A.H kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.02.2025 otsuse nr 12409110014-1 tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja - A.H , esindaja vandeadvokaat Veiko Parts Vastustaja - Politsei- ja Piirivalveamet, Regina Lider
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
Kohtuistung 11.06.2025
1.Jätta rahuldamata kaebaja vastuväide kohtu tegevusele.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel avaldada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 04.08.2025. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.A.H saabus perekondlikel põhjustel Eestisse 05.02.2010. Kaebajal oli Eesti C- kategooria viisa kehtivusega 23.12.2009 kuni 12.06.2012 ja lubatud viibimispäevade arv viisa alusel oli 90 päeva. Kaebaja palus 11.09.2024 Eesti Vabariigis (edaspidi Eesti) rahvusvahelist kaitset ja tema taotlus registreeriti numbriga 12409110014.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) luges 25.02.2025 otsusega nr 12409110014-1 kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta (p 1); taotlus on selgelt põhjendamatu VRKS § 201 p 2 ja p 7 alusel (p 2); tegi kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni (edaspidi Venemaa) vabatahtliku täitmistähtajaga 14 päeva. Lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele kaebaja seadusliku viibimisaluse lõppemise korral (p 3); kohaldas kaebajale VSS 74 lg 1 alusel sissesõidukeelu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 4). Kaebajat ei ohusta Venemaale tagasipöördumisel piiril kinnipidamine sotsiaalmeedias tehtud Venemaa võimude vastaste postituste pärast. Kaebaja ei ole isiklike asjaolude tõttu Venemaal tagakiusuohus ja teda ei ohusta Venemaal tema tahtevastane Ukraina sõtta saatmine. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel teadvalt ebaõigeid andmeid ja andis ebaõigeid selgitusi. Kaebaja on ebaseaduslikult viibinud Eesti territooriumil ja ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel võimalusel. Kaebaja on Venemaa kodanik, kellel on mõningased tervise probleemid, mis aga ei takista tema Venemaale tagasipöördumist. Kaebaja on Venemaal kriminaalkorras tagaotsitav, mis ei tähenda, et süüdistus oleks fabritseeritud või teda ootaks Venemaal süüdimõistev otsus. Hetkel ei toimu Venemaal sellist sõjategevust, mis võiks kaebaja Venemaal ohtu seada. Samuti ei ohusta kaebajat Venemaal surmanuhtlus või mõni muu inimväärikust alandav kohtlemisviis. Kaebaja ei vaja VRKS § 4 lg-s 3 sätestatud täiendavat kaitset. Kaebaja ütles, et on nõus vabatahtlikult Schengeni alalt lahkuma. Kaebaja suhtes ei esine majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis mõjutaks lahkumisettekirjutuse tegemist või sissesõidukeelu kohaldamist. Kaebaja abielu on fiktiivne ning kaebaja tervisemuredele on võimalik ka Venemaal abi saada. Kaebaja ei ole Eesti ühiskonda integreerunud ning ta ei valda eesti keelt. Venemaal ei toimu sellist relvakonflikti, mis võiks kaebajat Venemaal ohustada.
3.Tallinna Halduskohtule saabus 31.03.2025 kaebaja kaebus PPA 25.02.2025 otsuse nr 12409110014-1 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks vaadata uuesti läbi kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus.
KAEBAJA SEISUKOHAD
4.Õiged on PPA otsuse järeldused, mille kohaselt tuleb kaebaja tagakiusukartust hinnata tema poliitilise meelsuse (riigivõimust erineva meelsuse omamise tõttu) ja sotsiaalsesse rühma kuulumise alusel. Kaebaja on 58-aastane meesterahvas, keda sunnitakse sõjaväega lepingut sõlmima sõdimiseks Ukraina sõjas. Vale on PPA otsuse seisukoht, et kaebajat ei ohusta Venemaal tagakius ega tema tahtevastane Ukraina sõtta saatmine. Kaebaja taotleb rahvusvahelist kaitset, kuna kardab tagasipöördumist Venemaale. Tõenäoliselt peetakse kaebaja juba Venemaa piiripunktis kinni ning hakatakse koheselt taga kiusama selle tõttu, et ta ei poolda sõda Ukrainas, suhtub väga negatiivselt Venemaa poliitikasse ja presidenti, mida kaebaja on aktiivselt väljendanud paljudes oma sotsiaalmeedia postitustes.
5.Samuti on kaebaja Eestis viibides osalenud muusikuna kontserdil, mille eesmärk oli abistada Ukraina sõjapõgenikke ning kavandanud heategevuskontserdi, mille eesmärk on koguda raha Ukraina abistamiseks (nt autotranspordivahendeid või generaatoreid vms, mida parasjagu vaja on). Kaebaja on veendunud, et Venemaal ähvardab teda poliitilise meelsuse tõttu süüdimõistmine ja karistamine pikaajalise vangistusega riigivastases kuriteos Venemaa seaduste järgi. Kaebaja ei elaks vangistust Venemaa vanglas üle ja suure tõenäosusega sureks seal. Lisaks kardab kaebaja seda, et süüdimõistmisel sunnitakse teda minema Ukraina sõtta. Sel juhul kaotaks ta oma elu rindel.
