Võlaõigus › Töövõtulepingud

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

Tõnu Ojamaa (hageja) esitas 18.05.2015 Tartu Maakohtule Farmbalt OÜ (kostja) vastu hagi, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis 118 778.80 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Tõnu Ojamaa kui tellija ja Farmbalt OÜ kui töövõtja 01.09.2008 tööettevõtulepingu, millega töövõtja kohustus tootma ja tellijale üle andma põllumajandussaadused ja töövõtja kohustus tellijale toodetud ja kuivatatud teraviljasaagi üle andma iga aasta 1. novembriks. Töövõtja ei ole oma lepingulist kohustust täitnud ehk teravilja üle andnud. Vastavalt lepingu p-le 4.1. kehtib leping 5 aastat ning p 4.3 kohaselt pikeneb veel 5 aastaks. Kuivõrd töövõtja ei tagastanud lepingu tähtaja möödumisel tellijale põllumaid, leping pikenes ning käesolevaks ajaks on leping kehtinud 7 aastat. Kuna kohustuse täitmine kuivatatud vilja üleandmise näol tagantjärele ei ole võimalik, nõuab hageja kahju hüvitamist 2012. a – 2014. a sissenõutavaks muutunud vilja osas. Kostja kasutuses on 55,8 ha põllumassiivi, mille saagikus on keskmiselt 4 tonni vilja hektarilt. Seega oleks kostja pidanud ühel aastal üle andma keskmiselt 223,2 tonni vilja. Kolmel aastal kokku kuulus seega üleandmisele hinnanguliselt 669,6 (223,2x3) tonni vilja. Eesti Statistikaameti andmetel oli ühe tonni teravilja keskmine kokkuostuhind 2012.a 207.27 eurot, 2013. a 174.82 eurot ning 2014. a 150.10 eurot, seega on hageja kogunõue 118 778.80 eurot. Poolte vahel sõlmitud töövõtuleping ei olnud näiline. Rendisuhte varjamiseks oleks hageja võinud maad kasutusse anda suulise kokkuleppe alusel. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks töövõtulepingu esemeks olevate maade eest renti tasunud. Hageja kahju hüvitamise nõue ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on vabatahtlikult allkirjastanud lepingu, millega on võtnud täitmiseks lepingulise kohustuse. Nõudeõiguse realiseerimine kohtu kaudu ei ole õiguste kuritarvitamine. Puuduvad ka teised seadusest tulenevad alused, mis hageja nõude välistaksid. Lepingu p 3.1 ei sätesta, et hagejal oli kohustus igal kevadel seeme uuesti üle anda. Hageja andis koos lepingus fikseeritud maadega üle külviks vajaliku seemne, järgneva aasta seeme saadakse juba saagist. Kui kostja kohustuse täitmist takistas seemne puudumine, siis oleks kostja pidanud sellest hagejat teavitama. Samas on kostja enda väite kohaselt seemne ise soetanud, mistõttu puudus kostjal takistus kohustuse täitmiseks ehk tegemist ei ole tellija viivitusega. Hagejale jääb arusaamatuks kostja väide, et hageja nõude välistab võlaõigusseaduse (VÕS) § 644 lg 3, kuivõrd hageja ei ole teavitanud töö mittevastavusest õigeaegselt. Selleks, et hagejal oleks võimalik hinnata, kas kostja on oma kohustuse täitnud puudustega või mitte, peaks kostja esmalt kohustuse täitma ja vilja üle andma. Üleandmise kohustus tuleneb VÕS

