Politseija Piirivalveameti taotlus X. X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Katri Bergmann Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – X. X, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Asja läbivaatamine
09.04.2025 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus ning anda luba X. X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 10.08.2025 (kaasa arvatud).
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku § 265 lg 5, § 204 lg 1). Avaldatavas kohtumääruses asendatakse puudutatud isiku nimi tähemärkidega.
ASJAOLUD
1.Senegali Vabariigi kodanik X. X (sünd. xx.xx.xxxx) saabus Eestisse 08.10.2023 Lätist, kuhu ta sisenes ebaseaduslikult Valgevene kaudu. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas isiku 08.10.2023 Tallinna Lennujaamas kinni, kui isik soovis jõuda Helsingi kaudu Prantsusmaale ja esitas võltsitud Prantsusmaa kodaniku isikutunnistuse. Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse ja tõi põhjendusena välja, et ta on homoseksuaal, kes soovis elu päästmiseks saabuda Euroopasse.
2.PPA esitas 09.10.2023 Tallinna Halduskohtule välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 2 alusel taotluse X. X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 09.10.2023 määrusega asjas nr 3-23-2233 PPA taotluse ja andis loa isiku kinnipidamiseks kuni 09.12.2023. Tallinna Halduskohus pikendas 01.12.2023 määrusega kinnipidamise tähtaega kuni 01.04.2024 ja 28.03.2024 määrusega kuni 28.07.2024. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22.05.2024 määrusega isiku
3-25-407
määruskaebuse rahuldamata ja Riigikohus jättis 21.06.2024 määrusega isiku määruskaebuse menetlusse võtmata.
3.PPA luges 06.03.2024 otsuses X. X rahvusvahelise kaitse taotluse selgelt põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi. Samuti tehti talle koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus ja kohaldati Schengeni alale sissesõidukeeldu 5 aastaks. Isik esitas PPA 06.03.2024 otsuse peale Tallinna Halduskohtule kaebuse. Tallinna Halduskohus jättis 17.06.2024 otsusega asjas nr 324-997 kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13.12.2024 otsusega isiku apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohus jättis 11.02.2025 määrusega isiku kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
4.PPA esitas 18.06.2024 Tallinna Halduskohtule väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 alusel taotluse X. X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.06.2024 määrusega asjas nr 3-24-1827 PPA taotluse ja andis loa isiku kinnipidamiseks kuni 19.08.2024. Tallinna Halduskohus pikendas 13.08.2024 määrusega kinnipidamise tähtaega kuni 13.12.2024 ja 09.12.2024 määrusega kuni 09.04.2025. Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.10.2024 ja 14.01.2025 määrustega isiku määruskaebused rahuldamata ning Riigikohus jättis 12.11.2024 ja 18.02.2025 määrusega isiku määruskaebused menetlusse võtmata.
5.X. X esitas 18.02.2025 PPA-le korduva rahvusvahelise kaitse taotluse ja ta peeti samal päeval VRKS-i alusel kinni. PPA esitas 18.02.2025 Tallinna Halduskohtule VRKS § 36 2 lg 2 alusel taotluse isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.02.2025 määrusega asjas nr 3-25-407 PPA taotluse ja andis loa isiku kinnipidamiseks kuni 19.04.2025. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13.03.2025 määrusega isiku määruskaebuse rahuldamata. Isik esitas 28.03.2025 määruskaebuse Riigikohtule, kes ei ole veel otsustanud selle menetlusse võtmise üle.
6.PPA esitas 08.04.2025 Tallinna Halduskohtule VRKS § 362 lg 5 alusel taotluse X. X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks 4 kuu võrra Põhjendused:
6.1.Isiku jätkuv kinnipidamine kuni tema korduva rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni on vajalik, kuna isiku suhtes on käimas aktiivne menetlus. Vabaduses viibides võib ta lahkuda talle sobivasse liikmesriiki või asuda end Eesti-siseselt varjama. Isik soovib tugineda korduvas taotluses väidetavalt uutele asjaoludele, kuid jääb arusaamatuks, miks ta ei tuginenud nendele äsja lõppenud kohtumenetluses, kus tal oli võimalik tuua kohtu ette kaalumiseks ka kõik uued asjaolud. Kuna PPA oli plaaninud isiku 26.02.2025 välja saata, on üsna tõenäoline, et isik esitas korduvtaotluse selleks, et väljasaatmist nurjata ja saada võimalus jääda vähemalt esialgu Eestisse. Isik esitas tõenditena kuvatõmmised Tik-Toki vestlustest, mida on vaja tõlkida. Tegu on volofi-prantsuse keele seguga ja sellise tõlgi leidmine on keeruline.
