke minemise kohta, kuid kaebaja ei osanud öelda, millist dokumendi teda sunniti allkirjastama ning dokumenti pole PPA-le esitatud. Samuti ei osanud kaebaja selgitada, kes olid need isikud, kes teda kinni pidasid ja Tšetšeeniasse toimetasid. Kaebaja esitatud väited sunniviisilise sõjaväkke värbamise kohta ühtivad avalikest allikatest kättesaadava teabega, kuid need on liiga üldsõnalised ja napid, et neid pidada usutavateks ja usaldusväärseteks muude tõendite puudumisel. Olukorras, kus kaebaja palub rahvusvahelist kaitset sunniviisilise sõjaväkke värbamise tõttu, peaks ta olema võimeline selgitama, kuidas tema suhtes sundi rakendati ning miks tal puudus võimalus teenistusest keelduda. Praegusel ajal ei ole kaebajat kuulutatud Venemaal ka föderaalselt tagaotsitavaks. Kuivõrd ei ole usutav, et kaebaja oleks Venemaa relvajõududes teeninud ning et ta oleks põgenenud Ukrainasse sõtta saadetud väeüksusest, ei ole tõenäoline, et teda võidakse selle eest karistada. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel viitas kaebaja, et tema suhtes kastutati vanglas füüsilist ja vaimset vägivalda, kuid rahvusvahelise kaitse vestluses ta sellele ei viidanud. Lisaks sellele ei lahkunud kaebaja kohe pärast vanglast vabanemist 2024. aastal Venemaalt, vaid jätkas 2(9)
seal elamist. Puudub alus arvata, et taotleja oleks enne Venemaalt lahkumist kogenud seal tagakiusu. Kaebaja on korduvalt PPA-le väitnud, et ta sai Venemaal kriminaalkorras karistada selle eest, et ta nõudis tagasi raha, mis oldi võlgu tema töölistele. Samal ajal kohtuotsuse kohaselt seisnes konflikti olemus väidetavas kanepi müügis kannatanu poolt. Kohtuotsuse kohaselt osales kaebaja vahetus väljapressimises kui ka vägivalla kasutamises. Kaebaja andis valeütlusi seoses enda toimepandud kuriteoga. Kaebaja osas puudub koduriigis tagakiusaja ning tema tagakiusukartuse asjaolu ei ole leidnud kinnitust. Kaebaja ei vaja täiendavat kaitset. Kaebaja on Venemaa kodanik, tal puuduvad tõsised tervisehädad ning ta ei ole Venemaal tagaotsitav. Samuti ei oota teda Venemaale naastes ees aluseta kriminaalkaristus. Hetkel ei toimu Venemaa territooriumil sellist sõjategevust, mis annaks välja siseriikliku- või rahvusvahelise relvakonflikti mõõtme, mis omakorda võiks ohtu seada iga Venemaa territooriumil elava isiku elu. Samuti puudub alus arvata, et kaebajat ohustaks Venemaale naasmisel surmanuhtlus või mõni muu inimväärikust alandava kohtlemisviisi kasutamine. Kaebajale keeldutakse rahvusvahelise kaitse andmisest selgelt põhjendamatu rahvusvahelise kaitse taotluse tõttu, mis on VSS § 72 lg 2 p 2 üheks aluseks vabatahtliku täitmistähtaja määramata jätmisel. Lisaks esineb isiku puhul VSS § 72 lg 2 p 4 sätestatud asjaolu ehk kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale. Samuti esineb kaebaja puhul põgenemisoht, mis on VSS § 72 lg 2 p 1 kohaselt täiendavaks lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmistähtaja määramata jätmise aluseks. Kaebaja puhul ei esine selliseid majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis võiksid mõjutada kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist ning selle täitmist tähtaja saabumisel. Kaebajal ei ole isiklikke, majanduslikke, tervislikke või muid sidemeid Eestiga ning teiste Schengeni liikmesriikidega, mis kaaluksid üles sissesõidukeelu kohaldamise. Kaebaja puhul ei esine sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid.
3.Kaebaja esitas 09.12.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 12.12.2025 otsuse nr 12506280001-1 tühistamiseks. 19.01.2026 täiendas kaebaja taotlust ning esitas taotluse kohustada PPA-d vaatama kaebaja taotlus uuesti läbi.
