Tartu Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Tanel Saar, Maili Lokk 02.12.2025, Tartu 3-25-1540 X.X.-i kaebus Tartu Vangla kohustamiseks väljastada talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 25.03,
02.04.ja 21.04.2025 tehtud sissekanded täies ulatuses Tartu Halduskohtu 27.11.2025. a määruse resolutsiooni punktid 1, 2 ja 6 X.X.-i määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja - X.X.
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.X.-i määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.11.2025. a määruse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata.
2.Jätta X.X.-i määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.11.2025. a määruse resolutsiooni punkt 6 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasikaevatav (HKMS § 119 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. (kaebaja) esitas 17.05.2025 Tartu Vanglale taotluse väljastada talle kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogust (vangiregister) suhtlusprogrammi raames tehtud sissekanded ajavahemiku 04.03. kuni 17.05.2025 kohta. Tartu Vangla väljastas 22.05.2025. a vastusega nr 2-2/2-25/3039-2 kaebajale nõutud sissekanded osaliselt. Vangla ei väljastanud kaebajale vangistusseaduse (VangS) § 5 2 lg 7 p 1 alusel osaliselt 25.03, 02.04. ja 21.04.2025. a sissekandeid.
X.X. esitas 25.05.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks ning vangiregistrist teabe väljastamiseks kohustamiseks. Kaebaja ei nõustunud vangla tegevusega ning soovis suhtlusprogrammides käsitletud teemade kokkuvõtteid täies mahus. Vangla on järjepidevalt jätnud õigusvastaselt kaebajale tema kohta suhtlusprogrammi kokkuvõttes kajastatud teabe väljastamata. Suhtlusprogramm ei või olla info hankimise vahend. Suhtlusprogrammi saab kergesti väärkasutada, nagu seda vangla teeb.
Kaebaja kohta hangitakse teavet ning selle teabe alusel tehakse otsuseid, millega piiratakse kaebaja õigusi ja vabadusi. Vangla ja sotsiaaltöötajad teostavad ebaseaduslikku jälitustegevust. Üksnes asjaolu, et teave on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, ei anna alust piirata kaebaja õigust tutvuda tema kohta kogutud infoga. Vangiregistrile juurdepääsu võib piirata vaid julgeoleku või avaliku korra tagamise eesmärgil. Kaebaja on teabe sotsiaaltöötajale ise avalikustanud ning sellisele infole ligipääsu piiramine on õigusvastane. Kaebaja ei saa ümber lükata vangla valeväiteid ja hinnanguid, kui kogu teave selle kohta on salastatud. Kaebaja taotles ka riigilõivu tasumisest vabastamist ja riigi õigusabi.
3.Tartu Vangla esitas 05.06. ja 12.06.2025 kohtule vastustena kohtunõuetele kohtueelse menetluse materjalid, vaidlusalused vangiregistri sissekanded ja omapoolse selgituse.
4.Tartu Halduskohus lõpetas 27.11.2025. a määrusega (resolutsiooni p 1) HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel asja menetluse osas, milles X.X. nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 02.04. ja 21.04.2025 tehtud sissekanded täies ulatuses; tagastas kaebuse osas, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 25.03.2025 tehtud sissekanne täies ulatuses (resolutsiooni p 2); keelas kaebajal tutvuda Tartu Vangla 05.06.2025. a vastuse täiendusega ning saada sellest koopiaid (resolutsiooni p 4); jättis X.X.-i riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p 5) ja kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 6). Edasikaevatavas osas põhjendas halduskohus kõnealust määrust järgmiselt.
