Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse
3-22-2312 läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebaja on 1998. aastal sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes elas Venemaal ja esitas 17.02.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 2 alusel. Taotluse esitamise ajal elasid Eestis tähtajaliste elamislubade alusel kaebaja ema, isa ja vend. Kaebaja soovis tähtajalist elamisluba, et asuda elama oma isa juurde ning põhjendas seda kokkuvõttes sellega, et põeb epilepsiat ning vajab oma terviseseisundi tõttu pidevat lähedase järelevalvet ja vajadusel abistamist ega ole suuteline iseseisvalt toime tulema.
2.PPA keeldus 18.10.2022 otsusega nr 15.3-3.2/860-1 (vaidlustatud otsus) kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 punktide 2 ja 3 alusel, leides kokkuvõttes, et kaebaja väited terviseseisundist tingitud pideva abivajaduse kohta ei ole tõendatud ega usutavad. PPA võttis arvesse esiteks seda, et kaebaja ei esitanud pidevat abi- või järelevalvevajadust kinnitavaid meditsiinidokumente; teiseks seda, et epilepsiat põdeva ja kohast ravi saava täisealisena on kaebaja varem suutnud õppida ja töötada ning Instagrami kontolt nähtuvalt elanud aktiivset elu; kolmandaks seda, et kaebaja vanemad olid kaebaja tervislikust seisundist teadlikud juba enne Eesisse elama asumist, mis tähendab et nende elukorraldus oli juba siis selline, et kaebaja sai iseseisvalt hakkama.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes tühistada vaidlustatud otsuse ja kohustada PPA-d tähtajalise elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
3.1.PPA leiab leidis ekslikult, et abivajadust saab jaatada üksnes liikumisvõimetu inimese puhul. Kaebajal on 2017. aastal diagnoositud epilepsia ja ta on sestpeale olnud järjepidevalt arsti jälgimise all. Haigushoo tekkides võib ta kukkuda ja end vigastada, mistõttu on vaja, et lähedal oleksid lähedased, kes saavad talle abi osutada. Venemaal ei ole kaebajal ühtki sellist isikut, kes teda sel moel aidata saaks. PPA hindas tõendeid valikuliselt ega arvestanud tõendit, mille kohaselt on kaebajal diagnoosi järgi tuvastatud osaline töövõime ja soovitatud tal mitte üksi elada. Soovitus mitte üksi elada tähendabki kõrvalise abi vajadust.
3.2.Vaidlustatud otsusega kiusatakse kaebajat taga rahvuse tõttu. Vaidlustatud otsus riivab intensiivselt kaebaja õigust saada oma perekonnaliikmetelt ülalpidamist ja hoolitsust ning sellega sekkutakse oluliselt kaebaja pereautonoomiasse.
3.3.Põhjendatud ei ole elamisloa andmisest keeldumine põhjusel, et kabeaja ei ole esitanud siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ (SiM määrus nr 7/2017) § 10 lõikes 3 nimetatud dokumenti, kuna kaebajal ei ole võimalik sellist dokumenti esitada. Eelviidatud säte võib olla vastuolus põhiseadusega.
4.PPA vaidles kaebusele vastu, jäädes vaidlustatud otsuses esitatud põhjenduste juurde ning esitades halduskohtule kokkuvõttes järgmised argumendid. 2(7)
3-22-2312
4.1.Kaebajale pandud diagnoos ei tähenda automaatselt, et kaebaja ei tule iseseisvalt toime ja vajab oma vanemate hooldust. Vaidlustatud otsuse tegemisel võeti arvesse kõiki asjaolusid kogumis – lisaks arstitõendile võeti arvesse kaebaja senist iseseisvat toimetulekut ja elukorraldust. Kaebaja töötas Venemaal elades ja asus tööle ka Eestis. See, et tema kõrval olevad isikud peaksid teadma tema haigusest, et vajadusel abi anda, ei tähenda, et kaebaja ei ole võimeline iseseisvalt toime tulema.