KAEBAJA SEISUKOHAD
4.Vaidlustatud otsuses ei ole viidet sellele, et kaebaja ei esitanud kohe tema tabamisel rahvusvahelise kaitse taotlust. Otsusest on võimalik tuletada, et kaebajalt on 28.06.2025 võetud seletuskiri ja seejärel on läbi viidud vestlus.
5.Vaidlustatud otsuses on rikutud uurimispõhimõtet ning tehtud kaalutlusvigu. Otsuse punktis 7.1 on toodud, et Venemaal värvatakse alates 2022.a kriminaalkorras karistatud isikuid Ukraina sõtta. Seega on kaebaja antud teave valdavas osas PPA kogutud teabega kokkulangev. Sama otsuse p-s 7.2 on leitud, et sarnane isikute sunniviisiline sõtta värbamine toimub ka Tšetšeenias. Asjakohatu on kaebajalt tõendite nõudmine, et ta on teeninud Venemaa relvajõududes. Kaebaja on selgitanud, et ajal, mil tal õnnestus põgeneda, ei olnud ta veel rindele saadetud, millest saab eeldada, et mingit žetooni ei olnud kaebajale veel antud. PPA ei ole toonud välja teavet sellest, et dokumendid nagu sõjaväepilet või žetoon antakse igale värvatule üle Ukraina riigipiiri minekut.
6.Kaebaja sõnadest saab järeldada, et ta põgenes selliselt, et liikus edasi ja ta ainus kindel plaan oli saada oma üksusest ja okupeeritud Ukraina osalt minema, et jõuda Moskvasse, kust siis hiljem põgeneda. Seega mingit põgenemisplaani ei saanud ega pidanudki kaebajal olema. Kaebaja lootis heale õnnele põgenemisel ja heade inimeste abile.
7.PPA antud (otsuse p 8) hinnang kaebaja tagakiusukartuse põhjendamatusest on ebaõige, kuivõrd selle aluseks olevaid tõendeid on hinnatud ebaõigesti ning tõendid on jäetud kogumata või ei ole neile viidatud. 3(9)
8.Otsuse punkti 7 põhjendustest ei ole võimalik aru saada, miks ei ole kaebajal vaja täiendavat kaitset. PPA ei ole lähtunud kohastest kaalutlustest ja otsustus on ka selles osas ebaõige.
9.Kaebaja ei ole Eesti territooriumil toime pannud ühtegi korrarikkumist. Kaebaja ületas riigipiiri loata hädavajadusest tulla otsima rahvusvahelist kaitset. Kaebaja on varasemalt toimepandud kuriteo eest karistuse kandnud.
10.Asjakohatu on PPA viide, et kaebaja ei lahku vabatahtlikult Eestist, kui otsus kaitse saamiseks peaks olema negatiivne. Sissesõidukeeld ei ole vajalik ega põhjendatud. PPA ei ole põhjendanud, miks on kaebaja Eestis või mõnes Schengeni viisaruumi riigis ebasoovitav (VSS § 6 lg 1) või milles seisneb kaebaja ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaebaja sisenes Eestisse ebaseaduslikult, sest muid võimalusi ei olnudki, kuid esitas siin ka rahvusvahelise kaitse taotluse. Kaebaja on teinud PPA-ga rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole esitanud valeandmeid ega võltsitud dokumente ega takistanud menetlustoimingute tõhusat tegemist. PPA pole teinud etteheiteid ka kaebaja tegevusele Eestis viibimise ajal.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
11.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajal on õigus taotleda rahvusvahelist kaitset, kuid isiku õigus saada rahvusvahelist kaitset tekib üksnes siis, kui on täidetud seadusega ette nähtud materiaalsed tingimused kaitsevajaduse jaatamiseks. Kaebajal on üksnes subjektiivne õigus tema taotluse õiguspärasele läbivaatamisele.
