C.O kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.10.2023 otsuse nr 15.3-3.2/821-1 ja 16.10.2023 ettekirjutuse nr 1052272934 tühistamiseks ning taotluse uuesti läbi vaatamiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – C.O, volitatud esindaja Indrek Põder Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ragne Õunap
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Edasikaebuse, sh määruskaebuse esitamise korral toimetada vastustajal koondõiend ja ärakuulamise protokoll kohtumajja.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 19.06.2024 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 11.10.2023 otsusega nr 15.3-3.2/821-1 (dtl 14 jj) keelduti C.Ole tähtajalise elamisloa andmisest püsivalt Eestisse elama asumiseks. - VMS § 124 lg 1 p 5 kohaselt tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Ajavahemikul 1989-2023 on isik olnud korduvalt karistatud süütegude toimepanemise eest. Isikut on 14 korral karistatud väärtegude eest, mis on valdavalt kiiruse ületamised (dtl 17). Ajavahemikul 2001-2015 on taotlejat karistatud tahtlike kuritegude eest 3 korral: 2001. aastal seoses tulirelva või laskemoona ning narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega vangistusega 5 aastat; 2003. aastal seoses kinnipeetava poolt alkoholi käitlemisega vangistusega 2 kuud; 2015. aastal narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest vangistusega 4 aastat. Ajavahemikul 2018-2023 on isikut karistatud liiklusväärtegude eest 3 korral. Isik tunnistati 2022. aastal süüdi valeandmete esitamise eest ametliku dokumendi saamiseks, karistusega 6 kuud vangistust. PPA on isikule alates 2006. aastast andnud ja pikendanud tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks 1 kuni 4 aastaks ehk järjepidevalt seaduses sätestatust lühemaks ajaks, arvestades seejuures isiku süstemaatilist kuritegelikku käitumist ja isiku pereriivet elamisloa andmata või pikendamata jätmise korral. PPA on analüüsinud isiku seni toime pandud süütegusid ning andnud täiendavaid võimalusi seaduskuulekaks käitumiseks, mida taotleja kasutanud ei ole. PPA koondõiend annab 1(12)
alust järeldada, et isiku süütegude toimepanemine on järjepidev ja süstemaatiline, isikul ei ole olnud ega ole jätkuvalt soovi muutuda seaduskuulekaks ning on vähetõenäoline, et isiku seadusvastane käitumine, mis on kestnud üle 20 aasta, peaks tulevikus kunagi seaduskuulekaks muutuma. Seetõttu on vajalik välistada isiku viibimine Eesti Vabariigis ning puudub leebem meede. VMS § 124 lg 1 p 1 alusel võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. Viimati pikendas PPA isiku tähtajalise elamisloa 04.06.2018. Sellest ajast peale on taotleja karistatud ühe kuriteo ja kolme väärteo eest. See tähendab, et taotleja ei ole isegi aastast 2018 jätkuvalt täitnud VMS §-s 11 sätestatud kohustusi ja jätkab järjepidevalt Eesti õiguskorra rikkumist, pannes toime uusi süütegusid. PPA on taotleja elamisluba korduvalt pikendatud 1-4 aastaks korraga selleks, et järjekordsel pikendamisel kontrollida taotleja seaduskuulekat käitumist. Kaebajaga seotud kriminaalasi on ära mainitud prokuratuuri 2022. a aastaraamatus olulisena eelkõige lähtuvalt isikust, s.o tema varasemast kuritegelikust taustast (on karistatud narkokuriteo eest) ja tema positsioonist kuritegelikus maailmas. Sama avaldub ka erinevates meediaartiklites: 2014. aastal seoses kokaiini salakaubaveoga ning 2007. aastal seoses Murru vanglaga. Isiku näol on tegemist pikaaegse kuritegeliku maailma juhtfiguuriga ja Eesti ühe allilma liidriga, kelle kuritegelik tegevus ja mõju on olnud väga ulatuslikud. Isik on toime pandud süütegude eest määratud karistused ära kandnud ja trahvid tasunud, ent see ei saa PPA hinnangul olla asjaolu, mis kaaluks üles isikust tulenevat ohtu avalikule korrale. Koondõiendis toodud teabe kohaselt kujutab isiku tegevus ohtu avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 mõistes. Võttes arvesse isiku liiklusrikkumisi perioodil 2012-2023, on taotleja on näidanud üles lugupidamatust Eesti riigi ja siin kehtivate seaduste ja õigusnormide vastu. Tema toimepandud väärteod on seadnud reaalsesse ohtu kaaskodanike elu, tervise ja vara. Mootorsõiduki juhtimine ületades sõidukiirust on tõsine liiklusrikkumine ning liiklusrikkumised on PPA prioriteediks. VMS § 124 lg 2 р 2 kohaselt tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane on rikkunud VMS §-s 11 kehtestatud kohustust. Eelnevad asjaolud annavad selgelt tunnistust sellest, et isik ei ole vähemalt aastast 2001 Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte järginud, põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust austanud. VMS § 124 lg 2 p 9 alusel tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Arvestades taotleja kuritegude eriilmelisust ning korduvaid üldohtlike süütegude toimepanemist, puuduvad PPA hinnangul selle erandi tegemiseks alused. Isikul on Eestis kinnisvara, Eesti kodanikust abikaasa ning 21-, 18- ja 14-aastased lapsed. Kinnisvara omamine ei tekita välismaalasele õigust riigis viibida. Isik sõlmis abielu vanglas viibides, mistõttu pidi abikaasal olema arusaam, et isiku kuritegelik käitumine võib paratamatult mõjutada nii nende abielu kui ka perekonnaelu tervikuna, sj laste kasvatamist. Samuti pidid nad mõistma, et taotleja viibimisalust ei pruugita igakordselt pikendada. Kaebaja kaks last on täiskasvanud. Kolmanda lapse ülalpidamise kindlustab ema. Otsuses ja koondõiendis toodud teave kaalub üles isiku pereriive.