§ 636 lg-st 1. Hagis on esitatud selge etteheide, et kostja ei ole vilja üle andnud, kostja ei ole vastupidist tõendanud. Isegi kui tõlgendada hageja nõuet kitsalt saamata jäänud tulu nõudena, on ka see nõue põhjendatud. VÕS § 128 lg 4 järgi peab kahjustatud isik tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus. Kahju tekitaja peab nõude ümberlükkamiseks näitama, et teatud põhjustel poleks seda tulu siiski saadud. Kuna kogus (vähemalt 189,72 tonni) oleks olnud mõeldamatu eraisikule tarvitamiseks, siis vilja realiseerimine oleks olnud ainuvõimalik lahendus. Teravilja kokkuostmine toimub lihtsustatud korras, seega puudub igasugune mõistlik põhjus, miks poleks saanud hageja vilja realiseerida. Juhul kui kostja leiab, et hinna määramisel tuleks teatud teraviljasordid kõrvale jätta või vastupidiselt tugineda vaid ühele teravilja hinnale, tuleb kostjal oma seisukohta vähemalt põhistada. Antud juhul on hageja nõude ulatuse arvestamise aluseks võetud põhjendatult vilja keskmine hind. Hageja leiab jätkuvalt, et keskmine saagikus on kostja poolt märgitust suurem. Keskmine saagikus on 3,6 t/ha, mille hageja ümardas põhjendatult väärtuseni 4 t/ha, arvestades hageja maade ajalooliselt keskmiselt paremat viljakust. Kostja tasaarvestus on tühine. Tasunõue ja hüvitise nõue ei ole kattuvad, VÕS § 637 lg 1 ei anna alust kulutuse hüvitamise nõudele. Pooled ei ole kulutuste hüvitamises kokku leppinud, seega ei saa kostja nõue tugineda ka lepingule. Isegi kui kostja esitab kuludokumendid, ei kinnita see, et kostja on teinud selliseid kulutusi töövõtulepingu esemeks olevatel maadel. Hageja ei nõustu ka sellega, et viidatud kulutuste summa vastab mõistlikule tasule VÕS § 637 lg 1 mõttes, vastuväide on tõendamata. VÕS § 200 p 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Antud juhul saab hageja esitada kostja kulutuste hüvitamise nõudele vastuväite, kuivõrd kulutuste hüvitamises pole pooled lepinguga kokku leppinud. Isegi kui kostja käsitleb kulutuste hüvitamist hoopis tasunõudena, saab hageja sellele antud juhul esitada vastuväited. Pooled leppisid lepinguga kokku, kuidas toimub tasu ulatuse määramine ja millal tekib hagejal tasu maksmise kohustus. Selleks, et kostja tasunõue muutuks sissenõutavaks, pidi kostja lepingu p 5.1 ja 5.4 järgi esitama eelarve ning kooskõlastatud eelarve pinnalt kantud kulutustele vastava arve. Seega saab hageja esitada mõlema nõude osas täitmise vastuväite, kulutuste hüvitamise nõudeõigust kostjal ei ole ning tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Vastuse kohaselt on tööettevõtuleping näilik leping, millega varjati rendilepingut. Kuna hageja ja kostja vahel ei ole kehtivat töövõtulepingut, siis puudub kostja vastu hagiavalduses esitatud nõue. Kostja on lepingu alusel tema kasutusse antud maid alates lepingu sõlmimisest harinud ning maksnud nendelt renti. Hageja on omakäeliselt koostatud kostja kasutuses olevate rendimaade nimekirjas toonud välja ka vaidlusaluse lepingu esemeks olevad maad märkega „ajutine“ ja suurusega 55,8 ha. Puudub vaidlus, et lepingu alusel kasutab kostja just nimelt 55,8 ha maid. Hageja on tsiviilasjas nr 2-14-57506 toimunud istungil isiklikult, viidates Farmbalt OÜ-le, kinnitanud, et „osa maid ta kasutab töövõtulepinguga“, samas töövõtuleping ei anna töövõtjale õigust põllumajandusmaid kasutada (VÕS § 635 lg 1). Tsiviilasjas nr 2-1457506 on vaidluse all Tõnu Ojamaa ja Farmbalt OÜ vaheline rendisuhe, mille raames Tõnu Ojamaa viitas faktile, et Farmbalt OÜ rendib ka poolte vahel sõlmitud lepinguga määratletud maid.

