S.Wi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.03.2024 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.1/762-1 ja 02.05.2024 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052278615 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks kaebaja elamisloa pikendamise taotlust uuesti läbi vaatama
Menetlusosalised
Kaebaja – S.W, volitatud esindaja Oksana Smirnova Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitud esindaja Ragne Õunap
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 03.04.2025
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 25.03.2024 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsus nr 15.3-3.1/762-1 ja 02.05.2024 ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052278615 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit kaebaja elamisloa pikendamise taotlust uuesti läbi vaatama.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja, tema abikaasa ja lapse nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt hiljemalt 04.06.2025 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Aserbaidžaani kodanikule S.W on antud tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks kehtivusega 28.11.2022 - 27.11.2023. Varasemalt on S.Wil olnud tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks välismaalaste seadus (VMS) § 137 lg 1 alusel Eestis perioodidel 28.11.2018–27.11.2020, 28.11.2020–27.11.2022.
2.22.09.2023 esitas S.W Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse abikaasa juurde elama asumiseks.
3.PPA keeldus 25.03.2024 otsusega nr 15.3-3.1/762-1 S.Wi tähtajalise elamisloa pikendamisest VMS § 124 lg 1 p 5, § 124 lg 1 p 1 ja § 124 lg 2 p 2 alusel. Otsuse põhjendus: S.W on aastast 2018 korduvalt toime pannud liiklusalaseid väärtegusid: 24.12.2019 ja 06.01.2020 tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimine; 23.07.2020 lubatud sõidukiiruse ületamine; 12.09.2021 liikluskindlustuseta sõiduki juhtimine; 04.06.2022 lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 21 km/h; 21.11.2022 tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimine; 05.01.2023 ristmikule sõitmine foori keelava tule ajal (LS § 221 lg 1 alusel); 07.03.2023 (LS § 227 lg 1 alusel) lubatud sõidukiiruse ületamine 15 km/h; 02.08.2023 liiklusseaduse (LS) § 227 lg 2 ja § 207 lg 1 rikkumine (lubatud sõidukiiruse ületamine ja tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud sõiduki juhtimine); 13.08.2023 lubatud sõidukiiruse ületamine 16 km/h (LS § 227 lg 1 alusel); PPA hoiatas S.Wit nii otsuses nr 1052325523/TEP, millega pikendati tema elamisluba 28.11.2020–27.11.2022, kui 06.09.2022 tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse menetluses, et elamisluba ei pikendata, kui taotleja rikub jätkuvalt õiguskorda. Vaatamata eeltoodule on S.W liiklusseaduse rikkumist jätkanud ning PPA hinnangul on tema seaduskuulekaks muutumise tõenäosus nullilähedane. Kogu Eestis viibimise (ehk 5 aasta) jooksul on taotlejale tehtud kokku 10 mõjutustrahvi, kuid pole see mõjutanud taotlejalt õiguskuulekale käitumisele. PPA võtab arvesse ka seda, et kõik trahvid on õigeaegselt tasutud, aga trahvide õigeaegne tasumine ei vabanda liikluseesseaduse korduvat rikkumist. Viimase elamisloa kehtivuse aja jooksul 29.11.2022–27.11.2023 on taotleja rikkunud liiklusseadust neli korda. 05.01.2023 rikkumine (ristmikule sõitmine foori keelava tule ajal) on pandud toime tööpäeval ja koolivaheajal, mil võisid ülekäiguradadel liikuda ka õpilased. 07.03.2023 rikkumise korral ületas taotleja sõidukiirust 15 km/ h Tallinnas Lõuke tn ja Lillevälja tn vahel suunas Lillevälja tee kl 08.12. Tähelepanuväärne on rikkumise toimepanemise aeg ja koht: tegemist oli tööpäevaga ja rikkumise toimepanemise lähedal asub õppeasutus Rocca al Mare Kool ning sellel kellaajal ja päeval on tavaline, et kooli lähedal on õpilased, kes kooli parasjagu liiguvad. 2
