Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
3.märtsil 2026 Tallinnas
Haldusasja number
3-25-4355
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend
Aktsiaseltsi Skinest Rail kaebus riigihangete vaidlustuskomisjoni 11. novembri 2025 otsuse nr 23025/299391 tühistamiseks ja Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport kohustamiseks viima riigihankes „Trammide ostmine“ (viitenumber 299391) riigihanke alusdokumendid, vastavusse õigusaktides ettenähtud nõuetega Kaebaja – Aktsiaselts Skinest Rail, lepinguline esindaja v-adv Kaidi Reiljan-Sihvart Vastustaja (hankija) – Aktsiaselts Tallinna Linnatransport, lepingulised esindajad v-adv Carri Ginter ja v-adv Mario Sõrm Tallinna Halduskohtu 5. jaanuari 2026 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Aktsiaseltsi Skinest Rail apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Aktsiaseltsi Skinest Rail apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. jaanuari 2026 otsus muutmata.
2.Mõista Aktsiaseltsilt Skinest Rail Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulu 2250 eurot ja 50 senti.
Otsuse peale võib menetlusosaline esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13.03.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 278 lg 1). Hankeasjas ei saa esitada vastukassatsioonkaebust (HKMS § 278 lg 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.17.09.2025 avaldas Aktsiaselts Tallinna Linnatransport (edaspidi hankija või vastustaja) riigihangete registris konkurentsipõhise läbirääkimistega hankemenetlusena läbiviidava riigihanke „Trammide ostmine“ (viitenumber 299391) hanketeate ja tegi kättesaadavaks muud riigihanke alusdokumendid (RHAD).
3-25-4355
2.Aktsiaselts Skinest Rail (edaspidi ka kaebaja) esitas 14.10.2025 riigihangete vaidlustuskomisjonile (edaspidi VaKo) vaidlustuse RHAD peale. Kaebaja nõudis hankija kohustamist viima õigusaktides sätestatud tingimustega vastavusse kaks RHAD-s sätestatud taotlejate kvalifitseerimise tingimust: 1) hankepassi IV OSA: Kvalifitseerimistingimused B: Majanduslik ja finantsseisund – Taotleja viimase 3 (kolme) riigihanke algamise ajaks lõppenud majandusaasta (eelduslikult 2022, 2023, 2024) netokäive (müügitulu) trammide või rongide (rööbastransport) projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas peab igal majandusaastal olema olnud vähemalt 50 000 000 (viiskümmend miljonit) eurot (ilma käibemaksuta), st 3 (kolme) majandusaasta kohta kokku 150 000 000 (sada viiskümmend miljonit) eurot (ilma käibemaksuta). Taotleja esitab vastavad andmed hankepassis. Hankepassis tuleb esitada andmed trammide või rongide (rööbastransport) projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas iga viimase 3 (kolme) riigihanke algamise ajaks lõppenud majandusaasta netokäibe (müügitulu) kohta eraldi. Hankijal on õigus nõuda taotlejalt vastavate majandusaasta aruannete väljavõtteid, millest nähtub taotleja netokäive (müügitulu) trammide või rongide (rööbastransport) projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas või taotleja raamatupidamise eest vastutava isiku poolt allkirjastatud kinnitust (edaspidi ka käibenõue) ja 2) hankepassi IV OSA: Kvalifitseerimistingimused C: Tehniline ja kutsealane suutlikkus – a) Taotleja peab hanketeate avaldamisele eelneva 48 (neljakümne kaheksa) kuu jooksul olema nõuetekohaselt täitnud vähemalt 4 (neli) reisijateveoks mõeldud uute trammide projekteerimise, valmistamise ja müügi lepingut. Sama perioodi jooksul peab taotleja olema lepingu ka täitnud, st projekteeritud ja valmistatud trammid on tellijale üle antud ja tellija poolt vastu võetud. Juhul, kui lepingud ei ole 48 (neljakümne kaheksa) kuu jooksul lõppenud, peavad lepingud olema täidetud hankija poolt eelnevalt kirjeldatud ulatuses. Iga sellise varasema lepingu maksumus peab olema vähemalt 10 000 000 (kümme miljonit) eurot (ilma käibemaksuta). b) Vähemalt 1 (üks) neljast taotleja poolt täidetud lepingust peab olema sõlmitud trammide projekteerimiseks, valmistamiseks ja müügiks, mida kasutatakse Eestiga (Tallinnaga) sarnastes keskkonnatingimustes. Sarnased keskkonnatingimused on Balti riikides, Soomes, Rootsis, Norras, Poolas või muus riigis või linnas, kus valitseb parasvöötme merelinemandriline kliima, aastas sademeid on ca 550-800 mm, keskmine suhteline õhuniiskus on vähemalt 85%, kusjuures külmal ajal kasutatakse tänavahoolduses soola ja klimaatilised tingimused vastavad talvisele tsoonile W(III) EN 14750:2024. Taotleja esitab vastavad andmed hankepassis. Hankepassis tuleb esitada informatsioon varasemalt täidetud lepingute tarnekuupäeva, maksumuse, lepingu eseme ja tellija ning punktis b nimetatud asjaolude täitmise kohta. Hankijal on õigus nõuda taotlejalt tellija allkirjastatud kinnitust, millest nähtub hankepassis nimetatud lepingute vastavus kvalifitseerimistingimusele. Trammide projekteerimise, valmistamise ja müügi valdkond on taotlejate ringi ja lepingute täitmise sageduse osas piiratud, mistõttu võtab Hankija piisava konkurentsi tagamiseks arvesse andmeid pikema perioodi kohta kui RHS § 101 lg 1 p-s 2 sätestatud, kuid mitte rohkem kui 120 (saja kahekümne) kuu kohta. (edaspidi ka referentslepingute nõue).