12.Päritoluriigi teave, mis puudutab Venemaal kriminaalkorras karistatud isikute värbamist sõdima Ukrainas, ei ole salastatud informatsioon. Sellest ei saa teha järeldust, et kaebaja on teeninud Venemaa relvajõududes. PPA otsuses loetletud tõendid (nt sõjaväepilet, žetoon) on näidisloetelu. PPA ei ole nõudnud ega eeldanud, et kaebajal peavad sellised tõendid olema, vaid on märkinud, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks relvajõududes teenimist või sõjapiirkonnas viibimist. Tõendite puudumisel ei ole PPA teinud automaatset järeldust, vaid andnud hinnangu ka kaebaja selgitustele.
13.Pole välistatud olukord, kus tahtevastaselt relvajõududesse värvatud isikule ei anta detailset informatsiooni teenistuse kohta. Samas ei tugine PPA ainult asjaolule, et kaebaja ei osanud nimetada oma sõjaväeosa nime. PPA on välja toonud, et kaebaja ei osanud vestluse käigus nimetada oma ametikohta, väeosa nime ega numbrit; kaebaja ei teadnud, kus tema väeosa asus enne Ukrainasse saatmist ega ka seda, kus tema üksus paiknes Ukrainas või detaile sõjaväelise väljaõppe ja arstliku komisjoni läbimisest. Need oleksid olnud tavapärased sõjaväeteenistusega seotud andmed, mida relvajõududes teeninud inimene oleks pidanud teadma. Kui isik ei oska kirjeldada ühtegi värbamist või sõjaväeteenistust puudutavat asjaolu, seab kahtluse alla kogu kaebaja loo.
14.Ei saa pidada võimatuks olukorda, kus isik tajub hetkes sobiva põgenemisvõimaluse olemasolu ning põgeneb ilma konkreetse plaanita, kuid ei ole eluliselt usutav, et ta pärast vahetust ohust eemaldumist jätkab mitmesajakilomeetrist teekonda Moskvasse pelgalt lootes heale õnnele põgenemisel ja heade inimeste abile (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2024 otsus nr 3-23-1100, p 11). Kaebaja selgitused tema põgenemise ning edasise teekonna kohta on üldsõnalised ja detailivaesed. Vaadates kaebaja haldusmenetluses antud selgitusi tervikuna, tuleb eristada isiku tõrksust menetluses kaasa aitamast, mis tuleneb isiku haavatavusest, psüühilistest eripäradest või traumaatilisest kogemusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus kaebaja ei ole objektiivselt võimeline selgitusi andma, vaid olukorraga, kus ta teadlikult loobub koostööst ning väljendab vastumeelsust kaasaaitamiskohustuse täitmise suhtes (nt 25.08.2025 vestluse p-d 27, 33). Selline käitumine võib anda aluse kahelda nii esitatud väidete usaldusväärsuses kui ka varjupaiga tegelikus vajaduses.
15.Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja etteheide, et PPA polevat nimetanud allikat, kus avaldatakse tagaotsitavate arvu või nimesid. Viide allikale on toodud vaidlusaluse PPA otsuse lk-l 4(9)
8 (joonealune viide 36), millele järgneb otselink Venemaal tagaotsitavate isikute andmebaasi andmetele. Kaebusest ei tulene, milliseid tõendeid on PPA hinnanud ebaõigesti või milliseid tõendeid jätnud kogumata.
16.Kaebaja argumentidest nähtub positsioon, et kui kaebaja ei kvalifitseeru pagulaseks, siis tuleks talle samadel põhjustel anda täiendav kaitse. Tegemist on õiguslikult väära lähenemisega.
17.Kaebaja viibib PPA kinnipidamiskeskuses, mis oluliselt piirab tema võimalusi korrarikkumiste toime panemiseks. PPA on vaidlusaluses otsuses põhjendatult viidanud kohtupraktikale, mille kohaselt võib Eesti Vabariik lähtuda soovist kaitsta avalikku korda ka siis, kui oht avalikule korrale ei ole veel realiseerunud ning tegemist on üksnes prognoosotsusega. Kaebuses puuduvad sisulised argumendid, mis annaksid alust kahelda PPA prognoosis kaebajast lähtuvale ohule avalikule korrale.
18.Haldusmenetluses jõudis PPA põhjendatult järeldusele, et kaebajat ei ohusta päritoluriigis tagakius ning kaebaja ei vaja täiendavat kaitset (vt Riigikohtu 15.05.2025 otsus nr 3-23-1317). Kuivõrd kaebajal puudub muu õiguslik alus Eestis viibimiseks, siis oli PPA kohustatud rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumisel tegema kaebajale ka lahkumisettekirjutuse.