4.1.Kohus tõlgendab esitatud kaebust HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt kaebaja tegelikust tahtest lähtudes. Kohus mõistab, et kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel Tartu Vangla kohustamist väljastada talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 25.03, 02.04. ja 21.04.2025 tehtud sissekanded täies ulatuses. Kuigi kaebaja märgib viimase sissekande kuupäevaks 16.04.2025 ning Tartu Vangla 22.05.2025. a vastusest nr 2-2/2-25/3039-2 võib jääda ekslik mulje, et sissekanne on sellel kuupäeval ka tehtud, siis märgib vangla, et tegemist on 21.04.2025. a sissekandega, mida kinnitab ka sissekande sisu. Kohustamisnõude raames hindab kohus vangla tegevuse õiguspärasust, mistõttu ei ole eraldiseisva tuvastamisnõude esitamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Praeguseks on vangla väljastanud kaebajale sotsiaalprogrammi raames 02.04. ja 21.04.2025 tehtud sissekanded täies ulatuses. 02.04.2025. a sissekanne kajastub Tartu Vangla 12.06.2025. a vastuses kohtunõudele ja 21.04.2025. a sissekanne Tartu Vangla 29.05.2025. a otsuses. Kohus märgib täpsustuseks, et 21.04.2025. a kanne kajastub eelnimetatud otsuse
4.leheküljel eelviimases lõigus ning algab lausega „21.04.2025 kinnipeetavaga vesteldud seoses TJA jätkamisega ning küsitud temalt ka vastuväiteid“. Seega on kaebaja oma kaebuse eesmärgi osaliselt, s.o 02.04. ja 21.04.2025. a sissekannete osas saavutanud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlus sama paragrahvi lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kohus ei pea vajalikuks anda kaebajale võimalust teatada, kas ta soovib haldusasja menetluse jätkamist tuvastamisnõudes, kuna tuvastamisnõude esitamine ei ole tema õiguste kaitseks ilmselgelt vajalik. Tuvastamisnõude esitamine ei ole lubatud üksnes vaidlustatud toimingu õiguspärasuse abstraktseks kontrolliks, kui kaebuse rahuldamine ei tooks kaasa kaebaja õigusliku positsiooni paranemist. Tuvastamisnõude esitamisel preventiivsel eesmärgil peab esinema reaalne oht, et haldusorgan võib isiku suhtes ka edaspidi õigusvastaselt käituda ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHK 04.11.2015. a
2
otsus asjas nr 3-3-1-48-15, p 10; 14.10.2020. a määrus asjas nr 3-19-882, p 23.1). Kaebaja on vanglalt soovitud teabe kätte saanud ning puudub põhjus eeldada, et vangla sarnaste vangiregistri sissekannete puhul kaebaja suhtes õigusvastaselt käitub. Kui vangla jätab tulevikus kaebajale mingi vangiregistri sissekande väljastamata, siis on kaebajal võimalik uuesti sarnase kohustamisnõudega halduskohtusse pöörduda. Seega on preventiivsel eesmärgil tuvastamisnõude esitamine välistatud. Kohtule ei nähtu ka asjaolusid, mis tingiksid tuvastamiskaebuse esitamise vajaduse rehabiliteerival eesmärgil. Tuvastamiskaebuse esitamist ei õigusta võimalik hilisem hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus, kuna hüvitamiskaebuse esitamiseks ei ole vajalik eraldiseisvas menetluses Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemine. Seega ei ole tuvastamisnõude menetlemine kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Eelnevat arvestades lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel haldusasja menetluse osas, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 02.04. ja 21.04.2025 tehtud sissekanded täies ulatuses. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.
4.2.HKMS § 121 lg 2 p-st 2 1 tulenevalt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu hinnangul tuleb X.X.-i kaebus eelnimetatud alusel tagastada osas, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle sotsiaalprogrammi raames 25.03.2025 tehtud sissekanne täies ulatuses. Vaidluse all on üksnes ühe sotsiaalprogrammi raames tehtud sissekande kaebajale väljastamata jätmise õiguspärasus. Vangiregistri 25.03.2025. a sissekande eesmärgiks ei ole kaebaja õiguste ja kohustuste reguleerimine, vaid seal on üksnes fikseeritud sotsiaaltöötaja ja kaebaja vaheline vestlus. Kuna kaebaja oli üks vestluse osaline, siis on ta vestluse sisust teadlik. Asjaolu, et kaebajale ei ole teada, millises täpses sõnastuses sotsiaaltöötaja vestluse vangiregistris