4.2.PPA ei ole kaebaja terviseseisundit hinnanud subjektiivselt, vaid tuginenud arstiteaduslikule erialakirjandusele. Seadusandja eesmärk VMS § 118 punkti 2 ja VMS § 150 lõike 1 punkti 2 sätestamisel ei olnud see, et kõik välismaalased, kellel on tõendatud haigus, kvalifitseeruvad automaatselt täisealiseks abivajavaks lapseks. Kaebaja terviseseisundist tingitud abivajadus ei ole tõendamist leidnud. Lisaks on ilmnenud, et pärast Eestisse saabumist on kaebaja korduvalt üksi käinud Venemaal ja viibinud seal pikemat aega, mis seab täiendavalt kahtluse alla vajaduse elada koos oma vanematega.
4.3.SiM määruse nr 7/2017 § 10 lg 3 põhiseaduspärasuse kontrollimine ei ole vajalik, kuna selles sättes ei nõuta mingisuguses kindlas vormis arstitõendi esitamist.
5.Tallinna Halduskohus tegi 08.04.2024 kohtuotsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata, nõustudes vaidlustatud otsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Halduskohus leidis, et PPA on kõiki menetluse käigus saadud andmeid piisava põhjalikkusega analüüsinud ning SiM määruse nr 7/2017 § 10 lõikes 3 nimetatud tõendit, mis kinnitaks, et kaebaja ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema, ei ole esitatud. Halduskohus märkis viimasega seoses, et kaebaja ei ole ka PPA-lt uurinud, milline peaks see vajalik tõend olema ning ei nähtu, et kaebaja oleks midagi teinud sellise tõendi saamiseks. Kaebaja vastavust VMS § 150 lg 1 punktis 2 sätestatud tingimusele ei tõenda halduskohtu hinnangul ka Eesti Töötukassa 11.03.2024 otsus, millega tuvastati kaebaja osaline töövõime, kuna selle otsuse kohaselt on kaebajal lähtuvalt epilepsia diagnoosist mõõdukad tegutsemispiirangud, kusjuures piirangud väljas käimisel ei leidnud kinnitust, nagu ka piirangud õppimise ja tegevuste sooritamise ning suhtlemise valdkondades ega ka ravimite kõrvaltoimete osas. Ka asjaolu, et kaebaja on pärast Eestisse saabumist aktiivselt Venemaal käinud, viitab halduskohtu arvates sellele, et kaebaja saab ise hakkama. Viimaks leidis halduskohus, et SiM määruse nr 7/2017 § 10 lg 3 osas põhiseaduslikkuse järelevalve algatamine ei ole vajalik.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Halduskohus leidis vääralt ja kaebajale üllatuslikult, et poolte vahel ei ole vaidlust vaidlustatud otsuse punktis 17 kajastatud asjaoludes. PPA on vaidlustatud otsuse nimetatud punktis kaebaja Instagrami fotode ja osalise koormusega töötamise fakti pinnalt vääralt järeldanud, et kaebaja saab iseseisvalt hakkama.
6.2.Halduskohus on vääralt käsitlenud SiM määruse nr 7/2017 § 10 lõikes 3 nimetatud tõendiga seonduvat, kuna tõendit, mis tõendaks, et isik ei saa iseseisvalt hakkama, ei saa meditsiiniasutus sisuliselt väljasta, sest abstraktne hakkama saamine on hinnanguline väide, mitte tõenduspõhine meditsiinile dokument, kuna hakkama saamine on igast inimesest ja tema enda tervisest sõltuv. On arusaamatu, millist ja kelle väljastatud dokumentaalset tõendit isiku ilma kõrvalise abita hakkama saamise osas PPA soovib saada. Kuna kaebaja põhjendas kohtule, miks tal ei ole võimalik SiM määruse nr 7/2107 § 10 lõikes 3 nimetatud tõendit hankida ega esitada, oleks asjaomase tõendi pidanud koguma halduskohus ise.