Taotleja on ületanud kiirust piirkonnas, kus on kohane sõidukiirust hoopist alandada, kuna tegemist on kooli lähedal asuva territooriumiga. 02.08.2023 rikkumise korral juhtis taotleja sõidukit 83 +/- 3 km/ h teelõigul, kus suurim lubatud kiirus on 50 km/ h, ja lisaks ei olnud taotleja sõiduk läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Tegemist oli Peterburi teel kl 16:57 toime pandud liiklusseaduse rikkumisega ja selle rikkumise korral oli kiiruse ületamine vähemalt 30 km/ h. Tegemist oli samuti tööpäevaga ja rikkumise kellaaeg on see aeg, mil liiklus on nii Tallinna kesklinnas kui ka Tallinna lähistel eriti pingeline, kuna tegemist on tööpäevalõpuga ning teedele jõuavad koju liiklevad isikud. Sellel kellaajal ja olukorras sõidukiiruse ületamine seab selgelt ohtu teiste liiklejate elu ja tervist ja kujutab sellega ohtu avalikule korrale. Taotleja mootorsõiduki tehnoülevaatus kehtis kuni märtsini 2023. Tegelikult 4 kuud on taotleja osalenud liikluses potentsiaalselt ohtliku sõidukiga. Tehnoülevaatust on läbitud rikkumisele järgneval päeval. 24.12.2019 taotleja juhtis mootorsõidukit, mis 08.05.2019 ei läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Peaaegu 8 kuud taotleja kasutas sõidukit, millel ei olnud korras pidurisüsteem ja tuled, helkurid ja elektriseadmed. 21.11.2022 juhtis taotleja mootorsõidukit, millel tehnoülevaatus kehtis kuni september 2022. Sellest teeb PPA järelduse, et taotleja süstemaatiliselt jätab tehnoülevaatuse õigeks ajaks tegemata, mis ohustab nii tema enda, kui ka teiste liiklejate elu ja tervist. 13.08.2023 kell 01:42 Sõpruse pst 40: teelõigul Tedre ja Räägu tänavate vahel, Räägu tn suunas liikudes rikkus taotleja liiklusseaduse ja tema toime pandud väärtegu kvalifitseeriti LS § 227 lg 1 alusel (lubatud sõidukiiruse ületamine 16 km/h). Antud rikkumine leidis aset öisel ajal, mis küll tähendab, et liiklejaid on märgatavalt vähem, kui päevasel ajal, aga see ei tähenda, et kiiruse ületamine oleks ohutu või põhjendatud. Taotleja Eestis viibimine ja LS aastaks 2024 süstemaatiliseks muutunud rikkumine ohustab teiste inimeste elu ja tervist ja kujutab sellega selgelt ohtu avalikule korrale. PPA on taotlejat vähemalt aastast 2020 korduvalt hoiatanud ja kahel korral pikendanud elamisluba lühemaks ajaks tingimusega, et taotleja enam seadust ei riku. Eraldi vajab PPA hinnangul esiletoomist asjaolu, et taotleja töötab taksojuhina, kes on oma tegevusvaldkonnast tulenevalt suurema ohu allikat valitsev isik ning kes vastutab oma klientide tervise ja turvalisuse eest. Eesti ei pea võimaldama välismaalastel, kes ei täida Eesti seadusi ja panevad toime süütegusid, Eestis viibimist. Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus, sh ühiskondlik turvalisus. Üheks võimalikuks abinõuks selle ülesande täitmisel on keelduda elamisloa pikndamisest isikutele, kes on varasema käitumisega näidanud, et nad ohustavad teiste isikute turvalisust. Avalik võim peab tegutsema ka olukorras, kus ta peab hindama tulevikus aset leida võivaid sündmusi. Arvestades taotleja senist käitumist, ei ole PPA tõsikindlalt veendunud, et taotleja suudab tulevikus seaduskuulekalt käituda. Kuivõrd S.W on oma käitumisega näidanud ja näitab, et ta ei austa ega täida Eesti Vabariigi seadusi ja ühiskonnakorraldust, kujutab ta ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 mõistes. Taotlejal elab Eestis Eesti kodanikust abikaasa X.X ja Eesti kodanikust alaealine laps Y.Y, rohkem perekonda taotlejal VMS mõttes Eesti Vabariigis ei ela. Taotleja ja kutsuja olid abielu sõlmimise hetkel teadlikud üksteise kodakondsustest ja täisealiste inimestena võimelised hindama võimalikke raskusi. PPA-l ei ole kahtlust selles, et taotleja ja tema abikaasa elavad pereelu, on omavahel tihedas majanduslikus ja psühholoogilises seoses. Taotleja selgituste järgi maksab ta kodulaenu. Kinnisturaamatu järgi korter aadressil X kuulub taotlejale ja tema abikaasale. Mõlema abikaasa ja alaealise lapse elukohaks on registreeritud sama korteriomand. X.X selgituste alusel kodulaenu maksab praegu S.W, mis tõendab 3
abikaasade vahel majandusliku side olemasolu. Psühholoogiline sõltuvus eeldab abikaasade vahelist armastust, emotsionaalset ning vaimset sidet, mis võib avalduda abikaasade soovis koos aega veeta, ühistes huvides ja ühises tutvusringkonnas ning soovis üksteist aidata ja toetada. Abikaasad kasvatavad koos 2-aastast poega. PPA-l ei ole kahtlusi pereelu püsivuses. Samas ei ole taotleja perekonna puhul tuvastatud abielu fiktiivsust. Taotleja käitumine ning süstemaatiline liiklusseaduse rikkumine ja sellest tulenev oht avalikule korrale kaalub üles taotleja pereelu.
