Tallinna Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Janar Jäätma
Otsuse tegemise aeg ja koht
20.06.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-23-2326
Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend
C.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.10.2023 otsusele nr 15.3-3.2/821-1 ja 16.10.2023 ettekirjutusele nr 1052272934 Kaebaja – C.O , esindaja Indrek Põder Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap Tallinna Halduskohtu 20.05.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
C.O apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
04.03.2025 kohtuistungil
Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Jätta C.O apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.05.2024 otsus haldusasjas nr 3-23-2326 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.07.2025. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-23-2326 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 11.10.2023 otsusega nr 15.3-3.2/821-1 C.O-le tähtajalise elamisloa andmisest püsivalt Eestisse elama asumiseks. VMS § 124 lg 1 p 5 kohaselt tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Ajavahemikul 1989–2023 on isik olnud korduvalt karistatud süütegude toimepanemise eest. Isikut on 14 korral karistatud väärtegude eest, mis on valdavalt kiiruse ületamised. Ajavahemikul 2001–2015 on taotlejat karistatud tahtlike kuritegude eest 3 korral: 2001. aastal seoses tulirelva või laskemoona ning narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega vangistusega 5 aastat; 2003. aastal seoses kinnipeetava poolt alkoholi käitlemisega vangistusega 2 kuud; 2015. aastal narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest vangistusega 4 aastat. Ajavahemikul 2018–2023 on isikut karistatud liiklusväärtegude eest 3 korral. Isik tunnistati 2022. aastal süüdi valeandmete esitamise eest ametliku dokumendi saamiseks, karistusega 6 kuud vangistust. PPA on isikule alates 2006. aastast andnud ja pikendanud tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks 1 kuni 4 aastaks ehk järjepidevalt seaduses sätestatust lühemaks ajaks, arvestades seejuures isiku süstemaatilist kuritegelikku käitumist ja isiku pereriivet elamisloa andmata või pikendamata jätmise korral. PPA on analüüsinud isiku seni toime pandud süütegusid ning andnud täiendavaid võimalusi seaduskuulekaks käitumiseks, mida taotleja kasutanud ei ole. PPA koondõiend annab alust järeldada, et isiku süütegude toimepanemine on järjepidev ja süstemaatiline, isikul ei ole olnud ega ole jätkuvalt soovi muutuda seaduskuulekaks ning on vähetõenäoline, et isiku seadusvastane käitumine, mis on kestnud üle 20 aasta, peaks tulevikus kunagi seaduskuulekaks muutuma. Seetõttu on vajalik välistada isiku viibimine Eesti Vabariigis ning puudub leebem meede. VMS § 124 lg 1 p 1 alusel võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. Viimati pikendas PPA isiku tähtajalise elamisloa 04.06.2018. Sellest ajast peale on taotleja karistatud ühe kuriteo ja kolme väärteo eest. See tähendab, et taotleja ei ole isegi aastast 2018 jätkuvalt täitnud VMS §-s 11 sätestatud kohustusi ja jätkab järjepidevalt Eesti õiguskorra rikkumist, pannes toime uusi süütegusid. PPA on taotleja elamisluba korduvalt pikendatud 1– 4 aastaks korraga selleks, et järjekordsel pikendamisel kontrollida taotleja seaduskuulekat käitumist. Kaebajaga seotud kriminaalasi on ära mainitud prokuratuuri 2022. a aastaraamatus olulisena eelkõige lähtuvalt isikust, s.o tema varasemast kuritegelikust taustast (on karistatud narkokuriteo eest) ja tema positsioonist kuritegelikus maailmas. Sama avaldub ka erinevates meediaartiklites: 2014. aastal seoses kokaiini salakaubaveoga ning 2007. aastal seoses Murru vanglaga. Isiku näol on tegemist pikaaegse kuritegeliku maailma juhtfiguuriga ja Eesti ühe allilma liidriga, kelle kuritegelik tegevus ja mõju on olnud väga ulatuslikud. Isik on toime pandud süütegude eest määratud karistused ära kandnud ja trahvid tasunud, ent see ei saa PPA hinnangul olla asjaolu, mis kaaluks üles isikust tulenevat ohtu avalikule korrale. Koondõiendis toodud teabe kohaselt kujutab isiku tegevus ohtu avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 mõistes. Võttes arvesse isiku liiklusrikkumisi perioodil 2012–2023, on taotleja näidanud üles lugupidamatust Eesti riigi ja siin kehtivate seaduste ja õigusnormide vastu. Tema toimepandud väärteod on seadnud reaalsesse ohtu kaaskodanike elu, tervise ja vara. Mootorsõiduki juhtimine ületades sõidukiirust on tõsine liiklusrikkumine ning liiklusrikkumised on PPA prioriteediks.
