1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 08.11.2023 otsusega nr 12304130067-1 F.H rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (p 1), tegi kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel lahkumisettekirjutuse (p 2), ning kohaldas kaebajale VSS 7 4 lg 1 alusel sissesõidukeeldu kaheks aastaks (p 3).
3-25-2462
2.F.H esitas 20.11.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 08.11.2023 otsuse nr 12304130067-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi (haldusasi nr 3-23-2635). Tallinna Halduskohus jättis 21.02.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus rahuldas 21.02.2024 määrusega nr 3-23-2635 kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas vastustaja 08.11.2023 otsuse resolutsiooni p-de 2 (lahkumisettekirjutus) ja 3 (sissesõidukeelu määramine) täitmise kuni kohtumenetluse lõppemiseni, st haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19.09.2024 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Riigikohus 12.11.2024 määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
3.F.H esitas 27.11.2024 PPA-le korduva rahvusvahelise kaitse taotluse.
4.PPA luges 26.06.2025 otsusega nr 22412190090-1 kaebaja taotluse VRKS § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ja lükkas taotluse VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi.
5.F.H esitas 24.07.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 26.06.2025 otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja taotlus (praegune haldusasi). Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lahkumisettekirjutuse täitmise peatamiseks. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja lahkumine Eestist tähendaks tõenäoliselt sattumist Valgevene võimude meelevalda, kaebaja võidakse vangistada või saab ta muudmoodi kannatada. Kinnipidamine halvendaks kaebaja tervislikku seisundit. Kaebaja viibib legaalselt Eestis (rahvusvahelise kaitse menetlus on pooleli). Kaebaja soovib osaleda asja arutamisel kohtuistungil ja esitada vajadusel täiendavaid argumente.
6.PPA palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebaja pidi Eestist lahkuma 26.11.2024. Selle asemel esitas kaebaja 27.11.2024 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA hindas taotluse läbivaatamisel kaebaja esitatud uusi tõendeid ja jõudis järeldusele, et esitatud uued tõendid ei suurenda olulisel määral tõenäosust, et kaebajat saab käsitada rahvusvahelise kaitse kriteeriumitele vastava isikuna. Uued tõendid kordavad suurel määral esimeses menetluses esitatud tõendeid ja asjaolusid. Korduv taotlus on esitatud lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamise eesmärgil, mis viitab rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamisele.
7.Tallinna Halduskohus jättis 31.07.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kohus leidis, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus, kuna tal on VRKS § 251 lg 2 alusel õigus kohtumenetluse läbiviimise ajal viibida Eesti territooriumil.
8.PPA esitas 31.07.2025 halduskohtule selgitustaotluse, milles osutas, et kaebaja korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisel ei hõlma viibimisõigus VRKS §-s 251 sätestatud menetlust ehk otsuse kohtus vaidlustamisele järgnevat kohtumenetlust.
9.Tallinna Halduskohus muutis 01.08.2025 määrusega enda 31.07.2025 määrust ning rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja keelas kaebaja väljasaatmise Eestist kuni kohtu poolt tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebuse eduväljavaated ei ole paljulubavad, kuid kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Väljakujunenud kohtupraktikat arvestades on põhjendatud rahuldada taotlus selliselt, et kaebaja saaks võimaluse viibida kohtumenetluse ajal Eestis. Sobiv abinõu selleks on keelata kaebaja väljasaatmine Eestist.
10.F.H esitas 04.08.2025 Tallinna Halduskohtule taotluse täiendada 01.08.2025 esialgse õiguskaitse määruse resolutsiooni sõnastusega „ja Eestis viibimisel on kaebajal rahvusvahelise kaitse taotleja õigused ja kohustused“. Kaebajale teatati 04.08.2025, et ta peab varjupaiga taotlejate majutuskeskusest lahkuma. Kaebajale pakuti võimalust majutuda Jõgeva 2(5)
3-25-2462 sotsiaalmajja. Teadmata on, kas seal on kaebajale koht garanteeritud. Kaebajal on raske krooniline haigus ja sellistes tingimustes kaotab ta õiguse saada pidevat ravi.