6.PPA otsuses on ekslikult järeldatud, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse vaid põhjusel, et tahab Eestis viibimist seadustada ja ametlikult tööle minna selleks, et saada riigilt 2(10)
sotsiaalseid hüvesid, eriti raviteenuseid, kuivõrd kaebajal on terviseprobleemid ja majanduslik seisund halb. Kaebaja mõistab ja nõustub, et nimetatud asjaolud ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks, kuid kinnitab, et need ei olegi põhjused, miks ta rahvusvahelist kaitset taotleb.
7.Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse 11.09.2024, kuna sai aru, et on väljapääsmatus olukorras. Ühest küljest ei ole kaebajal enam võimalik lükata edasi naasmist Venemaale, kuna on vajalik taotleda uut reisipassi, mille kehtivusaeg on lõppenud. Teisest küljest on kaebajal tekkinud suur hirm Venemaale naasmise suhtes, kuna suure tõenäosusega hakatakse teda seal taga kiusama poliitilise meelsuse tõttu. Kaebajal on negatiivsed kogemused suhtluses Venemaa võimuorganitega ja ta teab, milleks nad on võimelised. Kaebaja kinnitab, et ta ei ole loonud rahvusvahelise kaitse aluseid kunstlikult Ukraina sündmuste ärakasutamisega. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse esimesel võimalusel, kui mõistis, et teda ootab ees vältimatu naasmine Venemaale, mille tõttu ähvardab teda ülima tõenäosusega tagakiusuoht. Neil asjaoludel on põhjendamatu PPA otsuse järeldus, mille järgi on kaebaja rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitaja.
8.PPA ei usu kaebaja väidet, et kaebajale määrati Venemaal administratiivkohtu trahv suurusega 20 000 eurot. Kaebaja ilmselt eksis õigusterminiga. Tegemist on siiski kahjuhüvitisega ja seega tsiviilasja ning tsiviilkohtuga. Kaebaja on juriidilistes asjades võhik ning arvas, et on olemas kriminaalkohtud ja kõik ülejäänud kohtud on administratiivkohtud. Samuti ei teinud kaebaja vahet trahvil ja hüvitisel. Seda, et kaebaja ei esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid ega andnud ebaõigeid seletusi kinnitab ka asjaolu, et esimeses vestluses PPA-ga kasutas kaebaja kõnealusest kohtuasjast rääkides mh selliseid sõnu ja väljendeid nagu „hageja“ ning „see haagise omanik kaebas mind kohtusse“ (28.10.2024 vestluse protokoll, lk-d 2, 5). Teises vestluses kaebaja kasutas sõnu „ärivaidlus“ ja „äritrahv“ ja selgitas, et „seda võib nimetada pigem kahjuhüvitise nõudeks, mitte trahviks“ (07.02.2025 vestluse protokoll, lk 3).
9.Kaebaja ei ole andnud vastuolulisi ütlusi osas, mis puudutab seda, miks ja millal kaebajale Venemaalt väljasõidukeeld kehtestati. Kohtutäitur kehtestas kaebajale väljasõidukeelu Venemaa täitemenetluse seaduse alusel. Väljasõidukeelu täitmist tagab Venemaa piirivalve, mis allub Venemaa Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistusele (FSB). Kaebaja sai väljasõidukeelust teada Ivangorodi piiripunktis piirivalveametniku käest. Piirivalvur, kellega kaebaja esmalt suhtles, mainis, et kaebaja nime taga seisab „lipuke“, mis piirivalvurite kõnepruugis tähendab, et väljasõit on keelatud. Sellises kõnepruugis ei ole midagi ebatavalist Venemaa piirikontrollis (mõnikord öeldakse sõna „lipuke“ asemel ka „majakas“). PPA arvamus, et sellises kõnepruugis on midagi ebatavalist, on eluvõõras. Kaebajale selgitati, et keelu pani peale kohtutäiturite teenistus. Ilmselt on kaebajat PPA vestluse käigus valesti mõistetud ja kaebaja palub kohtul uuesti hinnata kaebaja sellekohaseid väiteid. Kindlasti ei ole kaebaja soovinud anda PPA-le ebaõigeid (vastuolulisi) seletusi selles osas.
