W.U kaebus Sotsiaalkindlustusameti 16.05.2023 otsuse nr E13069-1 resolutsiooni punkti 2 osaliselt ning 17.07.2023 vaideotsuse nr 5.2-3/19151-4 tervikuna tühistamise ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamise nõuetes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – W.U, esindaja v-adv. Tarvo Lindma Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19.01.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
W.U apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta W.U apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-32-1789 tehtud Tallinna Halduskohtu 19.01.2024 kohtuotsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-23-1789 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebaja oli Riigikogu VII, VIII ja XIV koosseisu liige ajavahemikul 30.09.1992–13.03.1999 ja 30.03.2019–31.03.2023. Riigikogu Kantselei 03.04.2023 käskkirja nr 16 alusel maksti kaebajale 11.04.2023 välja Riigikogu liikme volituste lõppemisega seotud kuue kuupalga suurune hüvitis vastavalt Riigikogu liikme staatuse seaduse (RKLS) § 32 lõikele 3. Kaebaja esitas 05.04.2023 Sotsiaalkindlustusametile (SKA või vastustaja) avalduse parlamendiliikme vanaduspensioni (parlamendipension) maksmiseks.
2.SKA tegi 16.05.2023 otsuse nr E13069-1 (vaidlustatud otsus), millega määras kaebajale parlamendipensioni 4055,12 eurot alates 01.04.2023 (resolutsiooni p 1) ning otsustas maksta seda pensioni talle „pärast hüvitise maksmise perioodi lõppemist“ (resolutsiooni p 2). Otsuses märgitakse, et tulenevalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seaduse (edaspidi ÜRPS) § 15 punktist 2 ei maksta parlamendipensioni aja eest, mille ulatuses Riigikogu liikmele tema volituste lõppemisel makstakse ühekordset hüvitist.
3.Kaebaja esitas SKA 16.05.2023 otsuse nr E13069-1 resolutsiooni punktile 2 vaide, mille SKA jättis 17.07.2023 vaideotsusega nr 5.2-3/19151-4 (vaideotsus) rahuldamata. Vaideotsuses leiti kokkuvõttes, et ÜRPS § 291 kohaselt on kaebajal õigus parlamendipensionile enne IX Riigikogu koosseisu volituste algust (14.03.1999) kehtinud tingimustel ja suuruses, ent ÜRPS §-s 291 tehtud viidet ÜRPS §-dele 14, 26 ja 27 tuleb mõista nii, et kaebaja suhtes kuulub kohaldamisele vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtiv ÜRPS § 15, mis välistab parlamendipensioni maksmise selle aja eest, mille eest makstakse Riigikogu liikmele volituste lõppemisega seotud hüvitist. Tulenevalt kaebajale kuue kuupalga suuruse hüvitise maksmisest Riigikogu Kantselei 03.04.2023 käskkirjaga ei ole võimalik talle parlamendipensioni maksta kuue kuu jooksul alates tema Riigikogu liikme volituste lõppemisest 01.04.2023.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes vaidlustatud otsuse punkti 2 ja vaideotsuse tühistamist ning SKA kohustamist kaebajale parlamendipensioni maksmiseks alates 01.04.2023. Kaebaja leidis esiteks, et pensioni maksmise edasi lükkamine on vastuolus riikliku pensionikindlustuse seaduse RPKS § 32 lõikega 2 ja § 36 lõikega 1, mida kohaldatakse ÜRPS § 30 kohaselt ka parlamendipensioni suhtes. Teiseks heitis kaebaja vaidlustatud otsusele ette ebaselgust ja vastuolulisust, kuna selle resolutsioonist jääb arusaamatuks, millal alustatakse pensioni väljamaksmist. Kaebaja märkis, et vaidlustatud otsuses osutatud hüvitise suuruseks on 6 kuupalgale vastav summa, ent tegemist ei ole hüvitise ega selle maksmise perioodiga. Kolmandaks leidis kaebaja, et ÜRPS § 291 kohaselt kuulub tema suhtes kohaldamisele ÜRPS § 15 redaktsioon, mis kehtis enne Riigikogu volituste algust ja mis välistas parlamendipensioni maksmise üksnes töötamise ajal Riigikogu liikmena, samas kui hüvitise maksmine seoses Riigikogu liikme volituste lõppemisega ei ole õiguslikult käsitatav Riigikogu liikmena töötamisena ega sellega võrdsustatav.
