Tõnu Ojamaa hagi Farmbalt OÜ vastu 118 778 euro 80 sendi kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
118 778 eurot 80 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. juuni 2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tõnu Ojamaa apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
24. jaanuar 2017
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Tõnu Ojamaa (isikukood XXXX), esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar
esindajad
Vastustaja (kostja): Farmbalt OÜ (registrikood 11476639), esindaja vandeadvokaat Peeter Viirsalu
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 20. juuni 2016 otsus muutmata.
2.Menetluskulud ringkonnakohtus jätta Tõnu Ojamaa kanda.
3.Välja mõista Tõnu Ojamaalt Farmbalt OÜ kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 1120 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 1120 eurot tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tõnu Ojamaa (hageja) esitas 18. mail 2015 Tartu Maakohtule hagi Farmbalt OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 118 778 euro 80 sendi suuruse kahjuhüvitise. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. septembril 2008 töövõtulepingu, mille alusel andis hageja kostja kasutusse 55,8 ha põllumassiivi ja kostja kohustus iga aasta 1. novembriks hagejale üle andma toodetud ja kuivatatud teraviljasaagi. Kuivõrd kostja ei tagastanud hagejale lepingu tähtaja möödumisel põllumaid, leping pikenes ning on kehtinud praeguseks ajaks seitse aastat. Kostja ei ole oma lepingulist kohustust täitnud (kuivatatud teravilja üle andnud). Kuivõrd kohustuse täitmine tagantjärele ei ole võimalik, tuleb kostjal hüvitada hagejale kahjuna kolme aasta (2012-2014) keskmine viljasaak kostja kasutuses olevalt 55,8 hektarilt, arvestades keskmisi teravilja kokkuostuhindasid. Poolte sõlmitud töövõtuleping ei olnud näilik. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks töövõtulepingu esemeks olevate maade eest renti tasunud. Hageja nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja väidetav tasaarvestus hageja nõudega on tühine.
2.Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et töövõtuleping oli näilik leping, millega varjati rendilepingut, mida kostja on nõuetekohaselt täitnud. Kostja on lepingu alusel tema kasutusse antud maid alates lepingu sõlmimisest harinud ning maksnud nendelt renti. Kuna töövõtuleping on kehtetu, ei ole hagejal nõuet kostja vastu. Hageja ei ole kunagi nõudnud lepingu täitmist töövõtulepinguna. Eluliselt ei ole usutav, et tellija ei tee seitsme aasta jooksul mitte ühtegi sammu selleks, et väidetavalt töövõtjalt tema lepingujärgsete kohustuste täitmist nõuda ja nende mittetäitmisel leping lõpetada. Kui ka tegemist oleks töövõtulepinguga, on selle alusel kahjunõude esitamine kostja vastu vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejal ei saa olla kostja vastu kahjunõuet, hageja ei ole seda nõuet ka tõendanud. Samuti on kostjal hageja vastu lepingu alusel tasaarvestatav nõue (kostja on alates 2008. a lepingu esemeks olevale maale teinud otsekulutusi 116 961 eurot 43 senti).