10.PPA arvab, et kaebaja on Venemaal tagaotsitav, kuna veebilehel Mediazona on avaldatud andmebaas Venemaa siseministeeriumi tagaotsitavate inimeste kohta, milles on isik nimega A.H. X. poeg, sündinud 1966.a. Kaebaja kinnitab, et tegemist on kaebaja nimekaimuga. Seda tõendab Venemaa Siseministeeriumi tagaotsitavate isikute andmebaas, mille järgi isik nimega „Бондарев Александр Анатольевич“ on tõepoolest Venemaal tagaotsitav, kuid selle inimese näokujutis fotol ja sünnikuupäev erinevad kaebaja omadest. Sellest tulenevalt on ainetud PPA otsuse kõik arutlused selle üle, mis seonduvad olematu kriminaalmenetlusega Venemaal.
11.Kaebajal puudus raha kindlustuse eest tasumiseks, mistõttu ta ei saanud esitada elamisloa taotlust. Eestisse saabudes tasus kaebaja üürileandjale suurema summa ette osast sellest rahast, mis ta sai oma korteri müügist. Korteri müügist saadud raha kulus kiiresti erinevate kohustuste täitmiseks Venemaal. Jooksvateks kuludeks ei jäänud alles peaaegu midagi.
12.PPA ei usu kaebaja väidet, et kohtus erinevatel pidudel advokaatide ja ametnikega, kellega arutas seda, mida ta saaks ette võtta oma olukorra lahendamiseks. PPA hinnang on eluvõõras. 3(10)
Arvestades, et kõik PPA otsuse väited selle kohta, et kaebaja on esitanud teadvalt ebaõigeid andmeid ja esitanud ebaõigeid seletusi, on ekslikud, puudub seaduslik alus lugeda kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2 ja 7 alusel.
13.PPA on otsuses valesti tuvastanud, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel teadvalt ebaõigeid andmeid ja andnud ebaõigeid seletusi. Kaebaja on kirjeldanud oma poliitilist aktiivsust ja leiab, et see on piisav, et karta Venemaa võimude tagakiusamist poliitilise meelsuse pärast. Kaebaja on teinud oma Facebooki kontol Venemaa valitsuse ja presidendi suhtes äärmiselt teravaid postitusi, mille eest ähvardab kaebajat Venemaal raske karistus, sh vangistus. PPA vastupidised selgitused on eluvõõrad ja oletuslikud. Sotsiaalmeedias on olemas videod, mis tõendavad, et lahingutegevusse Ukrainas on värvatud ka pensioniealisi ja haigeid. Kaebaja esitas videod PPA-le, kuid PPA jättis põhjendamatult need hindamata ja otsuse tegemisel arvestamata.
14.Ekslik ja vastuoluline on PPA seisukoht, et kaebaja ei vasta täiendava kaitse saamise kriteeriumidele. Venemaale naastes ohustab kaebajat tõenäoliselt vangistus koos piinamistega ja sundimine Ukrainas toimuvas lahingutegevuses osalema, milles kaebaja võib kaotada oma elu. Elukaotus on kahtlemata käsitatav suure kahjuna VRKS § 4 lg 3 p 2 ja 3 tähenduses ja PPA jättis otsuse tegemisel nimetatud sätted põhjendamatult kohaldamata.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
15.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. On mõistlik eeldada, et kui piiri ületavate Venemaa kodanike suhtes algatataks massiliselt kriminaalmenetlusi või neid kiusataks muud moodi taga, väldiksid Venemaa ja Ukraina kodanikud Eesti-Venemaa piiri ületamist. Informatsioon massilistest kinnipidamistest ja kriminaalmenetluste algatamisest oleks jõudnud ka avalikesse allikatesse. Rahvusvahelise kaitse saamise lävendit ei saa lasta nii madalale, et selle tagajärjel peaks kõik Venemaa kodanikud tagakiusuohu alla lugema, sest nad viibisid Venemaa jaoks ebasõbralikes riikides ja omavad oma nutiseadmetes Venemaa seaduste tähenduses keelatud materjale. Kaebusest ei selgu, miks piiril esinenud üksikutest intsidentidest peaks olema tuletatav, et tegu on laiaulatusliku ja süstemaatiliselt levinud praktikaga, mis ohustab potentsiaalselt kõiki piiriületajaid. Vaidlustatud otsuses on viidatud mainekatele allikatele, millest nähtub, et Venemaa piiri on konkreetse ajavahemiku jooksul ületanud miljonid inimesed. Kui keegi oleks piiril väidetavalt toimuva küsitlemise tulemusel langenud tagakiusu alla üksnes põhjusel, et nende vaated erinevad Venemaa poliitilisest kursist, oleks see päritoluriigi infot koguvatele organisatsioonidele teada. Seega kaebaja subjektiivne hirm piiri ületamise ees ei ole objektiivselt põhjendatud.
