Kaebaja – A.D Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja W.X
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 03.07.2024 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
A.D määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse A.D määruskaebus Tallinna Halduskohtu 03.07.2024 määruse peale haldusasjas nr 3-24-1864.
2.Rahuldada A.D määruskaebus ning
2.1.tühistada Tallinna Halduskohtu 03.07.2024 määruse resolutsiooni punkt 1 ja saata asi samale halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks;
2.2.tühistada Tallinna Halduskohtu 03.07.2024 määruse resolutsiooni punkt 2 ja teha uus määrus, millega jätta A.D esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Määrus toimetatakse kätte menetlusosalistele. Määruse resolutsiooni punkti 2.1 vaidlustamiseks võib menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg 1 ja § 121 lg 4). Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja esitas 21.06.2024 halduskohutule kaebuse, millest taotles sisuliselt, et kohus teeks vanglas tervishoiuteenuse osutajale ettekirjutuse määrata kaebajale lisatoit seoses kaebaja alakaaluga. Kaebuse kohaselt lõpetas tervishoiutöötaja 20.06.2024 otsusega lisatoidu määramise. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse.
2.Tallinna Vangla teatas 02.07.2024 vastuses kohtunõudele, et kaebaja ei ole enne halduskohtusse pöördumist esitanud vanglale vaiet, mistõttu ei ole tal õigust kaebust esitada. Tervishoiutöötaja poolt antav korraldus menüü muutmiseks ei ole tervishoiuteenus, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtusse pöörduda kohustuslikku kohtueelset menetlust läbimata. Lisaks sellele on kaebaja kohta on 25.06.2024 (ehk pärast kaebuse esitamist) tehtud toitlustamisega seoses vangiregistrisse kanne: „R4, Töötaja lisa, TLV kk nr 5-3/24/334
3-24-1864 26.04.2024 JA Dr. C määratud lisatoit. Kehtib kuni 27.10.2024“, mistõttu on kaebaja saavutanud oma eesmärgi ja tal puudub esialgse õiguskaitse vajadus.
3.Tallinna Halduskohus tagastas 03.07.2024. a määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 punkti 4 alusel, kuna kaebaja polnud läbinud vaidemenetlust enne kohtule kaebuse esitamist. Sama määrusega jättis halduskohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.
4.Kaebaja esitas 09.07.2024 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, paludes Tallinna Halduskohtu 03.07.2024 määrus tühistada. Kaebaja leiab, et kaebuse tagastamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmiseks puudus alus, sest Riigikohtu 08.02.2024 otsusest nr 3-22-2312 tulenevalt ei pea kinnipeetav vangla tervishoiutöötaja tegevuse halduskohtus vaidlustamiseks läbima kohustuslikku kohtueelset menetlust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebus tuleb HKMS § 207 lg 1 alusel võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4, § 252 lg 7). Määruskaebus vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 punkt 9).
6.Määruskaebus tuleb rahuldada. Halduskohus on põhjendamatult kaebuse tagastanud ja sellest johtuvalt esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätnud. Siinsel juhul ei olnud vangistusseaduse (VangS) § 11 lõikes 5 nimetatud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimine kohustuslik ning seetõttu ei olnud alust kaebuse tagastamiseks HKMS § 121 lg 1 punkti 4 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole toimikust nähtuvad andmed ja tõendid piisavad ka üheseks järelduseks, et esineb mõni muu HKMS §-s 121 sätestatud kaebuse tagastamise alus.
7.Riigikohus selgitas 08.02.2024 määruses haldusasjas nr 3-22-2321, et kuigi HKMS § 4 lg 1 kohaldamisel loetakse kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused avalik-õiguslikeks, tekib tervishoiuteenuse osutamisel kinnipeetava ja riigi vahel siiski lepingulaadne võlasuhe ning tervishoiutöötaja ei osuta tervishoiuteenust haldusmenetluses. Samas tõdes Riigikohus, et VangS § 11 lõikes 5 osutatud vaidega saab kinnipeetav nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist haldusmenetluses. Eeltoodust järeldub, et kinnipeetav ei saa vanglale esitatava vaidega nõuda tervishoiuteenuse osutamist. Seega ei saa vaidemenetluse läbimine olla halduskohtule sellise kohustamiskaebuse esitamise eelduseks.