fikseeris, ei saa kaebaja õigusi intensiivselt riivata ning kaebajale ülemääraseid ebamugavusi või kannatusi põhjustada. Vangiregistri sissekandel ei ole iseseisvalt kaebaja õiguste tekkimisele, muutmisele või lõpetamisele suunavat iseloomu ning sellel puudub vahetu mõju kaebaja õigustele ja kohustustele. Kui vangla piirab kaebaja õigusi vaidlusalusele vangiregistri kandele tuginedes, siis tehakse seda eraldiseisva haldusakti või toiminguga, mida kaebajal on võimalik vaidlustada. Näiteks 21.04.2025. a vangiregistri sissekandele tugines vangla 29.05.2025. a protokollilises otsuses, milles hinnati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise vajalikkust, kaebajale väljastati eelnimetatud otsusega ka vastav kanne ning kaebajal oli võimalik eelnimetatud otsust ja selles sisalduvat kannet eraldiseisvas menetluses vaidlustada. Vangiregister, mille koosseisust andmete väljastamise üle vaidlus käib, on andmekogu, mille eesmärk on tagada vangistuse täideviimisega seonduvate ülesannete täitmine, anda teavet isiku vangistuses viibimise kohta ning karistuse täideviimise käigu kohta, pidada arvestust vangistuses viibivate isikute ja nende paiknemise üle, võimaldada süstematiseeritud andmetöötlust jne (VangS § 51 lg 1). Teave, mis vangiregistrisse kantakse, on sätestatud täpsemalt VangS § 53 lg-s 1 ja Vabariigi Valitsuse 01.03.2018. a määruse nr 19 „Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“ lisas 1. Vangla ja sotsiaaltöötajad ei teosta ebaseaduslikku jälitustegevust. Vanglal on õigus õigusaktidega sätestatud viisil ja mahus kaebaja andmeid koguda ning vangiregistris talletada ja töödelda. Vangla keeldus kaebajale osaliselt 25.03.2025. a vangiregistri sissekande väljastamisest, tuginedes VangS § 52 lg 7 p-le 1, mille kohaselt ei pea andmesubjektile väljastama vangiregistrist andmeid ega teavet, kui väljastamise tagajärjel võiksid saada avalikuks vanglatöös kasutatavad meetodid ja taktikad või teave julgeolekuriskide hindamise kohta ning see võib ohustada vangistuse, aresti, eelvangistuse või kriminaalhoolduse täideviimist.
3
Vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine (VangS § 6 lg 1). Vangla on õigesti jõudnud järeldusele, et vaidlusaluse sissekande puhul esinevad koostoimes VangS § 52 lg 7 p-s 1 sätestatud kumulatiivsed tingimused, mille puhul on vanglal õigus andmete väljastamisest keelduda. Samuti on vangla isikuandmetele juurdepääsu andmisest keeldumist põhjendanud (isikuandmete kaitse seaduse § 24 lg 3). Vangiregistri 25.03.2025. a sissekanne kajastab kaebaja ja sotsiaaltöötaja sotsiaalprogrammi raames toimunud vestluse sisu. Teave selle kohta, mida täpselt ja millises mahus kaebajaga toimunud kohtumiste ja vestluste kohta talletatakse liigitub vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamiseks vajaliku teabe alla. Vaidlusaluses kandes olev info või selle puudumine viitab sellele, kuidas ja millist teavet vangla kaebaja kohta kogub. Teabest on võimalik teha järeldusi, mida peab vangla konkreetse isiku puhul oluliseks ning kuidas on sotsiaaltöötaja kaebaja vestluse käigus väljendatut hinnanud ja tõlgendanud. Sissekande kaebajale avalikustamine võib ohustada vangistuse täideviimist. Teabe avalikustamisel tekib risk, et kaebaja kasutab teavet enda huvides ära ning muudab edaspidi oma käitumist, hoiakuid ja meelestatust vastavalt sellele, mis talle kandest teatavaks sai. Kui kaebaja teab täpselt, kuidas erinevate vestluste ja kohtumiste käigus tema kohta andmeid kogutakse ja analüüsitakse ning mida selle põhjal järeldatakse, siis on tal võimalik teadlikult oma käitumist muuta, vangla jaoks olulist teavet varjata, anda vanglale valeinfot vms, et vangla tegevust endale soodsas suunas mõjutada, vangla tööd häirida, õigusrikkumisi varjata jne (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2023. a määrus asjas nr 3-22-1123, p 9; 29.03.2022. a määrus asjas nr 3-22-320, p 17). Isikul on võimalik vanglat mõjutada teda puudutavaid julgeolekuriske tegelikust madalamaks hindama, mis ei võimaldaks vanglal rakendada isiku suhtes enam asjakohaseid meetmeid vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks, sh