Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas Tallinna lennujaamas 08.10.2023 kinni isiku, kes esitas võltsitud Prantsusmaa isikutunnistuse ning tuvastati hiljem tema enda ütluste alusel kui Senegali Vabariigi kodanik K.X (sündinud XX.XX.XXXX). Isik selgitas, et saabus Schengeni alale kaks kuud varem Valgevenest, kust liikus Läti kaudu Eestisse, et lennata läbi Soome edasi Prantsusmaale. K.X esitas 08.10.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse. Tallinna Halduskohus andis 09.10.2023 määrusega nr 3-23-2233 välismaalasele rahvusvahelise kaitse
3-25-407 andmise seaduse (VRKS) alusel PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse (KPK) ning luba pikendati hiljem korduvalt. PPA lükkas 06.03.2024 otsusega nr 12310080022-1 puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, tegi talle ettekirjutuse lahkuda Senegali (sundtäidetav seadusliku viibimisaluse lõppemise korral) ja kohaldas isikule sissesõidukeeldu Eestisse ja Schengeni alale 5 aastaks. Tallinna Halduskohus jättis 17.06.2024 otsusega nr 324-997 rahuldamata K.X kaebuse PPA 06.03.2024 otsuse peale. Tallinna Halduskohus andis 19.06.2024 määrusega nr 3-24-1827 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel PPA-le loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja KPK-sse paigutamiseks ning seda luba on hiljem korduvalt pikendatud. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 03.07.2024 määrusega nr 3-24-997 K.X esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas lahkumisettekirjutuse täitmise kuni haldusasja nr 3-24-997 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Tallinna Halduskohtu 17.06.2024 otsus nr 3-24-997 jõustus 11.02.2025.
2.K.X esitas 18.02.2025 PPA-le suuliselt korduva rahvusvahelise kaitse taotluse ning PPA pidas isiku samal päeval kinni. Tallinna Halduskohus andis 19.02.2025 määrusega praeguses haldusasjas VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel PPA-le loa pidada puudutatud isik kinni ning paigutada ta KPK-sse kuni 19.04.2025. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13.03.2025 määrusega K.X määruskaebuse rahuldamata ja Riigikohus jättis 15.04.2025 määrusega tema määruskaebuse menetlusse võtmata.
3.PPA esitas Tallinna Halduskohtule 08.04.2025 taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2 pde 4 ja 5 alusel puudutatud isiku KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks ja isikuga uue intervjuu korraldamiseks (VRKS § 36 1 lg 2 p 4). Isik soovib korduvas taotluses tugineda uutele asjaoludele, mida ta saanuks esitada juba varem. PPA-l tuleb tõlkida isiku esitatud volofi-prantsuse keelsed vestlused, mille jaoks tõlgi leidmine võtab aega. Esineb VSS § 6 8 p 6 kohane põgenemisoht, sest isik ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik saabus Schengeni alale ebaseaduslikult ja võltsitud dokumente kasutades ning tema eesmärk oli jõuda Prantsusmaale. Samuti hävitas isik väljasaatmise vältimiseks oma Senegali passi. Rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud üksnes enda kodakondsusjärgsesse riiki tagasi saatmise tõkestamiseks. Lisaks on isik üritanud jätta muljet, et tema tervis on kinnipidamise tõttu oluliselt halvenenud ning ta tuleks seepärast KPK-st vabastada. Korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitas isik pärast tema varasema taotluse tagasilükkamise otsuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist, et takistada enda dokumenteerimist ja väljasaatmist (VRKS § 361 lg 2 p 5). Isiku põgenemise ohtu on korduvalt tuvastatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 02.10.2024 määrus nr 3-23-2233, p 11; 13.03.2025 määrus nr 3-25-407, p 9). Põgenemisohu tõttu ei saa VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid isiku suhtes tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne, arvestades seejuures asjaolu, et uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega hakkas kulgema uus 18-kuuline kinnipidamistähtaeg.