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 20. juuni 2016 otsusega hagi rahuldamata, jagas poolte menetluskulud ja määras need rahaliselt kindlaks. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid näiliku tehingu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 mõttes. Tööettevõtulepingu sõlmimisega sooviti varjata maatükkide rendile andmist. Maakohus põhjendas oma järeldust järgmiselt. Lepingu p 1.1 kohaselt on lepingu objektiks töövõtja poolt lepingu lahutamatuks lisaks oleval põldude loetelul loetletud põllumaadel igal lepingu kehtivuse aastal teravilja või muude põllumajandussaaduste tootmine ja tellijale üleandmine ning selleks vajalike põllumajanduslike tööde tegemine. Lepingu p 1.3 järgi kohustub töövõtja tootma ja tellijale lepingu kehtivuse iga aasta esimeseks oktoobriks üle andma toodetud teraviljasaagi, ning tellija kohustub nimetatud saagi vastu võtma. Lepingus on sisuline vastuolu: kostjal on õigus toota lepingu lisas loetletud põllumaadel ükskõik milliseid põllumajandussaadusi ning teisest küljest on kostjal kohustus anda üle toodetud teravili. Kui kostjal on õigus vabalt valida kasvatatavat põllukultuuri, kaotab igasuguse mõtte lepingus märgitud kohustus anda üle kuivatatud teravili. Sisuliselt võib kostja lepingu p 1.1 kohaselt kasvatadagi ainult kartulit, maisi, rapsi, kaunvilju vms. Kokkulepet selle kohta, kas ja kuidas sellisel juhul hagejale teravili üle antakse, lepingus ei ole. Lepingu p-s 3.6 kokkulepitu (töövõtja tagab põldude, millel käesoleva lepingu alusel töid tehakse, viljakuse säilimise, sihipärase kasutamise, hooldamise ja käesoleva lepingu lõppemisel tellijale tagastamise) ei vasta seaduses (võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1) sätestatud sisule ja eesmärgile. Hageja on vande all antud ütlustes avaldanud, et kostjaga sõlmiti töövõtuleping, mille eesmärk oli riigimaade kasutamine kuni nende väljaostmiseni. 2012. aastal ostis hageja riigimaa välja. Seetõttu oleks pidanud töövõtuleping lõppema ning vaja oli sõlmida rendileping (VÕS § 339), mille sisus pooled enam kokkuleppele ei saanud. Töövõtuleping sõlmiti ainult seetõttu, et ajutiseks kasutamiseks antud maad oli keelatud rendile anda. Lepingu p 2.1. järgi tellija kinnitab, et lepingu lisas toodud põllumaad on tema valduses õiguslikul alusel, vastavalt maakasutuse lepingutele. Kuni käesoleva lepingu sõlmimiseni ei ole tellija nimetatud põllumaade kasutamise suhtes mingeid kokkuleppeid sõlminud ning ta omab kõiki õigusi tööde tellimiseks nimetatud põllumaadel. Lepingu lisa nr 1 kohaselt olid lepingu objektiks kolm põllumassiivi, kokku pindalaga 55,8 ha. See maa oli reformimata riigimaa, mis oli antud hagejale ajutiseks kasutamiseks. Hagejal oli selle maa osas üksnes kasutusõigus, kuid tal ei olnud Vabariigi Valitsuse 6. juuni 2007 määruse nr 169 „Maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetamata maa ajutiseks kasutamiseks andmise korra“ (edaspidi kord) § 6 lg 1 p 2 järgi õigust anda põlde allkasutusse. Hageja vande all antud ütlustest tulenevalt oli kostja huvi harida omanikuna või lepingulisel alusel kasutusse saadud võimalikult suurt põllumaad ja saada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt (PRIA) võimalikult suures summas põllumajandustoetusi. Hagejale oli lepingu sõlmimine aga vajalik rendisuhte varjamiseks, sest tal ei olnud õigust rentida maad kostjale. Kohe pärast seda, kui hageja oli vaidlusalused maatükid omandanud, soovis ta vande all antud ütluste kohaselt sõlmida nende suhtes rendilepingu. Seega ei pidanud pooled lepingu sõlmimisega silmas töövõtusuhte tekkimist, vaid püüdsid leida lepingulist vormi hageja kasutuses olevate maade (edasi)andmiseks kostja kasutusse, st sisuliselt rendile. Eeltoodut tõendab kaudselt ka hageja maksuõiguslik käitumine. Kui tegemist oleks olnud töövõtulepinguga, oleks hageja pidanud mõistlikult jätkama tegevust füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE), sest see oleks olnud majanduslikult põhjendatud (kulutuste mahaarvamise õigus teravilja realiseerimisel saadud müügitulust). Tõendite kohaselt lõpetas hageja FIE-na tegutsemise