4.S.W esitas 02.04.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 25.03.2024 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.1/762-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kohus võttis 04.04.2024 määrusega haldusasjas nr 3-24-983 kaebuse menetlusse ning määras vastustajaks PPA.
5.PPA tegi 02.05.2024 S.Wile ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052278615, millega kohaldas ühtlasi Schengeni sissesõidukeeldu pikkusega üks aasta. Otsuse põhjendus: Viibides Eesti Vabariigis tähtajalise elamisloa alusel on S.W rikkunud korduvalt liiklusseadust. Kogu Eestis viibimise perioodil on S.W ́ile tehtud kokku 10 mõjutustrahvi, mis pole mõjutanud isikut õiguskuulekalt käituma. Ehkki kõik trahvid on õigeaegselt tasutud, ei ole see muutnud S.W ́i käitumist õiguskuulekamaks. S.W elab Eestis pereelu ja tal on Eesti kodanikust abikaasa ja 2-aastane laps, kes on samuti Eesti kodanik. S.W ́il puudub Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus. Vestlusel avaldas S.W, et ei lahkunud Eestis seetõttu, et eeldas elamise õigust elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse vaidlustamise tõttu. S.W ́il on võimalik pöörduda tagasi oma kodakondsusjärgsesse riiki, milleks on Aserbaidžani Vabariik. S.W on nõus lahkuma riigist vabatahtlikult, kuid palus määrata maksimaalselt pikka tähtaja vabatahtliku lahkumise korraldamiseks, arvestades pikaajalist Eestis elamist ja pereelu ümberkorraldamise vajadust. Isiku puhul ei esinenud humaanseid kaalutlusi, millest tulenevalt oleks võimalik sissesõidukeeldu mitte kohaldada. Arvestades sissesõidukeeluga kaasnevat pereeluriivet, peab PPA vajalikuks lühendada sissesõidukeelu kestvust kahe aasta võrra.
6.S.W esitas 13.05.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 02.05.2024 lahkumisettekirjutuse nr 1052278615 tühistamiseks. Ühtlasi esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud lahkumisettekirjutuse täitmise peatamiseks. Tallinna Halduskohus võttis 20.05.2024 määrusega haldusasjas nr 3-24-1427 kaebuse menetlusse, määras vastustajaks PPA ning liitis haldusasja nr 3-24-1427 ühte menetlusse haldusasjaga nr 3-24-983, lugedes liidetud asja numbriks 3-24-983. Ühtlasi jättis kohus S.Wi esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27.05.2024 määrusega S.W ́i esialgse õiguskaitse taotluse ning keelas PPA-l 02.05.2024 lahkumisettekirjutuse nr 1052278615 sundtäitmise ja S.Wi väljasaatmise kuni haldusasjas nr 3-24-983 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
8.Kaebaja palub tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse tühistada põhjusel, et PPA pole arvesse võtnud, et kaebajal on Eestis perekond, abikaasa ja üks alaealine laps. Lisaks maksab kaebaja korteriliisingut. Kaebaja abikaasale ja lapsele oleks Eestist lahkumine moraalselt väga raske. Kaebaja õpib iseseisvalt Eesti keelt. Kaebajal on toimepandud rikkumiste pärast siiralt kahju. Ühel korral ületas kaebaja kiirust põhjusel, et lapsega oli kiire arsti juurde ning teisel korral pidi kaebaja jõudma laevale. Keelava punase tule ajal sõitis kaebaja tähelepanematusest, ta töötab taksojuhina ning kliendid paluvad veidi kiirustada. 4
Sellises olukorras muutub kaebaja närviliseks. Kaebaja ei ole viimased 9 kuud trahvi saanud, on üldiselt seaduskuulekas ja liikluses ettevaatlik, ning annab endast parima, et olla eeskujulik juht. Kaebaja palub võtta esitatud põhjendused arvesse ja kaaluda otsust uuesti.
9.Kuivõrd PPA otsus elamisloa pikendamisest keeldumise kohta pole jõustunud, puudus PPA-l alus Eestist lahkumise ettekirjutuse koostamiseks. Lahkumisettekirjutus ei sisalda kaalutlusi, miks on kohaldatud sissesõidukeeldu, miks on selle kestuseks valitud üks aasta ja mis tingis sellise vajaduse. PPA-l on kaalutlemiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada. Kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld kohaldub kogu Schengeni viisaruumi üleselt ning tegemist on kaebaja õigusi väga tugevalt piirava otsusega, mistõttu peab see olema motiveeritud, isikule arusaadav ning selle eesmärgi suhtes proportsionaalne. Vastustaja on küll möönnud, et esineb perekonnariive, kuid millised tagajärjed kohaldatud sissesõidukeeld perekonnale kaasa toob on jäetud tähelepanuta. Kaebaja palub ettekirjutuse tühistada. Vastustaja seisukohad
10.Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsused on õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus.