3.VaKo jättis 11.11.2025 otsusega nr 230-25/299391 vaidlustuse rahuldamata. VaKo otsuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised. Üksnes hankija otsustab, mida ja millistel tingimustel ta hankida soovib, lähtudes riigihanke väljakuulutamisel oma vajadustest. VaKo saab sekkuda vaid juhul, kui hankija kehtestatud 2(12)
3-25-4355 tingimused on ilmselgelt asjakohatud ja meelevaldsed. Kõik vastavas valdkonnas tegutsevad isikud ei pea saama riigihankes osaleda. Käibenõue tugineb riigihangete seaduse (RHS) § 100 lg 1 p-le 4 ning on indikatsiooniks taotleja majanduslikule ja finantsseisundile. Referentsilepingu nõue tugineb RHS § 101 lg 1 p-le 2. Seadusandja on asjakohase dokumendinõude sätestamisega väljendanud selget seisukohta, et varasemate lepingute kaudu saab anda riigihangetes indikatsiooni taotleja tehnilisele pädevusele. Kaebaja subjektiivne pädevus ega see, millistel tingimustel saaks ta riigihankes osaleda, ei ole midagi sellist, millega hankija peaks RHS-st tulenevalt kvalifitseerimise tingimuste kehtestamisel arvestama. Fakt on see, et olukorras, kus riigihangete registri andmetel on riigihanke eeldatav maksumus 88 miljonit eurot, ei ületa käibenõue 50 miljonit eurot aastas ja 150 miljonit eurot kolme aasta kohta kahekordselt hankelepingu eeldatavat maksumust. Netokäibe nõue vastab hankelepingu esemele ning on kohane, sest on seotud taotleja võimega finantseerida trammide tootmisega seotud töid. Isegi kui on muid näitajaid, mis näitaksid taotleja tehnilist suutlikkust hankelepingut täita ja mida hankija ei ole küsinud, ei tähenda see, et referentsilepingute nõue oleks õigusvastane. Vaidlus on valdkondliku piirangu üle. Valdkondlik piirang ei ole hankelepingu eset arvestades põhjendamatult piirav ja selle laiendamine nt muude ühistranspordivahendite valmistamisele, projekteerimisele ja müümisele ei pruugi anda hankijale piisavat kindlust, et taotleja on kahtlusteta pädev lepingut täitma.
4.Kaebaja esitas 21.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, nõudes VaKo otsuse tühistamist, hankija kohustamist viima käibenõue ja referentslepingute nõue õigusaktidega vastavusse ning menetluskulude vastustaja kanda jätmist. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised. Vaidluse põhiküsimus on proportsionaalsuse nõude rakendamine, st kas kaebajal on õigus nõuda, et kvalifitseerimistingimused ei piiraks hankele ligipääsu rohkem, kui see on hankeesemest lähtuvalt asjakohane ja proportsionaalne. Kvalifitseerimistingimus peab olema lähtuvalt hankeesemest võimalikult lai, sh tuleb kaaluda leebemaid meetmeid. Sellisel viisil, nagu tingimused on seatud, ei ole need käesolevas hankes asjakohased ega proportsionaalsed ning piiravad põhjendamatult konkurentsi. Kaebajal on koos tütarühinguga DLRR vajalik võimekus hankelepingu täitmiseks ja ta ei peaks hankest eemale jääma. Samuti on vaidluse all kvalifitseerimistingimuste asjakohasuse ja proportsionaalsuse kohtuliku kontrolli ulatus. Hankija ei ole kvalifitseerimistingimuste asjakohasuse ja proportsionaalsuse põhjendamise kohustust täitnud, sh näidanud leebemate meetmete kaalumist ega puudumist. VaKo jättis selles osas nõutava sisulise kontrolli tegemata, piirduda ei saa vaid ilmselguse kontrolliga. Ei ole arvestatud finantsekspert A. Suitsu järeldusega, et ainuüksi käibenõue ei anna piisavat ja adekvaatset teavet hankelepingu täitmiseks vajaliku maksevõime kohta, kuigi piirab majanduslikult võimekate pakkujate juurdepääsu hankele. Müügitulu on pelgalt ajalooline näitaja ega ole tulevikku suunatud. Põhjendatud ei ole ka kitsendus konkreetse valdkonnaga, sest sellest ei sõltu finantsvõimekus. Pole kaalutud, miks ei tagaks eesmärki väiksem käibenõue laiemas valdkonnas. Käibenõue ei ole vajalikkuse skaalal vältimatu. Asjakohasem oleks kasutada näitajaid, mis põhinevad kasumiaruande, bilansi ja rahavoogude aruande koosmõjul. Alla RHS § 100 lg-s 3 sätestatud määra jääv käibenõue ei ole automaatselt proportsionaalne. Esimese aasta tegelik kulukoormus on ligikaudu 35 miljonit eurot, riske maandab ka täitmistagatis. 3(12)
3-25-4355 Samuti ei ole VaKo sisuliselt analüüsinud referentslepingute nõude kohta esitatud väiteid. Nõue põhineb formaalsele lepingute arvule ja maksumusele, mis ei väljenda tehnilist ja kutsealast pädevust. Ekspert V. Vučetičs on esile toonud, et üks leping nelja trammi tootmiseks võib nõuda samal tasemel tehnilist ja kutsealast pädevust kui neli lepingut ühe trammi kohta. Suutlikkus on olemas, kui on teostatud üks või mitu võrreldavate tehniliste näitajatega projekti, isegi kui nende arv on väiksem kui neli. Seaduses ja direktiivis antud võimalus kehtestada nõue valdkondlikul alusel ei muuda seda proportsionaalseks. Kaebaja on põhjendanud, miks rongide alane kogemus on trammidega samaväärne. Tänaseks on teada, et Liivalaia tänavale trammiteed ei ehitata, mistõttu on ka hanke aluseks olevad andmed muutunud.