19.PPA on põhjendanud kaebajast tulenevat põgenemisohtu oma otsuse lk-del 16-17. Kaebaja ei too välja ühtegi konkreetset faktilist asjaolu, mis toetaks vastupidist järeldust ega selgita, milliste objektiivsete kriteeriumide alusel tuleks põgenemisohtu hinnata teisiti.
20.PPA on vaidlustatud otsuses selgitanud kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale. Riigikohus on 15.05.2025 otsuses nr 3-23-1317 (p 29) selgitanud, et direktiivi 2008/115/EÜ artikli 11 lg 1 kohaselt peab liikmesriik määrama sissesõidukeelu, kui vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole tähtaega määratud või tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Riigikohus selgitas täiendavalt otsuses nr 3-24-3192 (p 19), et kui isikule ei määrata lahkumiskohustuse täitmiseks vabatahtlikku tähtaega, siis on talle kohustuslik määrata sissesõidukeeld viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates (VSS § 7 4 lg 2). Kui viis aastat on kõiki tähtsaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib VSS § 74 lg 3 alusel kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4 alusel võib humaansetel kaalutlustel jätta sissesõidukeelu kohaldamata. Kaebaja viited Riigikohtu 15.05.2025 otsusele nr 3-23-1317 ei ole ülekantavad praegusesse asja, kuivõrd tegemist ei ole olukorraga, kus kaebajale oleks koostatud lahkumisettekirjutus vabatahtliku täitmistähtajaga.
KOHTU PÕHJENDUSED
21.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema: 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või 5(9)
rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13). Tagakiusamise allikatena käsitatakse muu hulgas mitteriiklikke ühendusi, kui riik ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest (VRKS § 19 lg 5). Kohtu hinnangul vastab vaidlustatud PPA otsus neile nõuetele.
22.Kaebaja on pärit Venemaalt, Tšetšeeniast. Kaebaja on väitnud, et on sõja vastu ega soovi osaleda Ukraina sõjas. Vaatamata sellele teda sunniti liituma Venemaa relvajõududega ning saadeti Ukrainasse sõjapiirkonda, kust ta seejärel põgenes. Taotleja kardab, et Venemaale tagasipöördumisel saadetakse ta uuesti sõtta. Kohus nõustub PPA-ge selles, et kaebaja jutt sõjapiirkonnast põgenemisest ei ole usaldusväärne. PPA ei ole vaidlustatud otsuses sellega seoses midagi vääralt tuvastanud.
23.Avalikest allikatest leitava informatsiooni kohaselt karistati kaebajat 19.01.201837 VF KrK § 163 lg 3 p b järgi - väljapressimine, st võõra vara üleandmise nõudmine, mis on toime pandud isikute grupi poolt eelneval kokkuleppel, kasutades vägivalda, eriti suures ulatuses vara saamise eesmärgil. Karistuseks määrati 7 aastat ja 2 kuud vanglakaristust range režiimiga koloonias. Kaebaja sõnade kohaselt seisnes tema kuritegu selles, et ta võttis tagasi oma raha ja jagas selle edasi oma alluvatele, keda oldi rahaga petetud. Seega kaebaja oma tegu iseenesest ei eita ja vaidlust pole selles, et kaebaja on kandnud vanglakaristust. Kaebaja vabanes 2024 ja sõitis Moskvasse tööle. Kaebaja väitel üritasid nii Venemaa kui Tšetšeenia võimud teda kätte saada, et Ukraina vastu sõtta saata. Kaebaja selgitused on aga selles osas väga üldsõnalised ja kaebaja ei ole selle kohta ühtegi tõendit esitanud. Kaebaja esindaja selgitus, et kaebaja on käinud koolis vaid 5 klassi ning oskab kirjutada oma nime, ei ole esiteks usutav (5 klassiga peaks siiski veidi rohkem selgeks saama) ja teiseks ei selgita see kaebaja selgituste ebajärjekindlust ja üldsõnalisust.