4.K.X selgitas Tallinna Halduskohtu 09.04.2025 istungil, et internetiühenduse puudumise tõttu ei saanud ta uues taotluses esitatud tõendeid PPA-le varem esitada. Tõendid kinnitavad, et homoseksuaalid on Senegalis surmaohus. Kinnipidamine ei ole proportsionaalne, sest VRKS-i alusel kinnipidamiseks anti luba 09.10.2023 ning sellest on möödunud 18 kuud. Puudutatud isik saaks KPK-st vabastamise korral viibida majutuskeskuses ning ta on teadlik, et Eestist põgenemisel saadetakse ta nn Dublini menetluse raames siia tagasi. PPA selgitas istungil, et uuendatud rahvusvahelise kaitse menetluses tuleb lisaks uute tõendite uurimisele tagada isikule ärakuulamisõigus. PPA on teinud koostööd mitme tõlkebürooga tõlgi leidmiseks välismaalt. Isiku esitatud uued tõendid on aastatetagused ja isik kasutab 2(5)
3-25-407 teadlikult venitamistaktikat. Isiku põgenemisoht on suurenenud, kuna tema rahvusvahelise kaitse taotlus on juba jäänud rahuldamata. Kuigi Wi-Fi kasutamise võimalus tekkis KPK-s 2025. a jaanuarist, said seal kinni peetavad varem kasutada internetiühendusega arvuteid. VSS-i ja VRKS-i alusel toimuvaid kinnipidamisi ei summeerita ning VRKS-i alusel on isikut kinni peetud 10 kuud.
5.Tallinna Halduskohus pikendas 10.04.2025 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel PPA-le antud luba K.X KPK-s kinnipidamiseks mitte kauemaks kui 10.08.2025. Kinnipidamise maksimaalset tähtaega ei ole ületatud. Isik on viibinud KPK-s kokku 18 kuud, sellest VRKS-i alusel 10 kuud ja VSS-i alusel 8 kuud. Eri alustel toimunud kinnipidamisi ei saa liita ja uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega käivitus kinnipidamise tähtaja arvestus uuesti (vt Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 9; 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p 10). Praeguses asjas on isikut peetud kinni vähem kui 2 kuud. Kuigi eelnevat pikaajalist kinnipidamist arvestades tuleb seekordset taotlust hinnata rangemalt, on kinnipidamine siiski põhjendatud. Isik on ise põhjustanud jätkuva kinnipidamise vajaduse sellega, et esitas korduva rahvusvahelise kaitse taotluse uute tõenditega, mis ei olnud hiljem tekkinud ja mida tal olnuks võimalik esitada juba varem. PPA ja kohtud heitsid eelmises rahvusvahelise kaitse menetluses isikule ette tema väidete üldsõnalisust ja ebausutavust. Seega pidi isikule olema selge vajadus oma väiteid tõendada, kuid ta ei teinud seda. Tõendite hilisem esitamine ei näita heausksust, vaid on kantud soovist menetlust viivitada ja takistada enda väljasaatmist. Isik mõistis pärast Riigikohtu 11.02.2025 määruse kättesaamist, et teda ootab väljasaatmine Senegali. Seega oli korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine ilmselt kantud soovist takistada väljasaatmist ja viivitada niikaua, kuni kinnipidamine muutub ebaproportsionaalseks ja isik tuleks KPK-st vabastada. Seejärel tekiks isikul võimalus jätkata teekonda Prantsusmaale sugulaste juurde. Menetlusõiguste kuritarvitamine ei õigusta KPK-st vabastamist. Isiku jätkuv kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne. Kohtud on korduvalt tuvastanud, et isiku põgenemise oht on tõenäoline: isik ei taotlenud kaitset esimeses turvalises riigis (Läti); Eestis esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast tema kinnipidamist; isik hävitas oma passi väljasaatmise takistamiseks; isik kasutas Schengeni alal liikumiseks võltsitud dokumente; isiku