Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ege-Lii Luik Puudutatud isik N.M , esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine
N.M-i määruskaebus Kirjalik menetlus
N.M-i tähtaja
RESOLUTSIOON
1.Jätta N.M-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22. augusti 2025. a määrus haldusasjas nr 3-25-2075 muutmata.
2.Vabastada N.M määruse tõlkimise kulude kandmisest osaliselt. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused inglise keelde.
3.Rahuldada vandeadvokaat Aleksei Ratnikovi riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotlus ja määrata tema poolt Advokaadibüroo A. Ratnikov & Partners kaudu haldusasja nr 3-25-2075 määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 314,96 eurot, sealhulgas käibemaks 60,96 eurot.
Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5, riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 4).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-25-2075
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas XX.XX.XXXX kell 15.37 Tallinna Lennujaamas kinni Liibanoni päritolu isiku, kes soovis lahkuda Eestist Iirimaale ning esitas dokumentide kontrollimisel ametnikule võltsitud Itaalia Vabariigi kodaniku passi, mis oli väljastatud Y nimele. Isik peeti kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 alusel. PPA alustas isiku suhtes lahkumisettekirjutuse menetlust. Menetluse raames tehtud küsitluse käigus selgitas PPA isikule kohustust lahkuda kodakondsusjärgsesse riiki. Isikuandmete ankeedi täitmisel kinnitas isik, et tema nimi on Y, ta on sündinud XX.XX.XXXX Liibanonis ja tal on Itaalias pagulase staatus. SIS-andmebaasi (sõrmejälgede ja peopesade päring) vastusest ilmnes, et Soome Vabariigi Migratsiooniamet on teinud isikule lahkumisettekirjutuse, mis on sisestatud andmebaasi 18. veebruaril 2025, ning tegemist on Maroko Vabariigi kodaniku N.M-iga (sündinud XX.XX.XXXX). Isik avaldas kell 21.15 soovi taotleda rahvusvahelist kaitset Eestis, kuna ta on esinenud poliitilistel põhjustel Facebookis Maroko kuningapere vastaste sõnavõttudega. Isik peeti 22. juunil 2025 kell 21.23 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 36 1 lg 2 p-de 1–6 alusel. PPA võttis 23. juunil 2025 isiku rahvusvahelise kaitse taotluse nr 12506230002 vastu.
2.PPA esitas 23. juunil 2025 Tallinna Halduskohtule taotluse N.M-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks VRKS § 36 2 lg 1 ning VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Tallinna Halduskohus rahuldas 24. juuni 2025. a määrusega PPA taotluse ning andis loa N.M-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni
24.augustini 2025 või kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni.
3.N.M esitas 1. juulil 2025 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24. juuni 2025. a määruse muutmata.
4.N.M esitas 1. juulil 2025 mobiilirakenduse WhatsApp vahendusel fotod N.M-i nimele väljastatud Itaalia elamisloakaardist I04476977 kehtivusega 21. mai 2013 kuni 21. mai 2015 ning Itaalia isikutunnistusest AU4477305 kehtivusega 31. mai 2013 kuni 14. oktoober 2023. PPA esitas 9. juulil 2025 Itaaliale kiireloomulise tagasivõtupalve Dublini III määruse art 12 lg 4 alusel (elamisluba lõppenud vähem kui kaks aastat tagasi). Taotlusele olid lisatud isiku Itaalia isikutunnistus ja elamisluba. 