5.Vastustaja vaidles kaebusele vastu, märkides esiteks, et eristada tuleb pensioni määramist ja pensioni maksmist ning jäädes teiseks vaideotsuses juba esitatud seisukohale, et kaebaja suhtes kuulub kohaldamisele ÜRPS § 15 redaktsioonis, mis jõustus 01.01.2018. Vastustaja osutab sellele, et ÜRPS §-i 15 muudeti perehüvitiste seadusega, mille eelnõu (217 SE II) teise lugemise
2(6)
3-23-1789 seletuskiri kinnitab seadusandja tahet alustada pensioni maksmist siis, kui on möödunud periood, mille ulatuses makstakse Riigikogu liikme volituste lõppemisega seotud hüvitist.
6.Tallinna Halduskohus tegi 19.01.2024 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis esiteks, et kaebajale pensioni maksmise edasilükkamine ei ole vastuolus RPKS § 32 lõikega 2 ja § 36 lõikega 1, kuna ÜRPS § 29 1 on erisätteks RPKS sätete suhtes. Teiseks leidis halduskohus, et ÜRPS § 291 kohaselt kuulusid kaebaja kui VII ja VIII Riigikogu liikme suhtes kohaldamisele üksnes need enne IX Riigikogu volituste algust kehtinud ÜRPS sätted, millele on ÜRPS §s 291 otseselt viidatud ehk §-d 14, 26 ja 27. ÜRPS § 15, mille eesmärk on välistada parlamendipensioni maksmist aja eest, mil Riigikogu liikmele makstakse Riigikogu volituste lõppemisega seotud hüvitist, kuulus kaebaja suhtes kohaldamisele aga vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtivas redaktsioonis. Sarnaselt vastustajale viitas halduskohus ÜRPS § 15 mõtte ja eesmärgi osas perehüvitiste seaduse eelnõu seletuskirjale, kust tuleneb, et palga säilitamine ja volituste lõppemisel makstav ühekordne hüvitis on olemuselt sarnased, mistõttu ei ole õiglane maksta parlamendipensioni aja eest, mil isikule makstakse Riigikogu liikme staatusest tulenevalt ühekordset hüvitist seoses parlamendiliikme volituste lõppemisega. Halduskohtu hinnangul ei oma tähtsust, et hüvitis makstakse välja korraga, vaid oluline on, et kaebajale maksti hüvitist 6 kuupalga ulatuses. Halduskohus jättis asjassepuutumatuse tõttu tähelepanuta kaebaja argumendid, mis puudutasid vanaduspensioniga kaasnevaid muid hüvesid ning seda, et kaebajal ei olnud 01.04.2023–30.09.2023 ravikindlustust. Viimaks tõdes halduskohus, et vaidlustatud otsuse resolutsiooni saanuks sõnastada selgemalt, ent ebaselgus pole sedavõrd oluline, et tingiks vaidlustatud otsuse tühistamise.
7.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
7.1.Halduskohus on asjassepuutuvaid ÜRPS sätteid vääralt tõlgendanud ja kohaldanud, omistades lubamatult suure tähtsuse seaduseelnõu seletuskirjale. Seletuskirjas märgituga ei saa – iseäranis kaebaja kahjuks – mööda minna seaduse sätte selgest sõnastusest.
7.2.Halduskohus on jätnud tähelepanuta selle, et ÜRPS § 30 kohaselt kohaldatakse parlamendipensioni suhtes RPKS-i, ent ükski RPKS säte ei näe ette võimalust määratud pensioni maksmist edasi lükata. Halduskohus leidis õigesti, et ÜRPS on RPKS suhtes eriseaduseks, ent sellega ei ole põhjendatav kohtuotsuses tehtud järeldus. RPKS § 32 kohaselt on vastustaja pädevuses otsustada, kas pension määrata või sellest keelduda, ent RPKS ei anna vastustajale täiendavat pädevust otsustada pensioni maksmise edasilükkamist või pensioni maksmise sidumist muude hilisemate tähtaegadega. Seega puudus vastustajal pädevus teha vaidlustatud otsuse punktis 2 nimetatud otsust.