2(8)
3-23-2326 VMS § 124 lg 2 р 2 kohaselt tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane on rikkunud VMS §-s 11 kehtestatud kohustust. Eelnevad asjaolud annavad selgelt tunnistust sellest, et isik ei ole vähemalt aastast 2001 Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte järginud, põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust austanud. VMS § 124 lg 2 p 9 alusel tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Arvestades taotleja kuritegude eriilmelisust ning korduvaid üldohtlike süütegude toimepanemist, puuduvad PPA hinnangul selle erandi tegemiseks alused. Isikul on Eestis kinnisvara, Eesti kodanikust abikaasa ning 21-, 18- ja 14-aastased lapsed. Kinnisvara omamine ei tekita välismaalasele õigust riigis viibida. Isik sõlmis abielu vanglas viibides, mistõttu pidi abikaasal olema arusaam, et isiku kuritegelik käitumine võib paratamatult mõjutada nii nende abielu kui ka perekonnaelu tervikuna, ka laste kasvatamist. Samuti pidid nad mõistma, et taotleja viibimisalust ei pruugita igakordselt pikendada. Kaebaja kaks last on täiskasvanud. Kolmanda lapse ülalpidamise kindlustab ema. Otsuses ja koondõiendis toodud teave kaalub üles isiku pereriive.
2.PPA tegi 16.10.2023 ettekirjutusega nr 1052272934 C.O-le ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks hiljemalt 23.10.2023 ning kohaldas Schengeni sissesõidukeeldu 3 aastaks (dtl 27). Ettekirjutuses korratakse olulises osas eelnevalt 11.10.2023 otsuses toodut. Isik viibib alates 16.10.2023 Eesti Vabariigis ja Schengeni viisaruumis ilma õigusliku aluseta. Isikust lähtub reaalne oht avalikule korrale, mis on jätkuv ja piisavalt tõsine. Isik saab Venemaa Föderatsioonis jätkata suhtlust Eestis elavate lähedastega. Isiku pere- ja eraeluriive ei kaalu üles riigis viibivate inimeste õigushüvede ning õiguskorra kaitsemise vajadust.