3(7)
3-22-2312
6.3.Halduskohus on jätnud tähelepanuta selle, et epilepsia on seotud regulaarse äkilise teadvusekaotusega, mis toob kaasa inimese tahtele allumatu kukkumise ning sel ajal ja pärast seda vajab inimene hooldust, kuni taastumiseni, mis võib kesta kuni mitu tundi. Kaebaja ema on oma kogemuse pinnalt võimeline aru saama, kui kaebajale krambihoog peale tuleb ning saab teda seetõttu ennetavalt toetada või istuma suunata, et kukkumist vältida. Halduskohus on põhjendamatult arvesse võtmata jätnud kaebaja poolt esitatud tõendeid, sh video, mis kinnitavad, et tema epilepsia esineb krambihoogudega, need on jätkuva iseloomuga ning ravimid ei välista epilepsiahooge täielikult. Halduskohus ei ole arvestanud sellega, et võimalus töötada, kõndida või reisida ei tähenda automaatselt täielikku iseseisvust. Alates epilepsiahoogude tekkimisest 2017. aastal ei ole kaebaja kunagi öösel üksi koju jäänud. Halduskohus on vale järelduse teinud kaebaja töötamisega seotud asjaoludest – kaebaja ei tööta, reisi ega matka kunagi üksi, vaid temaga koos on alati teised inimesed.
6.4.Vaidlustatud otsus ei ole kooskõlas perekonnaseaduse eesmärkidega ega kaebaja õigusega perekonnaelu puutumatusele. Kaebaja vanemad on need, kellelt ta on õigustatud saama ülalpidamist. Ükski sõber ega tuttav ei saa talle pakkuda ööpäevaringselt tuge, nagu seda teevad tema vanemad. Oht kukkumiseks on kaebajal eriti suur hilisõhtusel ja hommikusel ajal, mil üksi olles ei saaks ta abi kutsuda. Seetõttu ongi arst andnud talle soovituse mitte üksi elada.
6.5.Halduskohus rikkus HKMS § 157 lõiget 2, kui võttis vastu PPA esitatud tõendid kaebaja piiriületuste kohta, kuna neis kajastuvatele asjaoludele ei ole vaidlustatud otsuses tuginenud. Pealegi ei tõenda need, et kaebaja ei vaja kõrvalist abi. Kaebaja ei reisinud kunagi üksi ning liiati oli eemal vaid mõne ükskiku päeva.
6.6.Halduskohus leidis vääralt, et osalise töövõime tuvastamine ei tõenda kaebaja hooldus- ja kõrvalise abi vajadust.
6.7.Halduskohus ei ole sisuliselt lahendanud kaebaja taotlust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
7.Vastustaja esitas seisukoha, milles palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade juurde ning esitab järgmised põhjendused.
7.1.Halduskohus leidis õigesti, et vaidlustatud otsuse punktis 17 kajastatud asjaoludes ei ole vaidlust, kuna apellatsioonkaebuses esitatud etteheited ei puuduta mitte asjaolude tuvastamist, vaid nende pinnalt tehtud järeldusi. Ka asjaomased järeldused on halduskohus teinud õigesti.
7.2.Halduskohus ei rikkunud selgitamis- ega uurimiskohustust. PPA selgitas haldusmenetluses kaebajale, et viimane ei ole esitanud tõendit, mis tõendaks taotletud elamisloa saamise aluseks oleva asjaolu esinemist. Selliste asjaolude tõendamise kohustus on elamisloa taotlejal. Halduskohus märkis ka kohaselt, et ei nähtu, et kaebaja oleks ise uurinud, milline võiks vajalik tõend olla või teinud midagi sellise tõendi saamiseks. Kaebaja on nimelt alati olnud seisukohal, et meditsiinilise diagnoosi järgi tuvastatud osaline töövõime ja soovitus mitte üksinda elada viitavad kõrvalise abi vajadusele.
7.3.Kaebajal on diagnoositud epilepsia ning epilepsia korral esineb regulaarseid äkilisi teadvusekaotusi, mis toob kaasa inimese tahtele allumatu kukkumise, mille ajal ja mille järel vajab inimene hooldust. Eelnev ei tähenda automaatselt, et kaebaja ei oleks oma terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Kaebaja väited iseseisva toimetuleku osas on vastuolulised – ühelt poolt väidab ta, et vajab pidevat hooldust ja järelevalvet, teisalt märgib, et tema võimalus töötada, kõndida või reisida ei tähenda täielikku iseseisvust. On usutav, et kaebaja ei tööta, reisi ega matka üksinda, ent selliste 4(7)
3-22-2312 tegevustega tegelemine veenab siiski, et kaebajal on võimalik iseseisvalt hakkama saada. Küsimus ei ole selles, kas apellandi tervislik seisund soosib või ei soosi üksi hakkama saamist, vaid apellandi poolt taotletud tähtajaline elamisluba eeldab, et täisealine laps ei ole oma terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema.