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda kokkuvõttes järgmistel põhjendustel. Kvalifitseerimistingimuste seadmisel on hankijal ulatuslik kaalutlusruum ja seda on korduvalt rõhutanud ka Euroopa Kohus. Kaebaja ei ole kunagi projekteerinud ega valmistanud ainsatki trammi, DLRR on maksimaalselt valmistanud kuni neli trammi, kuid on kaheldav, kas ta on neist üldse mõne kunagi projekteerinud. Seega ei ole kaebajal ega DLRR-il sellist varasemat kogemust ega võimekust, mis oleks ligilähedane sellele, mida hankelepingu täitmine eeldaks. Käibenõue ilmestab hankija jaoks piisavalt hästi ja täpselt taotlejate eeldatavat võimekust tulevast hankelepingut nõuetekohaselt täita. Hankijale oli oluline, et nõutud käive oleks tekkinud hankelepingu esemega sarnases valdkonnas. Määratletud valdkond rööbastranspordi projekteerimine, tootmine ja müük on laiem, kui RHS § 100 lg 1 p 4 võimaldaks kehtestada. Selline valik ei tekita hankijale ulatuslikku tõendamis- või põhjendamiskohustust. Kvalifitseerimistingimuste valik ei allu kohtulikule kontrollile abstraktselt ning kohus ei saa tingimusi hankijale ette kirjutada. Hankija kaalutlusruum on ulatuslik ja pakkuja võimalus tingimusi vaidlustada on erandlik. Hankelepingu esemeks on kuni 22 trammi tarnimine, mis valmistatakse rätsepatööna keskmisest erilisematesse klimaatilistesse ja tehnilistesse tingimustesse. Optsiooni rakendamine on pigem väga tõenäoline ja sellest lähtub ka netokäibe nõue. Oluline on, et tootja tegutseks järjepidevalt trammide või rongide alal ja tegevus ei oleks juhuslik ega kõrvaline. Esimene tramm peab olema tarnitud 33 kuud ja ülejäänud hiljemalt 41 kuud pärast lepingu sõlmimist. Vahepealsel ajal tehakse esimese trammiga intensiivseid katsetusi. Lepingu täitmise majanduslik koorem langeb suuresti 2029. aastale, kui kaheksakuulisel perioodil tuleb tarnida kümme trammi. Lisaks tuleb 2030. aastal tarnida 12 optsioonitrammi. Käibenõue 50 miljonit eurot aastas arvestab, et teatud perioodil on majanduslik koormus täitja jaoks iseäranis kõrge. RHS § 100 lg 3 mõttes oleks proportsionaalne olnud isegi nõue 166 miljonit eurot aastas. Varasema kogemuse nõue võib olla sisult analoogne tulevase hankelepinguga. Trammid on spetsiifilised masinad, mida tellitakse lähtuvalt Tallinna eripärastest klimaatilistest tingimustest, rööpmelisusest ja kurvilistest trammiteedest. Vajalikku kogemust valdkonnas ei saa asendada üldistatud kogemusega. Tehnilise ja kutsealase pädevuse puhul soovib hankija erinevalt käibenõudest kontrollida just trammidealast kogemust. Seega saavad kandideerida ettevõtjad, kelle peamine tegevusala on seotud näiteks rongidega, kuid kes on arvestataval määral täitnud ka trammide projekteerimise, valmistamise ja müügi lepinguid. Referentslepingute maksumuse nõue on võrreldes hankelepingu eeldatava maksumusega tagasihoidlik. Kui referentslepingute arv ega nende maksumus pole riigihanke eset arvestades 4(12)
3-25-4355 ilmselgelt ebaproportsionaalne, siis jääb hankija langetatud valik nendes küsimustes hankija laialdase kaalutlusõiguse raamidesse.
6.Tallinna Halduskohus jättis 05.01.2026 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Hankijal on kvalifitseerimistingimuste kehtestamisel ulatuslik kaalutlusruum. Euroopa Kohus on otsuses nr C-195/21 (Smetna palata na Republika Bulgaria, p 50) leidnud, et kuna hankijal on enda vajaduste hindamiseks parimad eeldused, siis on hankija vaba hindama seda, milliseid hankemenetluses osalemise tingimusi ta peab enda seisukohast sobivaks tagamaks eelkõige hankelepingu täitmine talle sobivaks peetaval kvaliteeditasemel. Samas ei ole hankija kaalutlusruum piiramatu ega kvalifitseerimistingimuste valik meelevaldne. Tingimused kogumis alluvad kohtulikule proportsionaalsuse kontrollile nii sobivuse, vajalikkuse kui mõõdukuse tasandil. Kaebajal on õigus, et kohus ei saa piirduda ilmselguse kontrolliga. Käibenõue, mille kehtestamise alus tuleneb RHS § 100 lg 1 p-st 4 ja direktiivi 2014/24/EL art 58 lg-st 3, annab indikatsiooni taotleja majandusliku ja finantsseisundi kohta. Direktiivist tulenevalt on tegu tingimusega, mida hankija võiks eelistatult ja esmasena kasutada ning ei ole põhimõttelist kahtlust, et see sobib hankelepingu täitmiseks vajaliku majandusliku jätkusuutlikkuse tõendamiseks, nagu leidis ka Tallinna Ringkonnakohus 23.11.2024 otsuses haldusasjas nr 3-24-2374 (p-d 21–22). Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et hankija käibenõuet konkreetses hankes ei kehtestaks või kehtestaks selle asemel mingi muu tingimuse. Hankija on kehtestanud nõude ka laiemalt, kui seadus võimaldab, küsides käivet mitte üksnes trammidele, vaid kogu rööbastranspordile vastavas osas. Teoreetiliselt ei ole välistatud, et käibenõue võib olla ebaproportsionaalne vajalikkuse tasandil, kui see on oluliselt koormavam kui mõni muu alternatiivne kvalifitseerimistingimus, mis tagaks vähemalt sama tulemuse. Samas on majanduslikku ja finantsseisundit puudutavatel kvalifitseerimistingimustel küll sarnane eesmärk, kuid need ei ole üksüheselt asendatavad. Käibenõude ebaproportsionaalsus muul kui kitsamas tähenduses ebaproportsionaalsuse tasandil saab olla üksnes erandlik. Kohtule ebaproportsionaalsust ei nähtu. Kaebaja on vaidlustanud käibenõude proportsionaalsuse eelkõige