11.PPA palus 07.08.2025 seisukohas jätta taotlus esialgse õiguskaitse määruse täiendamiseks rahuldamata. Tegemist on korduva rahvusvahelise taotluse menetlusega. Kaebusel ei ole paljulubavaid eduväljavaateid, kaebaja on varjupaiga süsteemi kuritarvitaja ja viibinud Eestis rahvusvahelise kaitse taotlejana juba enam kui kaks aastat. Esialgse õiguskaitse määruse täiendamine võimaldaks kaebajal jätkata varjupaigasüsteemi kuritarvitamist rahvusvahelise kaitse taotlejale ette nähtud hüvede kasutamise näol. Kaebajale oli tagatud kuni 01.08.2025 ravikindlustus ja majutus varjupaiga taotlejate majutuskeskuses kuni esialgse õiguskaitse määruse tegemiseni. Miinimumstandardi isiku sotsiaalsete garantiide kohta ajal, mil väljasaatmine on edasi lükatud, näeb ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ art 14. Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (TTKS) § 6 lg 1 kohaselt on igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel õigus saada vältimatut abi. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 lg 5 järgi kehtib vältimatu sotsiaalabi (toit, riietus, ajutine majutus) andmise kohtustus (SHS § 8) ka ajutiselt Eestis viibiva välismaalase suhtes. Sotsiaalmajja majutuse korraldab vastustaja.
12.Tallinna Halduskohus jättis 08.08.2025 määrusega kaebaja 04.08.2025 taotluse esialgse õiguskaitse määruse täiendamiseks rahuldamata. Kaebajal puudub õiguslik alus Eestis viibimiseks. Vastustaja kohustas kaebajat 08.11.2023 otsusega Eestist lahkuma. Kohus on 01.08.2025 määrusega võimaldanud kaebajal viibida Eestis kuni praeguse kohtuasja menetluse lõppemiseni. Samuti ei ole kaebajal kehtiva õigusliku regulatsiooni kohaselt õigust saada praeguse kohtumenetluse ajaks mitte mingeid rahvusvahelise kaitse taotlejale võimaldatud sotsiaalseid tagatisi. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 3 lg 3 alusel on Eestis viibival rahvusvahelise kaitse saajal või varjupaigataotlejal õigus sotsiaalkaitsele VRKS-s sätestatud tingimustel. Kuna kaebaja ei ole rahvusvahelise kaitse saaja ega varjupaigataotleja VRKS mõistes, ei ole tal õigus SÜS § 3 lg 3 alusel sotsiaalkaitsele Eesti Vabariigis. Seega ei saa kohus kaebaja taotlust rahuldada, kuna selleks puudub õiguslik võimalus. Kaebajal on siiski õigus saada vältimatut abi SHS § 5 lg 5 ja § 8 alusel, sh majutusega kindlustamist. Samuti on kaebajal TTKS § 6 lg 1 alusel õigus saada Eesti Vabariigi territooriumil viibides vältimatut abi tervishoiuteenuse saamiseks. Kaebaja täiendavast taotlusest ja vastustaja 07.08.2025 seisukohast selgub, et kaebajal on võimalik Eesti territooriumil viibides majutuda sotsiaalmajas. Majutuse korraldab vastustaja. Seega ei ole kaebajal vaja muretseda selle üle, et ta võib jääda peavarjuta. Samuti ei realiseeru kaebaja kartus, et ta võib jääda vajaliku vältimatu arstiabita. Järelikult ei ole kaebajal vaja täiendavat esialgset õiguskaitset. Kaebajale on tulenevalt kohtu varasemast määrusest tagatud õigus viibida kohtumenetluse lõpuni Eestis.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.F.H palub 18.08.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 08.08.2025 määrus ja teha asjas uus määrus, millega rahuldada kaebaja täiendav esialgse õiguskaitse taotlus. Kuna 01.08.2025 määrusega on väljasaatmise täitmine peatatud, ei ole taotluse menetlus lõppenud ja isik säilitab taotleja staatuse kuni menetluse lõpptulemuseni. Seetõttu tuleb kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL. Kuna kaebajal puudub rahvusvahelise kaitse taotleja staatus, ei saa ta toetust ega tohi legaalselt töötada. Lisaks elukohale ja vältimatule erakorralisele abile peab olema tagatud ka toidu ja hügieenitarvete 3(5)
3-25-2462 kättesaadavus. Kaebajale ei ole see tagatud. Selline olukord ei taga kaebaja õiguste tõhusat kaitset. Väljasaatmise keelamine ei ole piisav abinõu isiku tegelike õiguste ja vajaduste tagamise seisukohalt. Sõltumata kaebuse perspektiivist ei ole põhjendatud võtta isikult minimaalseid võimalusi oma vajaduste tagamiseks. Kaebajal on raske krooniline haigus ja tema pidev ravi on ohustatud, kui kaebajale ei kohaldata rahvusvahelise kaitse taotleja staatust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab HKMS § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Kuna määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9), jätab ringkonnakohus läbi vaatamata kaebaja menetlusabi taotluse määruskaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
15.Esialgset õiguskaitset kohaldab kohus juhul, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid nii palju, kui see on kaebaja õiguste kaitseks vajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915; 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 11).