16.Kaebaja osalemine muusikuna kontserdil, mille eesmärk oli toetada Ukraina sõjapõgenikke ning tema kavatsus korraldada tulevikus heategevuskontsert Ukraina toetuseks, ei ole aluseks rahvusvahelise kaitse saamisel. Kaitse vajalikkus peab tulenema konkreetsetest ja juba aset leidnud või vahetult ähvardavatest sündmustest, mitte oletuslikest tulevikusündmustest. Kui pelk kavatsus tulevikus poliitiliselt tundlikul teemal tegutseda oleks piisav, tähendaks see, et iga isik võiks potentsiaalselt saada kaitset abstraktse plaani alusel, mis ei ole veel realiseerunud ega tekitanud tagakiusamise ohtu. Lisaks tuleb hinnata, kas kaebaja tegevus on päritoluriigi võimudele teada või üldse märkimisväärsel määral nähtav. Ainuüksi osalemine väikesemahulisel kontserdil välismaal, mille kajastus on olnud minimaalne või olematu, ei võimalda järeldada, et sellele järgneks Venemaa võimude poolt mingisugune reaktsioon.
17.Venemaa ei ole muutunud autoritaarseks riigiks alles viimastel aastatel. Venemaal on poliitilised vabadused, opositsiooni tegevus ning sõnavabadus olnud alati piiratud. Inimõiguste rikkumised, sõltumatu meedia mahasurumine, poliitiliste oponentide vangistamine või likvideerimine ning repressiivaparaadi tugevnemine on dokumenteeritud ja rahvusvaheliselt hästi teada. Autoritaarne valitsemisstiil ei ole ajutine reaktsioon kriisile, vaid süsteemne ja pikaajaline valitsemismudel. Lisaks sellele ei ole ka sõjaline agressioon Ukraina vastu uus asjaolu. 2014. 4(10)
aastal annekteeris Venemaa Krimmi ja alustas sõjategevust Ida-Ukrainas. Sellest tulenevalt ei ole usutav väide, et kaebaja alles 2024.a esmakordselt tunnetas režiimi ohtlikkust või avastas oma ideoloogilise sobimatuse Venemaa poliitilise süsteemiga. Kui tal oleks olnud tegelik ja järjepidev valitsevale režiimile vastanduv meelsus, oleks loogiline eeldada, et ta oleks otsinud rahvusvahelist kaitset olukorra eskaleerumisel 2014.a või vähemalt 2022. a, mitte alles 2024. a sügisel, kui ta oli üle kümne aasta Eestis ebaseaduslikult viibinud ja teda ähvardas reaalne oht väljasaatmiseks. Rahvusvaheline kaitse ei ole mõeldud vahendiks elamisõiguse tagamisel pärast aastatepikkust ebaseaduslikku viibimist, vaid on mõeldud isikutele, kellel on objektiivselt tuvastatav ja koheselt ilmnev oht tagakiusamiseks. Kaebaja hilinenud reageering ja tema põhjendused ei näita sellist ohtu usaldusväärselt.
18.Isegi kui möönda, et kaebaja kasutas ekslikult õiguslikke termineid ja tegemist oli tsiviilmenetlusega, ei muuda see tema väiteid usutavamaks. Ei ole usutav, et FSB oleks kehtestanud isiku suhtes väljasõidukeelu üksnes tsiviilmenetluses langetatud rahalise kohustuse tõttu. FSB ei tegele selliste vaidlustega ega rakenda meetmeid, mis kuuluvad tavaliselt täitemenetluse või tsiviilkohtumenetluse pädevusse. Veelgi vähem usutav on kaebaja põhjendus, et ta ei taotlenud uut passi Venemaa territooriumil seetõttu, et tal oli „üldine kartus", et midagi võib temaga seal juhtuda. Tegemist on sisult määratlemata ja tõendamata hirmuga, mis ei ole piisav kaitse vajaduse jaatamiseks. Kaebajaga seotud asjaolud pigem kinnitavad, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes seetõttu, et soovis vältida Eestist väljasaatmist või muuta oma viibimine seaduslikuks pärast pikka ebaseaduslikult Eestis viibimise perioodi.
19.Vastustaja on nõus kaebajaga, et kohtumenetluses esitatud foto A.H-st ei sarnane kaebajaga. Isegi kui möönda ja nõustuda kaebajaga, et ta ei ole Venemaal tagaotsitav ega ole seal kriminaalmenetluse subjektiks, ei tulene sellest, et tal oleks reaalne ja individuaalne oht sattuda tagakiusamise alla. Kui lähtuda eeldusest, et kaebaja suhtes ei ole Venemaal algatatud kriminaalmenetlust ega ole teda kuulutatud tagaotsitavaks, puudub igasugune alus arvata, et kaebaja satuks juhuslikult FSB huviorbiiti ning selle käigus võiksid ilmneda tema väidetavad režiimikriitilised hoiakud. FSB menetlustoimingute eelduseks on tavapäraselt kriminaalasja olemasolu või vähemalt konkreetne operatiivne info, mis õigustab sekkumist. Kaebaja puhul puuduvad mõlemad.