esimene rahvusvahelise kaitse taotlus oli põhjendamatu; korduv rahvusvahelise kaitse taotlus esitati vahetult pärast eelmise taotluse suhtes lõpplahendi jõustumist; puudusid takistused uute tõendite esitamiseks varasemas menetluses. Kuna isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on jäetud rahuldamata ja teda ootab päritoluriiki tagasisaatmine, siis on põgenemisoht pigem suurenenud. KPK-st vabastamise korral puuduks isikul motivatsioon jääda Eestisse ja on tõenäoline, et isik ei teeks PPA-ga koostööd, vaid asuks ennast varjama ja lahkuks Eestist, et jõuda Prantsusmaale. Isikut ei hoiaks põgenemast ka asjaolu, et ta võidakse Dublini määruse alusel Eestisse tagasi saata. Isik on hankinud ja kasutanud võltsitud dokumente ning tema varasem käitumine näitab, et ta ei vali vahendeid oma eesmärgi saavutamiseks. Põgenemisohu tõttu ei oleks leebemad järelevalvemeetmed tõhusad. PPA on põhjendanud, et korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus on viibinud tõlgi leidmise raskuste tõttu. Samas puudub alus arvata, et vajalikku tõlki ei olegi võimalik leida (sh välisriikidest) või see kujuneks äärmiselt pikaajaliseks. Kuna isikuga seotud asjaolusid on juba varem hinnatud, toimuks uus menetlus ilmselt selle võrra kiiremini. Puuduvad andmed, et KPK-s kinnipidamine oleks vastuolus isiku turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3).
6.K.X palub 16.04.2025 määruskaebuses (täiendatud 23.04.2025, 08.05.2025) tühistada halduskohtu määrus ning uue määrusega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada isik KPK-st. Kinnipidamise jätkamisel tuli arvestada, et isikut on juba peetud kinni ca 18 3(5)
3-25-407 kuud ning ta ei ole oma käitumisega näidanud soovi põgeneda. Kuigi on õige, et uue rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolusid tuleb kontrollida, ei pea isikut selleks KPKs kinni pidama. Isik oleks PPA-le kättesaadav ka majutuskeskuses või kindlaksmääratud elukohas viibides. Kui isik on esitanud uusi asjaolusid, siis ei ole võimalik väita, et tal on juba olnud võimalus saada juurdepääs rahvusvahelise kaitse menetlusele. Hinnang põgenemisohu kohta ei tugine faktidele, vaid on subjektiivne ja põhjendamatu. PPA ei ole arvestanud isikuga seotud asjaolusid. Jätkuv kinnipidamine on ebaproportsionaalne. Tõsiseltvõetav ei ole PPA väide, et menetlus viibib, sest isiku esitatud tõendite tõlkimine võtab aega. See asjaolu ei saa õigustada isiku kinnipidamist. Isik oleks nõus Senegali naasma, kui ta saaks olla kindel, et see on tema jaoks turvaline. Isik palub kaaluda tema üleviimist mõnda kolmandasse riiki (nt Gambiasse või Malisse) või tagasi pöördumist päritoluriiki, kui tema turvalisus on seal tagatud. Samuti palub isik vabastada ta tõlgete kulude kandmisest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei sisalda uusi väiteid, siis ei pea ringkonnakohus määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks küsida PPA-lt täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.
8.Halduskohus pikendas puudutatud isiku kinnipidamist VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel ning põgenemisohuga seonduvalt viitas VSS § 68 p-le 6. VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine vältimatu vajaduse korral lubatud, kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui ta on teada andnud või kui tema hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita.
