4.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-de 1-3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 71 lg 6, § 155 lg 5, § 119 lg 1 ja § 204 lg 1, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.
1.X (kaebaja) esitas 7. mail 2024 Tartu Vanglale hiljem täiendatud taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot. Kaebaja käis 7. mail 2024 pesemas ning kasutas pesemiseks Tartu Vanglalt saadud keemilist ainet, mis väidetavalt oli dušigeel. Kaebaja nahk hakkas kipitama ja valutama ning talle tekkisid põletikulised laigud. Kaebajale ei ole teada, mis vedelikuga tegelikkuses tegemist oli. Kaebaja on veendunud, et pesemisvahend oli mingi kemikaal (tõenäoliselt mõeldud põrandapesuks) ning mitte dušigeel. Kaebaja palus talle kutsuda meedik, meedik käis kaebajat kontrollimas ning kaebajale anti allergiaravimit. Kaebaja kehale tekkis pärast kemikaali kasutamist lööve. Vangla kahjustas kaebaja tervist, langetas tema elukvaliteeti, põhjustas talle füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.
2.Vanglateenistuse ülene Viru Vangla haldusosakond jättis 21. oktoobri 2025. a otsusega nr 1-9/2-25/326-3 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla väljastas kaebajale 6. mail 2024 šampooni, mis sobib nii juuste kui ka keha pesemiseks. Eluliselt ei ole usutav, et põrandapesuvahend ja šampoon omavahel segamini aeti. Vanglale ei ole esitatud tõendeid
3-25-3906 lööbe tekkimise kohta. Vangla tunnistab, et kahjunõue lahendati viivitusega ja vabandab selle eest.
3.Kaebaja esitas 2. novembril 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu. Viru Vangla 21. oktoobri 2025. a otsusest nr 1-9/2-25/326-3 selgub, et vangla ei ole kinni pidanud menetlustähtajast. Kaebaja palub tema vanglale esitatud nõue menetlusse võtta ja lahendada see sisuliselt. Kaebaja taotleb tähtaja ennistamist. Suurem vastutus tähtaja jälgimisel lasub haldusorganil, sest kaebaja eeldab, et riigiasutus järgib seadust. Kaebusele on lisatud riigi õigusabi taotleja majandusliku seisundi teatis. Kaebaja märgib, et tal puudub ligipääs internetile ning ta palub saata talle menetlusdokumendid paberkandjal.
4.Tartu Vangla esitas 13. novembril 2025 kohtule vastusena kohtunõudele kohtueelse menetluse materjalid.
KOHTU SEISUKOHT
5.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab esitatud kaebust HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt kaebaja tegelikust tahtest lähtudes. Kuna kaebaja jääb vanglale esitatud kahjunõude juurde, siis mõistab kohus, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 5000 eurot seoses talle pesemiseks sobimatu vahendi väljastamisega. Kuna kaebusele on lisatud riigi õigusabi taotleja majandusliku seisundi teatis, siis mõistab kohus, et kaebaja taotleb ka riigi õigusabi korras esindaja määramist.
6.HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. HKMS § 152 lg-st 3 tulenevalt võib kohus kaebetähtaja järgimist kontrollida ja ennistamise taotluse lahendada ka enne kaebuse menetlusse võtmist.
6.1.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 2 sätestab, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Eelnimetatud säte on eriregulatsioon HKMS § 47 lg 3 esimese lause ees, mille kohaselt, kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, tuleb kaebus esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates (Riigikohtu halduskolleegiumi 7. detsembri 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-64-16, p 13 ja seal viidatud varasem kohtupraktika). Seega oleks kaebaja pidanud kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul pärast kahjunõude lahendamise tähtaja möödumist. Kaebaja esitas vanglale kahju hüvitamise taotluse 7. mail 2024 ning selle lahendamise kahekuuline tähtaeg möödus 8. juulil 2024 (RVastS § 18 lg 1, haldusmenetluse seaduse § 33 lg 3). Kaebaja andis kaebust sisaldava kirja Tartu Vanglale üle alles 2. novembril 2025, mida loetakse ka kohtule kaebuse esitamise kuupäevaks (HKMS § 68 lg 4). Seega esitas kaebaja halduskohtusse kaebuse hilinenult.
6.2.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku
2
3-25-3906 küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (Riigikohtu halduskolleegiumi 16. jaanuari 2009. a määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p-d 16-17; 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-3-1-30-13, p 12; 11. mai 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-18-16, p 13).
