Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Kalev Saare ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Tõnu Ojamaa ja Osaühingu Inest Invest hagi Farmbalt OÜ vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Tõnu Ojamaa ja Osaühingu Inest Invest kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
Tõnu Ojamaa kassatsioonkaebuse hind 14 863 eurot 73 senti. Osaühingu Inest Invest kassatsioonkaebuse hind 6935 eurot 22 senti.
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad Tõnu Ojamaa ja Osaühing Inest Invest, nende ühised esindajad vandeadvokaat Karin Ploom ja vandeadvokaat Tambet Laasik Kostja Farmbalt OÜ, esindajad vandeadvokaat Peeter Viirsalu ja vandeadvokaat Andres Kalm
Asja läbivaatamine
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-6689 ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
1.Tõnu Ojamaa (hageja I) ja Osaühing Inest Invest (hageja II) esitasid 2. mail 2019 Tartu Maakohtule hagi Farmbalt OÜ (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 186/2019/296, nr 186/2019/297, nr 186/2019/298, nr 186/2019/299 ja nr 186/2019/300 (täiteasjad). Maakohus tagas 8. mai 2019. a määrusega hagi ja peatas täiteasjades täitemenetluse kuni praeguses asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
2-19-6689 Hagiavalduse kohaselt algatati hagejate vastu kohtulahendite ja kostja avalduste alusel järgmised täitemenetlused: − Tartu Maakohus mõistis 17. novembri 2015. a otsusega tsiviilasjas nr 2-14-57506 menetluskulude katteks praeguses asjas kostja kui sissenõudja kasuks välja hagejatelt I ja II vastavalt 6727 eurot 90 senti ja 2994 eurot 9 senti. Kohtutäitur algatas hageja II vastu täitemenetluse täiteasjas nr 186/2019/296, milles kostja kui sissenõudja nõudis hagejalt II kui võlgnikult põhinõudena 2994 eurot 9 senti ja viivist 482 eurot 30 senti; − Tartu Ringkonnakohus mõistis 26. septembri 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-14-57506 solidaarselt hagejatelt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 2977 eurot 60 senti. Kohtutäitur algatas täitemenetluse hageja I vastu täiteasjas nr 186/2019/297 ja hageja II vastu täiteasjas nr 186/2019/298, milles kostja kui sissenõudja nõudis hagejatelt solidaarselt põhinõudena 2977 eurot ja viivist 481 eurot 83 senti; − Tartu Maakohus mõistis 20. juuni 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-15-7505 hagejalt I kostja kasuks välja menetluskulude katteks 6300 eurot. Kohtutäitur algatas täitemenetluse täiteasjas nr 186/2019/299, milles kostja kui sissenõudja nõudis hagejalt I põhinõudena 4733 eurot ja viivist 671 eurot 90 senti; − Tartu Ringkonnakohus mõistis 13. veebruari 2017. a otsusega tsiviilasjas nr 2-15-7505 hagejalt I kostja kasuks välja menetluskulude katteks 1120 eurot. Kohtutäitur algatas täitemenetluse täiteasjas nr 186/2019/300, milles kostja kui sissenõudja nõudis hagejalt I põhinõudena 6727 eurot 90 senti ja viivist 1083 eurot 75 senti; Hageja I tasus 7. märtsil 2017 kostjale 2687 eurot selgitusega „kohtuasi 2-15-7505 menetluskulu“. Eeltoodut arvestades