Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-23-265 19. detsember 2025 Maria Lõbus W.W kaebus Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 6. veebruari 2023. a otsuse nr 23259783788 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks ja saamata jäänud toetuse koos viivisega väljamaksmiseks kohustamiseks Kaebaja – W.W Vastustaja – XXX, esindaja Veronika Stepanova Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta W.W kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 19. jaanuar 2026. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-23-265 ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.W.W (edaspidi kaebaja) esitas 4. veebruaril 2023 Narva-Jõesuu Linnavalitsusele avalduse toimetulekutoetuse saamiseks 2023. a veebruari eest.
2.Narva-Jõesuu Linnavalitsus määras 6. veebruari 2023. a otsusega nr 23259783788 kaebajale toimetulekutoetuse summas 146,28 eurot.
3.Kaebaja esitas 7. veebruaril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 6. veebruari 2023. a otsuse nr 23259783788 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks ja saamata jäänud toetuse koos viivisega väljamaksmiseks kohustamiseks. Kaebuse kohaselt määrati vaidlustatud otsusega kaebajale toimetulekutoetus 25,48 euro võrra väiksemas summas kui sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 133 lg-ga 5 ja Narva-Jõesuu Linnavolikogu 25. juuni 2020. a määruse nr 93 (edaspidi määrus nr 93) „Eluruumi alaliste kulude piirmäärade kehtestamine toimetulekutoetuse määramisel“ §-ga 3 ette nähtud. Täpsemalt jättis vastustaja alusetult arvestamata osa kommunaalkuludest, mis jäävad määrusega nr 93 kehtestatud piirmäärade raamesse. Pärast eluasemekulude mahaarvamist on kaebajale jäänud elamiseks 2023. a veebruarikuus 174,52 eurot, mis on vähem kui ühe inimese toimetulekupiir, mis kaebaja jaoks peab olema 200 eurot. Narva-Jõesuu Linnavalitsuse 6. veebruari 2023. a otsus nr 23259783788 on vastuolus SHS § 133 lg-ga 5 ja määruse nr 93 §-ga 3. Seetõttu on haldusakt õigusvastane. Vaidlusaluse haldusakti koostamisega on rikutud kaebaja inimväärikust. Haldusaktis ei ole põhjendatud, millistest kaalutlustest on haldusorgan haldusakti andmisel lähtunud, mistõttu on vaidlustatud otsus oluliste põhjendamispuudustega.
4.Vastustaja palus 25. oktoobri 2023. a vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud otsus tehti õigesti vastavalt SHS § 133 lg-tele 5 ja 6 ning määrusele nr 93. Määruse nr 93 § 2 lg 1 kohaselt on eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normiks 18 m 2 eluruumide üldpinda perekonna iga liikme kohta ja lisaks 15 m2 perekonna kohta ehk 18 m2 + 15 m2 = 33 m2. Kaebaja üürib eluruumi suurusega 40,4 m2, millest eluruumi alaliste kulude arvestamise aluseks on 33 m2 või perekonnaliikmete arv 1, kui kulude kompenseerimise aluseks on perekonnaliikmete arv. Kui korteri pindala on suurem kui normpind, arvestatakse kõik kulud, mis on arves toodud, ruutmeetri kohta normpinnale. Kaebaja kasutatava eluruumi alalised kulud toimetulekutoetuse arvestamisel normpinna ulatuses olid 206,27 eurot, tema sissetulek oli 259,99 eurot (töötutoetus). Valem toimetulekutoetuse arvestamiseks on: toimetulekutoetus = toimetulekupiir + eluruumi alalised kulud - sissetulekud (200+206,27-259,99=146,28). Otsus sisaldab kõik vajalikud põhjendused.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Vaidluse all on see, kas vastustaja oleks pidanud 2023. a veebruari eest määrama kaebajale suurema toimetulekutoetuse.