PPA 16.10.2023 ettekirjutusega nr 1052272934 tehti C.O-le ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks hiljemalt 23.10.2023 ning kohaldati Schengeni sissesõidukeeldu 3 aastaks (dtl 27). Ettekirjutuses korratakse olulises osas eelnevalt 11.10.2023 otsuses toodut. Isik viibib alates 16.10.2023 Eesti Vabariigis ja Schengeni viisaruumis ilma õigusliku aluseta. Isikust lähtub reaalne oht avalikule korrale, mis on jätkuv ja piisavalt tõsine. Isik saab Venemaa Föderatsioonis jätkata suhtlust Eestis elavate lähedastega. Isiku pere- ja eraeluriive ei kaalu üles riigis viibivate inimeste õigushüvede ning õiguskorra kaitsemise vajadust.
2.C.O esitas 19.10.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.10.2023 otsuse ja 16.10.2023 ettekirjutuse tühistamiseks ning taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. 2(12)
1.Kaebaja abielu on sõlmitud enam kui 20 aastat tagasi. Neil on 3 Eesti kodanikust last, kellest üks on alaealine. Abikaasade ning kaebaja ja tema alaealiste laste vahel on tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus ning nad elavad ühist pereelu. Vastustaja on jätnud hindamata laste sidemed oma vanematega. Kaebaja pere ei ole nõus asuma ümber Venemaale.
2.Vastustaja prognoos, et kaebaja võib edaspidi toime panna õigusrikkumisi, on arusaamatu. Kaebaja tunnistati viimati süüdi 14.02.2022 kohtuotsusega, kuid tegu on toime pandud 2019. aastal, s.o ligikaudu 4 aastat tagasi. Kaebaja rikkumist ei peetud prokuratuuri ja kohtu poolt sedavõrd ohtlikuks, et ta tulnuks vabaduse võtmise abil ühiskonnas kõrvaldada. Samuti ei allutatud kaebajat käitumiskontrollile. Seega pole alust pidada kaebaja kuritegu raskeks.
3.Isik ei ole pannud pikema ajaperioodi jooksul toime mitte ühtegi kuritegu. Kaebajal oli vaidlustatud haldusakti andmise ajal üks kehtiv kriminaalkaristus ning mitte ühtegi väärteokaristust.
4.Kaebaja ei ole seotud organiseeritud kuritegevusega. Teda ei ole mitte kunagi karistatud kuritegelikku ühendusse kuulumise eest, samuti selle organiseerimise eest. Samuti ei ole kaebajale mitte kunagi õiguskaitseasutuste poolt esitatud mitte ühtegi kahtlustust organiseeritud kuritegevusega seoses. Vaatamata karistatusele pikendati kaebaja elamisluba, mistõttu ei ole kaebajast sellist ohtu, mis tingiks tema väljasaatmise.
5.Kaebaja mõisteti haldusakti punktis 34 toodud kriminaalasjas õigeks ning kaebajale ei ole mitte kunagi esitatud süüdistust haldusakti punktis 35 märgitud asjaolude kohta.
6.Kaebaja ei ole saanud tutvuda koondõiendiga.
7.Kaebaja on sõjaväekohuslane ning Venemaal toimub varjatud mobilisatsioon. Kaebaja ei soovi astuda sõjategevusse. Kaebaja ei ole Venemaad külastanud 2022. aasta detsembrist alates. Kaebaja peab tõenäoliseks, et teda hakatakse Venemaal taga kiusama. Kaebaja sooviks saada Eesti kodakondsust, kuid ei ole suuteline sooritama keeleeksamit.
3.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata:
1.Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kaebaja esitas esimese tähtajalise elamisloa taotluse 12.10.2001 ja järgmise 25.08.2003, kuid talle keelduti tähtajalise elamisloa andmisest kaebajast tuleneva ohu tõttu avalikule korrale. Esmane tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks anti kaebajale 16. juunil 2006 kehtivusega üks aasta. Tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks ja tööluba pikendati 16.06.2007–15.06.2008, 16.06.2008–15.06.2009 ja 16.06.2009–15.06.2010. Alates 16. juunist 2010 pikendati vaid tähtajalist elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks 16.06.2010–15.06.2011, 16.06.2011–15.06.2014, 16.06.2014–15.06.2015, 16.06.2015–15.06.2018, 16.06.2018–15.06.2023. Erandi tegemisel arvestati ka asjaolusid, et kaebaja abikaasa ja lapsed elavad Eestis, kaebaja on abielus kutsuja G.Figa alates 17. aprillist 2003. Kokku on kaebajat ajavahemikul 2001–2023 ja vähemalt Eestis karistatud süütegude toimepanemise eest 23 korral, millest 19 korral väärtegude toimepanemise ja 4 korral kuriteo toimepanemise eest. Ka isiku positsioon Eesti kriminaalmaailmas on vähemalt alates 1989. aastast olnud väga märkimisväärne.
2.Perekonnaelu põhiõigus ei ole absoluutne. Perekonnapõhiõiguse riivet õigustavad põhiseaduse preambulis väljendatud väärtused, nagu sisemise ja välimise rahu kaitse. Seega, arvestades kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale, on pereelu riive eesmärgi saavutamiseks (avaliku korra tagamine) proportsionaalne. PPA on otsuse tegemisel arvestanud nii lapse huvidega kui ka sellega, et pere sissetuleku ning majandusliku kindluse lapsele pakub tema ema, mitte kaebaja. Kaebaja ainuke alaealine laps ei ole enam sellises eas, et vajaks ööpäevaringset hoolt. Kaebaja on vaatamata perekonna olemasolule korduvalt nii väärtegude kui ka kuritegude eest karistatud. Vastustaja ei arvestanud otsuse tegemisel kaebaja töötamisega, kuna MTA andmetel ei käi kaebaja tööl. Kaebusest ei selgu ka, millise kaebaja tervist puudutava asjaoluga oleks pidanud vastustaja täiendavalt arvestama.
3.Kaebajast tulenev oht avalikule korrale ei väljendu üksnes kuritegudes, vaid ka väärtegudes, mida kaebaja viimase elamisloa kehtivuse ajal toime pannud. PPA on varasemalt kaebajale pikendanud elamislubasid vähem kui maksimaalselt võimalik ning selgitanud kaebajale, et maksimaalsest 3(12)
lühemaks ajaks pikendati elamisluba just kaebajast tuleneva ohu tõttu avalikule korrale. Seega pidi kaebaja möönma, et PPA võib tema tähtajalise elamisloa pikendamisest keelduda, kui ta jätkab seaduse rikkumist.