vajalikkuse tasandil. Vaidluses RHAD üle ei ole kaitstav isiku huvi saada endale sobivaid tingimusi kvalifitseerumiseks ja pakkumuse esitamiseks. VaKo on põhjalikult analüüsinud kaebaja esitatud asjatundjate arvamusi ja nendega arvestanud. VaKo leidis asjakohaselt, et need keskenduvad sellele, milliste tingimuste alusel olemasolevate asemel võiks kaebaja kvalifitseeruda, ja kaebaja suutlikkusele hankelepingut täita ning on seega erapoolikud. Ei nähtu, et hinnatud oleks kvalifitseerimistingimuste proportsionaalsust objektiivselt või kaalutud mõistlikke vähem koormavaid alternatiive. VaKo leidis õigesti, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, milline on konkreetse ettevõtja finantsiline või tehniline võimekus ja millistel tingimustel ta võiks kvalifitseeruda. Käibenõude määratlemisel võttis hankija arvesse, et tellitakse kuni 22 trammi. See nõue ei ole muutunud. On usutav, et hankijale on oluline, et ettevõtja tegutseks järjepidevalt selles valdkonnas ning see ei oleks juhuslik või kõrvaline tegevus. Asjakohane on soov, et tramme tarniks ettevõtja, kes on viimase kolme aasta jooksul tramme või ronge järjepidevalt projekteerinud, tootnud ja müünud, eelduslikult võrreldaval hulgal hankelepinguga. Hankija on selgitanud, et optsioonitrammid on mõeldud asendama vanu KT-4 ja KT-6 tramme, mis amortiseeruvad 2031. aastaks, mistõttu ei ole määrav, kas Liivalaia trammiliini avamine lükkub edasi. Kohtule on usutav, et tramm ei ole n-ö riiulitoode, vaid seda tuleb toota ja kohandada konkreetse linna oludele, mis Tallinnas on spetsiifilised. Seega on 5(12)
3-25-4355 rööbastranspordiga seotud valdkondlik käibenõue põhjendatud. Ei ole usutav, et arvestades lepingu spetsiifikat, selle kapitalimahukust ja müügieseme olemust, suudaks näiteks golfiväljakute projekteerimisel kogemust ja nõutavat käivet omav ettevõtja arendada välja vastava tehnoloogia, rakendada selle töösse ja müüa hankijale tramme 33 kuu jooksul pärast hankelepingu sõlmimist, sh selle eest enne lepingu täitmist tasu saamata. Usutav on, et vastava intensiivsusega on spetsiifilise ja kapitalimahuka hankelepingu täitmiseks võimeline vaid vastavas valdkonnas pikaajalist pädevust omav pakkuja, kes omab valdkonnas ka lepingu täitmiseks vajalikku finantsstabiilsust ja suutlikkust katta vajalikud kulud enne lepingu täitmise eest tasu saamist. Kui taotleja ei ole vastavas olukorras varem olnud, puudub tal kogemus, mis kinnitaks, et ta on võimeline selliseid kulusid kandma. Arvestades hankelepingu eeldatavat maksumust (88 miljonit eurot), ei ole käibenõue 50 miljonit eurot aastas ja 150 miljonit kolme aasta kohta ülemäärane. Täpne ei ole vastustaja ja VaKo seisukoht, et RHS § 100 lg 3 annab hankijale automaatse õiguse kehtestada netokäibe nõue kuni kahekordse riigihanke eeldatava maksumuseni ilma sisulise proportsionaalsuse kontrollita. Antud juhul on hankija sellise nõude kehtestamist asjakohaselt põhjendanud ning see jääb ka alla RHS § 100 lg-s 3 sätestatud eeldusliku proportsionaalsuse määra. Referentslepingute nõue põhineb otseselt RHS § 101 lg 1 p-l 2 ja direktiivi 2014/24/EL art 58 lg-l 4, st seadusandja on seisukohal, et tegu on asjakohase tingimusega saamaks indikatsiooni ettevõtja tehnilise pädevuse kohta. VaKo leidis põhjendatult, et ettevõtja ei saa kohustada hankijat nõudma lisaks referentslepingutele veel täiendavate dokumentide esitamist, isegi kui need näitavad samuti taotlejate tehnilist suutlikkust. Hankija on valdkondliku lepingute kogemuse nõude vajalikkust usutavalt põhjendanud. Trammide projekteerimine, ehitamine ja müük on hankelepingu esemeks. Vajalikku tehnilist kogemust trammide projekteerimisest, valmistamisest ja müügist ei saa asendada üldistatud kogemusega määratlemata „sarnase keerukuse või ulatusega“ projektidest, nagu on leidnud kaebaja. Valdkondlik piirang ei ole hankelepingu eset arvestades põhjendamatult piirav ja selle laiendamine nt muu ühistranspordivahendi projekteerimisele, valmistamisele ja müümisele ei pruugi anda hankijale piisavat kindlust, et taotleja on pädev täitma esmakordse tellimusena ka hankelepingut trammide projekteerimiseks, valmistamiseks ja müümiseks. Referentsilepingute nõudes ei saa nn valdkondlikku piirangut pidada ilmselgelt ebavajalikuks ja ülemääraseks. Ka referentslepingute arvu ja maksumuse nõuet ei saa pidada ilmselgelt asjakohatuks või meelevaldseks ning seetõttu ebaproportsionaalseks. Riigihanke eeldatav maksumus on 88 miljonit, millega võrreldes ei ole referentslepingute maksumuse nõue ülemäärane. Kohtu jaoks on usutav hankija põhjendus, et kõrvutades referentslepingute vähimat arvu nende vähima maksumusega soovis hankija veenduda, et taotlejal oleks mitmekülgne ja järjepidev varasem kogemus trammide projekteerimisel, valmistamisel ning müügil, sh käitamisel Tallinnaga sarnastes keskkonnatingimustes. Vähemalt neli trammidega seotud referentslepingut maksumusega 10 miljonit eurot on kohane nõue, et anda hankijale kindlus, et ettevõtja ei projekteeri, valmista ega müü tramme juhuslikult, vaid see on vähemalt oluline ja järjepidev osa tema majandustegevusest ning ettevõtja on nende lepingute alusel tarninud ilmselt mitu trammi korraga. Nimetatud teave kogumis annab hankijale kindluse, et ettevõtjal on mitme projekti raames selline kogemuste pagas, mille puhul on ta eelduslikult tehniliselt ja organisatoorselt võimeline ka vaidlusaluses hankes sõlmitavat hankelepingut nõuetekohaselt täitma. Hankija põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt oli vaidlustusmenetluses lubatav. 6(12)