7.3.Erinevalt halduskohtu seisukohast kuulub kaebaja suhtes kohaldamisele enne IX Riigikogu volituste algust kehtinud ÜRPS § 15, mis ei näinud ette piirangut, et pensioni ei maksta perioodil ega perioodi eest, mil makstakse Riigikogu liikme volituste lõppemisega seoses makstavat hüvitist.
7.4.Väär on halduskohtu järeldus, et kuna hüvitis määrati ühekordse summana 6 kuupalga ulatuses, siis saab selle võrdsustada või samastada Riigikogu liikme palga säilitamisega 6 kuu vältel. Kaebajale ei säilitatud palka ega muud tasu, vaid määrati üksnes ühekordne hüvitis, mille puhul „6 kuu palk“ on üksnes selle hüvitise suuruse arvutamise aluseks.
7.5.Halduskohus jättis lubamatult tähelepanuta kaebaja väited, mis puudutasid muid hüvesid, sh ravikindlustust. Kaebaja viited olid asjassepuutuvad, selgitamaks õigusnormide tõlgendamist puudutavaid väiteid. Ravikindlustuse seaduse § 5 lg 4 punktist 3 järeldub, et kui kaebajale jäeti perioodil 01.04.2023—30.09.2023 pension õiguspäraselt maksmata, siis ei olnud tal sel perioodil ka ravikindlustust. Seaduse mõtteks ja eesmärgiks ei saa olla see, et pensioniealisel 3(6)
3-23-1789 endisel Riigikogu liikmel ei ole 6 kuu jooksul pärast volituste lõppu ravikindlustust pelgalt seetõttu, et talle maksti Riigikogu koosseisu volituste lõppemisega seotud hüvitist. Halduskohtu järeldusega nõustumine tähendaks omakorda, et need Riigikogu liikmed, kellel on õigus Riigikogu liikme volituste lõppemise järgselt saada parlamendipensioni, pannakse 6 kuuks halvemasse olukorda, kui need endised Riigikogu liikmed, kellel on õigus üksnes n-ö tavapensionile, kuna viimastele makstakse pensioni ka 6 kuu vältel pärast Riigikogu liikme volituste lõppemist.
7.6.Kui seadust tuleb siiski tõlgendada nõnda, nagu halduskohus seda tegi, siis kaebajale 01.04.–30.09.2023 pensioni maksmist välistav piirang on ebaproportsionaalsuse tõttu vastuolus põhiseadusega, kuna selline piirang paneb parlamendipensioni saamiseks õigustatud pensionärid teistest pensionäridest halvemasse olukorda, mis ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.
8.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, jäädes juba halduskohutus esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse argumentidele märgib ringkonnakohus siiski järgmist.
10.Väär on kaebaja seisukoht, et RPKS välistab parlamendipensioni maksmisega alustamise ajatamise. Halduskohus märkis õigesti, et erinormina käsitatavast ÜRPS §-ist 15 tuleneb üheselt, et seal nimetatud juhtudel pensioni ei maksta, sõltumata kehtivast otsusest pensioni määramise kohta. Sisuliselt näeb ÜRPS § 15 ette pensioni maksmise peatamise. Sarnaselt on teatavate asjaolude esinemisel nähtud ette pensioni maksmise peatamine ka RPKS-is (näiteks pensioniäri vangistamise korral (RPKS § 46 lg 1)). Olukorras, kus parlamendipensioni taotlemise ajal olid kaebajale parlamendipensioni määramise eeldused täidetud, ent samas ei olnud talle ÜRPS § 15 alusel alust pensioni maksmiseks, pidigi vastustaja tegema otsuse pension määrata (vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkt 1), ent lükata selle maksmise alustamine edasi (ehk teisisõnu peatada selle maksmine) kuni selle maksmist takistava asjaolu äralangemiseni (vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkt 2).