6.Sarnaste asjaoludega vaidlust on kohtud juba lahendanud asjas nr 3-23-573, kus kaebaja kaebus jäi rahuldamata. Kohus peab ka praegusel juhul asjakohaseks Tartu Ringkonnakohtu seisukohti, mis on väljendatud 29. oktoobri 2024. a otsuses asjas nr 3-23-573.
7.Asjas ei ole vaidlust, et otsus kaebaja toimetulekutoetuse taotluse kohta tuli teha arvestades eelkõige SHS § 133 lg-d 5 ja 6 ja neis normides viidatud ning nende normide alusel antud õigusakte. 2
3-23-265
8.SHS § 133 lg 5 kohaselt tuleb toimetulekutoetuse määramisel samas lõikes nimetatud kulude osas arvestada eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi või perekonnaliikmete arvu. Elamuseaduse § 7 lg 1 p 2 alusel antud Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määruse nr 38 „Eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm ja selle rakendamise erisused“ § 1 järgi on eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normiks 18 m2 eluruumide üldpinda perekonna iga liikme ja lisaks 15 m2 perekonna kohta. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud, et seega tuli talle toetuse arvutamisel lähtuda eluruumide arvestuslikust normpinnast 33 m2 (18 m2 + 15 m2), kuna kaebaja elab üksi ja talle ei rakendu eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi erisused.
9.Samuti ei vaidle pooled selle üle, et SHS § 133 lg 1 kohaselt on toimetulekutoetuse suuruseks toimetulekupiiri ja eluaseme normkulude summa, millest on lahutatud kaebaja sissetulekud.
10.Pooled on aga erineval seisukohal selles, kuidas tuleb rakendada SHS § 133 lg-s 5 ja määruse nr 93 § 2 lg-s 1 sätestatud tingimust, et kulud võetakse arvesse eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi arvestades.
11.Määruse nr 93 § 2 lg-s 2 on normpinna ulatuses arvestatavate kuludena märgitud: üür, korterelamu haldamise kulu, sh remondiga seotud kulu, korterelamu renoveerimiseks võetud laenu tagasimakse, kütteks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus, soojaveevarustuseks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus, veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuste maksumus, majapidamisgaasi maksumus, elektrienergia tarbimisega seotud kulu, maamaksukulud, hoonekindlustuse kulu ja olmejäätmete veotasu. Tulenevalt SHS § 133 lg-s 6 antud volitusest on vastustaja määruse nr 93 §-s 3 kehtestanud kõigi kulude kohta piirmäära, s.o maksimaalse suuruse, milles seda liiki kulu on lubatud arvesse võtta toetuse arvutamisel.
12.Kohus mõistab kaebaja seisukohta selliselt, et tema hinnangul tuleb eluasemekulusid arvesse võtta määruse nr 93 §-s 3 sätestatud piirmäärade ulatuses sõltumata sellest, kui suure elamispinna kasutamisega kulud seonduvad. Elamispinna ruutmeetri kohta kehtestatud kulu piirmäära tuleks kaebaja arvates seega rakendada selliselt, et korrutada eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm (33 m2) kulu maksimaalse lubatud suurusega ja võrrelda seda siis tegeliku kuluga, mis aga kaebaja puhul tulenes 40,4 m2 suuruse elamispinna kasutamisest.
13.Vastustaja on aga võtnud arvesse kulud proportsionaalselt eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normile (33 m2) vastava osaga kaebaja eluasemekuludes.
14.Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-23-573, et põhjendatud on vastustaja lähenemine. Kaebaja lähenemisel kaotaks mõtte toimetulekutoetuse suuruse sidumine sotsiaalselt põhjendatud normile vastava eluruumi kasutamise tingimusega. Kui kulude arvesse võtmisel lähtuda esimeses järjekorras kulude piirmäärast, siis eelistaks selline arvestus isikuid, kes kasutavad suuremat elamispinda, st kasutavad elamispinda suuremas mahus kui eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm. Eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi tingimuse seadmisel on aga seadusandja eesmärk olnud ilmselt vastupidine – s.o suunata igapäevaseks hakkamasaamiseks toimetulekutoetust vajavad isikud kasutama optimaalse suurusega elamispinda.