3.C.O esitas 19.10.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.10.2023 otsuse ja 16.10.2023 ettekirjutuse tühistamiseks ning taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Kaebaja abielu on sõlmitud enam kui 20 aastat tagasi. Neil on 3 Eesti kodanikust last, kellest üks on alaealine. Abikaasade ning kaebaja ja tema alaealiste laste vahel on tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus ning nad elavad ühist pereelu. Vastustaja on jätnud hindamata laste sidemed oma vanematega. Kaebaja pere ei ole nõus asuma ümber Venemaale. Vastustaja prognoos, et kaebaja võib edaspidi toime panna õigusrikkumisi, on arusaamatu. Kaebaja tunnistati viimati süüdi 14.02.2022 kohtuotsusega, kuid tegu on toime pandud 2019. aastal, s.o ligikaudu 4 aastat tagasi. Kaebaja rikkumist ei peetud prokuratuuri ja kohtu poolt sedavõrd ohtlikuks, et ta tulnuks vabaduse võtmise abil ühiskonnas kõrvaldada. Samuti ei allutatud kaebajat käitumiskontrollile. Seega pole alust pidada kaebaja kuritegu raskeks. Isik ei ole pannud pikema ajaperioodi jooksul toime mitte ühtegi kuritegu. Kaebajal oli vaidlustatud haldusakti andmise ajal üks kehtiv kriminaalkaristus ning mitte ühtegi väärteokaristust. Kaebaja ei ole seotud organiseeritud kuritegevusega. Teda ei ole mitte kunagi karistatud kuritegelikku ühendusse kuulumise eest, samuti selle organiseerimise eest. Samuti ei ole kaebajale mitte kunagi õiguskaitseasutuste poolt esitatud mitte ühtegi kahtlustust organiseeritud kuritegevusega seoses. Vaatamata karistatusele pikendati kaebaja elamisluba, mistõttu ei ole kaebajast sellist ohtu, mis tingiks tema väljasaatmise. Kaebaja mõisteti haldusakti punktis 34 toodud kriminaalasjas õigeks ning kaebajale ei ole mitte kunagi esitatud süüdistust haldusakti punktis 35 märgitud asjaolude kohta. Kaebaja on sõjaväekohuslane ning Venemaal toimub varjatud mobilisatsioon. Kaebaja ei soovi astuda sõjategevusse. Kaebaja ei ole Venemaad külastanud 2022. aasta detsembrist
3(8)
3-23-2326 alates. Kaebaja peab tõenäoliseks, et teda hakatakse Venemaal taga kiusama. Kaebaja sooviks saada Eesti kodakondsust, kuid ei ole suuteline sooritama keeleeksamit.
4.PPA palus jätta kaebus rahuldamata.
5.Tallinna Halduskohus jättis 20.05.2024 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtu seisukohad olid järgmised. Vastustaja on põhjendanud kaebaja ohtlikkust avalikule korrale ning seda, et kaebaja ei järgi õiguskorda kolme eristatava asjaolude kogumite alusel: liiklusrikkumised; toime pandud kuriteod ning koondõiendist nähtuv. Vastustaja ei ole järeldanud, et üks neist annaks iseseisvalt aluse elamisloa andmisest keelduda, küll aga kõik koostoimes. Kaebaja ei ole liiklusrikkumiste toimepanemisele vastu vaielnud. Vastustaja märkis haldusaktis õigesti, et kaebaja näitab üles lugupidamatust Eesti riigi õigusnormide vastu ning seab liiklusrikkumistega ohtu teiste inimeste elu tervise ja vara. Vaatamata sellele, et kaebajale on pikka aega antud elamisluba üksnes tähtajaliselt, sealjuures seaduses lubatust lühemaks ajaks, ei ole kaebaja käitumist muutnud risk, et liiklusrikkumiste jätkamine võib mõjutada elamisloa andmist. Nagu nähtub haldusaktis toodud liiklusrikkumiste kogumist väga pika aja kestel, ei ole talle määratud karistustel mistahes eripreventiivset mõju, et kaebaja oma käitumist muudaks. Sealjuures on kaebajale viimane kriminaalkaristus määratud seoses sellega, et ta ületas 25.10.2019 Lätis kiirust 52 