6.2.Arvestades isikuga seotud asjaolusid kogumis (ebaseaduslik ränne Schengeni alal, võltsitud dokumentide kasutamine, valeütluste andmine, Eesti on transiitriik, korduva taotluse esitamine väljasaatmise takistamiseks), on isikust tulenev põgenemise oht jätkuvalt aktuaalne ja seetõttu ei ole võimalik leebemaid järelevalvemeetmeid kohaldada. Isik saabus teadlikult Schengeni viisaruumi ilma seadusliku aluseta. Ta oli meelega hävitanud oma isikut tõendava dokumendi, et ametivõimudel ei oleks võimalik teda tuvastada ega välja saata. Schengeni viisaruumi saabumisel jätkas ta ebaseaduslikku viibimist Schengeni territooriumil ja soovis jõuda Prantsusmaale, et seal rahvusvahelist kaitset taotleda, kuna see on talle meelepärane riik. Lisaks üritas ta tõkestada enda kodakondsusjärgsesse riiki tagasisaatmist sellega, kui esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, vaatamata sellele, et ta ei plaaninud Eestis ega Lätis või Soomes rahvusvahelist kaitset taotleda, vaid soovis seda teha Prantsusmaal. Tegemist on nn 2(7)
3-25-407
varjupaiga poodlemisega, st isik otsis endale sobivat riiki, kus taotlus esitada. Tema eesmärgiks polnud taotleda varjupaika esimeses turvalises riigis. Isik hankis endale võltsitud dokumendid, et varjata enda ebaseaduslikku viibimist ja eesmärgiga jõuda takistusteta Prantsusmaale. Isik on vabanemise eesmärgil üritanud luua väärarusaama, nagu oleks tema tervis (sh füüsiline) oluliselt halvenenud kinnipidamise ajal, mistõttu tuleks ta vabastada. On ilmne, et kinnipidamine piirab isiku liikumisvabadust ning tekitab mingil märal ebamugavust ja negatiivseid emotsioone, kuid väärarusaama loomine ei ole aktsepteeritav. Samuti suurendab põgenemisohtu asjaolu, et PPA on teinud otsuse rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamiseks, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks ning Riigikohtu 11.02.2025 määrusega see jõustus. Selleks, et takistada enda väljasaatmist, esitas isik 18.02.2025 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse väitega, et tal on uusi asjaolusid.
6.3.Põgenemisohu tõttu ei ole leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine võimalik. Põgenemisohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuna leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. PPA-l puudub alus isikut usaldada. Isikul puuduvad Eestiga sotsiaalsed sidemed ja tal ei ole siin elukohta. Isiku vabastamise korral on tõenäoline, et ta hakkaks end varjama ametivõimude eest, et takistada nii rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimist ja selle lõpetamist kui ka enda väljasaatmist pärast varjupaigamenetluse lõppu. Isik võib lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki. Võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega.
6.4.VSS-i ja VRKS-i alusel toimuvad kinnipidamised teenivad erinevaid eesmärke ja nende kestuste summeerimine ei ole lubatud. Iga kinnipidamisliigi puhul tuleb järgida eraldi seadusest tulenevaid nõudeid ja tagatisi, mis on kehtestatud vastava kinnipidamisliigi jaoks. Isiku eelmist rahvusvahelise kaitse taotlust menetleti Riigikohtuni välja. Uue taotluse esitamisega hakkab kulgema uus 18-kuuline kinnipidamistähtaeg.
6.5.Isiku kinnipidamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See aitab tagada, et isik ei lahkuks Eestist ja oleks kättesaadav tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks ning menetlusotsuste tegemiseks. Kuigi isiku kinnipidamise pikendamine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, ei saa valitud abinõu pidada ülemääraseks, arvestades isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis.