4.Kaebajal on harjumus süstemaatiliselt liiklusreegleid rikkuda, eriti juhtida mootorsõidukit lubatud sõidukiirusest kinni pidamata, mistõttu on selge, et kaebajast tuleneb oht kaaskodanikele. Kaebaja kuriteole, mille eest teda 14.02.2022 karistati KarS § 280 lg 2 alusel, eelnes Lätis kiiruse ületamine kiirusepiirangust 56 km/h võrra.
5.Koondõiendis toodu on piiratud tasemega riigisaladus, millega kohtul on võimalik kohtumenetluse käigus tutvuda.
6.Vaidlustatud otsuse punktis 34 viidatud artiklis kajastatud tegude osas on kaebaja osaliselt õigeks mõistetud, samas mõisteti ta süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos karistusega neli aastat vangistust. Vaidlustatud otsuse punktis 35 toodud artiklis on kajastatud sündmuseid, mille kohta tegi Harju Maakohus otsuse 24.05.2020 kriminaalasjas nr x-xx-xxxx ning kus kaebaja tunnistati süüdi KarS § 121 ja § 22 lg 2 järgi karistusega 6 kuud ja 21 päeva vangistust. Seega ei vasta tõele ka kaebaja väide, et PPA otsuse p-s 35 kajastatud artiklites kajastatut ei ole kaebaja toime pannud ega süüdi mõistetud.
7.Kaebaja on kinnitanud, et ta on hulgitraumade tõttu sõjaväeteenistuseks kõlbmatu. Kaebaja käis viimati Venemaal detsembris 2022 elik ajal, mil sõda oli juba alanud ja ka esimene osaline mobilisatsioon välja kuulutatud ning kaebajal ei olnud probleeme Eestisse naasmisel. Tähtajalise elamisloa andmine ega ettekirjutuse tegemine ei ole seotud tagakiusu ega rahvusvahelise kaitse meetmetega. Ka ei ole käesolevas asjas vaidluse all kaebaja kodakondsusega seotud küsimused. Venemaale välja saatmine ei ole vastuolus VSS §-s 171 sätestatud väljasaatmise keeluga.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse (dtl 14) õiguslike alustena on toodud VMS: - § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 – Tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda (p 1) ning välismaalast on karistatud süüteo eest (p 5). - § 124 lg 2 p-d 2 ja 9 – Tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane on rikkunud käesoleva seaduse §-s 11 kehtestatud kohustust (p 2) ning välismaalast on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest (p 9). VMS § 11 sätestab, et Eestis ajutiselt viibiv või Eestis elav välismaalane on kohustatud järgima Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, austama põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe, vabadusel, õiglusel ja õigusel tuginevat riiki ning Eesti ühiskonna korraldust, eesti keelt ja kultuuri. Kohus leiab, et vaatamata mitmele õiguslikule alusele on haldusakti faktiline põhjendus nende kõigiga koosmõjus seotud – kaebajat on karistatud korduvalt kuritegude eest, millest järeldub, et kaebaja ei järgi Eesti õigusakte ega ühiskonna korraldust. Kaebaja sellisest käitumisest, millele lisandub ka koondõiendist tulevikku suunatuna, saab järeldada ohtu avalikule korrale. Olukorras, kus ühele faktiliste asjaolude kogumile vastavad mitu õiguslikku alust, ei pea vastustaja ka igakordselt eraldi oma järeldust põhjendama ega faktilisi asjaolusid iga õigusliku aluse juures kordama. Ka ei pea iga õigusliku aluse juurde kuuluv faktiline asjaolude kogum olema teistest märgatavalt erinev.
5.VMS sisustab täiendavalt ka sama seaduse alusel läbiviidava menetluse eesmärgi, milleks on tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine, Eestis ajutine viibimine, Eestis elamine ja Eestist lahkumine oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse vajadusele (VMS § 13 lg 1).
4(12)
VMS sisustab ka tõendamiskoormuse, st välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja Eestist lahkuma kohustamise menetlustes tulevikus aset leida võivate asjaolude hindamisel ja tõendamisel ning välismaalasega seotud ohtude ennetamisel eeldatakse, et asjaolu saabumine on tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud (VMS § 15 lg 1).
6.Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes enda seletuste kohaselt asus Eestisse elama alaliselt 1991. aastal (dtl 14). Kaebajal ei ole pikaajalise elaniku elamisluba ning alates 2006. aastast on talle väljastatud 1-3 aasta kaupa tähtajaline elamisluba abikaasa juurde. Viimati anti kaebajale tähtajaline elamisluba abikaasa juurde viieks aastaks. Kuna kaebajal ei ole pikaajalise elaniku elamisluba, ei kohaldu talle direktiiv 1 nr 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Samas sisaldab direktiivi nr 2003/109 art 12 lg-d 1-3 olulisi kaalumispõhimõtteid, mida kaebaja elamisloa andmisest keeldumisel arvestada: - kas isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule; - otsus ei või põhineda majanduslikel kaalutlustel; ning - teguritena tuleb silmas pidada: elamise kestus riigi territooriumil; asjaomase isiku vanus; tagajärjed asjaomase isiku ja tema pereliikmete jaoks; ning sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga. Põhituumalt samadest kaalutlustest on lähtutud ka muudes haldus- ja kohtumenetlustes, kus vaidluse all on viibimisaluse lõppemine ja välismaalase Eestist lahkumise kohustus. Käesoleval juhul võib olla osadel neil teguritel väiksem kaal, kuivõrd kaebajale ei ole kunagi antud elamisluba tähtajatult Eestis viibimiseks. Seetõttu ei ole käesolevas asjas asjakohased ka Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-2-16 (p 22) ja 3-17-1545 (p 19), mis puudutavad olukordi, kuidas hinnata isiku suhtes ohu tõsidust siis, kui pärast pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist tuleb kaaluda tähtajalise elamisloa andmise võimalusi.