11.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et halduskohus on lubamatult eelistanud seaduse sõnaselgele sättele eelnõu seletuskirjas antud selgitust. ÜRPS §-ide 15 ja 29 1 koosmõjust tuleneb üheselt seadusandja eesmärk vältida ka VII ja VIII Riigikogu koosseisu liikmete puhul Riigikogu liikme staatusest tuleneva kahe ja olemuslikult teineteise asendamiseks mõeldud hüve üheaegset andmist. Seda eesmärki silmas pidades leidis halduskohus õigesti, et kaebaja suhtes kuuluvad kohaldamisele üksnes need enne IX Riigikogu volituste algust (st enne 14.03.1999) kehtinud parlamendipensioni tingimusi ja suurust käsitlevad sätted, millele on ÜRPS § 291 esimeses lõigus sõnaselgelt viidatud. ÜRPS §-ile 15 selles sättes viidatud ei ole. Niisiis ei ole seadusandja ÜRPS §-i 291 sõnastades soovinud kohaldada VII ja VIII Riigikogu liikmete suhtes kõiki enne IX Riigikogu koosseisu volituste algust kehtinud sätteid.
12.Seadusandja valik ÜRPS §-is 291 mitte viidata sama seaduse §-le 15 on liiati loogiline ning kooskõlas Riigikogu liikme staatusega kaasnevate rahaliste hüvede eesmärgiga. Ringkonnakohus leiab, et Riigikogu liikme palk, samamoodi nagu Riigikogu liime volituste lõppemisel makstav hüvitis – olenemata sellest, kas tegemist on ametipalga säilitamisega teatud ajaks või Riigikogu liikme volituste lõppemisel makstava ühekordse hüvitisega, mille suurus vastab teatava perioodi ametipalgale – ning ka parlamendipension on oma olemuselt üksteist asendavad hüved. Kõigi nende eesmärk on tagada Riigikogu liikmele väärikas sissetulek. Riigikogu liikme volituste lõppemisel makstava hüvitise eesmärk on seejuures tagada Riigikogu liikme ametipalga 4(6)
3-23-1789 maksmise lõppemisel mõistlikuks ajaks elustandardi säilitamist võimaldav sissetulek selleks, et Riigikogu liige saaks kuni oma volituste lõppemiseni täielikult pühenduda parlamenditööle ning võiks Riigikogu järgmises koosseisus mittejätkamise korral asuda uue töö või sissetulekuvõimaluse otsimisega tegelema alles pärast oma volituste lõppemist. Tegemist on sissetuleku säilitamiseks makstava rahalise hüvega, mis on vahetult seotud Riigikogu liikme tööga. Sellise hüvitise eesmärk ega põhiolemus ei muutu sellest, kas seda makstakse igakuiselt teatava aja jooksul pärast Riigikogu liikme volituste lõppemist või ühekordse maksena, mille arvestamise aluseks on siiski teatava perioodi ametipalk. Kaebaja eksib, kui leiab, et Riigikogu liikme staatuse seaduse §-i 32 alusel makstav hüvitis on põhimõtteliselt erinev ametipalga maksmisest või säilitamisest.
13.Kuivõrd põhimõte, et Riigikogu liikmena töötamise ajal parlamendipensioni ei maksta, tulenes ÜRPS §-st 15 ka enne IX Riigikogu volituste algust ning kuivõrd olemuselt ja eesmärgilt on kaebajale Riigikogu Kantselei 03.04.2023 käskkirjaga makstud hüvitis samaväärne Riigikogu liikmele makstava ametipalgaga, puudub igasugune mõistlik põhjus tõlgendada asjassepuutuvaid norme selliselt, et kaebaja peaks saama parlamendipensioni ka selle perioodi eest, mil tema Riigikogu liikme staatusest tulenev väärikas sissetulek tagati Riigikogu volituste lõppemisel makstava hüvitisega. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et osutatud hüvitise eesmärki silmas pidades on XIV Riigikogu volituste lõppemisele järgnev kuuekuuline periood käsitatav ajana, „mille ulatuses Riigikogu liikmele tema volituste lõppemisel makstakse ühekordset hüvitist“ ÜRPS § 15 lg 2 tähenduses.