16.HKMS § 253 lg 1 kohaselt võib kohus menetlusosalise taotluse alusel või omal algatusel esialgse õiguskaitse määruse igas menetlusstaadiumis tühistada või seda muuta. Esialgse õiguskaitse abinõu ümberhindamise saab eelkõige tingida kaebuse eesmärgi või esialgse õiguskatse rakendamise aluseks olnud faktiliste asjaolude muutumine, kahjulike tagajärgede saabumise ohu tõenäosus, kaebaja ja võimalike kolmandate isikute õiguste riive intensiivsus, avalik huvi ning kaebuse perspektiivikus (vt Riigikohtu 10.06.2009 määrus nr 3-3-1-44-09, p 10; 06.08.2015 määrus nr 3-3-1-44-15, p 10).
17.Kaebaja taotles halduskohtult täiendava meetmena esialgse õiguskaitse kohaldamist viisil, et talle laieneks kohtumenetluse lõpuni rahvusvahelise kaitse taotleja õigused ja kohustused. Kaebaja põhjendab taotlust sellega, et üksnes Eestist väljasaatmise keelamine ei taga talle õigust töötada ning majutuskeskusest lahkumisel ei ole talle tagatud toidu ja hügieenitarvete kättesaadavus, samuti pidev meditsiiniline abi, mis on vajalik kaebaja kroonilise haiguse tõttu. Kaebaja ei tea, kas talle on tagatud koht sotsiaalmajas.
18.Esialgne õiguskaitse peab tagama vähima vajaliku kaitse, mitte enam. Minimaalne kaitse on kaebajale tagatud Eestist väljasaatmise keelamisega kuni kohtumenetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Rahvusvahelise kaitse taotleja staatuse ja sellega kaasnevate õiguste ja hüvede lõppemine (VRKS § 31 lg 1 p 2, § 251 lg 2) iseseisvalt ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist suuremas ulatuses, kui seda on halduskohtu 01.08.2025 määrusega kohaldatud. Kaebaja ei ole välja toonud ühtki sisulist põhjendust, millest võiks järeldada, et täiendavat esialgset õiguskaitset kohaldamata saabuks kaebajale mingisugused pöördumatud või hiljem raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. Pelgalt soov jääda varjupaigataotlejate majutuskeskusesse, soov asuda tööle ja saada edasi rahalist toetust, ei ole sellisteks asjaoludeks, mis annaks erandina aluse kohaldada esialgset õiguskaitset kohtupraktikas põhjendatuks peetud minimaalsest suuremal määral.
19.Miinimumstandardi isiku sotsiaalsete garantiide kohta ajal, mil väljasaatmine on edasi lükatud, näeb ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiiv 2008/115/EÜ art 14. Vältimatu sotsiaalabi (toit, riietus, ajutine majutus) andmise kohustust sätestava SHS § 8 on kohaldatav ka ajutiselt Eestis viibiva välismaalase suhtes (vt SHS § 5 lg 5; Riigikohtu 4(5)
3-25-2462 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12.1.). Välismaalase majutamine, kui see on vajalik humaansetel kaalutlustel või haavatava isiku kaitseks ja kui välismaalane ei saa kasutada majutusvõimalust mujal, on võimalik korraldada PPA-l. PPA on 07.08.2025 vastuses kinnitanud, et korraldab kaebaja majutuse sotsiaalmajja. Vältimatu arstiabi on tagatud kõigile ajutiselt Eestis viibivatele välismaalastele. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kaebust ei saa pidada ka perspektiivseks määral, mis õigustaks esialgse õiguskaitse laiendamist. Sisulise hinnangu kaebuse eduväljavaadetele saab kohus anda asja läbivaatamisel. Seega puudus halduskohtul alus olemasoleva olukorra muutmiseks.
20.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.08.2025 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.