Hageja ei ole kunagi nõudnud lepingu täitmist töövõtulepinguna. Eluliselt ei ole usutav, et tellija ei tee seitsme aasta jooksul mitte ühtegi sammu selleks, et väidetavalt töövõtjalt tema lepingujärgsete kohustuste täitmist nõuda ja nende mittetäitmisel leping lõpetada. Veelgi enam, hageja ei ole täitnud ka ühtegi enda kui väidetava tellija lepingujärgset kohustust. Kostja on alternatiivsel seisukohal, et isegi, kui lepingu näol oleks tegemist töövõtulepinguga, puudub hagejal nõue hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. Hageja on asunud lepingut sisustama erinevalt poolte kokkuleppest ning esitanud hagi üllatuslikult. Hagi on esitatud Farmbalt OÜ survestamiseks tsiviilasjas nr 2-14-57506 ja hagejale sobivate renditingimuste pealesurumiseks. Hagejal puudub kostja vastu kahjunõue tulenevalt VÕS § 644 lg-st 3. Hageja ei ole kostjalt kunagi nõudnud lepingu täitmist ega heitnud kostjale ette, et kostja ei ole talle lepingu järgi vilja üle andnud. Seega ei ole hageja kostjale lepingu mittetäitmisest ega töö lepingutingimustele mittevastavusest kunagi teatanud. Isegi kui teatamata jätmine oleks hageja poolt mõistlikult vabandatav, siis puudub hagejal kostja vastu hagis esitatud saamata jäänud tulu nõue. Hageja on nõude esitanud VÕS § 128 lg 4 alusel. Vastavalt Riigikohtu seisukohale peab hageja saamata jäänud tulu nõuet esitades muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Hageja ei ole seda tõendanud. Kostja leiab, et objektiivselt hagejal puudubki võimalus seda tõendada, kuna hageja ei ole tulu teenimiseks vajalikku kohustust – anda üle külviks vajalik vili – täitnud. Hageja kahjunõude aluseks on väide, et kostja kasutuses oleva maa saagikus on keskmiselt 4 tonni vilja hektarilt. Kõnealune väide on tõendamata. Teraviljakultuuride saagikus oli märkimisväärselt madalam. Hageja esitatud teraviljade nimistus on üle 7 erineva nimetuse, mille hinnad varieeruvad märkimisväärselt. Hageja väitel oleks kostja sisuliselt pidanud külvama kõiki viljasid. Seega on hageja kahjunõude suurus tõendamata. Alternatiivselt, isegi kui lepingu näol oleks tegemist töövõtulepinguga, on kostjal hageja vastu lepingu alusel tasaarvestatav nõue. Puudub vaidlus, et kostja on lepingu esemeks olevatel maatükkidel põldu pidanud ja vilja kasvatanud. Hageja on lepingu kohaselt kohustatud kostjale maksma tasu (lepingu p 5.1). Samuti on tellija tasumaksmise kohustus ette nähtud seaduses. Isegi juhul, kui kostjal ei oleks õigust saada tasu lepingu järgi, on kostjal ikkagi õigus saada tavalist tasu või selle puudumisel mõistlikku tasu. Kuna hageja on esitanud kostja vastu kahjunõude 2012.a – 2014.a viljasaagi osas, nõudes sisuliselt kahju hüvitamist täitmise asemel, on kostjal hageja vastu tasunõue. Kostja on alates 2008. a lepingu esemeks olevale maale teinud otsekulutusi kokku summas 116 961.43 eurot. Nimetatud otsekulutused kujutavad endast otsest sisendit, mida kostja on teinud vaidlusaluse maa harimiseks ja need kuuluvad hageja poolt kostjale hüvitamisele lepingu ja seaduse alusel tasu ühe osana. Nimetatud summa vastab ka minimaalselt tavalisele tasule, mida sellise teenuse eest põllumajandussektoris makstakse. Alternatiivselt on tegemist mõistliku tasuga VÕS § 367 lg 1 mõttes. VÕS § 197 lg 1 kohaselt on kostjal õigus oma eelnimetatud nõue hageja poolt hagis esitatud nõudega tasaarvestada. Tasaarvestada saab ka aegunud nõuet. Järelikult saab kostja tasaarvestada alates lepingu sõlmimisest tekkinud otsekulutuste nõude. Tasunõude hulka kuuluvad lisaks toodud otsekuludele ka kulud tööjõule, teraviljale, vilja kuivatuskulud ja kulud