on kostjal hagejate vastu menetluskulude nõue 18 408 eurot 10 senti (põhinõue 17 432 eurot 59 senti ja viivis 975 eurot 51 senti). Hageja I leidis, et kostjal ei ole tema vastu Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 2017. a otsusest nr 2-15-7505 tulenevat nõuet 6727 eurot 90 senti (täiteasi nr 186/2019/300), vaid üksnes 1120 eurot. Seega on sundtäitmine 1120 eurot ületavas osas lubamatu. Hagejad leidsid, et ülejäänud menetluskulude hüvitamise nõuded on nad 2. mai 2019 tasaarvestuse avaldusega tasaarvestanud enda renditasu nõudega kostja vastu ning selle tagajärjel on hagejate kohustus lõppenud (tasaarvestuse avaldus jõuab kostjani hiljemalt hagimaterjalide kättetoimetamisega). Hagejad ja kostja sõlmisid
1.septembril 2008 põllumajandusliku rendilepingu tähtajaga 30. september 2013 (tsiviilasjas nr 2-14-57506 tuvastati, et rendilepingu tähtaeg on pikenenud kuni 30. septembrini 2018), millest tulenevat oli kostjal kohustus tasuda renti 42 536 eurot 70 senti aastas. Kokku on hagejatel kostja vastu renditasu nõue 2015. kuni 2017. a eest 62 750 eurot 16 senti (koos viivisega 91 789 eurot 69 senti). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on jätnud hagejatele tasumata rendimakseid vähemalt 20 213 eurot 44 senti. Hagejad teevad tasaarvestuse nõuete kattuvas ulatuses. Hagejad väitsid, et kostja 9. jaanuari 2019. a tasaarvestuse avaldus on põhjendamatu, sest tasaarvestuse tegemise materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Kostja nõuded on vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti on kostja juba varem (19. jaanuaril 2017) tasaarvestanud võlgnetava renditasu ja menetluskulud, seega on menetluskulude nõue igal juhul lõppenud. Hagejad loovutasid oma nõuded 8. jaanuaril 2019 uuele võlausaldajale, kuid 30. jaanuaril 2019 loovutati hagejatele kõik nõuded tagasi.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja oli nõus, et hagejad võlgnevad talle menetluskulude põhivõlana 17 432 eurot 59 senti, lisaks viivised. 2(8)
2-19-6689 Täiteasja nr 186/2019/300 täitmisteatesse on ekslikult märgitud, et selle nõude täitedokumendiks on Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-7505. Menetluskulude hüvitis tuleneb Tartu Maakohtu 17. novembri 2015. a otsusest tsiviilasjas nr 2-14-57506. Selline ilmne ebatäpsus ei ole aga aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele. Kostjal on tasumata renditasu 2016. ja 2017. a eest kokku 20 213 eurot 44 senti (mitte 62 750 eurot 16 senti, nagu märgitakse hagiavalduses). Hagejate renditasu nõue on lõppenud, sest kostja on hagejate renditasu nõude
9.jaanuari 2019. a tasaarvestusavaldusega tasaarvestanud oma muude nõuetega hagejate vastu kogusummas 390 269 eurot 42 senti. Kostja 19. jaanuari 2017 e-kiri ei ole tasaarvestusavaldus. Hagejad ei saa kasutada tasaarvestuseks 2017. aasta renditasu nõuet, sest see nõue loovutati
8.jaanuaril 2019 uuele võlausaldajale. Lisaks loovutasid hagejad oma nõuded kostja vastu kogusummas 21 655 eurot 30 senti kolmandale isikule ning neid ei ole hagejatele tagasi loovutatud.