16. juulil 2025 teavitas Itaalia Dublini üksus, et ei võta vastutust kõnealuse isiku osas, kuna PPA taotlus ei sisalda vajalikku tõendusmaterjali, kaudseid tõendeid ega taotleja Eurodaci vastust, mis vastaksid määruse 1560/2003/EÜ artikli 1 lg-tele 1 ja 2. Soome Dublini üksus teatas 17. juulil 2025 vastuseks PPA infopäringule, et isikul ei ole Soomes elamisluba ja ta ei ole varem Soomes varjupaika taotlenud. Seoses varasemate protsessidega Soomes anti talle 26. veebruaril 2016 elamisluba peresidemete alusel ajavahemikuks 26. veebruar 2016 kuni 26. veebruar 2017. Talle ei antud elamisloa pikendust 31. augustil 2017. Ta kaebas otsuse edasi ning halduskohus jättis kaebuse 23. oktoobril 2019 ja kõrgeim halduskohus 27. jaanuaril 2020 rahuldamata. Ta taotles ettevõtlusluba 24. augustil 2018 ja sai elamisloa 25. oktoobril 2021 ajavahemikuks 25. oktoobrist 2021 kuni 25. oktoobrini 2022. Selle pikendamisest keelduti 2. detsembril 2022. N.M esitas apellatsioonkaebuse ning halduskohus ja kõrgeim halduskohus jätsid apellatsioonkaebused rahuldamata. Viimati jäeti puudutatud isiku kaebus rahuldamata 31. jaanuaril 2025. PPA esitas 18. juulil 2025 Itaaliale korduva tagasivõtupalve. PPA selgitas, et ainus sõrmejälje vaste oli Eesti menetluse oma nr EE31052289154. Samuti lisati tagasivõtupalvele Soome Dublini üksuse vastus. Itaalia Dublini üksus vastas 18. juulil 2025, et jäävad oma eelmise keeldumise juurde. Itaalia ei ole andnud isikule pikaajalist elamisluba. Eesti esitatud dokument on Itaalia isikutunnistus, mitte elamisloakaart. Itaalia sideohvitser pöördus 25. juulil 2025 PPA poole põhjusel, et 24. juulil 2025 on N.M e-kirja teel pöördunud 2(9)
3-25-2075 Itaalia saatkonna poole Eestis, kus palub jätkata enda rahvusvahelise kaitse menetlust Itaalias. Isik selgitas, et saabus Itaaliasse 2007, tal puuduvad kriminaalkaristused, ta on Itaalias ja Euroopas elanud ligikaudu 20 aastat ja ta sooviks viibida Itaalias oma laste lähedal. Sideohvitser soovis teada, kas selline isik eksisteerib, ning kas ta on endiselt kinni peetud. PPA vastas 4. augustil 2025 e-kirja teel, kus selgitas lühidalt kinnipidamise asjaolusid ning teavitas, et Itaalia on juba keeldunud isiku vastuvõtmisest. Puudutatud isikuga on 21. augustil 2025 kell 13.30 planeeritud korraldada rahvusvahelise kaitse taotleja vestlus.
5.PPA esitas 18. augustil 2025 Tallinna Halduskohtule loataotluse N.M-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VRKS § 362 lg 5 alusel kuni 4 kuuks, sest isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-des 4 ja p 5 sätestatud kinnipidamise alused.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 22. augusti 2025. a määrusega PPA taotluse ning pikendas N.M-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 21. detsembrini 2025 (k.a).
6.1.Kuna tegemist on loa taotlusega kinnipidamise pikendamiseks, juhindus kohus ka varasemalt esitatud tõenditest ja esmakordselt kinnipidamiseks loa andmise määruses kindlaks tehtud asjaoludest. Taotlusest selgub, et puudutatud isiku kinnipidamine kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni ning tulevikus sunniviisilise väljasaatmiseni on vajalik, kuna puudutatud isikuga seotud asjaolud ei ole veel välja selgitatud ja rahvusvahelise kaitse menetlus on pooleli. PPA on alates taotluse vastuvõtmisest tegelenud asjaolude väljaselgitamisega, sh kas mõni teine liikmesriik vastutab isiku taotluse läbivaatamise eest. PPA-l on vaja korraldada vestlus, sellele vastav päritoluriigi analüüs ja neid on vaja omavahel võrrelda. Vestlus on planeeritud 21. augustiks 2025. PPA selgitas oma taotluses, et puudutatud isik ei täitnud Soome koostatud lahkumisettekirjutust, ei esitanud Soomes rahvusvahelise kaitse taotlust, oli end Eestis varjanud vähemalt ühe kuu ja üritas reisida Iirimaale turismi eesmärgil, milleks kasutas võltsitud