tema õiguskuulekale käitumisele suunamiseks. Samuti ei ole välistatud, et isik jagab talle teatavaks saanud teavet vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta teiste kinnipeetavatega, mis omakorda suurendab võimalust, et teavet koostoimes teiste kinnipeetavate kogutud teabega kuritarvitatakse. Eeltoodud omab mõju ka vangla julgeolekule, kuivõrd vangla ei pruugi olla siis suuteline reageerima tõsisele ohule õigeaegselt ja asjakohaselt. Seega ei saa kaebajale 25.03.2025. a sissekande terves ulatuses väljastamata jätmist õigusvastaseks pidada ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X.X.-i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel osas, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle sotsiaalprogrammi raames 25.03.2025 tehtud sissekanne täies ulatuses. Vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
4.3.VangS § 52 lg 1 kohaselt on vangiregistrisse kantud andmed asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teave avaliku teabe seaduse tähenduses. VangS § 52 lg-st 5 tulenevalt on kinnipeetavatel õigus nende kohta andmekogusse kantud andmeid saada, kuid sama paragrahvi lg 7 sätestab, millistel juhtudel andmesubjektile andmeid ei pea väljastama. Kuna 25.03.2025. a sissekande näol on tegemist teabega, mille väljastamise tagajärjel võivad avalikuks saada vanglatöös kasutatavad meetodid ja taktikad või teave julgeolekuriskide hindamise kohta ning see võib ohustada vangistuse, aresti, eelvangistuse või kriminaalhoolduse täideviimist (VangS § 52 lg 7 p 1), siis ei ole kaebajale teabe avalikustamine põhjendatud. Kaebaja huvi Tartu Vangla esitatud tõendiga tutvuda ei ole kaalukam vangla huvist tõendit kaebaja eest varjata. Praegusel juhul on saladuse hoidmine võimalik tagada HKMS § 88 lg 2 alusel HKMS § 88 lg-s 1 sätestatud toimikuga tutvumise õiguse piiramise kaudu.
4
Eeltoodust tulenevalt kuulutab kohus haldusasja menetluse Tartu Vangla 05.06.2025. a vastuse täienduse osas kinniseks ning keelab kaebajal eelnimetatud tõendiga tutvuda ja saada sellest koopiaid.
4.4.Kuna kohus lõpetab osaliselt haldusasja menetluse ja tagastab ülejäänud osas X.X.-i kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
4.5.RÕS § 6 lg 1 järgi võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja kehv majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esinevad RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, ei mõjuta isiku majanduslik seisund asja otsustamist. Kaebajal on ulatuslik halduskohtusse pöördumise kogemus ning halduskohus on tema enda koostatud ja esitatud kaebusi ka korduvalt sisuliselt läbi vaadanud. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas kaebaja üksnes 2024. a Tartu Halduskohtule 90 kaebust ja ühe esialgse õiguskaitse taotluse haldusmenetluseks. 2025. a on kaebaja algatanud Tartu Halduskohtus ligikaudu 130 kohtuasja. Kaebaja esitatud avaldused on enamikel kordadel mahukad ja detailselt põhjendatud, seega on tõendatud, et kaebaja on iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses osalema ning ta ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika kohus välja enda initsiatiivil ning kaebaja õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5). Asjaolu, et kaebajal on pooleli palju vaidlusi ning ta ei suuda neid hallata, ei ole õigusabi andmise aluseks. Kohus on varasemalt korduvalt juhtinud kaebaja tähelepanu sellele, et on tema enda otsustada, kas ja kui palju ta peab vajalikuks kohtu poole erinevate kaebustega pöörduda, kuid haldusasjade suur hulk ning sellest tulenev suurem vajadus kohtule erinevaid avaldusi esitada, ei anna iseseisvalt õigust riigi õigusabile (vt nt 13.08.2025. a määrus asjas nr 3-25-2401 (p 12.1), 12.09.2025. a määrus asjas nr 3-25-1948 (p 14), 25.09.2025. a määrus asjas nr 3-25-2477 (p 11.1), 18.11.2025. a määrus asjas nr 3-25-3906 (p 7.1)). Riigi õigusabi korras esindaja määramist ei õigusta kaebaja väide, et tal puudub internetile ja seeläbi AET-ile piiramatu ligipääs. Esiteks ei ole kaebajal subjektiivset õigust piiramatuks tahvelarvuti kasutamiseks ja AET-ile juurdepääsule igal hetkel. Teiseks tuleb silmas pidada, et kaebajal