9.Ringkonnakohus jääb puudutatud isiku VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel kinnipidamise põhjendatuse osas 13.03.2025 määruse p-des 8 ja 9 väljendatud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata. Kuivõrd 18.02.2025 esitatud korduvale rahvusvahelise kaitse taotlusele lisatud tõendite kontrollimine vajab erioskustega isiku (volofi-prantsuse keele tõlgi) abi ning PPA-l tuleb pärast tõenditega tutvumist korraldada puudutatud isikuga uus vestlus, siis on isiku kinnipidamine rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Vabaduses ei oleks isik PPA-le menetlustoimingute tegemiseks tõenäoliselt kättesaadav, sest kohtud on korduvalt tuvastanud temast lähtuva põgenemisohu (VSS § 68 p 6), mis on pärast haldusasjas nr 3-24-997 tehtud kohtuotsuse jõustumist pigem üksnes suurenenud. Olukorras, kus isik esitas korduva rahvusvahelise taotluse 18.02.2025 ehk pärast tema varasema taotluse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist (11.02.2025) ning enne planeeritud väljasaatmist (26.02.2025), esineb selgelt põhjus arvata, et uus rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud just väljasaatmise takistamiseks või edasilükkamiseks. Puudutatud isiku selgitused, et tõendeid ei saanud varem esitada traadita internetiühenduse (Wi-Fi) puudumise tõttu, ei ole usutavad, sest kuigi Wi-Fi kasutamise võimalus loodi KPK-s alles 2025. a jaanuaris, siis oli kinni peetavatel isikutel varem võimalik kasutada internetiühendusega arvuteid. 4(5)
3-25-407
10.Kokkuvõttes on puudutatud isiku kinnipidamine põhjendatud nii VRKS § 36 1 lg 2 p 4 kui ka p 5 alusel ning isiku jätkuvat KPK-s viibimist ei ole alust hinnata ebaproportsionaalseks. Kinnipidamine piirab kahtlemata oluliselt isiku põhiõigusi, kuid selleks on olemas seaduslik alus ning isiku kinnipidamist ei saa lugeda ülemääraseks ka ainuüksi selle kestuse tõttu. VRKS §-s 361 sätestatud aluste esinemise korral on lubatud isikut maksimaalselt kinni pidada kuni 18 kuud (vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, pd 10–11). VRKS-i ja VSS-i alusel kinnipidamise tähtaegasid ei summeerita ning uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega käivitus kinnipidamise tähtaja arvestus uuesti (vt Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 9; 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p 10). Seega võis halduskohus KPK-s kinnipidamise pikendamise proportsionaalsuse hindamisel lähtuda sellest, et puudutatud isikut oli peetud kinni vähem kui kaks kuud. Eeltoodu ei tähenda siiski, et pärast uue rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist võidaks isikut kergekäeliselt kinni pidada veel kord 18 kuu jooksul. Praegusel juhul oleks puudutatud isikut seejuures ka pikendatud kinnipidamistähtaja lõpu seisuga (10.08.2025) peetud VRKS-i alusel kokku kinni vähem kui 18 kuud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust arvata, et korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus võiks kujuneda väga pikaajaliseks. Kuigi PPA-l on olnud raskusi tõlgi leidmisel, mis on toonud kaasa viivituse isiku esitatud uute tõendite hindamisel, on PPA muid isikuga ja päritoluriigi teabega seotud asjaolusid varasemalt juba analüüsinud. Kuna puudutatud isik on oma tegevuse ja hoiakutega näidanud, et ta ei ole usaldusväärne, siis ei oleks VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine eeldatavalt tõhus ega tagaks puudutatud isiku Eestisse jäämist. Puuduvad ka andmed, et isiku jätkuv KPK-s kinnipidamine oleks vastuolus tema turvalisuse või tervise kaalutlustega.
11.Eelneva põhjal jääb K.X 10.04.2025 määrus muutmata.
määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
12.Puudutatud isik on taotlenud menetlusabi andmist asjas tehtava kohtumääruse tõlkimise kulude kandmiseks. Tallinna Ringkonnakohus leidis juba 08.04.2024 määruses nr 3-23-2233 riigi õigusabi andmisel, et puudutatud isikule menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. Isik on sellest ajast viibinud KPK-s ning tema majanduslik seisund ei ole eelduslikult paranenud. Tõlkeabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust ega mõistlikkust ning seda ei välista ka riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS § 111 lg 4). Taotlus tuleb HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel rahuldada osaliselt ning tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused riigi kulul prantsuse keelde.
13.Kuna määrus sisaldab andmeid rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse avaldamisel asendada isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS § 13 lg 1).
14.Puudutatud isikule määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.