km/h üle kiiruspiirangut, mille tõttu võeti tal ära juhtimisõigus. Kaebaja pöördus samas kolm päeva hiljem Maanteeameti poole uue juhiloa väljastamiseks, väites, et ta kaotas oma juhiloa Tallinnas ära. Seega seadusliku käitumise asemel on kaebaja otsinud ka võimalusi talle määratud karistusest kõrvale hoidumiseks. Viimased liiklusrikkumised on toimunud ka ajal, mil kaebaja oli asumas elamisloa pikendamist taotlema või sama menetlus juba toimus. Kaebaja käitumise pinnalt ei ole võimalik prognoosida, et ta asuks liikluses õiguskuulekalt käituma. Kaebajat on kuritegude eest karistatud vangistusega kokku viiel korral. Kaebaja mõisteti 2001. aastal süüdi tulirelvade ja narkootikumide käitlemises. Karistuse kandmise ajal käitles kaebaja vanglas alkohoolset jooki (Harju Maakohtu 2003. aasta otsus) ning pani toime kehalisele väärkohtlemisele kihutamise (Harju Maakohtu 2010. aasta otsus). Seejärel on kaebaja süüdi mõistetud uuesti narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises (Viru Maakohtu 2015. a otsus) ning valeandmete esitamises (Harju Maakohtu 2022. a otsus). Kaebaja selgitas kaebuses, et ta mõisteti haldusakti punktis 34 toodud kriminaalasjas õigeks. Avalikustatud kohtulahendist, s.o Viru Maakohtu 2015. aasta otsusest nähtub, et kaebaja mõisteti KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi ja mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. Haldusaktis on viidates ajakirjanduslikule artiklile toodud, et kaebajale esitati süüdistus kuritegeliku ühenduse loomises, juhtimises ja liikmete värbamises ning ta jäi sellega seotult vahi alla. Kohtute infosüsteemi kohaselt otsustati kaebaja vahi all pidamine kohtuasjades nr 113-3160 ja 1-13-8617. Tartu Ringkonnakohtu 16.05.2013 määruse punktis 8 ning 29.10.2013 määruse punktis 13.1 on tuginetud kaebaja seotusele kuritegeliku ühendusega ning mõlema määruse punktis 1 on asjaoluna kirjeldatud, et kaebajale on esitatud kahtlustus kuritegeliku ühenduse loomises. Seega tugineb ajakirjanduslik artikkel otseselt sel ajal tehtud kohtulahendites toodule. Avalikustatud kohtuotsus tugineb õigusliku alusena ka KrMS §-le 301, millest tuleb järeldada, et prokurör loobus süüdistusest osas, milles kaebaja õigeks mõisteti, sh KarS § 256 lg 1 alusel esitatud süüdistusest, mis käsitleb kuritegeliku ühenduse loomist, juhtimist või sinna liikmete värbamist. Samas ei mõistetud kaebaja õigeks täielikult, nagu kaebaja kaebuses on väitnud. Prokuröri poolt süüdistusest loobumist kinnitab ka kohtute infosüsteemis olev kohtulahendi terviktekst. Eeltoodust tulenevalt ei vasta tõele ka kaebaja väide, et talle ei ole mitte kunagi õiguskaitseasutuste poolt esitatud mitte ühtegi kahtlustust
4(8)
3-23-2326 organiseeritud kuritegevusega seose. Sama väite – talle ei ole kunagi esitatud kahtlustust või süüdistust kuritegelikku ühendusse kuulumise või selle loomise eest – on kaebaja esitanud ka 16.10.2023 vestlusel vastustajaga. Kaebaja selgitas kaebuses ning 16.10.2023 vestlusel haldusmenetluses haldusakti punktis 35 toodud artikliga seoses, et talle ei ole esitatud mitte kunagi süüdistust artiklis märgitud asjaolude kohta, mistõttu ei ole tal antud artiklis esitatud väiteid võimalik mitte kuidagi kommenteerida. Nagu kohus eelnevalt konkreetse kohtulahendi, s.o Harju Maakohtul 2010. aasta otsuse avalikustatud versioonile viitas, siis on kaebaja nimetatud teos süüdi mõistetud. Kohus kontrollis mh ka isikukoodide samasust. Haldusaktis