masinatele. Kostja tugineb alternatiivse kahjunõude alusena VÕS § 652 lg-le 3. Kostja leiab, et tellija viivitus seemnevilja üleandmise kohustuse täitmisel on süüline ning kostjal on õigus leping lõpetada ja nõuda hagejalt kahju hüvitamist. Ka sellisel juhul oleks kostja kahjunõue vähemalt 116 961.43 eurot, mille kostja tasaarvestab hageja hagis esitatud nõudega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kostja väitel oli 01.09.2008 hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtuleping näilik ning sellega sooviti tegelikult varjata rendilepingu sõlmimist, millega anti hageja poolt kostja kasutusse põllumassiivid nr XXXXXXXXXX, nr XXXXXXXXXX ja nr XXXXXXXXXX kogupindalaga 55,8 ha. VÕS § 635 lg 1 avab töövõtulepingu mõiste – töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtja peab tööna valmistatud asja tellijale üle andma, töö peab vastama lepingutingimustele ja tellijal on kohustus maksta selle eest tasu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehingu on tühine TsÜS § 89 lg 2 kohaselt. Sama paragrahvi lõige 3 näeb ette, et kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. Näiliku tehingu puhul puudub pooltel tegelik tahe tehingut teha, nende soov on suunatud õigusnäivuse tekitamisele või mingi muu tehingu varjamisele. Näilik tehing on mõlemal juhul tühine ja ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Varjatava tehingu osas tuleb tema kehtivuse üle eraldi otsustada, lähtudes selle tehingu kohta sätestatust, mis tegelikult tehti, kuna varjatava tehingu korral soovisid pooled varjatud tehingut tulenevate õiguslike tagajärgede saabumist. Hinnata tuleb varjatud tehingu sisu ja kehtivust1. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub poolel, kes sellele toetub (lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-11-02, p 22; 3-2-1-137-09 p 11). Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendi nr 3-2-1-87-07 p-s 17 leidnud, et kui pooled lepingut sõlmides ei soovi tegelikult lepingus kokkulepitud töid teha, kuid soovivad siiski, et üks lepingu pool maksaks teisele poolele tasu, on töövõtuleping näilik, sest poolte tegelik tahe ei ole suunatud töövõtulepingu olemuseks oleva töö tegemisele. Näiliku töövõtulepingu tõendamiseks tuleb tõendada seda, et poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud töövõtulepingus märgitud tagajärgede esilekutsumisele. Tööettevõtulepingu (I kd tl 8-15) p 1.1 kohaselt „Käesoleva lepingu objektiks on TÖÖVÕTJA poolt lepingu lahutamatuks lisaks oleval põldude loetelul loetletud põllumaadel igal lepingu kehtivuse aastal teravilja või muude põllumajandussaaduste tootmine ja tellijale üleandmine ning selleks vajalike põllumajanduslike tööde tegemine.“ Lepingu p 1.3. kohaselt „TÖÖVÕTJA kohustub tootma ja TELLIJALE lepingu kehtivuse iga aasta esimeseks oktoobriks üle andma toodetud teraviljasaagi ning TELLIJA kohustub nimetatud saagi vastu võtma.“ Kohtu hinnangul on lepingus endas sees sisuline vastuolu: kostja õigus toota lepingu lisas loetletud põllumaadel ükskõik milliseid põllumajandussaadusi ning teisest küljest kostja kohustus anda üle toodetud teravili. Hageja esindaja on oma 04.02.2016 menetlusdokumendis (II kd tl 12) märkinud (esindaja allakriipsutus): „Pooled on allkirjastanud selgesõnalise töövõtulepingu, kus kostjal on üheselt mõistetav kohustus üle anda kuivatatud teravili.“ Hageja taotlusel on kostja esitanud vaidlusaluste maatükkide põlluraamatud (II kd tl 25-72). Tl 50 oleva tabeli

P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku Üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010 – lk 293.