3.Tartu Maakohus jättis 22. oktoobri 2020. a otsusega hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Maakohus märkis, et tema otsuse jõustumisel tuleb tühistada maakohtu määrusega seatud hagi tagamine. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejate nõude õiguslikuks aluseks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-d 1 ja 2. Maakohus tuvastas, et hagejate menetluskulude võlgnevus kostjale on 18 408 eurot 10 senti (hageja I võlg 11 460 eurot 90 senti, hageja II võlg 2994 eurot 9 senti, hagejate solidaarne võlg 2977 eurot 60 senti, lisanduvad viivised). Tsiviilasjas nr 2-14-57506 tehtud kohtuotsused jõustusid 7. detsembril 2016 ja tsiviilasjas nr 2-15-7505 tehtud kohtuotsused jõustusid 16. märtsil 2017. Seega saab kohus arvestada ainult neid hagejate tasaarvestusi, mis on tehtud pärast osutatud kuupäevi tekkinud nõuete alusel. Maakohus tuvastas, et kostja võlgneb hagejatele renditasu 2016. a ja 2017. a eest 20 213 eurot 44 senti ja hagejad on tasaarvestanud 2. mai 2019. a hagiavalduses enda renditasu nõude kostja vastu kostja menetluskulude nõudega hagejate vastu. Kuna kostja ei täpsustanud, millist osa rendimaksetest ta tasus, ning ülekanded on tehtud hagejale I, saab kogu renditasu nõue kuuluda hagejatele solidaarselt. Hagejad on tõendanud, et neile on rendilepingust tulenevad nõuded praeguseks tagasi loovutatud ning neil on õigus nõuda rendilepingust tulenevate kohustuste täitmist. Ei ole tõendatud, et kostja tasaarvestas võlgnetava renditasu ja menetluskulud juba 19. jaanuari 2017 e-kirjaga. Kostja avaldusest ei ole selge, millised nõuded omavahel tasaarvestati. Kostja kõnealust e-kirja ei saa lugeda tasaarvestusavalduseks. Kostja on tasaarvestanud 9. jaanuari 2019 tasaarvestusavalduses rendi maksmise kohustuse enda nõuetega hageja I vastu. Kostja näitas, millises järjekorras ta oma nõudeid tasaarvestada soovib, märkides esimeseks nõudeks Karoliina kinnistuga seotud alusetult tasutud rendi tagasinõude 897 eurot 79 senti aastas ja saamata jäänud tulu nõude 14 050 eurot, ning teiseks nõudeks asenduskombainiteenuse hüvitise 13 793 eurot 23 senti. Tuvastatud asjaoludel on kostjal õigus nõuda 3591 euro 16 sendi (4 × 897 eurot 79 senti) suuruse tasutud rendi tagastamist ja kinnistust 2009. a saamata jäänud tulu 14 050 eurot, samuti hüvitist asenduskombainiteenuse eest 13 793 eurot 23 senti. Seega on kostjal tasaarvestatavaid nõudeid vähemalt 31 434 eurot 39 senti. Kuna praeguses kohtuasjas vaieldakse selle üle, kas kostja sai tasaarvestada hagejate renditasu nõuet 20 213 eurot 44 senti, ei ole vaja analüüsida ülejäänud kostja võimalikke nõudeid.
3(8)
2-19-6689 Kostjal oli õigus 9. jaanuari 2019. a avaldusega tasaarvestada enda 31 434 euro 39 sendi suurune nõue hagejate vastu hagejate 20 213 euro 44 sendi suuruse nõudega kostja vastu. Sellega on poolte nõuded võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 2 kohaselt kattuvas ulatuses lõppenud ning hagejad ei saanud oma nõudeid enam tasaarvestada 2. mai 2019. a hagiavalduses. Täitemenetluses esitatud nõuded tuleb täita. Maakohtus kantud menetluskulud on õiglane jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 järgi poolte endi kanda, sest vaidluse tekkimisel on mõlemad pooled andnud oma osa: omavahelisi suhteid ei ole korrektselt fikseeritud, on esitatud nõuete tasaarvestusi, poolte vahel on olnud mitu kohtuvaidlust ning segadus on rendilepingu poolte ja esemega.