20.Kaebaja väide, et ta ei saanud elamisloa taotlemiseks vajalikku kindlustust sõlmida rahaliste vahendite puudumise tõttu, ei ole veenev ega loogiliselt põhjendatav. Kaebaja elas Eestis pikema aja jooksul ebaseaduslikult. Samal ajal tasus kaebaja igakuiselt üürikulusid ja korraldas oma igapäevaelu. Sellises olukorras ei saa olla usutav, et tal puudus raha vältimatu seadusliku nõude täitmiseks, mis oleks võimaldanud tal viibida riigis seaduslikult. Tegemist ei ole olukorraga, kus isik oli seaduse järgimisest objektiivselt takistatud, vaid teadliku valikuga jätta täitmata kohustus, mis oli talle teada ja mille täitmine oli tema seadusliku viibimise eelduseks.
21.Kaebaja väide, et ta ei soovinud abikaasat oma probleemidega koormata ning seetõttu ei esitanud elamisloa taotlust, ei ole eluliselt usutav. Kui tegemist oleks tegeliku, abielulise kooseluga, oleks mõistlik eeldada, et abikaasad teevad ühiseid pingutusi, et tagada kaebaja seaduslik viibimine ja elukorraldus Eestis. Selline passiivsus kinnitab pigem, et tegemist võib olla fiktiivse abieluga.
22.PPA on igakülgselt uurinud tõendeid võrreldes neid päritolumaa kohta käiva infoga, on esitanud endapoolse analüüsi ning seega on PPA otsus kaalutletud, proportsionaalne ning motiveeritud.
KOHTU PÕHJENDUSED
23.Kaebaja esitas 09.06.2025 vastuväite kohtu tegevusele, kuna kohus jättis 04.06.205 määrusega rahuldamata kaebaja esitatud taotluse tunnistaja ülekuulamiseks. Kuigi kohus lahendas kaebaja 5(10)
esitatud vastuväite 11.06.2025 toimunud kohtuistungil, peab kohus vajalikus lahendada vastuväide ka kirjalikus vormis tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 90 lg-st 1.
24.Kohus jätab rahuldamata kaebaja vastuväite kohtu tegevusele ning jääb 04.06.2025 määruses toodud seisukohtade juurde osas, milles kohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks ning ei muuda neid. Kaebaja abikaasa seisukohad ei oleks saanud tõendada, millised ohud võivad kaebajale kaasneda Venemaale pöördumisel, mis on ainsaks aluseks rahvusvahelise kaitse andmisel. Kaebaja kinnitas haldusmenetluses, et ta elas oma abikaasaga koos üksnes pool aastat 2010. aastal, millest saab järeldada, et abikaasa ei saa praegusel ajal olla kaebaja eluga kursis.
25.Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Väär on PPA järeldus, et kaebaja andis teadvalt valeselgitusi, sh selles osas, et kaebaja on Venemaal kriminaalkorras karistatud ning ta on seetõttu tagaotsitav. Samas ei too eelnev kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. PPA järeldas asjaolusid hinnates kogumis õigesti, et kaebaja ei vaja rahvusvahelist kaitset ega täiendavat kaitset. Kohus hindab järgnevalt kaebuse väiteid.
26.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema: 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13). Tagakiusamise allikatena käsitatakse muu hulgas mitteriiklikke ühendusi, kui riik ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest (VRKS § 19 lg 5).
27.PPA asus vaidlustatud otsuses kogumis järeldusele, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse menetluses teadvalt valeandmeid ning ebaõigeid selgitusi. Kaebaja hinnangul järeldas PPA vääralt, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse põhjusel, et ta tahab Eestis viibimist seadustada selleks, et asuda tööle ning saada sotsiaalseid tagatisi. Kaebaja toob välja, et nimetatud põhjustel ta ei esitanud taotlust rahvusvahelise kaitse saamiseks. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebaja lahkus 2010.a veebruaris Valgevene kaudu Venemaalt ning saabus Eestisse 05.02.2010 ega selles, et kaebaja oli eelnevalt abiellunud 04.12.2009 Eesti kodanikuga. Kaebaja selgitas 28.10.2024 PPA-le vestlusel, et ta ei ole alates Eestisse saabumisest siit lahkunud ning on Eestis elanud ilma seadusliku aluseta. Kaebaja oli teadlik, et ta oleks pidanud kohe esitama taotluse elamisloa saamiseks, kuid tal puudus raha, et tasuda taotluse esitamisega kaasnevate kulude eest. Kaebaja ei soovinud enda Eestis viibimise seadustamisega kaasnevaid probleeme jagada abikaasaga. Kaebaja on alates 2010.a soovinud oma Eestis viibimist seadustada (protokolli p 7, dtl 53). Kohus nõustub PPA-ga, et eelnevad kaebaja selgitused viitavad asjaolule, et kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga seadustada oma Eestis viibimine. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei ole enne vaadeldava taotluse esitamist esitanud muudel alustel taotlust oma Eestis viibimise seadustamiseks. Kaebajal oli võimalus alates 2010.a oma Eestis viibimist seadustada ning 6(10)
selleks vajadusel raha koguda juhul, kui tal Eestisse saabumisel raha puudus. Asjaolu, et kaebaja ei soovi oma abikaasat siduda kaebaja Eestis viibimise seadustamise võimalike menetlus(t)ega, ei ole eluliselt usutav ja seetõttu on kohus ühel meelel vastustajaga, et kaebaja ei olnud olukorras, kus Eestis viibimise seadustamine oli objektiivselt takistatud. Kaebaja tegi teadliku valiku viibida Eestis seadusliku aluseta.