7.Samuti ei kohaldu asjas direktiiv2 nr 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise kohta, kuivõrd direktiivi ei kohaldada liidu kodanike pereliikmete osas (art 3 lg 3). Käesoleval juhul on vaidluse all, kas kaebaja Eesti kodaniku abikaasana ning Eesti kodanike üleneja sugulasena õigus perekonnaelule tingib talle jätkuvalt elamisloa andmise. Perekonna põhiõigust kaitseb nii PS § 27 kui ka põhiõiguste harta art 7. Selline õigus ei ole aga piiramatu. Analoogia korras toob kohus, et ka direktiiv nr 2003/86 sätestab, et oma perekonna taasühinemist sooviv isik ei tohiks eriti ohustada avalikku korda või julgeolekut. Mõiste "avalik kord" võib hõlmata süüdimõistmist raske kuriteo eest (preambuli p 14). Kaalumisel tuleb arvestada nii avaliku korra või avaliku julgeoleku vastu sooritatud õiguserikkumise raskust või laadi või selle isikuga seotud ohte (art 6 lg 2) kui ka isiku peresuhete laadi ja kestust ning tema liikmesriigis elamise kestust, ning samuti pere-, kultuuri- ja ühiskonnasidemete olemasolu tema päritolumaaga (art 17). Eeltoodud põhimõtted ei lahkne olemuselt Eesti haldus- ja kohtupraktikas käsitletud kaalutlustest.
8.Kaebajat on kriminaalkorras karistatud järgnevalt: - Kaebaja 22.03.2023 PPA-le esitatud selgituste kohaselt viibis ta vanglas Venemaal 1989-1991 (dtl 17 ja 137). - Tallinna Linnakohtu 12.12.2001 otsusega nr 01231000369 tunnistati kaebaja süüdi tulirelva või laskemoona ebaseaduslikus valmistamises, omandamises, hoidmises, kandmises, kasutamises, edasitoimetamises, vedamises, müümises või edasiandmises ning narkootilise või psühhotroopse
aine ebaseaduslikus valmistamises, ümbertöötamises, omandamises, hoidmises, veos, edasisaatmises edasiandmise eesmärgil ning mõisteti karistuseks vangistus 5 aastat. Harju Maakohtu 14.10.2003 otsusega tunnistati kaebaja süüdi kinnipeetava, arestialuse ja vahistatu poolt alkohoolse joogi ning muu piiritust sisaldava aine valmistamises, omandamises, valdamises ja arsti ettekirjutuseta tarvitamises karistusseadustiku (KarS) § 330 järgi ja määrati isikule karistuseks vangistus kaks kuud. Harju Maakohtu 24.05.2010 otsusega kriminaalasjas x-xx-xxxx on kaebaja süüdi tunnistatud KarS § 121 – § 22 lg 2 järgi ning mõistetud talle karistuseks 6 kuud ja 21 päeva vangistust3. Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja 27.04.2015 otsusega nr 1-15-3222 tunnistati kaebaja süüdi narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises KarS § 184 lg 2 pde 1 ja 2 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 4 aastat4. Harju Maakohtu 14.02.2022 otsusega nr y-yy-yyy tunnistati kaebaja süüdi KarS § 280 lg 2 järgi valeandmete esitamise eest, kui see on toime pandud eesmärgiga saada ametlik dokument, ning talle mõisteti karistuseks kuus kuud vangistust.
Kohus selgitab, et haldusaktis ei ole viidatud otse Harju Maakohtu 24.05.2010 kohtuotsusele, vaid on sellele viidatud ajaleheartikli kaudu haldusakti punktis 35 (dtl 23). Maakohtute 2010. a ja 2015. a otsuste avalikustatud verisoonis on kaebaja perenimi ka kujul P ja N, mis võib olla ka põhjuseks, miks neid karistusi ei nähtu karistusregistrist ja vastustaja on tuginenud avalikule teabele. Kohus ei pea vastustaja poolt kohtumenetluse käigus asjakohase viite (dtl 300) väljatoomist haldusakti sisuliseks muutmise või täiendamiseks, kuivõrd faktiline asjaolu – kuriteo toimepanemine – on jäänud samaks. Viimase teo, mille eest kaebajat karistati Harju Maakohtu 14.02.2022 otsusega, pani kaebaja toime 28.10.2019 ehk ajal, mil talle oli väljastatud viimane elamisluba kehtivusajaga 16.06.201815..06.2023 (dtl 15 ja 21).
9.Haldusakti punkti 19 (dtl 17 jj) kohaselt on kaebaja toime pannud ajavahemikul 1998-2015 28 väärtegu, mis kõik on seotud mootorsõiduki juhtimisega. Haldusakti punktis 24 (dtl 20) on toodud, et kaebajat on viimase elamisloa kehtivuse ajal karistatud korduvalt väärtegude eest: - 06.10.2020 juhtum nr 2317,20,0011324: foori keelava tule ajal jalakäijate ülekäigurajale sõitmine (LS § 221 lg 1), mille eest karistati mõjutustrahviga 40 eurot ulatuses. - 27.05.2020 tegi PPA isikule väärteoasjas nr 230220008334 (liiklusnõuete muu rikkumine, kõrvaltegevused) lühimenetluse otsuse LS § 242 lg 1 alusel ning määras mõjutustrahvi 20 eurot. - 09.03.2020 juhtum nr 2317,20,0002325: lubatud sõidukiiruse ületamine 16 km/h (LS § 227 lg 1). Kaebajat karistati mõjutustrahviga 48 euro ulatuses. - 20.07.2021 juhtum nr 2700,21,0001066: kaebaja juhtis mootorsõidukit, kiirusega 135 km/h + 4 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 90 km/h ning kaebaja ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h (LS § 15 lg 1 p 1 ja LS § 227 lg 3. Kaebajat karistati rahatrahviga 300 eurot ulatuses. - 21.06.2021 juhtum nr 2670,21,0003776: juhtis 70 km/h alas mootorsõidukit kiirusega 94+3 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h (LS § 50 lg 5 p 3 ja LS § 227 lg 2). Kaebajat karistati rahatrahviga 120 eurot ulatuses. - 03.03.2023 lubatud sõidukiiruse ületamine 19 km/h. PPA tegi isikule väärteoasjas nr 231723002073 lühimenetluse otsuse LS § 227 lg 1 alusel ning määras mõjutustrahvi 95 eurot. - 17.07.2023 (juhtum nr 2302,23,0008906) lubatud sõidukiiruse ületamine 15 km/h. PPA tegi isikule väärteoasjas nr 230223008590 lühimenetluse otsuse LS § 227 1g 1 alusel ning määras mõjutustrahvi 75 eurot.
10.Vastustaja on põhjendanud kaebaja ohtlikkust avalikule korrale ning seda, et kaebaja ei järgi õiguskorda kolme eristatava asjaolude kogumite alusel: liiklusrikkumised; toime pandud kuriteod ning koondõiendist nähtuv. Vastustaja ei ole järeldanud, et üks neist annaks iseseisvalt aluse elamisloa andmisest keelduda, küll aga kõik koostoimes.