on toodud viide artiklile, mille kohaselt ähvardab lisakaristus kaebajat, kes politsei andmetel määrati Eesti allilma ühiskassa poolt Murru vangla mitteametlikuks juhiks. Kannatanule, kellele olukorda lõppes surmaga, sai saatuslikuks lugupidamatus, mida ta näitas üles laagri mitteametliku kuninga, s.o kaebaja suhtes, süüdistades teda koostöös vangla juhtkonnaga. Tegemist on n-ö Murru vangla kaasusega. Tutvudes Harju Maakohtu otsuse terviktekstiga, mis on ilmselgelt teada ka kaebajale, nähtub selle lk-l 145 kohtu analüüs, mille kohaselt oli kaebaja kinnipeetav, kellega väga arvestati ja kellel oli kaaskinnipeetavate seas mõjuvõim. Kaebaja kihutustegevuse tulemusel, mida tajuti korraldusena, hakati korraldama kannatanu karistamist. Kaebaja osalust kehavigastuste tekitamises on kajastatud ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2011 otsuses samas asjas – otsuse lk-d 27 ja 33, kust nähtub kokkuvõtlikult, et kaebaja andis korralduse kehavigastuse tekitamiseks ning eluaegne vang kandis kaebajale teise isiku karistamisest ette. Viimati mõisteti kaebaja süüdi 2019. aastal toime pandud teo eest (valeandmete esitamine) ning enne seda jääb kaebaja poolt tõsisem toimepandud (narko)kuritegu 2012. aastasse. Kuigi liiklusrikkumiste arv ei ole ajas vähenenud, siis on vähenenud kuritegude arv ja raskus, mida kaebaja on vahepeal toime pannud. Samas ei saa vähenemine olla eesmärgiks, vaid välismaalane peab mistahes õigusvastasest käitumisest loobuma. Seetõttu ei ole ka leevendavaks asjaoluks, et kaebajale mõisteti viimati vangistus tingimisi ning tema suhtes ei kohaldatud käitumiskontrolli. Kohus tutvus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegevuse talituse 01.09.2023 koondõiendiga nr STR2323000752 ning kuulas ära sellega seotud ametnike selgitused. Koondõiendi kaebajale tutvustamata jätmist ja sellega tutvumiselt eemaldamist on kohus käsitlenud 20.12.2023 määruses, mis jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2024 määrusega. Koondõiend koostoimes muude asjaoludega annavad PPA-le alust järeldada, et isiku süütegude toimepanemine on järjepidev ja süstemaatiline, isikul ei ole olnud ega ole jätkuvalt soovi muutuda seaduskuulekaks ning on vähetõenäoline, et isiku seadusvastane käitumine, mis on kestnud üle 20 aasta, peaks tulevikus kunagi seaduskuulekaks muutuma. Koondõiendis sisalduva teabe tõttu on vaja välistada isiku viibimine Eesti Vabariigi territooriumil ja puuduvad leebemad meetmed. Arvestades kuritegude eriilmelisust ning korduvaid üldohtlikke süütegusid, puuduvad VMS § 125 lg 1 p 4 alusel erandi tegemiseks alus mh koondõiendist tulenevalt. Koondõiendist tulenev kaalub üles ka kaebaja pereriive. Vastustaja on lugenud õigesti kaebaja pereliikmeteks, kelle õiguseid ja huve tuleb arvestada, tema abikaasa ja alaealise lapse. Vastustaja on põhjendatult lähtunud sellest, et peres tagab sissetuleku kaebaja abikaasa, kaebaja sai viimati töötasu 2022. aastal ning on osaliselt töövõimetu. Seega ei taga kaebaja ka pere toimetulekut ega sissetulekut, ega seega ka mitte enda 18-aastase lapse ülalpidamist. Abielludes vangistuses viibiva Venemaa kodanikuga, kelle elamisluba on pikendatud üksnes lühikeste perioodide kaupa, ei saa abikaasale tekkida õigustatud ootust, et vaatamata kaebaja käitumisele, s-o järjepidevalt süütegude
5(8)