28.Kaebaja tõi kaebuses välja, et tal on vajadus taotleda Venemaal isikut tõendavat dokumenti, kuna see on kehtetu alates 12.09.2012. Samas kardab kaebaja Venemaale naasta oma poliitilise meelsuse tõttu. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse esimesel võimalusel, kui mõistis, et teda ootab ees vältimatu naasmine Venemaale. Kaebaja on kindel, et ta peetakse kinni juba Venemaa piiripunktis ja antakse üle õiguskaitseorganitele. Kaebaja lahkus Venemaalt ajal, kui tal oli välismaale reisimise keeld, mis oli seotud kaebaja suhtes ebaõiglaselt peetud kohtumenetlusega Venemaal. Kaebaja avaldab aktiivselt Venemaa valitsuse vastaseid postitusi, kuna ei nõustu Venemaa poliitikaga. Kohus ei pea kaebaja eelnevaid väiteid usutavaks. PPA ei ole kahtluse alla seadnud, et Venemaa piirivalve kontrollib inimesi piiril põhjalikumalt alates 2022.a ning tegemist on rutiiniga. Samuti ei kahtle PPA, et piiril võidakse huvipakkuvad inimesed üle kuulata ning kontrollida nende telefone, sh seda, kas inimene on ühinenud Ukraina meelsete sotsiaalgruppidega. Samas on kohus PPA-ga ühel meelel, et inimesel on võimalus vastavaid andmeid edukalt vajadusel varjata. Ka kaebaja esitatud artiklist (dtl 366) nähtub, et piirivalvurid teevad põhjalikke kontrolle, sh kontrollivad telefone, pisteliselt, mitte igal inimesel. Kinni peetakse inimesed, kes on teise riigi kodanikud või omavad teiste riikide elamislube või viisasid. Kaebajal vastavad load puuduvad. Samuti on piirivalvuritel üldjuhul inimeste kohta olemas eelnev info, et inimene võib olla Venemaa valitsuse jaoks „mustas nimekirjas“ (dtl 367). Seega ei saa järeldada, et kaebaja satub piirivalvurite huviorbiiti üksnes põhjusel, et tal puudub kehtiv Venemaa pass ning ta lahkus Venemaalt 2009.a.
29.Kohus ei pea usutavaks kaebaja väiteid osas, et teda võidakse piiril mingil viisil piinata või muul moel diskrimineerida. PPA on välja toonud, et Venemaa piiri ületab igapäevaselt palju inimesi (Narva piiripunkti kuni 2000 inimest ning Luhamaa piiripunkti kuni 700 inimest), mistõttu puudub piirivalvel ilma kindla põhjuseta ressurss kaebajaga tegelema hakkamise jaoks. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et Venemaa piirivalvurid kohtlevad terviserikkega inimesi halvasti.
30.Kohus ei pea tõenäoliseks kaebaja kartust, et ta vahistatakse piiripunktis. Vastustaja nõustus, et kaebaja ei ole Venemaal tagaotsitav kriminaalmenetluse tõttu ning asja juurde esitatud fotol ei ole kaebaja (dtl 78). Kaebaja tõi välja, et 2009.a oli tal Venemaalt lahkumise keeld (dtl 153), kuna jäi vastutavaks ärivaidluses (dtl 63). Seega ei ole kaebajale Venemaal kriminaal- või halduskaristust määratud. Kaebaja ei tohtinud Venemaalt lahkuda põhjusel, et kohtutäitur seadis Venemaa täitemenetluse seaduse alusel vastava keelu. Kohus nõustub kaebajaga, et Venemaa piirivalve tagab väljasõidukeelu täitmise, kuid eelnevast ei saa järeldada, et kaebaja satub seetõttu Venemaale sisenemisel piirivalvurite huviorbiiti muudel põhjustel peale vastava võla tasumise kohustuse täitmise.