reisidokumenti. Puudutatud isik peeti kinni kell 15.30 VSS § 15 lg 1 alusel ja lahkumisettekirjutuse koostamise menetluse raames. Kui puudutatud isikule selgitati, et Eestis on ta viibib riigi ebaseaduslikult ja kuulub väljasaatmisele Marokosse, tulenevalt Soome poolt koostatud tagasisaatmisotsusest, esitas ta kell 21.23 suuliselt soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks. Seega on ilmne, et puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise takistamiseks. Ajavahemiku pikkus piiril kinni pidamise ja rahvusvahelise kaitse saamise vormikohase taotluse esitamise vahel võiks teatud juhtudel viidata sellele, et varjupaigataotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Näiteks on kinnipidamine põhjendatud, kui isik peeti kinni kell 10.02 ning ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse samal päeval kell 15.30 kuni 17.21 korraldatud küsitluse käigus, milles PPA asus teda ära kuulama lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (vt Riigikohtu lahendid nr 3-23-2232, p 23 ja nr 3-19-415, p 13). Märkimisväärne on ka asjaolu, et puudutatud isik ise ei avaldanud oma õigeid isikuandmeid, vaid need saadi teada vastusest biomeetrilisele päringule. Oluline on ka puudutatud isiku selgitus, et ta kavatses taotleda rahvusvahelist kaitset pärast puhkust Dublinis. VRKS § 181 lg 1 järgi vaadatakse taotlus läbi nii kiiresti kui võimalik, kuid mitte hiljem kui 6 kuud pärast taotluse vastuvõtmist. Seaduses ettenähtud tähtaega ei ole isiku puhul ületatud.
6.2.Eelmise loa taotlemisel on puudutatud isikust lähtuvat põgenemisohtu jaatatud. Asjaolud ei ole praeguse taotluse esitamise ajaks muutunud selliselt, et põgenemisohtu välistada. Puudutatud isik ei täitnud Soome koostatud lahkumisettekirjutust ega esitanud Soomes rahvusvahelise kaitse taotlust ning oli end Eestis varjanud vähemalt ühe kuu. 3(9)
3-25-2075 Puudutatud isik selgitas 23. juuni 2025. a menetlustoimingutel, et ei soovi naasta Marokosse. N.M on andnud vastuolulisi selgitusi, andnud valeütlusi ja pole teinud PPA-ga koostööd. Näiteks tuvastas Tallinna Ringkonnakohus, et puudutatud isik hankis Itaalia võltspassi teadlikult ja kasutas seda Euroopa Liidus liikumiseks, kuna ei soovinud oodata kaks aastat Soomes lahkumisettekirjutuse kohta tehtavat kohtuotsust. Puudutatud isiku käitumisest ja hoiakutest saab järeldada, et ta ei austa Schengeni liikmesriikides kehtivat õiguskorda. Samuti on ilmne, et isikul on teadmised, oskused, kontaktid ja vahendid võltsdokumentide hankimiseks ja soovi korral nende abil teistesse liikmesriikidesse edasi liikumiseks. Puudutatud isik selgitas, et soovis minna tagasi Itaaliasse, kuid kinnipidamise hetkel oli ta valmis lendama hoopis Iirimaale. Lisaks elas N.M enne Eestis kinnipidamist Soomes, Itaalias puudutatud isikul elamisluba puudub. Arvestades kõiki puudutatud isikuga seonduvaid asjaolusid, on põhjendatud PPA kahtlus, et juhul, kui N.M vabastatakse kinnipidamiskeskusest, on tõenäoline, et ta hakkaks end varjama ametivõimude eest, et takistada nii rahvusvahelise kaitse menetlust kui enese võimalikku väljasaatmist. Puudutatud isik tõi ise kohtuistungil välja, et Eestiga tal seos puudub. Võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid puudutatud isiku liikumisvabaduse piiramisega. Eeldatavasti esitas N.M rahvusvahelise kaitse taotluse Eestis olude sunnil, sest ta ei suutnud planeeritud eesmärki täita ja Iirimaale minna. Kinnipidamiskeskusest vabanedes on oht, et puudutatud isik proovib siiski esialgset plaani täita ja Iirimaale või mõnda Kesk-Euroopa riiki