4.Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas ning teha selles osas uus otsus, millega jätta menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
5.Hagejad palusid apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Ringkonnakohus tühistas 22. märtsi 2021. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis poolte menetluskulud poolte endi kanda, ning tegi selles osas uue otsuse, millega jättis need menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Hagejate apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ning kostja apellatsioonkaebus rahuldati. Apellatsioonimenetluse menetluskulud jäeti solidaarselt hagejate kanda. Ringkonnakohus märkis, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidluse all maakohtu tuvastatud kostja avalduse alusel hagejate vastu algatatud täitemenetlustest tulenev hagejate menetluskulude võlgnevuse suurus (kokku 18 408 eurot 10 senti). Ringkonnakohtus ei vaidlusta pooled ka maakohtu tuvastatut, et kostja on hagejatele jätnud tasumata koos viivistega renditasu vähemalt 20 213 eurot 44 senti. Hagejad tegid 2. mai 2019 hagiavalduses tasaarvestuse avalduse, mille formaalsed eeldused on täidetud, kuid hinnata tuleb, kas täidetud on ka tasaarvestuse materiaalsed eeldused (VÕS § 197 lg 1) ja kas tasaarvestusavaldus on lubatav (VÕS § 200). Kostja tegi 9. jaanuaril 2019 omapoolse tasaarvestusavalduse. Seega tegid hagejad kohtumenetluses tasaarvestusavalduse aktiivnõudega, mille kohta oli juba esitatud tasaarvestusavaldus. Ringkonnakohus leidis, et VÕS § 200 lg 4 kohaldamise eeldused puuduvad ning et hagejate tasaarvestus täitemenetluses olevate nõuetega ei olnud lubatud. Tasaarvestuse lubamatuse hindamisel ei piisa üksnes teise poole vastuväidetest tasaarvestuse kehtivusele, vaid tegemist peab olema vastuväidetega, mis annavad võlgnikule õiguse keelduda püsivalt kohustuse täitmisest. Hagejad soovisid tunnistada sundtäitmise lubamatuks, tuginedes nõudele, mille suhtes oli juba enne hagi esitamist esitatud nõuet lõpetav vastuväide. Hagejatel oli praegusel juhul võimalik pärast kostja tasaarvestuse avalduse saamist (seega neli kuud enne praeguses menetluses nõude esitamist) pöörduda oma rikutud õiguste kaitseks (saamata jäänud renditasu nõudes) kohtu poole. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise menetluse eesmärgiga ei saa olla hõlmatud juhtumid, kus võlgnikul on oma õiguste kaitseks lihtsamad ja menetlusökonoomsemad viisid. Kui hagejad leidsid, et kostja tehtava tasaarvestuse eeldused ei olnud täidetud, siis oli neil võimalus esitada tasaarvestuse tegija vastu oma nõude sissenõudmiseks hagi. Hagejate esindaja maakohtu istungil märgitust nähtub, et hagejad olid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamise ajal teadlikud enda aktiivnõude ebaselgusest. 4(8)
2-19-6689 Maakohus ei korraldanud nõuetekohast eelmenetlust. Kui maakohus asus seisukohale, et hagejate tasaarvestuse eeldused esinevad ja et tasaarvestus on lubatud, tulnuks pooltele selgitada tõendamiskoormuse jaotust. Kuigi pooled ei soovinud kohtuistungil uusi seisukohti esitada, ei ole asja materjalide põhjal kohtu roll menetluse juhtimisel jälgitav ning pooltele ei ole olnud arusaadav, mis on kohtu jaoks olulised asjaolud otsuse tegemisel. Kuna aga lähtuda tuleb sellest, et hagejate tasaarvestus ei olnud lubatud, ei ole maakohtu menetlusõiguse rikkumine kohtuotsuse resolutsiooni tühistamise aluseks. Maakohus jagas valesti menetluskulud. Maakohus ei ole TsMS § 162 lg 4 kohaldamise aluseid tuvastanud. Hagejatele oli enne kohtumenetluse alustamist kostja õiguslik positsioon teada ning maakohtu seisukoht menetluskulude jaotuse kohta oli pooltele üllatuslik. Praeguses menetluses ei ole tähtsust pooltevaheliste varasemate õigussuhete arvul. Kostja ei ole käitunud viisil, mis menetlust venitaks, ega ole muul viisil oma menetlusõigusi kuritarvitanud. Maakohtu menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 järgi solidaarselt hagejate kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata või saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 200 lg-t 4. Asudes seisukohale, et hagejad ei saanud oma renditasu nõuet tasaarvestada, sest nende nõue ei olnud piisavalt selge (nõue muutus ebaselgeks seetõttu, et kostja tasaarvestas selle enne enda vastunõudega), jättis ringkonnakohus hindamata, kas kostja vastunõue vastab VÕS § 200 lg 4 tingimustele (kas tasaarvestuse materiaalsed eeldused on täidetud) ning kas see sai muuta hagejate nõude ebaselgeks. Samuti leidis ringkonnakohus põhjendamatult, et hagejad pidanuks pöörduma kostja tasaarvestuse vaidlustamiseks eraldi kohtusse (kostja tasaarvestuse materiaalsed eeldused olid kontrollitavad praeguses menetluses). Ringkonnakohtu seisukoha järgi võib selge nõue muutuda tasaarvestuskõlbmatuks ainuüksi seetõttu, et see tasaarvestatakse ebaselge nõudega. Eeltoodu ei ole kooskõlas VÕS § 200 lg 4 eesmärgiga. Ringkonnakohus pidanuks maakohtu otsuse tühistama, kuivõrd maakohus rikkus oluliselt nii menetlusõiguse kui ka materiaalõiguse norme (rikutud on otsuse põhjendamise kohustust, valesti on jagatud tõendamiskoormus, selgitatud ei ole asjakohast õigusnormi ning tuvastatud ei ole selle kohaldamise eeldust jm). Ringkonnakohus jättis valesti menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et maakohus ei ole tuvastanud nõuetekohast alust TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks (maakohus põhjendas menetluskulude jaotust nõuetekohaselt ning ei ületanud diskretsiooni piire).