31.Kaebaja kardab naasta Venemaale, kuna ta ei poolda sõda Ukrainas, suhtub negatiivselt Venemaa poliitikasse ja presidenti, mida kaebaja on aktiivselt väljendanud paljudes oma sotsiaalmeedia postitustes. PPA on 03.02.2025 analüüsinud kaebaja sotsiaalmeediapostitusi (dtl 216-340). PPA vaatlusprotokollist nähtuvalt tegi kaebaja Instagramis ajavahemikul 17.04.2019 kuni 10.01.2025 107 postitust, millest ükski ei olnud poliitiline. Facebooki platvormil tegi kaebaja (seejuures mitte oma nime kasutades) ajavahemikus 24.02.2022 kuni 31.12.2022 21 poliitilist või Ukraina sõjavastast postitust. Ajavahemikus 01.01.2023 kuni 31.12.2023 tegi kaebaja kaheksa poliitilist või Ukraina sõjavastast postitust. Ajavahemikus 01.01.2024 kuni 31.12.2024 tegi kaebaja 20 poliitilist või Ukraina sõjavastast postitust. Ajavahemikus 01.01.2025 kuni 04.02.2025 tegi kaebaja kolm poliitilist või Ukraina sõjavastast postitust. Kaebajal on Facebookis 655 sõpra. Kohtuistungil selgitas kaebaja oma sotsiaalmeedia postituste sisu ja viitas täiendavalt järgmistele postitustele: dtl 80 jagas kaebaja Sergei Lavrovi videot ning kommenteeris, et võimu ei saa uskuda, 7(10)
erioperatsioon on räpane ja president on sadist; dtl 81 on kujutatud Euroopa kaart, kus on märgitud kohad, kus Venemaa on viimase 30 a jooksul terroriakte teinud; dtl 83 poliitvangi Aleksandr Skogovi kohtukõne tekst, kus kritiseeriti vene võimude tegevust ja kutsuti üles võitlusele agressoritega. Arvestades eelnevat, saab järeldada, et kaebaja on sotsiaalmeedias avaldanud poliitilist meelsust vähesel määral ning kaebajat ei saa lugeda seetõttu poliitiliselt aktiivseks inimeseks. Kaebaja ei ole isiklikult kutsunud üles inimesi avaldama Venemaa valitsuse vastu meelsust, pigem on üksnes näidanud, et ei nõustu valitseva poliitikaga. Kaebaja poliitilised postitused on aga hoogustunud peale varjupaigataotluse esitamist, mis viitab sellele, et kaebaja püüab nendega oma taotlusele kaalu juurde anda. Postitused juba varjupaigataotluse menetluse ajal on muutunud ühtäkki sootuks teistsugusteks.
32.Kaebaja selgitas haldusmenetluses ning kohtumenetluses, et ta on osalenud ka Ukraina sõjapõgenike aitamise kontserdil või korraldab seda. Samas ei ole kaebaja ümber lükanud PPA järeldust, et kaebaja osales üksnes ühel kontserdil 2022.a ning osalemist ei ole kajastatud viisil, et kaebaja isik oleks ära tuntav, kuivõrd kaebaja esines mh esinejanime „õpetaja Sass“ kasutades. Kaebaja nimetatud kontserdil esinemine ei ole tema isikuga seostatav ja tagantjärgi tema osalus tuvastatav.
33.PPA ei ole vaidlustatud otsuses kahtluse alla seadnud, et Venemaal võidakse karistada sõja ja Venemaa võimu vastu meelt avaldanud isikuid haldus- ning kriminaalkorras. Samas, nagu kohus eelnevalt välja tõi, saab kaebaja tegevusest järeldada, et kaebajal on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised vaated ja teatud määral ka oma meelsuse väljendamine on kaebajale omane, kuid tema poliitiline tegevus on pigem vaoshoitud ning tegemist ei ole n-ö kõrge poliitilise profiiliga isikuga, kelle tegevus ärataks Venemaa ametiasutustes huvi. Ringkonnakohus on leidnud, et päritoluriigi teabe järgi võib Venemaal tõepoolest olla haldus- või kriminaalkorras karistav igasugune tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena (nt 12.01.2024 otsus nr 3-23-576, p 13). Tuleb aga arvestada, et Venemaal elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukrainas toimuva sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega inimeste karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane. Ringkonnakohus märkis 10.05.2024 otsuses nr 3-23-1693 (p 22), et Venemaa kasutab ressursside piiratuse tõttu põhiliselt nn hirmutamistaktikat, mille puhul dikteerib isikute vastutusele võtmist eelkõige see, millist mõju soovitakse saavutada (nt saata hoiatav sõnum teistele sarnase profiiliga inimestele). Puudub aga teave, et Venemaale tagasipöördumisel karistataks ebaproportsionaalselt või kiusatakse muul viisil taga Venemaa kodanikke selle eest, et nad on aidanud vähesel määral sõjapõgenikke. Kaebaja profiili arvestades ei ole piisavalt suur tõenäosus, et teda võidakse Venemaale tagasi pöördumisel karistada riigivõimu kritiseerimise või sõjapõgenike aitamise eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise künnise. Pelgalt Venemaa riigivõimust erinevate poliitiliste vaadete omamine, aga ka selliste vaadete avaldamise tõttu kinnipidamine, küsitlemine või rahaline karistus ei oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses (vt nt Ringkonnakohtu 03.07.2024 otsus nr 3-23-766). Riigikohtu halduskolleegium selgitas 12.12.2023 kohtuotsuse p-s 18.8, et Genfi konventsiooni ja direktiivi eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele. Eelnev seisukoht on kohaldatav ka praeguses asjas.