jõuda. Kuigi N.M toob välja, et soovib minna Itaaliasse, sest tal on seal nii ettevõte kui ka laps, on seegi väheusutav. Puudutatud isik elas enne Eestis kinnipidamist hoopis Soomes ja Itaalias lõppes tema elamisluba eeldatavasti 2015. a. Põgenemisoht on jätkuvalt olemas ja puudutatud isik võib vabaduses olles ennast ametivõimude eest varjata ning Eestist mõnesse teise Schengeni riiki edasi liikuda. Puudutatud isik ei ole välja toonud selliseid uusi asjaolusid, mis põgenemisohu välistaksid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.N.M esitas 3. septembril 2025 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada halduskohtu 22. augusti 2025. a määrus ja jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada puudutatud isik kinnipidamiskeskusest. Määruskaebuse esitaja palub teda vabastada tõlgete kulude kandmisest. Puudutatud isikust ei lähtu põgenemisohtu. Kohus pole puudutatud isikuga seotud asjaolusid piisavalt kaalunud. Puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamine ei ole proportsionaalne. Haldusmenetluses esinev viivitus, mida ei ole põhjustanud taotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist. Kohus ei ole määruses piisavalt põhjendanud, miks ei ole kaebaja suhtes võimalik kohaldada VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud muid järelevalvemeetmeid.
8.PPA palub 18. septembri 2025. a vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.
8.1.Puudutatud isik teavitas PPA-d 1. septembri 2025. a tagasisaatmise nõustamise käigus enda Maroko kuningriigi kehtiva passi kinnipidamiskeskusesse saabumisest. Puudutatud isik väljendas valmisolekut esimesel võimalusel Marokosse lahkumiseks. PPA tegi 25. augustil 2025 rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise lõpetamise otsuse nr 12506230002-1, mida isik ei vaidlustanud. PPA koostas 5. septembril 2025 puudutatud isikule sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks. PPA pidas isiku VSS § 15 lg 1 alusel kinni Eesti Vabariigist väljasaatmise täideviimiseks. 4(9)
3-25-2075
8.2.PPA planeeris 5. septembril 2025 puudutatud isiku väljasaatmist kodakondsusejärgsesse riiki marsruudil Tallinn-Frankfurt-Casablanca, kuid deporteerimise käigus keeldus N.M 5. septembril 2025 Frankfurdi lennujaamas Marokosse suunduvale lennule minemast ning ei allunud Saksmaa ja PPA ametnike korraldustele. N.M hammustas Saksamaa ametnikku paremast käest, millega pani toime teo, mis vastab Saksamaal kuriteokoosseisule. Puudutatud isik osutas vastupanu Saksamaa ametivõimudele ja PPA ametnikele ning soovis Saksamaal taotleda rahvusvahelist kaitset. Saksamaa lükkas rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ja kohustas isikut naasma Eesti Vabariiki.
8.3.Puudutatud isik toodi 6. septembril 2025 Saksamaalt tagasi Eestisse, kus ta saabumisel andis kirjalikult teada, et ei soovi Eestis taotleda rahvusvahelist kaitset ja soovib, et ta saadetaks esimesel võimalusel tagasi Marokosse. N.M peeti 6. septembril 2025 kell 18.08 kinni Tallinna lennujaamas VSS § 15 lg 1 alusel. Kinnipidamisel andis N.M teada, et ei soovi PPA ametnikega vestelda, kuna on reisimisest väsinud. Ta keeldus ka kirjalike ütluste andmisest ja dokumentide allkirjastamisest. Kinnipidamisel selgitati puudutatud isikule, et PPA taotleb 8. septembril 2025 toimuval istungil Tallinna Halduskohtult luba tema kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni tema väljasaatmiseni Eestis Vabariigist.
8.4.PPA esitas 7. septembril 2025 Tallinna Halduskohtule taotluse anda luba puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks.