8.Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
5(8)
2-19-6689
10.Hagejad esitasid kostja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221 lg 1), tuginedes sellele, et täitemenetluses olevad kostja menetluskulude nõuded on hagejate tasaarvestusega lõppenud. Hagejate 2. mai 2019. a tasaarvestusavalduse kohaselt on hagejad tasaarvestanud kostja menetluskulude nõuded hagejate vastu hagejate renditasu nõudega kostja vastu (hagejate tasaarvestus) (vt tasaarvestusnõude esitamise kohta kohtumenetluses Riigikohtu 5. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-16481/77, p 15). Enne hagejate tasaarvestusavaldust tehtud kostja 9. jaanuari 2019. a tasaarvestusavaldust, mille kohaselt kostja tasaarvestas hagejate renditasu nõude kostja vastu kostja hüvitise nõudega hagejate vastu (kostja tasaarvestus), pidasid hagejad põhjendamatuks.
11.Kohtud leidsid, et hagi jääb rahuldamata, sest hagejad võlgnevad kostjale täitemenetluses olevad menetluskulud. Maakohus rajas oma järelduse asjaolule, et kostja tasaarvestus on kehtiv (vaidlusalused tasaarvestuse materiaalsed eeldused esinevad ja tasaarvestus on lubatud), mistõttu on poolte nõuded kattuvas ulatuses lõppenud ning hagejad ei saanud oma hilisema, st 2. mai 2019 tasaarvestusavaldusega enam nõudeid tasaarvestada. Ringkonnakohus nõustus maakohtu lõppjäreldusega hagi rahuldamata jätmise kohta, kuid leidis, et maakohus rikkus hagejate tasaarvestuse kehtivuse tuvastamisel menetlusõiguse norme (maakohus ei korraldanud nõuetekohast eelmenetlust). Ringkonnakohtu hinnangul ei esinenud hagejate tasaarvestuse korral VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud eeldusi, mistõttu ei olnud hagejate tasaarvestus kehtiv.
12.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus kohaldas VÕS § 200 lg-t 4 valesti. Ühtlasi on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust.
12.1.VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi on tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu), st vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või mingi ajavahemiku jooksul keelduda. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku, ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 15. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-15657/29, p 12 ja selles viidatud lahendid). Kolleegium jääb eeltoodud seisukoha juurde.