7.Kaebaja esitas halduskohtu otsusele 15.01.2025 apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tervikuna tühistada, v.a otsuse resolutsiooni p-des 1–3 tehtud menetluslike otsustuste osas, ja uue otsusega kaebuse nõuded rahuldada, sh muuta sõltumata sisulisest lahendist menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised. Kaebaja ei soovi endale sobivaid kvalifitseerimistingimusi, vaid vaidlustab hankele ligipääsu põhjendamatut piiramist. Hankija ei ole isegi kaalunud alternatiivsete leebemate meetmete seadmist. Kaebaja on ekspertide arvamustega tõendanud, et seatud kujul ei täida nõuded hanke eset arvestades eesmärki anda asjakohast infot lepingu täitmise võimekuse kohta, kuigi eksisteerivad asjakohased, kuid leebemad meetmed. Kohtulik kontroll peab hõlmama ka tingimuste asjakohasuse ja proportsionaalsuse sisulist kontrolli. Kohus on jätnud oluliselt käsitlemata kaebaja seisukohad, hinnanud käibenõude kohasust ebaõigesti hoopis tehnilise ja kutsealase võimekuse tagamise aspektist, ei ole leebemate meetmete esinemist ega hankijapoolset kaalumist analüüsinud, on meelevaldselt hinnanud asjatundjate arvamusi ning jätnud meetmete mõõdukuse hindamata. Käibenõue ei ole asjakohane, kuna ei taga seatud viisil adekvaatselt hankija eesmärki ega anna hankelepingu täitmise võimekuse kohta piisavalt infot. Müügitulu ei kajasta adekvaatselt edasist majanduslikku võimekust. Finantsekspert A. Suitsu arvamus kinnitab, et esineb asjakohaseid leebemaid meetmeid. Jätkusuutlikkust saab hinnata eelkõige võlakoormuse, kapitali osakaalu ja rahavoogude näitajate põhjal. Samuti ei ole põhjendatud valdkondlik kitsendamine, kuna edasine võimekus ei sõltu sellest, millist liiki tööde tegemisest on varasem käive tekkinud. See, millisest valdkonnast on käive saadud, saaks omada tähtsust tehnilise ja kutsealase pädevuse hindamisel. Nõue ei ole mõõdukas, kuna võtab võimekatelt ettevõtjatelt, sh kaebajalt, võimaluse hankes osaleda. Halduskohus on hinnanud kaebaja väiteid pealiskaudselt, pidades nõuet paljasõnaliselt asjakohaseks. Lisaks on kohus segi ajanud majandusliku ja finantsseisundi ning tehnilise ja kutsealase pädevuse näitajad, põhjendades käibenõuet sisuliselt hoopis tehnilise kogemuse vajadusega. Finantsvõimekuse hindamiseks on kohasemad kasumiaruande, bilansi ja rahavoogude aruande koosmõjust tulenevad näitajad. Kohus ei ole meetme vajalikkust sisuliselt hinnanud, jättes alternatiivid tähelepanuta. Pakkuja keskmine aastane kulukoormus on ca 35 miljonit eurot. Aasta kohta 50-miljonilise käibe nõue rööbastranspordi valdkonnas ei ole mõõdukas. Referentslepingute nõue ei anna adekvaatset infot hankelepingu täitmiseks vajaliku tehnilise ja kutsealase pädevuse kohta. Asjatundjate arvamused näitavad, et on olemas kohasemad ja leebemad meetmed. Kohasem näitaja on nt ettevõtte sertifitseerimine. Samuti on rongide projekteerimine ja ehitamine trammidega tehniliselt sarnane ja isegi keerukam. Vajalikud tehnilised pädevused on identsed või väga lähedased. Lepingute nõue ei ole mõõdukas, kuna võtab tehniliselt ja kutsealaselt lepingu täitmiseks piisavalt võimekatelt ettevõtjatelt võimaluse hankes osaleda. Hankija ei nõua mitte tegelikku kogemust, vaid formaalseid näitajaid. Nelja lepingu nõue, igaüks maksumusega vähemalt 10 miljonit eurot, välistab ettevõtjad, kellel tegelikult on piisav tehniline, inseneri- ja tootmisbaas lepingu täitmiseks, kuid kes viivad projekte ellu väiksemamahuliste lepingute, etapiviisiliste kokkulepete või sarnase veeremi tarnimise kaudu. Üks leping nelja trammi tarnimiseks võib nõuda samal tasemel tehnilist ja kutsealast pädevust kui neli lepingut igaüks ühe trammi tarnimiseks. Väiksema mahuga, nt 4–8 miljonit eurot, tarnelepingud võivad olla tehnoloogiliselt sama keerukad. 7(12)
3-25-4355 Halduskohus on lähtunud üksnes hinnangust, et RHS § 101 lg 1 p 2 võimaldab referentslepinguid küsida, kuid ei ole analüüsinud kaebaja põhiväidet, et oluline pole lepingute arv, vaid teostatud projektid, millel on võrreldavad tehnilised näitajad. Tegelik suutlikkus on tagatud, kui täidetud on üks või mitu võrreldavat projekti. Kohus ei ole analüüsinud ka alternatiive, sh miks ei piisaks, kui valdkondlik nõue oleks kehtestatud ainult ühe lepingu puhul. Nõude mõõdukust ei ole kohus üldse hinnanud. Sõltumata lõpplahendist on õigusvastane mõista kaebajalt välja hankija välise õigusabi kulusid. Riigihangete korraldamine kuulub hankija igapäevase tegevuse hulka. Kohtupraktika kinnitab, et põhimõte, mille kohaselt haldusorgani igapäevase tegevusega seotud õigusabikulu välja ei mõisteta, kohaldub ka riigihankevaidlustes (TrtRKo nr 3-22-71).