8.5.Tallinna Halduskohtu 8. septembri 2025. a istungil esitas puudutatud isik rahvusvahelise kaitse taotluse ja riigi õigusabi taotluse advokaadi määramiseks. PPA esitas 8. septembril 2025 halduskohtule uue taotluse, milles taotles isiku kinnipidamist varasemalt esitatud taotluses toodud faktilistel asjaoludel VRKS § 361 alusel kuna isiku suhtes esineb VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja VRKS § 361 lg 2 p-s 4 ja 5 ning VSS §-s 68 p-des 1 ja 6 ning VSS § 23 lg 1 p-s 1 sätestatud asjaolud.
8.6.Tallinna Halduskohus rahuldas 8. septembril 2025 PPA taotluse üksnes resolutsiooni sisaldava määrusega ning andis loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaks kuud – st kuni 8. novembrini 2025. Tallinna Halduskohus rahuldas 9. septembri 2025. a määrusega haldusasjas nr 3-25-2938 PPA taotluse puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks (s.o kuni 8. novembrini 2025).
8.7.Praeguses asjas tuvastatud asjaolud kogumis on sellised, mis õigustavad määruskaebuse esitaja kinnipidamist. PPA leiab, et halduskohus on õigesti kohaldanud VRKS § 36 2 lg-t 2 ja VRKS § 361 lg 2 p-e 4 ja 5. Tallinna Halduskohus on 22. augusti 2025. a määruses ammendavalt põhjendanud määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise vajalikkust ning hinnatud kinnipidamise proportsionaalsust ning vastustaja nõustub halduskohtuga täielikult.
8.8.PPA on 18. augusti 2025. a taotluses ja halduskohus vaidlustatud määruses piisavalt põhistanud põgenemisohu olemasolu. Vastustaja ega kohus ei ole lähtunud pelgalt subjektiivsetest asjaoludest, vaid on tuginenud objektiivsetele asjaoludele. Vastutaja ja kohus on lähtunud isiku varasemast käitumisest, ütlustest ja juhtumiga seotud muudest asjaoludest, hinnanud neid kogumis ja jõudnud järeldusele, et isiku suhtes esineb varasemast käitumismustrist tulenevalt põgenemisoht. Kaebaja on määruskaebuses killustanud juhtumi ning hinnanud üksikuid detaile ega ole arvesse võtnud asjaolusid kogumis, mistõttu on ta 5(9)
3-25-2075 jõudnud teistsugusele järeldusele. Puudutatud isik ei ole oma kaebuses välja toonud konkreetseid asjaolusid, mida pole tema hinnangul arvesse võetud. Puudutatud isiku määruskaebus on üldsõnaline ja väited on sisustamata. Samuti on esitatud viited erinevatele Riigikohtu lahenditele, seostamata neid puudutatud isiku ja temast tulenevate asjaoludega. Põgenemisohu näol on tegemist prognoosotsusega, mis põhineb kõikidel isikuga seotud asjaoludel kogumis. Asjaolu, et puudutatud isik ei nõustu PPA taotluse ning kohtumääruse sõnastuse ja seisukohtadega, ei muuda põgenemisohtu olematuks.