15.Eeltoodud seisukohta kinnitab määruse nr 93 § 3 regulatsioon, milles vastustaja on kehtestanud piirmäärad elamispinna suurusest sõltuvatele kuludele mitte absoluutsuurustena, vaid kuluna elamispinna 1 m2 kohta. Seega tuleb arvesse võetavate kulude piirmäära järgimiseks võrrelda kulu kaebaja kasutuses oleva tegeliku elamispinna iga ruutmeetri kohta määruse nr 93 §-s 3 sätestatud piirmääraga. 3
3-23-265
16.Kaebaja hinnangul tuleb 2023. a veebruari puhul kulude piirmääraks korterelamu haldamise kulude osas pidada 66 eurot (määruse nr § 93 § 3 p 2 kohaselt 2 eurot 1 m 2 kohta kuus korrutatuna 33 m2-ga) ja küttekulude osas 198 eurot (määruse nr § 93 § 3 p 6 kohaselt 6 eurot 1 m2 kohta kuus korrutatuna 33 m2-ga).
17.See kaebaja kasutatud arvestusmetoodika rakendamine tähendaks kogu kaebajale korteriühistu poolt esitatud arvel kajastatud vastavat liiki kulu arvesse võtmist toimetulekutoetuse arvutamisel. Selliselt hõlmaks toimetulekutoetus ka kulusid, mis seonduvad eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi ületava suurusega elamispinna kasutamisega kaebaja poolt. Viimane oleks aga vastuolus SHS § 133 lg-st 5 tuleneva tingimusega, et eluasemekulud võetakse arvesse eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi või perekonnaliikmete arvu silmas pidades. SHS § 133 lg 5, vastupidiselt kaebaja arusaamale, näeb ette eluasemekulude arvesse võtmise proportsionaalselt eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normile vastava osaga kogukuludes, kui tegelikult kasutatav elamispind on suurem kui eluruumi sotsiaalselt põhjendatud norm.
18.Seetõttu leiab kohus, et vastustaja on põhiosas õigesti rakendanud SHS § 133 lg-t 5 koostoimes määruse nr 93 §-s 3 kehtestatud kulude piirmääradega kaebajale toimetulekutoetuse määramisel. Kaebaja etteheited keskenduvad vastustaja kasutatud arvestusmetoodikale. Kaebaja ei väida, et vastustaja oleks eksinud arvutuste tegemisel. Ka kohus ei täheldanud, et vastustaja oleks teinud selliseid arvutusvigu, mille korrigeerimise tagajärjel oleks pidanud kaebajale määrama suurema toimetulekutoetuse.
Siiski ei ole vastustaja arvestus lõpuni korrektne.
20.Nimelt nähtub, et kaebaja üürikulu 66 eurot on arvesse võetud täies ulatuses. Seega on vastustaja selle kululiigi osas ise ekslikult lähtunud kaebaja poolt õigeks peetavast metoodikast ning lugenud üürikulu tervikuna arvesse minevaks kuluks, jättes tähelepanuta, et üürikulu hõlmab 40,4 m2 suuruse elamispinna kasutamise. Põhjendatud oli arvesse võtta üüri 53,91 euro ulatuses (66÷40,4×33). Selles osas on vastustaja seega eksinud toetuse arvutamisel 12,09 euroga kaebaja kasuks.
21.Samuti on vastustaja kaebaja küttekuluna arvesse võtnud 88,22 eurot, kuid kohtu hinnangul peaks see summa olema 88,94 eurot (108,89÷40,4×33). Sellega on vastustaja eksinud 0,72 euroga kaebaja kahjuks.