7.4.On tõsi, et halduskohus ei ole hinnanud kaebaja 21.02.2024 esitatud tõendeid, ent need tõendid ei saaks muuta lõppjäreldust.
7.5.Mis puudutab kaebaja ja tema ema piiriületuste andmeid, siis nendega ei ole PPA soovinud kohtumenetluses vaidlustatud otsust täiendavalt põhjendada, vaid üksnes lükata ümber kaebaja poolt halduskohtule 21.02 ja 13.03.2024 esitatud uutele tõenditele tuginevat väidet, et ta ei tule terviseseisundist tingituna iseseisvalt toime. Samas on halduskohus vaidlustatud otsuse põhjendatust kontrollinud selles otsuses esitatud põhjenduste pinnalt ega ole kaebust rahuldamata jätnud piiriületuste andmetele tuginedes.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub kokkuvõttes halduskohtu ja PPA hinnanguga, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal ei vastanud kaebaja, kes taotles tähtajalist elamisluba VMS § 118 p 2 alusel, VMS § 150 lg 1 punktis 2 sätestatud tingimusele. Seetõttu võis PPA õiguspäraselt keelduda tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 punkti 2 alusel.
9.VMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt võib täisealisele lapsele anda tähtajalise elamisloa elama asumiseks Eestis elava vanema juurde, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seda sätet tõlgendada kitsalt, kuna eesmärgiks on vältida ohtu Eesti riigi julgeolekule ja avalikule korrale ning koormust sotsiaalsüsteemile (vt ka RKPJKo 5-23-6, p 65 jj). Suutmatusena iseseisvalt toime tulla ei peeta selle sätte tähenduses silmas mitte igasugust abivajadust, vaid selliseid olukordi, kus asjaomane täiskasvanud laps ei ole terviseseisundist tingituna suuteline hakkama saama igapäevatoimingutega ning vajab selliste toimingutega toimetulemiseks pidevat abi, hooldamist või järelevalvet. Diagnoositud haigusseisundist tingitud äkilise terviserikke tekkimise oht ning sellega kaasnev vajadus kiire kõrvalise abi järele ei tähenda seda, et inimene ei oleks suuteline iseseisvalt toime tulema VMS § 150 lg 1 p 2 tähenduses. Iseseisvalt toime tulemise suutlikkuse puudumine ei ole samastatav ootamatu sündmuse korral piisava turvalisuse puudumisega üksi jäädes.
10.Vastustaja märgib apellatsioonkaebusele vastates õigesti, et poolte vahel ei ole vaidlust vaidlustatud otsuses nimetatud üksikutes faktilistes asjaoludes, vaid nende pinnalt tehtud PPA järelduse õigsuses. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajal on diagnoositud epilepsia, ega ka selles, et üldiselt iseloomustavad selle haiguse kulgu muu hulgas ootamatud krambihood ja teadvusekaotus, mille korral on haigel oht kukkuda ja end vigastada, samuti lämbuda. Iseenesest ei ole alust kahelda selles, et kaebajal on turvalisem elada kellegagi koos, kuna oht jääda haigushoo tekkimise korral vajaliku abita on iseäranis suur üksi kodus viibides. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja saab ravi. Alust ei ole kahelda ka kaebaja väites, et arsti välja kirjutatud ravimite nõuetekohase manustamise korral ei ole krambihoo tekkimine ja sellest põhjustatud kukkumine ja võimalike kaasnevate vigastuste saamine siiski täielikult välistatud. Vaidlustatud otsuse tegemisele eelnenud menetluse käigus esitas kaebaja PPA-le oma haigusseisundi kohta Venemaal OOO-s Algoritm tegutseva arsti tõendid (dtl 64, 65, 67, 75; tõlked dtl 91-93, 98), samuti AS-i Arstikeskus Confido 26.07.2022 ambulatoorse epikriisi (dtl 79). Lisaks on kaebaja PPA-le esitatud vastuväidetes osutanud neuroloog dr ÜL vastuvõtule, mis toimus 12.08.2022. Ringkonnakohus nõustub, et neist tõenditest nähtub 5(7)