28.novembril 2010. FIE-na registreeringu lõpetamise tõttu ei ole eluliselt usutav, et hageja eesmärgiks oli füüsilise isikuna lepingu alusel vilja omandada ja seda edasi võõrandada. Varjatav tehing (rendileping) on kehtiv. Korra § 6 lg 1 p 2 kohaselt peab leping, millega maa antakse ajutisse kasutusse, sisaldama kohustust mitte anda maad rendile. Korra § 6 lg 4 järgi on maa ajutise kasutamise lepingu tingimuste rikkumise tagajärjeks see, et korraldaja lõpetab maa ajutise kasutamise lepingu. Eeltoodud sättest ei tulene, et maatüki rendile andmise keelu rikkumise tagajärjeks oleks kolmanda isikuga sõlmitud tehingu tühisus. VÕS § 341 kohaselt kohaldatakse rendilepingule täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut. VÕS § 288 lg 1 järgi võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja allüürile. Nimetatud sätte rikkumise tagajärjeks on, et kui üürnik annab üüritud asja allkasutusse ilma üürileandja nõusolekuta, siis saab üürileandja lepingu rikkumisele tuginedes üürilepingu erakorraliselt üles öelda. Allkasutaja õigus asja kasutamiseks lõpeb hetkel, mil lõpeb üürniku kasutamisõigus, sõltumata sellest, mida omavahel sõlmitud lepingus kokku lepiti. Kuigi hagejal ei olnud õigust sõlmida kostjaga rendilepingut, ei ole see tehing tühine. Maakohus tuvastas, et kostja on maksnud hagejale renti lepingu esemeks olevate maade eest (55,8 ha) 01.09.2008 sõlmitud rendilepingu raames. Tõendite kohaselt on kinnistu Soovere omanik OÜ Tani Mets, kes rendib sellest põllumaast 10,6 ha Farmbalt OÜ-le. Kinnistu X (48,07 ha) omanik on Priit Ojamaa, kes peab ise põldu. Seega 01.09.2008 sõlmitud rendilepingu esemeks olnud maast 58,67 ha ei kuulu hagejale ega tema äriühingule ning hagejal ei olnud õiguslikku alust rentida neid maid Farmbalt OÜ-le. Kuna nimetatud maatükid on siiski poolte sõlmitud rendilepingus toodud ja arvesse võetud Farmbalt OÜ rendimakse kohustuse ulatuse määramisel rendilepingu järgi, on sellega tõendatud kostja vastuväide, et töövõtulepingu alusel kostja kasutusse antud maatükkide rendimakse oli varjatult sisse kirjutatud samal kuupäeval samade poolte vahel sõlmitud rendilepingusse. Seda põhjusel, et hageja ei soovinud saada tööettevõtulepingu alusel kostja kasutusse antud maadel kasvatatud ja kuivatatud teravilja, vaid renti 55,8 ha maa kasutamise eest. Kostja väitis, et tööettevõtuleping oli varjav tehing ja varjatud tehinguks oli rendisuhe. Samas ei ole hageja alternatiivselt esitanud kostja vastu saamata rendi tasumise nõuet, vaid on piirdunud väitega, et kostja vaidlusaluste maatükkide eest rendi tasumine ei ole tõendatud. Kohus ei saa tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439 kohaselt teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata (näiliku tehingu tõttu, millega varjati teise tehingu tegemist), ei ole vajadust hinnata kostja alternatiivseid vastuväiteid.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada, või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palub alternatiivselt (kui kohtu hinnangul on poolte sõlmitud leping näilik ja tühine), tühistada maakohtu otsus või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles tuvastati, et tühise tehinguga kasutusse antud 55,8 ha maad on rendilepingu objektiks ja kostja on tasunud rendilepingu raames maade eest renti. Maakohus tugines tehingu näilikuks lugemisel asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. Nii ei olnud poolte vahel vaidluse all küsimus, kas lepingu p-d 1.1 ja 1.3 on omavahel vastuolus. Kostja ei ole esitatud vastuväidet, et lepingu p 1.1 ei võimaldanud kostjal lepingut täita, kuivõrd ei olnud kokkulepet, kuidas sellisel juhul teravili üle antakse. Ka ei ole kostja esitanud vastuväidet, et tal ei olnud lepingu p 1.1 alusel üldse teravilja kasvatamise kohustust, mis oleks muutnud lepingu p-i 1.3 sisutühjaks. Samuti ei tugine poolte esitatud seisukohtadel maakohtu järeldus, et lepingu p 3.6 on vastuolus VÕS § 635 lg 1 sisu ja eesmärgiga. Eeltoodut arvestades oli kohtuotsus üllatuslik. Menetluses ei olnud vaidluse all see, et lepingu sõnastus võib viidata kokkuleppe näilisusele.