11.PPA on arvesse võtnud, et kaebajal elab Eestis abikaasa ja laps, kuid kaebaja süstemaatiline liiklusseaduse rikkumine ja sellest tulenev oht avalikule korrale ning nii kaebaja enda kui ka kaasliiklejate elule, tervisele ja varale, kaalub üles kaebaja subjektiivse soovi elada pereelu Eestis. Kaebajale on kaks korda tähtajalist elamisluba pikendatud tingimusel, et ta lõpetab seadusvastase tegevuse. Kaebaja on lubanud käituda seaduskuulekalt, kuid ei ole seda jätkuvalt teinud. Arvestades, et kaebajale on antud võimalus parandada oma käitumist, et tal oleks võimalik jätkata Eestis elamisloa alusel elamist, kuid kaebaja ei ole seda võimalust kasutanud, ei saa väita, et PPA ei oleks arvestanud kaebaja pereeluga Eestis. Vastupidi, PPA on kaebaja pereluga arvestanud nii tähtajalise elamisloa pikendamisel kui ka pikendamata jätmisel. Vastustaja rõhutab, et välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust viibida ja elada riigis, mille kodanik ta ei ole. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemise, seal viibimise ja sealt lahkumise üle. Arvestades, et kaebaja liiklusrikkumised on sagenenud, selmet lõppeda, tegi PPA õiguspärase otsuse kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumiseks VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 ning § 142 lg 2 p 2 alusel.
12.Kaebaja põhjendused seaduse rikkumiste kohta, ei muuda seaduse rikkumisi olematuks ega vabandatavaks. Asjaolu, et kaebaja põhjendab seaduse rikkumisi sellega, et ta töötab taksojuhina ning kliendid paluvad kiirustada, ei õigusta kuidagi liiklusreeglite rikkumisi. PPA on otsuses konkreetsete rikkumiste asjaolusid ja nendest tulenevat ohtu põhjalikult käsitlenud. Kaebaja on selgitanud, et on liiklusreegleid rikkunud, kuna kliendid paluvad tal kiirustada ning see muudab teda närviliseks. Arvestades, et kaebaja töötab taksojuhina, on selge, et kaebaja liikluses osalemine on stabiilne ja tihe ning kui kaebaja klientide soovide tõttu muutub närviliseks ning rikub seetõtt liiklusreegleid, ei saa asuda seisukohale, et kaebaja rohkem liiklusreegleid ei riku. Sellist seisukohta kinnitab ka asjaolu, et kaebaja on varemgi lubanud, et ta enam seadust ei riku, kuid on seda siiski teinud. Lisaks vajab märkimist, et kaebaja liiklusseaduse rikkumised on muutunud tihendamaks ning asjaolu, et kaebaja on valmis taksosõidu teenust pakkudes seadma ohtu muu hulgas ka kooli lähedal liikuvate laste elu ja tervise, on eriti taunimisväärne.
13.Kuna PPA otsus, millega PPA keeldus kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamisest on haldusakt ning seda ei ole kehtetuks tunnistatud, on haldusakt kehtiv. Pelgalt asjaolu, et kaebaja esitas kaebuse PPA otsuse vaidlustamiseks kohtusse, ei muuda PPA otsust kehtetuks. Seega puudus kaebajal ettekirjutuse tegemise ajal Eestis seaduslik viibimisalus ning PPA tegi 5
õiguspäraselt ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. Lahkumisettekirjutus on viibimisaluse puudumisel lahkumiskohustuse osas üksnes tuvastav haldusakt – kohustus lahkuda tuleneb VSS § 3 lg 2 tõttu otse seadusest. Seega ei olnud PPA-l kaebajale ettekirjutust koostades kaalutlusõigust, kas lahkumisettekirjutus koostada või mitte. Kuna oli tuvastatud, et kaebaja viibib Eestis ebaseaduslikult, oli PPA kohustatud koostama kaebajale lahkumisettekirjutuse.