3-23-2326 toimepanemisele ei kaota kaebaja oma viibimisalust, mis omakorda võib tingida pereelu ümberkujundamise. Pärast abiellumist on kaebaja toime pannud veel 3 kuritegu ning ligikaudu 30 väärtegu, seega ei ole ka pere loomine kaebajat suunanud õiguskuulekale teele, et ta saaks Eestis viibida. Vaatamata pereliikmete Eesti kodakondsusele, ei ole kaebaja täitnud ka Eesti kodanikuks saamise eeltingimusi, nt keeleeksam. Kaebaja pereeluriive on ajas, laste täisealiseks saamise tõttu vähenenud ja vähenemas, sh kuna kaebaja ei taga ka laste ülalpidamist. Samas ei ole kaebajast tulenev oht ajas vähenenud; sh koondõiendile tuginedes. Kaebaja on vaatamata pere olemasolule ka viimase elamisloa ajal toime pannud ühe kuriteo ja seitse väärtegu. Arvestades kaebaja tegevusest tuleneva ohu sisu ja tõsidust, on põhjendatud vastustaja järeldust, et see kaalub üles kaebaja pereelu põhiõiguse riive. Kuigi kohus ega vastustaja ei ole möönnud ohu vahetust, on tegemist piisavalt aktuaalse ohuga, et ei ole võimalik ära oodata ka kaebaja noorima lapse täisealiseks saamist. Kaebaja terviseseisund, mis on saanud kahjustada 1995. aastal, ei ole tal takistanud süütegude toimepanemist ega ka kodust eemalviibimist, mis nähtub nii arvukatest liiklusrikkumistest kui ka passis olevatest templitest. Kaebaja ei vaja seetõttu ise pereliikmete hoolt, sh ka vanusest nähtuvalt. Asjaolust, et vastustaja on kaebajale seni elamislube andnud, ei saa järeldada, et vastustaja peab seda jätkama ning kaebajal on tekkinud õigustatud ootus Eestis alalisele viibimisele. Kaebaja ei ole seadustanud enda Eestis viibimist ka muul viisil, s.o töötamise kaudu, püsivalt elama asumise eesmärgil ega pikaajalise elaniku elamisluba taotledes. Kaebaja on rohkem kui 60-aastane ning tal on enda selgituste kohaselt hulgitraumad, mh on ta vasak pool halvatud. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et kaebajat võidaks Venemaale tagasi pöördumisel mobiliseerida. Ka ei ole pereliikme juures elamiseks antava elamisloa eesmärgiks kodakondsusjärgses riigis mobilisatsiooni vältimine. Kohtule ei nähtu asjaolusid, mille tõttu tuleks pidada kaebajale sissesõidukeelu määramist ebaproportsionaalseks, ei esine ka humaanseid kaalutlusi. Sissesõidukeeld piirab küll ka kaebaja õiguseid tulevikus, kuid kaebaja Eestist lahkumisel väheneb ka kaebajast tulenev oht avalikule korrale. Ohutõrje eesmärki ei ole võimalik saavutada, kui kaebaja saaks pärast Eestist lahkumist kohe siia naasta. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.C.O palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 20.05.2024 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde. VMS § 138 lg 1 kohaselt võib anda elamisloa elama asumiseks abikaasa juurde, kui abikaasade vahel on olemas tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus, perekond on püsiv ja abielu ei ole fiktiivne. Kaebaja abielu on sõlmitud enam kui 20 aastat tagasi. Peres on kolm Eesti kodanikust ühist last. Pere elab koos. Seega vastab kaebaja VMS § 138 lg 1 nõuetele. PPA on alates 16.06.2006 kaebajale järjepidevalt väljastanud tähtajalisi elamislubasid abikaasa juurde. Põhiseaduse §-des 26 ja 27 tagatud perekonnapõhiõigus kaitseb perekonnaliikmete õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses, sh õigust elada koos. Vastustaja ja halduskohus ei ole asja menetlusse kaasanud kaebaja abikaasat ja lapsi. Küsitud ei ole nende arvamust ega uuritud, kas isikud saavad ja on nõus kaebajat Venemaal külastama. Põhjendatud pole seisukoht, et kaebaja võib ka edaspidi panna toime õigusrikkumisi ning ta kujutab endast ohtu avalikule korrale. Kaebaja ei ole pikema perioodi jooksul pannud toime ühtegi kuritegu. Menetluses esitatud riigisaladuseks loetud dokumendile puudub kaebajal juurdepääs. Kuna halduskohus ei ole otsuses selle tõendi sisu kajastanud, ei ole kaebajal