24.Kaebaja on selgitanud, et peale järjekordset kinnipidamist kolis ta Moskvas hostelisse, kui 08.06.2025 või 09.06.2025 hommikul kella kuue paiku murdsid sinna sisse erinevate jõustruktuuride töötajad, kes pidasid hosteli elanikud kinni ning toimetasid nad sõjakomissariaati. Sõjakomissariaadis sunniti kaebajat allkirjastama nõusolek Venemaa relvajõududega liitumiseks. Kuidas täpselt teda survestati, ei oska ta selgitada. Pärast seda lasti kaebaja vabaks tingimusel, et ta tuleb tagasi, mida ta aga ei teinud. Kaebaja väitel saadeti ta lõpuks Rostovi sõjaväebaasi. Rostovi baasis pandi taotleja koos teistega sõjaväeautodesse ning saadeti edasi Ukrainasse, kus nad pidid hakkama kohe kaevikuid kaevama. Kuhu täpsemalt taotleja Ukrainas viidi, ta ei tea, ning kui kaua võttis teekond Rostovi baasist Ukrainasse kaebaja samuti ei tea. Esimesel või teisel ööl ta põgenes koos oma tuttavaga teadmata suunas. Seejärel peatas ta ühe taksojuhi, kelle käest ostis telefoni ning ta jätkas teekonda Moskvasse. Teekonna vältel sõitis ta erataksodega ning kontrollpostide vältimiseks liikus ta koos tuttavaga läbi metsa. Täpset teekonda Moskvasse ta ei mäleta, vaid teab, et nad liikusid üldises Moskva suunas, kuhu nad jõudsid umbes ühe nädalaga.
25.Vaidlust ei ole selles, et Venemaa president Vladimir Putin allkirjastas 2022. aastal seaduse, mis lubab sõjaväeteenistusse kutsuda kodanikke, kellel on kustutamata või kehtivad süüdimõistvad kohtuotsused mõrva, röövi, varguse, narkokaubanduse ja teiste raskete kuritegude eest vastavalt Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksile. See muudatus võimaldas mobiliseerida sadu tuhandeid inimesi, kes olid saanud tingimisi karistuse või hiljuti kolooniatest vabastatud ning kellel varem oli keelatud teenida. Sarnaselt teiste Venemaa regioonidega värvati kriminaalkorras karistatud isikuid ka Tšetšeenias. Väidetavalt kogub Tšetšeenia FSB filiaal teavet arreteeritud kohalike vangide kohta, et neid edaspidi saata Ukraina sõjatsooni. Seda teatas Ukraina kaitseministeeriumi luureteenistus.
26.Venemaa Föderatsiooni kriminaalkoodeksi järgi tähendab deserteerimine omavolilist lahkumist väeosast või teenistuspaigast sõjaväeteenistuse vältimise eesmärgil, samuti teenistusest puudumist samal eesmärgil. Selline tegu karistatakse vabadusekaotusega kuni seitsmeks aastaks. Kui deserteerimine pannakse toime mobilisatsiooni või sõjaseisukorra ajal, sõjaajal või relvastatud 6(9)
konflikti või sõjategevuse tingimustes, on karistus viis kuni viisteist aastat vangistust. Kriminaalkoodeksi järgi karistatakse omavoliline teenistusüksuse või teenistuspaiga mahajätmine, samuti põhjendamatu puudumine teenistusest pärast vabastamist, ametisse nimetamist, üleviimist, lähetuselt, puhkuselt või raviasutusest, mis kestab üle kahe, kuid mitte üle kümne päeva, kui selle on toime pannud sõjaväelane, kes teenib kutse alusel, kuni kuue kuu pikkuse arestiga või kuni ühe aasta pikkuse karistusüksuses viibimisega. Samad teod, kui need on toime pandud sõjaväelase poolt, kes juba kannab karistust karistusüksuses, karistatakse kuni kahe aasta pikkuse vabadusekaotusega. Päritoluriigi informatsioon kinnitab, et Venemaal võidakse kriminaalkorras karistatud isikuid värvata Venemaa relvajõududesse ning saata Ukrainasse sõtta. Tšetšeenias võidakse potentsiaalsete „värvatavate“ suhtes rakendada sundi ja vägivalda, näiteks on esinenud inimeste röövimisi, piinamisi ja šantažeerimisi. Samal ajal on esinenud ka juhtumeid, kus kinnipeetud isikud on keeldunud relvajõududega lepingut sõlmimast ning nad vabastati.