14.Sissesõidukeelu saab jätta kohaldamata vaid humaansetel kaalutlustel (VSS § 74 lg 4). Õiguskirjanduses on humaanseks kaalutluseks peetud näiteks isiku enda või tema lähedase haigust, haiglas viibimist või operatsioonijärgset ravi arsti järelevalve all. Kaebaja ei ole väitnud, et esineks humaanseid kaalutlusi, millest lähtuvalt oleks PPA-l võimalik sissesõidukeeld kohaldamata jätta. Vastupidi, kaebaja on 02.05.2024 läbi viidud küsitluses kinnitanud, et Eestis ei ela tal sugulasi, kelle eest ta peaks hoolitsema. Lisaks ei olnud kaebajal vastuväiteid kohaldatava sissesõidukeelu pikkuse osas. Eeltoodu tõttu on tõendatud, et kaebaja suhtes ei esinenud humaanseid kaalutlusi, mis võimaldaks jätta sissesõidukeelu kohaldamata. Selliseid asjaolusid ei ole kaebaja ka kohtumenetluses välja toonud. Seega on sissesõidukeelu kohaldamine põhjendatud. PPA on sissesõidukeelu kohaldamisel arvestanud nii kaebaja Eestis viibimise ajal toime pandud seaduse rikkumistega kui ka asjaoluga, et kaebajal on Eestis perekond ning lühendanud sissesõidukeelu pikkust maksimaalsest võimalikust kahe aasta võrra. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu PPA otsusega, ei tähenda automaatselt seda, et PPA otsus oleks õigusvastane.
15.PPA-l oli kohustus kohaldada kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu. Nimelt on välismaalaste seaduse ning väljasaatmiskohustuse ja sissesõidukeelu seaduse mõttes Euroopa Liidu kodanik teise liikmesriigi kodanik, mitte Eesti Vabariigi kodanik. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse seletuskirjas on selgitatud, et „välismaalase“ all mõistetakse isikut, kes ei ole Eesti kodanik või Eestis viibimis- või elamisõigust omav Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik ega tema perekonnaliige. Seega jäetakse VSS reguleerimisalast välja vaba liikumise õigust omavad isikud, kelle riigis viibimise, elamise ja riigist lahkumise tingimused tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2004/38/EÜ. Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi või Šveitsi Konföderatsiooni kodaniku ning tema perekonnaliikmete suhtes lahkumisettekirjutuse tegemise, sissesõidukeelu kohaldamise ning riiki mittelubamise erisused viiakse eelnõuga VSS-st üle ELKS-i (444 SE, lk 3). Seega ei kohaldu kaebaja suhtes VSS § 74 lg 41 ning PPA-l puudus võimalus kohaldada kaebaja suhtes teistsugust sissesõidukeeldu, kui Schengeni oma.
16.Kaebajale on korduvalt antud tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks ning seega ka võimalus Eestis seaduskuulekalt käituda. Kaebaja ei ole sellist võimalust kasutanud. Arvestades, et kaebaja esimene rikkumine toimus juba 24.12.2019 ning PPA on korduvalt kaebajat hoiatanud, kaasa arvatud viimase elamisloa pikendamisel, et jätkuvate rikkumiste puhul tema tähtajalist elamisluba ei pikendata, pidid nii kaebaja kui ka tema abikaasa möönma, et nende pereelu Eestis ei pruugi olla võimalik viisil, nagu nad on seda seni elanud. Seega on kaebaja enda tegevusega ise seadnud enda ja oma pere olukorda, kus pereelu tuleb ümber korraldada.
17.Vastustaja ei nõustu kaebaja järeldusega, et kui tähtajalise elamisloa pikendamisest keelduva otsuse osas esitatud kaebus on kaebajale edukas, välistab kohaldatud sissesõidukeeld VMS § 126 lg-st 1 tulenevalt elamisloa saamise. Kui kaebajat saadab tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse vaidlustamise osas kohtumenetluses edu, tühistatakse ka lahkumisettekirjutus, kuna siis on lahkumisettekirjutus tehtud ennatlikult, sest kaebajal on Eestis viibimisalus tulenevalt VMS §-st 130. Vastustaja märgib lisaks, et ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeeld kehtib alates hetkest, kui kaebaja lahkub Schengeni territooriumilt. Kuna ettekirjutuse sundtäitmine on keelatud ja kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks Eestist 6
lahkunud ning kaebaja hoiakust saab järeldada, et ta vabatahtlikult kodakondsusjärgsesse riiki ei lahku, ei ole kaebaja suhtes hetkel kehtivat sissesõidukeeldu, mida arvestada tähtajalise elamisloa menetluses.
KOHTU PÕHJENDUSED
18.Kohus leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada. PPA on eksinud kaalutlusõiguse teostamisel: hinnanud asjaolusid ebaõigesti, on arvestanud lubamatute asjaoludega, ega ole sisuliselt kaalunud riivet kaebaja era- ja perekonnaelule.