kohaselt on põllul nr XXXXXXXXXX 2012. aastal kasvatatud suvirapsi ning põllul nr XXXXXXXXXXX – talirapsi. 2013. aastal kasvatas kostja põllul nr XXXXXXXXXX suvirapsi (tl 58). Alles 2014. aastal kasvas kõikidel tööettevõtulepingu lisas märgitud põllumassiividel oder. Raps ei ole teravili (hageja tõend Tera- ja kaunvilja ning rapsiseemne kokkuostuhindade kohta I kd tl 17). Kostja esindaja on 10.03.2016 menetlusdokumendis (II kd tl 19) juhtinud tähelepanu asjaolule, et kostjal oli täielik vabadus valida, millist põllukultuuri lepingu esemeks olevatel maadel kasvatada. Kui kostjal on õigus vabalt valida kasvatatavat põllukultuuri, kaotab igasuguse mõtte tööettevõtulepingus märgitud kohustus anda üle kuivatatud teravili. Sisuliselt võib kostja tööettevõtulepingu p.1.1 kohaselt lepingu lisas loetletud maatükkidel kasvatadagi ainult kartulit, maisi, rapsi, kaunvilju vms. Kokkulepet selle kohta, kas ja kuidas sellisel juhul hagejale teravili üle antakse, lepingus ei ole. Seaduses sätestatud sisule ja eesmärgile (VÕS § 635 lg 1) ei vasta poolte vahel sõlmitud tööettevõtulepingu punktis 3.6. kokkulepitu: „TÖÖVÕTJA tagab põldude, millel käesoleva lepingu alusel töid tehakse, viljakuse säilimise, sihipärase kasutamise, hooldamise ja käesoleva lepingu lõppemisel TELLIJALE tagastamise.“ VÕS § 339 kohaselt rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). VÕS § 358 lg 1 kohaselt Pärast rendilepingu lõppemist peab rentnik tagastama rendilepingu eseme koos päraldistega. Rendilepingu ese ja päraldised tuleb tagastada seisundis, mis vastab rendilepingu eseme tagastamiseni jätkatud korrapärasele majandamisele. Lisaks on hageja 01.06.2016 kohtuistungil vande all antud ütlustes avaldanud, et kostjaga sõlmiti töövõtuleping, mille eesmärk oli riigimaade kasutamine kuni nende väljaostmiseni. 2012. aastal ostis hageja riigimaa välja. Selle tõttu oleks pidanud töövõtuleping lõppema ning vaja oli sõlmida rendileping, mille sisus pooled enam kokkuleppele ei saanud. Kohtu hinnangul on põhjendatud kostja väide, mida ta kinnitas 01.06.2016 kohtuistungil vande all antud ütluses, et töövõtuleping sõlmiti ainult seetõttu, et ajutiseks kasutamiseks antud maad oli keelatud rendile anda. Poolte vahel 01.09.2008 sõlmitud töövõtulepingu p

rendisuhte varjamiseks, sest hagejal ei olnud õigust vaidlusaluste maade rentimiseks kostjale. Kohe pärast seda, kui hageja oli vaidlusalused maatükid omandanud, soovis ta vande all antud ütluste kohaselt sõlmida nimetatud maatükkide suhtes rendilepingu. See asjaolu tõendab kohtu hinnangul omakorda kostja vastuväidet, et tööettevõtulepingu sõlmimisega ei pidanud pooled silmas töövõtusuhte tekkimist, vaid püüdsid leida lepingulist vormi hageja kasutuses olevate maade (edasi)andmiseks kostja kasutusse, st sisuliselt rendile. Asjaolu, et poolte tahe ei olnud suunatud töövõtulepingulise suhte sõlmimiseks, tõendab kohtu hinnangul kaudselt ka hageja maksuõiguslik käitumine. Hageja on enda väitel tegelenud põllumajandusliku tootmisega aastakümneid, seega on ta teadlik kehtivast maksusüsteemist ning võimalustest optimeerida oma maksukohustust. Maksu- ja Tolliameti vastusest nähtuvalt on vilja kasvatamine müügiks tulu saamise eesmärgil ettevõtlus, mis tuleb äriregistris registreerida. Maksu- ja Tolliameti kinnitusel saaks sellisel juhul ettevõtlusvormiks olla kas FIE või äriühing (I kd tl 197). Kui tegemist oleks olnud töövõtulepinguga, nagu väidab hageja, oleks hageja pidanud mõistlikult jätkama tegevust FIE-na, sest see oleks olnud majanduslikult põhjendatud (kulutuste mahaarvamise õigus teravilja realiseerimisel saadud müügitulust). Maksu- ja Tolliameti päringu väljatrükist nähtuvalt lõpetas hageja FIE-na tegutsemise 28.11.2010 (I kd tl 198). FIE-na registreeringu lõpetamise tõttu ei ole eluliselt usutav, et hageja eesmärgiks oli füüsilise isikuna lepingu alusel vilja omandada ja seda edasi võõrandada. Eeltoodu alusel leiab kohus, et poolte vahel 01.09.2008 sõlmitud töövõtuleping on näilik tehing TsÜS § 89 mõttes. Tööettevõtulepingu sõlmimisega sooviti