7.PPA jäi kohtuistungil oma taotluse juurde. Tuleb leida tõlk isiku esitatud tõendite tõlkimiseks, seejärel anda isikule uuesti võimalus seisukohtade esitamiseks ja teha menetluslik otsus. Isik kasutab venitamistaktikat, sest teadis, et ta saadetakse välja. Isiku uues varjupaigataotluses ei ole ühtegi uut väidet, mida kohtud ei oleks varem arvestanud. Uued tõendid on aastatetagused, mitte alles tekkinud. Kohtud on senini nõustunud PPA viidatud põgenemisohuga. Põgenemisoht on suurenenud, sest kord juba jäeti isiku rahvusvahelise kaitse taotlus rahuldamata ja isik teab, et PPA saab tema dokumendi vajadusel kiiresti kätte ning saab ta välja saata. Isiku kinnipidamine on vajalik uue varjupaigamenetluse lõpuni ja sellele järgneva väljasaatmise elluviimiseks. Tõlgi leidmiseks on PPA teinud koostööd mitme tõlkefirmaga, et leida tõlki välismaalt. Selle otsimisega on aktiivselt tegeletud, konkreetset tähtaega ei oska öelda, aga loodetakse leida. Wifi kasutamise võimalus tekkis kinnipidamiskeskusesse aasta algusest, kuid enne olid tsoonis arvutid, mida said kõik kasutada. Samuti oli isikul võimalik viidata tõenditele ja selgitada, kust ja kuidas neid saab. 18 kuud kinnipidamist ei ole täis ja PPA ei küsi 18 kuud kinnipidamist. Kahte kinnipidamist VSS-i ja VRKS-i alusel ei summeerita. Varem on isikut VRKS-i alusel kinni peetud 10 kuud. VRKS ei sätesta, et 18
3(7)
3-25-407
kuud on maksimaalne tähtaeg, see on vaikimisi üle võetud VSS-ist. Kinnipidamist tuleb hinnata isikust lähtuvalt.
8.X. X kinnitas kohtuistungil, et taotlus on talle üldjoontes arusaadav. Tal puudus varem internetiühendus ja raha, et internetti kasutada. Sai alles jaanuari alguses wifi kasutamise võimaluse ja seejärel ligipääsu tõenditele. Uued tõendid kinnitavad tema surmaohtu, mis on tema riigis ja puudutab LGBT inimesi. Senegalis ootab teda ees vangistus kuni 5 aastaks. Alles hiljuti juhtus Senegalis, et üks mees tapeti oma toas, sest ta oli homoseksuaal. See teeb muret. Tõendid viitavad ohule, mis isikut Senegalis ähvardavad. Ta on saanud palju surmaähvardusi. Tõenditest tuleb välja, et isik on asunud LGBT isikute kaitsele ja selle tõttu on saanud talle osaks surmaähvardused. Uus valitsus on võtnud suunaks seadustada homoseksuaalidele surmanuhtlus. Tõendid on vestlustest / kirjavahetusest, mis on talle saadetud. Nendest tuleb välja, et homoseksuaalide suhtes tahetakse kohaldada surmanuhtlust. Kuna isik on homoseksuaal, siis on ta saanud sellise info. Ta on internetis väljendanud oma kaitsvat seisukohta homoseksuaalide suhtes.
9.Isiku esindaja leidis, et PPA taotlus ei ole põhjendatud. Esimene luba VRKS-i alusel anti 09.10.2023 ja praeguseks on 18 kuud läbi saamas. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiiv nr 2008/115/EÜ (ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel) (direktiiv nr 2008/115) sätestab maksimaalseks kinnipidamise tähtajaks 18 kuud. Direktiivi tuleb tõlgendada nii, et 18 kuud on absoluutne kinnipidamise tähtaeg, sõltumata sellest, millisel alusel isikut on kinni peetud. Direktiiv on PPA-le täitmiseks kohustuslik. PPA ei või asuda seisukohale, et tal on tekkinud uuesti õigus isikut järgmised 18 kuud kinni pidada. Ka Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-93-16 selgitanud, et direktiiv piiritleb kinnipidamist 18 kuuga. Praeguseks on 18 kuud läbi saanud ja PPA ei ole leebemat meedet kohaldanud. Isikule saab esitada täiendavaid päringuid Vao keskuses. Isik on teadlik, et kui ta põgeneb, siis ta tagastatakse Dublini määruse kohaselt Eestisse tagasi ja pole välistatud, et PPA-l tekib uus alus tema kinnipidamiseks 18 kuuks, sest isik oli vahepeal lahkunud. Esindaja palus jätta taotluse rahuldamata ja isiku viivitamatult vabastada.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Pooled vaidlevad kinnipidamise maksimaalse tähtaja üle. Isiku esindaja leiab, et isikut on juba 18 kuud kinni peetud, seega on ületatud direktiivi nr 2008/115 art 15 lg-tes 5 ja 6 sätestatud maksimaalne tähtaeg ja isik tuleb viivitamatult vabastada. Kohus sellise tõlgendusega ei nõustu.