22.Vastustaja on eksinud kaebaja kahjuks ka olmejäätmete veotasu arvestamisel. Nimelt on vastustaja arvesse võtnud prügiveo eest 1,98 eurot, kuigi tegelik kulu oli 2,42 eurot. Seega eksis vastustaja olmejäätmete veotasu arvestamisel kaebaja kahjuks 0,44 euroga. SHS § 133 lg 5 näeb ette piiritleda toetuse arvestamisel kulude suuruse sõltuvalt eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi suurusest või elanike arvust. Määruse nr 93 § 3 p-ga 11 on vastustaja kehtestanud olmejäätmete veotasu piirmäära sõltuvalt perekonnaliikmete arvust. Sätte kohaselt on olmejäätmete veotasu kuni 5 eurot üksi elava isiku ja kuni 2,50 eurot iga järgneva perekonnaliikme kohta kuus. Ringkonnakohus selgitas asjas nr 3-23-573, et perekonnaliikmete arvu kaudu kehtestatud piirmäära tuleb mõista selliselt, et sel juhul ei sõltu kulu arvesse võtmine sellest, milline on isiku tegelikus kasutuses oleva elamispinna suurus võrreldes eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normiga. Kulu vähendamist ei ole alust kohaldada ka juhul, kui korteriühistu jagab kulu proportsionaalselt isiku kasutuses oleva elamispinna suurusega. 4
3-23-265
23.Vastustaja eksimused ei tingi aga kaevatava otsuse tühistamist. Nimelt on vastustaja eksinud kaebaja kasuks 12,09 euroga ja kahjuks 1,16 euroga. Seega on vastustaja kokkuvõttes siiski eksinud kaebaja kasuks ning kaebajal ei olnud õigust suuremat toimetulekutoetust saada.
24.Kaebaja viitas ka sellele, et vaidlustatud otsus on põhjendamispuudustega, sest vastustaja ei ole märkinud kaalutlusi, millest ta otsuse tegemisel lähtus. SHS § 133 lg-d 1 ja 5 koostoimes määruse nr 93 §-ga 3 ei näe vastustajale ette kaalutlusõigust toimetulekutoetuse määramisel. Vastustajal tuli arvutada toetuse suurus etteantud metoodika kohaselt, tehes enne kindlaks nende kulude suurus, mida saab ja tuleb kehtiva õiguse kohaselt arvesse võtta. Seejuures ei olnud vastustajal otsustusruumi arvesse võetavate kulude suuruse määramiseks kõiki olulisi asjaolusid kogumis hinnates (kaalutlusõigust rakendades), vaid vastustaja pidi kontrollima kulude vastavust õigusaktidest tulenevatele tingimustele. See, et kaebaja ja vastustaja mõistavad erinevalt kehtivas õiguses sätestatud tingimusi, ei tähenda, et vastustajal oleks kaalutlusõigus või et ta oleks õigusvastaselt rakendanud kaalutlusõigust.
25.Kaebuse rahuldamist ei tingi ka asjas esitatud Sotsiaalkindlustusameti seisukohad ega asjaolu, et vastustaja on hiljem muutnud praktikat toetuste määramisel ja teeb seda nüüd tervikuna STAR keskkonnas. Sotsiaalkindlustusamet leidis sarnaselt kohtule, et vastustaja ei ole eksinud toetuse määramise metoodika rakendamisel, isegi kui andmete sisestamisel on olnud ebatäpsusi. Toetuste määramisel STAR keskkonna kasutusele võtmine ei saa aga muuta hinnangut sellele, et ei olnud alust kaebajale 2023. a veebruari eest suuremat toimetulekutoetust määrata.
26.Eeltoodust tulenevalt ei ole alust vastustaja 6. veebruari 2023. a otsust tühistada. Kuna tühistamiskaebus jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka kohustamiskaebus.
27.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kaebaja võimalikud menetluskulud jäävad seega tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1).
28.Vastavalt kaebaja taotlusele tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.