3-22-2312 epilepsia diagnoos, samuti krambihoogude esinemine, ent need ei kinnita, et kaebaja ei suuda iseseisvalt toime tulla. OOO Algoritm arst on seejuures 04.11.2021 tõendis (dtl 67, tõlge dtl 93) andnud kaebajale soovituse mitte elada üksi. Sama arst on 13.05.2022 tõendis (dtl 75, tõlge dtl 98) märkinud järgmist: „[a]lates 2017. aasta suvest olid esimesed haigusehood kõneautomaatika tüüpi, seejärel 2017. aasta oktoobris ja novembris – bioteraalsed toonikklopilised. Esinevad mittesüsteemse pearingluse hood. Edasised kahepoolsed tooniliskloonilised krambid järjestikused (2–3 hoogu) üks kord 3–4 kuu jooksul, fokaalsed automatismidega üks-kaks 2–3 kuu jooksul, fokaalsed vegetatiivsed kaks-kolm kuus. [kaebaja] ei suuda elada üksi [...]etteootamatute haigushoogude tõttu.“ Eesti arstitõenditest, mis on koostatud 26.07.2022 ja 12.08.2022 (dtl 79, dtl 8) saab järeldada, et nende tõendite koostamisele eelnenud viimane haigushoog oli kaebajal 2022. aasta veebruaris. Eeltoodud tõendid koosmõjus PPA tuvastatud asjaoluga kinnitavad, et kaebaja on epilepsia diagnoosile vaatamata suutnud õppida ja töötada ning elanud Instagrami postitustest nähtuvalt tavapärast aktiivset elu. Seetõttu saab järeldada, et kaebaja oli suuteline iseseisvalt toime tulema. OOO Algoritm arsti 13.05.2022 tõendis antud hinnang, et kaebaja ei suuda elada üksi, ei ole määrav. Tõendist selgub üheselt, et see suutmatus on tingitud ootamatu haigushoo ohust. Nagu aga eespool märgitud, ei ole selline oht asjaoluks, mis kinnitaks suutmatust iseseisvalt toime tulla VMS § 150 lg 1 p 2 tähenduses.
11.Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et tõendid, mille kaebaja esitas halduskohtule 21.02.2024, ei lükka PPA otsuses tehtud järeldusi ümber. Halduskohus, võttes kaebaja esitatud tõendid vastu, oleks pidanud neile ka hinnangu andma. On siiski ilmne, et selle hinnangu andmata jätmine ei saanud siinsel juhul kaasa tuua asja vale lahendamist. Esiteks tuleb silmas pidada, et kuivõrd halduskohus pidi hindama vaidlustatud otsuse õiguspärasust selle otsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause), ei saanud vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimise seisukohast tähtsust omada need tõendid, mis kajastasid kaebaja terviseseisundi arenguid pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Teiseks nähtub hilisematest terviseandmetest küll, et kaebajal on esinenud ka pärast vaidlustatud otsuse tegemist krambihoogusid, sh vähemalt ühel korral tänaval viibides. Kuid seeei tähenda , et kaebaja kuuluks VMS § 150 lg 1 punkti 2 kohaldamisalasse. Suutlikkust iseseisvalt toime tulla tuleb hinnata igapäevatoimingute ja nende tegemisega seotud pideva abivajaduse alusel, mitte lähtudes sellest, et aeg-ajalt võivad esineda ja esinevadki haigushood, mille korral ei saa haige endale ise abi kutsuda ega täiendavate vigastuste tekkimist vältida. Ringkonnakohus nõustub ka vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et osalise töövõime tuvastamine ei anna alust väita, et kaebaja ei ole suuteline iseseisvalt toime tulema.