11.Isikut on kinnipidamiskeskuses kinni peetud järgmiselt:
haldusasja nr 3-23-2233 raames VRKS-i alusel 09.10.202318.06.2024, s.o veidi üle 8 kuu;
haldusasja nr 3-24-1827 raames VSS-i alusel 19.06.202418.02.2025, s.o 8 kuud;
haldusasja nr 3-25-407 raames VRKS-i alusel alates 19.02.2025, st praeguse määruseni tegemiseni (10.04.2025) veidi alla 2 kuu.
Isik on viibinud kinnipidamiskeskuses kokku 18 kuud, sh VRKS-i alusel kokku 10 kuud ja VSS-i alusel 8 kuud.
12.Kinnipidamiskeskuses viibimise maksimaalne tähtaeg 18 kuud on sätestatud direktiivi nr 2008/115 art 15 lg-tes 5 ja 6 ning VSS § 25 lg-s 2. Tegemist on normidega, mis reguleerivad 4(7)
3-25-407
välismaalase kinnipidamist väljasaatmise eesmärgil. VRKS-i alusel ei peeta varjupaigataotlejat kinni väljasaatmise eesmärgil, seetõttu ei saa VSS-i ja VRKS-i alusel toimuvaid kinnipidamisi omavahel liita (vt VSS § 25 lg 3; Riigikohtu 03.03.2016 määrus haldusasjas nr 3-3-1-14-16, p 10).
13.VRKS ei sätesta, kui pikalt võib välismaalast kinnipidamiskeskuses kinni pidada. Seda ei sätesta ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiiv nr 2013/33/EL (millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded). Samas leidis Riigikohus määruses asjas nr 3-3-1-14-16 (p 11), et arvestades Euroopa Kohtu 30.11.2009 otsust asjas nr C-357/09 PPU (p 72 ap 6), direktiivi nr 2008/115 art 15 lg-t 6 ja VSS § 25 lg-t 2, ei tohi kinnipidamine ka VRKS § 361 alusel kesta kauem kui 18 kuud.
14.Riigikohus selgitas 31.05.2017 määruses haldusasjas nr 3-3-1-93-16 (p 9), et VRKS-i alusel toimuv kinnipidamine on seotud konkreetse varjupaigataotlusega. Uue varjupaigataotluse esitamine käivitab uue kinnipidamistähtaja arvestuse. See ei tähenda aga, et pärast uue varjupaigataotluse esitamist võidaks isikut kergekäeliselt kinni pidada veel kord 18 kuu jooksul. Korduva varjupaigataotluse läbivaatamine peab toimuma esmasest kiiremini ning varasem pikaajaline kinnipidamine muudab teistkordse kinnipidamise igal juhul väga intensiivseks vabadusõiguse riiveks. Niisugustes olukordades tuleb teistkordse kinnipidamise vajalikkust kontrollida väga rangelt. Tähtust pole sellel, kas uue varjupaigataotluse esitamisel uuendab PPA varasema varjupaigamenetluse või alustab uut varjupaigamenetlust. Mõlemal juhul toimub kinnipidamine uue faktiliste asjaolude kogumi alusel.
15.Eeltoodud Riigikohtu lahenditest nähtub, et omavahel ei saa liita VSS- ja VRKS-i alusel toimuvaid kinnipidamisi ning erinevate varjupaigataotluste alusel toimuvaid kinnipidamisi. Praeguses asjas toimub kinnipidamine uue, st 18.02.2025 esitatud varjupaiga taotluse menetluses. Selles menetluses on isikut kinni peetud vähem kui 2 kuud, st et ei ole veel möödunud maksimaalset 18 kuud. Samas kuna tegemist on korduva varjupaigataotlusega ja isik on juba eelnevalt päris pikka aega kinnipidamiskeskuses viibinud, siis tuleb seekordset taotlust kinnipidamise tähtaja pikendamiseks hinnata rangemalt, sest riive isiku põhiõigustele on intensiivsem.