14.Vastupidiselt kaebaja seisukohale ei pidanud halduskohus asuma käsitlemata kaebaja argumente seoses ravikindlustuse puudumisega. Vastamaks küsimusele, kas kaebajale tuli pensioni maksta, ei olnud mistahes tähtsust sellel, kas olukorras, kus kaebajale pensioni ei maksta, on tal kehtiv ravikindlustus. Isegi kui tuleks asuda seisukohale, et ravikindlustust reguleerivaid õigusnorme tuleb tõlgendada nii, et kaebajal (või mistahes teisel Riigikogu liikmel) ei ole ravikindlustust Riigikogu liikme volituste lõppemisele järgneval perioodil, mille ulatuses talle ühekordset hüvitist makstakse, võib tekkida küsimus ravikindlustust reguleerivate normide põhiseaduspärasusest, ent selline võimalik ravikindlustuse puudumine ei saa olla tõlgendusargumendiks, mis toetab kaebaja poolt parlamendipensioni maksmist reguleerivatele sätetele antud tõlgendust. Seejuures ravikindlustuse seisukohast on Riigikogu volituste lõppemise korral ühesuguses olukorras nii need Riigikogu liikmed, kellel on pensioni määramise eeldused täidetud (ent kellele pensioni ei maksta) kui ka need, kellel need eeldused täidetud ei ole.
15.Nõustuda ei saa kaebaja väitega lubamatust ebavõrdsusest võrreldes n-ö tavapensioni saavate Riigikogu liikmetega. Esiteks ei tulene võrdse kohtlemise põhimõttest keeldu näha seaduses tavalisest vanaduspensionist soodsamatel tingimustel makstava parlamendipensioni saamiseks ette samasuguseid tingimusi, nagu tavalise vanaduspensioni puhul. Asjaolu, et mõni teine Riigikogu liige, kellel oli 2023. aasta aprilli alguses XIV Riigikogu volituste lõppemise ajal õigus saada tavalist vanaduspensioni RPKS alusel, hakkas seda saama kohe Riigikogu liikme volituste lõppemisest saati, ei tähenda, et kaebaja oleks samuti pidanud hakkama kohe saama parlamendipensioni. Tavalise vanaduspensioni ja parlamendipensioni saamise tingimused on erinevad. Eelviidatud hüpoteetilise teise Riigikogu liikme õigus saada Riigikogu volituste lõppemise järgselt kohe vanaduspensioni, ei ole seotud tema Riigikogu liikme staatuse ega selle lõppemisega, vaid eelkõige sellega, et ta oli jõudnud üldisesse vanaduspensioni ikka. 01.04.2023 seisuga ei olnud kaebaja puhul täidetud tavalise vanaduspensioni saamise eeldused, eelkõige ei olnud ta selleks ajaks jõudnud RPKS §-s 7 sätestatud pensioniikka, milleks sel ajal oli 65 eluaastat. 01.04.2023 oli kaebaja 61-aastane. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige ka kaebaja seisukoht, et talle 01.04.–30.09.2023 pensioni maksmist välistav piirang paneb kaebaja kui parlamendipensioni saamiseks õigustatud pensionäri teistest pensionäridest halvemasse olukorda. Võrdse kohtlemise põhimõtte sisuks on kohustus kohelda võrdseid võrdselt. Kaebajat ei saa pidada võrdseks teiste pensionäridega pelgalt põhjusel, et tema suhtes on tehtud pensioni 5(6)
3-23-1789 määramise otsus, sest parlamendipensioni saamise tingimused on nii pensioniea kui pensioni suuruse mõttes tavalisest vanaduspensionist märksa soodsamad. Sellises olukorras ei nõua võrdse kohtlemise põhimõte seda, et mingisugustes muudes pensioni maksmist käsitlevates aspektides (näiteks õigus saada pensioni samaaegselt mingisuguse muu tasuga) peaks parlamendipensioni määramise eeldused täitnud isikut kohtlema samamoodi nagu tavalise vanaduspensioni saajat. Ebavõrsest kohtlemisest saaks rääkida, kui kaebaja oma Riigikogu liikme eristaatusest tulenevalt jäänuks ilma võimalusest saada tavalist vanaduspensioni. Sellisest võimalusest ei ole kaebaja ilma jäänud, kuna Riigikogu liikme volituste lõppemise ajal ei olnud ta veel tavalise vanaduspensioni saamise õigust andvas pensionieas.
16.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
17.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võimaldavad andmed initsiaalide või tähemärgiga. Kaebaja nimi ei ole avaldatava kohtulahendi mõistmiseks vajalik ning saab eeldada tema huvi, et tema nimi avaldatavas kohtulahendis ei kajastuks. Seetõttu tuleb kaebaja nimi asendada otsuse avaldamisel tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.