34.Samuti puudub alus järelduseks, et kaebaja saab Venemaal mobilisatsioonikäsu minna sunniviisiliselt Ukraina vastu sõtta. Päritoluriigi informatsiooni kohaselt ei peeta mobilisatsiooni praegu tõenäoliseks. Alates 2023.a ei ole toimunud laiaulatuslikku mobilisatsiooni. Venemaa Relvajõudude reservis olevate sõdurite vanusepiiri tõsteti küll 55 eluaastani, 1 kuid kuivõrd kaebaja 1
on 59 aastane, ei ähvarada teda mobilisatsioonikäsu saamine ka juhul, kui ka Venemaa valitsus otsustab täiendava mobilisatsiooni korraldada. Seega kaebaja kirjeldatud hirm on alusetu.
35.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Ka täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13). Kaebajal puudub Venemaale tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu VRKS § 4 lg 3 tähenduses. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei ole üldine ohutase Venemaal nii suur, et tingiks vajaduse anda kaebajale täiendav kaitse. Sõda toimub Ukraina territooriumil ja kaebajal on võimalik Venemaal ümber paikneda või siirduda väljapoole Schengeni ala jäävatesse riikidesse. Intsidendid Venemaa pinnal, mis on seostatavad Ukraina sõjaga, ei kvalifitseeru relvakonfliktiks, mis seaks kaebaja elu Venemaa territooriumil ohtu. Varjupaiga õiguse eesmärk ei ole anda kaitset kõigile isikutele, kellele on oma kodakondsusjärgse riigi tegevus vastumeelne, vaid kaitse andmise eelduseks on reaalse ja tõsise ohu olemasolu.
36.Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine ning riigisisese õiguse sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks (VSS § 7 lg 1). VRKS § 25 lg 22 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise otsuses või koos sellega tehakse välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Lahkumisettekirjutuse tegemisel arvestatakse igal üksikjuhtumil kõiki olulisi asjaolusid ja kaalutakse põhjendatud huve (VSS § 72 lg 3). Kaebaja ei ole kaebuses sisuliselt ettekirjutust vaidlustanud. Kaebajale tehtud vabatahtlik ettekirjutus lahkuda päritoluriiki oli õiguspärane. Direktiivi 2008/115/EÜ art 5 kohaselt tuleb riigil võtta nõuetekohaselt arvesse isiku perekonnaelu ja tervislikku seisundit ning järgida mittetagasisaatmise põhimõtet. PPA on otsuses õigesti leidnud, et olukord Venemaal pole selline, mis tooks kaasa väljasaatmise keelu VSS § 171 (mittetagasisaatmise põhimõte) järgi. Kaebaja ei ole toonud esile asjaolusid, mis välistanuks lahkumisettekirjutuse tegemise. Venemaa piiri ületades saab Venemaa võimudele küll teatavaks, et isik on viibinud välismaal, kuid kohtul ei ole millelegi tuginedes põhjust eeldada, et see toob kaasa automaatselt piinamise või surmanuhtluse ohu VSS § 171 mõistes. Venemaa kodanike viibimine välisriikides, sh NATO riikides, on tavapärane. Ei ole alust arvata, et kaebajat ähvardaks Venemaale tagasi pöördumise korral tagakiusamine poliitilise tegevuse tõttu või reaalne võimalus sattuda päritoluriigis tõsisesse ohtu. Päritoluriigi info kohaselt puudub Venemaa piirivalvel võimalus tuvastada isikute telefonidest kustutatud Facebooki postitusi.
37.Lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (VSS § 74 lg 1). Kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta selle humaansetel kaalutlustel kohaldamata (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Kaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis oleks andnud aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui kolm aastat või jätta see kohaldamata, sh humaansetel kaalutlustel. Sissesõidukeelu erandina kohaldamata jätmist tingivad humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus sissesõidukeeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu analoogse tagajärje (nt 9(10)
Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p 38; 30.06.2023 otsus nr 3-23-188, p-d 10–15). Kaebaja ei ole selliseid asjaolusid nimetanud. Asjaolude olulisel muutumisel pärast sissesõidukeelu kohaldamist on kaebajal võimalik taotleda pädevalt asutuselt sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või kehtetuks tunnistamist (VSS §-d 75 ja 32). Seega on PPA õigesti kohaldanud kaebajale ka sissesõidukeelu.
38.Vastustaja ei ole taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud, mistõttu kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 1 ning § 109 lg-ga 1 jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
39.Kaebaja õiguste kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel avaldada kaebaja nimi tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.