8.Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata kokkuvõttes järgmistel põhjustel. Seaduse alusel ei saa olla kahtlust, et hankijal on õigus käibenõue kehtestada ja kaebaja ei saa nõuda, et hankija kehtestaks selle asemel mõne kaebajale sobiva tingimuse. RHS § 98 lg 1 reguleerib küsimust, kas hankija valitud konkreetne kvalifitseerimise tingimus vastab hankelepingu eseme olemusele, kogusele ja otstarbele ning on nendega proportsionaalne. Selle normi alusel ei anta hinnangut mis tahes muule tingimusele, mille hankija oleks võinud kehtestada. Käibenõue iseloomustab trammide hankimisel ettevõtja majanduslikku võimekust. Hankija on oma kaalutlusi käibenõude kehtestamiseks mõistlikult põhjendanud. Õigus nõuda valdkondlikku käivet tuleb seadusest. Kohus ei saa hankija ulatuslikku kaalutlusruumi intensiivselt sekkuda, seda nii tingimuse valiku kui sisu osas. Käibenõude üldine eesmärk on ilmestada ettevõtja varasema tegevuse najal seda, kuidas ettevõtja võiks olla võimeline tulevase hankelepingu nõuetekohaseks täitmiseks. Kuna trammid on küllaltki spetsiifilised ja kallid sõidukid, siis on hankijale oluline see, et trammide tarnija tegutseks järjepidevalt trammide või rongide projekteerimise, tootmise ja müügi valdkonnas ning see ei oleks talle juhuslik või kõrvaline tegevusvaldkond. VaKo ja halduskohus on õigesti järeldanud, et valdkondliku käibe nõudmist õigustab juba ainuüksi see, et rööbastranspordi projekteerimise, tootmise ja müügi valdkond on kapitalimahukas ning nõuab taotlejalt pikaajalist finantsstabiilsust ja suutlikkust katta olulised kulud enne lepingu täitmise eest tasu saamist. Kaebajale ja tema võimalikule konsortsiumi liikmele (DLRR) ei ole käibenõue rööbastranspordi valdkonnas olemuselt ületamatu, kuna ettevõtjad tegutsevadki suuresti selles valdkonnas. Käibenõude suurus on proportsionaalne ega ületa sealjuures hankelepingu kahekordset maksumust. Referentslepingute nõue vastab hankelepingu esemele. Sõitjate veoks kasutatavate kallite sõidukite ost ettevõtjalt, kellel ei ole nende projekteerimise, ehitamise ja tarnimise kogemust, ei oleks hankijast vastutustundlik nii enda, maksumaksja vahendite kui ka sõitjate ja liikluse ohutuse suhtes. Hankijal ei ole vajadust kontrollida isikute võimekust muude „võrreldavate tehniliste nõuetega projektide“ elluviimiseks. Varasema kogemuse nõue võib Riigikohtu praktikast tulenevalt olla sisult analoogne hankelepingu esemega ja hankijal ei ole kohustust avardada pakkujate ringi kvaliteedi arvelt (vt RKHKo nr 3-17-2718, p 19). Hankija ei küsi suvalisi formaalseid andmeid, vaid andmeid, mille nõudmise RHS § 101 lg 1 p 2 ette näeb. Kaebaja pakutud alternatiiv nõuda ISO sertifikaati on asjakohatu, kuna ühestki sertifikaadist ei tulene trammide projekteerimise, ehitamise ja tarnimise kogemust. Kõrvutatuna hankelepingu eeldatava maksumusega on referentslepingute maksumuse nõue tagasihoidlik. Neli vähemalt 10-miljonilise maksumusega lepingut tagavad, et ettevõtja jaoks ei ole trammide projekteerimine, ehitamine ja müük juhuslik või kõrvaltegevus, ettevõtja on nende 8(12)
3-25-4355 lepingute alusel tarninud eeldatavalt vähemalt mitu trammi korraga ja seeläbi omandanud hankelepingu täitmiseks vajaliku kogemustepagasi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kohus järgmist.
10.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebusest ei nähtu selliseid asjaolusid, mis annaksid alust lugeda kumbagi vaidlusalust tingimust asjakohatuks või ebaproportsionaalseks. Kaebaja eksib, leides et kvalifitseerimistingimuste proportsionaalsuse saab taandada üheselt majanduslikule või tehnilisele analüüsile ja proportsionaalseks tuleks lugeda vaid sellised kvalifitseerimistingimused, mida täitvate ettevõtjate puhul ei saa lepingu täitmise võimekust analüüsi põhjal objektiivselt välistada. Ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et ükskõik kui ranged kvalifitseerimistingimused ei garanteeri ettevõtja võimet lepingut kohaselt täita, nagu ei saa ükskõik kui leebed tingimused ega kvalifitseerimistingimuste sootuks mittekehtestamine (mis on RHS § 98 lg 1 kohaselt hankija absoluutne õigus) seda objektiivselt välistada. Seda iseäranis tingimuste puhul, mis põhinevad mitte konkreetselt olemasolevatel lepingu täitmise vahenditel (raha, seadmed, inimesed jne), vaid mingitel varasematel tegevusnäitajatel, mis võimaldavad hinnata vaid tulevase võimekuse tõenäosust. Ettevõtja kvalifikatsioon ehk võimekus hankelepingut täita on seega tulevikku suunatud hüpotees, mis põhineb suuresti hankija riskihinnangul. Riskihinnanguga kaasnevat suhteliselt suurt määramatust peab hankija sisustama kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusruum on sealjuures ulatuslik nii tingimuste valiku kui ranguse osas. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks kaalutlusreeglite vastu eksinud.
11.Kaebajal ei ole kaebeõigust lähtuvalt sellest, et tema hinnangul tuleks hankeeseme kontekstis sisustada majanduslikku ja finantsseisundit või tehnilist ja kutsealast pädevust teisiti, optimaalsemalt või asjakohasemalt, sh kui seda leiab mõni valdkonna asjatundja. Samuti ei saa kaebajal olla alust nõuda kvalifitseerimistingimuste muutmist lähtuvalt enda võimekusest, kui tingimused ei ole objektiivselt õigusvastased. Ettevõtja õigus nõuda, et hankija lepiks väiksema hankelepingu täitmise võime ehk kõrgema täitmisriskiga, on piiratud. Samal põhjusel peab ka kohtu sekkumine hankija kaalutlusruumi olema vaoshoitud. Ebaproportsionaalseks saab eelkõige pidada sellist kvalifitseerimistingimust, millele hankija ei oska anda mõnel proportsionaalsuse testi tasandil mõistlikku ja eluliselt usutavat selgitust.