16.VRKS § 361 lg 1 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud alusel, kui VRKS-is sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil rahvusvahelise kaitse taotlejaga seotud olulisi asjaolusid. VRKS § 361 lg 2 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada järgmistel alustel: 4) rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht; 5) kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. VRKS § 361 lg 21 järgi käsitatakse sama paragrahvi lg 2 p-des 4 ja 7 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. VSS § 68 järgi hinnatakse lahkumisettekirjutuse tegemisel või välismaalase kinnipidamisel välismaalase põgenemise ohtu. Välismaalase põgenemise oht esineb, kui: 6) välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. 5(7)
3-25-407
VRKS § 362 lg 5 järgi pikendab halduskohus sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tähtaega kuni 4 kuu kaupa juhul, kui esinevad VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud alus ja lg-s 1 nimetatud põhimõtted.
17.Jätkuva kinnipidamise vajaduse on isik põhjustanud ise sellega, et esitas korduva rahvusvahelise kaitse taotluse uute tõenditega. Seejuures nähtub PPA selgitusest, et tegemist ei ole hiljem tekkinud tõenditega, vaid tõenditega, mis on aastatetagused ja mida oli võimalik varem esitada internetiühendusest olenemata. Kui tegemist on tõenditega, mis omanuks isiku rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel määravat tähtsust, oleks ta esitanud või pidanuks esitama need tõendid juba eelmises menetluses, et enda väiteid kinnitada. Nii PPA kui kohtud heitsid isikule eelmises rahvusvahelise kaitse menetluses ette tema väidete üldsõnalisust ja ebausutavust, seega pidanuks isikule olema selge vajadus oma väiteid tõendada. Ta jättis selle tegemata, millest võib järeldada, et tegemist ei ole tegelikult oluliste tõenditega. Hilisem esitamine ei näita isiku heausksust menetluse läbiviimisse ja tegelikku soovi varjupaika saada, vaid soovi enda väljasaatmist takistada ja menetlust venitada. Isik sai pärast Riigikohtu 11.02.2025 määruse kättesaamist aru, et tema rahvusvahelise kaitse taotlus jäi lõplikult rahuldamata. PPA väitis, et on isikule menetluse lõpptulemust korduvalt selgitanud. Seega mõistis isik, et teda ootab väljasaatmine Senegali. Ilmselt on isiku eesmärgiks venitada menetlusega, et ühelt poolt takistada tema väljasaatmist päritoluriiki ja teiselt poolt muuta kinnipidamine ühel hetkel ebaproportsionaalseks, mis õigustaks tema kinnipidamiskeskusest vabastamist. Vabastamine annaks talle võimaluse jätkata oma soovitud teekonda Prantsusmaale sugulaste juurde. Menetlusõiguste kuritarvitamine ei õigusta kinnipidamiskeskusest vabastamist.
18.Kohus ei pea isiku jätkuvat kinnipidamist ebaproportsionaalseks. Kohtud on varem korduvalt hinnanud isikust lähtuvat põgenemisohtu ja leidnud, et see on tõenäoline. Põgenemisohtu näitavad varjupaiga taotlemata jätmine esimeses turvalises riigis (Lätis); Eestis varjupaiga taotlemine alles pärast seda, kui PPA ta kinni pidas (isik ei pöördunud ise ametivõimude poole varjupaiga taotlemise sooviga, vaid püüdis edasi Soome suunduda); passi hävitamine, et isiku tuvastamist ja väljasaatmist takistada; võltsitud dokumentide hankimine ja kasutamine eesmärgiga näidata Schengeni territooriumil viibimise ja liikumise õigust; põhjendamatu rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine (rahvusvahelise kaitse vajadust ei tunnustatud üheski kohtuastmes); korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine olukorras, kus tema eelmine taotlus oli saanud just lõpplahenduse, ja uute tõendite esitamine varjupaiga vajaduse tõendamiseks, kuigi puudusid takistused nende esitamiseks juba varasemas menetluses. Isiku suhtes esinev põgenemisoht ei ole kadunud, vaid pigem suurenenud tulenevalt asjaolust, et tema varjupaigataotlus jäeti rahuldamata ja teda ootab tõenäoliselt ees Senegali tagasisaatmine.