12.Seoses kaebaja etteheitega, et halduskohus on põhjendamatult jätnud käsitlemata SiM määruse nr 7/2017 § 10 lõike 3 põhiseaduspärasuse küsimuse, tõdeb ringkonnakohus, et kuigi halduskohtu sellekohane põhjendus on napp, ei ole mõistlikku kahtlust eelviidatud normi põhiseaduspärasuses. Viidatud sättest tuleneb, et elamisloa taotlemisel täisealisele lapsele esitatakse lisaks muudele dokumentidele „pädeva asutuse välja antud dokument, mis tõendab, et taotleja ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema“. Selles sättes ei ole piiratud nimetatud asjaolu tõendamiseks lubatavate tõendite liiki ega sätestatud üksikasjalikumalt, millist asutust saab käsitada pädevana selle sätte tähenduses. Sisuliselt on selle sättega täpsustatud üksnes seda, et täisealise lapse suutmatus iseseisvalt toime tulla on asjaolu, mille tõendamiseks peab tõendi(d) esitama tähtajalise elamisloa taotleja. Tõendamiskoormuse selline jaotus on välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise üldist loogikat arvesse võttes mõistlik ja põhjendatud. Kuivõrd suveräänsel riigil on õigus otsustada, millistel tingimustel välismaalasi riiki lubada, tuleb vastava loa saamise aluseks olevad asjaolud tõendada seda luba saada soovival välismaalasel. Kui välismaalane ei esita veenvaid 6(7)
3-22-2312 tõendeid, ei pea PPA ega PPA otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav halduskohus asuma ise selliseid tõendeid koguma. SiM määruse nr 7/2017 § 10 lg 3 ei piira seejuures tähtajalise elamisloa taotleja võimalusi tõendada enda suutmatust mistahes tõenditega. PPA ei keeldunud siinsel juhul kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest mitte põhjusel, et kaebaja jättis esitamata mõne konkreetses vormis oleva tõendi, vaid põhjusel, et kaebaja ei esitanud mistahes veenvaid tõendeid, mis kinnitaks seda, et ta ei ole suuteline iseseisvalt toime tulema. Nagu eespool märgitud, siis kaebaja esitatud tõendid, mis kinnitavad epilepsia diagnoosi, krambihoogude esinemist ning soovitust mitte elada üksi, ei tõenda sisuliselt seda, et kaebaja ei oleks suuteline iseseisvalt toime tulema. Toimetulek VMS § 150 lg 1 p 2 tähenduses tähendab tavapärast hakkamasaamist enda ülalpidamise ja igapäevatoimingutega, mitte aga olukorda, kus võimaliku ootamatu haigushoo tekkimisel on täielikult või piisavalt maandatud risk, et inimene ei jää üksioleku tõttu hätta. SiM määruse nr 7/2017 § 10 lõiget 3 tuleb mõista nii, et seal peetakse silmas eelkõige arstitõendeid, puudest või terviseseisundist tingitud kõrvalise abivajaduse tuvastamist käsitlevaid haldusotsuseid ja kõiki muid selliseid dokumente, mis kinnitavad, et asjaomane täisealine laps vajab igapäevaelus toime tulemiseks abistamist ja hoolt ligilähedaselt samamoodi, nagu vajab ülalpidamist ja hoolt alaealine laps.
13.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlustatud otsus piirab ebaproportsionaalselt kaebaja õigust perekonnaelu puutumatusele. Perekonnapõhiõiguse kaitsealas on eelkõige abikaasade ja elukaaslaste ning vanemate ja alaealiste laste suhted. Kaebajal välisriigi kodanikuna ei ole subjektiivset õigust saada elamisluba elama asumiseks Eestis elava täiskasvanud vanema juurde. Juhul kui kaebaja ja tema vanemad peavad oluliseks elada kaebaja turvalisuse ja heaolu tagamiseks koos, saavad nad seda teha nende ühises kodakondsusriigis.
14.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed initsiaalide või tähemärgiga. Kohtuotsuse põhjenduste mõistmise seisukohast ei ole kaebaja nime avaldamine vajalik ning võib eeldada, et kaebaja seda ei soovi. Seetõttu tuleb kaebaja nimi kohtuotsuse avaldamisel asendada tähemärgiga. Muude kohtuotsuses kajastatud andmete alusel ei ole kaebaja piisavalt identifitseeritav.
15.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
taotlenud
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.