10.1.Kaebaja ei ole liiklusrikkumiste toimepanemisele vastu vaielnud. Kohus nõustub haldusaktis tooduga, et kaebaja näitab üles lugupidamatust Eesti riigi õigusnormide vastu ning seab liiklusrikkumistega ohtu teiste inimeste elu tervise ja vara. Vaatamata sellele, et kaebajale on pikka aega antud elamisluba üksnes tähtajaliselt, sealjuures seaduses lubatust lühemaks ajaks, ei ole kaebaja käitumist muutnud risk, et liiklusrikkumiste jätkamine võib mõjutada elamisloa andmist. Nagu nähtub haldus-aktis toodud liiklusrikkumiste kogumist väga pika aja kestel, ei ole talle määratud karistustel mistahes eripreventiivset mõju, et kaebaja oma käitumist muudaks. Sealjuures on kaebajale viimane kriminaalkaristus määratud seoses sellega, et ta ületas 25.10.2019 Lätis kiirust 52 km/h üle kiiruspiirangut (dtl 303), mille tõttu võeti tal ära juhtimisõigus. Kaebaja pöördus samas kolm päeva hiljem Maanteeameti poole uue juhiloa väljastamiseks, kuivõrd ta kaotas oma juhiloa Tallinnas ära (dtl 81). Seega seadusliku käitumise asemel on kaebaja otsinud ka võimalusi talle määratud karistusest kõrvale hoidumiseks. Viimased liiklusrikkumised on toimunud ka ajal, mil kaebaja oli asumas elamisloa pikendamist taotlema või sama menetlus juba toimus (vt dtl 69 – elamisloa taotlus esitatud 29.03.2023). Kaebaja käitumise pinnalt ei ole võimalik prognoosida, et ta asuks liikluses õiguskuulekalt käituma. Sealjuures ei takista autoga sõitmist ka tema terviseseisund (istungil 00:24:31, dtl 317).
10.2.Kaebajat on kuritegude eest vangistusega karistatud kokku 5 korral. Kaebaja mõisteti 2001. aastal süüdi tulirelvade ja narkootikumide käitlemises. Karistuse kandmise ajal käitles kaebaja vanglas alkohoolset jooki (Harju Maakohtu 2003. aasta otsus) ning pani toime kehalisele väärkohtlemisele kihutamise (Harju Maakohtu 2010. aasta otsus). Seejärel on kaebaja süüdi mõistetud uuesti narkootikumide ebaseaduslikus käitlemises (Viru Maakohtu 2015. a otsus) ning valeandmete esitamises (Harju Maakohtu 2022. a otsus). Kohus käsitles eelnevalt võimalikke põhjuseid, miks 2010. ja 2015. a otsused ei pruugi kajastuda karistusregistris. Arvestades haldusaktis ka kaebuses toodut märgib kohus järgnevat: - Kaebaja selgitas kaebuses, et ta mõisteti haldusakti punktis 34 toodud kriminaalasjas õigeks (dtl 7, p 2.17). Avalikustatud kohtulahendist, s.o Viru Maakohtu 2015. aasta otsusest nähtub, et kaebaja mõisteti KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi ja mõisteti karistuseks 4 aastat vangistust. Haldusaktis on viidates ajakirjanduslikule artiklile toodud, et kaebajale esitati süüdistus kuritegeliku ühenduse loomises, juhtimises ja liikmete värbamises ning ta jäi sellega seotult vahi alla. Kohtute infosüsteemi kohaselt otsustati kaebaja vahi all pidamine kohtuasjades nr g-gg-gggg ja fff-ffff. Tartu Ringkonnakohtu 16.05.2013 määruse punktis 8 ning 29.10.2013 määruse punktis 13.1 on tuginetud kaebaja seotusele kuritegeliku ühendusega ning mõlema määruse punktis 1 on asjaoluna kirjeldatud, et kaebajale on esitatud kahtlustus kuritegeliku ühenduse loomises. Seega tugineb ajakirjanduslik artikkel otseselt sel ajal tehtud kohtulahendites toodule. Avalikustatud kohtuotsus tugineb õigusliku alusena ka KrMS §-le 301, millest tuleb järeldada, et prokurör loobus süüdistusest osas, milles kaebaja õigeks mõisteti, sh KarS § 256 lg 1 alusel esitatud süüdistusest, mis käsitleb kuritegeliku ühenduse loomist, juhtimist või sinna liikmete värbamist. Samas ei mõistetud kaebaja õigeks täielikult, nagu kaebaja kaebuses on väitnud. 7(12)
Prokuröri poolt süüdistusest loobumist kinnitab ka kohtute infosüsteemis olev kohtulahendi terviktekst. Kohus märgib, et eeltoodust tulenevalt ei vasta tõele ka kaebaja väide, et talle ei ole mitte kunagi õiguskaitseasutuste poolt esitatud mitte ühtegi kahtlustust organiseeritud kuritegevusega seoses (kaebuse p 2.17, dtl 7). Sama väite – talle ei ole kunagi esitatud kahtlustust või süüdistust kuritegelikku ühendusse kuulumise või selle loomise eest – on kaebaja esitanud ka 16.10.2023 vestlusel vastustajaga (dtl 179). - Kaebaja selgitas kaebuses ning 16.10.2023 vestlusel haldusmenetluses (dtl 179) haldusakti punktis 35 toodud artikliga seoses, et talle ei ole esitatud mitte kunagi süüdistust artiklis märgitud asjaolude kohta, mistõttu ei ole tal antud artiklis esitatud väiteid võimalik mitte kuidagi kommenteerida. Nagu kohus eelnevalt konkreetse kohtulahendi, s.o Harju Maakohtul 2010. aasta otsuse avalikustatud versioonile viitas, siis on kaebaja nimetatud teos süüdi mõistetud. Kohus kontrollis mh ka isikukoodide samasust. Haldusaktis on toodud viide artiklile, mille kohaselt ähvardab lisakaristus kaebajat, kes politsei andmetel määrati Eesti allilma ühiskassa poolt Murru vangla mitteametlikuks juhiks. Kannatanule, kellele olukorda lõppes surmaga, sai saatuslikuks lugupidamatus, mida ta näitas üles laagri mitteametliku kuninga, s.o kaebaja suhtes, süüdistades teda koostöös vangla juhtkonnaga. Tegemist on n-ö Murru vangla kaasusega. Tutvudes Harju Maakohtu otsuse terviktekstiga, mis on ilmselgelt teada ka kaebajale, kohtute infosüsteemi vahendusel, nähtub selle lk-l 145 kohtu analüüs, mille kohaselt oli kaebaja kinnipeetav, kellega väga arvestati ja kellel oli kaaskinnipeetavate seas mõjuvõim. Kaebaja kihutustegevuse tulemusel, mida tajuti korraldusena, hakati korraldama kannatanu karistamist. Kohus märgib, et kaebaja osalust kehavigastuste tekitamises on kajastatud ka Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2011 otsuses5 samas asjas – otsuse lk-d 27 ja 33, kust nähtub kokkuvõtlikult, et kaebaja andis korralduse kehavigastuse tekitamiseks ning eluaegne vang kandis kaebajale teise isiku karistamisest ette. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja nii kohtumenetluses kui ka haldusmenetluses esitanud valeväiteid ja vähendanud enda rolli kummagi kriminaalasjaga seonduvalt. Mõlemal juhul on käsitletud vähemalt kahtlustuse ja süüdistuse tasemel (vt 2015. aasta otsus) küsimust, et kaebajal võivad olla olulised kuritegelikud sidemed, sealjuures ka juhtroll. Kaebajat Murru vangla mitteametliku juhina käsitlemisel ei saa jätta arvestamata samas artiklis toodud teiste isikute nimesid, kes on õigusringkondades üldteada mõjukate kurjategijatena. Eeltoodut kinnitab kaudse tõendina ka haldusakti punktis 32 viidatuna prokuratuuri 2022. aasta aastaraamatus toodu, kus kaebajat süüdimõistmist käsitletakse olulisena tema varasemast kuritegelikust taustast ja tema positsioonist kuritegelikus maailmas lähtuvalt. Kohus peab vähetõenäoliseks, arvestades ka senist kohtupraktikat, et prokuratuur avaldaks sellise seisukoha ilma tõsikindla tõendusliku aluseta.
10.3.Kohus möönab, et viimati mõisteti kaebaja süüdi 2019. aastal toime pandud teo eest (valeandmete esitamine) ning enne seda jääb kaebaja poolt tõsisem toimepandud (narko)kuritegu 2012. aastasse. Kuigi liiklusrikkumiste arv ei ole ajas vähenenud, siis on vähenenud kuritegude arv ja raskus, mida kaebaja on vahepeal toime pannud. Kohus siiski rõhutab, et vähenemine ei saa olla eesmärgiks, vaid välismaalane peab mistahes õigusvastasest käitumisest loobuma. Seetõttu ei ole ka leevendavaks asjaoluks, et kaebajale mõisteti viimati vangistus tingimisi ning tema suhtes ei kohaldatud käitumiskontrolli. Siinkohal on oluline koondõiend. Vaidlustatud haldusaktis on toodud, et koondõiendi kohaselt tuleneb isiku tegevustest oht avalikule korrale VMS § 124 lg 1 p 1 mõttes (p 7). Koondõiend
koostoimes muude asjaoludega annavad PPA-le alust järeldada, et isiku süütegude toimepanemine on järjepidev ja süstemaatiline, isikul ei ole olnud ega ole jätkuvalt soovi muutuda seaduskuulekaks ning on vähetõenäoline, et isiku seadusvastane käitumine, mis on kestnud üle 20 aasta, peaks tulevikus kunagi seaduskuulekaks muutuma. Koondõiendis sisalduva teabe tõttu on vaja välistada isiku viibimine Eesti Vabariigi territooriumil ja puuduvad leebemad meetmed (p 28, dtl 21). Arvestades kuritegude eriilmelisust ning korduvaid üldohtlikke süütegusid, puuduvad VMS § 125 lg 1 p 4 alusel erandi tegemiseks alus mh koondõiendist tulenevalt (p 41, dtl 25). Koondõiendist tulenev kaalub üles ka kaebaja pereriive (p 50, dtl 26). Koondõiendi kaebajale tutvustamata jätmist ja sellega tutvumiselt eemaldamist on kohus käsitlenud 20.12.2023 määruses, mis jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2024 määrusega. Kohus tutvus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri narko- ja organiseeritud kuritegevuse talituse 01.09.2023 koondõiendiga nr STR2323000752 ning kuulas ära sellega seotud ametnike selgitused. Selgitused on säilitatud koos teabe endaga vastustaja juures. Kohus kuulas teabega tutvumisel ära ka ametnike selgitused ning esitas küsimusi nii ohu kohta avalikule korrale, mis tekib kaebaja tegevusest VMS § 124 lg 1 p 1 mõttes; kui ka pereriive kaalumise kohta konkreetset ohtu arvestades. Kohus kontrollis samuti, miks tuleks järeldada ohu jätkuvat olemasolu ning, et see ei ole ajas vähenenud. Lisaks kontrollis kohus ka, kas ja kuidas väheneb oht juhul, kui kaebaja enam Eestis ei viibi. Kohus veendus ka asjaolude kokkulangevuses ja loogilisuses. Selgitused on kantud ärakuulamise protokolli ning on seal kajastatud muu hulgas järeldusena viisil, mida saab lugeda veenvaks põhjenduseks selle kohta, miks kaebajast tuleneb oht avalikule korrale. Kohus neid järeldusi siinkohal ei korda, vaid nõustub nendega täielikult. Kohus on käesolevas asjas kohaldanud esialgset õiguskaitset, kuivõrd vastustaja on kinnitanud, et tegemist ei ole vahetu ohuga inimelule (dtl 48 ja 54). Vahetu oht on olukord, kus korrarikkumine leiab juba aset või on suur tõenäosus, et see kohe algab (KorS § 5 lg 5). Samas on kohus tutvutud teabe alusel veendunud, et tegemist on tegeliku ja piisavalt tõsise ohuga avalikule korrale. Koondõiendis kajastatud oht on seotud konkreetselt kaebajaga ega ole üldistus mõne ühiskonnagrupi või muude isikute tegevuste pinnalt. Kohus järeldas eelnevalt kaebaja liiklusrikkumisi ja kuritegusid kajastades, et kaebaja varasem ja liiklusrikkumiste osas ka jätkuv tegevus süütegude toimepanemisel on järjepidev ning seda järjepidevust kinnitab ka koondtõendis toodud teave. Seega vaatamata sellele, et oht ei ole vahetu, st kohe algamas, on siiski tegemist tõsise ohuga, et kaebaja jätkab seadusvastast käitumist. Tegemist on vähemalt olulise ohuga KorS § 5 lg 3 mõttes, kuid välistatud ei ole ka kõrgendatud oht (lg 4). Sealjuures on kaebaja varem, 2001. aastal pannud toime süüteo, mis vastab kõrgendatud ohu legaaldefinitsioonis toodule, s.o KarS 22. peatükis kajastatud tulirelvaga seotud süüteo. VMS § 15 lg 1 kohaselt tuleb eeldada, et kaebajast lähtuva ohu saabumine on tõenäoline, kui sellise tagajärje saabumine ei ole ilmselgelt välistatud. Kohtule ei nähtu asjaolusid, mis lükkaksid seaduses sätestatud tõendamiskoormuse eelduse ümber. Lisaks ohu olemasolule, kui kaebaja viibib Eestis, sedastab kohus, et oht avalikule korrale väheneb oluliselt, kui kaebaja alaliselt Eestist lahkub.