8.9.Riigikohus on määruses nr 3-23-2204 täpsustanud varasemat kohtupraktikat ning selgitanud, et tagasisaatmisotsuse vastuvõtmise menetlus algab, kui pädev asutus on enda hinnangul tuvastanud isiku ebaseadusliku riigis viibimise (Riigikohtu 12. aprilli 2024. a määrus nr 3-23-2204, p 21). Riigikohus selgitas, et vähemalt olukorras, kus ebaseaduslikult riigis viibimise kahtluse tõttu kinni peetud isik esitab rahvusvahelise kaitse taotluse vahetult pärast hetke, mil kahtlus leiab kinnitust, eesmärgiga nurjata enda tagasisaatmine, on selgelt tegemist VRKS § 361 lg 2 p-s 5 kirjeldatud olukorraga. Praegusel juhul ei ole vaidlust, et puudutatud isikule on juba koostatud ettekirjutus lahkumiseks Soome Vabariigi poolt. Samuti ei ole vaidlust sellest, et puudutatud isik peeti esmalt VSS § 15 lg 1 alusel kinni. Puudutatud isikust tulenevat põgenemiseohtu suurendab asjaolu, et ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 26. novembrist 2024, kuid puudutatud isik on asunud ennast Schengeni alal vale identiteedi all varjama. Põgenemisohtu suurendab ka puudutatud isiku ebausaldusväärsus, kuna ta on andnud vasturääkivaid ütlusi nii PPA-le kui kohtule. Nt väitis puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse paigutamise kohtuistungil (24. juunil 2025), et on Eestis juba ühe kuu viibinud oma tüdruksõbra juures, kelle täielikku nime ega elukohta ta ei avaldanud (kohtuistungi protokoll 1:09:33), kuid 22. augusti 2025. a kohtumäärusest selgub, et isikul puudusid Eestiga sidemed. Isik ei näinud probleemi võltsitud dokumendi kasutamises, sh sellega puhkusreisidel käimises (24. juuni 2025. a kohtuistungi protokoll 00:20:58 I lõik, IV lõik; 01:24:54). Tegelikkuses oli puudutatud isikul olemas kehtiv reisidokument, mille ta lasi endale kinnipidamiskeskusesse saata. Puudutatud isik ei saa aru, et tema käitumine on väär. ega ka selle tõsidusest. Isikust lähtuvatest asjaoludest tulenevalt esineb suur tõenäosus, et tema rahvusvahelise kaitse taotlus jäetakse rahuldamata. Isikul on olemas teadmised, kontaktid ja kogemused, et liikuda Schengeni alal ebaseaduslikult. Eluliselt ei ole usutav, et vabaduses viibides jääb puudutatud isik ootama enda väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki. Puudutatud isikul oli olemas kehtiv reisidokument, mida ta varjas PPA eest. Puudutatud isik hankis ja kasutas oma identiteedi varjamiseks võltsitud dokumenti. Tema eesmärgiks ei saanud olla Euroopa Liidu kodaniku hüvede kasutamine (reisimine Schengeni alal), vaid ilmselgelt oli puudutatud isikul plaan võltsitud dokumendi kasutamisega oma identiteeti varjata ja vältida Soome poolt pandud kohustust lahkuda Schengeni alalt.
8.10.Puudutatud isik on esitanud 8. septembril 2025 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, mis registreeriti numbriga 12509110017, kuigi alles 25. augustil 2025 tegi PPA rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise lõpetamise otsuse nr 12506230002-1 (VRKS § 23 lg 1 ja HMS § 43 lg 1 p 2 alusel) tulenevalt puudutatud isiku enda 25. augustil 2025 esitatud kirjalikust soovist, mida ta ei vaidlustanud. Rahvusvahelise kaitse menetlus hõlmab puudutatud isikuga tehtavat intervjuud, tõendite läbivaatamist ja päritolumaainfo kogumist. Puudutatud isiku esimese rahvusvahelise kaitse menetluse raames on temaga juba tehtud kõik eelmainitud toimingud. Korduva taotluse puhul peab PPA taas läbi viima menetlustoimingud, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Puudutatud isik on haldusorganile tekitanud ebamõistliku halduskoormuse, kui on esitanud korduva rahvusvahelise kaitse taotluse samadel asjaoludel. Taoline käitumine viitab rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamisele. PPA on kogu kättesaadava info pinnalt jõudnud järeldusele, et puudutatud 6(9)
3-25-2075 isiku puhul esineb põgenemisoht ning kinnipidamine kinnipidamiskeskuses on vajalik, et tagada efektiivset menetlust.