19.Vaidlust pole selles, et kaebajal on olnud tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks VMS § 137 lg 1 alusel Eestis perioodidel 28.11.2018–27.11.2020, 28.11.2020– 27.11.2022, 28.11.2022–27.11.2023. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja ja tema abikaasa elavad pereelu ühises elukohas ning on omavahel tihedas majanduslikus ja psühholoogilises seoses. Kaebaja maksab ühise elamispinna eest kodulaenu, mis tõendab abikaasade vahel majandusliku side olemasolu. Abikaasad kasvatavad koos 2-aastast poega. PPA-l ei ole kahtlusi pereelu püsivuses.
20.PPA on tuginenud tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisel kolmele alusele: 1) VMS § 124 lg 1 p 1 (on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda); 2) VMS § 124 lg 2 p 2 (välismaalane on rikkunud VMS §-s 11 kehtestatud kohustust järgida Eesti seaduseid); 3) VMS § 124 lg 1 p 5 (välismaalast on karistatud süüteo eest). Eeltoodud asjaolude esinemise üle puudub pooltel vaidlus, sh et kaebaja on toime pannud PPA otsuses kirjeldatud väärteod ning talle on määratud kogu Eestis viibimise (ehk 5 aasta) jooksul kokku 10 mõjutustrahvi. Kaebaja hinnangul ei ole PPA elamisloa andmisest keeldumisel hinnanud riivet kaebaja perekonnaelule. PPA hinnangul kaalub kaebaja käitumine ning süstemaatiline liiklusseaduse rikkumine ja sellest tulenev oht avalikule korrale üles taotleja pereelu.
21.Riigikohtu praktikas järjekindlalt väljendatud seisukohta, et kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti põhjendus olema eriti põhjalik, ning selgitanud, et kaalutluste väljatoomine haldusakti põhjendustes on oluline nii haldusakti kohtuliku kontrolli tagamiseks kui ka haldusakti legitimeerimiseks adressaatide ja puudutatud isikute silmis (vt Riigikohtu 29.11.2012 otsus asjas nr 3- 3-1-29-12, p 19). Haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (vt Riigikohtu 20.10.2011 otsus asjas nr 3-3-1-54-11, p 12).
22.Kaebaja elamisloa pikendamisest keeldumisel nii VMS § 124 lg 1 p 1 kui ka p 5 alusel on PPA põhjendustes kesksel kohal kaebaja toime pandud süüteod ja nende eest määratud karistused. Taotleja viimase elamisloa kehtivuse perioodil 28.11.2022–27.11.2023 on kaebaja karistatud väärteo korras 02.08.2023 toime pandud LS § 227 lg 2 ja § 207 lg 1 rikkumise eest ning määratud rahatrahv summas 320 eurot, mis on 21.08.2023 tasutud. Politsei menetluse infosüsteemist nähtuvalt on taotlejale määratud mõjutustrahvid: 05.01.2023 - LS § 221 lg 1 alusel: ristmikule sõitmine foori keelava tule ajal – 40 eurot (tasutud 18.01.2023), 07.03.2023 LS § 227 lg 1 alusel (lubatud sõidukiiruse ületamine 15 km/h) – 70 eurot (tasutud 04.04.2023) ja 13.08.2023 - LS § 227 lg 1 alusel (lubatud sõidukiiruse ületamine 16 km/h) – 80 eurot (tasutud 22.08.2023). Ka varasemate elamislubade kehtivusperioodil pani kaebaja toime liiklusrikkumisi, vastavalt perioodil 28.11.2018–27.11.2020 kokku kolm korda ja 28.11.2020– 27.11.2022 kokku kolm korda. Kõik trahvid on tähtaegselt tasutud.
7
23.Riigikohus on selgitanud, et VMS § 124 lg 1 p 5 on kohaldatav erandlikel juhtudel, kui kuriteo toime pannud isikust lähtuvat ohtu avalikule korrale polegi vaja põhjendada (vt Riigikohtu 18.11.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-92, p 21). Riigikohus märkis, et „Sellele järeldusele viib Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades nr C-381/18 ja C-382/18. Selles otsuses asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriikide pädevad asutused saavad teatud juhtudel direktiivi 2003/86/EÜ artikli 6 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel tugineda üksnes asjaolule, et isik on mõistetud süüdi kuriteo toimepanemises, ilma et tuleks tuvastada, et tema käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi asjaomases liikmesriigis. Seda võib siiski teha ainult sellisel juhul, kui kuriteo raskus või laad on selline, et on vaja välistada kolmanda riigi kodaniku viibimine asjaomase liikmesriigi territooriumil (p-d 63 ja 66)“ (vt samas). Kohus on seisukohal, et kaebaja toime pandud väärtegude raskus ega laad pole sellised, et on vaja välistada tema viibimine Eestis VMS § 124 lg 1 p 5 alusel, mistõttu ei saanud PPA kaebaja elamisloa pikendamisest keelduda tuginedes nimetatud sättele.