6(8)
3-23-2326 võimalik oma vastuväiteid esitada. Küll saab kaebaja kinnitada, et kohtuvaidluse ajal ei ole kaebajaga politseist kordagi ühendust võetud. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal oli kaebajal üks kehtiv kriminaalkaristus ja mitte ühtegi väärteokaristust. Kuriteo (valeandmete esitamine) eest karistati kaebajat tingimisi vangistusega, seega ei pidanud prokuratuur ja kohus kaebaja rikkumist eriti ohtlikuks. Vastustaja ei hinnanud kaebaja laste sidemeid oma vanematega. Kõigi lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada lapse huvid. Vastustaja otsus riivab intensiivselt kaebaja õigust elada perekonnaelu, sest katkeb tema side abikaasa ja lastega ning talt võetakse võimalus osaleda laste kasvatamises.
7.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes vaidlustatud haldusaktides toodud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Halduskohtu otsuse põhjendused on igakülgsed ning apellatsioonkaebuse väited ei tingi nende muutmist. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Vaidlust pole selles, et kaebaja perekonnaelu ei vastaks VMS § 138 lg-s 1 toodud tingimustele. Nimetatud normi koosseisu täitmine ei tähenda, et elamisluba tuleb igal juhul anda. Arvestada tuleb ka VMS §-s 124 toodud elamisloa andmist välistavate asjaoludega. Samuti ei välista kaalumist asjaolu, et kaebajale on varasemalt korduvalt tähtajalisi elamislubasid antud.
10.Kaebaja heidab vastustajale ja halduskohtule ette, et tema abikaasat ja lapsi pole menetlusse kaasatud. Ringkonnakohus märgib, et sellist kohustust haldusorganil ega kohtul pole. Hinnates riivet kaebaja perekonnaelule, kaalutakse muu hulgas ka seda, millised on elamisloa andmisest keeldumise tagajärjed perekonnaliikmetele, eriti alaealistele lastele. 11. Ringkonnakohus tutvus riigisaladusega kaitstud koondõiendiga ning nõustub halduskohtu poolt sellele antud tähendusega. Kuna kaebajal ei ole õigust õiendiga tutvuda, ei saanudki halduskohus dokumendi sisu otsuses avada. Juurdepääsupiirangu puhul tuleb küll möönda teatud riivet kaebaja kaebeõigusele, kuid selle riive põhjendatust on juba hinnatud halduskohtu 20.12.2023 ja ringkonnakohtu 25.01.2024 määruses. Kokkuvõtlikult nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu poolt kaebajale antud ohuhinnanguga. Asjaolu, et viimase kuriteo eest karistati kaebajat vaid tingimisi, ei tähenda, et sellega oleks antud hinnang tema ohtlikkusele VMS-i mõttes. Asjaolu, et kaebaja ei suuda jätkuvalt õiguskuulekalt käituda, kinnitab muu hulgas see, et kaebaja on liikluseeskirju rikkunud ka peale halduskohtu otsuse tegemist. 12. Vastustaja on riivega perekonnaelule arvestanud. Perekonnapõhiõigus pole absoluutne. Praegusel juhul on avalikku huvi peetud põhjendatult olulisemaks. Kaebaja perekonnaelu on küll raskendatud, kuid see pole katkenud. Suhtlus on võimalik veebi teel ning ringkonnakohtu istungil selgus, et pereliikmed on kaebajat Venemaal külastanud.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääva apellatsioonimenetluse kulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
7(8)
3-23-2326
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.