27.Taotleja poolt esitatud väited sunniviisilise sõjaväkke värbamise kohta küll üldjoontes ühtivad avalikest allikatest kättesaadava teabega, kuid need on liiga üldsõnalised ja napid, et neid pidada usutavateks ja usaldusväärseteks muude tõendite puudumisel. PPA on leidnud õigesti, et olukorras, kus kaebaja palub rahvusvahelist kaitset sunniviisilise sõjaväkke värbamise tõttu, peaks ta olema võimeline selgitama kuidas tema suhtes sundi rakendati ning miks tal puudus võimalus teenistusest keelduda. Käesolevaks ajaks ei ole taotleja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid relvajõududes teenimist ja sõjapiirkonnast viibimist: sõjaväeleping, sõjaväepilet, Venemaa Föderatsiooni relvajõudude teenistuja isikutunnistus, sõjaväelase žetoon, fotod vms. Ka taotleja loo puudulik detailsusaste ei võimalda järeldada sõjaväes teenimist ning seejärel sealt deserteerumist. Nii näiteks ei osanud ta vestluse käigus nimetada oma ametikohta, väeosa nime ega numbrit. Lisaks sellele ei teadnud ta, kus asus tema väeosa Tšetšeenias ja Rostovis enne Ukrainasse saatmist ega ka seda, kus tema üksus Ukrainas dislotseerus. Lisaks sellele ei ole suutnud taotleja veenvalt ära selgitada, kuidas tal õnnestus oma üksuse juurest põgeneda ning kuidas see täpsemalt välja nägi. Ka kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et isik, keda sunniti vähem kui pool aastat tagasi tema tahte vastaselt sõtta minema, ei mäleta mitte ühtegi detaili, sh ka mitte sõjaväelise väljaõppe ja arstiliku komisjoni läbimist ega mingeid muid toiminguid, mis üldjuhul eelnevad sõjaväelase rindele saatmisele. Seejuures ei saa sellist lausalist unustamist mõjutada kaebaja väidetav 5-klassiline haridus.
28.Enne vaidlustatud otsuse tegemist, so hiljemalt 12.12.2025, ei ole kaebajat kuulutatud Venemaal föderaalselt tagaotsitavaks.
29.Kaebaja on öelnud, et ta kardab Venemaale tagasi pöörduda, sest teda võidakse karistusena deserteerumise eest uuesti sõtta saata. Kuivõrd PPA hinnangul ei ole usutav, et taotleja oleks Venemaa relvajõududes teeninud ning põgenenud Ukrainasse sõtta saadetud väeüksusest, ei ole tõenäoline, et teda selle eest võidaks karistada.
30.Kaebaja on esitanud kohtule 11.01.2026 menetlusdokumendiga foto tagaotsimiskuulutusest. Tõlget kaebaja ei lisanud. Kuulutuse tõlkis kohtuistungil kohtutõlk, tõlge on leitav kohtuistungi protokollist. Selle järgi otsitakse kaebajat taga Tšetšeeni Vabariigi Siseministeeriumi töötajate poolt, kuid ei ole märgitud, mis asjaoludega seoses. PPA esindaja kinnitas kohtuistungil, et enne PPA otsuse tegemist kontrolliti andmebaasist, et kaebaja ei ole Venemaal föderaalselt tagaotsitav. Kohtu küsimusele, kas on mingit ümbrikut, millega tagaotsimisteade tuli, vastas kaebaja, et seda ta ei tea, tema sugulased tegid foto teatest ja edastasid talle. PPA leidis istungil, et tegemist ei ole ehtsa dokumendiga, kuna seda saaks kergesti ise koostada. Kohus nõustub PPA-ga selles, et kuivõrd tagaotsimiskuulutus pärineb vaidlustatud otsuse eelsest ajast (kaebaja tuli Eestisse 27.06.2025, väidetav tagaotsimiskuulutus 02.07.2025, PPA otsus on tehtud 12.12.2025.). Kohtuistungil ei osanud kaebaja selgitada, mil moel tema sugulased selle tagaotsimiskuulutuse enda kätte said ja ka asjaoludest ei nähtu, kas see on kuskil avaldatud või kellelegi saadetud. Lisaks ei ole kohtule siiski arusaadav, et kui see on antud välja 02.07.2025, siis miks kaebaja edastas selle kohtule alles 1 kuu peale PPA otsust, aga ei edastanud haldusmenetluses PPA-le. Seega ei pea 7(9)
kohus nimetatud tõendit usaldusväärseks. Lisaks tuleb märkida, ei isegi, kui tagaotsimiskuulutus on tegelik, siis ei anna see mingit infot selle kohta, mille eest kaebajat taga otsitakse. Rahvusvahelise kaitse süsteem ei ole mõeldud kuritegude eest põgenemiseks.