varjata maatükkide rendile andmist. Varjatava tehingu osas tuleb tema kehtivuse üle eraldi otsustada ning selle tehingu sisu ja kehtivust hinnata. Varjatud tehingule tuleb kohaldada kõiki tehingu üldpõhimõtteid, sh TsÜS § 87, mille kohaselt seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Vabariigi Valitsuse määruse nr 169 „Maareformi seaduse § 31 lõikes 2 nimetamata maa ajutiseks kasutamiseks andmise korra“ § 6 lg 1 p 2 kohaselt peab leping, millega maa antakse ajutisse kasutusse, sisaldama kohustust mitte anda maad rendile. Riigikohus on asunud seisukohale, et ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, mis on olnud keelu kehtestamise eesmärgiks (lahend nr 3-2-1-113-11, p 34; nr 3-2-1-79-08, p 15). Korra § 6 lg 4 järgi on maa ajutise kasutamise lepingu tingimuste rikkumise tagajärjeks see, et korraldaja lõpetab maa ajutise kasutamise lepingu. Kohtu hinnangul ei tulene nimetatud sättest, et maatüki rendile andmise keelu rikkumise tagajärjeks oleks kolmanda isikuga sõlmitud tehingu tühisus. VÕS § 341 kohaselt kohaldatakse rendilepingule täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut. VÕS § 288 lg 1 järgi võib üürnik anda üürileandja nõusolekul asja allüürile. Nimetatud sätte rikkumise tagajärjeks on, et kui üürnik annab üüritud asja allkasutusse ilma üürileandja nõusolekuta, siis saab üürileandja lepingu rikkumisele tuginedes üürilepingu erakorraliselt üles öelda. Allkasutaja õigus asja kasutamiseks lõpeb hetkel, mil lõpeb üürniku kasutamisõigus, sõltumata sellest, mida omavahel sõlmitud lepingus kokku lepiti. Kuigi T. Ojamaal puudus õigus rendilepingut Farmbalt OÜ-ga sõlmida, ei ole nimetatud tehing tühine. Seega varjatud tehinguna sõlmitud rendileping on kehtiv. Tõnu Ojamaa on andnud Farmbalt OÜ kasutusse põllumaa ning kostja on maad harinud ja hagejale renti tasunud. Kohtu hinnangul on kostja tõendanud, et on täitnud rendilepingut.

Kostja on maksnud hagejale renti lepingu esemeks olevate maade (55,8 ha) eest 01.09.2008 rendilepingu raames. Kostja väitel on rendilepingu p-s 1.1. rendilepingu esemena märgitud põllumaad XXXXX:XXX:XXXX (jrk nr 4) ja XXXXX:XXX:XXXX (jrk nr 13) (I kd tl 55), mis ei ole kunagi kuulunud Tõnu Ojamaale ega temale kuuluvale äriühingule Inest Invest OÜ. Kinnistusraamatu väljatrüki kohaselt on kinnistu XXXXXXX, sh maatüki katastritunnusega XXXXX:XXX:XXXX, omanik OÜ Tani Mets (I kd tl 200). OÜ Tani Mets rendib sellest põllumaast 10,6 ha Farmbalt OÜ-le, mida tõendab OÜ Tani Mets 2013. a põllumaa rendiarve hagejale (I kd tl 201). Kinnistu XXXX, sh maatükk katastritunnusega XXXXX:XXX:XXXX kuulub P.O.le (I kd tl 202), kes peab nimetatud põllumaal ise põldu. Kinnistu XXXX suuruseks on maaregistri rakenduse väljatrüki kohaselt 48,07 ha. Seega kokku 58,67 ha maad, mis on rendilepingus märgitud, ei kuulu ega ole kuulunud ei Tõnu Ojamaale ega tema äriühingule Inest Invest OÜ, mistõttu Tõnu Ojamaal puudus õiguslik alus neid maid Farmbalt OÜ-le rentida. Kohus on seisukohal, et kuna nimetatud maatükid on siiski 01.09.2008 samade poolte vahel sõlmitud rendilepingus toodud ja arvesse võetud Farmbalt OÜ rendimakse kohustuse ulatuse määramisel rendilepingu järgi, on sellega tõendatud kostja vastuväide, et töövõtulepingu alusel kostja kasutusse antud maatükkide rendimakse oli varjatult sisse kirjutatud samal kuupäeval samade poolte vahel sõlmitud rendilepingusse. Põhjus: Tõnu Ojamaa ei soovinud saada tööettevõtulepingu alusel kostja kasutusse antud maadel kasvatatud ja kuivatatud teravilja üleandmist, vaid renti 55,8 ha maa kasutamise eest. Kostja on alates esimesest vastusest hagile väitnud, et tööettevõtuleping oli varjav tehing ja varjatud tehinguks oli rendisuhe tööettevõtulepingu lisas märgitud maatükkide osas. Samas ei ole hageja isegi alternatiivselt esitanud kostja vastu saamata rendi tasumise nõuet, vaid on piirdunud väitega, et kostja poolt vaidlusaluste maatükkide eest rendi tasumine ei ole tõendatud. Hageja esindaja avaldas kohtulike vaidluste käigus, et hageja palub nõude rahuldada võimalikult suures ulatuses, täpsustamata nõude õiguslikku alust. Kirjalikes teesides jääb hageja selle juurde, et temale on tekitatud kahju sellega, et ei ole üle antud kuivatatud teravilja. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439 kohaselt Kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata näiliku tehingu tõttu, millega varjati teise tehingu tegemist, siis puudub vajadus kostja alternatiivsete vastuväidete hindamiseks, sh hageja võimaliku kahju olemasolu, selle suuruse ja kahju tekkimise põhjuste kindlaksmääramiseks ning kostja tasu/kulutuste hüvitamise tasaarvestuse hindamiseks. Menetluskulud (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagiavalduse täielikult rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja taotleb enda menetluskulude kindlaksmääramist summas 9 956 eurot. Hageja esitas kostja menetluskulude taotlusele vastuväite, mille kohaselt kostja menetluskulud on põhjendamatult suured, lisaks on kostja kajastanud kulusid, mille sisu ja eesmärk jääb arusaamatuks. Hageja enda menetluskulud olid ligi poole väiksemad, kuigi

hagejat esindas menetluses kaks advokaati. Hageja hinnangul saab kostja menetluskulusid pidada põhjendatuks mitte suuremas ulatuses kui 6 000 eurot. Kohus on seisukohal, et kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks on põhjendatud osaliselt. TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 1 kohaselt on menetluskulu menetlusosalise esindaja kulu. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindaja kulude põhjendatus ja vajalikkus. Seejuures tuleb asja keerukuse hindamisel arvestada muuhulgas asjaoludega, kas menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid või aeganõudvaid menetlustoiminguid, samuti seda, kas asjas käsitletavate asjaolude ja tõendite maht on tavapärasest suurem. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-112-09 otsuse p-s 17 pidanud tsiviilasja keerukaks juhul, kui asjas on vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms. Kohus on seisukohal, et kõnealuse tsiviilasja puhul ei olnud tegemist keskmisest keerukama vaidlusega. Asjas toimus kaks kohtuistungit: 22.03.2016 kestusega 1 h 30 minutit ja 01.06.2016 kestusega 1 h 50 minutit. Kostja on esitanud menetluses neli sisulist menetlusdokumenti: 02.10.2015 kostja vastuse 7-l lehel, 29.01.2016 seisukohad 19-l lehel, 10.03.2016 täiendavad seisukohad 8-l lehel ja 02.05.2016 seisukoht 2-l lehel. Menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi arvestada ka ühe tööühiku hinna põhjendatust ja vajalikkust. Riigikohus on 1. juuni 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16 (p nr 13) leidnud, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata TsMS § 175 lg 1 alusel esindamisele kulunud aega, kuid ka ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Sealjuures on kolleegium varem pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde. Seega tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel hinnata, kas kostja esindamisele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik ning kas kostja esindaja tunnitasu määr (Peeter Viirsalu tunnimäär 140 eurot käibemaksuta, Andres Kalmu tunnimäär 120 eurot käibemaksuta) on põhjendatud. Kohus leiab, et kostja esindaja tunnitasu määr on kooskõlas kehtiva praktikaga. Kohus nõustub hageja vastuväitega, et ebaproportsionaalselt suure mahu moodustab kostja menetluskuludest advokaadi ja kostja vaheline suhtlus, mille osakaal on märkimisväärne kõikides kuluaruannetes ning 04.11.2015 kulude aruandest nähtuvalt on arveid koostatud üksnes suhtlemise eest kliendiga. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalik õigusabi osutamise ajamaht on 45 tundi summas 6 300 eurot (45 x 140). Kuna kohtule esitatud dokumendid on esitatud vandeadvokaat Peeter Viirsalu poolt, siis võtab kohus aluseks tema tunnitasu määra.

Eeltoodu alusel tuleb hagejalt kostja kasuks menetluskulude (õigusabi) katteks välja mõista 6 300 eurot. Menetluskuludelt tuleb vastavalt kostja taotlusele arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.