24.Kohtu hinnangul on PPA sisustanud kaebajast lähtuva ohu VMS § 124 lg 1 p 1 mõttes meelevaldselt ja on võtnud arvesse lubamatuid asjaolusid. Esmalt on PPA tuginenud kaebaja varasematele liiklusrikkumistele perioodil 28.11.2018–27.11.2022 (kokku 6 juhtumit). Ühtlasi on tuginetud osaliselt arhiivi kantud karistusandmetele ka perioodi 28.11.2022–27.11.2023 puudutava karistatuse osas. Tegemist ei ole üksnes kaebajat iseloomustavate andmetega, kuivõrd vastustaja tugineb väärteokorras karistatud tegudele kaebajast lähtuva avaliku korra ohustamise osas, mis on vaidlustatud haldusakti üheks õiguslikuks aluseks. Riigikohus on leidnud, et varasemate aastate liiklusõnnetuste statistikat ei ole võimalik iseseisva põhjendusena võtta aluseks, et prognoosida kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale (vt Riigikohtu 18.11.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-92, p 24). Vaidlustatud otsustest, nähtub, et kaebaja on tasunud kõik trahvid. Eelduslikult olid seega otsuste andmise aja seisuga vähemalt kuue esimese teo karistatused kustutatud ja arhiivi kantud. Kuivõrd perioodi 28.11.2022– 27.11.2023 puudutavate rikkumiste osas on märgitud, et kaebajale määratud mõjutustrahv 05.01.2023 rikkumise eest (LS § 221 lg 1 alusel: ristmikule sõitmine foori keelava tule ajal) summas 40 eurot tasuti 18.01.2023, pidid olema andmed ka selle karistuse kohta arhiivi kantud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kustunud väärteo andmetele tuginemine ei ole lubatav, kuivõrd „seadusandja tahet ei saa kehtiva KarRS § 20 lg 1 p 4 kujunemislugu ja teiste samas normis nimetatud arhiivi juurdepääsu aluseid võrreldes sedavõrd laialt käsitleda ning seadusandja ei ole soovinud anda juurdepääsu ka karistusregistri arhiivi kantud väärteomenetluste andmetele“ (vt Tallinna Halduskohtu 21.06.2021 otsus haldusasjas nr 3-21242, p 9). Seega on oluline osa kaalutluste kogumist ära langenud ning seega vajab haldusakt uuesti kaalumist ja põhjendamist. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja rikkumiste raskust ja laadi piisavalt hinnatud. Kaebaja on pannud toime samaliigiliste rikkumiste vaates (foori keelava tulega ristmikule sõit, sõidukiiruse ületamine) väiksema raskusastmega väärteod, ent PPA ei ole seda arvesse võtnud. Nimelt on juhi poolt foori keelava tule ajal ristmikule sõitmine oluliselt väiksema hukkamõistuga kui sama teo toime panemine liiklusohu tekitamisega (vrd LS § 221 lg 1 ja lg-d 2 ja 3). Kaebajale etteheidetav tegu ei täitnud liiklusohu tekitamise koosseisu. Ka kiiruse ületamised jäävad madalama sanktsioonimääraga rikkumiste hulka (§ 227 lg 1 vrd lg 2, lg 3 ja lg 4). Seega ei anna sedalaadi rikkumiste süstemaatiline toimepanek – arvestades määratud karistuste raksuastet ning asjaolu, et kaebaja liiklusest kõrvaldamist ei ole seni peetud vajalikuks - alust pidada kaebaja väärtegusid sedavõrd raskeks, et õigustaks rasket riivet kaebaja perekonnaelupõhiõigusele. Kohtule ei nähtu praegusel juhul neid põhjuseid, mis võimaldaksid järeldada, et kaebaja kujutab endast sellist ohtu avalikule korrale, mida on mõeldud direktiivi 8
artikli 6 lg-s 2 ning mis oleks praeguses asjas perekonnapõhiõigusest kaalukam. Seega ei saanud PPA kaebaja elamisloa pikendamisest keelduda ka VMS 124 lg 1 p 4 alusel.
25.Riigikohus on leidnud 13.04.2016 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-16: „Elamisloa andmise üle otsustamisel on asjakohased samad asjaolud, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel“ (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsus haldusasjas nr 3-3-12-16, p 22). Kuna antud juhul on tähtajalise elamisloa mittesaamise tagajärjena tehtud kaebajale lahkumisettekirjutus, riivab tähtajalise elamisloa andmata jätmine oluliselt kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatust. PPA ei ole riivet kaebaja era- ja perekonnaelule vaidlustatud otsuses aga üldse hinnanud. PPA on küll täheldanud, et oht avalikule korrale on kaalukam kaebaja perekonnaelu riivest, kuid sisuliselt ei ole riivet kaalunud. Üksnes perekonnaelu olemasolu tuvastamine ja jaatamine ning kaebajast lähtuva ohu kaalukamana sedastamine ei võrdu erinevate huvide sisulise kaalumisega.