11.Vaatamata kaebajast tuleneva ohu olemasolule pidi vastustaja kaaluma ka elamisloa puudumisest tulenevat mõju kaebaja pereelule. Vastav analüüs on toodud haldusakti punktis 46 jj. Vastustaja on lugenud õigesti kaebaja pereliikmeteks, kelle õiguseid ja huve tuleb arvestada, tema abikaasa ja alaealise lapse. VSS § 29 lg 4 p-d 1 ja 2 sätestavad, et välismaalase perekonnaliikmeks loetakse Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat ja alaealist last. 9(12)
Ka VMSist nähtub süstemaatiliselt tõlgendades, et täisealine laps loetakse pereliikmeks selle seaduse kontekstis siis, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema (§ 9 lg 2 p 2, § 621 lg-d 2-3 jj viisa kohta, § 150 lg 1 p 2 lähedase sugulase juurde elama asumisel). Ka siis kui lugeda kaebaja pereliikmeks, kelle õiguseid tuleb arvestada tema 18-aastane laps, lähtub VMS aga sellest, et vanem peab teda ülal (§ 9 lg 2 p 3, § 152, § 157 lg 2). Vastustaja on aga põhjendatult lähtunud sellest, et peres tagab sissetuleku kaebaja abikaasa, kaebaja sai viimati töötasu 2022. aastal ning on osaliselt töövõimetu. Seega ei taga kaebaja ka pere toimetulekut ega sissetulekut, ega seega ka mitte enda 18-aastase lapse ülalpidamist.
12.Kaebaja abikaasa osas nõustub kohus haldusakti punktis 46 tooduga, et abielludes vangistuses viibiva Venemaa kodanikuga, kelle elamisluba on pikendatud üksnes lühikeste perioodide kaupa, ei saa abikaasale tekkida õigustatud ootust, et vaatamata kaebaja käitumisele, s-o järjepidevalt süütegude toimepanemisele ei kaota kaebaja oma viibimisalust, mis omakorda võib tingida pereelu ümberkujundamise. Pärast abiellumist on kaebaja toime pannud veel 3 kuritegu ning ligikaudu 30 väärtegu, seega ei ole ka pere loomine kaebajat suunanud õiguskuulekale teele, et ta saaks Eestis viibida. Vaatamata pereliikmete Eesti kodakondsusele, ei ole kaebaja täitnud ka Eesti kodanikuks saamise eeltingimusi, nt keeleeksam.
13.Vastustaja on tuginenud sellele, et kaebaja vanim laps on juba mitu aastat täisealine ning keskmine laps on samuti täisealiseks saanud. Kaebaja ainus alaealine laps on 14-aastane. Sellest tuleneb, et kuigi kaebaja on saanud Eestis pikka aega viibida, on riive tema perepõhiõigusele ajas vähenenud. Ajal, mil kaebajale väljastati tähtajaline elamisluba abikaasa juurde (16.06.2006, haldusakti p 2), oli tal kaks väikest last, kellel lisandus paari aasta jooksul kolmas. Alaealiste lastega seonduv pereeluõiguse riive aga väheneb ajas laste kasvades, kuivõrd pidevalt suureneb nende iseseisvus ja sõltumatus vanematest, samuti ka suureneb valikuvõimalus, kas ja mis viisil vanemaga soovitakse ning ollakse (tehniliselt) võimelised suhtlema. Samuti suureneb laste arusaam sellest, miks on vanem kohustatud perest eemal viibima; ning otsustusõigus, kuidas sellisel juhul edasi toimida soovitakse.
14.Eeltoodust tuleneb, et kaebaja pereeluriive on ajas, laste täisealiseks saamise tõttu vähenenud ja vähenemas, sh kuna kaebaja ei taga ka laste ülalpidamist. Samas ei ole kaebajast tulenev oht ajas vähenenud; sh koondõiendile tuginedes. Kaebaja on vaatamata pere olemasolule ka viimase elamisloa ajal toime pannud ühe kuriteo ja seitse väärtegu. Arvestades kaebaja tegevusest tuleneva ohu sisu ja tõsidust, peab kohus põhjendatuks vastustaja järeldust, et see kaalub üles kaebaja pereelu põhiõiguse riive. Kuigi kohus ega vastustaja ei ole möönnud ohu vahetust, on tegemist piisavalt aktuaalse ohuga, et ei ole võimalik ära oodata ka kaebaja noorima lapse täisealiseks saamist. Kaebaja terviseseisund, mis on saanud kahjustada 1995. aastal (istungil 00:24:31, dtl 317) ei ole tal takistanud süütegude toimepanemist ega ka kodust eemalviibimist, mis nähtub nii arvukatest liiklusrikkumistest kui ka passis olevatest templitest (dtl 141). Kaebaja ei vaja seetõttu ise pereliikmete hoolt, sh ka vanusest nähtuvalt. Vastustaja on ka järeldanud, et kaebaja ei ole vähemalt 2001. aastast alates järginud Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte (haldusakti p 39). Kaebaja süütegusid on juba kohus eelnevalt käsitlenud. Küll aga leiab kohus sarnaselt vastustajale, et asjaolust, et vastustaja on kaebajale seni elamislube andnud, ei saa järeldada, et vastustaja peab seda jätkama ning kaebajal on tekkinud õigustatud ootus Eestis alalisele viibimisele. Kaebaja ei ole seadustanud enda Eestis viibimist ka muul viisil, s.o töötamise kaudu, püsivalt elama asumise eesmärgil ega pikaajalise elaniku elamisluba taotledes. Ka juhul, kui nende elamislubade korral on vastustaja süütegude hindamisel rangem, on süütegude toimepanemine olnud ja on ka jätkuvalt kaebaja enda kontrolli all.