Maakohus tugines tehingu näilikuks lugemisel üksnes kostja selgitustele ning jättis hageja vastuväited ja tõendid tähelepanuta. Nii rajas maakohus oma järelduse hageja vande all antud ütlustele, et pärast maade väljaostmist oleks pidanud töövõtuleping lõppema ja vaja oli sõlmida rendileping. Maakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt ka järelduse tegemisel, et hageja maksuõiguslik käitumine kinnitab, et pooled ei soovinud sõlmida töövõtulepingut. Kohtu sellekohane järeldus põhineb vaid oletusel. Maakohus ületas hagi piire, kui asus olukorras, kus hageja ei esitanud (sh alternatiivselt) rendilepingu täitmisnõuet, seisukohale, et kostja on tõendanud rendilepingu täitmise. Ka kostja ei ole esitanud nõuet tuvastamaks, et põllumaa anti talle kasutusse rendilepinguga ja ta on rendilepingu täitnud. Juhul kui rendilepingu täitmise tuvastamine on lubatav, ei ole maakohus oma sellekohast järeldust nõuetekohaselt põhjendanud, jättes kostja vastuväited tähelepanuta. Kostja ei ole rendi tasumist tõendanud. Maakohus rikkus oluliselt eelmenetluse ülesandeid, kui tuvastas vaidluse asjaolud puudulikult. Kohtu järeldused on ebaõiged ja pinnapealsed ning kohtu lõppjärelduse kujunemine ei ole jälgitav. Tõendeid ei ole hinnatud nõuetekohaselt. Hageja märgib, et jääb kõigi varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde, paludes lugeda need praeguse apellatsioonkaebuse osaks.
5.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, pidades kaebust põhjendamatuks, ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 20. juuni 2016 otsus muutmata. Kuna Tartu Maakohtu 20. juuni 2016 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
7.Maakohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel 01.09.2008 sõlmitud töövõtuleping on näilik tehing TsÜS § 89 mõttes. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.
7.1.Siinkohal on alusetu apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus tugines tehingu näilikuks lugemisel asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud (hageja väitel maakohus hindas alusetult lepingu p 1.1, p 1.3. ja p 3.6, sest menetluses ei olnud vaidluse all see, et lepingu sõnastus võib viidata kokkuleppe näilisusele). TsMS § 442 lg 8 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.
Lähtudes TsMS § 442 lg-st 8 oli maakohus õigustatud VÕS § 29 kohaselt tõlgendama lepingut, tegemaks kindlaks poolte tegeliku tahte lepingu sõlmimisel, ning hageja vastupidine väide on alusetu.
7.2.Tuvastamaks, kas poolte tahe oli sõlmida töövõtuleping (nagu väitis hageja) või rendileping (nagu väitis kostja), on maakohus õigesti muuhulgas võrrelnud töövõtulepingu p-i 3.6 VÕS-is töövõtulepingu kohta sätestatuga (VÕS § 635 lg 1) ning asunud seisukohale, et tööettevõtulepingu punktis 3.6 kokkulepitu ei vasta töövõtulepingu mõistele ja olemusele, vaid viitab rendilepingule, s.o töövõtulepingu p-s 3.6 kokkulepitu vastab rendilepingu mõistele ja olemusele. Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohtu nimetatud seisukoht on ekslik. Iseenesest õige on hageja väide, et osa töövõtulepingus märgitud tingimusi on vastavuses töövõtulepingu mõistega ja olemusega, samas ei muuda see asjaolu seda, et antud juhul oli töövõtuleping näilik tehing, millest ei tulene pooltele õiguslikke tagajärgi. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole töövõtulepingu näilikkuse tuvastamisel lähtunud vaid lepingu sõnastusest, vaid kõigist asjas olevatest tõenditest, sh poolte vande all antud seletustest ja 01.09.2008 sõlmitud rendilepingust, ning arvestanud ka poolte endi käitumist seoses töövõtulepinguga.