26.EIÕK art 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Sama artikli teisest lõikest tulenevalt ei sekku võimud selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Otsuse tegemisel selle kohta, kas sekkumine EIÕK art 8 lg-s 1 nimetatud õigusesse on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, st proportsionaalne saavutatava seadusliku eesmärgi suhtes, tuleb kaaluda järgmisi asjaolusid: 1) kaebaja toime pandud süüteo olemus ja raskusaste; 2) kaebaja viibimise kestus riigis, kust ta välja saadetakse; 3) aeg, mis on möödunud süüteo toimepanemisest, ja kaebaja käitumine selle aja jooksul; 4) erinevate puudutatud isikute kodakondsused, rahvus; 5) isikute abielu kestus; 6) kas abikaasa teadis abiellumise ajal isiku poolt toimepandud õigusrikkumistest; 7) laste olemasolu ja vanus; 8) laste parimad huvid ja heaolu, eelkõige nende raskuste tõsidus, millega kaebaja laps peab tõenäoliselt toime tulema riigis, kuhu kaebaja saadetakse; 9) vastuvõtjariigi ja sihtkohariigiga olemasolevate ühiskondlike, kultuuri- ja peresidemete tugevus (nt EIK 18.10.2006 otsus asjas nr 46410/99, Üner vs Holland, p-d 54–58; 03.07.2012 otsus asjas nr 52178/10, Samsonnikov vs Eesti, p 86, ja seal viidatud varasem praktika) (vt samas, p 16). Ka Riigikohus on leidnud, et „enne direktiivi 2003/86/EÜ art 6 alusel negatiivse otsuse tegemist peavad pädevad asutused veel hindama asjaomase isiku isiklikku olukorda vastavalt direktiivi artiklile 17, võttes nõuetekohaselt arvesse isiku peresuhete laadi ja tugevust, tema liikmesriigis elamise kestust ja perekondlike, kultuuri- ja sotsiaalsete sidemete olemasolu oma päritolumaaga“ (vt Riigikohtu 18.11.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-92, p 26).
27.Lapse õiguste konventsiooni art-st 3 ning lastekaitseseaduse § 5 p-st 3 ja §-st 21 tuleneb kohustus seada kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid. Kohustus hinnata ja kindlaks määrata lapse huvid seob ka PPA-d, kui ta teeb otsuse lapse vanema Eestis elamise õiguse üle, sest see võib riivata lapse õigusi ja kohustusi (vt samas). Vaidlustatud otsuses on PPA direktiivi nõudeid eirates jätnud peresuhted vajalikul määral hindamata. Antud juhul ei ole PPA kaalunud lapse heaolu ja parimaid huve ning tagajärgi, mis kaasnevad lapsele kaebaja riigist välja saatmisel. PPA pole võtnud arvesse lapse vajadusi ega pere majanduslikku sõltuvust kaebajast, ehkki on tuvastanud, et kaebaja käib tööl ja tasub kodulaenu (ehk kaebaja abikaasa ja tema laps sõltuvad majanduslikult kaebaja sissetulekust). Ühtlasi ei nähtu mistahes kaalutlusi selle kohta, kas ja millised ning kui tugevad on kaebaja ja tema perekonnaliikmete ühiskondlikud, kultuurilised ja perekondlikud sidemed sihtkohariigis. Nii ei ole käsitletud võimalike tagajärgi kaebaja lapsele olukorras kui laps jääb Eestisse või lahkub sihtriiki koos kaebajaga.
28.PPA-l tuleb eeltoodud asjaolusid arvesse võtta ja teha uus otsus võttes arvesse käesoleva otsuse põhjendusi. Kohus ei saa teostada kaalutlusõigust PPA eest (vt HKMS § 158 lg 3). 9
29.Kuna elamisloa pikendamisest keeldumise otsus kuulub tühistamisele, on ka lahkumisettekirjutus tehtud ennatlikult. Kohus rahuldab kaebuse ja tühistab PPA 25.03.2024 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.1/762-1 ja 02.05.2024 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1052278615 ning kohustab PPA-t kaebaja elamisloa pikendamise taotlust uuesti läbi vaatama.
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole kohtule esitanud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (vt HKMS § 109 lg 1 ls 4). Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist kaebajalt taotlenud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
31.Kaebaja ja tema perekonnaliikmete identifitseerimise vältimiseks ja nende õiguste kaitseks tuleb avaldatavas kohtuotsuses asendada kaebaja, tema abikaasa ja lapse nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Andreas Paukštys MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 06.03.2026 KOHTUOTSUSEGA.
10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.