12.2.Hagejad soovisid sundtäitmise lubamatuks tunnistamist, tuginedes 2. mai 2019. a tasaarvestusavalduses renditasu nõudele, mille kohta oli kostja enda vastuväidetel juba varem esitanud tasaarvestusavalduse. Sellises olukorras tuli kolleegiumi arvates maakohtul sisuliselt hinnata, kas kostja vastuväited hagejate tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud renditasu nõude maksmapaneku. Maakohus tuvastas, et kostjal on hagejate vastu nõue hüvitise saamiseks ning see on kasutatav tasaarvestuseks hagejate renditasu nõudega kostja vastu. Ringkonnakohus jättis aga maakohtu eelnimetatud järeldusele hinnangu andmata ja apellatsioonkaebuse sellekohased väited (hagejad väitsid, et kostja nõue hüvitise saamiseks hagejate vastu on põhjendamatu) tähelepanuta. Ringkonnakohus jättis seega kostja vastuväited lahendamata (hindamata, kas kostjal on hagejate vastu hüvitise nõue, mida kostja saanuks tasaarvestada hagejate renditasu nõudega) ning rajas oma järelduse põhjendamatult asjaolule, millel ei ole asjas tähtsust. Nii leidis ringkonnakohus põhjendamatult, et hagejad pidanuks pöörduma kostja tasaarvestuse vaidlustamiseks eraldi nõudega kohtusse, leides, et praeguses asjas ei ole kostja tasaarvestuse materiaalsed eeldused kontrollitavad. Kolleegium aga leiab, et hagejatel, kes kostja tasaarvestusavaldust ei aktsepteerinud, ei olnud oma renditasu nõude maksmapanekuks hagi esitamise kohustust. Samas olid ka kostja tehtud tasaarvestuse eeldused kontrollitavad praeguses asjas (nagu õigesti leidis ka maakohus).
6(8)
2-19-6689
12.3.Arusaamatu on ringkonnakohtu järeldus selle kohta, et tulenevalt hagejate esindaja maakohtu istungil märgitust olid hagejad praeguse hagi esitamise ajal teadlikud enda tasaarvestava renditasu nõude ebaselgusest. Asjas on tuvastatud nii hagejate nõue, millega tasaarvestatakse (renditasu nõue), kui ka nõue, mida tasaarvestatakse (menetluskulude nõue). Nii on ringkonnakohus märkinud, et apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all maakohtu tuvastatud täitemenetlustest tulenev hagejate menetluskulude võlgnevuse suurus (kokku 18 408 eurot 10 senti) ega ka asjaolu, et kostja on hagejatele jätnud tasumata koos viivistega renditasu vähemalt 20 213 eurot 44 senti.
12.4.Ülaltoodu tõttu tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja tagasi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse väidete alusel hinnata kostja võimaliku hüvitise saamise nõude kohta esitatud väiteid ja tõendeid ning otsustada, kas kostjal on hagejate vastu hüvitise saamise nõue, mille ta sai
9.jaanuari 2019 tasaarvestusavaldusega hagejate renditasu nõudega tasaarvestada. Kui kostjal oli tasaarvestuseks õigus, on poolte nõuded kattuvas ulatuses lõppenud (VÕS § 197 lg 2) ning hagejad ei saanud oma hilisema tasaarvestusavaldusega enam renditasu nõuet tasaarvestada.
13.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus jagas valesti menetluskulud, märgib kolleegium järgmist. Üldjuhul kannab hagimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti, samas on kohtul alati õigus kohaldada ka TsMS § 162 lg-t 4 (vt nt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 18 ja Riigikohtu 4. aprilli 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-11, p 10). TsMS § 162 lg 4 lubab erandina jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohtu praktika kohaselt ei piisa viidatud sätte kohaldamiseks üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega (vt nt Riigikohtu 27. novembri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18531/37, p 20).