8.Ringkonnakohus leiab, et tervishoiuteenuse osutaja otsus kinnipeetavale lisatoidu määramise või määramata jätmise kohta on käsitatav tervishoiuteenuse osutamisega hõlmatud tegevusena. Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist (tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1). Sotsiaalministri 01.01.2010 määruses nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ § 1 lõikes 5 on sätestatud, et tervishoiutöötaja ettekirjutusel kindlustatakse erivajadustega kinnipeetava dieettoitlustamine või antakse tavalisele toidunormile lisaks igapäevast lisatoitu. Kõnealuse ettekirjutuse näol on tegemist sisuliselt tervishoiutöötaja meditsiinilise otsusega selle kohta, et konkreetne kinnipeetav vajab haiguse raviks, haigusest tingitud vaevuste leevendamiseks või tervise seisundi halvenemise vältimiseks teatavat erilist toitu või lisatoitu. Sellise ettekirjutuse tegemine on hõlmatud eelviidatud tervishoiuteenuse mõistega. Vastustaja vastupidine seisukoht ei ole õige. Ringkonnakohus möönab, teatavatel juhtudel võib tervishoiutöötaja tegevus kinnipeetava terviseseisundi hindamisel väljuda tervishoiuteenuse osutamise piiridest ja olla käsitatav näiteks eksperdi arvamusena haldusmenetluses. Nii näiteks on Tallinna Ringkonnakohus 13.08.2024 haldusasjas nr 3-24-1874 tehtud kohtumääruses asunud varasemale kohtupraktikale viidates seisukohale, et arsti hinnang 2(4)
3-24-1864 selle kohta, kas kinnipeetavat võib tema terviseseisundist tulenevalt täiendava julgeolekuabinõuna või distsiplinaarkaristuse kandmiseks hoida üksikvangistuses, antakse vanglateenistuse korraldatava avalik-õigusliku menetluse osana, mitte tervishoiuteenuse osutamise käigus patsiendi ravimise eesmärgil. Seevastu dieet- või lisatoidu andmist puudutava ettekirjutuse tegemine on üheselt seotud kinnipeetava kui patsiendi ravimisega ja võrreldav arsti otsusega teatava ravimi või abivahendi välja kirjutamise kohta või arsti poolt patsiendile tehtud ettekirjutusega ravi eesmärgil teataval kindlal viisil käituda või teatavatest tegevustest hoiduda.
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei too 01.07.2024 jõustunud VangS muudatused kaasa muutusi kinnipeetavate ravivaidlustega seotud kohtualluvuses. Sõltumata tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (699 SE) seletuskirjas märgitust ei saa alates 01.07.2024 kehtiva VangS §-de 49–53 sõnastusest järeldada, et kinnipeetavate ravivaidluste lahendamine on edaspidi maakohtute pädevuses. Kuni seadusandja ei ole sõnaselgelt sätestanud teistsugust pädevusjaotust kui see, mis tuleneb eelkõige Riigikohtu üldkogu määrusest asjas nr 3-21-30 ja Riigikohtu erikogu määrusest asjas nr 3-21924, kuulub kinnipeetava ravivaidluse lahendamine jätkuvalt halduskohtu pädevusse (vt riigikohtunik Ivo Pilvingu täiendav arvamus Riigikohtu halduskolleegiumi määrusele asjas nr 322-2321). Ringkonnakohus tõdeb, eelviidatud riigikohtuniku täiendava arvamusega nõustudes, et iseäranis olukorras, kus varasemas kohtupraktikas on halduskohtu pädevusse kuuluvaks loetud ka sellised kinnipeetava ravivaidlused, mida osutab vanglaväline tervishoiuteenuse osutaja, ei saa pelgalt seaduseelnõu seletuskirjas esitatule tuginedes võtta seisukohta, et alates 01.07.2024 kuuluks kinnipeetavate ravivaidluse lahendamine jälle maakohtu pädevusse.