12.Kehtestatud valdkondlik käibenõue ei ole asjaoludest ja hankija põhjendustest lähtudes sobimatu, ebavajalik ega eesmärgi suhtes liiga range. Kaebaja ja tema kaasatud asjatundja käsitus, et nii, nagu raha päritolu ei määra selle tulevase kasutamise võimalust, ei sõltu ka ettevõtja finantsiline jätkusuutlikkus varasema müügitulu päritolust, ei ole isoleerituna iseenesest vale ega ebaloogiline. Kaebajal on mõistagi õigus ka väites, et varasem müügitulu ei võimaldagi hinnata ettevõtja finantsseisundit sama täpselt kui RHS § 100 lg 1 p 1 alusel kontrollitavate rahaliste vahendite ja p 3 alusel kontrollitavate majandusaasta aruandest tulenevate finantsnäitajate ja suhtarvude põhjal. Kaebaja käsitus tuleb aga lugeda asjasse puutumatuks, kuna see põhineb põhjendamatul eeldusel, nagu tuleks RHS § 100 mõttes majanduslikku ja finantsseisundit käsitada rangelt ja kitsalt ettevõtja finantsilise jätkusuutlikkuse tähenduses. Kogu kontrolli taandamine finantsseisundile muudaks osa seadusega lubatud kvalifikatsiooni kontrolli meetodeid suuresti mõttetuks. Sealhulgas muutuks ühtviisi ainetuks nii kogu majandustegevuse netokäibe kui valdkondliku netokäibe kontrollimine RHS § 100 lg 1 p 4 alusel.
13.RHS § 100 lg 1 alusel kehtestatavate kvalifitseerimistingimustega kontrollib hankija ühelt poolt küll ettevõtja finantsilist võimekust, kuid teisalt ka laiemat majanduslikku võimekust 9(12)
3-25-4355 hankelepingu täitmiseks. Tuleb möönda, et konkreetselt finantsseisundi kontrollimise eesmärgil oleks varasema müügitulu nõudmine küsitav, kuna see võimaldab teha üksnes kaudseid järeldusi ja oletusi tulevikuks. Kohtu hinnangul on seadusandja netokäibe ja iseäranis valdkondliku netokäibe kontrollimise võimaluse ette näinud mitte kitsas tähenduses ettevõtja finantsseisundi ja finantsilise jätkusuutlikkuse kontrollimiseks, vaid just laiemalt ja abstraktsemalt majandustegevuse potentsiaali hindamiseks. Ainuüksi fakt, et seadusandja on näinud ette võimaluse küsida kvalifikatsiooni kontrollimiseks müügitulu andmeid hankelepinguga seotud valdkonnas või hankelepingu esemele vastavas osas, toob vältimatult kaasa järelduse, et mõistet „majanduslik ja finantsseisund“ ning selle osana iseäranis mõistet „majanduslik seisund“ ei tule käsitada rangelt valdkonna- või sektorineutraalse finantsvõimekusena. Valdkondliku müügitulu tingimuse kontrolliese ehk fakt, kas ettevõtja on teatud valdkonnas teatud mahuga majandustegevust viljelenud, ei saa tõendada ettevõtja hetke finantsseisundit, kuid saab luua elulise tõenäosuse, et ettevõtja on oma kogemusest lähtudes võimeline samas valdkonnas ka tulevikus võrreldavas mahus jätkusuutlikult tegutsema. Sisuliselt on valdkondliku müügitulu nõue seega sobiv enam juhtimisalase (sh, aga mitte ainult finantsjuhtimise alase) võimekuse ja kogemuse kui finantsseisundi prognoosimiseks. Kohtu hinnangul ongi hankija sellest lähtunud, rõhutades soovi tagada tervikuna võime kuni 22 trammi tarnimise majandusliku koorma kandmiseks, mida võimaldab sarnases mahus majandustegevuse kogemus äriliselt sarnases rööbastranspordi sektoris.
14.Sealjuures on kaebajal õigus, kui ta rõhutab, et valdkondlikku käibenõuet tuleb mõista majandusliku võimekuse kontekstis ning piiritleda tehnilisest ja kutsealasest pädevusest. Samas ei nähtu ringkonnakohtule, et halduskohus oleks käibenõudele tegelikult tehnilise ja kutsealase pädevuse tähendust omistanud, nagu kaebaja väidab. Halduskohtu põhjenduste sõnastus otsuse p-s 23, mille kohaselt on valdkondlik käibenõue põhjendatud mh selleks, et ettevõtja suudaks 33 kuu jooksul tarnida Tallinna spetsiifilistesse oludesse sobivaid tramme ja vältida riski, et ettevõtja ei suuda üles vastavat tehnoloogiat välja arendada, võib olla esmapilgul mitmeti mõistetav. Samas on kohus oma põhjenduse siiski selgelt seostanud ettevõtja finantsstabiilsuse ja kulude katmise võimega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga. Majandusliku ja finantsseisundi kontroll ei pea olema rangelt valdkonnaneutraalne ja valdkondliku käibenõude eesmärgiks saabki olla just valdkonnaspetsiifilise majandustegevuse kogemuspõhine jätkusuutlikkus. Ettevõtja kogemus ja selle põhjal eeldatav võimekus teenida tulu ja juhtida projekte ühes valdkonnas ei pruugi tagada teistsuguse struktuuriga majandustegevuse jätkusuutlikkust samas mahus. Seega ei saa majandustegevuse netokäivet tervikuna ega kitsalt ettevõtja finantsvõimekust pidada valdkondliku käibega üksüheselt samaväärseks näitajaks.