10(12)
15.Kaebaja on rohkem kui 60-aastane ning tal on enda selgituste kohaselt hulgitraumad, mh on ta vasak pool halvatud (istungil 00:22:06, dtl 317). Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et kaebajat võidaks Venemaale tagasi pöördumisel mobiliseerida. Ka ei ole pereliikme juures elamiseks antava elamisloa eesmärgiks kodakondsusjärgses riigis mobilisatsiooni vältimine. Välismaalane, saabudes Eestisse, peab tähtajalise elamisloa taotlemisel ja saamisel möönma, et tähtaja möödumisel võib tal olla kohustus Eestist lahkumiseks. Võimalikku tagakiusu või muud kaitsevajadust hinnatakse rahvusvahelise kaitse menetluses, mis ei ole käesoleva kohtuasja esemeks. Tallinna Ringkonnakohus on alles kaks kuud tagasi, 28.03.2024 kohtuasjas nr 3-23-840 Venemaa olukorra kohta leidnud, et peab siiraks (tolles asjas) kaebaja veendumusi, et ta ei soovi sõdida Ukraina vastu, mh tema Ukraina tausta ja seal elavaid lähedasi arvestades. Praegu puudub siiski piisavalt suur tõenäosus, et Venemaale tagasi pöördumisel peab kaebaja osalema sõjategevuses Ukraina vastu. Selle kohtuotsuse tegemise aja seisuga ei ole Venemaal uut osalist või täielikku mobilisatsiooni välja kuulutatud. Praegu pole ka alust arvata, et pelgalt kaebaja Ukraina taust ja sõjas Ukraina toetamine suurendaks oluliselt tõenäosust, et kaebaja saadetakse Ukrainasse sõdima ning sellest keeldumise korral järgneb karistus, mida saaks käsitada tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kohus selgitab täiendavalt, et kohtuasja materjalidest nähtuvalt elas kaebaja ligikaudu 30. eluaastani Venemaal, on Venemaal korduvalt ja pidevalt käinud ning kasutab ka Eestis valdavalt vene keelt (vt istungi protokoll).
16.Lahkumisettekirjutuse, millega määrati kaebajale ka Schengeni sissesõidukeeld 3 aastaks (dtl 27), õiguslikeks alusteks on VSS: - § 2 lg 1, § 3 ja § 7 lg 1 koosmõjus VMS § 43 lg-ga 1, mis sätestavad, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. - § 29 lg 4 p-d 1 ja 2 - Välismaalase perekonnaliikmeks loetakse Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat ja alaealist last. - § 74 lg-d 1, 3 ja 4, mis näevad ette, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates, välja arvatud kui 3-aastane keeld oleks ebaproportsionaalne (p 3 ) või esinevad humaansed kaalutlused keelu kohaldamata jätmiseks (lg 4). Faktiliste asjaoludena tugineb vastustaja samade asjaolude kogumile, mis on aluseks elamisloa andmisest keeldumisel. Vaidlust ei ole selle üle, et viibimisaluseta välismaalane peab Eestist lahkuma. Kaebaja ei ole esitanud eraldiseisvaid argumente lahkumisettekirjutuse, sh sissesõidukeelu tühistamiseks. Kohus märgib, et kaebaja pidi arvestama võimalusega, et tal tuleb Eestist lahkuda, juba 21.09.2023 teatise (dtl 84) saamisel. Kohtule ei nähtu ka asjaolusid, mille tõttu tuleks pidada kaebajale sissesõidukeelu määramist ebaproportsionaalseks, ega ka humaanseid kaalutlusi. Sissesõidukeelu kohaldamise eelduseks ei ole VMSi rikkumine, vaid tegemist on tõkendiga, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist (VSS § 6 lg 1). Kaebaja ebasoovitavust Eestis on pikemalt käsitletud elamisloa andmisest keelduvas haldusaktis ning kokkuvõtlikult ka lahkumisettekirjutuses endas. Sissesõidukeeld piirab küll ka kaebaja õiguseid tulevikus, kuid nagu kohus eelnevalt sedastas, on kohus kontrollinud, et kaebaja Eestist lahkumisel väheneb ka kaebajast tulenev oht avalikule korrale. Ohutõrje eesmärki ei ole võimalik saavutada, kui kaebaja saaks pärast Eestist lahkumist kohe siia naasta. Arvestades, et kaebaja on korduvalt viibinud vangistuses, ei ole perekonna kaebajast lahus elamine ka kaebaja eluviisi ja valikute tõttu esmakordne.
11(12)
17.Kohus leiab, et kokkuvõttes on vaidlustatud haldusaktid õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Kuivõrd kaebaja taotlus on õiguspärase haldusaktiga lahendatud, jääb rahuldamata ka kohustamisnõue. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda.
18.Kohus otsustab esialgse õiguskaitse abinõu edasise kehtivuse üle eraldi määrusega.
19.Kohus tutvus koondõiendiga väljaspool kohtumaja, sh protokollis ärakuulamisel antud selgitused, mida säilitatakse koondõiendiga koos. Apellatsioonkaebuse või määruskaebuse esitamisel tuleb vastustajal toimetada riigisaladust sisaldavad dokumendid kohtumajja. Riigisaladust sisaldava teabe vastuvõtmiseks ja muu asjaajamise korraldamiseks tuleb ühendust võtta Tallinna Halduskohtu esimehega.
20.Menetluse osaline kinniseks kuulutamine ei mõjuta käesoleva kohtuotsuse avaldamist. Kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega. Juhul, kui pool leiab, et asjas tuleb varjata täiendavalt muid kohtuotsuse osi, tuleb esitada HKMS § 175 nõuetele vastav taotlus enne kohtuotsuse jõustumist.
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.