19.Kohus peab usutavaks, et kui isik vabastataks kinnipidamiskeskusest, siis puuduks tal motivatsioon jääda Eestisse oma uue rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise tulemust ära ootama. Isik on algusest peale väitnud ja näidanud, et tema eesmärk on jõuda Prantsusmaale sugulaste (õe) juurde. Seega on vägagi tõenäoline, et vabaduses viibides ei teeks ta PPA-ga koostööd, vaid ta asuks end varjama ja lahkuks Eestist, et jõuda oma sihtriiki. Tõenäoliselt luhtub isiku korduv taotlus Eestis rahvusvahelist kaitset saada, mis toob kaasa vajaduse ta Schengenist välja saata. Isikul puudub Schengeni alal viibimiseks seaduslik alus ja tal on keelatud viibida ilma seadusliku aluseta nii Eestist kui Schengenis. Isiku eesmärk on väljasaatmist vältida, seepärast on ta motiveeritud lahkuma. Arvestades Schengeni viisaruumis kehtivat liikumisvajadust, puuduksid isikul olulised takistused Eestist lahkumiseks ja Schengeni territooriumil ringi liikumiseks, sh Prantsusmaale jõudmiseks. Isikut ei hoiaks põgenemast ka asjaolu, et Prantsusmaa ametivõimud võivad ta Dublini määruse alusel tagasi Eestisse saata. Isik on seni hankinud ja kasutanud võltsitud dokumente 6(7)
3-25-407
ning on usutav, et uute võltsitud dokumentide tõttu ei pruugi ta Prantsuse ametivõimude tähelepanu pälvidagi. Isiku varasem käitumine näitab, et ta ei vali vahendeid oma eesmärgi saavutamiseks.
20.Kohus nõustub PPA-ga ka selles, et leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik põgenemisohu korral kohaldada, sest need ei tagaks tõhusalt seda, et isik jääks varjupaigamenetluses PPA-le asjaolude täiendavaks täpsustamiseks kättesaadavaks ja varjupaiga mitte saamisel PPA-le kättesaadavaks selleks, et lahkumisettekirjutust sundtäita. Arvestades, et isik esitas PPA-le põhjendamatu rahvusvahelise kaitse taotluse, ei ole tal huvi oodata ära ka uue rahvusvahelise kaitse menetluse tulemust, sest ta teab, et see ei saa olla edukas. Pealegi puuduvad isikul kehtivad isikut tõendavad dokumendid, mida saaks hoiule võtta. Samas ei ole dokumentide puudumine seni takistanud tal Schengeni viisaruumis ringi liikuda. Isikul puuduvad Eestis tuttavad ja perekond, elukoht ja majanduslikud sidemed, kaasmaalased ja tugivõrgustik, mis aitaks tal tema jaoks võõras keskkonnas hakkama saada. Prantsuskeelse inimesena on tal ilmselt keeruline Eesti ühiskonnas hakkama saada, mis suurendab tema motivatsiooni Prantsusmaale jõuda, kus on tema sugulased ja ilmselt ka teisi rahvuskaaslasi. Seega ei hoiaks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõenäoliselt ära isiku omavolilist lahkumist Eestist.
21.PPA on põhjendanud, mille tõttu on uus varjupaigamenetlus seni viibinud. Isiku esitatud tõendid on osaliselt keeles, mille tõlki on raske leida. Seetõttu ei ole tõendid PPA-le arusaadavad. Ilma tõendeid hindamata ei saa otsustada, kas uus varjupaigataotlus saab olla põhjendatud või mitte. Samas puudub alus arvata, et ka välisriigist (nt Prantsusmaalt) otsides ei oleks võimalik vajalikku tõlki leida või et sellise tõlgi leidmine kujuneks ebaproportsionaalseks pikaajaliseks. Kuna isikuga seonduvaid asjaolusid on juba eelmises varjupaigamenetluses põhjalikult hinnatud, siis on usutav, et uus menetlus toimub selle võrra kiiremini. Senist menetluse pikkust ei saa veel põhjendamatult pikaks pidada.
22.Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3).
23.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et PPA taotlus tuleb VRKS § 36 2 lg 5 alusel rahuldada ja pikendada X. X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni tema kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 10.08.2025 (kaasa arvatud). Kinnipidamise aluse äralangemisel tuleb isik kinnipidamiskeskusest viivitamata vabastada. /allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.