on võimalik kohtule avaldusi esitada ka paberkandjal ning lisaks ei pea kohtule esitatav avaldus sisaldama mahukat õiguslikku argumentatsiooni, vaid see tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1). Kaebajal on võimalik menetlusdokumentidega tutvuda, kui talle ligipääs AET-ile võimaldatakse. Ilmselgelt ei ole kaebaja ligipääs sedavõrd piiratud, et seda võiks pidada kaebaja õiguste kaitset takistavaks. Kaebaja on üksnes ajavahemikul 01.09. kuni 27.11.2025 algatanud Tartu Halduskohtus 29 kohtuasja, millest enamik on esitatud elektrooniliselt AET-i vahendusel. Viimati esitas kaebaja kohtule elektrooniliselt kaebused 07.11. ja 10.11.2025 (haldusasjad nr 3-25-4075, 3-25-4076, 3-25-4102, 3-25-4104 ja 3-25-4105). Asjaolu, et nüüd on kaebaja ise otsustanud AET-i mitte kasutada, kuivõrd kaebaja hinnangul piirab vangla põhjendamatult tema interneti kasutamist ja kaebaja ei taha olla vangla meelevallas, ei tähenda, et tal ligipääs AET-ile puuduks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X.X.-i taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5
5.X.X. esitas 28.11.2025 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 27.11.2025. a määruse peale. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus halduskohus asja menetlust osaliselt lõpetades ja kaebust ülejäänud osas tagastades menetlusnorme ja materiaalõigust. Kaebaja esitas halduskohtule taotluse, et ta pääseks ligi tema kohta tehtud kannetele ja et asjas tuvasta õigusvastasus. Kaebaja menetlusõigust ja võimet kahjustab kohus süstemaatiliselt, kui tunnistab kümnete kaebuste tähtsuse ja riive väheintensiivseks ning õigust õiglasele ja ausale menetlusele. Kaebaja jõuab kohtuni ja kohus lihtsalt kirjutab kõik tema kümned ja kümned kaebused korstnasse põhjendusel, et väheintensiivne riive ja riigiõigusabi ei pakuta. Kaebus tuleb võtta menetlusse ja asjas tuleb tuvastada õigusvastasus. Selles asjas peab saabuma õigusselgus ja riivet ei saa pidada väheintensiivseks. Kaebaja kohta on kogutud õigusvastaselt andmeid ja need tuleb kaebajale väljastada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.HKMS § 2 lg 4 lause 2 kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotleb määruskaebuses tulenevalt selle põhjendustest Tartu Halduskohtu 27.11.2025. a määruse resolutsiooni p-de 1, 2 ja 6 tühistamist, millega halduskohus lõpetas HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel asja menetluse osas, milles X.X. nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 02.04. ja 21.04.2025 tehtud sissekanded täies ulatuses, tagastas kaebuse osas, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 25.03.2025 tehtud sissekanne täies ulatuses ja jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole esitatud määruskaebuse rahuldamiseks alust.
7.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on vaidlusaluses määruses piisaval määral põhjendanud, miks ja millest tingituna kuulub käesoleva haldusasja menetlus Tartu Vangla vastu lõpetamisele osas, milles X.X. nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 02.04. ja 21.04.2025 tehtud sissekanded täies ulatuses ning mis põhjusel otsustas kohus tagastada kaebuse osas, milles kaebaja nõuab Tartu Vangla kohustamist väljastada talle vangiregistrist sotsiaalprogrammi raames 25.03.2025 tehtud sissekanne täies ulatuses. Halduskohus leidis samuti igati põhjendatult, et kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamiseks pole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski määruskaebuses esitatud väide alust halduskohtu 27.11.2025. a määruse resolutsiooni p-de 1, 2 ja 6 tühistamiseks. Ringkonnakohtule ei nähtu seega esitatud määruskaebusest asjaolusid, mille pinnalt tuleks menetluse osalise lõpetamise küsimuses, kaebuse osalise tagastamise küsimuses ja ka kaebaja poolt esitatud riigi õigusabi taotluse osas asuda halduskohtust erinevale seisukohale.
8.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus X.X.-i määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.11.2025. a määruse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 6 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.