8.11.Vabaduses ei pruugi isik olla vajalike menetlustoimingute tarvis kättesaadav. Seetõttu on PPA seisukohal, et VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik puudutatud isiku suhtes tõhusalt kohaldada. Seda kinnitab ka puudutatud isiku käitumine pärast vaidlusaluse kohtumääruse tegemist ning samuti tema väljasaatmisel ja Saksamaa ametniku ründamisel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Puudutatud isik palub määruskaebuses vabastada end tõlkekulude kandmisest. Ringkonnakohus andis puudutatud isikule 2. juuli 2025. a määrusega riigi õigusabi, esindamaks teda kinnipidamist puudutavates kohtumenetlustes. Pole alust arvata, et puudutatud isiku majanduslik seisund oleks praeguseks paranenud. Kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ja abi andmist ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Riigi õigusabi taotluse kohaselt on isik võimeline suhtlema inglise keeles, mistõttu tuleb HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel korraldada asjas tehtava kohtumääruse sissejuhatuse, resolutsiooni, edasikaebamise korra ja põhjenduste tõlkimine inglise keelde riigi kulul.
10.Määruskaebus jääb rahuldamata. Halduskohus on vaidlustatud määruses täitnud põhjendamiskohustust nõuetekohaselt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud põhjendustega neid üksikasjalikult üle kordamata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).
11.HKMS § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 kohaselt taotluse loa saamiseks esitab selleks volitatud haldusorgan kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega. VRKS § 362 lg 5 kohaselt pikendab halduskohus VRKS § 362 lg-s 2 sätestatud tähtaega kuni 4 kuu kaupa juhul, kui esinevad VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alus ja lg-s 1 sätestatud põhimõte. VRKS § 362 lg 2 p 4 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte eesmärk on muu hulgas tagada, et isik oleks PPA-le vajalike menetlustoimingute tegemiseks (sh ärakuulamiseks) kättesaadav ning ennetada isiku võimalikku edasiliikumist. VRKS § 362 lg 1 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel, kui VRKS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid.
12.Halduskohus toob põhjendatult esile, et puudutatud isiku kinnipidamine kuni tema rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni on vajalik, sest temaga seotud asjaolude ei olnud veel välja selgitatud ja rahvusvahelise kaitse menetlus oli pooleli. Ringkonnakohus ei korda neid põhjendusi (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).
13.Ringkonnakohus jagab PPA seisukohta, et määruskaebuses toodud väited sellest, et halduskohus ei ole N.M-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel hinnanud kõiki puudutatud isikuga seotud asjaolusid, on alusetud. Puudutatud isik ei ole välja toonud, millised asjaolud on kohus jätnud arvesse võtmata. VRKS § 361 lg-te 4 ja 5 alusel 7(9)
3-25-2075 esineb kinnipidamiseks vältimatu vajadus siiski ainult juhul, kui on põhjendatud alus kahelda, et isik võiks vastasel korral põgeneda või asuda ennast PPA eest varjama. VRKS § 36 1 lg 21 järgi käsitatakse põgenemisohuna muu hulgas seda, kui esineb mõni VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu 5. detsembri 2022. a määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31. mai 2017. a määrus nr 3-3-1-93-16, p 13).
14.Puudutatud isiku puhul saab jaatada põgenemisohtu ka VSS § 6 8 p 1 kohaselt. Viidatud sätte järgi esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane ei ole Eestist või teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigist lahkunud pärast lahkumisettekirjutusega määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega. Asja materjalide kohaselt on Soome Vabariigi Migratsiooniamet koostanud puudutatud isikule 2. detsembril 2022 lahkumisettekirjutuse vabatahtliku lahkumise tähtajaga 30 päeva. Puudutatud isik vaidlustas lahkumisettekirjutuse ning tema kaebus jäeti 26. novembri 2024. a kohtuotsusega rahuldamata. Puudutatud isik saabus enda ütluste kohaselt Soomest Eestisse
23.mail 2025 (isikuandmete ankeet rahvusvahelise kaitse menetluses, dtl 41). Seega ei ole isik järginud lahkumisettekirjutusega määratud vabatahtliku täitmise tähtaega ning on end pikalt varjanud Soome Vabariigi ametivõimude eest.