31.Kuivõrd taotleja on andnud teadvalt valeütlusi oma varasema kuriteo kohta, on PPA lugenud tema rahvusvahelise kaitse taotluse õigustatult selgelt põhjendamatuks vastavalt VRKS § 201 lg 2.
32.Lisaks eeltoodule on PPA leidnud õigesti, et kaebaja võib ohustada Eestis avalikku korda (VRKS § 201 p 9). Kaebaja tunnistati süüdi Krimmi Vabariigi Sakõ rajooni kohtu 19.01.2018 otsusega nr 1- 7/201876 VF KrK § 163 lg 3 p b järgi, mis on väljapressimine suures ulatuses, grupis ning vägivalla kasutamisega. Kohus kvalifitseeris taotleja poolt toimepandud kuriteo kui eriti raske isikuvastase süüteo ning kohustas teda kandma vanglakaristust range režiimiga koloonias. Kaebaja ei kahetsenud rahvusvahelise kaitse vestluses toimepandud kuritegu, vaid proovis selle üksikasju PPA eest varjata, pisendas seda ning väitis, et talle mõistetud karistus on ebaõiglane. Ka kohtuistungil püüdis kaebaja toimepandud tegusid õigustada. Isegi kui kannatanu võlgnes kaebajale raha, on raha kirjeldatud moel tagasinõudmine raske kuritegu ka Eesti õiguses.
33.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Ka täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). Kaebajal puudub Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei ole üldine ohutase Venemaal nii suur, et tingiks vajaduse anda kaebajale täiendav kaitse. Sõda toimub Ukraina territooriumil ja kaebajal on võimalik Venemaal ümber paikneda või siirduda väljapoole Schengeni ala jäävatesse riikidesse. Intsidendid Venemaa pinnal, mis on seostatavad Ukraina sõjaga, on sihitud konkreetsete sihtmärkide pihta ja ei kvalifitseeru relvakonfliktiks, mis seaks kaebaja elu Venemaa territooriumil ohtu. Varjupaiga õiguse eesmärk ei ole anda kaitset kõigile isikutele, kellele on oma kodakondsusjärgse riigi tegevus vastumeelne, vaid kaitse andmise eelduseks on reaalse ja tõsise ohu olemasolu.
34.Kaebaja on esitanud kohtumenetluses foto venekeelsest tagaotsimiskuulutusest Tšetšeenia vabariigis, kus kirjeldatakse, et kaebajat (lisatud tundemärgid) otsitakse taga. Kuna kuulutus oli esitatud ilma tõlketa, tõlkis selle teksti kohtuistungil osalenud tõlk ning täpne tõlge on saadav kohtuistungi protokollist.
35.Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine ning riigisisese õiguse sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks (VSS § 7 lg 1). VRKS § 25 lg 22 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuses või koos sellega tehakse välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja kaalutakse põhjendatud huve (VSS § 72 lg 3).
36.Lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (VSS § 74 lg 1). Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta selle humaansetel 8(9)
kaalutlustel kohaldamata (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Kaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui kolm aastat või jätta see kohaldamata, sh humaansetel kaalutlustel. Sissesõidukeelu erandina kohaldamata jätmist tingivad humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus sissesõidukeeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu analoogse tagajärje (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p 38; 30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p-d 10–15). Kaebaja ei ole selliseid asjaolusid nimetanud. Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75 ja 32). Seega on PPA õigesti kohaldanud kaebajale ka sissesõidukeelu.
37.Vastustaja ei ole taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud, mistõttu kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 1 ning § 109 lg-ga 1 jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
38.Kaebaja õiguste kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel avaldada kaebaja nimi tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.