14.Kolleegium peab vajalikuks selgitada tsiviilasja hinna kohta järgmist. Hagejad märkisid hagiavalduses, et nad on tasunud oma nõudelt riigilõivuseaduse § 59 lg 4 järgi riigilõivu 300 eurot (I kd, tl 6). Maakohus nõudis hagejatelt täiendavalt 1200 euro riigilõivu tasumist, arvestades, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamist taotletakse viies täiteasjas (I kd, tl-d 124 ja 124 pöördel). Maakohus on otsuse sissejuhatuses märkinud tsiviilasja hinnaks 6000 eurot. Apellatsioonkaebuse kohaselt tasusid hagejad samuti riigilõivu 300 eurot (III kd, tl 77). Ka ringkonnakohus nõudis hagejatelt täiendavalt 1200 euro riigilõivu tasumist, arvestades, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamist taotletakse viies täiteasjas (III kd, tl-d 81–82). Ringkonnakohus on oma otsuse sissejuhatuses märkinud hagejate apellatsioonkaebuse hinnaks 6000 eurot. Seega on maakohus määranud hagihinnaks 6000 eurot ja ringkonnakohus on lähtunud samast hagihinnast. Selle summa kujunemist ei ole aga kohtud selgitanud. Kolleegiumi arvates on asja hind määratud valesti ja seda tuleb TsMS § 137 lg 11 alusel muuta. TsMS § 132 lg 5 esimese lause kohaselt loetakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet hagihinna tähenduses mittevaraliseks. TsMS § 132 lg 1 kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 3500 eurot, kui sama paragrahvi lõikes 11 ei ole ette nähtud teisiti. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei ole § 132 lg-s 11 nimetatud. Seega tuleb selle hagi hinna määramisel 7(8)
2-19-6689 lähtuda TsMS § 132 lg-s 1 toodud eeldusest, millest § 132 lg 2 võimaldab kohtul kõrvale kalduda, arvestades kõiki asjaolusid, muu hulgas asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut. TsMS § 132 lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus määrata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot (vt eeltoodu kohta Riigikohtu 17. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-6362/57, p 17). Samas selgitas kolleegium ka seda, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel TsMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb arvesse võtta hageja rahaliselt hinnatavat huvi, mis vastab nõude suurusele, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hagis taotletakse. Hagejad on esitanud ühiselt nõude viie sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, kuid iga hageja osaleb menetluses iseseisvalt vaid tema vastu alustatud täitemenetluste aspektist (täitemenetluste aluseks on erinevad kohtuasjad). Seega tuleb hagi hind määrata iga hageja kohta eraldi lähtuvalt tema vastu algatatud täitemenetlustest. Hagejalt I nõutakse täitemenetluses koos viivistega 3458 eurot 83 senti (täiteasi nr 186/2019/297), 5404 eurot 90 senti (täiteasi nr 186/2019/299) ja 7811 eurot 65 senti (täiteasi nr 186/2019/300). Kolleegium määrab eeltoodut arvestades hageja I vastu esitatava hagi hinnaks kolme sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude puhul vastavalt 3458 eurot 83 senti, 5404 eurot 90 senti ja 6000 eurot. Seega on hageja I vastu esitatavate hagide hind kokku 14 863 eurot 73 senti. Hagejalt II nõutakse täitemenetluses koos viivistega 3476 eurot 39 senti (täiteasi nr 186/2019/296) ja 3458 eurot 83 senti (täiteasi nr 186/2019/298). Kolleegium määrab eeltoodut arvestades hageja II vastu esitatava hagi hinnaks kahe sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude puhul vastavalt 3476 eurot 39 senti ja 3458 eurot 83 senti. Seega on hageja II vastu esitatava hagi hind kokku 6935 eurot 22 senti. Asja hind kassatsioonimenetluses on sama mis apellatsioonimenetluses ja maakohtus.
15.Kolleegium märgib, et hagejad on tasunud ettenähtust vähem kautsjonit. TsMS § 132 lg 5 esimese lause järgi loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue. TsMS § 140 lg 2 teise lause kohaselt tasutakse mittevaralise nõude hagi asjas kautsjonina 50 eurot. Kuigi hagejad esitasid ühise hagiavalduse, osalevad nad menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ja mõlema hageja eest tuli kautsjonit tasuda 50 eurot (hagejad on tasunud kautsjonit 100 eurot). Praegusel juhul tuleb arvestada aga lisaks, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamist taotletakse hageja I vastu algatatud kolmes täiteasjas ja hageja II vastu algatatud kahes täiteasjas. Kolleegium ei mõista vähem tasutud kautsjonit kaebajalt välja, kui tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kaebajale nagunii tagastada (vt nt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-13, p 14). Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada selle tasunud isikule ja kolleegium ei mõista seetõttu vähem tasutud kautsjonit hagejatelt välja. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.