15.Puudutatud isiku põgenemise ohtu võib VSS § 6 8 p 6 järgi järeldada ka sellest, et tema hoiakud ja käitumine kogumis annavad aluse arvata, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Puudutatud isik selgitas 23. juuni 2025. a menetlustoimingutel, et ta ei soovi Marokosse naasta. Tema väited Eestisse saabumise kohta on olnud vastuolulised. Puudutatud isiku eesmärk oli läbida Eestit transiitriigina ning jõuda Iirimaale Dublinisse (22. juuni 2025. a küsitluse protokoll, dtl 11; ebaseaduslikult riigis viibinud välismaalase isikuandmete ankeet, dtl 18). Puudutatud isikul oli kinnipidamisel olemas lennupilet Dublinisse reisimiseks. 24. juuni 2025. a kohtuistungil selgitas isik, et hankis Itaalia võltspassi teadlikult ja kasutas seda Euroopa Liidus liikumiseks, kuna ei soovinud oodata kaks aastat Soomes lahkumisettekirjutuse osas tehtavat kohtuotsust. Puudutatud isiku käitumisest ja hoiakutest on järeldatav, et ta ei järgi Schengeni liikmesriikides kehtivat õiguskorda. Samuti on ilmne, et puudutatud isik on võimeline hankima endale võltsdokumente ja nende abil soovi korral teistesse liikmesriikidesse edasi liikuma. Halduskohus on seega eelneva pinnalt põhjendatult järeldanud, et isikust lähtus põgenemisoht.
16.Põgenemisohust tulenevalt ei oleks ka leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine olnud põhjendatud, sest see võinuks osutuda ebatõhusaks (Riigikohtu 31. mai 2017. a määrus nr 3-3-1-93- 16, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud puudutatud isiku kinnipidamist kuni 21. detsembrini 2025 pidada ebaproportsionaalseks, arvestades seejuures isiku senise kinnipidamise pikkust ja rahvusvahelise kaitse menetluse staadiumi. Puudutatud isik ei ole esitanud väiteid, mis annaks alust pidada tema kinnipidamist vastuolus olevaks turvalisuse või tervise kaalutlustega. Puudutatud isik on esitanud uue rahvusvahelise kaitse taotluse ning pidi seejuures möönma, et kuna menetlus algab uuesti, tuleb tal endast tulenevatel põhjustel ka edaspidi vähemalt mingi periood viibida kinnipidamiskeskuses.
17.Kuna isiku kinnipidamine oli põhjendatud juba VRKS § 36 1 lg 2 p 4 alusel, siis puudub praeguses asjas otsene vajadus analüüsida, kas teda oli õigus kinni pidada ka sama lõike p 5 alusel.
8(9)
3-25-2075
18.Puudutatud isikule määruskaebemenetluses riigi õigusabi osutanud vandeadvokaat A. Ratnikov esitas 27. septembril 2025 ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi suuruse kindlaksmääramiseks (kokku 314,96 eurot, sh käibemaks 60,96 eurot). Taotluse kohaselt osutas advokaat kaebajale õigusteenust järgmiselt: 3. september 2025 – halduskohtu määrusega tutvumine ja määruskaebuse koostamine; 3 tundi ja 15 minutit. RÕS § 22 lg 6 järgi määratakse riigi õigusabi tasu suurus kindlaks RÕS § 21 lg-s 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise aluseks oleva toimingu tegemise ajal. Taotluse lahendamisel tuleb seega lähtuda justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (määrus nr 16). Riigi õigusabi tasu halduskohtumenetluses on iga poole tunni kohta 39 eurot (määruse nr 16 § 1 lg 5 ja § 11 lg 1). Tasu miinimummääraks on poole tunni tasu, kui määrusest ei tulene teisiti (määruse nr 16 § 5). RÕS § 22 lg 7 järgi tuleb kohtul taotluse lahendamisel hinnata ka sisuliselt esindaja tehtud menetlustoimingute põhjendatust ja nende tegemiseks kulutatud aja mõistlikkust. A. Ratnikovi taotlus vastab RÕS § 22 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus leiab, et advokaadi toimingud ja nendele kulunud aeg on põhjendatud. Kokku on riigi õigusabi tasu suuruseks 314,96 eurot, sh käibemaks 60,96 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.