15.Ringkonnakohtule ei nähtu ka, et käibenõue ei vastaks mõõdukuse kriteeriumile. Kuna kvalifitseerimistingimusi on hankijal õigus seada eesmärgiga tagada riigihankes osalevate ettevõtjate eeldatav võimekus konkreetse hankelepingu täitmiseks, saab ka kvalifitseerimistingimuste kui ettevõtlusvabadust riivava meetme mõõdukust vaadelda just hankelepingu eseme kontekstis, arvestades hankija kaalutlusi tingimuste kehtestamisel. Rööbastranspordi valdkonna käibe nõue tagab, et ettevõtjal on kogemus sarnases mahus majandustegevuse arendamisel valdkonnas, kus majanduslikud väljakutsed on vähemalt analoogsed. Nõutud käive on hankelepingu täitmise majandusliku koormusega sarnane. Pelgalt asjaolu, et esimese 33 kuu jooksul ei pea pakkuja hankijale tramme tarnima, ei tähenda seda, et pakkujal sellel perioodil kulud puuduksid, kuna sel perioodil peab pakkuja välja töötama konkreetse mudeli ja tagama tootmise ettevalmistamise. Põhimõtteliselt ei ole ka vaidlust, et hankelepingu täitmise majanduslik koormus jaguneb lepingu täiemise kestel mõnevõrra ebaühtlaselt ning võib teatud ajavahemikel kvalifitseerimistingimuses nõutud aastakäivet ka arvestuslikult ületada. Seega tuleb tingimus lugeda proportsionaalseks. 10(12)
3-25-4355
16.Ebaproportsionaalseks ei saa lugeda ka referentslepingute nõuet. Referentslepingute nõue tagab äratuntavalt seda, et ettevõtjal on kogemus trammide ja sh sarnastes ilmastikuoludes kasutatavate trammide tarnimisel. Vastustaja on asjakohaselt ja eluliselt usutavalt põhjendanud, miks tal on vaja riskide maandamiseks kontrollida, et taotleja oleks ka varem korduvalt tramme projekteerinud, tootnud ja tarninud ning teinud seda lepingute alusel, millega on korraga müüdud eeldatavalt rohkem kui üks tramm. Tehnilise ja kutsealase pädevuse raames referentslepingute kontrollimise eesmärgiks saabki eelkõige olla see, et ettevõtja oleks varem olnud analoogses olukorras ja omandanud asjakohase projektijuhtimise vilumuse, mitte ei peaks hakkama hankelepingu täitmise protsessi pelgalt sarnase valdkonna kogemuse või mõne abstraktselt sama keeruka, kuid sisult erineva projekti kogemuse põhjal üles ehitama. Vilumuse puudumine suurendab kahtlemata hankija riske nii hankelepingu täitmise tähtaegsuse kui kvaliteedi mõttes. Selgelt ei ole tegemist asjakohatu või sobimatu nõudega.
17.Samuti nõustub kohus vastustajaga ja vastustaja viidatud kohtupraktikaga, et seda eesmärki ei ole võimalik samaväärselt saavutada muude meetoditega ning hankija ei pea avardama pakkujate (taotlejate) ringi hankelepingu täitmise kvaliteedi arvel. Vastustaja on piisavalt põhjendanud trammide kui lepingu eseme ja sh siinse kliimavöötme jaoks mõeldud trammide spetsiifikat võrreldes muu rööbastranspordiga. Põhjendatud on vastustaja selgitus, et ükski teadaolev sertifikaat ei kinnita samaväärselt trammide projekteerimise, valmistamise ja tarnimise kogemust. Vastuolu ei nähtu ka sellest, et hankija kontrollib taotlejate majanduslikku ja finantsseisundit laiemalt rööbastranspordi valdkonnas. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et eri liiki rööbastranspordivahendite müügi majanduslik pool (sh tootmisahela üldine ülesehitus, tooraine- ja tootmiskulud, rahastamismudel, tarnetingimused) on piisavalt sarnane, kuid tehnilise võimekusega seotud riske, mis seonduvad mh spetsiifilise ilmastiku, trammiteede erineva geomeetria jmt-ga, aitab piisavalt maandada siiski vaid korduv kogemus konkreetselt trammide projekteerimisel, ehitamisel ja tarnel.
18.Referentslepingute tingimust saab hankelepingu eseme kontekstis pidada ka mõõdukaks. Vastustaja on arusaadavalt põhjendanud, miks tagab hankelepingu eset arvestades piisava vilumuse selliste lepingute täitmise kogemus, millega oleks projekteeritud, toodetud ja tarnitud korraga eeldatavalt rohkem kui üks tramm, miks on taotlejalt vaja nõuda kohalike kliimatingimustega sarnast kogemust ja miks näitab kogemuse järjepidevust mitme, mitte ühe lepingu täitmine. Hankija legitiimne huvi hankelepingu tähtaegse ja kvaliteetse täitmise vastu on piisavalt kaalukas ja hankija kirjeldatud riskid piisavalt suured, et tingimus ei riiva kaebaja ettevõtlusvabadust ebaproportsionaalselt. Ka nõutud referentslepingute vähemalt 10miljoniline rahaline maht on hankelepingu eeldatavat 88 miljoni eurost maksumust arvestades mõõdukas. Kuivõrd tramm on ühistranspordiliigina oluliselt, potentsiaalselt suurusjärkude võrra vähem levinud kui nt buss, tramme soetatakse aastakümneteks ja vahetatakse harva ning see mõjutab ilmselgelt ka trammide müügi turu üldist aktiivsust, võiks küsitavaks pidada siiski konkreetselt nelja lepingu nõude proportsionaalsust RHS § 101 lg 1 p-s 2 sätestatud 36kuulise tähtaja raames. Tingimuse saab esitatud kujul lugeda kohtu hinnangul siiski kokkuvõttes proportsionaalseks, arvestades et vastustaja on kvalifitseerimistingimuse kohaselt otsustanud võtta arvesse 36 asemel 48 kuu jooksul täidetud lepinguid.
19.Kokkuvõttes on vaidlusalused kvalifitseerimistingimused ringkonnakohtu hinnangul asjakohased ja vastustaja on piisavalt põhistanud oma kaalutlusi, et tingimusi saab pidada taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalseteks. Apellatsioonkaebus jääb seega rahuldamata.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabikulude hüvitamist 2257,50 euro ulatuses, mis vastab lepinguliste esindajate 10,5 töötunnile. Kulu kandmise kohustuse tekkimine on tõendaud Advokaadibüroo Sorainen OÜ arvetega. 11(12)
3-25-4355
21.Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja menetluskulud asja mahukust ja keerukust arvestades põhjendatud ja vajalikud ning tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista. Vastustaja on kinnitanud, et on käibemaksukohuslane, mistõttu tuleb menetluskulud välja mõista ilma käibemaksuta.
22.Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele, et hankija õigusabikulud ei peaks vaidlustus- ja kohtumenetluses hüvitamisele kuuluma, märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu praktikas on loetud hankeasjas hankija menetluskulude väljamõistmist põhjendatuks ja selgitatud, et hankemenetluse eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus õiguspärase hanke korraldaja kanda jäävad vaidlustamisega kaasnenud lisakulud (vt RKHKo nr 3-20-1198, p 31). Ringkonnakohus ei näe alust seda praktikat käesolevas asjas muuta, võttes sealjuures arvesse, et nii kaebaja kui vastustaja on äriühingud.
/allkirjastatud digitaalselt/
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.