7.3.Põhjendamatu on hageja väide, et maakohus tugines tehingu näilikuks lugemisel üksnes kostja selgitustele ning jättis hageja vastuväited ja tõendid tähelepanuta. Maakohus on hinnanud tõendeid kogumis ning seejuures hinnanud ka hageja väiteid ja tema poolt oma väidete kinnitamiseks esitatud tõendeid. Asjaolu, et väidetavalt hageja andis kostjale 01.09.2008 sõlmitud rendilepingu alusel (apellatsioonkaebuses 4. lk-l ülal teises lõikes ekslikult märgitud 01.09.2016) koos ait/viljakuivatiga seemne, ei tõenda seda, et poolte vahel 01.09.2008 sõlmitud töövõtuleping ei olnud näilik. Teise lepingu raames ait/kuivati üleandmine ei tõenda hageja poolt töövõtulepingu p 3.1 täitmist, sest selgusetuks jääb väidetavalt üleantud teraviljaseemne kogus, sortiment jms. Hageja ei ole esitanud omapoolseid tõendeid selle kohta, et ta oleks täitnud poolte vahel 01.09.2008 sõlmitud töövõtulepingut (v.a p 3.5 – tööde teostamiseks on tellija kohustatud võimaldama töövõtjale juurdepääsu lepingu lisas toodud põllumaadele). Vaidlusalune töövõtuleping sõlmiti 01.09.2008, hagi maakohtusse on esitatud 18.05.2015, s.o üle kuue aasta hiljem. Ei ole eluliselt usutav, et kui hageja pidas töövõtulepingut kehtivaks (s.o täitmisele kuuluvaks), siis ootas ta omapoolse nõude esitamisega ligikaudu kuus aastat. Ka nimetatud asjaolu kinnitab töövõtulepingu näilikkust.
7.4.Hageja väitel juhul, kui töövõtuleping on näilik, siis on arusaamatu kostja motiiv selle allkirjastamiseks. Ringkonnakohus juhib hageja tähelepanu asjaolule, et hageja on ise vande all antud seletustes selgitanud, et „Farmbalti kasu oleks olnud see, et mida suuremad maad, seda suuremat toetust oleks saanud“. Seega oli kostja huvi harida kas omanikuna või lepingulisel alusel kasutusse saaduna võimalikult suurt põllumaad, et saada PRIA-lt vastavaid põllumajandustoetusi ning vastava asjaolu on tuvastanud ka maakohus.
7.5.Hageja väitel ei hinnanud maakohus tõendeid nõuetekohaselt järelduse tegemisel, et hageja maksuõiguslik käitumine kinnitab töövõtulepingu näilikkust. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja maksuõiguslik käitumine ei saa kinnitada seda, kas 01.09.2008 töövõtuleping on näilik või mitte. Samas aga aitab hageja käitumine välja selgitada tema tahet töövõtulepingu sõlmimisel ning hageja käitumine (sh ka maksuõiguslik) koos asjas olevate tõenditega näitab, et ta ei soovinud töövõtulepingu sõlmimisel lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede saabumist.