6.3.Vaidlus puudub selles, et Viru Vangla lahendas 21. oktoobri 2025. a otsusega nr 1-9/2-25/326-3 kaebaja kahjunõude olulise hilinemisega. Teatud juhtudel võib vastustaja vastuse ootamisel tähtaja ületamist lugeda mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamisel, kuid kaebaja isikut ning kõiki asjaolusid arvestades ei ole praegu tegemist sellise olukorraga. Kaebaja ei ole kaebetähtaega ületanud lühiajaliselt, vaid ligikaudu aasta ja neli kuud. Olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2, HKMS § 47 lg-d 2 ja 3), ei pruugi kaebetähtaja kulgemine olla isikule alati selge ning see võib õigustada kaebetähtaja ennistamist (Riigikohtu halduskolleegiumi 11. mai 2016. a määrus asjas nr 3-3-1-18-16, p 13), kuid kaebaja on kaebuse esitamisel ületanud nii RVastS § 18 lg-s 2 kui ka HKMS § 47 lg-s 3 sätestatud tähtaegu. Samuti on kaebajal märkimisväärne halduskohtumenetluses osalemise kogemus. Seega pidi kaebaja mõistma tähtaegade järgimise vajadust ning tähtaja rikkumisega kaasnevaid tagajärgi. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas kaebaja üksnes 2024. a Tartu Halduskohtule 90 kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks. 2025. a on kaebaja algatanud Tartu Halduskohtus ligikaudu 130 kohtuasja. Suures osas on kaebaja esitanud Tartu Halduskohtule hüvitamiskaebusi. Seega võib eeldada, et kaebaja on kahjunõuete menetlemise korrast teadlik. Sealhulgas on kaebaja esitanud Tartu Halduskohtule mitmeid hüvitamiskaebusi, milles ta kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise osas tugineb sellele, et vangla on jätnud tema kahju hüvitamise taotlused tähtaegselt läbi vaatamata (nt haldusasjad nr 3-25-2334, 3-24-1723, 3-24-227). Kohus on kaebajale varasemalt ka selgitanud, et olukorras, kus vangla ei ole X-i kaebuse asjaoludega seonduvat kahju hüvitamise taotlust tähtaegselt lahendanud, siis tuleb kohustuslik kohtueelne menetlus lugeda läbituks (vangistusseaduse § 11 lg 8 ja RVastS § 18 lg 1) ning kaebuse tähtaegsuse hindamisel tuleb juhinduda RVastS § 18 lg-st 2 (Tartu Halduskohtu 27. augusti 2025. a määrus asjas nr 3-25-2334, p 8). Kohus ei pea usutavaks, et kaebaja ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest. Kaebajal ei olnud alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (Tartu Ringkonnakohtu 1. septembri 2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-1235, p 9; Riigikohtu halduskolleegiumi 1. oktoobri 2002. a määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19). Kaebaja on ise kohustatud pidama arvestatud tema algatatud vaidluste üle ja jälgima kaebetähtaegu. Kaebaja hoolsuskohustust ei vähenda asjaolu, et ta on algatanud ülemääraselt palju vaidlusi. Kaebaja ei ole kaebetähtaja järgmisel olnud ise piisavalt hoolikas. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata.
6.4.HKMS § 152 lg 1 p-st 2 ja § 124 lg-st 2 tulenevalt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Eelnevat arvestades lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel käesoleva haldusasja menetluse. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.
7.RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik
3
3-25-3906 seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist.
7.1.Kaebajal on ulatuslik halduskohtusse pöördumise kogemus ning halduskohus on tema enda koostatud ja esitatud kaebusi ka korduvalt sisuliselt läbi vaadanud. Kaebaja esitatud avaldused on enamikel kordadel mahukad ja detailselt põhjendatud, seega on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Asjaolu, et kaebajal on pooleli palju vaidlusi ning ta ei suuda neid hallata, ei ole õigusabi andmise aluseks. Kohus on varasemalt korduvalt juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et on tema enda otsustada, kas ja kui palju ta peab vajalikuks kohtu poole erinevate kaebustega pöörduda, kuid haldusasjade suur hulk ning sellest tulenev suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile (vt nt 11. juuni 2025. a määrus asjas nr 3-25-1461 (p 13.1), 13. augusti 2025. a määrus asjas nr 3-25-2401 (p 12.1), 27. augusti 2025. a määrus asjas nr 3-25-2334 (p 11.1), 12. septembri 2025. a määrus asjas nr 3-25-1948 (p 14), 25. septembri 2025. a määrus asjas nr 3-25-2477 (p 11.1), 17. oktoobri 2025. a määrus asjas nr 325-3448 (p 14.1)).
7.2.Riigi õigusabi korras esindaja määramist ei õigusta ka kaebaja väide, et tal puudub internetile ja seeläbi avalikule e-toimikule (AET) piiramatu ligipääs. Esiteks ei ole kaebajal subjektiivset õigust piiramatuks tahvelarvuti kasutamiseks ja AET-ile juurdepääsule igal hetkel. Teiseks tuleb silmas pidada, et kaebajal on võimalik kohtule avaldusi esitada ka paberkandjal ning lisaks ei pea kohtule esitatav avaldus sisaldama mahukat õiguslikku argumentatsiooni, vaid see tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1). Kaebajal on võimalik menetlusdokumentidega tutvuda, kui talle ligipääs AET-ile võimaldatakse. Ilmselgelt ei ole kaebaja ligipääs sedavõrd piiratud, et seda võiks pidada kaebaja õiguste kaitset takistavaks. Kaebaja on üksnes ajavahemikul 1. september kuni 18. november 2025 algatanud Tartu Halduskohtus 27 kohtuasja, millest enamik on esitatud elektrooniliselt AET-i vahendusel. Viimati esitas kaebaja kohtule elektrooniliselt kaebused 7. novembril ja 10. novembril 2025 (haldusasjad nr 3-25-4075, 3-25-4076, 3-25-4102, 3-254104 ja 3-25-4105).
7.3.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
8.Kaebaja palub talle saata menetlusdokumendid paberkandjal. Kohus selgitab, et Tartu Halduskohus edastab esmalt kõik dokumendid kinnipeetavale AET-i vahendusel, kuivõrd kinnipeetavatele on vanglates tagatud võimalus kasutada tahvelarvuteid ning tutvuda seeläbi AET-is oma kohtuasjadega. Kui kohtul ei õnnestu kinnipeetavale dokumente AET-i vahendusel edastada, saadab kohus praeguse töökorralduse järgi dokumendid seejärel isikule paberkandjal. Samad põhimõtted kehtivad ka kaebaja puhul. Samuti ei ilmne kohtule, et kaebaja ligipääs AET-ile oleks ülemääraselt piiratud.
9.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 178 lg 3).
4
3-25-3906
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
5
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.