10.Ringkonnakohus tõdeb, et vastustaja 02.07.2024 halduskohtule esitatud selgitusest nähtuvalt on võimalik, et kaebaja on pärast kaebuse esitamist kaebuse eesmärgi tegelikult saavutanud. Tallinna Vangla väidab 02.07.2024 seisukohas, et alates 25.06.2024 saab kaebaja muu hulgas dr C ettekirjutuse alusel lisatoitu. Puuduvad siiski andmed eelviidatud arsti ettekirjutuse täpse sisu kohta. Samuti ei ole vastustaja võtnud mistahes seisukohta kaebaja väite osas, et vangla tervishoiutöötaja otsustas 20.06.2024, et kaebaja ei pea lisatoitu saama. Selles olukorras ei saa ringkonnakohus kujundada seisukohta, et tervishoiuteenuse osutaja on teinud kaebaja terviseseisundit arvesse võttes nõuetekohase otsuse talle lisatoidu määramise või mittemääramise kohta. Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks – olukorras, kus halduskohus seda teinud ei ole – asuda kaaluma HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud kaebuse tagastamise diskretsiooniliste aluste või menetluse lõpetamise aluste esinemist.
11.Eeltoodud põhjustel tuleb halduskohtu määruse resolutsiooni punkt 1 tühistada ja saata kaebus tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kohustamiskaebuse menetlusse võtmise korral tuleb halduskohtul muu hulgas kindlaks teha õige vastustaja (HKMS § 18 lg 1), pidades silmas, et alates 01.07.2024 kehtiva VangS § 49 lg 3 kohaselt korraldab tervishoiuteenuste osutamise kinnipeetavale Tervisekassa. Otstarbekas oleks seejuures nõuda kaebajalt kaebuse täpsustamist, eelkõige küsida, kas kaebaja soovib jääda selle kaebuse juurde olukorras, kus muutunud õigusnormidest tulenevalt ei saa kohustavat ettekirjutust kaebuses vastustajana nimetatud vanglale.
12.Kuna halduskohus tagastas kaebuse põhjendamatult, oli põhjendamatu ka esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata jätmine. Selleski osas tuleb halduskohtu määrus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue määruse, millega jätab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebuse väidete pinnalt ei ole usutav, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise korral kaasneksid kaebajale mingisugused pöördumatud või raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Vastustaja esitas 02.07.2024 halduskohtule menüüd, millest nähtuvalt on kaebajale tagatud vanglas juulist septembrini toit, mille keskmine kalorsus nädala lõikes on 3164 kcal päeva kohta. Isegi kui peaks leidma kinnitust, et meditsiinis tunnustatud standardeid ja ravivõtteid arvestades oleks tervishoiutöötaja pidanud kaebaja terviseseisundit silmas pidades tegema ettekirjutuse talle suurema toidulisa andmise kohta, ei saa pidada uustavaks, et kaebajale vanglas tagatav 3(4)
3-24-1864 toidukogus seaks tõsiselt ohtu kaebaja elu või tervise. Vastupidist pole väitnud ega põhjendanud ka kaebaja ise. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tohi esialgse õiguskaitse kohaldamine üldjuhul kaasa tuua põhivaidluse ette ära otsustamist. See tähendab, et kohustamiskaebuse esitamisel on esialgse õiguskaitse korras võimalik teha ettekirjutus, millega kaasneks sama tagajärg, mis kaebuse rahuldamise korral, vaid juhul kui sellise esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasneks kaebajale eriti raske tagajärg ning kui kaebuse eduväljavaateid saab samas pidada vähemalt headeks. Siinsel juhul ei ole kumbki tingimus täidetud. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.