8.Poolte väidete ja neid kinnitavate tõendite alusel saab asuda seisukohale, et töövõtulepingut sõlmides leppisid pooled kokku, et lepingu sõlmimisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, s.o pooled leppisid kokku, et nende tahe ei ole suunatud töövõtulepingu järgsete tagajärgede saavutamisele, vaid töövõtulepingu esemeks olnud maatükid on hõlmatud samal kuupäeval sõlmitud rendilepinguga, mille raames toimub ka töövõtulepingu esemeks olnud maatükkide eest rendi tasumine. Maakohus on vastavad põhjendused vaidlustatud otsuses esitanud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid korrata. Siinkohal on ebaõige hageja väide, et maakohus oleks pidanud välja selgitama, kas nn peidetud maade osas (s.o maatükid, mille omanik hageja rendilepingu sõlmimisel ei olnud) oli hagejal allrentimise õigus või mitte ning, kas hageja ja kostja ning OÜ Tani Mets vahel eksisteeris konkreetsete maatükkide osas lepinguline suhe. Asjaolu, kas hagejal oli 01.09.2008 rendilepingus märgitud maade osas, mille omanik ta ei olnud, allrentimise õigus või mitte, pidi tõendama soovi korral siiski hageja ise. Samuti oli hagejal endal võimalik tõendada seda, milline oli hageja ja kostja ning OÜ Tani Mets vaheline lepinguline suhe konkreetsete maatükkide osas.
9.Tuvastades, et „Tõnu Ojamaa on andnud Farmbalt OÜ kasutusse põllumaa ning kostja on maad harinud ja hagejale renti tasunud. Kohtu hinnangul on kostja tõendanud, et on täitnud rendilepingut.“, ei ole maakohus ületanud hagi piire ning hageja vastupidine seisukoht on alusetu. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei esitatud. Nähtuvalt maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsioonist ei ole kohus teinud otsust nõude kohta, mida ei esitatud. Hageja esitas hagi kostja vastu kahju hüvitamiseks ning maakohus on jätnud hageja nõude kostja vastu rahuldamata, hagi piiridest väljuvaid otsustusi ei ole maakohus teinud.
10.Alusetu on siinkohal hageja väide, et maakohtu poolt tuvastatu, mille kohaselt töövõtulepinguga kasutusele antud maad on 01.09.2008 sõlmitud rendilepingu varjatud objektiks ja nende kasutamise eest on rendilepingu täitmise raames tasutud, võtab talt võimaluse esitada vaidlusaluste maade omandiõigusest tulenevate õiguste edasiseks kaitseks võlaõiguslikke ja menetluslikki nõudeid. TsMS § 457 lg 1 järgi jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleval juhul ei ole hagi aluseks asjaolu, kas kostja on tasunud poolte vahel 01.09.2008 sõlmitud rendilepingu alusel renti või mitte, seega ei välista antud asjas tehtav kohtuotsus hagejal esitada soovi korral kostja vastu võlaõiguslikke nõudeid seoses maatükkidega, mis olid näiliku töövõtulepingu esemeks.
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kostja on esitanud taotluse ringkonnakohtus kantud menetluskulude 1876 eurot (s.o 13,40 tundi õigusabi x 140 eurot tunnitasu) (käibemaksuta) väljamõistmiseks. Kostja palub samas mõista hagejalt tema kasuks välja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni. Ringkonnakohus peab osutatud õigusabi ajakulu 13,4 tundi ülepaisutatuks (ebaproportsionaalselt suure mahu kostja menetluskuludest moodustab esindaja ja kostja vaheline suhtlus). Kostja menetluskulude nimekirjas märgitu kohaselt saab asja keerukust ja mahtu arvestades lugeda õigusabiteenuse osutamise põhjendatud ajakuluks kokku 8 tundi (s.o maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüs, kaebusele vastuse koostamine (toimingud 2016 juuni-november) 6 tundi ning ettevalmistus istungiks ja istungil osalemine 2 tundi). Ülejäänud osas ei ole ajakulu
põhjendatud ning on hõlmatud nende toimingute ajakuluga, mida ringkonnakohus luges põhjendatuks. Eeltoodu alusel tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 1120 eurot (s.o 8 tundi õigusabi x 140 eurot tunnitasu).
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.